Saturday, August 14, 2010

Palav, vulkaaniline ja sääserikas Jeju saar.

Tagant järele on alati palju raskem kirjutada, suurel hulgal detaile on meelest ära läinud, mälestused tuhmunud. Püüan siiski niipalju kui võimalik meelde tuletada ja olgugi et väikese hilinemisega meie ülejäänud reisi seiklused ka kohusetundlikult siia blogisse jäädvustada.

Laager Yeosus sai läbi ja meie kolmekesi rändasime Jeju saarele. Läksime läbi Wando linnakese, kus ma eelmine aasta olin kaks nädalat veetnud, nii et jällegi oli tõeline nostalgialaks.

Wandolt saime praami peale, mis viis meid üle vee Lõuna-Korea kõige suuremale saarele- Jejule.

Jeju-do on vulkaaniline saar Lõuna-Korea lõunaosas, kuhu voolab üle Aasia iga suvi väga palju turiste kokku. Neid leidus seal tõesti palju. Põhimõtteliselt kogu saar oli üles ehitatud turismindusele.


Läbi couchsurfingu (http://www.couchsurfing.org/) leidsime endale öömaja ühe ameerika tüdruku Julia juures. Hiljem tuli välja, et meil ikka tohutult vedas tema juurde sattumisega. Olime planeerinud auto rentida ja sellega mööda saart ringi liigelda (kuna mina olin oma kipsi ja karkudega ikkagi suhteliselt liikumisvõimetu). Peagi tuli aga välja, et ilma rahvusvahelise sõiduloata meile autot ei rendita. Seda meil aga ei olnud. Niisiis oligi see hiiglaslikuks kergenduseks kui Julia meile teatas, et temal on u väke minibuss, mida ta eriti ei ksuta. Võime selle võtta. See oli lihtsalt kingitus otse taevast. Nõnda siis vurasimegi oma väikese sinise bussikesega mööda saart ringi terve nädala. Käisime koskesid vaatamas, rannas (palju!), paaris muuseumis. Jama oli, et ma ei saanud ju ujuda. See tegi veidi kurvaks. Lisaks oli koguaeg lihtsalt nii hullult palav, et kuidagi pidi end jahutada saama. Niisiis mähkisin kilekoti jala ümber ja käisin pidevalt külma duši all.

Kõige esimesel päeval kui auto oma käsutusse olime saanud, sõitsime kuulsat Mysterious Road´i üle vaatama. See on üks teelõik, mille alt ilmselt lähevad väga tugevad magneetilised jõujooned läbi. Tee viib mäkke, mitte küll väga järsult, aga ikkagi. Kui nüüd autoga jääda selle tee peal seisma, siis hakkab auto ise ülesmäge liikuma, ilma, et sellele gaasi antaks. Tundub uskumatu jah, aga on täitsa tõsi.

Samal päval käisime ka Jeju Lovelandis. Ekspositsioonid asusid enamasti õues. Hiiglaslikud peenised, naiste suguorganid, erinevates positsioonides vahekorda astunud kujud. Tundub, et seksiteema on Jejul popp, sest kaardipealt uurides avastasime, et saarel on veel vähemalt 3 samateemalist muuseumi.

Meie tubli auto, partyvan, nagu me ta ristisime, ei olnud aga kõige uuem mudel. Tahtsime sõita saare lõunaossa ja valisime selleks kõige otsema marsruudi, jättes kilomeetrite kõrval kahe silma vahele kõrgused. No teel siis selgus, et viimane viis mäkke ja õige sinkavonka rada pidi. Meie armas partyvan kuumenes pidevalt üle ja ei suutnud kiiremini sõita kui 20km/h. Lisaks kõigele oli üleval mäe otsas väga jõhker udu, nii et teed peaaegu üldse ei näinud. Ja lisaks kõigekõigele oli meil bensiin iga hetk otsa saamas. Tehes mitu korda peatust ja lastes partyvanil puhata ja maha jahtuda, suutsme end siiski neist mägedest läbi murda!

Järgmisel päeval uurisime veel saare lõunaosa, tutvusime maailma kõige jutukama kanadalasega ja ööbisime autos. Reedel sõitsime tagasi Jeju citysse, kus mina käisin arsti juures ja sain endale uue kipsi. Palju mugavama! Laupäeval läksime koos oma ameeriklatest võõrustajatega randa. No kui nüüd aus olla, siis ega me väga ei klappinud. Suhteliselt pinnapealsed, suhteliselt lollid, suhteliselt paneks-iga-päev-ainult-pidu tšikid olid. Aga samas, selle auto eest olen neile veel tagantjärele nii väga-väga tänulik!




Pühapäeval hängisime Jeju linnas. Juhuslikut avastasime, et meie lennuk läheb juba järgmisel päeval ja mitte kahe päeva pärast. Olime valesti mäletanud. Mnjah, teisipäeva hommikul oleks meid lennujaamas päris ebameeldiv üllatus oodanud.

Pühapäeva õhtul sõitsime veel ühe vulkaani juurde, mille kõrval ka ööbisime, et Marika ja Kristian saaksid hommikul selle tippu ronida päikesetõusu vaatama. See öö aga oli kõige kohutavam öö, mis mul üle pika aja olnud on. Meid sõid küll vist tuhanded sääsed, lisaks oli nii kohutavalt palav, et teki alla peitu pugeda ka ei saanud. Kuigi lõpuks tundus põrgupalavus ikkagi parem variant olevat kui põrgusääskede rünnak, niisiis mina igatahes ronisin pealaest jalatallani magamiskoti sisse. Ikkagi sai sada korda üles ärgatud, kuidagi oli ikkaig terve nägu nende poolt ära söödud saanud. Ja üldse oli see üks tõeliselt jube öö!!
Hommikul oli nii tihe udu, et päikesetõusu nad ka ei olnud näinud.
Esmaspäeval lahkusimegi Jejult ja sõitsime tagasi Pekingisse, mis meid veel nädal aega võõrustas..




1 comment:

Anonymous said...

Oioi, neiu, teie ikka oskate :-) Kudaviisi saab kipsis jalaga lennukis istuda?? Virise kõik oma mured kindlasti blogisse, vigase ränduri seiklused on huvitavad!
Ei kadesta sind, aga küll hakkama saad!

Jõudu!
Auli