Hoomamatu Peking

Korean Airlines´ile tuleb siin kohal küll sügav kummardus teha. Pärast nigelaid sõite Aerosvitiga, tundus nende teenindus veel eriti kvaliteetne ja tasemel. Juba lennujaamas märgati, et olin karkudega. Kui parasjagu lennuki väljumist ootasime tulid minu juurde kaks lennujaama töötajat, kes teatasid, et nad on kõigi meie kolme istekohad ära vahetanud, et mul oleks jalge ees rohkem ruumi. Lisaks lasti meid lennukisse eelisjärjekorras. Pooleteisttunnise sõidu ajal pakuti süüa ja stjuuardessid olid äärmiselt sõbralikud ja abivalmid. Igatahes tundsime end tõeliste kuningakassidena.

Sel õhtupoolikul kui jälle Pekingisse jõudsime, oli taevas võimalik pilvi eristada ja neist kumas veidi päikest läbi. See on seal midagi erakordset, sest suuremal enamusel ajast on see hiiglaslik linn mattunud ühtlasesse halli sudusse. Saime ööbima jälle samasse hostelisse. Dreams Travel Hotel. Soovitan igaühele, kes peaks Pekingisse minema. Meil oli terve nädal aega seal linnas vaja ära sisustada. Algul mõtlesime, et jääme hätta, tegelikult aga jäi väga palju hoopis nägemata. Mida me aga siiski tehtud saime?

Teisipäev. Käisime pärliturul. See oli üks elamuslik turulkäik! Pisikesed, aga äärmiselt sõjakad hiina tädid kutsusidja meelitasid sind iga hinna eest just enda leti juurde. Kui sa nendega juba juttu olid alustanud, siis oli väga raske leti juurest minema saada. Nad hoidsid sind füüsiliselt kinni, lükkasid toolile istuma ja ei lasknud ära minna. Ja vot ei lasknudki, enne kui sa olid asja ikkagi ära ostnud. Erinevalt kõigist tavalistest Pekingi linna elanikest, keda me kohtasime, oskasid nemad lausa imehästi inglise keelt. Ja muidugi käib turu juurde kauplemine! Tavaline situatsioon on see, et kõigepealt küsitakse sinult selle võlts-Gucci kella eest 1500 krooni ja siis sa kaupled selle hinna suhteliselt kiiresti 100 krooni peale. Tuleb lihtsalt teha nägu, et ei ole huvitatud ja minema kõndida. Küll siis võib kindel olla, et sind kümme korda odavamate hindadega tagasi hõigatakse. Sattusin vaimustusse sellest kui palju ilusaid ja odavaid kive seal oli ja ostsin terve hunniku ehteid kaasa. Küll mitte enda, aga pereäri tarvis. Lisaks ehetele, müüdi seal ka kõikvõimalikku tehnikat, kellasid, suveniire jpm. Marika sai endale näiteks uhke rahakoti, Kristian ostis polariseeritud päikeseprillid (need kaotas ta paari päeva pärast küll ära). Selle päeva õhtul tarbisime ära oma Koreast kaasa toodud Soju pudelid. Õhtu venis päris pikale.

Kolmapäev. Oli 4. August ja oli minu sünnipäev. Kuna eelmine õhtu olime tõesti kaua üleval olnud, siis magasime poole päevani. Uimerdasime niisama, käisime söömas. Vihma sadas, niisiis ei tulnud meie loomaaeda mineku plaanist ka midagi välja. Õhtupoole mõtlesin mina, et peab ikka midagi täna tegema ka sellist meeldejäävat ja üritasin siis uurida, et kas me teatripileteid ei saaks kusagile. Hosteli infoleti töötajad aga ei olnud eriti abivalmid ja ütlesid lihtsalt, et ega täna õhtuks ei saa ilmselt kuhugi piletit. Olin kergelt nördinud. Siis aga järsku tabas mind üllatus minu reisikaaslaste poolt! Marika käskis mul salli silme ette panna ja niimoodi side silme ees, pandi mulle selga mingi kleit. Mul kästi kargud kätte võtta ja siis läks lahti teekond läbi Pekingi linna. Kristianiga koos suunasid nad mind hostelist välja ja mööda tänavat ikka edasi. Ma kujutan ette, kui jabur võis see vaatepilt olla. Üks karkude, kipsis jala, huvitava kostüümi ja seotud silmadega pikk välismaalane läheb mööda tänavat. Mina aga nautisin seda küll täiel rinnal. Nii põnev oli kuulata linna hääli, teadmata kus suunas me liigume või kus täpsemalt asume. Lõpuks jõudsime kohale. Mind pandi istuma. Kui silmad lahti tegin, avastasin, et mul on seljas imeilus hiina traditsiooniline kleit, minu ees laual on tort ja me oleme restoranis, kus saab tellida Pekingi parti. See on kuulus roog, mida iga Pekingis käinu peaks ära proovima. Part mulle küll nii väga ei maitsenud, veidi liiga rasvane oli, aga kõik ülejäänu oli suurepärane. Olin neile üllatajatele nii südamest tänulik! Õhtul sain veel ka küünlaid puhuda ja hosteli baaris tehti mulle baari töötajate poolt nuudleid välja (see pidavat olema traditsiooniline söök, mida hiinlased sünnipäeval söövad). Sain 21. aastaseks.

Neljapäev. Käisime loomaaias ja planetaariumis. Mõlemad veidi ebaõnnestunud käigud. Loomaaias oli nukker see, et loomadel olid väga kehvad puurid ja elamistingimused. Marika kui suur loomaarmastaja läks eriti vihaseks. Aga kuulsad pandad saime vähemalt ära näha. Planetaariumis vaatasime kahte 4D filmi. Või noh, üks neist ei andnud kohe kuidagi seda mõõtu välja, ta ei olnduki õigupoolest 4D, vaid 3D, lisaks veel tõeliselt jama 3D. Teine film oli natuke parem, aga jube lühike. Kestis kusagil 10 minutit, maksis aga 60 krooni. Pole see Hiina nii odav midagi. Ühesõnaga neis käikudes me pettusime küll. Läksime tagasi kodukanti ja seal sööma. Meil kujunes välja kindel kant, kus pidevalt söömas käisime. Eriti tihti käisime aga ühes restoranis, kus meid lõpuks juba nägupidi ära tunti. Hiina toit on hea, aga tohutult rasvane, niisiis hakkas see lõpuks minule veidi juba vastu. Isegi juurviljad ujuvad rasvas. Siis käisin McDonaldsis. Mitte, et see just see kõige tervislikum toit oleks, aga vähemalt on tal mingisugune kodusem maitse ja sellega ei saa puusse panna, mida me hiina toitu tellides ikka tihtipeale tegime. McDonaldsi ees meeldis melie ka hängida. Meil kujunes rituaaliks, et Kristian ja Marika sealt kohvi ostsid, mina enamasti jäätist ja me siis kolmekesi seal ees trepi peal istusime. Mingisugune hiinakeelne Mcdonaldsi tervituskõll tuli pidevalt kõlaritest. Kulus pähe.

Reede. Käisime õhtul üht päris huvitavat teatrietendust vaatamas. Etenduse kohta võib lugeda: An international collaboration between a Chinese playwright and a French director.
A dialogue between the worlds of Beijing opera and traditional shadow puppetry.
Amazing tableaux and a moving story that brings you into a world of fantasy.
The play, directed by a young French director, allows a dialogue between Beijing Opera and Shadow puppetry where both Chinese and western theatre worlds can meet. It is a premiere on Chinese stage.
Lavastajaks oli Sarah Oppenheim Prantsusmaalt. Lisaks varju-nukuteatrile ja pekingi ooperile oli sinna põimitud ka omajagu akrobaatikat, mis oli vaatemänguline ja põnevust tekitav. Näiteks tagurpidi salto kolme meetri kõrguselt alla tavalisele puitpõrandale. Kahju on muidugi sellest, et tõlkes läks kindlasti väga palju kaduma. Teksti ilu läks kaduma.
Teatrimaja ise asus väga üllatavas kohas. Tänav, kuhu pidime sisse pöörama oli pisike, kitsas, ümbritsetuna madalatest, külg-külje kõrval paiknevatest elamutest. Mingil hetkel kahtlesime lausa, kas oleme õiges kohas. Siis järsku aga nägime teatri nimega silti, mis viis sisehoovi, kus omakorda asus mitu modernset maja. Tõepoolest, ühes neist asus ka täiesti arvestatav teatrisaal. Meenutas oma must-valge kujundusega meie NO-teatri mängupaika.

Laupäev. Käisime samuti teatris, sel korral aga Lao She teemajas. See on see kõige kuulsam teemaja Pekingis, kuhu kõik tähtsad tegelased esmajoones saadetakse aega veetma, kui need Hiina pealinna külastavad. Leidsime seinalt ka Andrus Ansipi ja Evelyn Ilvese pildid. Laupäevasele päevasele etendusele olid odavad piletid ja seega sattusime ka meie sinna. Show ise jäi tõtt-öelda küll veidi nadiks. Näidati jupike nuku-varjuteatrit, natuke akrobaatikat, tsutike mustkunsti, veidi pekingi ooperit. Tundus, et tegijad ise olid kuidagi mandunud ja otsekui väsinud. Samas, meelde jäi üks mees, kes tegi oma kätega varjuteatrit ja tegi seda väga andekalt. Mitte, et see küll kuidagi traditsioonilise hiina kultuuriga kokku oleks kõlanud. Ei teagi, miks ta sinna vahele oli pandud, aga tore oli, et oli.
Õhtul saime kokku kahe Pekingis elava eestlasega. Nad tutvustasid meile veidi selle linna ööelu ja rääkisid ka muidu oma kogemusest seal. Täitsa huvitav õhtu oli. Koju saime ainult väga hilja.

Pühapäev. Olime mõelnud selle kauni päeva hommikul Hiina müürile minna, aga ei jaksanud minu vahvad reisikaaslased sel hommikul kohe mitte üles tõusta. Mina olin suutnud ennast isegi kuidagi üles ajada, aga nähes, et meie plaanist vist siiski midagi välja ei tule, langesin ka mina paariks tunniks tagasi voodisse. Lõpuks mööduski kogu päev uimerdades, õhtu poole käisime veel siiditurul, kuid midagi väga huvitavat sealt ei leidnud. Samas ei olnud riided turu kohta ka eriti odavad. Paar hilpu siiski saime.

Esmaspäev. Meie viimane päev Hiinas. Käisime siis seal Hiina müüril ka ikka ära. Seiklesime küll, aga jõudsime paari tunniga ikka kohale. Külastajatele on Pekingi lähistel avatud kolm osa müürist (st. need osad on ilusti taastatud ja turistidele kõndimiskõlblikuks muudetud), meie käisime Mutianyu müüriosal. Kuna mina olin ikka veel karkudega invaliid, siis me mitte ei roninud mäkke, vaid sõitsime funikulööriga (köisraudteega). Ilus ja võimas oli see vaade muidugi. Üle mägede silmapiiri taha kaduv kivist uss. Seal olles mõtlesin, et küll minu kunagine kunstiajaloo õpetaja võiks minu üle nüüd uhke olla.
Pidev kuuma-külma vaheldumine ja ventilaatorid olid suutnud mu esmaspäeval haigeks teha. Just siis kui tuli lendama hakata, tabas mind kõige hullem nohu. Irooniline, kas pole. Öösel enne lennujaama minekut jõin sisse veel kaks Theraflud, võtsin piprašnapsi ja tegin ingveriteed- ühesõnaga katsetasin kõike, mis võiks mind veel natukenegi tervena hoida. Haigeks ma jäin aga sellegipoolest. Enne lennukisse astumist meisterdasin endale „vürtsijoogi“ neist maitseainetest, mis olid mõeldud nuudlite sisse panemiseks ja kulistasin selle enne lennuki õhku tõusu alla, et nina lahti läheks. Eks kui häda on käes, siis tuleb nupukas olla.

Tagasisõit laabus ilma suuremate takistusteta. Lihtsalt, Aerosvit ei ole suurem asi ja tänu ukraina lennujaama ja Aerosviti töötajatele jäi ka ukrainlastest üsna nadi mulje. Kaks tundi lükati Ukrainas meie lendu Riiga edasi ka. (kokku pidime Ukrainas üldse 12 tundi ootama). Riias magasime paar tundi pinkidel, külm oli. Saime aru, et olime kodukanti tagasi jõudnud. Hommikul nägin veel pooleks tunniks Timmi, kes parasjagu just oli minemas Riiast lennuki peale. Seejärel logistasimegi ennast Lätimaalt rongiga koju. Riia-Valga, Valga-Tallinn. Teiste jaoks Valga-Tartu. Kodus.

Ps! Teatsite miks paljudel hiina meestel on üks pikk küüs? Selline vähemalt sentimeetrine. Mina ka enne ei teadnud. Omaette mõtlesin, et ju siis äkki on mingid religioossed tagamaad. Aga ei. Tuleb välja, et sellel on palju otstarbekohasemad funktsioonid. Üks hiina poiss seletas mulle siis lahkelt ära. Sellise pika küünega saab väga hästi nina nokkida, end sügada ja kõrvast vaiku võtta.

Palav, vulkaaniline ja sääserikas Jeju saar.

Tagant järele on alati palju raskem kirjutada, suurel hulgal detaile on meelest ära läinud, mälestused tuhmunud. Püüan siiski niipalju kui võimalik meelde tuletada ja olgugi et väikese hilinemisega meie ülejäänud reisi seiklused ka kohusetundlikult siia blogisse jäädvustada.

Laager Yeosus sai läbi ja meie kolmekesi rändasime Jeju saarele. Läksime läbi Wando linnakese, kus ma eelmine aasta olin kaks nädalat veetnud, nii et jällegi oli tõeline nostalgialaks.

Wandolt saime praami peale, mis viis meid üle vee Lõuna-Korea kõige suuremale saarele- Jejule.

Jeju-do on vulkaaniline saar Lõuna-Korea lõunaosas, kuhu voolab üle Aasia iga suvi väga palju turiste kokku. Neid leidus seal tõesti palju. Põhimõtteliselt kogu saar oli üles ehitatud turismindusele.

Läbi couchsurfingu (http://www.couchsurfing.org/) leidsime endale öömaja ühe ameerika tüdruku Julia juures. Hiljem tuli välja, et meil ikka tohutult vedas tema juurde sattumisega. Olime planeerinud auto rentida ja sellega mööda saart ringi liigelda (kuna mina olin oma kipsi ja karkudega ikkagi suhteliselt liikumisvõimetu). Peagi tuli aga välja, et ilma rahvusvahelise sõiduloata meile autot ei rendita. Seda meil aga ei olnud. Niisiis oligi see hiiglaslikuks kergenduseks kui Julia meile teatas, et temal on u väke minibuss, mida ta eriti ei ksuta. Võime selle võtta. See oli lihtsalt kingitus otse taevast. Nõnda siis vurasimegi oma väikese sinise bussikesega mööda saart ringi terve nädala. Käisime koskesid vaatamas, rannas (palju!), paaris muuseumis. Jama oli, et ma ei saanud ju ujuda. See tegi veidi kurvaks. Lisaks oli koguaeg lihtsalt nii hullult palav, et kuidagi pidi end jahutada saama. Niisiis mähkisin kilekoti jala ümber ja käisin pidevalt külma duši all.

Kõige esimesel päeval kui auto oma käsutusse olime saanud, sõitsime kuulsat Mysterious Road´i üle vaatama. See on üks teelõik, mille alt ilmselt lähevad väga tugevad magneetilised jõujooned läbi. Tee viib mäkke, mitte küll väga järsult, aga ikkagi. Kui nüüd autoga jääda selle tee peal seisma, siis hakkab auto ise ülesmäge liikuma, ilma, et sellele gaasi antaks. Tundub uskumatu jah, aga on täitsa tõsi.

Samal päval käisime ka Jeju Lovelandis. Ekspositsioonid asusid enamasti õues. Hiiglaslikud peenised, naiste suguorganid, erinevates positsioonides vahekorda astunud kujud. Tundub, et seksiteema on Jejul popp, sest kaardipealt uurides avastasime, et saarel on veel vähemalt 3 samateemalist muuseumi.

Meie tubli auto, partyvan, nagu me ta ristisime, ei olnud aga kõige uuem mudel. Tahtsime sõita saare lõunaossa ja valisime selleks kõige otsema marsruudi, jättes kilomeetrite kõrval kahe silma vahele kõrgused. No teel siis selgus, et viimane viis mäkke ja õige sinkavonka rada pidi. Meie armas partyvan kuumenes pidevalt üle ja ei suutnud kiiremini sõita kui 20km/h. Lisaks kõigele oli üleval mäe otsas väga jõhker udu, nii et teed peaaegu üldse ei näinud. Ja lisaks kõigekõigele oli meil bensiin iga hetk otsa saamas. Tehes mitu korda peatust ja lastes partyvanil puhata ja maha jahtuda, suutsme end siiski neist mägedest läbi murda!

Järgmisel päeval uurisime veel saare lõunaosa, tutvusime maailma kõige jutukama kanadalasega ja ööbisime autos. Reedel sõitsime tagasi Jeju citysse, kus mina käisin arsti juures ja sain endale uue kipsi. Palju mugavama! Laupäeval läksime koos oma ameeriklatest võõrustajatega randa. No kui nüüd aus olla, siis ega me väga ei klappinud. Suhteliselt pinnapealsed, suhteliselt lollid, suhteliselt paneks-iga-päev-ainult-pidu tšikid olid. Aga samas, selle auto eest olen neile veel tagantjärele nii väga-väga tänulik!

Pühapäeval hängisime Jeju linnas. Juhuslikut avastasime, et meie lennuk läheb juba järgmisel päeval ja mitte kahe päeva pärast. Olime valesti mäletanud. Mnjah, teisipäeva hommikul oleks meid lennujaamas päris ebameeldiv üllatus oodanud.

Pühapäeva õhtul sõitsime veel ühe vulkaani juurde, mille kõrval ka ööbisime, et Marika ja Kristian saaksid hommikul selle tippu ronida päikesetõusu vaatama. See öö aga oli kõige kohutavam öö, mis mul üle pika aja olnud on. Meid sõid küll vist tuhanded sääsed, lisaks oli nii kohutavalt palav, et teki alla peitu pugeda ka ei saanud. Kuigi lõpuks tundus põrgupalavus ikkagi parem variant olevat kui põrgusääskede rünnak, niisiis mina igatahes ronisin pealaest jalatallani magamiskoti sisse. Ikkagi sai sada korda üles ärgatud, kuidagi oli ikkaig terve nägu nende poolt ära söödud saanud. Ja üldse oli see üks tõeliselt jube öö!!

Hommikul oli nii tihe udu, et päikesetõusu nad ka ei olnud näinud.

Esmaspäeval lahkusimegi Jejult ja sõitsime tagasi Pekingisse, mis meid veel nädal aega võõrustas..

L6una-Korea- j2lle!

Juhtus selline lugu, et kusagil aprillis sain kirja, et eelmisel aastal 2ra j22nud Yeosu Youth Festival sel aastal ikkagi toimub. Kui eelmisel aastal tulime siiski kohale ja saime selle n2dala hoopis Seoulis veeta, siis seekord j6udsin l6puks ka Yeosusse. Sel korral tulid kaasa ka Kristian ja Marika. Eestist tuli veel neli tydrukut, kellest yks on Liis, kes osales eelmisel aastal ka. Nyyd siis aga k6igest j2rgemooda..

Saime oma lennupiletid Riiast Pekingisse ostetud kusagil mais. Plaan oli minna Pekingisse, seal aega veeta ja siis laevaga edasi Koreasse sõita.

Nõndaks. Mis siis esimesel kahel nädalal toimus..

Asusime 13. juuli Eestist teele. Mina Tallinnast bussiga, Kristian ja Marika Tartust häälega. Sihtpunkt- Riia. Mina jõudsin kohale juba kella nelja paiku päeval. Lugesin parasjagu jõepervel „Vihurimäed“, kui need kaks tükki kella poole kümne paiku lõpuks pärale jõudsid.
Öö veetsime Riia lennujaamas. Ei olnudki nii hull kui oleks võinud arvata. Ei ärganud peaaegu kordagi üles ja pink oli ka piisavalt pikk, et sai end enamvähem välja sirutada.

Riiast lendasimegi siis 14. juulil Ukraina pealinna Kiievisse. Kiievi lennujaam oli elamuslik. Selline vene värk. Kui transfer turvakontrollist läbi läksime, jäi mulje, et sealt kaudu ei olnud juba ammu kedagi käinud. Uniselt virgusid sealsed paar töötajat ja suvatsesid meie asjad siiski läbi vaadata. Terminal suitsuruum oli samuti huvitav. Üks nurk ootesaalist oli klaasiga eraldatud, ilma, et sel ruumil mingit katust oleks. Niisiis oli terve ootesaal suisuhaisu täis.

Kiievist läkski järgmine lennuk juba otseteed endisesse olümpialinna Pekingisse. Pettumuse valmistas Aerosvit, kelle lennuk oli vana, ilma nende toredate ekraanideta ja ebaviisakate stjuuardessidega. Sattusime veel istuma
seinaäärsetele toolidele, niisiis ei saanud seljatuge ka alla lasta. Siiamaani kõige halvem pikamaalennu kogemus kahjuks.

Peking võttis meid vastu kell 5 hommikul tiheda liikluse, halli taeva, palavuse ja miljonite pisikeste inglise keelt mitte üldse rääkivate hiinlastega. Seiklus hostelisse väärib samuti mainimist. Võtsime kolm taksot, enne kui meil õnnestus lõpuks oma õigesse sihtpunkti pärale jõuda. Kui inimestelt tänaval proovisime midagi küsida, siis raputasid kõik nõutult pead ja küsimusele „English?“ vastasid segaduses näoga „Eenglish?!?!“. Taksodega oli ka nõnda, et kümnest taksojuhist üks suvatses meid lõpuks peale võtta. Enamasti raputati pead, ei saadud meie inglisekeelsest paberi peale kirjutatud aadressist aru. Huvitav on see, et neil on endal tegelikult kõik tänavasildid kahes keeles, aga sellegipoolest ei oska paljud neist meie tähestikku üldse lugedagi.
(Huvitav tähelepanek- kõigil taksojuhtidel keda kohtasin oli üks pikk küüs. Põhjus on veel järeleuurimisel.)

Dreams Travel Hostel, kus ööbisime, oli väga äge! Toad olid ilusasti ja nupukalt kaunistatud, elutuba oli suur, väike baar oli, infopunkt oli, kapid, kuhu asjad panna samuti- kõik vajalik, mis ühes reisisõprade hostelis olema peaks, tundus nagu olemas olevat.
Väga kohusetundlik infopunkti töötaja tegeles kaks päeva meie laevapiletitega. Ta väitis, et me olevat esimesed, kellele ta peab laevapileteid broneerima, olgugi, et ta on seal juba pikka aega töötanud. Lõpuks suutiski ta meile välja uurida, et üks otsebuss Pekngist Tianjini sadamasse läheb pühapäeva hommikul ja kirjutas meile kõik vajalikud küsimused hiina keeles paberile. Laevapileteid me siiski ette ära osta ei saanudki, sest keegi Pekingis kontoris ei pidavat teadma, kus või mis on Eesti Vabariik. Niisiis soovitati meil hea õnne peale sadamasse minna ja vaadata, kas meid lastakse laeva peale. Kuna me aga teadsime, et eestlastel ei lähe tegelikult viisat vaja, et Lõuna-Koreasee siseneda, siis olime suhteliselt muretud.

Jõudsime Pekingisse neljapäeval, niisiis oli meil kolm päeva aega, et linna uudistada.
Neljapäev ise läks reisiväsimusest üle saamisele ehk siis magasime terve päeva. Õhtul käisime ööelu uudistamas ja istusime niisama baaris.
Reede hommikul sai jälle pikalt magatud. Seekord aga seadsime sammud linna kõige turistikamate vaatamisväärsuste suunas. Külastasime Keelatud Linna ja Taevase Rahu väljakut. Keelatud linn oli muidugi hiiglaslik kompleks. Koht, kus läbi aastasadade on elanud kolme dünastia esindajad, ei saagi väike olla. Inimesi oli seal muidugi metsikult. Meie olime peaaegu sama suured vaatamisväärsused kui iidsed templid ja valitsushooned. Pidevalt leidus jälle mõni, kes tuli ja palus endaga koos poseerida. Ükskord oli üks perekond, kus olid kaks tütart. Üks selline 10 aastane, teine umbes viiene. Kõigepealt pidin vanema tütrega poseerima, pilt sai tehtud. Sisi tuli aga järg noorema
kätte. Tolle jaoks olin ma vist aga päris suurte silmadega ja hirmutav, niisiis puges ta ruttu ema seljataha ja ei tahtnud tulla. Küll siis üritati teda veenda, ema lükkas teda jõuga minu poole, aga laps ei tulnduki. Nõnda siis jäigi pilt tegemata. Kusagil kümne minuti pärast sattusin nendega uuesti kokku, ema palus, et ma vanema tütrega veel korra pildil oleksin (ei tea siis miks eelmine pilt ei olud sobinud ikkagi). Siis üritati jälle ka nooremat veenda, aga see jäi oma arvamusele truuks ja keeldus kategooriliselt selle hirmsa pika ja heledapäise olevuse kõrvale minemast ja emast lahti laskmast.

Taevase Rahu väljak oli suur ja uhke. Hiiglasliku laiekraaniga, kus näidati videot selle kohta, kui imeline riik on Hiina Rahvavabariik. Kui õilis, ilus ja hea. Kui õnnelikud on siinsed inimesed.
Otse Keelatud Linna väravate kohal (mis asus Taevase Rahu väljakust üle tee) oli suur pilt Mao Zedongist, kui kõige olulisemast rahvakangelasest. Ka Mao Zedongi mauseloleum asub sel samal väljakul.

Aeg oli õhtusse veerenud ja nähes, et väljakul, lipu ümber, olid kogunenud sõdurid ja ka rahvamass, siis eeldasime, et varsti on ilmselt algamas lipulangetamise tseremoonia. Kell hakkas siis seitse saama. Istusime maha ja mõtlesime, et vaatame sell eära ja siis lähme hostelisse tagasi. Kell sai aga juba veerand kaheksa, ja seejärel pool kaheksa, midagi ei toimunud ikka veel. Mõtlesime, et kui juba nii kaua on oodatud, siis on tobe nüüd ka ära minna. Lootsime, et näeb vähemalt midagi põnevat ja jäime ikkagi oma valvepostidele. Kell sai veerand kaheksa ja siis kaheksa, lõpuks, natuke peale kaheksat, märkas Kristian, et oi näe lipp on juba pooles vardas. Me ei olud tähele pannud kui seda langetama hakati.Tseremoonia kätkeski endas vaid kiiret lipu alla kerimist ja kõik. Ei mingit rahvahümni laulmist, ei ka midagi muud. Olime kergelt pettunud. Samas, kuna olime istunud väljakust üle tee, siis oli meil olnud imepärane võimalus jälgida Pekingi bussiliiklust ja teha selle kohta ka päris huvitavat statistikat. Suundusime tagasi hostelisse.

Laupäev. Millegipärast valdab meid pidev väsimus. Ka sel hommikul tegin silmad lahti alles kell üks päeval. Pärast pesemist ja muidu jokutamist, võtsime ennast kokku ja asusime teele Pekingi linna kunstirajooni. „Art District 798“ nagu seda tuntakse, on ühe vana tehasekompleksi ala, kus leidub hiiglaslikul hulgal kaasaegset kunsti. Tihedalt galeriisid ja kõiksugu tänavakunsti täis paik, kus on tõesti palju, mida uudistada.

Hiina köök meeldis väga! Lisaks oli kõik väga odav. Ühel korral käisime siiski ka veidi kallimas restoranis söömas. Tellisime suure kala (kasskala kui inglisekeelest otse tõlkida). See püüti akvaariumist otse kinni, näidati veel meile kuidas ta võrgus sipleb ja küpsetati siis ära. Vaatamata sellele julmale eelmängule oli see üks kõige keelt alla viimavaid õhtusööke üle pika aja. Ja segi Marika nõustus, et see kalakene suri ülla asja nimel. Temast sai väga maitsev õhtusöök.

Järgmisel hommikul pidime vara tõusma, niisiis sai ka varem magama mindud. Äratuskell hakkas häält tegema juba pool viis.

Jõudsime Tianjini sadamasse ilusa varuajaga, et piletid saaks ära osta. Tuli aga välja, et see ei olnudki nii lihtne, kui olime arvanud. Sealsed töötajad ei olnud tõepoolest midagi kuulnud paigast, mille nimi on Eesti Vabariik. Seda asja tuli investigeerida. Helistati, uuriti passides olevaid templeid, kutsuti tähtsamaid mehi kohale. Meil kästi oodata. No eks me siis ootasime. Kell hakkas aga juba palju saama ja vaikselt tekkis hirm, et kas saame ikka õigeks ajaks laevale. Pärast pikka pealekäimist, trükkis ametnik lõpuks ka meile piletid välja. Minu pileti peal oli kirjas, et mind on paigutatud 50 inimese kajutisse ja et istekoha number on 49. Kujutasin peas ette seda hiiglaslikku ruumi, kus on 47 pilusilma kõrvuti istumas ja kuhu siis meie kolmekesi ka ennast maha istutama peame. Õnneks ei olnud asi üldse nii hull. See suur ruum oli jaotatud vaheseinadega ja kohanumber tähendas tegelikult voodi numbrit. Narile käisid isegi kardinakesed ette, nii et soovi korral võis täitsa privaatsust nautida. Sõit kestis 25 tundi, millest me magasime 18. Ilmselt ei olnud isegi pärast seda kolme päeva veel oma reisiväsimusest üle saanud. Öösel päris loksutas ja koridoris oli igaltpoolt kuulda oksendavate inimeste hääli. Minulgi hakkas veidi paha, aga suutsin siis jälle magama jääda ja selle tunde unustada. Järgmisel hommikul ärkasime selle peale, et inimesed kõndisid juba kohvritega laevast välja. Ruttu saime riidesse ja kotid kokku. Olime Lõuna-Koreasse jõudnud.
Minu jaoks oli siia tagasitulek muidugi täis nostalgiat. Meie International Youth Camp´i esimene öö, möödus Dreamtel hotellis, kus olin ka eelmine aasta peatunud. Sinna oli kokku tulnud tõesti rahvast igast maailma otsast (kusagil 160 inimest). Etteruttavalt võin aga öelda, et sel korral ei leidnud ma just eriti palju uusi tuttavaid, kellega ka pärast festivali suhtlema jääks. Ilmselt oli selle festival-laagri kõige suuemaks miinuseks just selle mastaapsus, mis tingis kõigi tegevuste venimise ja selle, et kellegagi ei jõudnud tegelikult korralikult tuttavaks saadagi.

Järgmisel hommikul (20.juuli) korraldati meile kiire ekskursioon läbi Seouli ja seejärel läks lahti bussisõit Yeosusse, kuhu oli pealinnast 5 tundi sõitu. Ürituse struktuur oli järgmine- kõigepealt toimus nelja-päevane rahvusvaheline laager, kus valmistuti festivaliks ja tehti muid tegevusi,
seejärel toimus kolme-päevane festival, millest ka Yeosu linna elanikud osa said võtta. Yeosus tutvusime sel õhtul oma Korean buddydega, ehk siis iga välismaalane oli pandud paari üks korealasest kaaslasega. (St. Kokku osales laagris üle 300 inimese). Minu buddy nimi oli Hee-jin, ta oli 15-aastane. Üldiselt kõigi välismaalaste korea sõbrad olid neist vanuselt kõvasti nooremad, millest oli tegelikult natukene kahju. Omaealisega oleks ehk rohkem ühist keelt leidnud. Sellegipoolest oli Hee-jin väga armas tüdruk. Ehk veidi häbelik, aga sellele vaatamata sõbralik.

Magasime kolmes kõrvuti olevas hotellis linna keskuses, kust siis meid bussidega iga päev laagripaika toimetati. Kui nüüd aus olla, siis ega see laager suurem asi ei olnud. Meid koheldi pidevalt nagu väikesi lapsi ja suunati istuma, astuma, plaksutama. Ei mingit isemõtlemist!
Samuti ei tohtinud keegi ise festivali alalt lahkuda või õhtul kauem kui kella kaheteistkümneni väljas olla. Seda viimast reeglit küll salaja ikkagi rikuti, kuigi ega kõigil ei õnnestunud hotelli ees seisvatest grupi manageridest alati mööda hiilida. Ühest küljest tunned vahel, et oled juba iseseisev inimene küll, aga nädal aega sellises keskkonnas elades võib täitsa vabalt hakata oma valvsust kaotama. Ja kõik oli tõepoolest ette-taha ära öeldud ja tehtud.
Kohati tekkis tõesti selline tunne, et kui ma oleks kunagi pioneerilaagris käinud, siis oleks see ehk midagi sarnast olnud. Laager ja ka hilisem festival olid suunatud Yeosu Expo 2012 promomisele. Tõepoolest, nõnda suunasid isegi kaameramehed ja fotograafid, kes seal pidevalt kohal olid, meie tegevust. „Palun naerata nüüd kaamerasse ja ütle, et sa armastad Yeosut!“ „Naerata natuke rohkem!“ „Võtke nüüd käest kinni ja lehvitage!“ jne.
Niisiis tekkis mingisugune trots kõigi nende tegevuste vastu, mis me seal teha saime. Ma kujutan ette, et kui see õhustik ei oleks seal olnud selline nagu ta oli, siis oleks ma neist tegevustest ehk kõvasti rohkem rõõmu tundnud. Nüüd tundus kõik aga tüütu kohustusena. Mõni asi siiski meeldis ka. Käisime näiteks mudaväljadel jalutamas, seal olid ilusad loodusvaated ja muda sees elavad väikesed krabid, kelle tegevust võis jälgida. Hiljem festivali ajal oli vahva kogemus osaleda samulnori (korea traditsiooniline trumm) workshopis, samuti sai seal näiteks erinevaid asju meisterdada (maski, lehvikuid, tuulelohesid, savinõusid jne.)

Ning nüüd siis sellest saatuslikust reedesest päevast. Kõndisin mina siis parajasti endale kindaid tooma, et köieveost osa võtta, kui lõin järsku uljalt oma varbad vastu üht maas lamavat metallist teetõket ära. Oli väga-väga valus ja tuli verd. Kutsuti kiirabi. Viidi haiglasse. Teksti x-ray ja õmmeldi jalg kokku. Valvearst ütles, et katki ei ole siiski midagi, aga pean järgmisel päeval uuesti tulema. Siis on õige arst tööl ja tema vaatab x-ray pildid uuesti üle. Järgmisel päeval haiglasse minnes selgus aga, et vasaku jala neljas varvas on siiski selle äkilise kokkupuute tõttu katki läinud.
Jalg pandi kipsi ja kargud anti kätte. Nüüd ma siin siis olen, kaugel Aasias ja vigane. Aga alla ei kavatse ka anda.

Kaootiline Phnom Penh ja jätkusuutlik areng.

Jõudsin Phnom Penhi. Päike lõõskas taevas, miski kuskil lehkas halvasti, põrisevad ja tuututavad mootorsõidukid vurasid kõikjal ning juba tormas minu suunas vähemalt viis inimest, kes kõik tahtsid mulle midagi müüa. Jah, olin kohal.

Niisiis, oli algamas nädalane kick-off seminar teemal „Jätkusuutlik areng kultuurilises mitmekesisuses“. Meid majutati ühte ilusasse hotelli otse jõe kaldal. Toad olid ruumikad ning avarad, suurte voodite ning televiisoriga. Vaikselt hakkasid kogunema ka osalejad.
Ülevaatliku pildi sain aga alles õhtusöögi ajal. Euroopast oli esindajaid Prantsusmaalt, Kreekast, Soomest, Itaaliast, Leedust, Slovakkiast, Hollandist, Inglismaalt ning Eestist. Aasia poole pealt oli rahvast kohale tulnud Kambodžast, Laosest, Taist, Indoneesiast, Vietnamist ning Myanmarist.
Tõeliselt kirju seltskond, mis! Kõik nad töötavad oma kodumaades MTÜ-des, mis seotud vabatahtlike saatmisega välismaale, töölaagrite ja muude heategevuslike projektide korraldamisega. Mina küll otseselt EstYesis ei tööta, kuid olen sellega siiski teatud määral seotud olnud (EVS Mehhikos, töölaager Lõuna-Koreas), niisiis oskasin enamikel teemadel siiski kaasa rääkida. Eesti organisatsiooni esindas peale minu veel üks Tallinnast pärit vene poiss Dimitri.

Algul kulus sisseelamisele veidi aega. Ka seminari teema, mis tundus nime poolest nii pikk ja lohisev, oli veel hägune. Esimesed kaks päeva tegelesimegi põhiliselt nende mõistete lahti seletamisega. Mida tähendab siis „jätkusuutlik areng“? Mida „kultuuriline mitmekesisus“?
Seejärel uurisime, et kas projektid, mida parasjagu oma kodumaadel oleme läbi viimas, vastavad neile kriteeriumitele. Kui ei, siis mida tuleks parandada, millele rohkem tähelepanu pöörata?
Viimastel päevadel tegelesime uute ideede genereerimise ja uute projektide algatamisega.
Paar huvitavamat valiti siis välja ning nendega töötatakse loodetavasti edasi.

Mina sattusin gruppi, kellega me järgmise aasta-kahe jooksul suudame loodetavasti läbi viia rahvusvahelise workshopi meedia esindajatale (ajakirjanikele, reporteritele, raadio diktoritele jne). Idee tekkis põhjusel, et tihtipeale, eriti Aasias, kajastatakse vabatahtlikku tööd ning töölaagreid meedias väga vähe ning isegi kui kusagil mõni artiklike ilmub, on ta tihtipeale pealiskaudne ning asjatundmatu.
Arengumaades on vajadus vabatahtlike järele väga suur, kuid sellest hoolimata avastame, et infot võimaluste kohta vabatahtlikuna tööle minna pole sugugi piisavalt. Isegi Euroopa riikides mitte. Kui me suudaksime kasvatada teadlikkust meedias töötavate inimeste hulgas, siis läbi nende kasvaks ehk inimeste teadlikkus ka laiemas pildis.

Vot sellised on lood. Sain seminarilt igal juhul kõvasti mõtlemisainet ja loodan, et suudan uusi teadmisi edaspidi produktiivselt rakendada.

Üks päev oli meil siis aega kohalikke projekte külastada. Väga põnevaks kujunes käik ühte Phnom Penhi veidi väljas olevasse organisatsiooni, kes tegeleb taaskasutusse võetud materjalidest asjade valmistamisega. (www.online.com.kh/users/csaro Seal oli pildiraame, käevõrusid, kaelakeesid, käekotte, prügikorve ja palju muud, mis kõik tehtud kas paberist või kilest. Sattusin tõelisesse vaimustusse, sest kõik need asjad nägid niivõrd lahedad välja! Lisaks, oli lihtsalt uskumatu mõelda, kui palju vaeva ning aega nende tegemiseks kulub ning kui vähe raha kohalikud nende pealt tegelikult teenivad.
Ühe, parimal juhul kahe pildiraami meisterdamiseks kulub aega üks tööpäev, kusagil 6-7 tundi ning samas müüakse see maha 1 dollari (10 krooni) eest, millest läheb maha veel materjali hind (kusagil 3 krooni). Nõnda ongi Kambodža pisikeses külas elavate naiste päevapalk 10-20 krooni.
Muidugi on ka üleüldine elatustase seal palju madalam ning kaubad ei maksa tea mis palju, kuid sellegi poolest on mõnedel perekondadel ikka väga raske kasvõi igapäevane toiduraha välja teenida.

Küla, kus käisime, nägi ikka päris kohutav välja. Tõeline agul. Huvitaval kombel ei hooli kohalikud üldse oma ümbrusest ning seetõttu vedeleb prügi absoluutselt igal pool ja metsikutes kogustes.
Näiteks oli otse küla kõrval üks lage väli, mis oli nõnda prügiga kaetud, et maapinda praktiliselt
ei olnud paistagi. Majad on ehitatud puust talade otsa. Ei teagi kas päris majadeks neid kutsuda võib, rohkem sellised onnikesed, maksimum 15 ruutmeetrit suured.
Need tingimused on muidugi väga ekstreemsed ja sugugi mitte kõik khmeerid ei ela nii kehvades oludes, kuid see kõige vaesem elanikkond (keda on tegelikult päris palju!), nemad küll.

Samal päeval külastasime veel organisatsiooni, kes tegeleb süsinikdioksiidi jalajälje (carbon footprint) vähendamisega. Süsteem on keeruline ning ma ei saanud päris selget sotti, kuid igaljuhul on see keskkonna seisukohalt äärmiselt vajalik tegevus. Nende organisatsioon määrab riikidele kindla koguse, millest rohkem süsinikdioksiidi õhku paisata ei tohi. Kui riigid seda määrust rikuvad, peavad nad maksma kõrget trahvi. Tuure on kogumas „süsiniku turg“, mille vahendusel firmad saavad osta ja müüa oma lubatud süsinikdioksiidi tarbimise kogust. Kuidagi on see kõik veel nõnda seatud, et firmad peavad investeerima arenguriikide aitamisse, et sealseid õhku paiskamise koguseid vähendada.
Ühesõnaga keeruline süsteem, aga igal juhul hea, et see loodud on!
Võite lähemalt uurida leheküljelt www.co2solidaire.org. Seal leidub ka koht, kus saate näiteks arvutada oma jalajälge. Näiteks kui üks inimene lendab Pariisist Phnom Penhi ja seal tagasi, on tema tõttu õhku paisatud 4,38 tonni C02-te.

Külastasime ühel päeval ka khmeeri sõjavanglat. 70-ndatel pääses Kambodžas võimule kommunistlik partei, kes tappis lühikese aja vältel väidetavalt 1.3 kuni 2.2 miljonit elanikku. Kõik, kel oli vähimgi haridus, tapeti maha. Lisaks tapeti maha ka kogu selle haritud inimese perekond.
Valimatult mõrvati julmalt nii mehi, naisi kui ka lapsi.
Vangla nägi välja õõvastav. Enne 70-ndaid oli see olnud hoopiski keskkool, milles nüüd kõik klassiruumid piinakambriteks olid muudetud. Seintel oli loendamatult pilte kõigist neist seal tapetud inimestest, vastakuti piltidega vangivalvuritest. Vaid mõned üksikud neist tuhandetest pääsesid vanglast eluga, põhimõtteliselt tapeti maha kõik, kes ülekuulamisele olid saadetud.
Pea hakkas valutama, tundsin, et süda läks pahaks, tõsiselt raske oli nendes ruumides viibida.

Kui veel rääkida, mis huvitavat selle nädala jooksul seal Kambodža pealinnas juhtus..

-Käisime näiteks ööturul, kus sai osta kõike ja kaubelda niipalju kui süda lustib. Mina kui eurooplane, olin selle kauplemise koha pealt algul veidikene pelglik, kuid lõpuks taipad, et teistmoodi ei saa, vastasel juhul määritakse sulle ikka liiga kõrge hind pähe. Kaubelda tuleb Kambodžas kõikjal, kus midagi osta tahad ning kus kindlaks määratud hindu juures ei ole (ehk siis põhimõtteliselt igal pool).

-Nägin linnas elevanti, jalutas mööda peatänavat. Sattusin päris tõsiselt vaimustusse, kui ta seal loojuva päikese saatel keset tuututavate tuk-tukkide ja motikate summa edasi vantsis! Igal juhul ilus mälupilt, mida endaga kaasas kanda.

-Olime õhtuti tavaliselt nii väsinud, et ei jaksanud kaua välja olla. Sellegi poolest läksime tavaliselt paariks tunniks kuhugi istuma, lihtsalt juba selle pärast, et hotellist välja saada. Minu avastus oli üks india restoran, mis meie seas väga populaarseks sai ja kus mitmel õhtul oma aega veetsime.
Õlu maksis 5 krooni!

-Viimasel päeval, enne kojusõitu, läksin turule. Mul oli vaja endale suuremat sorti kott osta, et asjad ära mahuksid. Nõnda siis palusingi ühel motojuhil end kohale viia, sain kauplemise peale väga hea hinnaga kohale ka, ainult 1 dollari eest! Turg Phnom Penhis on muidugi omaette nähtus. See melu, mis sind seal endasse haarab, on uskumatu. Autod, inimesed, vankrid, hõiked, kisa ja kära, kõik segamini! Olin hommikul just nagu veidikene õnnetu olnud, sest mulle oli üks kohalik kambodža poiss sümpaatseks saanud ja ma ei olnud saanud temaga eriti palju suhelda. Nõnda siis avastasin end sel hommikul mitmel korral tema peale mõtlemas.
Väga suur oli mu üllatus, kui olin oma koti turul ära jõudnud osta ja siis tänavale läksin ning tolle sama poisiga järsku kokku põrkasin. Keset kogu seda möllu, juhtusin ma just temale peaaegu et otsa jooksma. Tema tundus olevat sama üllatunud kui mina.
Aga lugu ei piirdunud vaid sellega. Tuli välja, et ta oli tulnud koos oma vietnamlasest sõbraga korraks turule, et mõned asjad osta ning paari tunni pärast pidi ta selle sama sõbra lennujaama viima. Mina pidin ju aga ka lennujaama minema ning selgus, et ka mineku kellaaeg oli sama. Niisiis leppisime kokku, et ta tuleb mulle hotelli järgi ja saan nendega koos lennujaama. Sinna kohale jõudes oli mul siiski veel aega ja nõnda saime kohvikus üle tunni aja juttu ka rääkida!
Mul oli tahtmine naerma turtsatada, sest sellised kokkusattumused juhtuvad tavaliselt vaid filmis!

Olen rõõmus, et mulle sai osaks selline kift seiklus sinna kaugele, põnevale maale ning tahaksin uskuda, et see ei olnud sugugi viimane kord kui sinna riiki satun.
Igal juhul olen jälle ühe kogemuse, ühe mälestuse võrra rikkam ning selle üle kuradima õnnelik!


Järgmise rännuni,
Maaja

Sihanoukville, vürtsitatud massaaži, tuk-tukkide ja päikeserabandusega!

Omaanist sõitsin lennukiga Bangkoki, kus tuli 14 tundi oodata. Nõnda ma siis ootasin. Kohtasin vahepeal eestlasi, niisiis hängisin natuke aega nendega ning ootasin siis edasi. Hommikupoole otsustasin linna sõita ja see oli väga hea otsus. Bangkoki kesklinn oli äge! Tänavad täis igasugu kraami müüjaid, jõeäärne promenaad, palju tuk-tukke ja inimesi. Jalutasin algul niisama ringi, siis aga käisin massaažis. Minu esimene kord mõne päris massööri käe all olla. Olin pikast reisist ja lennujaama pinkide peal magamisest päris kangeks jäänud, niisiis oli see mudimine vägagi nauditav. Ning tund aega läks mulle maksma vaid 70 krooni!

Bangkokist lendasin siis lõpuks Phnom Penhi, kus ootas ees küllaltki väike lennujaam. Selline meie Tallinna lennujaamaga umbes ühesuurune. Enne riiki pääsemist tuli viisa osta. Naljakas oli see kaos, mis selle viisa järjekorras valitses. Tähendab, seal ei olnudki mingit järjekorda. Inimesed tunglesid üksteist rusikatega eemale tõugates, et letile lähemale pääseda. Seal siis sai oma passi ära anda ning tuli järgmisesse järjekorda minna, kus selle kätte sai ja raha pidi maksma. Neli onukest siis näitasid seal läbisegi passe ja hõikasid nimesid, kelle viisa valmis oli saanud. Ning olenemata sellest, et sinu viisa ei pruukinud üldse veel valmis olla, siis ikkagi tungeldi ka selles järjekorras nagu segased, lihtsalt et letile õigel hetkel lähedal olla.

Pidin selle öö Phnom Penhis veetma, sest kell oli juba 5 läbi ja busse Siihanoukville´i enam ei läinud. Nõnda siis palusin tuk-tuki juhil end kesklinna viia. Kes veel ei tea, mis on tuk-tuk, siis teadmiseks, et see on selline veok, mille ees on mootorratas ja taga lahtine tõld, kuhu üldjuhul kuni viis inimest sisse mahub. Mulle väga meeldivad tuk-tukid! Kuigi nad ei ole just kõige ohutumad sõiduriistad, siis sellegi-poolest on vahvad! Kesklinnas valitses kaos. Selle sõna kõige otsesemas mõttes. Läbisegi olid tänavad täis autosid, veokeid, rattureid, mootorrattureid, tuk-tukke ja niisama jalutajaid. Liikluses kehtib siin reegel- ei ole mingeid reegleid! Sõidetakse nii kuis juhtub, üksteise eest läbi, risti-rästi, segamini. Huvitaval kombel tuleb avariisid aga suhteliselt harva ette, juhid on kõik väga vilunud. Väga populaarne transpordi vahend on mootorratas, neid on kõik kohad täis. Kuna ta on ka odavam kui tuk-tuk, siis olen isegi enamus ajast ringi liikumiseks hoopis mootorrattaid kasutanud. Ega mingit kiivrit sulle ei anta, jumala eest mitte.

Leidsin ööbimiseks ühe täitsa korraliku hosteli. Sain end lõpuks puhtaks pesta, pärast kolme päeva oli see taevalik tunne! Tutvusin hostelis ühe Brasiilia kutiga, kellega õhtust sööma läksime. Juhtus olema tõesti huvitav vestluskaaslane, niisiis lobisesime päris mitu tundi.
Kambodžasse tulles ei saa üle ega ümber siin valitsevast vaesusest. Seda näeb kõikjal. Hütid, kus inimesed elavad, näevad välja nagu räpased koerakuudid, tänavad on täis kerjavaid lapsi. Juba tol esimesel õhtul restoranis süües, käis selle aja jooksul minule midagi müütamas või raha palumas üle 40 inimese. Lapsed müüsid raamatuid, naised käisid vaevatud näod peas oma väikeste sülelastega raha küsimas, jalutud vanamehed roomasid su laua eest mööda. Jah, siin on palju vigaseid, sest 70ndatel, kui siin kommunistlik Khmeeri Partei valitses, tehti siin kohutavat tapatööd. Halastamatult tapeti pool rahvast maha. Need, kes pääsesid, kannatavad sellegipoolest veel tänase päevani oma lähedaste kaotust. Väga paljude inimeste vanaisad, vanaemad, isad ja emad said selle aja jooksul surma.
Igatahes. Ostsin minagi siis endale Lonelyplaneti ja andsin mõnele lapsele veidi raha, aga paratamatult ei saa kõiki aidata. Siis õpidki külmalt pead raputama, sest kohe kui oled veidi sõbralikum, lootustandvama näoga, siis oled ka automaatselt ümber piiratud karjast inimestest.
Kurb on aga see, et seda vaesusetsüklit on väga raske lõhkuda. Enamus lapsi käib küll koolis ja kusjuures, oskab rääkida väga head inglise keelt, sellegipoolest ei jätku inimestele tööd ja võimalusi paremale järjele tõusta. Tõepoolest rikkaid khmeere leidub väga vähe ning need on kõik sulid ja petised, kes end illegaalsel teel ja üle laipade rikkaks on teinud.

Üks väike tüdruk hakkas mulle väga meeldima. Ta käis meie juurest mitmel korral mööda ja rääkis
sõbralikult juttu, oli nutikas ja tõesti armsa naeratusega. Ta palus minult mitmel korral, et temalt ka ikka raamatu või postkaarte ostaksin, kuna aga olin juba varemalt ostnud, siis ei raatsinud seda teha.
Andsin talle sellegi poolest ühe dollari. Peagi tuli ta tagasi ja ütles kurvalt, et ta ema võttis selle talt ära ja et tal on kõht ikkagi väga tühi. Andku me talle veel natuke raha, et süüa osta.
Wagener (too brasiillane), käis siis välja idee, et ostame talle jäätise, kui ta õpetab meile viis khmeerikeelset sõna. Ta oli meile enne just rääkinud, et ta tahab õpetajaks saada, kui suureks kasvab. Nüüd aga ei tahtnud ta sellisest pakkumisest kuuldagi. Kordas vaid „Buy my postcard, buy my postcard!“. Seletasime, et see on ju väga hea diil, ta ei pea meile midagi andma ja saab maitsva jäätise, aga teda see ei huvitanud. Nõnda automatiseeritud on need lapsed. Neile on õpetatud kindlad laused, mida korrata, kindlad nükked, kuidas panna inimesi endale kaasa tundma.
Nõnda ta siis lahkuski meie laua juurest, ilma et me mingilegi kokkuleppele oleks saanud.
Hiljem nägin, kuidas ta ema talle korraliku kõrvakiilu virutas, tema nooremale vennale samuti. „Lollid lapsed, veetsite seal turistide laua juures nii kaua aega, aga raha ei toonudki!“ Siis sain ka aru, et kui ta oleks meile need sõnad õpetanud ja me oleks talle kohvikus jäätise välja teinud, oleks ta võib-olla veelgi suurema litaka ema käest saanud. Raha peab tooma!
Nendel lastel puudub lapsepõlv. Juba viie-kuue aastasest peale algab töö. Muidugi on nad algul siiski veel lapsemeelsed, töö käib läbi mängu. Peagi saab sellest aga hall argipäev, ainuke võimalus ellu jääda ja edasi kulgeda. Ilma igasuguste suuremate eesmärkideta, ootusteta elult.

Siihanoukville, täpsemalt Serendipity Beach, tervitas mind päikesepaistelise linnana, täis turiste, tolmu ja kerjuseid.
Rannas leidub väga palju ilusaid kohti. Kui jalutada põhimarsruudist veidi eemale, siis võib avastada väga ilusa suurte kivimürakatega kaldaäärse. Seal jalutasin ühel päeval pikalt ringi, leidsin mitmeid väga huvitavaid merekarpe.
Esimese öö veetsin Beach Road Hotellis, mis rajatud siia eestlaste poolt. Kui algul ootasin põnevusega seal ööbimist, siis peagi avastasin, et ei ole see midagi nii tore kahekümne eestlasega basseini ääres istuda. Pool hotelli oli eestlasi täis! Tundub, et kõik maarjamaalased, kes on võtnud ette reisi siia kaugesse paika, on kuulnud sellest hotellist ja tulevad siis huvi pärast vaatama. Aga need, kes siin praegu peatusid, ei olnud sellised ägedad eestlased, vaid pigem kolmekümne-neljakümne aastased tallinlased, kes on siis keskmisest veidi rikkamad ja lubavad endale korra aastas ühe paarinädalase reisi soojale maale, et seal end hotellis purju juua ja basseini ääres päikest võtta. Huvitav ongi, et linnapeal ei ole ma neid eestlaste horde peaaegu üldse enam kohanud.
Ühesõnaga, ei olnud ma sellest suurest eestlusest siin eriti vaimustunud ja otsustasin järgmine päev sealt kiiresti välja kolida.

Tulin üle tee asuvasse külalistemajja, kus sain kolm korda odavama hinnaga endale väga kena toa. Veinipunaste kardinate ja laia voodiga, mille kohal olev suur sääsevõrk annab talle teatud printsessliku väljanägemise.
Sel päeval käisin jällegi massaažis. Seekord kohas, mille nimi oli „Nägevate Käte Massaaž“. Massöörideks seal aga pimedad. Kaks tundi kestva sessiooni lõpuks olin ikka korralikult läbi võetud. Kui Tais oli mulle tehtud sellist rohkem silumisega mõnusat massaaži, siis siin sain ikka korraliku valu osaliseks. Tuletasin endale pidevalt meelde, et see on mulle kasulik! Naine vajutas täpsetele punktidele ja tundus, et tundis oma tööd. Hoolimata valust, oli tunne pärast massaaži ikkagi väga hea. Terve keha oli läbi raputatud.

Peaaegu kõik siinveedetud õhtud olen väljas käinud, sellises kohas on lihtne tutvusi teha. Rändureid ja turiste on kõik kohad täis ning nendega leiab üldiselt alati jututeemat. Siin on piljard väga popp, neid leidub igas baaris ja hostelis. Mulle see väga meeldib, sest piljard meeldib!
Kõik on väga odav, õhtusöögi saab restoranis 30-50 krooni eest, kokteilid maksavad 15-25 krooni,
Mina olen eelkõige muidugi oma lemmikut, pina coladat, nautinud.

Olenemata paradiisirannast ja päikesest, lokkab siingi vaesus. Rahvarohkemad kohad on paksult täis kerjuseid ja kõikvõimalikke asju müütavaid inimesi. Väga raske ja kurb on rannas õhtust süüa, kui otse su laua juurest roomab mööda jalutu vanamees, kaks vesiste silmadega koera lunivad söögipalukesi ja kuueaastane poiss palub luba sinu taldrikul olevad jäägid ära süüa. Just nõnda möödus minu viimane õhtusöök.
Iga päev olen midagi ostnud või mõnd teenust kasutanud, et natukenegi aidata, vastu tulla. Näiteks lasin ühel naisel oma jalgadelt karvad eemaldada (seegi on siin rannas kohalike poolt pidevalt pakutud teenus). Küsisin tollelt naiselt, et kui mitu korda päeva jooksul ta kliente leiab. Sain vastuseks, et tavaliselt korra või kaks päevas. Mõnikord ei suuda ta mitte kedagi leida. Maksin talle selle teenuse eest 5 dollarit, mis oligi tema selle päeva palk. Ometi oli ta juba varahommikust saati rannas ringi käinud. Kuna aga neid müüjaid ja teenuste pakkujaid on nii kohutavalt palju, siis paratamatult ei jätku kõigile tööd.

Neljapäeval pidin minema paadireisile kohalikele saartele, aga magasin hommikul sisse, niisiis lükkus see plaan edasi järgmisesse päeva. Otsustasin siis randa minna ja päikesest viimast võtta. Jah, tõepoolest, seda ma ka tegin ning kokkuvõttes põlesin täiesti ära.
Reede hommikul ajasin end kuidagimoodi üles ja otsustasin paadireisist siiski osa võtta. See otsus oli väga vale. Kuigi katsin terve oma keha riietega, siis need lühikesed hetked kui snorgeldamise ajal vette sulpsasin ja saarel korra ujumas käisin, said mulle saatuslikuks. Tagasi külalistemajja jõudes tundsin ennast juba väga halvasti. Olin päikesepiste saanud. Süda oli paha, keha kuumas ja valutas metsikult ja hingata oli raske. Kuna olin eelmistel öödel väga vähe maganud, siis olin ka kohutavalt väsinud. Heitsin voodisse kell 5 ja magasin järgmise hommiku kella viieni. Vahepeal sonides ja üles ärgates. Nüüd on siis see sama hommik käes.
Öö on üle elatud ja mul on juba parem olla, kuigi keha valutab ikka väga. Ostsin mingit leevendavat
geeli, mis peaks veidi aitama. Täna hoian päikesest eemale, lähen välja alles õhtul. Kahju on sellest, et plaanisin muidu ühte rahvusparki minna, nüüd jääb see aga ära. Võib-olla homme tunnen end paremini ja siiski lähen. Esmaspäeval pean juba Phnom Penhi tagasi sõitma, sest projekt algab.





31.01.10

Niisiis, kui kirjutasin täna, siis mõtlesin 30.01.10 varahommikut. Sellegi poolest ei jõudnud ma eile internetipunkti, et seda teksti üles riputada ja seetõttu oimunud sündmustest.
pean tegema veel väikese täienduse edasi toimunud sündmustest.

Ei suutnud ma eile siiski terve päeva toas istuda ja niisiis otsustasin end üleni riietega katta ja siiski välja minna.
Varahommikul, peale blogi kirjutamist, läksin randa päikesetõusu vaatama. Päike tõuseb siin kella kuue paiku. (Etteruttavalt ütlen, et käisin ka järgmisel hommikul sama imet nautimas, sest päikesetõus on siin, nagu igal pool, tõepoolest ilus) Katsin ennast tõepoolest pealaest jalatallani pikkade riietega, näkku ja kätele panin hunniku päikesekreemi, niisiis astusin üsna julgelt tapva päikese kätte.
Palkasin endale motikajuhi ja sõitsin tema tagaistmel 20 kilomeetri kaugusel olevat koske vaatama.
Kohale jõudes tabas mind kõigepealt pettumus, sest kõik kohad olid prügi täis ja nii palav oli ja jões/koses ei olnud peaaegu üldse vett. Jah, siin on praegu aasta kõige kuivem hooaeg.
Kõndisin veidikene niisama ringi ja ronisin siis mööda kaljust seina alla kose juurde.
Seal oli juba veidi parem, kuid mul oli ikkagi ohutavalt palav, niisiis proovisin varju leida ja vaatasin kadedusega neid, kes kose all suplesid.
Ma ei julgenud mingi hinna eest riideid seljast võtta ja end päikesele paljastada, samas aga ujuda tahtsin kohutavalt. Aga eks vajadus tingib abinõu. Kuna ilm oli tõepoolest soe, siis mõtlesin et mis seal ikka ja läksin kogu oma kupatuse riietega vette. Mu rohelised dressipüksid ja pluus venisid mõnusalt pikaks ja ma kujutan ette, et võisin päris kentsakas välja näha. See ei olnud väga turistikas koht, tundus et ainult kohalikele turistidele teada, niisiis olin juba tänu sellele eelnevalt kõrgendatud tähelepanu all olnud. Mingil hetkel ühines minu vesise eksperimendiga kose alla veel terve grupp kohalikke turiste, kes siis kõik tahtsid pilti teha. Maajaga pilti teha. Usun, et kokkuvõttes sai tehtud vähemalt 30 pilti, milledest ka minu kaameras oma 10 tükki salvestatud on.
Kose all oli aga tegelikult väga tore ning jahutav, vesi oli puhas. Lahkusin sealt õnneliku ning läbimärjana. Seejärel viis mu motikajuht mind I-ball parki. Riided jõudsid tee peal tuule käes juba ära kuivada, kuid seda kuiva tunnet ei jätkunud kauaks. I-ball kujutab endast sellist hiiglaslikku ümmargust palli, mis mäest alla veeretatakse, sinuga seal sees. Sinna on lisatud ka veidi seebivett, et libedam oleks ja tunne on tõepoolest nagu pesumasinas. Päris lõbus oli, kuid kahju, et sel hetkel juhtusin ma olema ainuke külastaja, niisiis ei olnud mul kellegagi koos alla lasta, vaid pidin seda üksi tegema. Mitmekesi oleks ilmselt lõbusam olnud, sest siis oleks pall kiiremini veerenud.
Kokkuvõttes ei veetnud ma seal väga kaua aega, sest motikajuht hakkas juba ära väsima ja tahtis tagasi minna. Niisiis halastasin ta peale.

Täna aga käisin ma Ream´i Rahvuspargis. See oli tõeliselt kordaläinud käimine, ilmselt üks minu kõige edukamaid ettevõtmisi siin Sihanoukville´s siiamaani. Meil olid väga toredad kaks giidi, kes rääkisid ja tutvustasid taimi ning loomi, keda seal kohata võis. Kõigepealt sõitsime poolteist tundi paadiga ning seejärel matkasime kolmveerand tundi läbi džungli. Jõudsime ühele väga ilusale rannale, kus enamik siis ujumas käis (mina jätsin vahele). Sõime kohalikus kalurikülas, us astusin ka kohalikku koolimajja korraks sisse. Koolimajaks oli väike küün. Seejärel kulges kogu tee samamoodi tagasi. Jälle džungel ja paadisõit. Nägime ka paari delfiini, kahjuks muid suuremaid loomi ei kohanud. Räägiti, et selles rahvuspargis pidi ka paar tiigrit leiduma ning põtru ja ahve. Mina kahjuks ahvi ei näinud, mõnel meie grupist vedas aga ka sellega.
Lõunat sõime ühes kohalikus pisikeses kalurikülas, mis asus täpselt mere ja jõe ühinemiskoha piirimail. Väga maaliline kohakene oli. Rahvuspargi aladel võivad elada vaid need inimesed, kes siin juba enne pargi asutamisaastat (1993) olid, nõnda siis on ta hetkel veel suhteliselt puutumata. Paar üksikut postide otsa, vette ehitatud majakest ja mõni külakene. Jutud aga käivad, et ühel hiina firmal on siiski õnnestunud valitsusega rendileping sõlmida sellele maatükile, kus me rannas käisime ning paari järgmise aasta jooksul muudetakse seegi puutumata ala turismimagnetiks.

Homme aga sõidan tõepoolest pealinna. Niisiis üritan tänasest õhtust veel viimast võtta ja lähen praegu mehhiko restorani sööma!

Aw Khon tik-tik.

Kambodža, siit ma tulen!

Seekordne lugu hakkab hetkest, kui avasin ühel novembrikuu päeval oma e-postkasti ja avastasin sealt kirja EstYesilt, kes pakkus järjekordset võimalust kandideerida osalemaks ühel noorteseminaril Aasias. Olles nüüd juba pool aastat korralikult kodus, Eestis püsinud ja koolis käinud, nakatas mind otsekohe sõber reisipisik. Pikalt mõtlema ei pidanud. Vaatasin kaardi pealt, kus Kambodža täpselt asub ja täitsin ankeedi kiiresti ära. Vedaski! Saadeti mulle positiivne vastus- Tule!

Eile, 22.jaanuaril, asusingi teele. Seminar ise kestab 1-7 veebruarini, aga kuna mul praegu just juhtus koolist vaba aeg olema, siis mõtlesin, et miks mitte minna juba nädalake varem.
Lennumarsruudiks Tallinn-London-Musqat-Bangkok-Phnom Penh. Pikk ja keeruline küll, aga mis parata.
Nõnda siis saigi kott pakitud ja lennuki peale istutud, et Londonisse sõita. Lend Omaani oli alles järgmisel päeval, niisiis otsustasin õhtu linnas veeta ja sain ühe kunagise kallimaga kokku, kes nüüd siin ülikoolis käib. Ma ei ole kunagi varem Inglismaal käinud, kuna see on mulle alati nõnda halli ja kallina tundunud. Pidev vihm ja hingematvad hinnad. Selles suhtes ma ei eksinud, mõlemad need elemendid võtsid mind avasüli kohale jõudes ka vastu. Mis mind aga üllatas oli see, et Londonis võib tegelikult sellele vaatamata väga huvitav olla.
Ta on tõeline metropol, rahvaste paabel! Näitlejatudengile jätkub siin õpitööd kuhjaga. Sõitsin lennujaamast metrooga kesklinna. Vaatasin enda ümber ringi. Siin istus end Ali G-ks riietanud araablane, tema kõrval kaame näo ja vesiste silmadega inglasest neitsik, kes Jane Eyre´i luges, tema
kõrval pilusilmne ja väga moodne jaapani kutt. Teisel pool Ali G-d oli raamatusse süvenenud, ilmselt advokaadiks õppiv väga peenelt riietatud mustanahaline tüüp, kes aegajalt oma sõrmi põrnitses. Otse tema vastas istus üks pidevalt oma telefoni näppiv järjekordne asiaat, kelle kõrval luges üks inglise noormees väga püüdlikult ajalehte, huuli kaasa liigutades. Eemal seisis üks
hispaanlasest keskealine sell, kes väga avalikult oma nina nokkis ja siis oma kolle uuris.
Teisel pool oli koha sisse võtnud üks värviste pükstega töömees, hindu. Metroosse sisenes üks mustanahaline naine, asotsiaal ja ilmselt veidi peast soe. Ta heitis ülbe pilgu üle vaguni ja nähes, et minu kott on ühe istme peal, teatas nõudval toonil, et ma koti maha tõstaksin, et ta sinna istuda saaks. Seda ma ka tegin. Peagi küsis suurt kirevavärvilist salli peas kandev ja kolme suurt sinist prügikotti omav hull lillade küüntega neegrinaine kõva häälega üle vaguni kella. Keegi ei vastanud. Tekkis ebamugav hetk. Seda oli tunda. Viimaks siiski advokaadiks õppija teatas, et kell on kümne minuti pärast neli. Kuna ta aga ütles seda peast ja ei vaadanud kella, siis hakkas neegritädi kahtlustama, et kas ta ikka tõtt räägib ja palus tal telefoni pealt näidata. Poiss näitas ka, aga hoidis sel ajal telefoni valvsalt oma käes. Näpata ei olnud kohe kuidagi võimalik. Ja nõnda vuhiseski see rong Londoni kesklinna, kus mina Queensway peatuses väljusin.

Ööbisin Smart Hyde Park View hostelis. 10 naela kohta 6-kohalises toas oli isegi täitsa okei. Peale paari tundi ootamist tuli Jan ja siis veetsimegi õhtu temaga koos linna peal ringi jalutades, kallist Mehhikot meenutades ja niisama nalja tehes. Vihma muudkui sadas, London muutus uniseks ja meiegi läksime juba kella kahe paiku magama. Hommikul sai siis veel Hyde Parkis jalutatud. See vastas täpselt minu ettekujutusele Inglismaast kui sellisest. Kerges udus, langenud lehtedega maas, veidi vihmane (muidugi!), pargis ringi jalutavad paarikesed oma koertega, karjades hommikusi tervisesportlasi, keset parki tiik, kus peal ülimalt julged pardid ja luiged, kes sulle otse nina alla sööki tulevad norima. Kõik see kokku moodustas ilusa, filmidest tuttavliku terviku sellest linnast ja maast.

Jan aga pidi tagasi oma ülikoolilinna sõitma ja mina tulin lennujaama ära. Kuigi lennuk läks alles kell pool kümme õhtul, siis olin kohal juba kell 12 päeval. Ei oleks samas viitsinud suure seljakotiga ringi ka enam kapata, pealegi eelmine õhtu olid kohustuslikud Big Ben ja London Eye juba õnneks ära nähtud.
Aga lennujaamas võib ka põnev olla, eriti Londoni lennujaamas, kus sul niipalju rahvast ringi voorib. Niisiis veetsingi need tunnid inimesi jälgides, vahepeal magades, raamatut lugedes ja toredaid kokkusattumuslikke olukordi üles täheldades. See viimane meeldib mulle väga.
Eile näiteks olid mul järgmised väikesed, pealtnäha tähenduseta ja juhuslikud, kuid ometi muigamapanevad olukorrad:

Olin just mõelnud, et küll oleks tore, kui siis oleks mõni kena poiss silmapiiril, keda võiks igavuse peletamiseks piidelda ja kujutasin endale seejärel ette, milline ta olla võiks. Kui siis silmad üles tõstsin, uskuge või ei, märkasingi täpselt enda ees üht oma ettekujutusele peaaegu täielikult vastavat figuuri. Asi läks seda huvitavamaks, kui selgus, et ta ei olnudki lihtsalt korraks möödakõndija, vaid tuli ja istuski samadele pinkidele, minule päris lähedale ja jäi sinna mitmeks tunniks, täpselt selle ajani, kuni just ma isegi minema pidin hakkama. Aeg oli väga põnevalt sisustatud, sest ka tema mind siis märkas ja see mäng „Ma üldse ei näe sind ja ainult juhuslikult libisevad silmad üle!“ on ju nii tore! Külgetõmbejõu seadus toimis. See, millest sa mõtled, mida sa ette kujutad, manifitseerub lõpuks ka tegelikkuses. Mõnikord varem, teinekord hiljem. Aga sinuga juhtuvad sündmused tulenevad suuresti sellest, milliste emotsioonidega sa laetud oled. Me tõmbame endale olukordi, inimesi, võimalusi ja samas ka ebaedu ise ligi. Olen selles enam kui kindel.
Katsetasin eile külgetõmbejõu seadust veelgi. Mõtlesin selle peale, et oleks vaja palju raha. Alati võiks olla ju hästi palju raha. Siis aga läks mul kõht tühjaks ja trotsides Londoni lennujaama poe hindu, ostsin süüa. Kassapidaja oli väga sõbralik tüüp, kes mulle pärast maksmist ulatas sellise teatise, et parasjagu käib neil kampaania, et iga päev keegi võidab tuhat naela. Kirjutas paberile oma nime ka peale, ütles, et see on selline küsimustik, millele tuleb vastata ja et ma ikka teda kui tublit töötajat seal ka märgiks. Täna ma siis täitsingi internetis selle küsimustiku ära, võidan ma siis või mitte, aga muigama paneb ikkagi, et kohe peale raha peale mõtlemist, raha saamiseks mulle ka reaalselt võimalust pakkuma tuldi.
Istusin ja kuulasin ühe hiina paarikese vestlust pealt, iga teine sõna oli miski, mis kõlas nagu „maaja“. Oli ka lõbus kuulata.
Lisaks võttis minuga ühendust üks inimene, kelle peale just hiljuti mõelnud olin.

Tänase seisuga olen Muscati lennujaamas, Omaani Sultaniriigis. Astusin lennukist välja ja 25 kraadi
sooja lõi näkku. Päris erinev meie kodumaa hetkelisest ilmaseisust. Aga seda õhku sain ma ka nuusutada vaid kolm sekundit, sest siis juba topiti meid lennujaama bussi ja kärutati lennujaama, kus ma nüüd viimased 6 tundi hänginud olen, Omaani sooja ilma vaid aknast jälgides. Samasugune tuleb homne Tai külastus. Jõuan Taisse kell 1 öösel ja lennuk läheb alles kell 15.15, niisiis, mul on seal Tai lennujaamas aega konutada nii et vähe ei ole. Muidu on ju isegi täitsa okei, mul jätkub tegevust. Siin Muscatis on isegi tasuta wifi ja sain lennufirmalt toidukupongi, millega söömas käisin ja ruumi on palju, sadu istepinke, samas inimesi suhteliselt vähe, niisiis võin kasvõi kõik toolid ajaviiteks läbi istuda, kui soovin. Ainuke asi, mis mind häirib, on minu enda sassilöödud uni. Ma ei ole korralikult nüüd üldse magada saanud ja seetõttu ongi nii, et magan kaks tunnikest lennujaamas pingil, siis olen kaks tunnikest üleval, jälle magan, siis lähen lennukisse, magan paar tunnikest ja siis jälle olen paar tunnikest üleval. Lisaks veel mäng ajavahedega. Igatahes, käib selline sortsutamine, mis kokkuvõttes üsna ära tüütab.

Ennist kui siis selle toidukupongi eest söömas käisin, sattusin ka vahvasse olukorda. Kõigepealt olin üllatunud, kui turvamees, kellelt ma teed küsisin, mulle nagu vabandades teatas, et seal saab ainult riisi, justkui viidates sellele, et mina kui nooblim valge inimene sellest ilmselt huvitatud ei ole.
Väitsin aga vastu, et tahan küll riisi ja selle peale juhatas ta mulle ka tee kätte. Millegipärast istusid seal söökla moodi kohas tõesti ainult kohalikud omaani mehed, kes mind kullipilgul jälgisid kui ma koha ühes täpselt ruumi keskel asuvas vabas lauas sisse võtsin. Kogu sööklas märkasin veel vaid kaht kohalikku naist, ülejäänud 50 olid kõik mehed. Nõnda tundsin end selle söömaaja jooksul kui vaatluseks välja pandud ekspositsioon. Ei lasknud end sellest aga siiski heidutada ja mõtlesin, et kui passivad, siis passin vastu. Nii ma tegingi ning kohkunud mehed murdusid peagi ning pöörasid pilgud kõrvale.
Lõpetan siis praegu, lisan siia hiljem mõne pildi Londonist ka juurde, kohe ei saa, kuna pean enne leidma mooduse nende digikast arvutisse transportimiseks.

Päikest,
Maaja