Meeletu maailm

Hoomamatu Peking

2010-08-20T15:15:00.000-07:00

Korean Airlines´ile tuleb siin kohal küll sügav kummardus teha. Pärast nigelaid sõite Aerosvitiga, tundus nende teenindus veel eriti kvaliteetne ja tasemel. Juba lennujaamas märgati, et olin karkudega. Kui parasjagu lennuki väljumist ootasime tulid minu juurde kaks lennujaama töötajat, kes teatasid, et nad on kõigi meie kolme istekohad ära vahetanud, et mul oleks jalge ees rohkem ruumi. Lisaks lasti meid lennukisse eelisjärjekorras. Pooleteisttunnise sõidu ajal pakuti süüa ja stjuuardessid olid äärmiselt sõbralikud ja abivalmid. Igatahes tundsime end tõeliste kuningakassidena.

Sel õhtupoolikul kui jälle Pekingisse jõudsime, oli taevas võimalik pilvi eristada ja neist kumas veidi päikest läbi. See on seal midagi erakordset, sest suuremal enamusel ajast on see hiiglaslik linn mattunud ühtlasesse halli sudusse. Saime ööbima jälle samasse hostelisse. Dreams Travel Hotel. Soovitan igaühele, kes peaks Pekingisse minema. Meil oli terve nädal aega seal linnas vaja ära sisustada. Algul mõtlesime, et jääme hätta, tegelikult aga jäi väga palju hoopis nägemata. Mida me aga siiski tehtud saime?

Teisipäev. Käisime pärliturul. See oli üks elamuslik turulkäik! Pisikesed, aga äärmiselt sõjakad hiina tädid kutsusidja meelitasid sind iga hinna eest just enda leti juurde. Kui sa nendega juba juttu olid alustanud, siis oli väga raske leti juurest minema saada. Nad hoidsid sind füüsiliselt kinni, lükkasid toolile istuma ja ei lasknud ära minna. Ja vot ei lasknudki, enne kui sa olid asja ikkagi ära ostnud. Erinevalt kõigist tavalistest Pekingi linna elanikest, keda me kohtasime, oskasid nemad lausa imehästi inglise keelt. Ja muidugi käib turu juurde kauplemine! Tavaline situatsioon on see, et kõigepealt küsitakse sinult selle võlts-Gucci kella eest 1500 krooni ja siis sa kaupled selle hinna suhteliselt kiiresti 100 krooni peale. Tuleb lihtsalt teha nägu, et ei ole huvitatud ja minema kõndida. Küll siis võib kindel olla, et sind kümme korda odavamate hindadega tagasi hõigatakse. Sattusin vaimustusse sellest kui palju ilusaid ja odavaid kive seal oli ja ostsin terve hunniku ehteid kaasa. Küll mitte enda, aga pereäri tarvis. Lisaks ehetele, müüdi seal ka kõikvõimalikku tehnikat, kellasid, suveniire jpm. Marika sai endale näiteks uhke rahakoti, Kristian ostis polariseeritud päikeseprillid (need kaotas ta paari päeva pärast küll ära). Selle päeva õhtul tarbisime ära oma Koreast kaasa toodud Soju pudelid. Õhtu venis päris pikale.

Kolmapäev. Oli 4. August ja oli minu sünnipäev. Kuna eelmine õhtu olime tõesti kaua üleval olnud, siis magasime poole päevani. Uimerdasime niisama, käisime söömas. Vihma sadas, niisiis ei tulnud meie loomaaeda mineku plaanist ka midagi välja. Õhtupoole mõtlesin mina, et peab ikka midagi täna tegema ka sellist meeldejäävat ja üritasin siis uurida, et kas me teatripileteid ei saaks kusagile. Hosteli infoleti töötajad aga ei olnud eriti abivalmid ja ütlesid lihtsalt, et ega täna õhtuks ei saa ilmselt kuhugi piletit. Olin kergelt nördinud. Siis aga järsku tabas mind üllatus minu reisikaaslaste poolt! Marika käskis mul salli silme ette panna ja niimoodi side silme ees, pandi mulle selga mingi kleit. Mul kästi kargud kätte võtta ja siis läks lahti teekond läbi Pekingi linna. Kristianiga koos suunasid nad mind hostelist välja ja mööda tänavat ikka edasi. Ma kujutan ette, kui jabur võis see vaatepilt olla. Üks karkude, kipsis jala, huvitava kostüümi ja seotud silmadega pikk välismaalane läheb mööda tänavat. Mina aga nautisin seda küll täiel rinnal. Nii põnev oli kuulata linna hääli, teadmata kus suunas me liigume või kus täpsemalt asume. Lõpuks jõudsime kohale. Mind pandi istuma. Kui silmad lahti tegin, avastasin, et mul on seljas imeilus hiina traditsiooniline kleit, minu ees laual on tort ja me oleme restoranis, kus saab tellida Pekingi parti. See on kuulus roog, mida iga Pekingis käinu peaks ära proovima. Part mulle küll nii väga ei maitsenud, veidi liiga rasvane oli, aga kõik ülejäänu oli suurepärane. Olin neile üllatajatele nii südamest tänulik! Õhtul sain veel ka küünlaid puhuda ja hosteli baaris tehti mulle baari töötajate poolt nuudleid välja (see pidavat olema traditsiooniline söök, mida hiinlased sünnipäeval söövad). Sain 21. aastaseks.

Neljapäev. Käisime loomaaias ja planetaariumis. Mõlemad veidi ebaõnnestunud käigud. Loomaaias oli nukker see, et loomadel olid väga kehvad puurid ja elamistingimused. Marika kui suur loomaarmastaja läks eriti vihaseks. Aga kuulsad pandad saime vähemalt ära näha. Planetaariumis vaatasime kahte 4D filmi. Või noh, üks neist ei andnud kohe kuidagi seda mõõtu välja, ta ei olnduki õigupoolest 4D, vaid 3D, lisaks veel tõeliselt jama 3D. Teine film oli natuke parem, aga jube lühike. Kestis kusagil 10 minutit, maksis aga 60 krooni. Pole see Hiina nii odav midagi. Ühesõnaga neis käikudes me pettusime küll. Läksime tagasi kodukanti ja seal sööma. Meil kujunes välja kindel kant, kus pidevalt söömas käisime. Eriti tihti käisime aga ühes restoranis, kus meid lõpuks juba nägupidi ära tunti. Hiina toit on hea, aga tohutult rasvane, niisiis hakkas see lõpuks minule veidi juba vastu. Isegi juurviljad ujuvad rasvas. Siis käisin McDonaldsis. Mitte, et see just see kõige tervislikum toit oleks, aga vähemalt on tal mingisugune kodusem maitse ja sellega ei saa puusse panna, mida me hiina toitu tellides ikka tihtipeale tegime. McDonaldsi ees meeldis melie ka hängida. Meil kujunes rituaaliks, et Kristian ja Marika sealt kohvi ostsid, mina enamasti jäätist ja me siis kolmekesi seal ees trepi peal istusime. Mingisugune hiinakeelne Mcdonaldsi tervituskõll tuli pidevalt kõlaritest. Kulus pähe.

Reede. Käisime õhtul üht päris huvitavat teatrietendust vaatamas. Etenduse kohta võib lugeda: An international collaboration between a Chinese playwright and a French director.
A dialogue between the worlds of Beijing opera and traditional shadow puppetry.
Amazing tableaux and a moving story that brings you into a world of fantasy.
The play, directed by a young French director, allows a dialogue between Beijing Opera and Shadow puppetry where both Chinese and western theatre worlds can meet. It is a premiere on Chinese stage.
Lavastajaks oli Sarah Oppenheim Prantsusmaalt. Lisaks varju-nukuteatrile ja pekingi ooperile oli sinna põimitud ka omajagu akrobaatikat, mis oli vaatemänguline ja põnevust tekitav. Näiteks tagurpidi salto kolme meetri kõrguselt alla tavalisele puitpõrandale. Kahju on muidugi sellest, et tõlkes läks kindlasti väga palju kaduma. Teksti ilu läks kaduma.
Teatrimaja ise asus väga üllatavas kohas. Tänav, kuhu pidime sisse pöörama oli pisike, kitsas, ümbritsetuna madalatest, külg-külje kõrval paiknevatest elamutest. Mingil hetkel kahtlesime lausa, kas oleme õiges kohas. Siis järsku aga nägime teatri nimega silti, mis viis sisehoovi, kus omakorda asus mitu modernset maja. Tõepoolest, ühes neist asus ka täiesti arvestatav teatrisaal. Meenutas oma must-valge kujundusega meie NO-teatri mängupaika.

Laupäev. Käisime samuti teatris, sel korral aga Lao She teemajas. See on see kõige kuulsam teemaja Pekingis, kuhu kõik tähtsad tegelased esmajoones saadetakse aega veetma, kui need Hiina pealinna külastavad. Leidsime seinalt ka Andrus Ansipi ja Evelyn Ilvese pildid. Laupäevasele päevasele etendusele olid odavad piletid ja seega sattusime ka meie sinna. Show ise jäi tõtt-öelda küll veidi nadiks. Näidati jupike nuku-varjuteatrit, natuke akrobaatikat, tsutike mustkunsti, veidi pekingi ooperit. Tundus, et tegijad ise olid kuidagi mandunud ja otsekui väsinud. Samas, meelde jäi üks mees, kes tegi oma kätega varjuteatrit ja tegi seda väga andekalt. Mitte, et see küll kuidagi traditsioonilise hiina kultuuriga kokku oleks kõlanud. Ei teagi, miks ta sinna vahele oli pandud, aga tore oli, et oli.
Õhtul saime kokku kahe Pekingis elava eestlasega. Nad tutvustasid meile veidi selle linna ööelu ja rääkisid ka muidu oma kogemusest seal. Täitsa huvitav õhtu oli. Koju saime ainult väga hilja.

Pühapäev. Olime mõelnud selle kauni päeva hommikul Hiina müürile minna, aga ei jaksanud minu vahvad reisikaaslased sel hommikul kohe mitte üles tõusta. Mina olin suutnud ennast isegi kuidagi üles ajada, aga nähes, et meie plaanist vist siiski midagi välja ei tule, langesin ka mina paariks tunniks tagasi voodisse. Lõpuks mööduski kogu päev uimerdades, õhtu poole käisime veel siiditurul, kuid midagi väga huvitavat sealt ei leidnud. Samas ei olnud riided turu kohta ka eriti odavad. Paar hilpu siiski saime.

Esmaspäev. Meie viimane päev Hiinas. Käisime siis seal Hiina müüril ka ikka ära. Seiklesime küll, aga jõudsime paari tunniga ikka kohale. Külastajatele on Pekingi lähistel avatud kolm osa müürist (st. need osad on ilusti taastatud ja turistidele kõndimiskõlblikuks muudetud), meie käisime Mutianyu müüriosal. Kuna mina olin ikka veel karkudega invaliid, siis me mitte ei roninud mäkke, vaid sõitsime funikulööriga (köisraudteega). Ilus ja võimas oli see vaade muidugi. Üle mägede silmapiiri taha kaduv kivist uss. Seal olles mõtlesin, et küll minu kunagine kunstiajaloo õpetaja võiks minu üle nüüd uhke olla.
Pidev kuuma-külma vaheldumine ja ventilaatorid olid suutnud mu esmaspäeval haigeks teha. Just siis kui tuli lendama hakata, tabas mind kõige hullem nohu. Irooniline, kas pole. Öösel enne lennujaama minekut jõin sisse veel kaks Theraflud, võtsin piprašnapsi ja tegin ingveriteed- ühesõnaga katsetasin kõike, mis võiks mind veel natukenegi tervena hoida. Haigeks ma jäin aga sellegipoolest. Enne lennukisse astumist meisterdasin endale „vürtsijoogi“ neist maitseainetest, mis olid mõeldud nuudlite sisse panemiseks ja kulistasin selle enne lennuki õhku tõusu alla, et nina lahti läheks. Eks kui häda on käes, siis tuleb nupukas olla.

Tagasisõit laabus ilma suuremate takistusteta. Lihtsalt, Aerosvit ei ole suurem asi ja tänu ukraina lennujaama ja Aerosviti töötajatele jäi ka ukrainlastest üsna nadi mulje. Kaks tundi lükati Ukrainas meie lendu Riiga edasi ka. (kokku pidime Ukrainas üldse 12 tundi ootama). Riias magasime paar tundi pinkidel, külm oli. Saime aru, et olime kodukanti tagasi jõudnud. Hommikul nägin veel pooleks tunniks Timmi, kes parasjagu just oli minemas Riiast lennuki peale. Seejärel logistasimegi ennast Lätimaalt rongiga koju. Riia-Valga, Valga-Tallinn. Teiste jaoks Valga-Tartu. Kodus.

Ps! Teatsite miks paljudel hiina meestel on üks pikk küüs? Selline vähemalt sentimeetrine. Mina ka enne ei teadnud. Omaette mõtlesin, et ju siis äkki on mingid religioossed tagamaad. Aga ei. Tuleb välja, et sellel on palju otstarbekohasemad funktsioonid. Üks hiina poiss seletas mulle siis lahkelt ära. Sellise pika küünega saab väga hästi nina nokkida, end sügada ja kõrvast vaiku võtta.

Palav, vulkaaniline ja sääserikas Jeju saar.

2010-08-14T07:34:00.000-07:00

Tagant järele on alati palju raskem kirjutada, suurel hulgal detaile on meelest ära läinud, mälestused tuhmunud. Püüan siiski niipalju kui võimalik meelde tuletada ja olgugi et väikese hilinemisega meie ülejäänud reisi seiklused ka kohusetundlikult siia blogisse jäädvustada.

Laager Yeosus sai läbi ja meie kolmekesi rändasime Jeju saarele. Läksime läbi Wando linnakese, kus ma eelmine aasta olin kaks nädalat veetnud, nii et jällegi oli tõeline nostalgialaks.

Wandolt saime praami peale, mis viis meid üle vee Lõuna-Korea kõige suuremale saarele- Jejule.

Jeju-do on vulkaaniline saar Lõuna-Korea lõunaosas, kuhu voolab üle Aasia iga suvi väga palju turiste kokku. Neid leidus seal tõesti palju. Põhimõtteliselt kogu saar oli üles ehitatud turismindusele.

Läbi couchsurfingu (http://www.couchsurfing.org/) leidsime endale öömaja ühe ameerika tüdruku Julia juures. Hiljem tuli välja, et meil ikka tohutult vedas tema juurde sattumisega. Olime planeerinud auto rentida ja sellega mööda saart ringi liigelda (kuna mina olin oma kipsi ja karkudega ikkagi suhteliselt liikumisvõimetu). Peagi tuli aga välja, et ilma rahvusvahelise sõiduloata meile autot ei rendita. Seda meil aga ei olnud. Niisiis oligi see hiiglaslikuks kergenduseks kui Julia meile teatas, et temal on u väke minibuss, mida ta eriti ei ksuta. Võime selle võtta. See oli lihtsalt kingitus otse taevast. Nõnda siis vurasimegi oma väikese sinise bussikesega mööda saart ringi terve nädala. Käisime koskesid vaatamas, rannas (palju!), paaris muuseumis. Jama oli, et ma ei saanud ju ujuda. See tegi veidi kurvaks. Lisaks oli koguaeg lihtsalt nii hullult palav, et kuidagi pidi end jahutada saama. Niisiis mähkisin kilekoti jala ümber ja käisin pidevalt külma duši all.

Kõige esimesel päeval kui auto oma käsutusse olime saanud, sõitsime kuulsat Mysterious Road´i üle vaatama. See on üks teelõik, mille alt ilmselt lähevad väga tugevad magneetilised jõujooned läbi. Tee viib mäkke, mitte küll väga järsult, aga ikkagi. Kui nüüd autoga jääda selle tee peal seisma, siis hakkab auto ise ülesmäge liikuma, ilma, et sellele gaasi antaks. Tundub uskumatu jah, aga on täitsa tõsi.

Samal päval käisime ka Jeju Lovelandis. Ekspositsioonid asusid enamasti õues. Hiiglaslikud peenised, naiste suguorganid, erinevates positsioonides vahekorda astunud kujud. Tundub, et seksiteema on Jejul popp, sest kaardipealt uurides avastasime, et saarel on veel vähemalt 3 samateemalist muuseumi.

Meie tubli auto, partyvan, nagu me ta ristisime, ei olnud aga kõige uuem mudel. Tahtsime sõita saare lõunaossa ja valisime selleks kõige otsema marsruudi, jättes kilomeetrite kõrval kahe silma vahele kõrgused. No teel siis selgus, et viimane viis mäkke ja õige sinkavonka rada pidi. Meie armas partyvan kuumenes pidevalt üle ja ei suutnud kiiremini sõita kui 20km/h. Lisaks kõigele oli üleval mäe otsas väga jõhker udu, nii et teed peaaegu üldse ei näinud. Ja lisaks kõigekõigele oli meil bensiin iga hetk otsa saamas. Tehes mitu korda peatust ja lastes partyvanil puhata ja maha jahtuda, suutsme end siiski neist mägedest läbi murda!

Järgmisel päeval uurisime veel saare lõunaosa, tutvusime maailma kõige jutukama kanadalasega ja ööbisime autos. Reedel sõitsime tagasi Jeju citysse, kus mina käisin arsti juures ja sain endale uue kipsi. Palju mugavama! Laupäeval läksime koos oma ameeriklatest võõrustajatega randa. No kui nüüd aus olla, siis ega me väga ei klappinud. Suhteliselt pinnapealsed, suhteliselt lollid, suhteliselt paneks-iga-päev-ainult-pidu tšikid olid. Aga samas, selle auto eest olen neile veel tagantjärele nii väga-väga tänulik!

Pühapäeval hängisime Jeju linnas. Juhuslikut avastasime, et meie lennuk läheb juba järgmisel päeval ja mitte kahe päeva pärast. Olime valesti mäletanud. Mnjah, teisipäeva hommikul oleks meid lennujaamas päris ebameeldiv üllatus oodanud.

Pühapäeva õhtul sõitsime veel ühe vulkaani juurde, mille kõrval ka ööbisime, et Marika ja Kristian saaksid hommikul selle tippu ronida päikesetõusu vaatama. See öö aga oli kõige kohutavam öö, mis mul üle pika aja olnud on. Meid sõid küll vist tuhanded sääsed, lisaks oli nii kohutavalt palav, et teki alla peitu pugeda ka ei saanud. Kuigi lõpuks tundus põrgupalavus ikkagi parem variant olevat kui põrgusääskede rünnak, niisiis mina igatahes ronisin pealaest jalatallani magamiskoti sisse. Ikkagi sai sada korda üles ärgatud, kuidagi oli ikkaig terve nägu nende poolt ära söödud saanud. Ja üldse oli see üks tõeliselt jube öö!!

Hommikul oli nii tihe udu, et päikesetõusu nad ka ei olnud näinud.

Esmaspäeval lahkusimegi Jejult ja sõitsime tagasi Pekingisse, mis meid veel nädal aega võõrustas..

L6una-Korea- j2lle!

2010-07-21T00:55:00.001-07:00

Juhtus selline lugu, et kusagil aprillis sain kirja, et eelmisel aastal 2ra j22nud Yeosu Youth Festival sel aastal ikkagi toimub. Kui eelmisel aastal tulime siiski kohale ja saime selle n2dala hoopis Seoulis veeta, siis seekord j6udsin l6puks ka Yeosusse. Sel korral tulid kaasa ka Kristian ja Marika. Eestist tuli veel neli tydrukut, kellest yks on Liis, kes osales eelmisel aastal ka. Nyyd siis aga k6igest j2rgemooda..

Saime oma lennupiletid Riiast Pekingisse ostetud kusagil mais. Plaan oli minna Pekingisse, seal aega veeta ja siis laevaga edasi Koreasse sõita.

Nõndaks. Mis siis esimesel kahel nädalal toimus..

Asusime 13. juuli Eestist teele. Mina Tallinnast bussiga, Kristian ja Marika Tartust häälega. Sihtpunkt- Riia. Mina jõudsin kohale juba kella nelja paiku päeval. Lugesin parasjagu jõepervel „Vihurimäed“, kui need kaks tükki kella poole kümne paiku lõpuks pärale jõudsid.
Öö veetsime Riia lennujaamas. Ei olnudki nii hull kui oleks võinud arvata. Ei ärganud peaaegu kordagi üles ja pink oli ka piisavalt pikk, et sai end enamvähem välja sirutada.

Riiast lendasimegi siis 14. juulil Ukraina pealinna Kiievisse. Kiievi lennujaam oli elamuslik. Selline vene värk. Kui transfer turvakontrollist läbi läksime, jäi mulje, et sealt kaudu ei olnud juba ammu kedagi käinud. Uniselt virgusid sealsed paar töötajat ja suvatsesid meie asjad siiski läbi vaadata. Terminal suitsuruum oli samuti huvitav. Üks nurk ootesaalist oli klaasiga eraldatud, ilma, et sel ruumil mingit katust oleks. Niisiis oli terve ootesaal suisuhaisu täis.

Kiievist läkski järgmine lennuk juba otseteed endisesse olümpialinna Pekingisse. Pettumuse valmistas Aerosvit, kelle lennuk oli vana, ilma nende toredate ekraanideta ja ebaviisakate stjuuardessidega. Sattusime veel istuma
seinaäärsetele toolidele, niisiis ei saanud seljatuge ka alla lasta. Siiamaani kõige halvem pikamaalennu kogemus kahjuks.

Peking võttis meid vastu kell 5 hommikul tiheda liikluse, halli taeva, palavuse ja miljonite pisikeste inglise keelt mitte üldse rääkivate hiinlastega. Seiklus hostelisse väärib samuti mainimist. Võtsime kolm taksot, enne kui meil õnnestus lõpuks oma õigesse sihtpunkti pärale jõuda. Kui inimestelt tänaval proovisime midagi küsida, siis raputasid kõik nõutult pead ja küsimusele „English?“ vastasid segaduses näoga „Eenglish?!?!“. Taksodega oli ka nõnda, et kümnest taksojuhist üks suvatses meid lõpuks peale võtta. Enamasti raputati pead, ei saadud meie inglisekeelsest paberi peale kirjutatud aadressist aru. Huvitav on see, et neil on endal tegelikult kõik tänavasildid kahes keeles, aga sellegipoolest ei oska paljud neist meie tähestikku üldse lugedagi.
(Huvitav tähelepanek- kõigil taksojuhtidel keda kohtasin oli üks pikk küüs. Põhjus on veel järeleuurimisel.)

Dreams Travel Hostel, kus ööbisime, oli väga äge! Toad olid ilusasti ja nupukalt kaunistatud, elutuba oli suur, väike baar oli, infopunkt oli, kapid, kuhu asjad panna samuti- kõik vajalik, mis ühes reisisõprade hostelis olema peaks, tundus nagu olemas olevat.
Väga kohusetundlik infopunkti töötaja tegeles kaks päeva meie laevapiletitega. Ta väitis, et me olevat esimesed, kellele ta peab laevapileteid broneerima, olgugi, et ta on seal juba pikka aega töötanud. Lõpuks suutiski ta meile välja uurida, et üks otsebuss Pekngist Tianjini sadamasse läheb pühapäeva hommikul ja kirjutas meile kõik vajalikud küsimused hiina keeles paberile. Laevapileteid me siiski ette ära osta ei saanudki, sest keegi Pekingis kontoris ei pidavat teadma, kus või mis on Eesti Vabariik. Niisiis soovitati meil hea õnne peale sadamasse minna ja vaadata, kas meid lastakse laeva peale. Kuna me aga teadsime, et eestlastel ei lähe tegelikult viisat vaja, et Lõuna-Koreasee siseneda, siis olime suhteliselt muretud.

Jõudsime Pekingisse neljapäeval, niisiis oli meil kolm päeva aega, et linna uudistada.
Neljapäev ise läks reisiväsimusest üle saamisele ehk siis magasime terve päeva. Õhtul käisime ööelu uudistamas ja istusime niisama baaris.
Reede hommikul sai jälle pikalt magatud. Seekord aga seadsime sammud linna kõige turistikamate vaatamisväärsuste suunas. Külastasime Keelatud Linna ja Taevase Rahu väljakut. Keelatud linn oli muidugi hiiglaslik kompleks. Koht, kus läbi aastasadade on elanud kolme dünastia esindajad, ei saagi väike olla. Inimesi oli seal muidugi metsikult. Meie olime peaaegu sama suured vaatamisväärsused kui iidsed templid ja valitsushooned. Pidevalt leidus jälle mõni, kes tuli ja palus endaga koos poseerida. Ükskord oli üks perekond, kus olid kaks tütart. Üks selline 10 aastane, teine umbes viiene. Kõigepealt pidin vanema tütrega poseerima, pilt sai tehtud. Sisi tuli aga järg noorema
kätte. Tolle jaoks olin ma vist aga päris suurte silmadega ja hirmutav, niisiis puges ta ruttu ema seljataha ja ei tahtnud tulla. Küll siis üritati teda veenda, ema lükkas teda jõuga minu poole, aga laps ei tulnduki. Nõnda siis jäigi pilt tegemata. Kusagil kümne minuti pärast sattusin nendega uuesti kokku, ema palus, et ma vanema tütrega veel korra pildil oleksin (ei tea siis miks eelmine pilt ei olud sobinud ikkagi). Siis üritati jälle ka nooremat veenda, aga see jäi oma arvamusele truuks ja keeldus kategooriliselt selle hirmsa pika ja heledapäise olevuse kõrvale minemast ja emast lahti laskmast.

Taevase Rahu väljak oli suur ja uhke. Hiiglasliku laiekraaniga, kus näidati videot selle kohta, kui imeline riik on Hiina Rahvavabariik. Kui õilis, ilus ja hea. Kui õnnelikud on siinsed inimesed.
Otse Keelatud Linna väravate kohal (mis asus Taevase Rahu väljakust üle tee) oli suur pilt Mao Zedongist, kui kõige olulisemast rahvakangelasest. Ka Mao Zedongi mauseloleum asub sel samal väljakul.

Aeg oli õhtusse veerenud ja nähes, et väljakul, lipu ümber, olid kogunenud sõdurid ja ka rahvamass, siis eeldasime, et varsti on ilmselt algamas lipulangetamise tseremoonia. Kell hakkas siis seitse saama. Istusime maha ja mõtlesime, et vaatame sell eära ja siis lähme hostelisse tagasi. Kell sai aga juba veerand kaheksa, ja seejärel pool kaheksa, midagi ei toimunud ikka veel. Mõtlesime, et kui juba nii kaua on oodatud, siis on tobe nüüd ka ära minna. Lootsime, et näeb vähemalt midagi põnevat ja jäime ikkagi oma valvepostidele. Kell sai veerand kaheksa ja siis kaheksa, lõpuks, natuke peale kaheksat, märkas Kristian, et oi näe lipp on juba pooles vardas. Me ei olud tähele pannud kui seda langetama hakati.Tseremoonia kätkeski endas vaid kiiret lipu alla kerimist ja kõik. Ei mingit rahvahümni laulmist, ei ka midagi muud. Olime kergelt pettunud. Samas, kuna olime istunud väljakust üle tee, siis oli meil olnud imepärane võimalus jälgida Pekingi bussiliiklust ja teha selle kohta ka päris huvitavat statistikat. Suundusime tagasi hostelisse.

Laupäev. Millegipärast valdab meid pidev väsimus. Ka sel hommikul tegin silmad lahti alles kell üks päeval. Pärast pesemist ja muidu jokutamist, võtsime ennast kokku ja asusime teele Pekingi linna kunstirajooni. „Art District 798“ nagu seda tuntakse, on ühe vana tehasekompleksi ala, kus leidub hiiglaslikul hulgal kaasaegset kunsti. Tihedalt galeriisid ja kõiksugu tänavakunsti täis paik, kus on tõesti palju, mida uudistada.

Hiina köök meeldis väga! Lisaks oli kõik väga odav. Ühel korral käisime siiski ka veidi kallimas restoranis söömas. Tellisime suure kala (kasskala kui inglisekeelest otse tõlkida). See püüti akvaariumist otse kinni, näidati veel meile kuidas ta võrgus sipleb ja küpsetati siis ära. Vaatamata sellele julmale eelmängule oli see üks kõige keelt alla viimavaid õhtusööke üle pika aja. Ja segi Marika nõustus, et see kalakene suri ülla asja nimel. Temast sai väga maitsev õhtusöök.

Järgmisel hommikul pidime vara tõusma, niisiis sai ka varem magama mindud. Äratuskell hakkas häält tegema juba pool viis.

Jõudsime Tianjini sadamasse ilusa varuajaga, et piletid saaks ära osta. Tuli aga välja, et see ei olnudki nii lihtne, kui olime arvanud. Sealsed töötajad ei olnud tõepoolest midagi kuulnud paigast, mille nimi on Eesti Vabariik. Seda asja tuli investigeerida. Helistati, uuriti passides olevaid templeid, kutsuti tähtsamaid mehi kohale. Meil kästi oodata. No eks me siis ootasime. Kell hakkas aga juba palju saama ja vaikselt tekkis hirm, et kas saame ikka õigeks ajaks laevale. Pärast pikka pealekäimist, trükkis ametnik lõpuks ka meile piletid välja. Minu pileti peal oli kirjas, et mind on paigutatud 50 inimese kajutisse ja et istekoha number on 49. Kujutasin peas ette seda hiiglaslikku ruumi, kus on 47 pilusilma kõrvuti istumas ja kuhu siis meie kolmekesi ka ennast maha istutama peame. Õnneks ei olnud asi üldse nii hull. See suur ruum oli jaotatud vaheseinadega ja kohanumber tähendas tegelikult voodi numbrit. Narile käisid isegi kardinakesed ette, nii et soovi korral võis täitsa privaatsust nautida. Sõit kestis 25 tundi, millest me magasime 18. Ilmselt ei olnud isegi pärast seda kolme päeva veel oma reisiväsimusest üle saanud. Öösel päris loksutas ja koridoris oli igaltpoolt kuulda oksendavate inimeste hääli. Minulgi hakkas veidi paha, aga suutsin siis jälle magama jääda ja selle tunde unustada. Järgmisel hommikul ärkasime selle peale, et inimesed kõndisid juba kohvritega laevast välja. Ruttu saime riidesse ja kotid kokku. Olime Lõuna-Koreasse jõudnud.
Minu jaoks oli siia tagasitulek muidugi täis nostalgiat. Meie International Youth Camp´i esimene öö, möödus Dreamtel hotellis, kus olin ka eelmine aasta peatunud. Sinna oli kokku tulnud tõesti rahvast igast maailma otsast (kusagil 160 inimest). Etteruttavalt võin aga öelda, et sel korral ei leidnud ma just eriti palju uusi tuttavaid, kellega ka pärast festivali suhtlema jääks. Ilmselt oli selle festival-laagri kõige suuemaks miinuseks just selle mastaapsus, mis tingis kõigi tegevuste venimise ja selle, et kellegagi ei jõudnud tegelikult korralikult tuttavaks saadagi.

Järgmisel hommikul (20.juuli) korraldati meile kiire ekskursioon läbi Seouli ja seejärel läks lahti bussisõit Yeosusse, kuhu oli pealinnast 5 tundi sõitu. Ürituse struktuur oli järgmine- kõigepealt toimus nelja-päevane rahvusvaheline laager, kus valmistuti festivaliks ja tehti muid tegevusi,
seejärel toimus kolme-päevane festival, millest ka Yeosu linna elanikud osa said võtta. Yeosus tutvusime sel õhtul oma Korean buddydega, ehk siis iga välismaalane oli pandud paari üks korealasest kaaslasega. (St. Kokku osales laagris üle 300 inimese). Minu buddy nimi oli Hee-jin, ta oli 15-aastane. Üldiselt kõigi välismaalaste korea sõbrad olid neist vanuselt kõvasti nooremad, millest oli tegelikult natukene kahju. Omaealisega oleks ehk rohkem ühist keelt leidnud. Sellegipoolest oli Hee-jin väga armas tüdruk. Ehk veidi häbelik, aga sellele vaatamata sõbralik.

Magasime kolmes kõrvuti olevas hotellis linna keskuses, kust siis meid bussidega iga päev laagripaika toimetati. Kui nüüd aus olla, siis ega see laager suurem asi ei olnud. Meid koheldi pidevalt nagu väikesi lapsi ja suunati istuma, astuma, plaksutama. Ei mingit isemõtlemist!
Samuti ei tohtinud keegi ise festivali alalt lahkuda või õhtul kauem kui kella kaheteistkümneni väljas olla. Seda viimast reeglit küll salaja ikkagi rikuti, kuigi ega kõigil ei õnnestunud hotelli ees seisvatest grupi manageridest alati mööda hiilida. Ühest küljest tunned vahel, et oled juba iseseisev inimene küll, aga nädal aega sellises keskkonnas elades võib täitsa vabalt hakata oma valvsust kaotama. Ja kõik oli tõepoolest ette-taha ära öeldud ja tehtud.
Kohati tekkis tõesti selline tunne, et kui ma oleks kunagi pioneerilaagris käinud, siis oleks see ehk midagi sarnast olnud. Laager ja ka hilisem festival olid suunatud Yeosu Expo 2012 promomisele. Tõepoolest, nõnda suunasid isegi kaameramehed ja fotograafid, kes seal pidevalt kohal olid, meie tegevust. „Palun naerata nüüd kaamerasse ja ütle, et sa armastad Yeosut!“ „Naerata natuke rohkem!“ „Võtke nüüd käest kinni ja lehvitage!“ jne.
Niisiis tekkis mingisugune trots kõigi nende tegevuste vastu, mis me seal teha saime. Ma kujutan ette, et kui see õhustik ei oleks seal olnud selline nagu ta oli, siis oleks ma neist tegevustest ehk kõvasti rohkem rõõmu tundnud. Nüüd tundus kõik aga tüütu kohustusena. Mõni asi siiski meeldis ka. Käisime näiteks mudaväljadel jalutamas, seal olid ilusad loodusvaated ja muda sees elavad väikesed krabid, kelle tegevust võis jälgida. Hiljem festivali ajal oli vahva kogemus osaleda samulnori (korea traditsiooniline trumm) workshopis, samuti sai seal näiteks erinevaid asju meisterdada (maski, lehvikuid, tuulelohesid, savinõusid jne.)

Ning nüüd siis sellest saatuslikust reedesest päevast. Kõndisin mina siis parajasti endale kindaid tooma, et köieveost osa võtta, kui lõin järsku uljalt oma varbad vastu üht maas lamavat metallist teetõket ära. Oli väga-väga valus ja tuli verd. Kutsuti kiirabi. Viidi haiglasse. Teksti x-ray ja õmmeldi jalg kokku. Valvearst ütles, et katki ei ole siiski midagi, aga pean järgmisel päeval uuesti tulema. Siis on õige arst tööl ja tema vaatab x-ray pildid uuesti üle. Järgmisel päeval haiglasse minnes selgus aga, et vasaku jala neljas varvas on siiski selle äkilise kokkupuute tõttu katki läinud.
Jalg pandi kipsi ja kargud anti kätte. Nüüd ma siin siis olen, kaugel Aasias ja vigane. Aga alla ei kavatse ka anda.

Kaootiline Phnom Penh ja jätkusuutlik areng.

2010-02-14T07:29:00.000-08:00

Jõudsin Phnom Penhi. Päike lõõskas taevas, miski kuskil lehkas halvasti, põrisevad ja tuututavad mootorsõidukid vurasid kõikjal ning juba tormas minu suunas vähemalt viis inimest, kes kõik tahtsid mulle midagi müüa. Jah, olin kohal.

Niisiis, oli algamas nädalane kick-off seminar teemal „Jätkusuutlik areng kultuurilises mitmekesisuses“. Meid majutati ühte ilusasse hotelli otse jõe kaldal. Toad olid ruumikad ning avarad, suurte voodite ning televiisoriga. Vaikselt hakkasid kogunema ka osalejad.
Ülevaatliku pildi sain aga alles õhtusöögi ajal. Euroopast oli esindajaid Prantsusmaalt, Kreekast, Soomest, Itaaliast, Leedust, Slovakkiast, Hollandist, Inglismaalt ning Eestist. Aasia poole pealt oli rahvast kohale tulnud Kambodžast, Laosest, Taist, Indoneesiast, Vietnamist ning Myanmarist.
Tõeliselt kirju seltskond, mis! Kõik nad töötavad oma kodumaades MTÜ-des, mis seotud vabatahtlike saatmisega välismaale, töölaagrite ja muude heategevuslike projektide korraldamisega. Mina küll otseselt EstYesis ei tööta, kuid olen sellega siiski teatud määral seotud olnud (EVS Mehhikos, töölaager Lõuna-Koreas), niisiis oskasin enamikel teemadel siiski kaasa rääkida. Eesti organisatsiooni esindas peale minu veel üks Tallinnast pärit vene poiss Dimitri.

Algul kulus sisseelamisele veidi aega. Ka seminari teema, mis tundus nime poolest nii pikk ja lohisev, oli veel hägune. Esimesed kaks päeva tegelesimegi põhiliselt nende mõistete lahti seletamisega. Mida tähendab siis „jätkusuutlik areng“? Mida „kultuuriline mitmekesisus“?
Seejärel uurisime, et kas projektid, mida parasjagu oma kodumaadel oleme läbi viimas, vastavad neile kriteeriumitele. Kui ei, siis mida tuleks parandada, millele rohkem tähelepanu pöörata?
Viimastel päevadel tegelesime uute ideede genereerimise ja uute projektide algatamisega.
Paar huvitavamat valiti siis välja ning nendega töötatakse loodetavasti edasi.

Mina sattusin gruppi, kellega me järgmise aasta-kahe jooksul suudame loodetavasti läbi viia rahvusvahelise workshopi meedia esindajatale (ajakirjanikele, reporteritele, raadio diktoritele jne). Idee tekkis põhjusel, et tihtipeale, eriti Aasias, kajastatakse vabatahtlikku tööd ning töölaagreid meedias väga vähe ning isegi kui kusagil mõni artiklike ilmub, on ta tihtipeale pealiskaudne ning asjatundmatu.
Arengumaades on vajadus vabatahtlike järele väga suur, kuid sellest hoolimata avastame, et infot võimaluste kohta vabatahtlikuna tööle minna pole sugugi piisavalt. Isegi Euroopa riikides mitte. Kui me suudaksime kasvatada teadlikkust meedias töötavate inimeste hulgas, siis läbi nende kasvaks ehk inimeste teadlikkus ka laiemas pildis.

Vot sellised on lood. Sain seminarilt igal juhul kõvasti mõtlemisainet ja loodan, et suudan uusi teadmisi edaspidi produktiivselt rakendada.

Üks päev oli meil siis aega kohalikke projekte külastada. Väga põnevaks kujunes käik ühte Phnom Penhi veidi väljas olevasse organisatsiooni, kes tegeleb taaskasutusse võetud materjalidest asjade valmistamisega. (www.online.com.kh/users/csaro Seal oli pildiraame, käevõrusid, kaelakeesid, käekotte, prügikorve ja palju muud, mis kõik tehtud kas paberist või kilest. Sattusin tõelisesse vaimustusse, sest kõik need asjad nägid niivõrd lahedad välja! Lisaks, oli lihtsalt uskumatu mõelda, kui palju vaeva ning aega nende tegemiseks kulub ning kui vähe raha kohalikud nende pealt tegelikult teenivad.
Ühe, parimal juhul kahe pildiraami meisterdamiseks kulub aega üks tööpäev, kusagil 6-7 tundi ning samas müüakse see maha 1 dollari (10 krooni) eest, millest läheb maha veel materjali hind (kusagil 3 krooni). Nõnda ongi Kambodža pisikeses külas elavate naiste päevapalk 10-20 krooni.
Muidugi on ka üleüldine elatustase seal palju madalam ning kaubad ei maksa tea mis palju, kuid sellegi poolest on mõnedel perekondadel ikka väga raske kasvõi igapäevane toiduraha välja teenida.

Küla, kus käisime, nägi ikka päris kohutav välja. Tõeline agul. Huvitaval kombel ei hooli kohalikud üldse oma ümbrusest ning seetõttu vedeleb prügi absoluutselt igal pool ja metsikutes kogustes.
Näiteks oli otse küla kõrval üks lage väli, mis oli nõnda prügiga kaetud, et maapinda praktiliselt
ei olnud paistagi. Majad on ehitatud puust talade otsa. Ei teagi kas päris majadeks neid kutsuda võib, rohkem sellised onnikesed, maksimum 15 ruutmeetrit suured.
Need tingimused on muidugi väga ekstreemsed ja sugugi mitte kõik khmeerid ei ela nii kehvades oludes, kuid see kõige vaesem elanikkond (keda on tegelikult päris palju!), nemad küll.

Samal päeval külastasime veel organisatsiooni, kes tegeleb süsinikdioksiidi jalajälje (carbon footprint) vähendamisega. Süsteem on keeruline ning ma ei saanud päris selget sotti, kuid igaljuhul on see keskkonna seisukohalt äärmiselt vajalik tegevus. Nende organisatsioon määrab riikidele kindla koguse, millest rohkem süsinikdioksiidi õhku paisata ei tohi. Kui riigid seda määrust rikuvad, peavad nad maksma kõrget trahvi. Tuure on kogumas „süsiniku turg“, mille vahendusel firmad saavad osta ja müüa oma lubatud süsinikdioksiidi tarbimise kogust. Kuidagi on see kõik veel nõnda seatud, et firmad peavad investeerima arenguriikide aitamisse, et sealseid õhku paiskamise koguseid vähendada.
Ühesõnaga keeruline süsteem, aga igal juhul hea, et see loodud on!
Võite lähemalt uurida leheküljelt www.co2solidaire.org. Seal leidub ka koht, kus saate näiteks arvutada oma jalajälge. Näiteks kui üks inimene lendab Pariisist Phnom Penhi ja seal tagasi, on tema tõttu õhku paisatud 4,38 tonni C02-te.

Külastasime ühel päeval ka khmeeri sõjavanglat. 70-ndatel pääses Kambodžas võimule kommunistlik partei, kes tappis lühikese aja vältel väidetavalt 1.3 kuni 2.2 miljonit elanikku. Kõik, kel oli vähimgi haridus, tapeti maha. Lisaks tapeti maha ka kogu selle haritud inimese perekond.
Valimatult mõrvati julmalt nii mehi, naisi kui ka lapsi.
Vangla nägi välja õõvastav. Enne 70-ndaid oli see olnud hoopiski keskkool, milles nüüd kõik klassiruumid piinakambriteks olid muudetud. Seintel oli loendamatult pilte kõigist neist seal tapetud inimestest, vastakuti piltidega vangivalvuritest. Vaid mõned üksikud neist tuhandetest pääsesid vanglast eluga, põhimõtteliselt tapeti maha kõik, kes ülekuulamisele olid saadetud.
Pea hakkas valutama, tundsin, et süda läks pahaks, tõsiselt raske oli nendes ruumides viibida.

Kui veel rääkida, mis huvitavat selle nädala jooksul seal Kambodža pealinnas juhtus..

-Käisime näiteks ööturul, kus sai osta kõike ja kaubelda niipalju kui süda lustib. Mina kui eurooplane, olin selle kauplemise koha pealt algul veidikene pelglik, kuid lõpuks taipad, et teistmoodi ei saa, vastasel juhul määritakse sulle ikka liiga kõrge hind pähe. Kaubelda tuleb Kambodžas kõikjal, kus midagi osta tahad ning kus kindlaks määratud hindu juures ei ole (ehk siis põhimõtteliselt igal pool).

-Nägin linnas elevanti, jalutas mööda peatänavat. Sattusin päris tõsiselt vaimustusse, kui ta seal loojuva päikese saatel keset tuututavate tuk-tukkide ja motikate summa edasi vantsis! Igal juhul ilus mälupilt, mida endaga kaasas kanda.

-Olime õhtuti tavaliselt nii väsinud, et ei jaksanud kaua välja olla. Sellegi poolest läksime tavaliselt paariks tunniks kuhugi istuma, lihtsalt juba selle pärast, et hotellist välja saada. Minu avastus oli üks india restoran, mis meie seas väga populaarseks sai ja kus mitmel õhtul oma aega veetsime.
Õlu maksis 5 krooni!

-Viimasel päeval, enne kojusõitu, läksin turule. Mul oli vaja endale suuremat sorti kott osta, et asjad ära mahuksid. Nõnda siis palusingi ühel motojuhil end kohale viia, sain kauplemise peale väga hea hinnaga kohale ka, ainult 1 dollari eest! Turg Phnom Penhis on muidugi omaette nähtus. See melu, mis sind seal endasse haarab, on uskumatu. Autod, inimesed, vankrid, hõiked, kisa ja kära, kõik segamini! Olin hommikul just nagu veidikene õnnetu olnud, sest mulle oli üks kohalik kambodža poiss sümpaatseks saanud ja ma ei olnud saanud temaga eriti palju suhelda. Nõnda siis avastasin end sel hommikul mitmel korral tema peale mõtlemas.
Väga suur oli mu üllatus, kui olin oma koti turul ära jõudnud osta ja siis tänavale läksin ning tolle sama poisiga järsku kokku põrkasin. Keset kogu seda möllu, juhtusin ma just temale peaaegu et otsa jooksma. Tema tundus olevat sama üllatunud kui mina.
Aga lugu ei piirdunud vaid sellega. Tuli välja, et ta oli tulnud koos oma vietnamlasest sõbraga korraks turule, et mõned asjad osta ning paari tunni pärast pidi ta selle sama sõbra lennujaama viima. Mina pidin ju aga ka lennujaama minema ning selgus, et ka mineku kellaaeg oli sama. Niisiis leppisime kokku, et ta tuleb mulle hotelli järgi ja saan nendega koos lennujaama. Sinna kohale jõudes oli mul siiski veel aega ja nõnda saime kohvikus üle tunni aja juttu ka rääkida!
Mul oli tahtmine naerma turtsatada, sest sellised kokkusattumused juhtuvad tavaliselt vaid filmis!

Olen rõõmus, et mulle sai osaks selline kift seiklus sinna kaugele, põnevale maale ning tahaksin uskuda, et see ei olnud sugugi viimane kord kui sinna riiki satun.
Igal juhul olen jälle ühe kogemuse, ühe mälestuse võrra rikkam ning selle üle kuradima õnnelik!

Järgmise rännuni,
Maaja

Sihanoukville, vürtsitatud massaaži, tuk-tukkide ja päikeserabandusega!

2010-01-31T02:33:00.000-08:00

Omaanist sõitsin lennukiga Bangkoki, kus tuli 14 tundi oodata. Nõnda ma siis ootasin. Kohtasin vahepeal eestlasi, niisiis hängisin natuke aega nendega ning ootasin siis edasi. Hommikupoole otsustasin linna sõita ja see oli väga hea otsus. Bangkoki kesklinn oli äge! Tänavad täis igasugu kraami müüjaid, jõeäärne promenaad, palju tuk-tukke ja inimesi. Jalutasin algul niisama ringi, siis aga käisin massaažis. Minu esimene kord mõne päris massööri käe all olla. Olin pikast reisist ja lennujaama pinkide peal magamisest päris kangeks jäänud, niisiis oli see mudimine vägagi nauditav. Ning tund aega läks mulle maksma vaid 70 krooni!

Bangkokist lendasin siis lõpuks Phnom Penhi, kus ootas ees küllaltki väike lennujaam. Selline meie Tallinna lennujaamaga umbes ühesuurune. Enne riiki pääsemist tuli viisa osta. Naljakas oli see kaos, mis selle viisa järjekorras valitses. Tähendab, seal ei olnudki mingit järjekorda. Inimesed tunglesid üksteist rusikatega eemale tõugates, et letile lähemale pääseda. Seal siis sai oma passi ära anda ning tuli järgmisesse järjekorda minna, kus selle kätte sai ja raha pidi maksma. Neli onukest siis näitasid seal läbisegi passe ja hõikasid nimesid, kelle viisa valmis oli saanud. Ning olenemata sellest, et sinu viisa ei pruukinud üldse veel valmis olla, siis ikkagi tungeldi ka selles järjekorras nagu segased, lihtsalt et letile õigel hetkel lähedal olla.

Pidin selle öö Phnom Penhis veetma, sest kell oli juba 5 läbi ja busse Siihanoukville´i enam ei läinud. Nõnda siis palusin tuk-tuki juhil end kesklinna viia. Kes veel ei tea, mis on tuk-tuk, siis teadmiseks, et see on selline veok, mille ees on mootorratas ja taga lahtine tõld, kuhu üldjuhul kuni viis inimest sisse mahub. Mulle väga meeldivad tuk-tukid! Kuigi nad ei ole just kõige ohutumad sõiduriistad, siis sellegi-poolest on vahvad! Kesklinnas valitses kaos. Selle sõna kõige otsesemas mõttes. Läbisegi olid tänavad täis autosid, veokeid, rattureid, mootorrattureid, tuk-tukke ja niisama jalutajaid. Liikluses kehtib siin reegel- ei ole mingeid reegleid! Sõidetakse nii kuis juhtub, üksteise eest läbi, risti-rästi, segamini. Huvitaval kombel tuleb avariisid aga suhteliselt harva ette, juhid on kõik väga vilunud. Väga populaarne transpordi vahend on mootorratas, neid on kõik kohad täis. Kuna ta on ka odavam kui tuk-tuk, siis olen isegi enamus ajast ringi liikumiseks hoopis mootorrattaid kasutanud. Ega mingit kiivrit sulle ei anta, jumala eest mitte.

Leidsin ööbimiseks ühe täitsa korraliku hosteli. Sain end lõpuks puhtaks pesta, pärast kolme päeva oli see taevalik tunne! Tutvusin hostelis ühe Brasiilia kutiga, kellega õhtust sööma läksime. Juhtus olema tõesti huvitav vestluskaaslane, niisiis lobisesime päris mitu tundi.
Kambodžasse tulles ei saa üle ega ümber siin valitsevast vaesusest. Seda näeb kõikjal. Hütid, kus inimesed elavad, näevad välja nagu räpased koerakuudid, tänavad on täis kerjavaid lapsi. Juba tol esimesel õhtul restoranis süües, käis selle aja jooksul minule midagi müütamas või raha palumas üle 40 inimese. Lapsed müüsid raamatuid, naised käisid vaevatud näod peas oma väikeste sülelastega raha küsimas, jalutud vanamehed roomasid su laua eest mööda. Jah, siin on palju vigaseid, sest 70ndatel, kui siin kommunistlik Khmeeri Partei valitses, tehti siin kohutavat tapatööd. Halastamatult tapeti pool rahvast maha. Need, kes pääsesid, kannatavad sellegipoolest veel tänase päevani oma lähedaste kaotust. Väga paljude inimeste vanaisad, vanaemad, isad ja emad said selle aja jooksul surma.
Igatahes. Ostsin minagi siis endale Lonelyplaneti ja andsin mõnele lapsele veidi raha, aga paratamatult ei saa kõiki aidata. Siis õpidki külmalt pead raputama, sest kohe kui oled veidi sõbralikum, lootustandvama näoga, siis oled ka automaatselt ümber piiratud karjast inimestest.
Kurb on aga see, et seda vaesusetsüklit on väga raske lõhkuda. Enamus lapsi käib küll koolis ja kusjuures, oskab rääkida väga head inglise keelt, sellegipoolest ei jätku inimestele tööd ja võimalusi paremale järjele tõusta. Tõepoolest rikkaid khmeere leidub väga vähe ning need on kõik sulid ja petised, kes end illegaalsel teel ja üle laipade rikkaks on teinud.

Üks väike tüdruk hakkas mulle väga meeldima. Ta käis meie juurest mitmel korral mööda ja rääkis
sõbralikult juttu, oli nutikas ja tõesti armsa naeratusega. Ta palus minult mitmel korral, et temalt ka ikka raamatu või postkaarte ostaksin, kuna aga olin juba varemalt ostnud, siis ei raatsinud seda teha.
Andsin talle sellegi poolest ühe dollari. Peagi tuli ta tagasi ja ütles kurvalt, et ta ema võttis selle talt ära ja et tal on kõht ikkagi väga tühi. Andku me talle veel natuke raha, et süüa osta.
Wagener (too brasiillane), käis siis välja idee, et ostame talle jäätise, kui ta õpetab meile viis khmeerikeelset sõna. Ta oli meile enne just rääkinud, et ta tahab õpetajaks saada, kui suureks kasvab. Nüüd aga ei tahtnud ta sellisest pakkumisest kuuldagi. Kordas vaid „Buy my postcard, buy my postcard!“. Seletasime, et see on ju väga hea diil, ta ei pea meile midagi andma ja saab maitsva jäätise, aga teda see ei huvitanud. Nõnda automatiseeritud on need lapsed. Neile on õpetatud kindlad laused, mida korrata, kindlad nükked, kuidas panna inimesi endale kaasa tundma.
Nõnda ta siis lahkuski meie laua juurest, ilma et me mingilegi kokkuleppele oleks saanud.
Hiljem nägin, kuidas ta ema talle korraliku kõrvakiilu virutas, tema nooremale vennale samuti. „Lollid lapsed, veetsite seal turistide laua juures nii kaua aega, aga raha ei toonudki!“ Siis sain ka aru, et kui ta oleks meile need sõnad õpetanud ja me oleks talle kohvikus jäätise välja teinud, oleks ta võib-olla veelgi suurema litaka ema käest saanud. Raha peab tooma!
Nendel lastel puudub lapsepõlv. Juba viie-kuue aastasest peale algab töö. Muidugi on nad algul siiski veel lapsemeelsed, töö käib läbi mängu. Peagi saab sellest aga hall argipäev, ainuke võimalus ellu jääda ja edasi kulgeda. Ilma igasuguste suuremate eesmärkideta, ootusteta elult.

Siihanoukville, täpsemalt Serendipity Beach, tervitas mind päikesepaistelise linnana, täis turiste, tolmu ja kerjuseid.
Rannas leidub väga palju ilusaid kohti. Kui jalutada põhimarsruudist veidi eemale, siis võib avastada väga ilusa suurte kivimürakatega kaldaäärse. Seal jalutasin ühel päeval pikalt ringi, leidsin mitmeid väga huvitavaid merekarpe.
Esimese öö veetsin Beach Road Hotellis, mis rajatud siia eestlaste poolt. Kui algul ootasin põnevusega seal ööbimist, siis peagi avastasin, et ei ole see midagi nii tore kahekümne eestlasega basseini ääres istuda. Pool hotelli oli eestlasi täis! Tundub, et kõik maarjamaalased, kes on võtnud ette reisi siia kaugesse paika, on kuulnud sellest hotellist ja tulevad siis huvi pärast vaatama. Aga need, kes siin praegu peatusid, ei olnud sellised ägedad eestlased, vaid pigem kolmekümne-neljakümne aastased tallinlased, kes on siis keskmisest veidi rikkamad ja lubavad endale korra aastas ühe paarinädalase reisi soojale maale, et seal end hotellis purju juua ja basseini ääres päikest võtta. Huvitav ongi, et linnapeal ei ole ma neid eestlaste horde peaaegu üldse enam kohanud.
Ühesõnaga, ei olnud ma sellest suurest eestlusest siin eriti vaimustunud ja otsustasin järgmine päev sealt kiiresti välja kolida.

Tulin üle tee asuvasse külalistemajja, kus sain kolm korda odavama hinnaga endale väga kena toa. Veinipunaste kardinate ja laia voodiga, mille kohal olev suur sääsevõrk annab talle teatud printsessliku väljanägemise.
Sel päeval käisin jällegi massaažis. Seekord kohas, mille nimi oli „Nägevate Käte Massaaž“. Massöörideks seal aga pimedad. Kaks tundi kestva sessiooni lõpuks olin ikka korralikult läbi võetud. Kui Tais oli mulle tehtud sellist rohkem silumisega mõnusat massaaži, siis siin sain ikka korraliku valu osaliseks. Tuletasin endale pidevalt meelde, et see on mulle kasulik! Naine vajutas täpsetele punktidele ja tundus, et tundis oma tööd. Hoolimata valust, oli tunne pärast massaaži ikkagi väga hea. Terve keha oli läbi raputatud.

Peaaegu kõik siinveedetud õhtud olen väljas käinud, sellises kohas on lihtne tutvusi teha. Rändureid ja turiste on kõik kohad täis ning nendega leiab üldiselt alati jututeemat. Siin on piljard väga popp, neid leidub igas baaris ja hostelis. Mulle see väga meeldib, sest piljard meeldib!
Kõik on väga odav, õhtusöögi saab restoranis 30-50 krooni eest, kokteilid maksavad 15-25 krooni,
Mina olen eelkõige muidugi oma lemmikut, pina coladat, nautinud.

Olenemata paradiisirannast ja päikesest, lokkab siingi vaesus. Rahvarohkemad kohad on paksult täis kerjuseid ja kõikvõimalikke asju müütavaid inimesi. Väga raske ja kurb on rannas õhtust süüa, kui otse su laua juurest roomab mööda jalutu vanamees, kaks vesiste silmadega koera lunivad söögipalukesi ja kuueaastane poiss palub luba sinu taldrikul olevad jäägid ära süüa. Just nõnda möödus minu viimane õhtusöök.
Iga päev olen midagi ostnud või mõnd teenust kasutanud, et natukenegi aidata, vastu tulla. Näiteks lasin ühel naisel oma jalgadelt karvad eemaldada (seegi on siin rannas kohalike poolt pidevalt pakutud teenus). Küsisin tollelt naiselt, et kui mitu korda päeva jooksul ta kliente leiab. Sain vastuseks, et tavaliselt korra või kaks päevas. Mõnikord ei suuda ta mitte kedagi leida. Maksin talle selle teenuse eest 5 dollarit, mis oligi tema selle päeva palk. Ometi oli ta juba varahommikust saati rannas ringi käinud. Kuna aga neid müüjaid ja teenuste pakkujaid on nii kohutavalt palju, siis paratamatult ei jätku kõigile tööd.

Neljapäeval pidin minema paadireisile kohalikele saartele, aga magasin hommikul sisse, niisiis lükkus see plaan edasi järgmisesse päeva. Otsustasin siis randa minna ja päikesest viimast võtta. Jah, tõepoolest, seda ma ka tegin ning kokkuvõttes põlesin täiesti ära.
Reede hommikul ajasin end kuidagimoodi üles ja otsustasin paadireisist siiski osa võtta. See otsus oli väga vale. Kuigi katsin terve oma keha riietega, siis need lühikesed hetked kui snorgeldamise ajal vette sulpsasin ja saarel korra ujumas käisin, said mulle saatuslikuks. Tagasi külalistemajja jõudes tundsin ennast juba väga halvasti. Olin päikesepiste saanud. Süda oli paha, keha kuumas ja valutas metsikult ja hingata oli raske. Kuna olin eelmistel öödel väga vähe maganud, siis olin ka kohutavalt väsinud. Heitsin voodisse kell 5 ja magasin järgmise hommiku kella viieni. Vahepeal sonides ja üles ärgates. Nüüd on siis see sama hommik käes.
Öö on üle elatud ja mul on juba parem olla, kuigi keha valutab ikka väga. Ostsin mingit leevendavat
geeli, mis peaks veidi aitama. Täna hoian päikesest eemale, lähen välja alles õhtul. Kahju on sellest, et plaanisin muidu ühte rahvusparki minna, nüüd jääb see aga ära. Võib-olla homme tunnen end paremini ja siiski lähen. Esmaspäeval pean juba Phnom Penhi tagasi sõitma, sest projekt algab.

31.01.10

Niisiis, kui kirjutasin täna, siis mõtlesin 30.01.10 varahommikut. Sellegi poolest ei jõudnud ma eile internetipunkti, et seda teksti üles riputada ja seetõttu oimunud sündmustest.
pean tegema veel väikese täienduse edasi toimunud sündmustest.

Ei suutnud ma eile siiski terve päeva toas istuda ja niisiis otsustasin end üleni riietega katta ja siiski välja minna.
Varahommikul, peale blogi kirjutamist, läksin randa päikesetõusu vaatama. Päike tõuseb siin kella kuue paiku. (Etteruttavalt ütlen, et käisin ka järgmisel hommikul sama imet nautimas, sest päikesetõus on siin, nagu igal pool, tõepoolest ilus) Katsin ennast tõepoolest pealaest jalatallani pikkade riietega, näkku ja kätele panin hunniku päikesekreemi, niisiis astusin üsna julgelt tapva päikese kätte.
Palkasin endale motikajuhi ja sõitsin tema tagaistmel 20 kilomeetri kaugusel olevat koske vaatama.
Kohale jõudes tabas mind kõigepealt pettumus, sest kõik kohad olid prügi täis ja nii palav oli ja jões/koses ei olnud peaaegu üldse vett. Jah, siin on praegu aasta kõige kuivem hooaeg.
Kõndisin veidikene niisama ringi ja ronisin siis mööda kaljust seina alla kose juurde.
Seal oli juba veidi parem, kuid mul oli ikkagi ohutavalt palav, niisiis proovisin varju leida ja vaatasin kadedusega neid, kes kose all suplesid.
Ma ei julgenud mingi hinna eest riideid seljast võtta ja end päikesele paljastada, samas aga ujuda tahtsin kohutavalt. Aga eks vajadus tingib abinõu. Kuna ilm oli tõepoolest soe, siis mõtlesin et mis seal ikka ja läksin kogu oma kupatuse riietega vette. Mu rohelised dressipüksid ja pluus venisid mõnusalt pikaks ja ma kujutan ette, et võisin päris kentsakas välja näha. See ei olnud väga turistikas koht, tundus et ainult kohalikele turistidele teada, niisiis olin juba tänu sellele eelnevalt kõrgendatud tähelepanu all olnud. Mingil hetkel ühines minu vesise eksperimendiga kose alla veel terve grupp kohalikke turiste, kes siis kõik tahtsid pilti teha. Maajaga pilti teha. Usun, et kokkuvõttes sai tehtud vähemalt 30 pilti, milledest ka minu kaameras oma 10 tükki salvestatud on.
Kose all oli aga tegelikult väga tore ning jahutav, vesi oli puhas. Lahkusin sealt õnneliku ning läbimärjana. Seejärel viis mu motikajuht mind I-ball parki. Riided jõudsid tee peal tuule käes juba ära kuivada, kuid seda kuiva tunnet ei jätkunud kauaks. I-ball kujutab endast sellist hiiglaslikku ümmargust palli, mis mäest alla veeretatakse, sinuga seal sees. Sinna on lisatud ka veidi seebivett, et libedam oleks ja tunne on tõepoolest nagu pesumasinas. Päris lõbus oli, kuid kahju, et sel hetkel juhtusin ma olema ainuke külastaja, niisiis ei olnud mul kellegagi koos alla lasta, vaid pidin seda üksi tegema. Mitmekesi oleks ilmselt lõbusam olnud, sest siis oleks pall kiiremini veerenud.
Kokkuvõttes ei veetnud ma seal väga kaua aega, sest motikajuht hakkas juba ära väsima ja tahtis tagasi minna. Niisiis halastasin ta peale.

Täna aga käisin ma Ream´i Rahvuspargis. See oli tõeliselt kordaläinud käimine, ilmselt üks minu kõige edukamaid ettevõtmisi siin Sihanoukville´s siiamaani. Meil olid väga toredad kaks giidi, kes rääkisid ja tutvustasid taimi ning loomi, keda seal kohata võis. Kõigepealt sõitsime poolteist tundi paadiga ning seejärel matkasime kolmveerand tundi läbi džungli. Jõudsime ühele väga ilusale rannale, kus enamik siis ujumas käis (mina jätsin vahele). Sõime kohalikus kalurikülas, us astusin ka kohalikku koolimajja korraks sisse. Koolimajaks oli väike küün. Seejärel kulges kogu tee samamoodi tagasi. Jälle džungel ja paadisõit. Nägime ka paari delfiini, kahjuks muid suuremaid loomi ei kohanud. Räägiti, et selles rahvuspargis pidi ka paar tiigrit leiduma ning põtru ja ahve. Mina kahjuks ahvi ei näinud, mõnel meie grupist vedas aga ka sellega.
Lõunat sõime ühes kohalikus pisikeses kalurikülas, mis asus täpselt mere ja jõe ühinemiskoha piirimail. Väga maaliline kohakene oli. Rahvuspargi aladel võivad elada vaid need inimesed, kes siin juba enne pargi asutamisaastat (1993) olid, nõnda siis on ta hetkel veel suhteliselt puutumata. Paar üksikut postide otsa, vette ehitatud majakest ja mõni külakene. Jutud aga käivad, et ühel hiina firmal on siiski õnnestunud valitsusega rendileping sõlmida sellele maatükile, kus me rannas käisime ning paari järgmise aasta jooksul muudetakse seegi puutumata ala turismimagnetiks.

Homme aga sõidan tõepoolest pealinna. Niisiis üritan tänasest õhtust veel viimast võtta ja lähen praegu mehhiko restorani sööma!

Aw Khon tik-tik.

Kambodža, siit ma tulen!

2010-01-24T03:39:00.000-08:00

Seekordne lugu hakkab hetkest, kui avasin ühel novembrikuu päeval oma e-postkasti ja avastasin sealt kirja EstYesilt, kes pakkus järjekordset võimalust kandideerida osalemaks ühel noorteseminaril Aasias. Olles nüüd juba pool aastat korralikult kodus, Eestis püsinud ja koolis käinud, nakatas mind otsekohe sõber reisipisik. Pikalt mõtlema ei pidanud. Vaatasin kaardi pealt, kus Kambodža täpselt asub ja täitsin ankeedi kiiresti ära. Vedaski! Saadeti mulle positiivne vastus- Tule!

Eile, 22.jaanuaril, asusingi teele. Seminar ise kestab 1-7 veebruarini, aga kuna mul praegu just juhtus koolist vaba aeg olema, siis mõtlesin, et miks mitte minna juba nädalake varem.
Lennumarsruudiks Tallinn-London-Musqat-Bangkok-Phnom Penh. Pikk ja keeruline küll, aga mis parata.
Nõnda siis saigi kott pakitud ja lennuki peale istutud, et Londonisse sõita. Lend Omaani oli alles järgmisel päeval, niisiis otsustasin õhtu linnas veeta ja sain ühe kunagise kallimaga kokku, kes nüüd siin ülikoolis käib. Ma ei ole kunagi varem Inglismaal käinud, kuna see on mulle alati nõnda halli ja kallina tundunud. Pidev vihm ja hingematvad hinnad. Selles suhtes ma ei eksinud, mõlemad need elemendid võtsid mind avasüli kohale jõudes ka vastu. Mis mind aga üllatas oli see, et Londonis võib tegelikult sellele vaatamata väga huvitav olla.
Ta on tõeline metropol, rahvaste paabel! Näitlejatudengile jätkub siin õpitööd kuhjaga. Sõitsin lennujaamast metrooga kesklinna. Vaatasin enda ümber ringi. Siin istus end Ali G-ks riietanud araablane, tema kõrval kaame näo ja vesiste silmadega inglasest neitsik, kes Jane Eyre´i luges, tema
kõrval pilusilmne ja väga moodne jaapani kutt. Teisel pool Ali G-d oli raamatusse süvenenud, ilmselt advokaadiks õppiv väga peenelt riietatud mustanahaline tüüp, kes aegajalt oma sõrmi põrnitses. Otse tema vastas istus üks pidevalt oma telefoni näppiv järjekordne asiaat, kelle kõrval luges üks inglise noormees väga püüdlikult ajalehte, huuli kaasa liigutades. Eemal seisis üks
hispaanlasest keskealine sell, kes väga avalikult oma nina nokkis ja siis oma kolle uuris.
Teisel pool oli koha sisse võtnud üks värviste pükstega töömees, hindu. Metroosse sisenes üks mustanahaline naine, asotsiaal ja ilmselt veidi peast soe. Ta heitis ülbe pilgu üle vaguni ja nähes, et minu kott on ühe istme peal, teatas nõudval toonil, et ma koti maha tõstaksin, et ta sinna istuda saaks. Seda ma ka tegin. Peagi küsis suurt kirevavärvilist salli peas kandev ja kolme suurt sinist prügikotti omav hull lillade küüntega neegrinaine kõva häälega üle vaguni kella. Keegi ei vastanud. Tekkis ebamugav hetk. Seda oli tunda. Viimaks siiski advokaadiks õppija teatas, et kell on kümne minuti pärast neli. Kuna ta aga ütles seda peast ja ei vaadanud kella, siis hakkas neegritädi kahtlustama, et kas ta ikka tõtt räägib ja palus tal telefoni pealt näidata. Poiss näitas ka, aga hoidis sel ajal telefoni valvsalt oma käes. Näpata ei olnud kohe kuidagi võimalik. Ja nõnda vuhiseski see rong Londoni kesklinna, kus mina Queensway peatuses väljusin.

Ööbisin Smart Hyde Park View hostelis. 10 naela kohta 6-kohalises toas oli isegi täitsa okei. Peale paari tundi ootamist tuli Jan ja siis veetsimegi õhtu temaga koos linna peal ringi jalutades, kallist Mehhikot meenutades ja niisama nalja tehes. Vihma muudkui sadas, London muutus uniseks ja meiegi läksime juba kella kahe paiku magama. Hommikul sai siis veel Hyde Parkis jalutatud. See vastas täpselt minu ettekujutusele Inglismaast kui sellisest. Kerges udus, langenud lehtedega maas, veidi vihmane (muidugi!), pargis ringi jalutavad paarikesed oma koertega, karjades hommikusi tervisesportlasi, keset parki tiik, kus peal ülimalt julged pardid ja luiged, kes sulle otse nina alla sööki tulevad norima. Kõik see kokku moodustas ilusa, filmidest tuttavliku terviku sellest linnast ja maast.

Jan aga pidi tagasi oma ülikoolilinna sõitma ja mina tulin lennujaama ära. Kuigi lennuk läks alles kell pool kümme õhtul, siis olin kohal juba kell 12 päeval. Ei oleks samas viitsinud suure seljakotiga ringi ka enam kapata, pealegi eelmine õhtu olid kohustuslikud Big Ben ja London Eye juba õnneks ära nähtud.
Aga lennujaamas võib ka põnev olla, eriti Londoni lennujaamas, kus sul niipalju rahvast ringi voorib. Niisiis veetsingi need tunnid inimesi jälgides, vahepeal magades, raamatut lugedes ja toredaid kokkusattumuslikke olukordi üles täheldades. See viimane meeldib mulle väga.
Eile näiteks olid mul järgmised väikesed, pealtnäha tähenduseta ja juhuslikud, kuid ometi muigamapanevad olukorrad:

Olin just mõelnud, et küll oleks tore, kui siis oleks mõni kena poiss silmapiiril, keda võiks igavuse peletamiseks piidelda ja kujutasin endale seejärel ette, milline ta olla võiks. Kui siis silmad üles tõstsin, uskuge või ei, märkasingi täpselt enda ees üht oma ettekujutusele peaaegu täielikult vastavat figuuri. Asi läks seda huvitavamaks, kui selgus, et ta ei olnudki lihtsalt korraks möödakõndija, vaid tuli ja istuski samadele pinkidele, minule päris lähedale ja jäi sinna mitmeks tunniks, täpselt selle ajani, kuni just ma isegi minema pidin hakkama. Aeg oli väga põnevalt sisustatud, sest ka tema mind siis märkas ja see mäng „Ma üldse ei näe sind ja ainult juhuslikult libisevad silmad üle!“ on ju nii tore! Külgetõmbejõu seadus toimis. See, millest sa mõtled, mida sa ette kujutad, manifitseerub lõpuks ka tegelikkuses. Mõnikord varem, teinekord hiljem. Aga sinuga juhtuvad sündmused tulenevad suuresti sellest, milliste emotsioonidega sa laetud oled. Me tõmbame endale olukordi, inimesi, võimalusi ja samas ka ebaedu ise ligi. Olen selles enam kui kindel.
Katsetasin eile külgetõmbejõu seadust veelgi. Mõtlesin selle peale, et oleks vaja palju raha. Alati võiks olla ju hästi palju raha. Siis aga läks mul kõht tühjaks ja trotsides Londoni lennujaama poe hindu, ostsin süüa. Kassapidaja oli väga sõbralik tüüp, kes mulle pärast maksmist ulatas sellise teatise, et parasjagu käib neil kampaania, et iga päev keegi võidab tuhat naela. Kirjutas paberile oma nime ka peale, ütles, et see on selline küsimustik, millele tuleb vastata ja et ma ikka teda kui tublit töötajat seal ka märgiks. Täna ma siis täitsingi internetis selle küsimustiku ära, võidan ma siis või mitte, aga muigama paneb ikkagi, et kohe peale raha peale mõtlemist, raha saamiseks mulle ka reaalselt võimalust pakkuma tuldi.
Istusin ja kuulasin ühe hiina paarikese vestlust pealt, iga teine sõna oli miski, mis kõlas nagu „maaja“. Oli ka lõbus kuulata.
Lisaks võttis minuga ühendust üks inimene, kelle peale just hiljuti mõelnud olin.

Tänase seisuga olen Muscati lennujaamas, Omaani Sultaniriigis. Astusin lennukist välja ja 25 kraadi
sooja lõi näkku. Päris erinev meie kodumaa hetkelisest ilmaseisust. Aga seda õhku sain ma ka nuusutada vaid kolm sekundit, sest siis juba topiti meid lennujaama bussi ja kärutati lennujaama, kus ma nüüd viimased 6 tundi hänginud olen, Omaani sooja ilma vaid aknast jälgides. Samasugune tuleb homne Tai külastus. Jõuan Taisse kell 1 öösel ja lennuk läheb alles kell 15.15, niisiis, mul on seal Tai lennujaamas aega konutada nii et vähe ei ole. Muidu on ju isegi täitsa okei, mul jätkub tegevust. Siin Muscatis on isegi tasuta wifi ja sain lennufirmalt toidukupongi, millega söömas käisin ja ruumi on palju, sadu istepinke, samas inimesi suhteliselt vähe, niisiis võin kasvõi kõik toolid ajaviiteks läbi istuda, kui soovin. Ainuke asi, mis mind häirib, on minu enda sassilöödud uni. Ma ei ole korralikult nüüd üldse magada saanud ja seetõttu ongi nii, et magan kaks tunnikest lennujaamas pingil, siis olen kaks tunnikest üleval, jälle magan, siis lähen lennukisse, magan paar tunnikest ja siis jälle olen paar tunnikest üleval. Lisaks veel mäng ajavahedega. Igatahes, käib selline sortsutamine, mis kokkuvõttes üsna ära tüütab.

Ennist kui siis selle toidukupongi eest söömas käisin, sattusin ka vahvasse olukorda. Kõigepealt olin üllatunud, kui turvamees, kellelt ma teed küsisin, mulle nagu vabandades teatas, et seal saab ainult riisi, justkui viidates sellele, et mina kui nooblim valge inimene sellest ilmselt huvitatud ei ole.
Väitsin aga vastu, et tahan küll riisi ja selle peale juhatas ta mulle ka tee kätte. Millegipärast istusid seal söökla moodi kohas tõesti ainult kohalikud omaani mehed, kes mind kullipilgul jälgisid kui ma koha ühes täpselt ruumi keskel asuvas vabas lauas sisse võtsin. Kogu sööklas märkasin veel vaid kaht kohalikku naist, ülejäänud 50 olid kõik mehed. Nõnda tundsin end selle söömaaja jooksul kui vaatluseks välja pandud ekspositsioon. Ei lasknud end sellest aga siiski heidutada ja mõtlesin, et kui passivad, siis passin vastu. Nii ma tegingi ning kohkunud mehed murdusid peagi ning pöörasid pilgud kõrvale.
Lõpetan siis praegu, lisan siia hiljem mõne pildi Londonist ka juurde, kohe ei saa, kuna pean enne leidma mooduse nende digikast arvutisse transportimiseks.

Päikest,
Maaja

Epiloog ja eelnev.

2009-08-13T01:18:00.000-07:00

Sünnipäev möödus imetoredalt. Hommikul äratati laulu ja koogikesega, millel kaks küünalt peal. Puhusin ära ja soovisin soovi. Liis ja Mirru tegid mulle kingituse ka! Panda-padja! Pean ausalt ütlema, et see oli üks väga praktiline kingitus! Hommikusöögiks olid teised valmistanud suure hunniku banaanipannkooke. Kõht täis, võis päev alata.

Lastega tegime jälle igasugu lõbusaid mänge, palju pilte, sai palju nalja.
Meil on siin üks väga südikas väike tüdruk. See Hii on tema nimi. Selline kusagil kümne aastane marakratt. Ta näeb küll välja uskumatult armas, aga võib käituda nagu tõeline mtslane. Kui ta midagi tahab, siis ta lihtsalt peab selle saama! Samas ei haka ta jonnima nagu seda lapsed tavaliselt teevad, vaid võtab otsustavalt sul käest ja kisb su jõuga kaasa, kuhu iganes tal vaja minna või mida iganes tal on vaja sinult parasjagu saada. Ja jõudu on tal oma pisikese keha kohta tõesti üllatavalt palju. Siis kui ta midagi ikka tõesti kohe väga saada tahab, siis ta teeb sellist metskassi häält ja nägu sinna juurde, uriseb nagu väike tiiger. See on nii naljakas ja üllatav ühekorraga.

Üks väga tore laps on ka Uuri. Selline häbelik, veidi pontsakam tüdrukuke. Esimestel päevadel märkasin kohe, et taei suland päris hästi gruppi ja jäi kuidagi eraldi, niisiis läksin ja suhtlesin temaga just eriti aktiivselt. Selle läbi võitsingi ilmselt tema poolehoiu, sest nüüd hoiab ta mulle koguaeg külje alla, hetkekski mitte minna lasta tahtes. Tal on tohutult armas, siiras naeratus.

Sünnipäeva puhul olid lapsed mulle kaarte õnnesoovidega teinud. Lisaks tõi Sang Yang mulle kingituseks paki komme ja järgmisel päeval tulid veel kaks tüdrukut korvikesega, mis oli samut kommidega kaetud. Lapsed fännavad meid kõiki. Päris kift on olla laagri kasvataja! Kõik tahavad nad sulle ette ja taha ära teha. Teevad patse, massaaži, toovad vett, otsivad pühendunult su asju, kui midagi ära kaob jne.
Selle üksteisest aru saamidega on muidugi jah veidi keerulised lood. Midagi nad ikka mõikavad inglise keelest, nii et paari sõna kaupa saab ennastselle abil arusaadavaks teha. Lisaks olen minagi õppinud paar korekeelset esmaabi sõna nagu- jogi (siin), bang(tuba), šimbal(jalanõu), pinksu(jäätis), chingu(sõber). Nende ja veel paari sõna abil olen saanud end päris tihti hädast välja aidata.

Sünnipäeva õhtuks valmistasid meie eesti tüdrukud mulle jällegi üllatuse. Uhke ja maitsva õhtusöögi. Pasta tuunikala ja maisiga. Siis järsku läksid tuled kustu ja toodi kohale suur tort paljude küünaldega. Sain jälle neid puhuda ja jälle soovida! Tort oli tõesti hiiglama maitsev.

Seejärel harjutasime veidi oma tantsukava reedeseks festivaliks, kus koos lastega esineme. Esineme Koreas hetkel väga popi hittloo „Nobody” järgi, millele eelneb kerge traditsioonilise tantsu kava. Pärast harjutamist läksime välja. Nad tahtsid mind üllatusena karaokesse viia, aga meie korea poisid lobisesid selle mulle kogemata enne välja. Sellest ei olnud aga hullu, sest laulda oli sellele vaatamata ütlemata tore. Õhtul tagasi kirikusse naastes oli hääl päris kähe kohe.

Olin oma päevaga igati rahule jäänud!

Kolmapäev ja neljapäev möödusid samuti lustlikult. Vahepeal tuli küll kole väsimus peale, nii et iga päev olen keset päeva magama jäänud. Neljapäeval, kui mingit filmi vaatasime, kolmapäeval lihtsalt pingi peale, lapsed ümberringi.
Väga kifti kogemuse osaliseks saime kolmapäeval. Viimase asjana enne päeva lõppu, läksime trumme mängima. „Samulnori” on siinse kohaliku traditsioonilise trummi nimi. Kõik said endale muusikariista ja jämmimine võis alata. Mulle anti üks veidi teistsugune pill, mis tegi metalset kõla ja oli teistele trummidele rütmi andmiseks ja alustamise ning lõpetamise märgiks. Mina ja siis üks kohalik trummimees tagusime siis neid taldrikuid. Päris uhke tunne oli. Sai koguaeg tähelepanu all olla. Lisaks aga oli see lihtsalt nõnda lahe. Muusika oli nii võimsalt vali, et kohati tekitas sellise tõelise transis olemise tunde

Huvitav komme Koreas on luristada, kui toit maitseb. Kui on supp või mõni kaste või midagi muud vedelat, mis maitseb hää, siis koreakad hakkavad selle peal ekõik üksteise võidu luristama. Sellega näidatakse üles justkui austust toidu tegija vastu ja demonstreeritakse oma poolehoidu- toit on maitsev!

Muide, Koreas nuuskamine on üks väga ebaviisakas komme. Kui tuleb tahtmine tatistada, siis peab jooksma kuhugi peitu või tualetti või siis tatti lihtsalt sisse tõmbama. Jah, seda nad tavaliselt teevadki. Tõmbavad lihtsalt kõik ninna tagasi. Pean ütlema, et üks väga ebatervislik ja veider käitumismaneer.

Käeviibetest. Kui meie väljandame käega, et „mine ära”, tähendab see liigutus neile hoopis, et „tule siia”! Jah, ja meie moodi „tule siia” liigutust nad üldse ei kasuta. Kui koreakad numbreid loevad näppude peal, siis vajutavad nad näppe alla, mitte ei tõsta meie moodi neid üles.

Kui mees vilistab väga hästi, siis tähendab see, et ta on „Casanova”. Mees, kes oskab naisi ära võluda. Samas pidi vilistamine ligi kutsuma ka madusid.

Reede. Õhtul toimus suur esinemine! Olime iga päev selleks veidikene harjutanud. Meie „eesti grupp” esitas koos 9 lapsega laulu „Põdra maja” ja tantsu „Kaks sammu sissepoole”.
Meisterdasime lastele laulu jaoks vastavalt kellegi soovile siis jänkukõrvad, põdrasarved või jahimehemütsi. Lapsed on ikka lapsed, tihtipeale on nende tähelepanu köitmine raske. Niisiis möödusid meiegi proovid kohati päris keeruliselt ja suures osas niisama uimerdades. Ise olime ka parasjagu väsinud, lapsed väsinud. Lõpuks võtsime end aga kokku ja õhtul lavale astudes tegime suurepärase etteaste! Esinemine toimus mitte kirikus, vaid hoopis mereäärsel promenaadil oleval välislaval. Rahvast oli päris palju kokku tulnud. Täisvärk ikka- suured kõlarid, mikrofonid, lavatuled. Wando on nii pisike koht, et kui siin midagi toimub ja eriti kui siia saabub mõni mitte-pilusilmne inimene, siis on see väga huvitav ja seda tuleb kindlasti uudistama minna!
Kokku kestis kogu programm kusagil 1,5 tundi. Üllatusesinejatena tulid ka kõrvalsaarelt kohale grupp ameeriklasi, kes tegid ühe eht-ameerikasliku etteasta, mis oli aga täitsa mõus vaadata.
Muide, mina ja prantsuse tüdo tantsisime ka salsat! Tundus, et publikule läks küll hästi peale- plaksutati kõvasti, hüüti ja ergutati! Olime eelmine õhtu päris kõvasti harjutanud ka ja kuigi meie salsaoskused ei ole teab mis suured, siis suutsime siiski vist päris hästi ära petta, sest kohalikkudel ei olnud nagunii üldse aimu, misasi see salsa õieti on.
Peale etenduse lõppu, läksime lõõgastusime pargis. Tegime pilte, mekkisime jällegi kohalikku sojut. Ma aga olin nii unine, et jäin seal samas tähistaeva all lebads magama ja ärkasin alles selle peale, kui teised teatasid, et hakkame tagasi liikuma.

Laupäev. Hommikul tulid veel lapsed. Vaatasime lühifilmi, mille Minjee oli laagri jooksul tehtud piltidest kokku pannud, kirjutasime üksteisele kirju ja vahetasime kontakte. Lapsed olid nii kurvad! Pooled tüdrukud nutsid ja ajasid meilegi nõnda pisarad silmanurka. Nad ei tahtnud üldse koju minna ja jäid seetõttu sinna veel palju kauemaks hängima, kui plaanitud oli. Lõpuks tuli aga siiski bussi järele ja seal nad siis ära sõitsid, meie veel kirikuukse pealt järgi lehvitamas.
Lapsed läinud, siis uimerdasime niisama paar tundi. Ma lugesin kiriku kõrval oma lemmikpagoodas Mati Undi elulugu. Päike paitas õrnalt, tuul vuhises mööda, hea oli. Samas hirmutav on aga see, et mul on nii palju raamatuid vaja sügiseks läbi lugeda ja ma ei ole peaaegu kuhugi veel jõudnud!! Kui nüüd koju tagasi jõuan, siis pean tegema tõelist turbolugemist.
Käisime meie, eesti tüdrukute ja serbia Maja pealekäimisel veel samal päeval ujumas ka!
Kuna Wando kandis oli just eelmisel nädalal kerge taifuun olnud, siis lained olid ikka päris pirakad! Ujusime ja möllasime seal tükk aega! Kogusin veidi merikarpe ka. Ei ole küll nii suured ja uhked kui Mehhiko omad olid olnud, aga sellegipoolest väga ilusad.
Õhtul läksime kirikuõpetaja ja muude asjapulkadele pidulikult välja sööma. Olime nii õhinal, et ohoo, mis huvitav milline uhke pidusöök meile nüüd siis tehakse. Uhke nägi ta välja igaljuhul! Aga kõik oli kala! Kala, vetikas, kaheksajalg, puuleht, kala! Isegi riisi ei saanud, nii et ma oleks vist küll täitsa nälga jäänud, kui ei oleks toodud lauale ka kohalikku juurviljapitsat. See on selline omleti moodi värgendus, millel olen roheline sibul sees.
Mõned korea toidud on mulle pikapeale isegi veidi meeldima hakanud, aga enamus sellegipoolst mitte. Ja kalafänniks ei ole ma siin ka igaljuhul hakanud.
Mul oli tõeline kiusatud peale õhtusöögi lõppu poest läbi lipata ja üks võileips osta.
Muidu seal kirikus olime ikka normaalselt süüa saanud, sest saime ise kokata. Üks kord kokkasime Mirjami ja Liisiga kartuliputru ja hakklihakotlette! Või tähendab, tahtsime kokata hakklihakotlette, aga tulid välja hoopis kanalihakotletid! Jube maitsev oli see toit sellegipoolest! Tükk aega hiljem meenutasime seda veel. Selle valmistamine oli ka väga lõbus. Pudrunuia puudumisel purustasime kartuleid selle mikseris, kus tavaliselt puuviljakokteili ehk tehakse. Terve põrand oli putru täis. Kotlette tegime pesukausi suuruses kausis ja liha oli nii külm, et mu käed oleks pea et otsast ära külmunud.

Laupäeva õhtu lõpetuseks läksime chimsibangi! See on selline avalik saun/spa! Tõesliselt kift kogemus oli! Saunasid oli kaks tükki. Tavaline kuiv saun ja siis soolakambrit meenutav saun! Mõlemad hästi ägedalt dekoreeritud. Sees sellised lamamismatid, kuhu pikali heidad ja puust tehtud padja pea alla viskad.
Saunad on siin kuivad ja meie moodi leili visata ei saa. Saunas käiakse riietega. Selle tarbeks antakse sulle kohe administratsioonilauast kaasa selline särgi-pükste komplekt. Saunas käivad mehed ja naised koos.
Pesuruumid olid muidugi eraldi. Seal oli ka kuumaveevann ja külma veega bassein.
Sauna ees on suur ruum, mis on siis midagi sellist puhkeruumi sarnast. Seal oli pisike puhvet, telekas, paar trenažoori, maas matid. Kui inimesed tahavad, võivad nad chimsibangi ööbima jääda. Magatakse seal samas suures puhketoas mati peal.
Kõik see lõbu kokku maksab vaid 70 krooni! Kohe kindlasti on see kõige odavam ja parem majutusvõimalus Aasias, aga paljud rändajad lihtsalt kahjuks ei tea sellest.

Pühapäeva varahommikul oligi Wandoga hüvastijätt. Kallistasime üksteist ka läbi ja läksimegi bussi peale. Seouli sõit kestis 5,5 tundi. Magasin nagu tavaliselt peaaegu terve tee, niisiis minu jaoks erilist vahet ei olnud. Silmad kinni, mõne unehetke pärast silmad jälle lahti ja olimegi kohal. Seoulis oli niivõrd palju palavam ja umbsem kui Wandol oli olnud, et algul võttis kohe päris hingetuks. Wandol on hea, meri lähedal, tuul puhumas. Seoulis aga võib suvisel ajal kohe tõeline lämbumise tunne tekkida. Õhku pole.

Läksime kohtuma Sang Yungiga. Ta on Mirjami klassiõe tuttav. Tema juurde pidime sel õhtul ka ööseks jääma. Sang Yung oli väga armas tüdruk. Lisaks veel hästi hoolitsev, kohe kui meil mingi mure või küsimus oli, hakkas ta seda kogu hinna eest lahendama. Me tahtsime veel viimase päeva puhul šoppama minna, niisiis suundusime Dongdaemuni šoppamisala poole. Leidsime jälle üles selle tänaval asuva riietehunniku, kust eelmine kord Seoulis olles nii palju kenasid asju nii odava hinna eest saanud olime. Ja tõsi, ka seekordne tulemus polnud sugugi halvem! Kuue riietuseseme eest tuli mul välja käia vaid 125 krooni.
Meiega liitus ka Sang Yungi sõbranna ja nõnda siis see päev meil viiekesi õhtusse veeres.
Kell pool üks öösel Sang Yungi kou saabudes leidsime terve tema perekonna meid ootamas.
Koreakad on nii armsad! Veidi häbi oli endal küll, et nii kaua linnapeal olime jokutanud.
Pereema tegi meile kingituse, lisaks veel kattis pisikese söögilaua, väikevennaga mängisime üht korea lauamängu. Uurisime vele mõningaid bussi ja rongiaegu ja nõnda see aeg läks päris kiiresti. Kell oli juba neli kui viimaks magama vajusime. Magada oli aega aga ainult üks tund. Kell viis tõusime, et Mirjam ja Liis oma lennukipeale jõuaksid ja mina sõitsin Chuncheoni.
Kuna minu lennuk läks alles kell 23.55, siis oli mul veel aega terve päev. Otsustasin Germanile küll minna. Chuncheon asub kahe tunni tee kaugusel Seoulist. Jõudsin kella 8 hommikul juba kohale. Ta tuli mulle bussijaama vastu ja läksime tema laagripaika. Nii hea meel oli teda näha, tõesti hea meel. Süda põksus küll.
Tema projekti sisuks on töötamine nägemis- ja vaimse puudega lastega. Päris kurblik oli neid lapsi näha küll. Ei oska kuidagi käituda nendega esimesel hetkel, kuna ei ole varem kokkupuudet olnud. Vaatamata sellele, et enamus neist olid pimedad, olid nad hiiglama toredad. Katsusid su kätt ja naeratasid. Inglise keelt oskasid ka osad, niisiis sain nedega veidke juttugi räägitud.

Too päev oli veespordi päev. Nii et mul väga vedas, olin just õigel ajal sinna sattunud. Läksime wakeboard-iga sõitma. See on selline lumelaua välimusega asjandus, millega sõidetakse siis vastavalt aga vee peal. Mootorpaat veab sind enda järel, hoiad sellisest nöörist kinni ja muudkui lähed. Algul võttis veidi aega, et seda õiget nõksu kätte saada, kui see aga oli käes, siis tuli see sõit päris lihtsalt. Ei olnudki väga raske. Ainult, et sellest alguse harjutusperioodist olid mu käed hiljem ikka päris mitu päeva valulised.

Pärast veesporti, läksime tagasi nende elamispaika, kus uimerdasime veel paar tundi niisama. German andis mulle head muusikat arvutisse, vaatasime mingisuguseid pilte. Siis algas neil etenduse proov (nad harjutasid viimaseks laagri päevaks mõeldud nukuetendust). Ma siis hängisin nendega kaasa ja harjutasin nukkudega kõhurääkimist. Ma usun, et mul on selles vallas täitsa annet! Võib-olla saab minust ühel päeval veel kõhurääkija!
Jah, aga mis parata. Aeg lendas, tunnid lendasid, ja oligi aeg lahkuda.
Bussijaamas veel viimane kurblik despedida ja teele!

Kokkuvõttes aga veetsin Chuncheonis imetoredalt aega! Nii tore, et minu viimane Koreas veedetud päev just see sattus olema!

Kojusõit võttis koos kõigi seiklustega aega kusagil 24 tundi ja siis juba maabusingi Tallinnas Linnhalli juures sadamas. Päike saatis oma viimaseid soojendavaid kiiri, meri oli rahulik ja vaikne, kerge tuuleiil puhus üle kai- olin tagasi koju jõudnud!

WandO

2009-08-04T09:31:00.000-07:00

Gwangju bussijaamas kogunesime kolmapäeval kell pool 3. Jõudsime veidi varem kohale, kuid ei näinud veel kedagi. Peale mõningat ootamist hakkasid inimesed siiski saabuma.

-Wando linnavaade meie kiriku katuselt.

Kõigepealt tuli üks prantsuse tüdruk. Elsa on tema nimi. Selline veidi ninakas ta meil on, nii et mitte just minu lemmiktüdo. Ta oskab aga tõesti väga paljusid keeli ning salsat tantsida ja hispaania keelt rääkida, nii et pean möönma, et temaga ühiseid huvisi mul jätkub.
Siis saabus sakslane. Janine on tema nimi. Selline kergelt naiivne tütarlaps, muidu aga päris sõbralik ja tore. Tuli ka serbialane Maja. Jah, minu nimekaim, kuigi ühe a-ga vähem nimes.Tema on meil laagrilistest kõige vanem. Inimesena aga väga lõbus ja lustlik.
Lisaks on veel 6 koreakat, kellest kaks poisid, neli tüdrukud.
Yang-no, Je-zi, Minjee, Boram. Vähemalt nii neid hääldatakse, tegelikust kirjapildist ei ole mul palju aimu. Yang-no ja Min-jee on meil siin korraldaja rollis. Je-zi käib pidevalt fotokaga ringi, on selline ehtne ninnu-nännu pilusilmne tüdruk kahe patsiga. Boram on neist ehk mu lemmik. Ta on meie eestlaste grupi nö tõlkija-abiline liige ka, kui me näiteks presentatsiooni peame tegema või lastega rääkides üksteisest aru ei saa.
Poisid Sang-yu ja Hi-zu on mõlemad sellised vaiksed ja häbelikud, samas aga iga päevaga avanevad rohkem. Nüüd, kui oleme siin juba 5 päeva olnud, võib vahel nende suust mõnd päris humoorikat ütlustki kuulda.

Niisiis, kerge ülevaade inimestest tehtud. Kokku on meid 12. Pidi olema kolm tükki rohkem, aga üks jättis tulemata ja kaks tükki ei pääsenud korea lennujaamas karmi seagripi kontrolli tõttu riiki sisse ja pidid tagasi minema. Nimelt olid neil siis mingisugused gripi sümptomid olnud. Kas nõhu või köha või palavik jne. Praegu on nad aga tõesti päris karmid selle koha pealt. Kui on vähemgi kahtlus, siis pannakse karantiini või saadetakse koju tagasi.

Laager ise toimub Wando saarel. See asub Lõuna-Korea lõunaosas. Saar ise on suhteliselt väike, 50 000 elanikuga. Meie elukoht on suhteliselt keskusele lähedal, nii et saame käia poes ja õhtuti pargis istumas ja lihtsalt tänaval jalutamas. Meie elukoht ise on aga KIRIK! Justnimelt. Me elame kirikus. See ei ole aga sugugi selline, nagu Euroopa mõistes üks kirik välja peaks nägema. Koreas on kõik kirikud väga modernsed. Sisenedes on otse ees kohviautomaat, suured peeglid, paistab söökla. Esimesel korrusel asub veel ka muusikatuba igasugu elektrikitarride ja suure trumikomplektiga, dušširuumid pesumasinaga jne. Teine korrus on siis see püha ruumi korrus. Seal asub suur kirikusaal pikkade pingiridadega. Kuna kõik on aga modernne, siis ei tekita see sellist „kiriku tunnet”. Otse kantsli taga on suur videoprojektori ekraan, mille peale teenistuste aal preestri nägu kuvatakse, on olemas mikrofonid, muusikariistad. Üks õhtu sai nalja. Kuulsime teiselt korruselt laulu ja läksime uurima, mis toimub. Piilusime algul ukse tagant, aga siis just üks tädi tuli välja ja viipas sõbralikult, et me sisse tuleksime. Sees toimus tõeline „kristlike laulude karaoke”. Taga ekraanil olid kuvatud sõnad, ees poodimuil seisid neli naist, mikrofonid käes ja lõõritasid käsi taeva poole sirutades laulda. Rahvas tegi kõike seda istudes kaasa. Eeslauljateks olid meie juba alumiselt korruselt tuttavas saanud sööklatädid, kelle abiga me endale süüa oleme valmistanud. Vaatepilt oli vägagi meeldejääv ja mis parata, ka päris muigama ajav. Meile räägiti, et siinseis kommetes ongi hästi oluline väljendada oma uskumist võimalikult kõvasti ja väljenduslikult. Sellega tõestada justkui end ümbritevatele inimestele oma usu tugevust ja lisaks ka tekitab see suuremat ühtekuuluvustunnet. Mõni õhtu on kuulda, kuidas nad lähevad ikka päris transsi, selline üle üksteise palvetamine käib.

Kirikus on pidevalt rahvast. Tundub, et see on väga popp hängimiskoht. Vanad ja noored, lapsed ja kirikuõpetaja, hoone on kuni hiliste õhtutundideni (ja sellega ma mõtlen kell 11 õhtul) rahvast täis. Parasjagu toimub siin vist ka mingi muu laste suvelaager, kuigi need lapsed siin minu meelest ei ööbi. Meie tuba asub neljandal korrusel. Ööbime mattidega põrandal. Muidu on täitsa okei, ainuke asi millest on kuradime kahju, et dušši all ei ole sooja vett. Teise külje pealt muidugi jälle hea karastav.

-Ei oleks kunagi usknud, et ma hakkan sushit sööma!
Esimesed päevad on nüüd möödunud laagriks ettevalmistusi tehes. Lapsed ise tulevad esmaspäeval. Neid peaks olema 30 ja nad on kusagil 10-12 aastased. Mõnedega oleme siin päevade jooksul juba kohtunud ka. Oleme ette valmistanud erinevaid mänge ja loomingulisi tegevusi. Samuti riikide presentatsioonid ja rahvuslikud tantsud/laulud, mida lastele õpetama hakkame.
Lisaks ettevalmistustegevustele, on meil olnud ka aega saarel ringi tuuritada. Käisime Changpogo muuseumis, kes oli kuulus meredevallutaja, kes võitles paarsada aastat tagais Hiinas viikingitega ja oli esimene rahvusvahelise kaubandusketi väljaarendaja Aasias. Pärit on ta siitsamast Wandolt. Muuseumid on Koreas kõik väga interaktiivselt üles ehitatud, nii et alati on huvitav. Lisaks käisime nt Wando torni juures, mis asub kõrgel mäe otsas ja n üleni valgustatud. Mäe otsast paistab ka üks hästi vinge valgustatud sild, mis pidevalt värvi muudab. Kõiksugu tehnikaga seonduv on Koreas kõrgelt arenenud, isegi pisikesel Wandol.
Veel oli meil väljasõit ühele võtteplatsile, kus on filmitud stseene mitme korea seriaali tarvis. Seriaalid, kus kujutatakse keskaega. See oli tõesti maaliline koht, otse mere kaldal, kuhu oli siis ehitatud mitemeid maju, et ujutada keskaegset küla. Vaesemate elanike pilliroost katustega majad ja rikkamate, tähtsamate uhked ehitised.

Samal päeval käisime ka rannas.Rannaelul on Aasias ikka hoopis teine tähendus. Inimesed tulevad randa, et siis ma telgid ja varikatused üles panna, kübarad pähe tõmmata ja rahulikult varjus oma nuudleid ja kimchit süüa. Aasias hinnatakse valget nahka, niisiis olime me rannal ainsad hullud, kes end päikesel praadida lasid. Valge nahk on olnud moes läbi sajandite, vanal ajal tähendas see seda, et inimene oli kõrgest soost ja tähtis. Tänapäeval peetakse seda lihtsalt ilusaks! Niisiis tõmbasid meiegi tüdrukud endale ürbid peale.
Mis aga on kõige sürrim on see, et inimesed ujuvad riietega! Jah, täpselt nii. Väga vähe kohtab inimesi, kellel oleks ujumisriided. Nad lähevad vette lihtsalt nende samade riietega, mis neil parasjagu seljas on. Teksapüksid, seelikud, t-särgid. Väga populaarne on ka triiksärgis ujumine, nägin seda nii mitmelgi inimesel. Ahjaa, ning korealased ei oska ujuda! Nad lihtsalt ei oska. Veider on see, et muudes spordialades on nad vägagi osavad. Igal pool võib kohata inimesi jooksmas, jõudu tegemas, painutamas jne, aga vette sattudes on nad täiesti saamatud. Seetõttu kasutavad enamus neist suuri kollaseid ujumisrõngaid või hüppavad ja paterdavad niisama madalas vees.
Igaljuhul oli meil üks väga lõbus rannapäev, mis küll kahjuks ei lõppenud nii lõbusalt, sest kõik me uljad eesti tüdrukud olime õhtuks punased kui vähid. Mina veel eriti õnnetult, sest olin endale veidi hooletult päikesekreemi peale määrinud, niisiis olin üleni laiguline. „No teretore!”- nagu Liis selle peale ütleks.

Pühapäev, viimane ettevalmistuspäev, möödus meil paviljonis istudes. Meil siin kiriku kõrval on selline väike ümmargune palviljon, kus on hästi hea ja jahe. Seal me siis hommikul käisime kõigepealt Liisi ja Mirjamiga joogat tegemas, selle hetkeni kuni märkasime, et oleme 20 minutit hommikusöögile hiljaks jäänud. Siis hiljem, läksime kogu grupiga sinna ja arutasime veel läbi mõningaid mänge, mis meil lastega plaanis teha on. Mänge on tõesti igasuguseid ja palju. Siis veel saime endale lehviku, mille pidime tindiga peale joonistades ära illustreerima. Pidime joonistama ka plakatid ühe mängu tutvustamiseks. Siis joonistas Boram veel kõigist meist animatsiooni-pildid, nii et terve päev möödus jonistades. Mõnus oli seal, kerge tuul puhus, aega tundus olevat kuidagi lõpmata palju, vaade linnale oli nii ilus, madrats ja magamiskott tegid ka aseme pehmeks ja mugavaks. Ei tahtnudki kohe ära minna sealt, aga lõpuks tulime ikkagi sisse tagasi, et vaadata üle ruum, kus järgmise päeva tegevused toimuma pidid hakkama. Õhtul läksime veel meie eesti tüdrukutega linna peale, et jäätist osta. Kuna aga pikk tee oli juba ette võetud, siis otsustasime ka veidi ringi jalutada. Pärast läbikukkunud katset jalutada mööda suurt peatänavat, mis Liisi küll mingil põhjusel tõmbas, aga mis tegelikult oli lihtsalt suur tänav juba suletud poodidega, läksime minu mangumise peale ikkagi mere äärde jalutama. Seal on suur park, ilus promenaad, valgustatud kujud. Wandol on mingi imelik komme hästi palju rakette lasta. Mere ääres olles võib absoluutselt igal päeval igal pimedusetunnil näha inimesi ilutulestikku õhku laskmas. Lõpuks on seda su ümber nii palju, et ei pane isegi enam pead pöörama.
Igal juhul. Lõpuks jõudsime ühe purskkaevuni. Siin on popid sellised purskkaevud, mis purskavad otse maast, nii et seal ei ole mingit ehitist ümber. Lihtsalt pritsivad augud, mis siis vahepeal oma veejoa suuremaks, siis jälle väiksemaks muudavad. Kõike seda saadab tuledemäng. Väga popp on sealt nende pritsivate veejugade vahelt ka läbi joosta. Kell 10 õhtul võib näha tervet karja mudilasi ennast märjaks kastmas. Ja ega meiegi kehvemad ei olnud. Pärast mõningast üksteise ergutustööd olime kõik sealt alt läbi jooksnud ja kõik läbimärjad. Tõestusmaterjal on ka täitsa olemas, tegime agaralt videosid.
Nõnda lirtsuvatena kõndisime siis kirikusse tagasi, et magama minna ja end järgmiseks päevaks välja puhata.

Siis saabuski see päev, mil lapsed lõpuks tulid. Neid on 30 tükki ja nad on kusagil 8-12 aastased. Energiat neil jätkub, selle vastu ei saa vaielda ja poisid nagu poisid ikka, on pidevalt valmis krutskeid tegema. Samas aga tohutult imearmsad on nad kõik ka.
Kuna nende inglise keel on siiski vähene, selleks et vestlust pidada, siis meie korealastest laagrilised mängivad agaralt tõlkide rolli. Lastega on aga selles mõttes hea, et nendega saab mängida kulli ja patsumängu ja niisama lollitada, ilma et selleks sõnu vaja läheks.
Oli tore, tore!

Oma tänasest sünnipäevast ja sellest, kuidas see möödus, kirjutan aga juba järgmises postituses.

Roni tippu!

2009-07-30T08:56:00.001-07:00

Reede. Oli matkapäev.
Hommikul venitasime suht kaua aga lõpuks saime end siiski majast välja veetud.
Selgi ööl olime maganud vaid mõned tunnid, nii et kõik olid päris väsinud. Tahtmine midagi põnevat teha sai aga väsimusest võitu. Sõitsime metroo liini number 2 lõpp-peatusesse ja läksime maha. Läksime matkama! Seal oli üks rahvuspark, mille nime ma hetkel ei suuda enam meenutada, mis aga oli tohutult suur, tohutult mägine ja tohutult ilus! Koreas on üldse palju mägist maastikku, ta on tuntud oma rohkete rahvusparkide poolest.
Kuna meid oli päris suur kamp, siis oli raske kõiki koos hoida. Kaasas olim meie, eesti tüdrukud (Maaja, Mirjam, Liis), tšiili poisid (German ja Alejandro), tai tüdruk (Diva), üks mehhiklastest (Jeremy), vietnami tüdrukud (Tu Anh ja Mai ja Ne (vms)) ja üks kanada kutt, kes ka meie hostelis peatus(Mitch). Enne mäejalamile jõudmist olime juba kümme korda kellegi ära kaotanud ja siis üles leidnud, siis järgmise ära kaotanud jne. Lõpuks aga saime ikkagi rajale. Mäe tippu oli 3 kilomeetrit kõndi (mäe kõrgus 613 m), kuid selle läbimine võttis meil aega 3 tundi! Eks me muidugi tegime päris palju peatusi ka. Seal oli üks imekena mägioja, mis meie teega paralleelselt jooksis, niisiis käisime vahepeal jalgu vette loputamas, üksteist pritsimas ja fotosid tegemas. Honoi tippu jõudes avanes meile aga hingemattev vaade. All laius terve Seoul ja mäestik selle ümber. Ilm oli pilves ja tuuline, mis lisas kõigele sellise salapärase ning müstilise tooni. Lõpuks ronisime uuesti alla, mis võttis kõigest kaks tundi. Käisime söömas ja läksime tagasi hosteli.Tol õhtul sai lõpuks vara magama. Järgmine hommik avasin silmad alles kell 12.30.

Laupäev. Oli turupäev.
Või noh. Kuna me nii kaua magasime ja seejärel veel pesu pesime ja internetis istusime, siis läks tõsiselt tegutsema hakkamiseni päris kaua aega. Turule jõudsime alles kell pool 6 ning imestasime siis, miks kõik kohad juba kinni on. Kusjuures tavaliselt igasugu kauplused on siin päris kaua lahti, ka riidepoed on tihtipeale kella 12 öösel avatud. Turul aga selgus käivad asjad siski veidi teistmoodi. Läksime sinna kolmekesi, Mirjami ja Liisiga ning lootsime leida tüdrukute riideid. Aga meie imestuseks, kõik poeletid, mis veel lahti olid, olid täis ainult imelikke meesteriideid, kalamehe veste ja hiiglaslikke punaseid sprodipükse jne.
Meil siiski aga vedas. Ühel tänavanurgal silmasime suurt kuhja särke ja seelikuid, mis olid kõik mõeldud õrnema soo esindajatele! Tormasime lähemale ning avastasime, et ostes kaks asja korraga, tuleb ühe hinnaks vaid 25 krooni (ehk 2500 woni). 10 000 woni eest sai juba neli asja! Niisiis asusim hoolega shoppama! Ja sealt võis tõesti leida korralikke ja ilusaid asju, lisaks olid need uued, mitte kaltsuka kaup. Minu ühel seelikul oli auk sees, niisiis pärast kerget kätekeeles kauplemist sain ka hinnaalandust.

Leida siin inimest, kes arusaadavas inglise keeles räägiks, on sama raske kui nõela heinakuhjast otsida. Tuleb tõdeda, et Mehhikos oli keele koha pealt tunduvalt lihtsam. Siin avastame end iga päev situatsioonidest, kus miski jääb lihtsalt tegemata, söömata, kuhugi jääb minemata, sest me ei saa aru, mida meile on seletada tahetud. Paljudes kohtades on ka sildid kõik korea keelsed, mis tähendab, et me ei saa isegi peatuste või kohanimedest aru. Eriti kui Seoulist välja minna. Aga samas on see ka päris huvitav, kogemus omaette.

Laupäeva õhtu oli meil siis viimane õhtu Seoulis. Veetsime selle hostelis. Tšiiklikad ei läinud ka välja, sest pidid järgmisel hommikul vara lahkuma. Niisiis istusime, tegime nalja ja rääkisime juttu. Germanile nägemist öelda oli mul ehk kõige raskem. Meil oli selle lühikese aja vältel tõesti tore koos olnud ja teadmine, et me väga tõenäoliselt enam mitte kunagi ei kohtu, ikka muudab ju veidi kurvaks. Ta kinkis mulle nokamütsi, suure sildiga „Tšiili” otsaees ning mina talle ühe oma käekettidest. Kokkuvõttes meist keegi magama sel ööl ei läinudki. Liisi ja Mirjamiga otsustasime ka lahkuda juba varakult ning astusime uksest väja kell 6. Üks osa meie Korea seiklusest oli läbi saanud. See seltskond, kellega seal koos olime hänginud, oli tõesti mõnus. Hispaania kutid, kes alati laulsid või muusikat tegid, mehhiko plikad, kes sõbralikult naeratasid ja palju meiki kandsid, saksa kutt, kes oli hull klubitaja (rääkis, et ta Saksamaal diskori ametit harrastab) ning meid pidevalt veenis, et me ikka temaga kluppi läheks, pisikest kasvu toredad vietnami tüdrukud, itaallane, keda me maccarroni –ks kutsusime, kes sai tuntuks lausega „we need pocketmoney!” jne.
Aga mis seal ikka parata. Kõik saab ükskord otsa. Lõuna-Korea ise aga ei ole meie jaoks veel otsa saanud, nii et- seiklus jätkub!

Pühapäev.
Võtsime hommikul vara bussi Gwangjusse. Metroos sattusime ühe kahtlase vanamehe otsa, kes meid jälitama hakkas. Kohe väga konkreetselt ja sugugi seda mitte salates tuli ta meiege sama metroo peale, istus vastaspingil ja jõllitas, siis tuli maha samas peatuses ja kõndis meie järel pika maa. Lõpuks õnnestus meil ta siiski kuidagi maha raputada. Päris kõhe hakkas küll, samas oli aga naljakas ka. Mõtlesime, et peaks talle midagi ütlema, et ta meid rahule jätaks. Kuna meil aga sõnaraamatut ei olnud, siis ainsaks abivahendiks olid kohaliku guide book´i tagaküljel olevad mõned laused. Sealt valisime välja sobivaima (mis tegelikult oleks pidanud ilmselt taksojuhile öelduna kõlama)- „Peatuge siin, palun!”. Raputasime ta siiski aga enne maha, kui mul oleks avanenud võimalus talle seda lausuda.

Gwangjus pidime ööbime couchsurfingu kaudu. Kahjuks aga ei olnud meie võõrustajatel võimalik meid nii vara vastu võtta, niisiis ei olnud sellest suurt kasu, et olime vara kohale jõudnud. Veetsime 6 tundi bussijaamas. Istusime ühe ekspositsiooniks välja pandud 18. sajandi auto ees platool. Silt korea keeles tähendas küll vist, et seal ei tohiks istuda, aga me tegime nägu, et ei saa aru ja istusime ikka. Julgustatuna sellest, et kolm välismaa tšikki seal istuvad ja nähes, et kusagil vabu pinke ei ole, istutasid ka paljud kohalikud peagi end meie kõrvale ja lõpuks oli terve platoo rahvast täis. Gwangju on Seoulist väiksem linn ja välismaalaseidki ei satu siia nii titi kui pealinna, niisiis võeti ka meid kui väljapanekut. Vähemalt kolmel korral tuli keegi juurde ja palus, kas oleks võimalik tal end meiea koos pildistada. Lisaks oli igasugu inimesi, kes niisama juttu tulid tegema. Siin on nii, et kui keegi mõne sõna inglise keelt siiski jagab, siis ta tahab seda kohe harjutama tulla.

Lõpuks saabus siiski aga ka meie võõrustaja- ameeriklane Joel. Tema ja tema naine Azure töötavad siin inglise keele õpetajatena. Kusjuures naljakas on, et ta teda kutsbuki alati ”my wife” ja mitte tolle eesnime pidi. Joel on 2 meetrit pikk ja Azure kusagil 160 cm. Iseloomult nagu ameeriklased ikka- sõbralikud aga kohati veidi naiivsed. Korter asus neil aga 12. korrusel ja oli hiiglasliku aknaga, millest avanes imelikne vaade. Tõeline katusekorteri tunne. Me saime enda käsutusse elutoas asuva diivani ja põranda. Kuigi korter ise oli pisike, siis sellegipoolest väga kena. Lisaks sai koridorist akna kaudu otse katusele ronida, nii et meil oli hiiglaslik rõdu ka.
Sel õhtul käisimegi korteriomanike ja ühe nede sõbraga õhtust söömas ja veidi pargis jalutamas. Tulime tagasi ja läksime magama.

Esmaspäev. Hommikul ärkasime plaanitust hiljem, kuid pakkisime sisk ikähku asjad, et teele asuda. Plaan oli meil nimelt sõita Jirisani rahvusparki, mis Gwangjust nii kahe ja poole tunni tee kaugusel. Pärast mõningast seiklemist jõudsime Pesagoeli nimelisse linnakesse. Olime kuulnud, et seal asub üks sissepääs parki. Kohal, nägimegi suurt maja, kus peal kirjas ka täitsa inglise keeles „Jirisan National Park- Information Center”. Täis usku ja lootust astusime sisse. Jah...Sinna see lootus siis kadus. Mitte keegi töötajatest ei rääkinud keelt, mis meile arusaadav oleks. Seletama aga olid kõik agarad, kõvasti ja korea keeles. Koos vaatasime siis kaarti. Me tahtsime teada, et kas on võimalik siit kaudu kõndima hakata ja öö veeta järgmises punktis, sealses ööbimiskohas. Nemad aga tegid sellele ööbimiskohale risti peale ja seletasid ilmselt, et sinna ei saa. Siis me tahtsime teada, et kugu me üldse minna võiks. Nemad aga vastu, et park pannakse kell 19 kinni ja selleks ajaks pevad kõik väljas olema. See park on aga hiiglaslik ala, mis ei ole isegi millegagi piiratud, niisiis ei saanud me aru, miks see nii on. Lõpuks hakkasime aga ise asja uurima, saime arvutit kasutada ja otsustasime, et siseneme siis teiselt poolt, ehk on seal rohkem õnne. Tuli aga välja, et sinna ei sõida ükski buss, sest see asub nii kõrgel mäe otsas ja tee on väga kurviline, niisiis on bussidel sinna ohtlik minna.
Tagatipuks hakkas vihma ka veel ladistama. Kuna siin on praegu vihmahooaeg, siis sajab siin peaaegu iga päev, samal ajal on aga hästi palav, niiske.

Lõpuks jäi aga siiski järele ja me otsustasime, saagu mis saab, me läheme! Hakkasime jala kõndima. Peagi aga peatas kinni üks buss ning bussijuht hõikas, et me peal tuleks. Bussi peal olev noorem kutt, seletas meile väga segases korea-inglise keeles, et see buss sõidab veidi maad ülespoole ning et me võime kaasa sõita. Naljakas oli see, et kui bussijuht meid peale hõikas, siis käega tegi ta seda liigutust, mis meie mõistes tähendab „mine minema”.
See ongi aga ehtne näide kultuuridevahelistest erinevustest. Neile tähendab see hoopis, et „tule, tule”.

Samamoodi nagu „tere” ei tee nad kunagi samamoodi nagu meie, vaid liigutavad kätt hoopis huvitavalt küljelt-küljele, seda samal ajal veidi pöörates. Või siis nt käte peal numbrite lugemine. Meie loeme „üks, kaks, kolm” nõnda, et paneme käe algul rusikasse ja siis hakkame näppe tõstma, neil aga on vastupidi. Kui koreakad võõrast inimest teretavad või „head aega” ütlevad, siis alati käib sinna juurde kerge kummardus. See kehtib ka tänuavalduse puhul. Pildile poseerides tõstavad nad alati kaks näppu üles, teevad „Peace” märki. Samas kui kaht näppu nõnda allapoole suunata on väga solvav.
Loomi kutsuvad nad alati vaid nimetissõrmega. Ahjaa, ja näiteks kraan käib ka meie mõistes tagurpidi. Kui me oleme harjunud vee saamiseks kraani üles tõstma, siis siin tuleb selleks kraani hoopis allapoole vajutada. Selliseid erinevusi on väga palju.

Erinev on näiteks ka vanuse arvutamise viis. Inimene saab sündides kohe automaatselt üheaastaseks. Niisiis, et kui ta meie mõistes peaks üheseks saama, siis korealane saab juba kaheseks. Lisaks lisatakse vanusele aasta juurde iga aasta algul ja mitte õigel sünnipäeva päeval. Niisiis kui mul näiteks on 4. augustil sünnipäev, siis juba 1. jaanuaril saan ma aasta vanemaks. Praegu olen ma 19, niisiis korea aastate järgi juba 21. Ja järgmine nädal, kui ma meie arvutamise järgi saan 20, siis koreakate jaoks minu vanus ei muutu. See ei tähenda aga, et nad sünnipäeva ei peaks, peavad ikka!
Ka kuupäeva kirjutades, kirjutavad nad kõigepealt aasta, seejärel kuu ja sii salles päeva. Niisiis täna on nt. 2009.07.29.

Veel erinevusi. Koreas süüakse pulkadega. Vahel võib see küll veidi keeruline olla, aga õpitav. Esimestel päevadel oli meil päris raske, toit kukkus pidevalt pulga vahelt ära, nüüd aga hakkab juba vaikselt tulema. Iga päev võib toidulaualt leida kolme asja- riisi, kala ja kimchit. Viimane neist on hapukapsast meenutav asi, mis on vürtsikas kastmes. Korealased on aga täitsa hullud selle järele. Seda söövad nad hommikuks, lõunaks ja õhtuks. Toidu juurde käib alati üldse väga palju „lisasid”. Kui kuhugi sööma lähed, siis pisikestes taldrikutes tuuakse alati oma kümme erinevat suupistet. Enamus neist mingisugune kala, merevetikas, kimchi või mõni imelik juurvili või taimejuurikas. Näiteks täna sõime ka õhtusöögi eelroaks puulehte kastmes. Tihtipeale süüakse ka liha, loomaliha, kanaliha leiab päris tihti. Koeraliha pidi olema delikatess. Õnneks. Algul siia tulles kartsin ma, et pärast satun kogemata koera otsa ja jätsin tihtipeale sellepärast liha puutumata. Nüüd olen aga juba veidi targem ja tean, et see on ikkagi päris haruldane ja iga nurga peal seda su toidu sisse ei topita. Kasvatatakse mingeid kindlaid koerasorte, kelle liha siis süüakse. Üks korea tüdruk rääkis, et nad teevad seda tavaliselt palaval ajal. Pidi olema kolm eriti palavat päeva aastas, millal siis koeraliha armastajad kõik pulgad kätte haaravad. Minu meelest on see aga ikkagi päris julm. Koer on loodud inimese kaaslaseks ja sõbraks ning mitte alla kugistamiseks. Aga ei ole midagi sinna parata, erinevates kultuuriruumides on erinevad arusaamad. Kuigi paljud inimesed ei söö ka siin koeraliha ja koerade pidamine koduloomadena on samuti levinud.

Kaldusin nüüd teemast küll vahepeal veidi kõrvale, aga jätkan siinkohal. Saime selle bussiga siis tükk maad ülespoole. Üks hetk lõppes aga seegi lõbusõit ja peale bussijuhi tänamist ja talle laialt naeratamist, asusime edasi liikuma. Mäkke kõndida, eriti mööda maanteed, on aga igav ja raske ka, nõnda otsustasime hääletamise kasuks. Meil vedas ja peagi saimegi peale! Kusjuures, Koreas hääletades ei tõsteta pöialt üles. Hoitakse lihtsalt sirget kätt, sõrmed koos, küljel. Seda nippi õpetas meile ka too sama bussijuht.
Selle autoga, kus istus sees üks kohalikest paarike, saimegi oma sihtpunkti- Songmangjae vms oli selle koha nimi. Kõik kohalikud nimed on nii võimatult keerulised ja mitte millegagi seostuvad, et neid on lausa võimatu pähe õppida.
Sealt aga avanes alles vaade! Org laius allpool, oru kohal aga pilved, suured valged ja vatised, laisalt edasi liikumas! Ja meie olime pilvedest kõrgemal!
Nautisime seda tükk aega ja tegime hunniku pilte. Kuna kell oli aga piisavalt palju, siis tahtsime enne pimedat (kell 8 läheb praegu pimedaks) ööbimiskohta kohale jõuda. Niisiis asutasime end kõndima. Tee iseenesest ei olnud sel päeval üldsegi mitte pikk, veidi üle 2 kilomeetri. Me ei saanud aga ka rohkem kõndida, sest siis jõudsimegi juba ööbimiskohani. See oli üks neist mägedes asuvatest majakestest, mis odava hinna eest matkajaile majutust pakub. Kusagil 8000 woni (80 krooni) eest saad õiguse ööbida laudpõrandal. Seda me ka tegime. Suurima heameelega. Olin eelmisest nädalast saadik päris väsinud, niisiis vajusin kohe pikali heites magama, juba kell pool 8. Hommikune äratus oli aga see-eest samuti varajane- 5.30!

Teisipäev. Ülevalt mäe otsast avanes jällegi imelin vaade- need pehmed pilved allpool ja taamal kõrguvad mäed! Istusime sel vaateplatformikesel oma pool tundi, enne kui edasi otsustasime liikuma hakata- tee viiski täpselt selles suunas, mäest alla, otse vatisesse valgesse.
Templini, kuhu jõudma pidime oli 7 km. Me ei oleks uskunud, et üks mäekülg tõepoolest nii kaua võib langeda. Kõik selle 7 kilomeetrit kõndisime vertikaalseslt. Alles päris raja alguses tulid meile vastu ühed matkajad ja nähes meid allapoole suundumas, ütlesid vaid ühe sõna- „dangerous”. Pani see meid veidi kõhklema, aga jätkasime sellegipoolest rõõmsameelselt. Tee läks paralleelselt ühe ülevalt mäe otsast algava ojaga, mis allapoole jõudes aina suuremaks paisus ja koseks, siis jälle kärestikuliseks jõeks sai. Kõndima/ronima pidime mööda suuri ja väiksemaid kive, millest oli rada improviseeritud. Tuleb aga tunnistada, et vägalihtne see ei olnud mööda neid kive allapoole laskuda. Vahepeal ristus tee ojadega, nii et kivid olid märjad, siis jälle hakkas tibutama, minul aga olid jalas plätad! Meie olime üldse väga eestlaslikud matkajad. Mirjamil matkas kahe käekotiga, sall ümber pea keeratud, Liisil olid ka vaid kerged sandaalid jalas, kuigi seljakott oli tal olemas. Minul oli päris korralik matkaja seljakott, aga jalanõud jah jätsid ikka väga soovida.

Lõpuks jõudsime ilusasse templisse, kus veetsime päris mitu tundi. Ma juhtusin just olema ühes templis, kui seal tseremoonia algas, niisiis sain palvusest osa võtta. Üritasin võimalikult täpselt kaasa teha. Kummardasime ja põlvitasime Buddha kujude poole ja siis igas suunas ja siis toidualtari poole. Tegelikult oli see aga väga huvitav ja hea tunne, olla seal.
Hiljem infolehte lugedes aga selgus, et ühe vea olin ma siiski teinud. Ma ei kandnud teenistuse ajal sokke, mis tegelikult on päris rangelt soovitatav. Ju sii aga mõisteti, et ma olen väljamaalane ja ei tea, et seda tegema peab.
Hiljem, ui teenistus oli juba läbi, läksin teisi otsima, aga ei suutnud kedagi leida. Lõpuks värava ees kohtusin Liisiga, aga Mirjam oli meil ikka vele kadunud. Läksin teda otsima.
Tõusin just treppidest üles, kui silmasin ühel rõdul munka alla vaatamas. Ta vaatas mulle otse silma sisse. Hiljem sealt samast tagasi tulles, pöörasin kaks korda pead taha, et talle veelkord otsa vaadata. Nii intensiivne, samas ahulik ja täis rõõmu oli see pilk.
Mirjamit me vele ei leidnud, niisiis jäime värava ette ootama. Siis aga kõndis järsku see sama munk kõrvalväravast välja. Kõndis ja siis järsku peatus ning vaatas kiire pöörde järel mulle otsa. Kõndis edasi ja siis pöördus korraks veel. Lehvitas. Lehvitasin vastu.
See oli minu esimene reaalne kontakt budistliku mungaga.

Samal pärastlõunal saime juba tagasi Gwangjusse ja peale kerget jalutuskäiku linnas, läksime magama, et järgmine päev töölaagrisse sõita.

Seoul, Seoul, Seoul

2009-07-21T20:58:00.000-07:00

Niisiis. Mul on siin kõik päevad nii tihedad olnud, et ei ole üldse aega olnud midagi üles märkida. Nüüd aga kiiresti ja ülevaatlikult püüan seda teha.

Jõudsin siis mina tol reedesel päeval sinna international youth center´isse kohale. Kohtusin seal ka teise kahe eesti tüdrukuga, kes siia olid tulnud- Liisi ja Miriamiga. Mõlemad väga toredad tüdrukud, Tallinnast pärit, minuvanused ka. Siis hakkas ülejäänud rahvas ka kohale voolama.

Kuna aga paar päeva tagasi oli selgunud, et Yeosu Youth Festival jääb ära, siis pooled inimesed olid oma lennud saanud ära jätta(sest need, kes seda teha said, neile ei tagstata lennupiltetite raha). Meid tuli sinna kokku kusagil 30. Ja uskuge või mitte, aga pooled neist on hispaania keelt rääkivatest maadest! Täielik paradiis minu jaoks, saan nii palju keelt harjutada! Siin on 5 mehhiklast, kaks hispaanlast (oli veel 5 hispaanlast, aga nad praegu ei ole meiega, vaid läksid Korea peale reisima selleks ajaks.) ja kaks tšiili kutti veel ka! Siis veel on meil üks saksa poiss, prantsuse tüdruk, italiano ja lõpuks meie, kolm eestlast.

Meile teatati, et kuigi festival jääb ära, siis meile tagatakse majutus ja igapäevane söögiraha kuni 26ndani, mil festival oleks pidanud lõppema ja seda kõike siin samas Seoulis. Niisiis ei olegi me siit lahkunud, vaid oleme ikka veel Seoulis.

Kuna too youth center, mis oli ka hotell, kus me ööbisime, asus keskusest päris kaugel, siis see esimene õhtu me läksime lihtsalt hotelli kõrvale parki istuma ja kuhugi mujale ei hakanud end asutama. Oli lõbus tutvumisõhtu. Tegime aga nii palju lärmi (latiinod on kõik ju väga emotsionaalsed alati) ja laulsime/plaksutasime, nõnda siis käis politsei meid kahel korral hoiatamas, enne kui meid palus üldse hotelli ära minna. Toas pidu jätkus, kus meid ka mitmel korral keelitamas käidi, aga muidu oli tohutult tore. Tantsisime salsat! Laulsime hispaania keelseid laule! Jõime kohalikku odavat korea jooki sojut, mis kujutab endast midagi riisiviina taolist aga on sama odav nagu vesi.

Niisiis, järgmine päev, pühapäev, oli vaikne ja möödus niisama uimerdades. Vähemalt esimene pool päevast küll. Siis lõpuks ajasime end ikka püsti ja läksime ümbruskonda avastama. Käisime ühes ilusas budistlikus templis, kuhu ka sisse läksime. Üks toreda naeratusega naine tuli ja andis meile põlvitamiseks matid ja oli nii sõbralik, et näitas meile veel ka kuidas käib rituaalne kummardamine, mida alati templisse sisenedes tehakse. Kolm korda püsti ja siis jälle pea maha vastu maad. Seejärel külastasime üht ülimodernset kristlikku kirikut, kuhu tuli siseneda siseparkla kaudu, kus olid kaamerad, mikrofonid laest alla laskumas, projektor seinal, ühesõnaga kõik, mis kirikusse tavaliselt ei kuulu. Järgnes jalutuskäik ühe mäe otsa, mille tipust samuti templi leidsime. Ma leian, et budistlikud templid on imelised. See pühalikkus, traditsioonid, eelkõige aga suurepärane rahu tunne, mis seal olles tekib. Olen mõelnud, et võibolla tahaksin veeta oma vahepealsed vabad päevad, mis on noortelaagri lõpu ja töölaagri alguse vahepeal, templis veeta. Kui see võimalik on. Ma olen aga kuulnud, et osades kohtades pidi seda vist saadama teha.

Õhtu veetsime klubis tantsides. Kuna see asus aga meie hostelist väga kaugel, siis pidime ootama kuni hommikuni, mil metrood käima hakkasid. Nii et koju saime alles kella 7 ajal. Tegelikult kõik siin Koreas vedetud ööd, ei ole ma magama saanud enne kella 3-4.

Esmaspäevast algas meil programm. Käisime ühes templis (jällegi), seekord tehti meile aga korralik ekskursioon. Lisaks saime osaleda tee tegemise rituaalis. Tee tegemine on tegevus, mis budistlikus religioonis väga austatud. Seda tuleb teha ülimalt aeglaselt, lisaks väga kontsentreeritult. Juues aga nautida kõigi meeltega. Seejärel mediteerisime.
Kõige lõpus aga valmistasime lootuse laternaid, igaüks oma. Minu oma oli niiiii ilus, aga kahjuks ma kaotasin selle järgmisel päeval metroos olles ära. Õhtul olime kõik väsinud, nii et jäime hostelisse. Istusime koridoris ja rääkisime juttu, mängisime mänge. Kuna aga juttu jätkus, siis venis magamainek ikkagi peaaegu kella viieni.

Teisipäev oli samuti tegus. Kõigepealt toimus meil ööbimiskoha vahetus. Kolisime rohkem kesklinna. Siis käisime taekwandod tegemas- Koreast pärit võitluskunst. Meile tehti ikka korralik kolmetunnine treening, anti kimonod ka selga. Algul oli painutamine, venitamine. Tegime Liisiga seal igasugu imetrikke. Pidime paari võtma, ja meie kui siis kaks pikka eesti tüdrukut olime paaris.(Kusjuures Mirjamgi on päris pikk, nii et me olemegi siin tuntudteatud kui kolm eesti pikkurit! Hehee:D) Seejärel aga õppisime paar lööki, nii käe kui jala oma. Lõpuks harjutasime löömist ka ehtsalt, vastu poksikotte. Lõpus saime kõik puust lauajupid, millele pidime peale kirjutama ühe oma soovi ning siis õpetati meile, kuidas nad käega pooleks lüüa. Mulle tohutult meeldis! Kui oleks piisavalt aega, siis täitsa tahaks seda pühendunumalt õppida.
Õhtu oli jällegi klubiõhtu. Tervet klubi läbistasid rohelised laserkiired, nii et sai seal igaltpoolt üle ja ümber ronida. Lõbus! Muusikaks selline hip-hop ja reggeton, nii et kuulis päris palju hispaania keelset muusikat ka jälle. Laager läheb üldiselt väga hispaaniakeelses meeleolus. Olen siinoleku aja jooksul rohkem seda kui inglise keelt praktiseerinud, millega ma tegelikult olen ülirahul! Uskumatu, et kuigi ma Mehhikosse tagasi ei saanud minna see suvi, siis toodi mulle Mehhiko Lõuna-Koreasse kätte. Naudin seda, et igalpool ümberringi on elav latiinoatmosfäär. Mitte, et ka koreakad toredad ei oleks. Nad on väga lahedad! Ülimalt sõbralikud, abivalmis, kiftid! Aga hinges tunnen ennast ikkagi pooleldi latiinona! Alati ilmselt olen tundnud.

Õhtul kui Mirjamiga hakkasime hostelisse tagasi minema, eksisime ära. Mis veel eriti naljakas oli, et Mirjam oli enne seda (enne klubisse tulekut) just koos ühe poisiga meie laagrist ära eksinud ja nad olid kaks tundi ringi seigelnud, enne kui me neid tänaval juhuslikult kohtasime. Minuga sai ta vele kolm tundi ekselda. Tegime vist küll tervele Seoulile ringi peale! Aega läks kusagil kolm tundi. Jõudsime lõpuks tagasi hostelisse alles varajastel hommikutundidel, läbiväsinutena. Muidu oleks võinud ju taksogi võtta, aga häda oli, et me ei mäletanud oma hosteli nime, ega ka ühtegi tänavanime. Niisiis oli tõeline õnn, et lõpuks peale suurt seiklemist lõpuks ikka õigesse kanti sattusime ja sealt ka lõpuks kodutee leidsime. Sellest öisest käigust sain endale aga nohu ja kurguvalu, mis praegusel hetkel L-Koreas ei ole just eriti soovitatav, eriti kuna need on ühes seagripi sümptomid. Kõik vaatavad sind kohe kahtlaselt, kui metroos köhatad ja tõmbuvad veidi eemale.

Kolmapäev oli shoppingupäev. Käisime linnapeal ja turul, ostsime igasugust korea nänni, millest pooltel oli pisike silt "made in china" juures. Seoul on väga modernne linn, igalpool palju kõrghooneid ja tõesti ikka kõrgeid kõrghooneid! Panen pildid üles, siis näete.
Õhtul aga käisime teatris! Korea muusikal nimega "Naeratus" oli mängukavas. Traditsiooniliste tantsude, laulude, muusika ja naljameestega moodustas suurepärase etenduse. Kift oli vaadata, kuidas siin näideldakse, sest igalpool on mingid kindlad asjad ikkagi erinevad.
Pärast teatrikogemust tulime tagasi hostelisse ja välja see õhtu enam ei läinud. Kõik olid väsinud. Vaatasime selle asemel hoopis ühte filmi ja hiljem jäime Germaniga jutustama. German on üks tšiili poistest, kes mulle päris sümpatiseerib ja mina temale ka. Nii et, tore, tore on :)

Ja lõpuks jõudsime siis tänasesse päeva. Neljapäev. Suundusime kohalikku rahvusvahelisse noortekeskusesse, kus meile näidati üht ülimalt kurba filmi Korea kodusõjast põhja ja lõuna vahel. Film rääkis kahest vennast, kes sõtta sattusid ja kuidas see neid muutis. Nutsin kusagil kolm neljandikku ajast. Pärast selle lõppu ja veidi arutlemist, algas aga "kultuuriõhtu". Kõik rahvused esitasid mõnd traditsioonilist tantsu või laulu, kandsid traditsionilisi kostüüme ning pakkusid traditsioonilisi maiustusi. Meie eesti tüdrukutega esinesime siis ka. Laulsime Silver Sepa "Revolutsiooni" ja tantsisime "Kaks sammu sissepoole- kaks sammu väljapoole". Lisaks rääkisime veidi ja näitasime selle aasta laulupeo videot. Mehhiklastel olid väga uhked kostüümid kaasas, koreakad tegid kifti laulmist, hispaania poisid mängisid trummi. Kõigil oli midagi ägedat ette näidata. Jah, nüüd siis olen aga tagasi hostelis juba ja me oleme parasjagu mõtlemas,mis tänase õhtuga teha. Kas minna veel kuhugi tänavatele jalutama või mitte. Eks näis, mis saama hakkab.
Püüan teid aga ikka kursis hoida ning olge seal kaugel Eestimaal tublid! :)

Maaja

Lõuna-Korea

2009-07-17T07:29:00.000-07:00

Nõnda siis jäi kirjutamine vahepeal ikkagi katki ja uut reisi ootama. Nüüd on see käes!

Lõuna-Korea võttis mind kolmapäeva õhtul rõõmsasti vastu. Selle lühikese ajaga on juba palju jõudnud juhtuda.

Teisipäev, 14. juuli

Hommikul pakkisin kohvri ja asusingi teele. Kõigepealt laevaga Helsingisse ja sealt lennujaama. Pärast paaritunnist ootamist, istusin lennukisse, mis võttis suuna Türki, Istanbuli. Sinna jõudes tuli välja, et järgmise lennuni on veel 6 tundi aega, nõnda siis otsustasin linnapeale minna. Lennukist vaadates tundus mereäärne ala päris lähedal olevat ja kuna mul kohalikku raha ei olnud ja vahetama hakata ei viitsinud, siis hakkasin aga uljalt astuma. Vaevalt veidi kõndinud, pidas üks takso minu juures kinni ja sealt pistis pea välja selline 40-aastane türklane. "Where you go? Come in! Come in!" Seletasin, et mul ei ole raha, et taksoga minna. Sellepeale ta aga vastu: " No problem! Excuse me" No problem!" Mõtlesin, et mis seal siis ikka ja istusin sisse. Ta lubas mind ära visata. Sõites selgus, et mereäärne oli tegelikult ikka oluliselt kaugemal sellest, mida ma eeldanud olin. Türklane hakkas aga kohe rõõmsalt mesijuttu ajama. "So beautiful girl! So beautiful! Are you married?" Vastasin, et ei ole, aga et tema jaoks olen ikkagi liiga noor. Minu ema on temavanune. Tema aga "No problem! Excuse me! No problem!" Tahtis, et koos jalutama läheksime. Et võtaks ühe tee või coca-cola ja küll siis viskab mu hiljem tagasi lennujaama ära. Mina aga ajasin raudselt oma jada ja keeldusin viisakalt ning naljatades kõigist tema pakkumistest. Lõpuks jõudsime kohale ja palusin tal peatuda. Siis järgnes sellele üks pealesurutud kerge musi, sellega rahule jäädes, lasi ta mul ikkagi rahulikult minna ja rohkem ära rääkida ei üritanud. Kuigi ta selline pealetükkiv oli, tundus ta samas päris ohutu. Lisaks on selline käitumine türklastel vist küll veres ja nad on oma loomult lihtsalt taolised- siirad külgelööjad. Mina olin jällegi ühe humoorika kogemuse võrra rikkam ning kõndisin muiates kalda poole.

Pidin nüüd aga ikkagi endale türgi raha vahetama, sest tagasisõidu eest kavatsesin siiski maksta. Küsisin ühes rannakohvikus töötavatelt poistelt, et kus raha vahetada saaks. Heledapäise neiuna suhtusid nad minu abistamisse väga innukalt ja vahetasid ise minu eurod türgi liirade vastu. Tore!

Jalutasin siis veel rannas. Vesi oli soe ja päike just loojuma hakkamas. Väga hea ja rahulik oli. Käisin ka ühes kohvikus hamburgerit söömas. Sealne ettekandja, tuli välja, õppis parasjagu inglise keele õpetajaks, nii et rääkis isegi peaaegu arusaadavas inglise keeles. Teatas mulle kohe ausalt alguses ära, et leiab mu kena välimusega ja tegi türgi teed välja. Pärast kerget vestlust, palus ta ka mu MSN-i, mille ta ka sai. Mis seal siis ikka.

Oli aga aeg tagasi liikuda ja seetõttu võtsin takso ning sain kergema vaevata uuesti lennujaama.

Kolmapäev, 15.juuli

Siis tuli pikk lennusõit Istanbulist Seouli. Üheksa tundi. Lennuk oli aga väga modernne ja hästi varustatud. Igal reisijal oli oma ekraan, kust sai filme vaadata, muusikat kuulata, mänge mängida. Kolm korda sai süüa. Lisaks anti meile igasugu varustust nagu nt. hambahari, sussid, sokid, silmaklapid, kõrvatropid, kõrvaklapid, tekk, padi jne. Magasin peaaegu kogu lennu, ärgates vaid söömise ajaks ülesse. Naljakas oli see, et kuna lennuk väljus kell 12 öösel, siis õhtusööki pakutigi meile kusagil kell 1! Kõik olid juba unne suikunud, aga ei, siis löödi tuled põlema, kõigile pandi taldrik ette- söö! Ja kõik vapralt sõidki:D

Lõuna-Koreas on seagripi oht vist küllaltki suur, sest lennujaamas tehti meile ikka väga korralik läbivaatus. Pidime mingeid ankeete täitma ja x-ray kaamerasse vaatama. Lisaks oli meie lennukis vist kellelgi midagi olnud valesti, sest ühel hetkel kui olin just väljuma, jooksis üks töötaja mulle järele, pidas kinni ja näitas üht ankeeti, küsides, kas see olen mina. Hetkeks sain kerge šoki, siis aga nägin seal võõrast nime, kinnitasin, et see ei ole mina ja mind lasti minna.

Astusin lennujaamast välja ja avastasin enda ümbert maailma täis pilusilmasid. Lühikesed, tumedapäised, väga sõbralikud, abivalmid,inglise keelt mitte üldse oskavad ja pilusilmsed- selline on mu esmamulje koreakatest.

Hosteli leidsin ilusti ja panin asjad tuppa. Õhk on siin praegu koguaeg selline niiske, troopiline, sest on vihmahooaeg. Pärast duši all käimist, tulin alla elutuppa, et internetis käia ja kodustele teada anda, et olen ilusti kohale jõudnud. Olin saanud veidi aega istuda, kui kohale ilmusid üks koreakas ja kanadalane. Pärast paari sõna vahetamist, teatasid nad, et lähevad linnapeale ja et ma tulu kaasa. Koreakas Li oli autoga. Kui ma mõtlesin, et mehhiklased sõidavad nagu hullud, siis ma ei olnud lihtsalt enne ühegi korealasega sõitnud. Vahepeal sõitis ta üldse käed lahti, ise seejuures kõva häälega naerdes ja taha vaadates, siis manööverdas inimesi täis tänaval täiesti enda ette vaatamata, turvavöö lahti, vahetas tiheda liiklusega tänaval ridasid kõvasti tuututades ja aknast välja teisele autojuhile seletades, et ta temast nüüd ette trügib. Ühesõnaga oli see üks hullumeelne sõit. Ise oli Li aga väga tore. Siiras ja südamlik. Ning tal oli kõige uskumatumalt naljakam naer, mida ma elusees kuulnud olen. Mina ja kanadalane olime pidevalt krampis maas teda naermas kuuldes. Käisime kohvikus istumas ja tutvusime veel mõnede Li sõpradega.

Li tõi mind tagasi hostelisse. Tema ja kanadalane läksid magama. Mina aga tutvusin poe ees nelja kanada kutiga (mis toimub, et neid kanadalasi siin nii palju on) ja läksin nendega välja. Nad peatuvad hostelis, mis n minu omast 50 meetri kaugusel. Kusjuures nad omavahel said ka siin juhuslikult kokku. Kaks tükki neist on vennad, aga teised kaks mõlemad reisivad üksinda. Ja kõigi nende nimed algavad J-tähega. Väga veider. Nad on muidu päris toredad, aga veidi sellised lollid, naiivsed. Nagu tihtipeale see sealtkandi rahvas kipub olema. Aga hea, et on vähemalt kellega hängida. Nõnda siis sele õhtu veetsimegi korea toitu proovides, kohalikku õlut juues ja tantsides. Magama sain poole nelja ajal.

Neljapäev, 16.juuli

Ärkasin poole ühe ajal ülesse ja läksin oma turistikohustusi täitma. Käisin vaatamas Changgyeonggung-i paleedekompleksi, kus ajalooliselt asus kuningate residents. Kift arhitektuur! Mulle väga meeldib! Tõusvate katusenurkadega puust hooned, huvitavate dekoratsioonide ja maalingutega. Kuna koht oli nii äge, veetsin seal päris mitu tundi. Sissekäigu juurest sai ka päris korraliku infovoldiku kaasa, mis andis koha taustast ja ajaloost hea ülevaate.

Pärast seda käisin ka Jongmyo matmispaika vaatamas, kuhu on läbi aegade kõik tähtsamad kuningad maetud.

Rõõmsana kõmpisin veel mööda linnatänavaid ja nautisin kõiksugu huvitavaid vaateid kõrvalistele tänavatele, suurtele kirevatele kaubanduskeskustele suurte korea keelsete siltidega küljes, mereandide restoranidele, mida leidub siin iga nurga peal ja inimestele, kes igalpool ringi sagisid. Ma ilmselt võin olla hetkel ka kõige pikem Seoulis viibiv naissoost isik. Kõik koreakad on ikka nii jupatsid, naljakas vaadata.

Õhtul käisime jälle kanada poistega väljas. Mängisime piljardit ja noolemängu. Ma võitsin päris mitu korda, jepikajee! Piljard läheb jälle lahti! Olingi selle Eestis olles veidi soiku jätnud. Õhtu lõppeski alles kell 5, kui hostelisse tagasi jõudes automaatselt magama jäin.

Reede, 17. juuli

Nõnda. See on täna! Hommikul sai jälle kaua magatud, sest ma ei kuulnud oma äratuskella. Kanadakad olid mulle eelmisel õhtul lubanud, et tulevad Lotte Lõbustusparki kaasa, aga siis kui neile teatama läksin, et võiks juba minna, vedelesid kõik neli laiskvorsti diivanil ja ei viitsinud ennast üldse liigutada. Niisiis läksin üksinda. Jah, käisin täna üksinda lõbustuspargis! :D

Aga ega see mind väga ei morjendanud. Lotte World on maailma kõige suurem siseruumides asuv lõbustuspark. Sisse minnes leiad end lihtsalt ühest hiiiiglaslikust ruumist, mis on täidetud kõiksugu karussellide, piraadilaevade, ameerika mägede ja teatrilavadega. Üleval laes tegid ringe kuumaõhupallid. Lisaks oli seal suur lava, kus õhtul "Samba karnevali" immiteeriv show ettenäitamisele tuli. Käisin igalpool. Kuigi peaksin juba suur olema, siis sellisesse kohta sattudes tunnen end jälle nagu väike laps. Kõik näeb nii vahva välja! Oi kui väga ma oleks tahtnud, et mu väike õde Helin oleks saanud seal kaasas olla. Tal oleks seal nii lõbus olnud. Seekord peab ta küll kahjuks vaid piltidega leppima.

Seal oli ka üks laste teatrietendus, mida vaatama läksin. Mina kui tulevane näitlejatudeng pean ennast ikka maailma teatrikunstiga kursis hoidma. Etendus oli päris lõbus. Mängiti Punamütsikest, ainult et korea keeles. Huvitav oli aga jälgida, kuidas nad olid selle etenduse lahendanud ja lavle toonud. Näitlejaid oli vaid kaks ja niisiis pidid nad kõike rolle ise mängima. Seetõttu lippasid nad vahepeal pisikese eesseina taha ja mängisid ingeid tegelasi nukkudega. Siis aga tulid jäle teiste tegelastena täissuuruses publiku ette. Seda etendust mängitakse seal päevas oma 10 korda ette. Mõtlesin just, et kas tõesti need samad näitlejad peavad seda nii palju kordi pidevalt läbi tegema. See peaks nende esituse täiesti masinlikuks muutma. Samas aga tegid nad minu meelest väga head tööd. Hoidsid publiku naeru all, põnevuses ja elevil. Minulgi oli täitsa naljakas, nii et vahepeal kohe kõva häälega naerma puhkesin.

Tulema saingi sealt alles õhtul hilja, kella kümne ajal.

Ja nüüd istungi uuesti hostelis, arvuti taga ja kriban usinasti.

Homme pean minema juba sinna kohtumispaika, kus me festivali omadega kokku peaks saama. Jah, festival jäetakse nüüd küll seagripi ohu tõttu ära, aga mingisugune majutus ja toitlustus on meile ikkagi lubatud. Kas siis siin Seoulis või riigi teises otsas Yeosus, kus festival aset oleks pidanud leidma, seda veel ei tea. Homme kuuleb.

An yeong haseyo,

Maaja

Uue hooga..

2009-04-23T11:07:00.000-07:00

Kui pikk on olnud see paus siin vahepeal. Tõesti ei ole ammu kirjutanud. Mitte, et ma ei oleks tahtnud. Lihtsalt olen seda kuidagi pidevalt edasi lükanud, mõeldes, et homme teen, homme kirjutan. Suurt ei ole nagu rääkida ka olnud. Midagi siiski. Selle "midagi" ma siis üritangi kokkuvõtlikult nüüd kirja panna.

Tagasitulek on olnud huvitav. Tähendab- see päriselt tagasi jõudmine. Algul ikka võttis aega, et tagasi harjuda ajavahega, et tagasi harjuda kliimaga, toiduga, hispaania keele mitte rääkimisega.
Igatsesin oma mehhiko sõpru, seda elu ja melu, mis seal oli. Salsa tantsimist ja iganädalavahetusi wicklow pubi piljardimänge Beto, George´i ja Jaimega. Aga teada on, et aeg on see, mis ravib. Iga nädal edasi muutus nagu lihtsamaks. See ei tähenda, et ma praegu sugugi tagasi ei igatseks või Mehhiko peale ei mõtleks, vastupidi, aga vähemalt ma olen oma meeles tagasi Eestisse jõudnud.

Siingi on olnud veidikene igasugust tegemist. Viimastel nädalatel olen õppinud palju kalliskivide kohta ja oma pere kaupluse edendamisele kaasa aidanud. Olen käinud mitmel pool teistes kauplustes poolvääriskive müümas- kaup, mis meie poes enamjagu seisab, sest meilt käiakse küsimas tavaliselt kallimaid kive. Kunagi on need aga Indiast kohale toodud ja nüüd need seal siis on seisnud. Ma aga võtsin ette nende mahamüütamise. Päris hästi on isegi läinud ja olen suutnud mitmelgi pool nii mõndagi müüa. Käisin ka väikesel esto-tripil. Pärnus ja Viljandis kauplustes. See oli üldse üks huvitav reis, sest Viljandist läksin ma veel edasi Tartusse sõpradele külla ja sealt Rakverre pidule ja sealt alles koju. Kõik Eesti suuremad linnad sai nelja päevaga läbi käidud. Lisaks nuputan veel plaane, kuidas meie kauplusele reklaami teha rohkem. Ka kodulehekülje tegemise võtsime lõpuks ette. Igaljuhul on tore näha, et asjad vaikselt edenevad:)

Nii, siis olen ma veel tegelenud "Aita õppida!" projektiga. Soovin oma mehhiko sõpru veel kuidagi aidata. Seetõttu panengi parasjagu keila kooli raamatukogus mehhiko teemalise näituse välja, kuhu leiavad tee mitmed pildid selle riigi inimestest, loodusest, keskkonnast, olustikust. Midagi kõigest. Tahan näidata, kuidas ühel maal võib tõesti näha kõike. Ekstreemsusest ekstreemsuseni. Kõik on oodatud vaatama, uudistama. Loodan väga, et saab läbi viidud ka siis see annetuste kogumine, mis läheks mehhiko laste hariduse toetamiseks. Olgugi meil praegu majandusliklt rasked ajad, kellegil teisel on kümme korda raskemad ajad olnud juba aastaid ja aastaid. Ehk sellisel hetkel, kus ise vajame toetust, mõistamegi kõige enam, et tuleb toetada ka teisi. Kui ise ei aita, milleks peaks siis olema kellegil teisel tahtmist sind aidata.

Veel olen ma Tartus käinud. Juu seal on siis keegi, kes mu tähelepanu on äratanud ja keda tihemini näha soovin..

Sõpru on olnud nii hea näha, kuigi nendega ei ole väga palju koos aega saanud viita. Ainult nädalavahetustel ja sedagi alati mitte. Kiku ja Heleriin on ikka pidevalt Viljandis, Heidi on tööga nii hõivatud, Kedy Tartus jne. Aga see-eest siis kui näeb, siis on tore. Samas endalgi on igasugu tegevusi olnud ja niisama igavlema ei ole sugugi pidanud. Raamatuid olen näiteks lugenud- "Tuulest viidud" II osa on käsil hetkel. Magada olen saanud uskumatult palju!
Telekat olen vaadanud, mis on ka olnud minu jaoks kuidagi uus tegevus. Varem ei ole selleks kunagi aega olnud.

Siiski jälle see aja üleküllus ja laisklemine ei ole ka väga rahuldav. Tunnen ikka, et pean tegutsema ja kasulik olema. Nõnda olen üritanud täita oma tegutsemisjanu ka. Viimastel päevadel ongi kuidagi mõnus liikvelolek käsil. Käisin Tallinnas kaupluse asju ajamas, salsa tunnis, näitusepildid sain kätte ja viisin kooli, Heliniga olen tegelenud, Väänas puid riita ladumas käinud- nii et võib vist rahul olla.

Ma üritan nüüd ikka ja jälle siia miskit kirjutada. Järgmine sissekanne tuleb loodetavasti varem kui ühe ja poole kuu pärast.

Nägeš!

Kodu, kallis kodu

2009-03-09T16:36:00.001-07:00

Pealkiri ilmselt annab ära. Jah, ma olen kodus, juba kaks nädalat. Tagasi soojalt mayade maalt, kus süüakse vürtsikat salsat ja tantsitakse kiiret salsat ja räägitakse rahulikus hispaania keeles. Nõnda palju on mälestusi, mis jäävad mäletada ja kogemusi, mis jäävad kaasas kanda. Pool aastat põnevat elu!

Ma mõtlen küll, et sellise seikluse peaks iga inimene kordki elus ette võtma! See on lihtsalt kohustuslik! Sest see on niiii äge! Nii võrratult äge!

Kui lühidalt see pool aastat kokku võtta:

Ma reisisin teisele poole maakera, et näha teistsugust kultuuri, teistsuguseid inimesi ja teistsugust mõttemaailma. Ma nägin teistsugust kultuuri ja teistsugust mõttemaailma. Samas nägin ka palju samasugust. Sain võimaluse näha, mis siis ühendab meid ja mis eristab. Ma tunnen, et ma sain targemaks. Ehk elutargemaks.
Ma õppisin rääkima uut keelt, tundsin mõnu kiiresti hispaaniakeelsete sõnade vuristamisest, kaasalaulmisest ja tänaval vestluste pealtkuulamisest.
Ma aitasin inimesi. Sain jagada neid oskusi, mis minul on ja kellegil teisel veel mitte. Keegi teine on nüüd tänu minule ehk veidi õnnelikum, veidi teadjam. Ja see toob alati hea tunde. Keegi räägib paremini inglise keelt, näitleb või saab paar nädalat oma lastele korralikku lõunasööki pakkuda. Tehes tööd vabatahtlikult, on sul ka imepärane võimalus anda teistele eeskuju, teistele inspiratsiooni sama tegemaks. Lisaks anda lootust ja tuge, süstida usku neisse, kes abi vajavad, et see abi on kusagil olemas!
Ma reisisin ringi. Nägin imelisi paiku, loomi, inimesi. Nägin vihmametsi ja püramiide, Kariibi merd ja Vaikset ookeani, suuri laineid ja väikseid laineid, indiaanlaste traditsioone ja ameeriklaste turismikuurorte, salsaklubisid ja iiri pubisid, vanu kaabudega vanamehi ja noori paljajalgseid põngerjaid, krokodille ja kilpkonni, delfiine ja iguaane, madusid ja eksootilisi linde, palju ilusat käsitööd ja koloniaalarhitektuuri, kõrgeid mägesid ja taevasse ülatuvaid vulkaane, eurooplasi ja lõunaameeriklasi ja aasialasi ja araablasi, mehhiko näitlejaid laval ja mehhiko musikante, maitsvat toitu ja palju coca-colat, lõbusaid turumutte ja alati tervituseks/hüvastijätuks musitavaid mehhiklasi, kirikuid ja altareid Neitsi Guadalupe kujuga bussijaamades, naljakaid tänavasilte ja palju kodutuid koeri, tänaval kerjavaid lapsi ja prostituutidena töötavaid õnnetuid naisi/mehi, vaesust ja vägivalda, rõõmu ja optimismi. Nägin elu ja olu. Jah, võin julgelt öelda, et päris palju nägin.
See oli kogemus, mis jääb minuga kogu eluks, mida keegi ei saa minult ära võtta ja milletaolise kordamist ma juba praegu planeerin!

Mehhikosse tagasi tahan ma igal juhul minna. Sõpru tahan näha, sel korral külastamata jäänud kohti külastada. Maailm on küll suur ja lai ja igale poole tahaks ju tegelikult minna, aga see oli minu esimene pikem reis kuhugi, niisiis sealt saadud sõpru ja hetki jään kuidagi eriliselt hindama.
Praegu peab aga töö leidma. Tegelikult mul on hoopis plaan hakata pere kalliskivipoodi arendama. Minust saab firma arendusspetsialist! Pean töötama välja kava paremaks reklaamitööks, klientide leidmiseks ja tulusamaks sisseostmiseks. Kui kellegil on häid soovitusi, laske aga tulla!

Eestis olla on aga igaljuhul veider. Kõik see lumi ja külm ja fakt, et hetkel olen siiski suht ametitu(veel) ja et kõik sõbrad käivad kuskil tööl ja koolis ning ei oma tänu sellele üldse vaba aega, et minuga väljas hängida. Aga mis seal ikka, see ei tähenda, et ma just kurb oleksin. Alati peab optimistlik olema! Niisiis, ma leian siin endale igasugu tegevusi, et aega sisustada! Üleile lugesin raamatut, eile mängisin kitarri, täna käis Anu külas. Ja nüüd tuli mul see mõte ka veel, et hakata poes arendusspetsialistiks!

Minu sakslasest sõber Daniel pakkus mulle välja ka tegelikult, et võibolla aitaks ta mul selleks paariks kuuks Saksamaal tööd leida. See oleks küll ka muidugi hiiglama vahva! Saaks temaga salsa-tundides käia ja hispaania keelt harjutada ja oeh. Te peaks temaga kohtuma. Ta on lihtsalt hüüumärgiga tore! :)

Aga ma räägin siis ka veidi oma viimasest nädalast Mehhikos enne kojutulekut. Selle viimase nädalavahetuse reedel olin ma oma projektis. Meil toimus õhtul väikene üritus, kus tegin ettekande EVSist ja üldse teistest reisimis/õppimisvõimalustest. Üritasin olla võimalikult inspireeriv ja kirjeldada seda suurepärast tunnet, mida reisimine inimeses tavaliselt tekitab.
Pärast seda vaatasime kõik koos ühte filmi mitte allaandmisest ja oma unistuste poole pürgimisest ja sellest, et tuleb tegutseda. Ainult unistamisest ei piisa!
Laupäeva hommikul sõitsime aga kõik koos ühte veeparki, kus veetsime toreda päeva. Ujusime, võtsime päikest(minu puhul lõppes see küll kahjuks üleni punetava näo ja hõõguva seljaga), grillisime liha ja käisime kummipaadikestega sõitmas. Oli tõeliselt tore ja ma nautisin iga hetke, eriti teades, et see on minu viimane nädalavahetus koos nendega. Ma olen hakanud neid tõesti äärmiselt kalliks pidama.
Õhtul läksime Beto ja Georgega kõigepealt Wicklowsse. Tegin oma viimased piljardimängud ja kusjuures mu viimane mäng oli Jaimega. Nii naljakas mõelda, et ka minu kõige esimene mäng selles armsas iiri pubis oli olnud just temaga. Jätsin Jaime ja ülejäänud piljardigängiga nägemiseni ja me suundusime edasi ühte salsa-baari. Niisiis sai veel viimast korda korralikult salsat vihutud. Tantsisin ikka hoolega! Õpetasin Betot ja George ka, sest nad on meil veel sellised kehvapoolsed. Kui lõpuks koht kinni pandi, oli aeg koju suunduda.
Nendega aga nägin veel ka pühapäeval. Saime kokku ja käisime nende kodus. Beto oli mulle kirjutanud hüvastijätuks laulu, mille ta mulle ette kandis! See oli lihtsalt parim kink, mis ta oleks võinud mulle teha. Mina nutsin ja temalgi voolas pisar. Me olime tõesti hästi läbi saanud. Pean tunnistama, et mul ei olegi vist varem nii head poisist sõpra olnud.
Siis tõid nad mind koju tagasi ja ma asusin asju pakkima. Jätsin osad asjad Mehhikosse, sest kohver oleks vastasel juhul liiga palju kaalunud. Kusjuures kui käisin ümberkaudsetelt naabritelt kaalu laenamas, et vaadata palju mu kott kaalub, ilmnes, et mitte üheski mehhiko majapidamises ei ole normaalset inimesi kaaluvat kaalu. Mitte kellegil! Neil on sellised avalikud kaalud kaubamajades, kus inimesed enda kilosid saavad kontrollida! Sürr!
Pühapäeva õhtul ma ei tahtnud üldse magama jääda, niisiis istusin poole ööni üleval. Vahepeal voolas paar pisarat jälle, kui seal teistega rääkisin. Rääkisima Julioga köögis juttu ja ta lohutas/rahustas mind. Mul lihtsalt oli nii kurb mõelda, et neid nüüd ei tea kui pikka aega jälle ei näe.

Esmaspäeva hommik oligi kätte jõudnud ja oli aeg bussi peale minna. Jätsime kõigiga nägemiseni ja Jose tõi mind veel bussijaama ära. Sealt saati algas aga mu kodutee üksinda. Bussisõit Mexico Citysse, sealt ootamine lennujaamas, lennuk Frankfurti, seal sain korra veel Danieliga kokku, kes oli mulle lennujaama vastu tulnud, seejärel pidin aga juba kahjuks järgmise lennuki peale lippama, mis mind Kopenhaagenisse viis ja sealt lõpuks võtsin lennuki meie kodusesse Tallinnasse. Süda värises küll veidi ja kannatus kippus katkema, kui lennuk juba Tallinna tulede kohale jõudis. Lennukist väljudes ja pagasi ooteruumi sammudes, kihutasin kõigist teistest mööda. Lõpuks oli pagas käes ja siis saabus see väljamineku hetk! Olingi kodus! Ja kõik mu kallid olid vastas! See oli küll hea tunne. Kõiki näha! Kallistada! On välismaa, on paigad kauged ja kaunid aga on ka kodu, mis on kalleim kui ükski teine koht.

Mul on hea meel jälle tagasi olla, aga tean, et mu reisimiskihk viib mind peagi jälle võõrastesse riikidesse. Ma lihtsalt olen selline, hingelt seikleja ja ei saa sinna midagi parata.

Nõnda siis ma nüüd lõpetan, jättes loodetavasti kõiki teid inspireerituna midagi taolist ette võtma!

Hasta luego mis amigos,
Maya

2009-02-18T21:40:00.000-08:00

Ja nüüd ongi nad kätte jõudnud. Minu viimased, viimased päevad! Aeg on läinud linnulennul ja samasugusel linnulennul lendan ma esmaspäeval kodu poole, teisipäeva õhtul kohale jõudes. Kell 23.10 olen Eestis. Nii et, kes tahab, võib mulle siis vastu tulla. Hehe. Palun kümme paari sukapükse ja kindaid ja opseid ja salle kaasa võtta, ma olen päris kindel et esimese hetkega lihtsalt jäätun. Olen liiga kaua soojas olnud. Praegu lähevad ilmad siin aina soojemaks. Õues on päeval ikka mõnusalt 30 kraadi kanti ja öösel langeb ehk sinna 15 juurde.

Teate!! Mulle tehti suur, suur üllatus eelmisel reedel! Läksin rõõmsasti peale pisikest Wicklow piljardituuri siis Alejandroga kokku saama. Ta pidi tulema Plaza de los Perrose juurde. Ja mida ma nägin?? Kõigepealt nägin siis Alejandrot jah. Ta oligi seal juba ootamas, astus ligi ja kallistasime. Küsisime, kuidas läinud on jne. Ja siis järsku hüppasid purskkaevu tagant Hofi ja Amber välja!! Ta oli nad kaasa võtnud! Mul oli nii hea meel. Olin tõesti rõõmust õhku hüppamas. Eriti, kuna olin olnud nii kindel, et ei näe neid enam pikka aega. Aga seal nad olid! Suurepärane!

Nõnda me siis olime seal rõõmsad ja kallistasime ja jutustasime, kuni lõpuks sammud Backstage pubi poole võtsime. Tahtsin sinna minna, sest seal ka piljardilauad(lausa kaks), aga inimesi alati vähem, nii et saab rohkem mängida. Eks siis mängisime jälle ja jõime õlut. Ma olen tõesti õppinud Mehhikos õlut jooma. Eestis tuli seda harva ette, sest meil kõik need naistekad siidrid ja muud värgid. Aga nüüd olen täitsa ära harjunud ja meeldima on isegi hakanud!

Beto liitus meiega peagi ning õhtu edenes edasi. Käisime veel hijem ühes teises kohas veidiks istumas ja läksime siis Beto juurde, kuhu kõik ööseks jäime. Magamaminekuni läks aga veel aega kuni kella viieni. Laulsime karaoket ja rääkisime juttu. Tegime lollikõnesid ja lollitasime omakeskis. Lõpuks kella viie paiku siis oli saabunud magamamineku/vajumise aeg.

Laupäeval magasime poole päevani. Vaatasime hommikul Youtube videosid ja nautisime logelemist. Amber näitas mulle"FRank ja Wendy" nimelist EESTI multikat, millest mul aimugi ei olnud. Ta teatas, et Belgias ta pidevalt oma sõpradega vaatab seda, et pidi naljakas olema. Oli küll. Vaatasime episoodi natsipöialpoiste vorstivabrikust. Taamal võid näha Aleksander Nevski katedraali kujutist ja ära võid tunda mitmed meie näitlejate hääled. Amber kirjeldas mulle, et tema jaoks tundub eesti keel kui selline imelik pirin. Ahjah, aga et nad aru saaksid, mis räägitakse, siis vaatasime multikat inglise keelsete subtiitritega. Mul oli igaljuhul väga uhke tunne! Tundsin ennast kümme korda eestlasena!

Ma tahtsin licuadot. Mõnusat njämmat banaani-licuadot. Enne poeretkele minemist käisime aga minu lemmiktortakohas söömas. Ka teised jäid väga rahule. Seejärel aga läksime Bodega Aurrerasse. Amber lubas õhtusööki valmistada ja mina licuadot. Banaani kilo hind oli üüratult tõusnud ja näitas hind 11 peesot, mis võrdub umbes samapaljude kroonidega. Mäletan, et septembris Pueblas maksis banaanikilo 3 krooni! Eks siis vist oli hooaeg. Aga nüüd detsembriski oli kuskil 6 krooni ringis, mis on juhtunud?! Õigel ajal tulen ära!

Läksime Beto juurde. Vaatasime Sõpru. Vist kuus osa järjest. Ikka pikalt-pikalt igaljuhul. Vaikselt hakkasime siis süüa ka tegema ja mina tegin katsetusi oma licuado kallal. Licuado ise on selline lihtne milk-shake. Lihtsalt paned piima ja ükskõik millise puuvilja kokku, lisad veel suhkurt või mett või šokolaadi või ükskõik mida hing ihaldab ja segad selle kõik siis masinaga segamini. Tulemus on aga väga maitsev!

Eks ma vist sattusin natuke liiga hoogu ja tegin seetõttu veidi liiga palju. Seetõttu jäigi enamus järele. Aga vähemalt loodan, et Beto siis sai seda järgmsel päeval juua.

Õhtul läksime välja. Käisime Wicklows! Mängisin kaks mängu ja kaotasin mõlemad. Jepikajee.

Siis aga suundusime ühte klubi-tantsubaari moodi kohta. Algul esines ka laiv-bänd, nii et oli eriti mõnus. Ja hea muusika oli. Tantsumuusika. Sai salsat ja gumbiat ja reggaetoni ja lääne poppi ka.

Igatahes olime me viimased inimesed, kes sealt sulgemisel lahkusid. Kell oli jälle palju saanud. Käisime veel enne Beto poole minekut söömas ja läksimegi siis tagasi. Magama ei tahtnud aga keegi veel minna, niisiis jätkasime pidu seal. Tegime impro-tantsu. Kõik tantsisid kõige veidramal moel elektro-muusika taustal. Nojah, ja siis lõpuks oligi kell jälle kusagil 6 ja kõik vajusime magama.

Pühapäev oli nukker. Mul oli nii hea meel, et nad olid mulle küla tulnud ja samas nii kahju, et nad nüüd minema pidid. See oli tõesti üks kurb hüvastijätt. Minu kodu taga pargis. Seal nad läksid, Amber, Hofi, kes mulle siin Mehhikomaal kõige armsamateks on saanud ja Alejandro, kellega mul nii mitmeid ühiseid mälestusi on. Olen kindel, et näen neid jälle! Loodan, et peagi! Ehk sel suvel ;)

Nonii. Esmaspäev oli päris tavaline. Töötasin ja filmisin paar stseeni. Film muide ongi nüüd valmis! Täna just said viimased kaks lõpukaadrit võetud! Reedel on kavas väike üritus, kus me siis seda ka näitame. Justkui ava-gaala. Teate küll. Aga ürituse peaülesandeks saab tegelikult olema EVS projekti ja Eesti ja reisimisvõimaluste tutvustamine. Eesmärgiks- kohalikke noori reisipisikusse nakatada. Kõik meie projekti noored võivad endale paar sõpra külla vaatama/kuulama kutsuda. Hiljem siis saame aga filmi ka vaadata. Tõotab tulla tore. Mul on aga veel kõvasti ettevalmistustööd ees.

Teisipäeval käisin Lucha Libret vaatamas. Beto ja George ja siis veel ühe veidra Salvadori-nimelise kutiga, kes nendega ka samas majas elab. Lucha Libre ehk vabavõitlus, kujutab endast karja mehi, kel on maskid ees ja kes siis üskteisega võitlevad. Aga võltsilt. Või noh, tegelikult on kogu show ette kavandatud ja seetõttu on rõhk rohkem vaatemängulisusel kui tegelikult võitlusel. Lisaks on kohustulikuks osaks karjumine! Igasuguste inetuste ja ergutuste ja sajatuste väljahõiskamine! Mida rohkem, seda uhkem. Oli huvitav see ära näha, teades, et see on midagi väga Mehhikole iseloomulikku. Neid peetakse igalpool. Kestis see aga kolm tundi ja seetõttu tüdisin lõpuks ikka juba veidi ära. Aga leidisn endale muud tegevust. Mel oli mu laser kaasas, niisiis näitasin sellega iieste peale ja lõbstasin ennast oma identiteedi varjamisega. Olin parasjagu kellegi särgil oma punase täpikesega liuglemas, kui järsku minu täpile astus ligi üks teine täpp! Tuli välja, et kellegil saalisolijatest oli lisaks minule veel au omada ühte punase täpiga laserit. Selle mehe särk, kus meie täpid esmakordselt kohtusid, sai ka edaspidi ühiseks kohtumiskohaks. Mina vilgutasin ja siis tema vilgutas. Tema tegi ringikesi ja siis mina tegin ringikesi. Kahjuks aga pean tõdema, et ükskõik kui väga ma ka ei üritanud, teie laseri omanik jäigi mul teada saamata, sest saalis oli päris palju rahvast ja oli seetõttu raske kedagi tuvastada. Meie täpimäng aga kestis peaaegu võistluse lõpuni.

Ühel hetkel aga märkasin enda kõrval istuvat 7-aastast poisikest, kel oli silmanähtavalt veel igavam kui minul. Ka tema 4-aastane vend istus väsinud näoga tema kõrval. Küsisin, kas nad soovivad minu laserit laenata. Kus nüüd alles läksid kaks silmapaari põlema! Siii, sii!!

Eks ma siis laenasin ja nüüd oli neil lõbus. 7-aastane poiss tuli peale mõningast vilgutamist uuesti minu kõrvale istuama ja sosistas mulle kõrva Te quiero! (Ma armastan sind!) Oli armas.

Saime temaga päris jutu peale. Ta rääkis mulle, et nad perega puhkusel ja et elavad tegelikult Irapuatos. Ja et ta käib koolis ja tal on kolm kuud suvel vaheaega. Siis, peale mõningast vestlust oma väikevennaga, küsis ta minult ega ma juhuslikult viimase tüdruksõbraks ei tahaks hakata. Pidin aga tõdema, et ta vend on vist veidi liiga noor minu jaoks. Vara veel!

Nalja aga sai nendega. 7-aastane oli ka tõsiselt huvitatud kas mul on poiss-sõber olemas ja kas mul on telefoninumber. Neid õpetatakse siin ikka juba väga varajasest east saadik.Lõpuks kui nad ära läksid, sain ma lausa kahe sooja kalli omanikuks.

Täna hommikul valdas mind tohutu uni, kuid ometi pidin end kell 6 ülesse ajama, et oma viimast tundi Kelloggs Company-sse andma minna. Lõbus oli. Andsin tundi Sebastianile, kellega ka eelmisel nädalal kohtusin. Ta on selline väga vaikne ja häbelik mees, aga kui ta mingisugusest barjäärist üle aidata, siis võib täitsa jutukaks muutuda. Täna rääkisime kummitustest. Huvitav on, et mehhiklased ei suuda hääldada --sts--. Näiteks sõna ghosts. Sebastianigagi harjutasime pikalt ja laialt aga väga uhkeid tulemusi see siiski ei andnud. Lõpuks ta suutis öelda ghost ja siis peale pikemat pausi s. Päris naljakas oli aga 40 ringis olevat abielus ja lastega Kelloggs Company raamatupidajat -sts- hääldama õpetada.

Täna tabas mind mingisugune reaalsuse tunnetus. Et minu mehhiko-reaalsus hakkab mälestuseks muutuma ja eesti-reaalsus tõeluseks saama. Vaatasin pilte. Oi, mul on nii palju pilte. Sõna otseses mõttes tuhandeid pilte. Hakkan Mehhikot igatsema. Olen selle täitsa kindel. Aga vähemlt ma tean, et võin siia ju alati tagasi pöörduda kui soovin. Maailm on avatud. Justkui üks suur avatud raamat, mis ootab lugemist. Mehhiko peatükk on jätnud mulle sügava mulje ja ma usun, et tahan seda kindlasti millalgi jälle uuesti lugeda.

2009-02-13T16:47:00.000-08:00

Tere kõik see pere,

Teile teadmiseks, praegu olen ma vihastunud, mingil nõmedal põhjusel on nüüd minu arvutil ka viirus. Ja see on nõme!! No kurja, miks sellised asjad peavad juhtuma. Jään lihtsalt lootma, et mu kallis arvuti parandab end ise ära ja saab terveks. Lugu ise on järgmine. Kõigepealt oli ühes siinsetes arvutitest see viirus ja nüüd läbi mälupulkade on see kõigisse levinud ja keegi lollpea toppis minu arvutisse ka ühe mälupulga. Õnneks ei ole tegemist nii väga hullu viirusega, ta on rohkem lihtsalt tüütu. Ei lase arvutit avada. Pead mitu korda proovima enne kui õnneks läheb. Aga ma pean mainima, et asi on juba paranemas. Ta vist ikka isetervendab end, sest veel eile sulges ta end järgekindlalt, täna aga on vaid ühe korra protesti avaldanud.

Aga see selleks, nüüd eelmisest nädalalõpust, mis juhtus olema päris peomeelne. Reede nii väga isegi mitte, aga laupäev küll. Reedel läksin juba vara Wicklowsse ja mängisin piljardit ning ajasin Jaimega juttu. Võitsin Jaimet!! See oli mu esimene võit sellel laual, millele järgnes kohe ka teine. Olin nii õnnelik. Beto ja George tulid ka ja nii me seal siis hängisime kuni kella kolmeni. Siis läksime nende juurde magama.

Laupäeval päeval olin kodus. Kui siia jõudsin, oli Judith just kõik mu asjad kapist välja tõstnud ja oli neid sorteerimas. See on midagi, millesse nad suhtuvad täiesti teistmoodi. Asjade isikustamist suht ei toimu. Seetõttu ei leia nad ka, et see oleks midagi imelikku, kui nad neid välja tõstavad, et korda seada. Mina, ikkagi juurtelt eestlasena, aga leidsin selle veidi veidra, niisiis palusin, et ma seda siiski ise teha võiks. Kui ta algul küll ütles, et pole hullu, pole hullu, siis pikema palumise peale lubati mul siiski ise oma asju sorteerida ja korda seada.

Õhtul käisime veidi Wiklows(võitsin piljardis veel 6korda!!), siis ühe George sõbra peol ja lõpuks Time-Free baaris, kus ma(ei tea tõesti, mis mulle sisse läks) baariletil ka tantsisin(osalesin võistlusel). Keerutasime puusi ja hüppasime õhku nagu Koledas Koyotis. See oli tõesti mu esimene kogemus taolisel võistlusel ja tuli mulle endalegi üllatusena, et sellest osa võtsin. Aga sõpradest julgustatuna ja lõbusas tujus- sai tehtud! Sain kolme parima sekka!

Nädalasisesed päevad on väga rahulikult möödunud. Teen siin vaikselt tööd, nokitsen filmi kallal ja annan inglise keele tunde. Käisin korra Kelloggsis tundi andmas. Jõusaalis käin jätkuvalt. See nädal on viimane nädal, sest kuukaart saab otsa ja noh, tuletan teile jällegi meelde, järgmine nädal on juba üldse mu viimane nädal Mehhikos! 10 päeva veel!

Michelle(kes on vabatahtlik Kanadast, viiekümnendates naine) olen aidanud söögitegemisel. Ta saabus juba kolmandat aastat järjest siia. Paariks kuuks. Ta on tõesti väga huvitav inimene ja mulle meeldivad väga need vestlused, mida söögitegemise vältel peame.

Aa, ja teate! Üks õhtu sõin ma eesti leiba! Või noh, see oli tegelikult mehhiko toode, aga see maitses täpselt nagu meie Toolse! Ja välja nägi ka! Nii et meie leib ei olegi nii unikaale, seda võib ka täitsa teiselt poolt maakera leida. See oli küll vaid tõesti juhus, et seda proovida sain, sest muidu poodides ei ole ma küll koragi midagi sellist näinud. Nagu te aga teate, meile tulevad iganädalased pagaritoodete annetused ja seekord oli ka päts leiba kaasa pandud! Ilmselt mõtlesid minule! Haha.

Minu saatev organisatsioon Estyes saatis siinsetele minu projekti noortele annetussumma, mille eest neid veelkord tänada sooviksin. Samuti sain kätte oma palga inglise keele instituudis tundide andmise eest, mis läks ka otse El Puente toetuseks. Oli tore, et sai jälle kedagi veidi aidata!

Üks huvitav osa Mehhiko kultuurist, millest nõnda rääkinud ei ole, on kauboikultuur. Tegelikult kohtab neid kauboikaabudega mehi igal pool. Eriti maapiirkondades. Lahe on vaadata, kuidas nad nagu westernis teeääres hobustega kappavad. Kannused jalas, triiburuudulised särgid seljas ja loomulikult-kauboikaabud peas! Levinud on ka kantrimuusika. Raadios lastakse ja baarides. Tegelikult ongi osad baarid päris kauboi-baarid, kuhu sisse astudes sirab vastu kauboikaabu meri, suitsupilv ja kostub kõrvulukustav jihaaa-muusika (la musica-hijaa!)

Täna tuleb Alejandro mulle külla! Terveks nädalavahetuseks. Saab ka loodetavasti tore olema! Mul on hea meel, kõik sõbrad saab enne kojutulekut ikka ära nähtud. Peangi nüüd minema end valmis sättima, sest ta varsti jõuab ja tuleb talle giidi mängima minna!

Hasta la vista,

Maya

Jällenägemiseni sõbrad siinpool maakera ja peatse nägemiseni sõbrad sealpool!

2009-02-05T20:18:00.000-08:00

xxx

Eelmine nädal möödus filmitegemise meeleolus. Kirjutasin ühe lühiscripti. Inglise keelse ja väga ameerikaliku. Aga mõtlesin, et oleks tore enne äratulekut nendega üks filmiprojekt teha. Nad saavad veidi näidelda, keelt harjutada ja lisaks ühe toreda mälestuse, mida 30 aasta pärast vaadates ennast pooleks naerda.

Kõik osalevad. Peategelastel on loomulikult rohkem teksti ja tegemist kui muudel kõrvalosalistel, aga siiski. Kõik saavad miskit öelda. Ma ei hakka teile aga praegu täpsemalt rääkima, milest lugu jutustab. Parem ootan ära kuni valmis saab ja siis panen netti ülesse.

Terve nädal möödus ruttu ja avastasingi, et jälle on käes reede. Amber ja Hofi tulid! Jepikajee! Meie viimane ühine nädalavahetus siin Mehhikomaal. Soovisin, et see oleks väga tore. Ja oligi!
Hofi sõbra Leonardo perekond elab Queretaros, niisiis saime seal ööbida. Ma läksin ka ööseks sinna, sest muidu oleksin pidanud üksi oma projekti magama minema, tuju aga oli teistega koos olla.

Käisime linnapeal. Wicklows jällegi. Meie põhiline maandumiskoht.

XXX Wicklow
See on selline mõnus iiri stiilis pubi, mõnusa muusika ja piljardilauaga! Nagu ka kõigil varasematel kordadel, mängisime piljardit. Ma ei tea, mis viga, aga sel laual on mingisugune needus. Kõik mängud, mis olen seal mänginud, olen kaotanud. Aga mitte sugugi haledalt. Iga kord läheb lõpus lihtsalt midagi valesti. Must pall läheb küll sisse, aga valge läheb ka või mul on veel viimane löök teha, aga see läheb mööda ja seejärel vastane võidab. Igaljuhul on mul tekkinud tõsine hirm selle laua ees. Iga kord ma peaaegu et värisen kui minu kord mängida on. Aga see ajab mu lihtslt nii närvi! Ma lihtsalt tunnen kohustust lõpuks seal võita. Ei loe, keda ma täpselt võidan, vaid see, et sellel laual võidan. Meil on seal tekkinud tore gäng ka. On veel paar inimest, kes alati seal nädalavahetustel mängimas käivad.

Üks ameeriklase välimusega mehhiko mees. Davy. Kusagil 50 aastane ja prillidega. Tõsiselt hea mängija, kes võidab enamus oma mängud taktikatega. Ta oskab kümme lööki ette mõelda. Loomulikult on tal ka osav käsi. Viimane kord läks lihtsalt nii napilt! Oleksin ta jällegi äärepealt võitnud ja siis see kuradi viimane pall!

Teine on pikkade mustade juuste ja veel pikemate küüntega palsameerija ametit pidav mees. Jaime. Kuigi tema välimus ja elukutse võivad esimesel hetkel küll veidi hirmuäratavad tunduda, siis teadke, et ta on hästi muhe. Temaga nüüd kavatsen sel nädalavahetusel pikemalt harjutada. Lähen reedel varem kohale. Ka tema mängib muidugi väga hästi. Ta on ka alati seal kohal. Seletas, et ta töökoht on seal lähedal ja ta peab lihtsalt alati kättesaadav olema. Teate küll, kui keegi ära sureb ja ta siis lahti lõigata tuleb, et organid välja võtta ja matusteks valmis seada.

Siis on veel üks tüdruk, kes mängib ka väga hästi, kellega mul endal aga ei ole õnnestunud ühtegi partiid teha.

Siis on veel üks kutt, kes tegelikult töötab seal pubis, aga oma vabadel õhtutel käib piljardit ka mängimas. Ta on muide päris kena, uhlala.

Veel kaks tüüpi, kellega alati jutustame, kui samal ajal sinna satume. Ja nad on tõesti ka iga nädalavahetus seal.

Hea küll, meie piljardisõprade klubi tutvustus tehtud, nüüd siis lähemalt.

xxx
Reedeõhtul istusime nõnda siis seal ja käisime hiljem kellegi sünnipäevapeol. Seal oli üks kutt, kes on mustkunstnik nagu minagi, niisiis me üksteise võidu näitasime teineteisele ja publikule trikke. Lõbus! Õhtu möödus nii ruttu ja oligi käes aeg magama minna. Külmaks oli ka õues läinud (pidu oli väljas). Läksime Leonardo juurde, kel muide oli tõsiselt uhke elamine, ja tegime enne magamaminemist sooje võileibu. Ohtra tšilliga! Njämm! Ma hakkan tõsiselt tšillit taga igatsema, kui koju tulen. Olen sellega ohtlikult ära harjunud. Märkan, kuidas toit tundub lausa maitsetu, kui ikka korralikult tšillit peale ei ole pandud. Pärast toda öist söömaaega, jäime nagu notid magama.

Järgmisel hommikul tuli aga vara ärgata, sest läksime Bernali. Minu jaoks juba teistkordselt. Mäletate, see on see pühamägi, millest rääkisin. Positiivse energiaga mägi.
Seekord ronisime veidi kõrgemale, kui eelmisel korral Erikaga olin jõudnud. Mäe tipust kostus muusikat, miskine bänd oli oma tehnika sinna üles tarinud ja seal peeti kontserti. Me aga lõõtsutasime juba mäe jalamile jõudes, niisiis ei hakanud seda kolmetunnist vaevalist retke tippu siiski ette võtma. Lisaks oli ka õudselt palav ja mul peokingad jalas, mis mulle ilusad vesivillid tekitasid. Jalutasime hiljem veidi ka Bernali linnakeses, jõime tänavakohvikus cappuccinot ja tulimegi tulema. Õhtupoolik möödus jällegi Leonardo juures. Tema aias, kus terve perekonna piknikku peeti. Sõime siis šašlõkki ja rääkisime niisama juttu. Mina, Amber ja Hofi oleksime tahtnud küll hea meelega juba linna minna, aga kohe kuidagi ei saanud sealt tulema. Kuni kella 8ni õhtul. Sõitsime lõpuks keskusesse! Backstage nimelises baaris, jällegi piljardit mängides, möödus meie õhtu. Mingil hetkel läksime Amberi ja Hofiga jalutama. Istusime ühes teises baaris, kuulasime live-muusikat ja lollitasime. Nalja sai tol ühtul tõesti palju. Põhiliseks teemaks oli ikka see, et oleme siin Mehhikos veedetud aja jooksul paksuks läinud! Tegime gordita-fotosid ja naersime vist küll pooled kilod maha.

Pühapäeva veetsime jällegi linna keskuses. Lõpuks sai korralikku turisti mängida. Noh, mina olin rohkem teejuhi ametis ja tegelikult neis ohtades juba käinud, kuhu sisse astusime, aga huvitav oli ikka. Käisime kuntsimuuseumis ja hiljem regionaalmuuseumis ja ühes kunstigaleriis ning suveniiriturul. Küll on kahju, et mul ei ole enam raha jäänud, et suurt midagi osta. Mehhiko kästiöö on lihtsalt imeilus. Neilt turgudelt võib leida nii palju ilusaid asju! Avastasin ka ühe pisikese kunstiateljee, kus kunstnik ise parasjagu maalimas oli. Oii, seal oli nii palju vingeid maale. Jõllasin seal oma pool tundi. Kella 7 paiku olime juba nii väsinud, et tundus, et kell hakkab pigem 12-le liginema. Aga vapralt jätkasime siiski oma matka ja asusime mõnd toredat baari otsima. Ja uskuge või mitte, aga peale mõningast otsimist lõpetasime jällegi Wicklows Jaime ja Davyga piljardit mängides. Oli tõsiselt tore õhtu, aga kuna olime väsinud, lahkusime juba 12-ne paiku. Ka sel ööl jäin tüdrukutega Leonardo juurde ööseks. Meil oli seal kolme peale päris oma tuba, vannitoaga ja puha. Armas ja ilus. Selline tunne nagu oleks tõesti hotellis peatunud. Leonardo valmistas meile igal hommikul söögi ja ta ema pani isegi meie rätikud kuivama, kui olime unustanud.

Tol õhtul tegime tüdrukutega girly-talki. (Ma tean, et praegu kiku ja heleriin ja heidi ja muud sõbrantsid kõik ütlevad, et näe, kes nüüd inglise keelseid väljendeid kasutab. Jah, aga see oli girly-talk, sest see oligi inglise keeles!) Igatahes, jutustasime kella poole viieni hommikul. See oli meie viimane õhtu. Järgmisel päeval jätsimegi hommikul bussijaamas nägemiseni a nad sõitsid tagasi Ocotlani. Järgmine kord kui ma Amberit ja Hofit näen saab ilmselt olema Euroopas ja kes teab kui pika aa pärast. Peame plaane, et loodetavasti järgmisel sügisel(selleks ajaks on nad ka tagasi tulnud), saame kokku. Läheme mina ja Amber näiteks Hofile Islandile külla, või siis saame Belgias kokku või tulevad nemad Eestisse. Eks siis selgub. Jään seda väga ootama.

Esmaspäeval meenus mulle veel midagi. Et oli jäänud vaid täpselt kolm nädalat selleni, kui lennuki peale istun, et koju sõita. Nüüdseks juba veelgi vähem. 18 päeva. Chicos y chicas, familiares y amigos, ma olen 18 päeva pärast kodus!

xxx
Teisipäval vaatasime „Marie Antoinette” nimelist filmi. Kirsten Dunst peaosas. Ma armastan vaadata sellest ajast rääkivad filme. 17, 18, 19 sajand. Eilne rääkis 18.sajandi lõpust.
Pikad korsettide ja sitside, satside, volangidega kleidid. Uhkes soengud. Maskiballid. Kuniglikud kombed ja intriigid. Ma tõesti naudin kõiki sellest ajast rääkivaid filme ja raamatuid. Peale filmi tekkis huvi lähemalt Marie Antoinette kohta uurida ka ja sellega katerve õhtupooliku tegelesin. Sain targemaks küll.

xxx
Koos oma saatva organisatsiooni Estyesiga, kavatseme läbi viia projekti, palumaks Eesti koolide lastelt abi Mehhiko koolide laste hariduse toetamisel. Kas te teatsite, et Mehhiko koolides tuleb nt ka keskkooli eest maksta? Ja tuleb maksta, kui sa näiteks oma kontrolltööd tehes läbi kukud ja uuesti tahad proovida. Koolivormide eest tuleb maksta. Ja loomulikult kõigi õpikut, vihikute ja muude materjalide eest. Väga paljudel perekondadel aga ei ole seda raha kuskilt võtta, niisiis jäävadki lapsed ilma keskkooli hariduseta. Ülikoolist rääkimata.
Nõnda siis, kui ma nüüd tagasi tulen, siis hakkame sellega lähemalt tegelema ja loodetavasti kui projekt õnnestub, saame siinsetele lastele veidikenegi abi saata. Hoidke meile pöialt! :)

xxx

Täna käisin jõusaalis. Agaralt astus ligi üks mehine mees ja tutvustas end. Tere, olen Eduardo. Mis sinu nimi on? Sa oled väga ilus! Kas sul on poiss-sõber ka?
Ütlesin igaksjuhuks, et on küll. Noh, ega sellest pole lugu. Kas sa arvad, et su poiss-sõber pahandaks väga kui ma su välja kutsuksin? Ma siis ütlesin, et mõtlen järele ja põgenesin.

Filmid ja mentaliteet, sürr ja mayad.

2009-01-27T19:48:00.000-08:00

Tere! Ikka ja jälle olen siin teid tülitamas! Aga ma ei saa midagi sinna parata, olen lihtsalt nii egotsentriline, et pean oma igapäeva tegudest tervele maailmale teada andma ja mis kõige hullem, usun siiralt, et neist loetakse ka! :)

Täna ma nägin unes Kiku ja Hele-Riini korterit. See asus viiekordse maja neljandal korrusel ja sel oli hästi suur rõdu. Ja Hele-Riini tuba oli väga imelik. Aga muidu oli päris ilus. Ei jõua juba ära oodata, et teile tegelikult ka Viljandi külla saaks tulla, et teie uus elamine siis lõpuks üle vaadata. Enda kodu samuti, sest seegi pidavat olema viimaste kuudega päris palju muutunud.

Teate, ma tulen juba 28 päeva pärast koju! See on ju ääretult varsti! Imelik kuidas aeg võib nii suhteline mõiste olla. Vahel sõidad kaheks nädalaks puhkusele ja see tundub nõnda pikk aeg. Teinekord aga näed on sul veel terve kuu võõras riigis olla, aga selline tunne on nagu peaks juba vaikselt asju hakkama pakkima. Veel viimased nädalad, viimased nädalavahetused, viimased siinsete sõpradega kokkusaamised, viimased tortad, viimased hullud mehhiko bussid ja tänavail maiustusi müüvad indiaani naised. Muidugi kes teab, ehk tulen siia veel kunagi tagasi. Ideaalis tahaksin küll. Iseasi kas see ka tõeks saab. Maailmas on nii hunnitult palju põnevaid kohti, mida külastada. See, et ma ühe enda jaoks olen avastanud, ei tähenda, et peaksin vaid sellega piirduma. Aga siiski, kui tuleb võimalus, siis tulen kindlasti tagasi. Jääb ju päris palju armsaks saanud inimesi siia maha.

xxx

Eelmisel nädalal käisin ma iga päev jõusaalis, kas siis salsa-tunnis või lihtsalt trenni tegemas. Huvitav, et kui salsa-tunniks tulevad kõik naised kokku, siis muidu keskpäeval kohale jalutades, et trenni teha, võib ümberringi vaid mehi näha. Ja siinsed jõusaali-mehed ei ole ikka naljamehed. Neil on muskleid mägedena! Tõsiselt! Vahel ümberringi vaadates tekib selline tunne justkui oleks filmi sattunud, mõnda Prisonbreak´i vanglastseeni. Ja mina olen ainuke naisvang.

Siinsed musklimehed aga on äärmiselt sõbralikud. Alati on kellelgi seletada, kuidaspidi ühte või teist kangi ikka tõsta tuleb ja milliseid lihaseid see treenib. Mul oleks nagu korraga kümme eratreenerit.

Siis salsa-trenni ajal on täpselt vastupidi. Mehed põgenevad saalist ja naised kogunevad kohale.

Aga salsa-tunnid on ka ikkagi jätkuvalt väga toredad. Eelmisel kolmapäeval oli küll miskipärast üks teine õpetaja. Selline veidi hüper-energiline tädi. Keksutas üles ja alla ja küljele ja teisele küljele. Endal vähemalt 50 aastat kuklal. Tõesti raske oli sammu pidada! Ikka lõõtsutama võttis kohe!

xxx

Lisaks olen jälle aktiveerinud oma mustkunsti huvi! Mulle ikka tõesti väga meeldib. Eelmise nädala õhtud veetsin küik arvuti taga uusi trikke õppides. Ma oskan nüüd juba münti läbi purgipõhja panna ja umbsõlmest end lahti siduda ja tassi kaduma panna ja mündi kaduma panna ja raha katki teha ja siis ära parandada ja muidugi veel hulgi kaarditrikke.

Parasjagu õpin kuidas niiti oma kaela sisse panna. Tuleb tunnistada, et mul on ikka päris palju vaba aega siin. Aga, kes teab, võib-olla see ei jää vaid vaba aja tegevuseks. Kui koju tagasi tulen, siis pean ju kuhugi tööle minema paariks kuuks enne ülikooli. Ehk aga hakkan tavalise ettekandja/poemüüja töö asemel hoopis mustkunstnikuna raha teenima! Pean jah veidi veel harjutama ikka.

xxx

Eelmisel neljapäeval käisin Phoebega kohvikus kohvi joomas. Originaalne mis! Hehe, aga igatahes. Meid astus tervitama üks mees, nii neljakümnendates võis ta olla. Ta oli koos oma õega. Nad kutsusid meid oma venna sünnipäevale, mis pidi aset leidma kolme nädala pärast.

Ja oleks väga tore kui me tuleks, sest kõik nende nõod tulevad ka külla ja on vaja ju ilusaid tüdrukuid neile tutvustada. Meile lubati maili peale päevakava saata. Eks siis näeb, aega veel mõelda, kas läheme nõbusid võrgutama:d (vaevalt!)

Eelmisel reedel istusin pargis. Üks (jällegi) neljakümnendates mees, nimeks Jesus, astus koos oma pojaga ligi. Tere, kas sa saaksid mu CV inglise keelde tõlkida? Paaluuun! Mul on töö juures vaja. Oot, ma viin poja kooli ja siis võime seda koos tõlkida. Kus sa muidu elad?

Appi, kas on see võimalik, et sa oled neljakümnendates ja võtad oma poja kaasa ja leiad mõne tobeda vabanduse, et endast poole nooremale heledapäisele (arvatavasti) ameeriklasele või siis kui Euroopast, sel juhul sakslasele, külge lüüa. Vahel suudan ikka päris üllatuda.

Peale pikka veenmisprotsessi ma siiski keeldusin järjekindlalt ja teatasin, et pean oma tööd jätkama.

xxx

Mäletan kui üks enne mind Mehhikos käinud vabatahtlikust eesti tüdruk mulle rääkis, et ega neid väga ei huvita, kust sa pärit oled ja milline sinu maa on. See, pean tunnistama, on küll enamjaolt tõsi. Mehhiklased ei ole väga suured reisisõbrad ja ehk ka seetõttu ei ole neil nii palju huvi maailmas olevate riikide vastu. Enamus mehhiklasi ei ole kunagi oma riigist väljunud. Tõsi muidugi ka, et sellelgi on omad põhjused. Esiteks on elatustase siin Euroopast märkimisväärselt madalam ja paljudel inimestel lihtsalt ei ole võimalust, teiseks on neil siin kohapeal tohutult palju ilusaid kohti, mida külastada, peamiseks põhjuseks aga on ilmselt üldine mentaliteet. Inimestel on paljuski teised väärtushinnangud. Asjad, mis neile on olulised, ei pruugi keskmisele eurooplasele nii olulised olla. Võtame kasvõi religiooni, sellega kaasneva abielu tähtuse. Esimesena tuleb ikkagi pere ja elukoht, töö. Hiljem ehk võiks ju reisida, aga samas läheb raha siis igasugu muudeks asjadeks vaja. Jah, väga suured reisija nad ei ole.

Ega eestlasedki vist väga. Naljakas on, et oma trippidel, mis siin teinud olen, olen ma enam kui kolm-neli korda kuulnud inimesi mulle ütlemas täpselt neid sõnu: Sa oled küll esimene eestlane, keda ma kohtan. Eestlased vist ei reisi väga palju?

Siis ma ikka teen nalja, et meid on nii vähe, et Mexico Citysse mahuks 20 Eesti-täit inimesi, et ilmselt selles on põhjus. Aga tegelikult. Kui ma vaatan kui palju reisivaid jaapanlasi, sakslasi, soomlasi, rootslasi ma kohtan, siis tundume tõesti sel alal veidi tagasihoidlkumad. Või on eestlased lihtsalt rohkem sellised Sharm-el-Seikhi ja Ibiza paketireisi tüübid. Ma ei räägi muidugi kõigist. Kunagi ei saa liialt üldistada. Vahel veidi aga vist võib. Aga ehk on reisimine meiegi jaoks veel uus, mitte nii sisse harjunud tegevus. Vanemad eestlased on ju ikkagi väga pikalt kodumaa-vangis pidanud olema ja seetõttu ei ole see veel ka meie mentaliteeti sisse sulandunud. Aga lahe on reisida, seigelda, ära eksida, leida end kohtadest ja olukordadest, mis vahel täiesti sürreaalsed tunduvad. Sürreaalsed, sest nad erinevad. Erinevad sellest, mida oma igapäevas nägema olema harjunud. Nõnda aga õpime. Elult :)

xxx

Blaa. Blaa. Pläägutas pläkutaja plakatil. Mis see Savisaar teil seal Eestis jälle korraldab?

Mingi ajuvaba laimukampaania pidi käima ja netis saab valitsuse vastu hääletada ja savionu blogist lugeda, et tema ei taha Laariga väitlusele minna, sest too ei ole piisavalt tähtis. Miks meil poliitikud nagu alles lasteaiast välja saanud on? Ja majandus vist ikka päris keerulises olukorras nagu aru olen saanud. Hmh, loodan, et noortele naismustkunstnikele vähemalt tööd jätkub. Muidu on küll veidi jama minu jaoks. Siin Mehhikos on praegu päris hea olnud, sest Mehhiko peeso muudkui langeb, niisiis Eesti krooni väärtus minu jaoks on vaid koguaeg tõusnud.

Ja see, mis Iisraelis Gaza sektoris toimub on ikka täiesti sürr. Õudus. Tundub liiga jube, et olla tõsi. Oleme mõttes nende inimestega ja proovime koos uskuda, et see terror lõppeb pea. Piisavalt uskudes on kõik võimalik! Peab olema! Kes aga veel ei usu, et on viimane aeg uskuma hakata, võib enne seda blogi lugeda: http://palestiina.blogspot.com/2009/01/iisreali-lapsed-saadavad-sonumeid.html .

xxx

Eelmisel reedel vaatasin "Apokalypto" nimelist filmi. Sõna "apokalypto" tähendab "paljastada". Film oli mayadest. Mel Gibsoni kirjutatud ja teda võib ka ühes peaosadest näha. Oli päris tõeline ja päris julm. Kohati pidi ikka hambad risti istudes vaatama. Aga jah, verevalamine ja jõhkrus on maailmas eksisteerinud sama kaua kui armastus ja headus, mõlemad võrdselt, aegade algusest saati.

Kui võtta aga kultuuri tundma õppimise seisukohalt, siis oli päris palju valgustavaid seiku. Vähemalt minu jaoks, kuna parasjagu olen mayade kohta ka lugemas. Nõnda siis said nii mõnedki asjad selgemaks. Mayade kultuur ja ajalugu on täis saladusi, mõistatusi, tarkusi ja teadmisi. Nende tundma õppimine on suur aga väärt ettevõtmine. Vähemalt olen algust teinud..

Seitse mayade ettekuulutust (vabandust, et nad on inglise keeles aga ma ei leidnud kusagilt eesti keelset teksti ja tõlkida/ümber jutustada ei jaksa, sest kell on juba päris palju ja tahan magama minna) :

THE SEVEN MAYAN PROPHECIESThe first prophecy tells us about the “time without time,” in it it’s said that starting in 1999, the human being has to choose to make a change of attitude and conscience; to open its mind to integrate everything that exists. This will be a period of 20 years (a cycle that according to the Mayanss started in 1992 and will end in 2012, a key date for the indefinite transformation), in which humanity will enter a process of great learning and change. They also pronounced that seven years later will start a period of darkness in which will face every individual will be faced with his own behavior. Humanity will enter the great room of mirrors; materialism will be left behind and will give way to liberation from suffering.

The second prophecy states that the answer to everything is within every individual, that its behavior determines its future. It confirms that beginning with the solar eclipse of the Aug. 11, 1999, the behavior of all humanity will change rapidly. They assure that starting after this eclipse, men would easily lose control of their emotions or will acknowledge their inner peace. It also indicates that the energy that is received from the center of the galaxy is causing an increase in the vibration of the planet and brain waves, altering their behavior, their way of thinking and feeling. This prophecy mentions two paths: one of comprehension and tolerance and another of fear and destruction. The path to follow will be chosen individually.

The third prophecy states that there will be a change in temperature, producing climactic, geological, and social changes in a magnitude without patterns and at an astonishing speed. One of them will be generated by man in its lack of conscience to care for and protect natural resources of the planet and the other generated by the sun, which will increase its activity due to the increase of vibrations..

The fourth prophecy points out that the anti-ecological conduct of man and the greater activity by the sun will cause a melting of ice in the poles. It will allow the Earth to clean itself and green itself again, producing changes in the physical composition of the continents of the planet. The Mayans left registers in the Desdre codices that every 117 spins of Venus the sun suffers new alterations, and huge spots or solar wind eruptions appear.

The fifth prophecy says that all systems based on fear, on which this civilization is based, will suffer simultaneously with the planet and man will make a transformation to give way to a new harmonic reality. The systems will fail and man will face himself and in this a need to reorganize society and continue down the path of evolution that will bring him to understand creation. Only one common spiritual road for all humanity that will end all limits established among the many ways to look at God will emerge.

The sixth prophecy points out that in the next years a comet will appear whose trajectory will endanger the existence of man. This culture considered comets as agents of change that came to put into movement the existing equilibrium, allowing the evolution of the collective conscience. For the Mayans God is the presence of life, has all shapes and has infinite presence.

The seventh prophecy: In this prophecy it’s said that from the year 1999 and until 2002, the light emitted from the center of the galaxy synchronizes all living beings and allows them to voluntarily access an internal transformation that produces new realities. The Mayans mention that every individual has an opportunity to change and break its limitations, with it creating a new way of communicating through thought. It’s predicted that limits will disappear, a new era of transparency and light will begin, the lie will end forever.

xxx

Laupäeval tulid Amber ja Hofi mulle külla. Ööbisime Beto juures. Tore õhtu oli. Mul oli tõeliselt hea meel neid jälle näha, üle pika aja. Mängisime Jengat, mina tegin oma mustkunstitrikke, käisime baaris piljardit harjutamas ja naasesime magama kella nelja paiku enne veel paar maitsvat tacot/tortat alla kugistades. Nad tulevad sel nädalavahetusel uuesti ja seekord lausa kolmeks ööks, niisiis, ootan juba innukalt järgmist nädalavahetust.

xxx

Täna oli mul ka huvitav hommikupoolik. Käisin tähtsale firmabossile tundi andmas.

Sabritas on üks Mehhiko tuntumaid kartulikrõpsude/maiustuste tootjaid ja selle keskus asub just nimelt siin, Kesk-Mehhikos. Kohalikule Queretaro allüksuse juhile ma siis tundi ansingi. Homme tulevad tähtsad külalised New Yorgist Mehhikosse, et firma tegevusega tutvuda.

Neil seisab ees tähtis väljasõit. Boss Fransisco(või Paco nagu tal palus mul end kutsuda) peab aga tähtsatele külalistele presentatsiooni tegema ja lisaks nendega ühest kohast teise sõites nendega autos jutustama. Nõnda oligi ta siis helistanud meie inglise keele instituuti, kus ma ka vahel ikka töötan ja palunud endale tänaseks õpetajat. Saadeti mind. Olin küll algul veidi hirmul. Inglise keel ei ole ju mu emakeel ja seetõttu teen minagi ikka vahel vigu ja ei tea mõningaid sõnu. Eriti veel mingeid spetsiifilisi majandustermineid. Õnneks aga läks kõik hästi.

Ta esitas mulle oma presentatsiooni ja jutustas firmast ning harjutas minu peal lugusid, mida ta homme siis külalistele rääkima peaks. Mina aga parandasin teda, kui ta vahel millegagi eksis. Põhiliselt aegadega. Ega ta palju vigu ei teinud. Tegelikult rääkis ta väga esinduslikku inglise keelt, paljude keeruliste terminitega, mis mulle kohati arusaamatuks ka jäid. Aga siis ma tegin lihtsalt tarka nägu ja lasin tal edasi rääkida. Tore onu oli, päris muhe ja sõbralik. Kuigi ikka oli tunda, et ärikas. Oskab seebimullijuttu rääkida. Palka maksti selle kahe tunni kuulamistöö eest 500 peesot(enam-vähem sama palju kroone). Mul läksid silmad suureks, kui ta seda ütles. Nõnda võiks ju täitsa elada. Töötad päevas kaks tundi ja kuulad kedagi jutustamas ning teenid selle eest 250 krooni tunnis. Kuigi praegu siin ma sellest palgast ju endale tegelikult midagi ei saa. Läheb inglise keele instituudile ja siis protsent sellest El Puentele, minu organisatsioonile, sest teen seda tööd vabatahtlikult, et neile raha teenida. Kogemus ise aga oli päris kift.

2009-01-20T19:23:00.000-08:00

Niisiis. Mida olen viimased kaks nädalat teinud?
Tööd. Ja ei suurt midagi muud. Ei, valetan, One Tree Hilli olen ka vaadanud. Iga päev! Ja enam kui paar tundi päevas! Olen sõltuvuses. Ja sellel kuradi sarjal on kuus hooaega! Olen alles teises. Nüüd aga siis veidike täpsemalt..

Jõudsin oma reisilt tagasi teisipäevasel päeval. Peaaegu kaks nädalat tagasi. Juba samal päeval andsin ka tunde. Olen oma töö ja selle eesmärgi üle viimasel ajal veidi pikemalt järele mõelnud ja otsustasin, et selleks, et neid tõesti inglise keelt rääkima panna, pean ikka kõvasti rohkem pingutama kui seda siiamaani teinud olen. Nõnda siis olengi nüüd üritanud korraliku õpetajana kõik tunnid võimalikult produktiivseks muuta, lisatunde anda ja mitte lubada kellelgi tundidest puududa! Isegi koduülesandeid olen hakanud andma. Aga tõsi on, et on näha, et see toimib!Paljudel neist on sarnane probleem- neil on juba korralikud teadmisvarud, nad teavad grammatikareegleid ja hulgi sõnu, aga neil puudub praktika, mis muudab nad suhtlemisel väga argadeks ja ettevaatlikeks. Ja nõnda nad siis tihtipeale otsustavad pigem mitte üldse rääkida, kui et veidi valesti rääkida. Jah, ja selle muutmise kallal ma nüüd töötanud olengi.
Igas tunnis lasen neil midagi lugeda ja seda siis mulle ümber jutustada. Või siis ise lugusid välja mõelda või küsimustele vastata. Harjutusi teha, mis paneksid neid rääkima. Nõnda siis otsustasingi, et oma viimasel 1,5 kuul keskendun nende „avamisele” ehk „ et nad oma juba omandatud teadmisi ära hakkaksid kasutama” . Eks ilmselt selles keele õppimise võti peitubki- suhtlemises. Suheldes õpid. Vähemalt nõnda on minu hispaania keel tulnud. Siia tulekust saadik ei ole ma peaaegu kordagi oma nina hisp. keele õpikusse pistnud. Olen lihtsalt rääkides ja vigu tehes õppinud. Samamoodi nagu vajadus mingi sõna järgi paneb sind seda sõna otsima ja kui selle lõpuks leidnud oled, tuleb see sinuga kaasa, kinnitub su meelde ja laseb end järgmisel korral kui teda vajad juba vabalt kasutada.

(17. 01.09 õhtu)
Nõndaks. Hetkel istun oma ülemise nari voodil, kell on 00.41 ja üks mu pidzaama nööpidest hüppas just eest ära. Pean tunnistama, et olen siin Mehhikos olles õmblemise jälle meelde tuletanud. Kodus ikka alati vanaema parandas kõik sokid ja sukad, aga siin pean ise hakkama saama. Mul on täitsa olemas oma õmblemistarveteesmaabipakike.
Kuulan muusikat, kuulan Racooni. Tekitab hea tunde. Mälestusterohke. Rahuliku.

Eelmisel nädalavahetusel käisin Erikaga väljas. Hiljem saime ka Phoebe ja ta sõbraga kokku. Käisime ühes iiri pubis, kus sai ka piljardit mängida! Ma ütlen, kui tagasi tulen, olen proff valmis! Hmh, hea küll, sinna on veel pikk tee, aga vähemalt ma liigun selles suunas. Optimistlikult! Optimism on kõige alus.

Ja siis viimasest nädalast. Võin paari sõnaga kokku võtta. Tegin tööd. Vaatasin One Tree Hilli. Tegin jällegi tööd. Vaatasin jällegi One Tree Hilli.
Kolmapäev siiski oli veidi vaheldusrikkam. Läksin uuesti jõusaali! Arvestades kõiki neid saiakestemägede näol tehtavaid annetusi, mis meie projektile viimasel ajal eriti tihedalt laekunud on, on viimane aeg trenni hakata tegema!
Aga on päris raske elada leivatehases(kus küll leiba ei leidu, aga saia see-eest lademetes) ja mitte seda süüa. Ja pean tunnistama, et siinsed pagaritooted on väga maitsvad. Nõnda ma siin maiustan ja luban, kui Eestisse tagasi tulen, elan järgmised pool aastat vaid leiva peal.

Aga mõnus oli jälle veidi trenni teha. Lihased olid küll järgmine päev päris valusad, aga läksin ikkagi uuesti. Sealsed töötajad(õigemini on neid vaid kaks) on väga toredad. Üks naine ja üks mees. Alati aitavad. Andsid mulle ka treenimiskava, mida järgin. Nõnda on tegelikult hulka lihtsam ka. Sul on eesmärk, mis tuleb täita, mitte ei lahmi lihtsalt huupi.

Ma ärkasin eelmisel neljapäeval selle peale, et Martha astus tuppa, et Chave riided ta voodi peale panna. Avasin silmad ja tervitasin teda. „Buenos dias!” „ Buenos dias Maaja! Sabes que esta lloviendo?” Päriselt?? Sajab?? Olin kraps üleval. Viimati kui siin taevast midagi alla tuli oli vist septembris kui õigesti mäletan. Isegi pilvi ei ole. Ainult sinine taevas ja päike. Jah, võite küll öelda, et mida sa siis veel kurdad. Aga uskuge, ka sellisest ilmast võib vahel ära tüdida.
Igaljuhul olin äärmiselt rõõmus, et vihma sadas. Või õigemini oli sadu just lõppemas. Praktiliselt lõppenud. Aga maa oli märg ja see imeline lõhn pärast vihma täitis mu kopsud ning südame. Kurbusega jälgisin, kuidas algul üleni märg asfalt vaikselt jällegi oma tavalist olekut hakkas võtma. Aga taevas jäi siiski pilviseks ja oli just parajalt jahutav.
Teadsin, et pean selle toreda päevaga midagi ette võtma, niisiis otsustasin, et kasutan ära mulle teie poolt saadetud annetused ja lähen teen kellegi päeva rõõmsamaks. Tükk aega olin mõelnud, mida sellega täpsemalt teha. Seda oli 1000 peeso ringis (mis on kusagil 1000 krooni ringis).

Läksin linna peale. Jalutasin ringi ja nautisin ilma. Korraga märkasin, et mind valdas jälle see tunne. See tunne, mis sinus on, kui oled võõras riigis, võõras kohas, mis tundub nii põnev ja avastamisvalmis. See on selline iseäralik ärevus, mis kahjuks kusagil pikemalt peatudes kaduma kipub. Vahel siiski Tallinnas või Keilaski ringi jalutades üritan ka seda endas leida. Ja vahel leiangi.

Istusin Alameda pargis. Siis silmasin silmanurgast üht indiaaninaist, väikese lapsega, väravate ees maiustusi müümas. Astusin juurde ja palusin paki nätsu. Küsisin talt, kas tal on veel lapsi. Jah. Tal on viis tütart. Noorim oli too, kes temaga kaasas oli. Kolme aastane maailma kõige armsama naeratusega Aleksandra. Jah, just nende päeva kavatsesin ma rõõmsamaks teha. Rääkisin talle, et minu sõbrad saatsid mulle veidi raha, et saaksin seda siin kellegi heaks ära kasutada.
Pakkusin välja, et me läheksime koos poodi ja ostaksime selle summa eest tema perele vajalikke asju. Ta oli algul tõesti üllatunud, kuid siiski ütles arglikult, et jah, sellest oleks küll palju abi.
Sõitsime Bodega Aurerasse. Midagi meie Prisma taolist. Algul oli ta väga ebalev, ei osanud ilmselt kuidagi selle olukorraga harjuda. Jah, eks ma mõistsin ka. Üritasin lihtsalt naeratada ja talle seletada, et tõesti tahan teda vaid aidata ja ei taha selle eest mingit tasu.
Algul ei julgenud ta ka midagi valida. Väike Aleksandra tegi pigem töö tema eest. Näitas näpuga, et tahab tekki ja tahab süüa. Lõpuks aga saime ikka korvi täis. Põhiliselt kuivtoiduaineid- riisi, ube, suhkurt, soola jne. Veidi kana, piimatooteid ja juurvilju. Seepi, pesupulbrit. Jah, ühe teki ka. Ja lõpuks panin korvi ka ühe ilusa valge tordi. Et oleks neilgi päev, mil kogu perega koos rahulikult korralikku ja rikkalikku õhtusööki saaksid süüa.
Hiljem võtsin neile ka takso ja saatsin nad kodu poole teele, ülejäänud summa, mis veel üle jäi, kaasa andes.
Enne aga ta tänas mind. Vaikselt ja ikka veel arglikult, kuid tema silmis võisin näha siirast tänutunnet, mis minussegi erakordselt rahuliku ja südamliku tunde tõi.
Kuigi sellest toidust jätkub ehk vaid nädalaks-paariks, et oma suurt peret toita, siis loodetavasti, see kogemus andis ka tollele indiaaninaisele veidi rohkem usku, et maailmas on inimesi, kellele nende saatus korda läheb ja kes neid aidata soovivad. Ja ehk kunagi kui keegi tema abi vajab, siis meenub talle, kuidas teda kord aidati. See on lumepalliefekt. Tehes head, kasvõi vähekese, anname ühe tõuke jälle juurde. Suur aitäh teile kõigile, kes te annetasite. Teadke, et te tegite kellegi päeva õnnelikuks!

Reede hommikul käisin salsa-tunnis. Ikka sama lugu. Kari keskeas naisi ja mina. Kuid seekord oli tavalise ühe mehe asemel lausa kaks! Hmh, tore lugu küll! Aga mulle meeldib see tund. Trenni tegemiseks on ta väga hea. Konkreetset salsat me küll nii palju ei õpi, aga eks mingil määral liikuvust ja oma keha tunnetamist ikka. Ja lisaks on palju hüppamist ja kargamist ja sammude tegemist, mis võtab su mõnusalt läbi ja laseb tunda, et tõesti sai trenni tehtud. Sel reedesel hommikul aga juhtus esimest korda, et jõusaali oli sattunud ka üks tõesti kena välimusega mehhiklane. Tantsupeeglist ikka piilusin ta poole. Ja siis järsku tuligi ta meie tantsimisplatsile lähemale harjutusi tegema. Ta oli oma sõbraga. Nad rääkisid juttu ja jäid siis meie tantsimist jälgima. Ning just sel hetkel pani õpetaja peale ühe eriti rütmika reggaetoni loo ja käskis meil üht eriti tobedalt välja paistvat harjutust teha! No kurja, täielik ebaõnn! Hüppa ühele poole kaks sammu, liiguta puusi ette ja taha ja ette ja taha, hüppa teisele poole, liiguta puusi ette ja taha ja ette ja taha. Seal me siis hüppasime ja üritasime kiire rütmiga sammu pidada ja puusi hööritada. Ma ei kujuta ette kui topakas see eemalt vaadates paista võis. Kari 50nesi tädisid ja onusid(2) ja üks kõigist enam kui pea jagu pikem valgenahkne tüdo. Igatahes, naersid kena-poiss ja tema sõber meid kõva häälega välja.
Mnjah, muigasin ise ka ja üritasin neist aru saada. Ilmselt pidi see päris koomiline vaatepilt olema. Võluva salsaprintsessi mulje jätmine jäi seekord kahjuks ära.

Laupäeval käisin Laloga piljardit mängimas. Kohtasin teda tegelikult juba ammu, oktoobris. Vahetasime tookord numbrid ja lubasime, et teeme millalgi midagi, aga lubaduse realiseerimiseks näe läks aega kuni jaanuarini. Kohtasin teda ükskord pargis istudes. Ka tema tuli minuga lihtsalt niisama juttu rääkima. Erinevalt aga enamustest tavaliselt liginemiskatseid tegevatest meestest, kes on kas vanad või purjus või hambutud või vuntsidega või lihtsalt kahtlased, siis tema tundus tegelikult täitsa tore. Ta on 18, õpib esimest aastat ülikoolis. Elab siinsamas Queretaros.
Igatahes. Piljard. Jällegi. Algul ei läinud mul nii hästi. Ta oli öelnud, et mängib väga hästi ja ma olin vastanud, et mina ka! Minu jaoks aga on piljard paljugi psühholoogiline mäng. Kui tean, et pean ootustele vastama, siis lähen närvi. Kui minult aga ei oodata palju, siis saan lihtsalt inimesi üllatada. See tuleb palju paremini välja.
Niisiis esimese mängu kaotasin. Teise kaotasin ka, aga vaid seetõttu, et must pall läks kogemata sisse. Siis aga suutsin end järsku kokku võtta. Püüdsin oma enesekindluse kinni. Kolmanda ja neljanda mängu võitsin! Ja viienda ja kuuenda paarismängu ka! Õhtu oli korda läinud! See kaotamine mulle ikka ei istu. Teeb nukraks. Võitmine on palju toredam!
Oli lõbus ja igati kordaläinud õhtu. Ja mis kõige toredam, olin endale uue sõbra saanud.
Nüüd sel nädalalgi kavatseme miskit ette võtta, sest tal veel koolivaheaeg kestab.

Pühapäeval ärkasin kell 8. Erika helistas ja teatas, et läheme geisreid vaatama/nendesse ujuma. Nad tulidki mulle veidi enne üheksat järgi ja sõitsime välja. Erika sõber, kes meiega oli, viis meid kõigepealt omakorda ühe enda sõbra sünnipäeva järelhommikule. Või siis sünnipäevajätkule. Või kuidas seda nimetada. Sõime seal hommikust. Kõik eelmise õhtu sünnipäevakülalised kogunesid ka sinna ja tuli välja, et kõik nad tulevad kaasa. Siis tuli veel välja, et me ikkagi ei lähe geisritele vaid lihtsalt veeparki. Olin veidi pettunud, aga mis seal siis ikka, ühel tulevasel nädalavahtusel lubasid nad mind ka geisreid vaatama viia.
Veepark ise oli päris suur, aga inimesi ei olnud peaaegu üldse. See oli suurel maa-alal, kuhu igalepoole basseinid laiali pillutatud. Ka päris mitu toru oli, kust alla lasta. Kahjuks aga oli õhk suhteliselt jahe ja taevas veidi pilvine. Niisiis istusime lihtsalt ühes sooja veega basseinis ja ei tahtnud ninagi veest välja pista. Paar korda aga võitlesime külmaga ja läksime lasime liugu. Seejärel vahetasime riided. Muide, sealses riietusruumis kajas nagu Jumalaema Kirikus või siis selles Hispaanias San Sebastianis asuvas tunnelis(Timm, sa peaks mäletama.)- Imeilusasti!
Pidasime sünnipäevalistega piknikku. Pakuti šašlõkki tortillade ja cuakamole ja salsaga. Njämmi. Muidugi oli veidi imelik tunne, kellegi sünnipäeval, kellega ma kaks sõna olin vahetanud, šašlõkki pugida. Aga siin Mehhikos ei ole selles midagi nii ebatavalist. Sind võetakse vastu kui iga teist külalist- suure külalislahkusega.
Magasin päikese käes tunnikese ja põletasin oma näo ära. Tagasitulles peatusime San Miguel de Allendes ja tegime väikese tuuri vanalinnas. Imeilus linn. Justkui muinasjutt. Mulle väga meeldis seal ja loodan, et ehk leian võimaluse sinna enne kojutulekut veel tagasi minna. Üheks nädalavahetuseks näiteks.

Täna käisin jälle Immigratsiooni kontoris. Pean oma viisat nelja päeva võrra pikendama, sest see saab läbi 19.veebruar, lennuk aga läheb 23ndal. Aga mul paluti hiljem tagasi tulla. Seda tuleb teha vaid mõned päevad enne viisa läbi saamist. Nõnda siis- kasutu käik.

Istun jälle oma voodil, arvuti süles. Pidzaama nööp on ikka veel eest ära. Teised tüdrukud on ka juba voodites ja jutustavad klatšijutte. Kes kellele meeldib, kes mida kelle kohta ütles ja kes kellega abielluda tahab. Tõsi on, et mehhiklased abielluvad tihtipeale väga varakult. Nad rääkisid mulle, et San Ildefonsos, kust nad pärit on, abielluvad paljud tüdrukud juba 14-15 aastaselt. Kui naine ületab 25 piiri ja ikka veel abielus ei ole, võib teda juba põhimõtteliselt lootusetuks juhtumiks pidada. Muidugi on see rohkem nõnda külades ja maakohtades ja enam indiaani kogukondades, aga siiski. Ja väga tähtsat rolli mängib vanemate arvamus. Eks see on nõnda ka religiooni tõttu. Oma vanemaid tuleb austada ja nende tahtmise järgi talitada.
Kui vanematele ikka kavaler ei meeldi ja nad keelduvad oma nõusolekut andmast, siis võib väga tõenäoliselt abieluplaan katki jääda.

Aga lähen nüüd magama. Teile soovin ilusat uue päeva algust.
Nägemiseni 1 kuu ja 4 päeva pärast!

Maya

Vanad võlad 2

2009-01-10T18:29:00.000-08:00

Nõnda siis. Jätkame.

Oli 30.detsember kui Michael ja Scott ära läksid.

Päeval käisin mõnede hostelist pärit sakslastega rannas. Igav aga oli, sest nemad olid ju kõik sakslased, niisiis ega nad mulle palju armu ei andnud ja inglise keeles rääkida ei viitsinud.

Õnneks aga tuli Ulises varsti minuga jutustama. Ulisest kohtasin juba oma esimesel õhtul Puertos. Ta müüs hosteli kõrval käsitöölaadal. Lisaks ehete tegemisele, ta ka surfab. Annab rannas surfitunde ja puha. Niisiis kohtasin teda iga päev koguaeg ja igal pool. Puerto on suhteliselt väike koht ka ja sellele lisaks turistidele mõeldud ala veelgi väiksem. Nõnda juhtusime tõesti koguaeg kokku saama. Kas siis klubis või rannas või tänaval.

Selgi päeval jutustasin temaga veidike ja jalutasin siis mööda randa alla keskuse poole. Järsku silmasin aga kahte tüdrukut, kes algul tuttavana tundusid ja kelle hetke pärast ka ära tundsin. Marie ja Liz! Mida teie siin teete??

Olin neid kohanud novembris Chiapases, kui Janil ja teistel külas käisin. Nemadki on vabatahtlikud, aga ühe teise organisatsiooni kaudu. Kuid üks meie org. omadest töötab nendega samas projektis. Igatahes oli hiiglama vahva neid näha ja mu üllatus oli veel suurem kui tuli välja, et nad peatuvad samas hostelis. Olid eelmisel õhtul tulnud, nõnda ei olnud neid veel seal näinud. Jalutasime nendega siis koos edasi. Mingil hetkel läksin neist lahku, sest tahtsin Casa Babyloni mõnd raamatut lugema minna. Mmm, seal oli sel kellaajal nii mõnus. Päike oli just loojumas ja saatis oma viimaseid sooje kiiri aknast sisse, terve hunnik põnevaid raamatuid ja puuviljakokteil. Istusin ja nautisin.

Õhtul ei teinud me suurt midagi. Olime kõik eelmisest õhtust väsinud, niisiis mängisime veidi piljardit, rääkisime juttu ja läksime magama.

Ja oligi käes. 31. detsember!

Planisime hommikul Laguunile kajakitega sõitma minna, aga turistiinfo puntkist anti nõu, et seda on parem õhtul teha, kui kuumus veidike maha jahtub ja päike looja hakkab minema.

Nõnda siis võtsime nõu kuulda ja läksime hommikupoolikul randa. Mina ja mu 3 belglasest sõpra. Kuigi nad on pärit eri osadest, nõnda siis Murielle on prantsuse-belglane ja Liz ning Marie flaami-belglased. Kuna kumbki ei osanud üksteise keelt väga hästi, siis valisid nad omavahel suhtlemiseks hoopis inglise keele. Imelik mõelda. Sama riigi kodanikud, aga ei suuda üksteisest aru saada. Mõnes mõttes on see nagu meilgi. Mäletan, kui meil koolis Sillamäe kooli noortega projekt oli, siis rääkisime nendega ka omavahel inglise keeles.

Nõnda siis, läksime randa. Võtsime kohad sisse ühe rannabaari võrkkiikedes ja logelesime niisama. Kella nelja paiku seadsime lõpuks sammud Laguuni poole.
15-minutiline bussisõit ja olimegi kohal. Laenutasime kajakid ja sõudsime uudistama.

Seal oli nii ilus. Ja vaikne. Ääretult vaikne. Vesi seisis justkui oodates midagi. Üksik lind lendas üsna vee piirini, et siis jälle kõrgustesse tõusta. Päike vajus vaikselt allapoole. Vesi oli soe. Vahepeal peatusime ja kastsime jalad lihtsalt vette ning lõõgastusime. Tegelikult tegime seda pea poole ajast. Me ei sõudnud kaugele, ei oleks olnud mõtetki, sest seal samas oli nii mõnus. Pealegi ei oleks pimedas hea olnud tagasi tulla. Oli aasta viimane päev. Oli hea.

Tagasi linna ja hostelisse süüa valmistama. Kavatsesime kokata uhke aastalõpu õhtusöögi. Tuligi teine päris hästi välja. Pasta kastme, juustu ja shampinjonidega. Shampinjonid olid eriti head, niisiis sõin neid kohe hulgi. Peale sööki hängisime veel veidi hostelis ja siis oligi kell juba nii palju, et välja minna, randa, et uus aasta vastu võtta.

Tundsin end veidi halvasti, kuid mõtlesin algul, et lihtsalt kuna olin liiga palju söönud ja ei pööranud sellele suurt tähelepanu.

Kell 12, põmaki, olime rannas. Vaatasime kaootilist ilutulestikku ja jõime kahtlast õunasiider-shampuse taolist asjandust.

Tundsin jällegi, et mul on veidi paha olla, kuid ikka veel ei tahtnud uskuda, et olen haigeks jäänud. Läksime peole. Oli küll palju inimesi, aga jällegi nõme elektro-muusika, mis minus alati pigem und tekitab. Nüüd aga juba tundsin end tõesti kehvasti. Mõistsin. Need olid imselt need shampinjonid olnud. Njämmad aga reetlikud!

Veidi aega veel suutsin endast võitu saada ja teistega koos lõbutseda proovida, aga siis mõtlesin, et mis ma ikka ennast sunnin, lähen parem magama. Kõmpisin kella 3 paiku üksinda tagasi hostelisse, oksendasin shampinjonid välja ja läksin magama.

1. jaanuar.

Õnneks ei kestnud minu haigusperiood kaua. Järgmisel hommikul olin juba kombes. Irooniline lihtsalt! Esimest korda kui Mehhikos toidumürgituse sain ja seda vana-aasta õhtul! Suurepärane ajastus! Olin otsustanud 1. jaanuaril edasi liikuda, nõnda siis jätsin kõigiga hüvasti ja läksin bussi peale, et Mazuntesse sõita. Teadsin, et ka Marie ja Liz peaksid sinna tulema, aga veidi hilisema bussiga. Keegi oli mulle soovitanud Einsteini hostelit, nõnda siis otsisin selle üles ja pahaaimamatult maksin juba toa eest ära. Hiljem kui veidi tähelepanelikumalt ringi hakkasin vaatama, siis nägin, et koht oli ikka tõeliselt räpane, must ja kanepi-hipisid täis.
Öö seal maksis 100 peesot, mis ma aga leian oli selle majutuse eest kindlasti liiga palju.

Aga mis seal ikka. Vähemalt hosteli pidaja ise oli lahe vana. 72-aastane Carlos. Jutustasin temaga õhtul päris pikalt ja ta kutsus mind isegi oma WOF farmi tööle, aga pidin talle seekord ära ütlema.

Mazunte ise oli tegelikult väga ilus koht. Rannariba, mis mõlemalt pool ääristatud kõrge kaljurünkaga oli päevasel ajal täis lõbusaid talvitajaid, õhtul särasid vee ääres olevate restoranide laudadel küünlad ja taevas veel eredamalt tähed. Nõnda läksingi õhtul randa, heitsin pikali ja lasin endal iseend lihtsalt unustada. Vaatasin taevasse ja nõnda vist mitu tundi järjest.

Mingil kellaajal aga läksin siiski tagasi hostelisse ja peagi ka magama.

Järgmisel hommikul külastasin Kilpkonnamuuseumi. Mehhiko üks tähtsamaid merikilpkonnade elupaiku ongi Mehhiko läänerannik. Mulle meeldivad kilpkonnad! Tõega meeldivad! Niisiis oli huvitaiv nende kohta lugeda, neid lähemalt uudistada ja pildistada. Siiamaani ahhetan kui mõtlen, kuidas mul Kariibimeres nendega koos ujuda õnnestus. See oli ikka tõesti eluelamus.

Maailmas leidub 8 erinevat merikilpkonnaliiki, koos 3 alamliigiga, teeb see kokku 11 erinevat merikilpkonna. Mehhiko rannikutel võib kohata neist üheksat.

Ööbima aga sõitsin Zipolitesse. Mulle tõsiselt meeldisid sealsed kohalikud transpordivahendid.
Autod, lahtiste tagakastidega, mõnel kerge varikatus ka peakohal ja kaks pinki, kus istuda, aga enamusel lihtsalt kast. Ja siis need kurvilised-käänulised teed, mille igal käänakul mõtled, et nüüd küll lendan kastist välja (neis, kus pinke ei ole, istutakse lihtsalt kasti ääre peal, nii et ainult oma käte jõul pead ennast paigal hoidma.) Ja siis Zipolitesse sõites tabas mind järsku jälle üllatus. Marie ja Lizi näol. Sõitsime neist mööda, nad jalutasid parasjagu tee ääres. Lehvitasin neile ja karjusin, et lähen Zipolitesse. Kuna neil telefoni ega ka minu numbrit ei olnud, siis oli nendega väga raske ühendust pidada. Mingi ime läbi, aga näe kohtasin neid juhuslikult igal pool.
Jah, ja ime läbi kohtasingi neid hiljem ka Zipolites rannal! :p

Otsisin üles Lyoobani nimelise hosteli. Lugesin Lonelyplanetist- Oma Mehhiko Piiblist- et see pidavat tore koht olema. Eks ta oligi. Seal oli bassein ja piljardilaud ja puha. Lihtsalt inimesi ei olnud. Hmh, alati peab miski ikka valesti olema.
Toad olid täis, niisiis rentisin magamiseks võrkkiige. Vaade oli võrratu. Võrkkiiged lahtisel rõdul vaatega otse ookeanile. Olin täitsa põnevil. Minu esimene öö võrkkiiges magada.
Veetsime Marie ja Liziga lõbusa päeva ja ka õhtu. Rannas oli pidu. Vetelpäästjad korraldasid, oma vahitorni juures. Lõke oli püsti ja rastadega reggaekutid selle ümber tantsu vihtumas. Eks me siis lõime kaasa. Magama saingi alles kella 5 paiku hommikul.

Hommikul ärgates olid kõik kohad valusad. See võrkkiiges magamine ei olegi nii lõbus kui esmapilgul tundub. Niisama seal pikutada on tore küll, aga terve öö veeta juba väsitav.
Mõtlesin, et lähen veedan siis ühe öö veel Puerto Angelis ka. Sinna kohale jõudes aga tabas mind teatav ahastus. See oli nii pisike koht ja rand oli kehv ja ööbimiskohad kallid ja ühtki lahedat seljakotirändurit ei paistnud ka orbiidil liikuvat, nõnda otsustasin, et ei, sinna ma ei jää. Sõidan hoopis Puerto Escondidosse tagasi ja veedan oma kaks viimast ööd seal. See oli ainult 1,5 tunnine sõit, niisiis läks ruttu.

Tore oli seal jälle tagasi olla. See koht oli mulle kuidagi kalliks saanud. Tutvusin õhtul Phoebega, kes tuleb välja, töötab ka Queretaros ja õpetab inglise keelt. Ta on Inglismaalt. Igatahes oli mul tõesti hea meel. Nüüd mul on ka siin Queretaros mõni teine välismaalasest tuttav, kellega vahel ehk muresid jagada ja muljetada. Ikkagi oleme mõlemad siin olles tavaelust erinevas olukorras, mis meid omamoodi ühendab. Nõnda siis veetsin kaks mõnusat päeva Puertos. Käisin veel Casa Babylonis, Barflys, jutustasin Ulisesega, käisin shoppamas, hiiglaslainetes ujumas, mängisin piljardit!!, tantsisin salsat ja lugesin raamatut. Oligi aeg hakata tagasi tulema.

Võtsin Puertost minibussi Oaxacasse(6 tundi). Kujutage ette 6 tundi kohutavatel teedel marsas loksumist. Mnjah, ei olnud just kõige mõnusam, aga odavam oli kui oleks olnud suure bussiga minna. Oaxacast võtsin bussi Mexico Citysse(normaalsuuruses õnneks). Ka see sõit kestis 6 tundi. Järgmiseks varahommikuks olingi Mexico Citys. Enne Queretarosse minekut aga otsustasin veel kaheks ööks Mexico Citysse jääda. Läksin samasse hostelisse, kus mu sõbrad Scott ja Michael olid. Nad olid peale Oaxacat edasi MExico Citysse tulnud ja kirjutasime, et ehk seal kohtume. Nõnda siis kohtusimegi.

Tore oli neid jälle näha. Kuulata Michaeli inglise huumorit ja Scoti Šotimaa lugusid. MUl oli juba Puerto Escondidos nendega lõbus olnud ja see nüüd see jätkus ka siin.
Päeval läksime Antropoloogia muuseumisse. Veetsime seal 4 tundi ja nägime ehk poolt selle hiiglaslikust väljapanekute varust. Muuseum on ilmatu suur ja hõlmab kõigi Mehhiko aladel elanud indiaanihõimude ajalugu. Huh, ühe päeva kohta oli seal ikka hiiglaslikult palju ajalugu. Aga huvitav oli. Scotil on tatoveering ühe indiaanihõimu päikesekalendrist. See sama päikesekalender on seal muuseumis elusuuruses, niisiis otsisime selle ka üles. See oli võimas! Hiiglaslik kivist raiutud reljeef. Ja Scotil see sama kujutis jala peal.

Õhtul hängisime hostelis ja mängisime kaarte. Lõpuks sattusime nii hoogu, et mängisime kaarte kella kuueni hommikul. Aga väljas trepimademel, sest hostelis ei lubatud meil nii kaua üleval istuda. Niisiis olimegi nagu kodutud Mexico City tänaval, teki sisse mähitud(kuna külm oli, brr! Puerto Escondidoga võrreldes lausa Antarktika!) ja kell kuus hommikul. Aga põnev mäng oli. Mille mina võitsin! Jepikajee!

Järgmisel päeval käisime Teadusmuuseumis. Kõndisime pool linna läbi, et seda üles leida. Olime kurnatud ja janused kui lõpuks kohale jõudsime. Viskasime nalja, et eriti irooniline oleks kui see nüüd kinni oleks. Õnneks aga meil vedas ja see oli veel täitsa avatud. Kolm tundi oli meil aega seal ringi seigelda. See oli väga sarnane Pueblas olevale teadusmuuseumile, kus millalgi sügisel käinud olin. Palju lõbusaid eksperimente, mida kastetada said, mida katsuda said, mida mõistatada said. Just nagu mulle meeldib. Ja siis veel suur Planetaarium, kus vaatasime filmi maailma tekkimisest. Kosmosest. See oli suurepärane elamus.
Planetaarium on koht, mille laes võid näha nö tähti. Sealne planetaarium aga oli kõvasti uuema tehnikaga. Näidati tervet filmi, koos kõige modernsema heli ja valgustehnikaga. Oli selline tunne nagu oleksid tõesti kosmoses, lendamas tähtede vahel, planeetidega kokku põrkumas ja peadpööritavaid ringe tegemas. Oi see oli lahe!

Õhtul käisime piljardit mängimas. Peale pikka otsimist leidsime ühe baari, kus oli kaks piljardilauda. Olime õnnelikud, et koht tundus normaalne ja hind laua eest ei olnud ka just väga kõrge. Peale mõningast mängimist aga hakkasime veidi tähelepanelikumalt endi ümber ringi vaatama. Laudade ümber istusid ainult kahtlased vanamehed koos noorte ilusate naistega. Väga väjakutsuvalt riietatud naistega. Ettekandjad kandsid seelikuid, mis katsid vaevalt taguotsa ära ja make-upi, mis isegi Marilyn Mansoni meelest liiast oleks. Mnjaa, midagi oli kahtlast. Ja kõik juurde tulevad naised paistsid tundvat laudade ümber istuvaid naisi ja ka ettekandjaid. Lõpuks mõistsime, et küllap on tegemist prostituutide kogunemis- ja kauplemiskohaga. Jätsime aga selle tähelepaneku endale ja kinnitust küsima siiski ei läinud. Õhtu ise aga oli tore.
Magama aga läksin suhteliselt varakult, sest järgmine päev pidin Queretarosse tagasi minema ja seetõttu vara ärkama. Lisaks tuli juba samal päeval tunde anda.

Nõnda siis oligi mu reis läbi saanud. Jällegi sain sellelt palju toredaid mälestusi, mida hiljem meenutada ja kogemusi, millest õppida.

Hasta pronto,
Maya

Vanad võlad..

2009-01-09T09:18:00.000-08:00

luban need nüüd kustutada. Häbi küll jah, aga ei ole siia juba peaaegu kuu aega midagi kirjutanud. Lihtsalt oli jõuluaeg ja puhkuseaeg ja tihe aeg, nii et rahulikuks mahaistumiseks ja blogi täiendamiseks ei tundunud kunagi aega jätkuvat. Nüüd aga olen ma siin. Otsusekindlalt istusin täna hommikul arvuti taha..ja siis lükkasin kirjutamist veidi orkutis surfamisega edasi. Aga nüüd istusin otsustavalt uuesti arvuti taha ja kirjutan kõik oma võlad vabaks.

Niisiis. 15. detsember.

Sel päeval toimus meie oma posada-pidu. Terve päev oli täis tihedat ettevalmistustööd. Ka eelnevad kaks päeva tegelikult. Küpsetasime ja kokkasime, koristasime ja meisterdasime.

Üritus ise sai läbi viidud mitte meie majas, vaid ühe patrooni koduõues. See oli tõesti mõusalt suur aed, nii etjätkus seal piisavalt ruumi kõigi külaliste kostitamiseks. Panime ka lava püsti, millel siis õhtune programm aset pidi leidma. Lõpuks hakkasidki külalised saabuma ja meie võtsime kohad sisse. Julio oli õhtujuht ja teatas, et kõigepealt näevad külalised mõningaid traditsioonilisi tantse, seejärel pastoreelat ja lõpuks ka koori esinemist.

Tantsud läksid enam-vähem, kuigi mõnel siiski läks veel veidi sassi. Seejärel pastoreela. Ka mina osalesin. Mängisin Angel Rafaeli. Mul oli vaja öelda täpselt kolm lauset, aga kuna üks poiss unustas ühe minu eelseisva teksti ära, siis lõpuks piirdusin vaid kahega.

"Yo soy Angel Rafael. El amigo y companero de los hombres"

"Para eso hemos venido. Dios nos ha envido para invitarlos a conocer a su hijo!"

Kõik. Sellega minu debüüt seekord piirdus.

Pastoreela ise kulges vaid paari viperusega ja sai ikka publikutki kohati naerma aetud.

Ja siis tuli meie koorilaulu osa. See oli küll täielik läbikukkumine!:D

Pean tunnistama, et nende koorilaulu õpetaja on küll tore vana, aga kedagi laulma õpetada ta kahjuks küll ei oska. Ta lihtsalt laulab ise kõigist üle. Alati. Ja seetõttu kui nad lavale peavad minema ja õpetajat enam üle üürgamas pole, siis kukuvad kõigi hääled sellised ebalevad ja vaiksed välja. Lisaks oli kasett, millele taustamuusika lindistatud, veidi katki, niisiis paaris kohas hüppas paarist noodist üle, mis aga tähendas, et me jooksime täiesti viisist välja. Nojah. Aga eks ikka üritasime huumoriga võtta.

Kokkuvõttes kestis programm ligi kaks tundi ja pärast seda olid kõik näljased kui hundid.

Toitu aga oli meil palju varutud, niisiis pakuti kõigile külalistele atolet ja gorditasid ja pontšet ja chicharroni ja maiustusi ja veel paljut muud. Kella kaheteistkümne paiku hakkasid inimesed lahkuma ja meile jäi koristamiserõõm. Koristasime veel ligikaudu kaks tundi ja siis kella kahe paiku saime lõpuks koju tagasi minna. Mina sõitsin esimest korda auto tagakastis! Nüüd olen seda veel paaril korral proovida saanud, aga see oli esimene kord. Esimene on ikka eriline.

Olime kümnekesi kastis ja sõitsime läbi linna. Meie seljataga sõitev politseiauto ei teinud meist väljagi. Rampväsinutena vajusime magama.

Tore aga oli selle päeva juures see, et mingisugune jää oleks nagu minu ja nende vahel murdunud. Esimest korda tundsin tõesti nende sekka sulanduvat ja seda et nad mind sõbrana võtavad. See oli väga hea tunne. Ja pärast seda päeva ongi see nõnda jäänud. Nüüd saan nendega väga hästi läbi.

18-21 detsember.

Käisime Sierra Gordas. Sõitsime oma projektiga ühte imeilusasse villasse, et seal väike kursus läbi viia ja lihtsalt eelseisvaid jõule omakeskis tähistada.

See oli muidugi suurepärane jõulukink kõigile meie noortele. Koht ise oli lihtsalt uskumatult ilus, basseini, miljonidollari vaate ja mõnusa suure aiaga. Veetsime seal kokku kolm ööd.

Esimesel õhtul grillisime niisama veidi liha ja mängisime jalgpalli. Nemad on kõik jalgpallis väga vilunud, Mehhikos on see noorte seas kõige populaarsem spordiala, vaid mina jooksin nagu peata kana väljakul ringi. Aga lõbus oli sellegipoolest.

Järgmisel päeval tulid kohaliku kooli õpilased meile külla. Neid oli kusagil 30 ringis. Koos nendega viisime läbi siis siiatuleku ametlikuma osa. Koondasime nad kahte gruppi ja samuti ennast jaotasime pooleks. Pidasime vestlusringe kahel teemal- rasedus teismeliseeas ja migratsioon. Mina olin raseduse grupis. Pärast korraldati veel meile veidi sportlikum, kuid sellegipoolest hariv võistlusmäng. Ja seejärel nautisime kõik koos õhtusööki.

Luis Mario, kes oli kogu ürituse läbiviia, rääkis hiljem meiega veel väärtustest. Tõesti mõtlemapanevalt ja huvitavalt. Aususest, austusest, võit-võit situatsioonist.

Mulle tõesti meeldis see teooria. Kui on olukord, mille kaks osapoolt ei suuda kokkuleppele jõuda, siis on mõtekam see üldse katki jätta. Sest kui vaid üks saab oma tahtmise või üks annab lihtsalt alla ei sünni sellest kunagi midagi head. Lõppudelõpuks kaotavad ikka mõlemad, sest ühe osapoole pettumus jõuab mingitpidi ikkagi ka teiseni. Seetõttu tuleb alati püüda leida võit-võit lahendusi. Ehk siis- mina jään rahule ja ka sina jääd rahule või ei midagi.

Laupäeval käisime Martha perel külas. Kuna ta elab seal lähedal, siis sõitsime kõigepealt veidi bussiga ja seejärel tuldi meile autodega järgi. Sai jälle auto tagakastis sõita. Sõitsime pimedas ja taevas oli tähtedest tulvil. Tundus nagu tõuseksime taeva. Tema kodu asus nii kõrgel mägedes, et sinna jõudmine võttis tükk aega aega. Aga mõnus oli sõita ja taevasse vaadata. Nägin esimest korda elus komeeti langemas. Tundus algul nagu keegi oleks ilutulestikku alustanud. Aga see oli hoopis komeet. Päris ehtne komeet. Soovisin.

Järgmisel päeval mõnulesime veel niisama basseini ääres, vahetasime jõulukinke ja käisime jõe juures. Ja oligi aeg tagasi sõita.

See tee sinna ja tagasi aga on päris jube. Läbi mägede, otse mäeveerul, kitsastel teedel, kus kohati isegi tõkkepuud 30 meetrisesse kuristikku langeva kurvi ääres pole. Või kui siis on, siis kujutab see endast pisikest kiviääristust, mis tavalist autotki ei peata. Tee on ise niivõrd käänuline, et pidevalt valdab sind ameerika mägede tunne ja kui sa ikka ameerikamägedel 3-4 tundi järjest sõitma pead, siis läheb süda ikka pahaks küll. Mingil hetkel tagasiteel mõtlesin tõesti, et pean paluma bussijuhil peatuda, muidu tuleb kõik mu hommikusöök ülesse, aga suutsin endast siiski võitu saada ja jõudsime ilusasti Queretarosse.

23-26 detsember. Barra de Navidad.

Pärast 16 tunnist bussiga reisimist ja paaritunnist bussi ootamist Guadalajaras jõudsin kohale. Jan oli juba seal ning mind paar tundi oodanud.

Otsisime ööbimiskohta. Pärast mõningat ringivaatamist otsustasime Hotel Caribe kasuks, mis oli odav ning mida Lonelyplanet soovitanud oli. Esmapilgul tundus see isegi täitsa normaalne koht olevat. Hiljem vaid avaldusid koha väikesed viperdused ja mõistsime miks me peaaegu ainukesed külalised olime. Hommikul kell 4.30 äratab sind üles naaberhoovi erksameelne kukk, seejärel silmad avades leiab su silmapaar laesroniva suure sisaliku, kiiresti vannituppa põgenedes avastad, et kraanist ei tule vett. Hmh, ilus jõuluhommik:D

Aga polnud hullu. Saime naabertoa dušši kasutada ja sisaliku ja kukega võis lõpuks ka täitsa ära harjuda.

Jõululaupäeva hommikul sättisime sammud randa. Võtsime päikest ja logelesime niisama. Õhtupoole käisime snorkeldamas, mis küll ausalt öeldes Kariibi mere snorkeldamisele kümme korda alla jäi. Sõime maitsvaid burritosid. Mmm..kana-shampinjoni burritod. Tõeline maitseelamus. Linn ise tundus jõule suhteliselt ignoreerivat. Kuskil ei olnud midagi jõululikku näha või kuulda. Isegi kuusepuud ei olnud. Oli vaid rand ja vesi ja päike.
Ostsime endale päkapikumütsid, et jõulutunnet veidi elavdada, kuid sellegipoolest jäi see päriselt siiski tulemata. Õhtul läksime Päikeseloojangu baari päikeseloojangut vaatama. Imeline.
Jõime maitsvaid kokteile. Ma olen suureks Pina Colada fänniks hakanud. Mehhiklased valmistavad neid lihtsalt suurepäraselt! Vahetasime kingitusi. Mängisime piljardit.
Mängisime baarmeniga piljardit. Oli üks päris piljardine õhtu. Aga ma olen piljardi enda jaoks siin taasavastanud. Kui ma 15-aastaselt Keila Noortekeskuses seda ikka pea iga päev mängimas käisin, siis nüüd viimastel aastatel enam mitte. Siin aga olen nüüd jälle seda päris palju teinud.
Peale tuhandet piljardimängu otsustasime siiski linnapeale minna. Kuna koht ise on väga väike, siis suurt kuhugi sealjalutada ei ole. Jalutad ühest otsast teise ja teisest tagasi esimesse.
Rääkisime Hot-Dogi putka müüjaga peaaegu tund aega juttu. Käisime veel õhtulgi ujumas.
Ja nõnda see jõuluõhtu möödus. Kahtlemata väga erinevalt kõigist varasemaist.

Järgmisel päeval, ehk meie viimasel päeval Barra de Navidadis, käisime hommikul jälle rannas, internetis, bussipileteid uurimas, söömas. Õhtul ühes järgmises ilusas baaris päikeseloojangut vaatamas. Need olid Barra de Navidadis tõesti imelised. Langesime sügavasse vestlusesse/arutellu ja jutustasime vist kuni varajaste hommikutundideni.
Ning siis peale paari unetundi üles ärgates tuligi juba asjad pakkida. Oli aeg minna.
Jätsime bussijaamas hüvasti. Mina sõitsin ühes suunas, Jan teises. Ilmselt me enam ei kohtu. Siin Mehhikomaal vähemalt mitte. Sest ta elab teises riigi otsas ja kummalgi meist ei ole plaanis nüüd lähiajal enam reisima minna. Tema jääb siia aga terveks aastaks, mina vaid pooleks.
Ehk kunagi Euroopas jälle näeme. Eks näis.

Nõnda siis, kui Jan tahtis minna sisemaale tagasi ja oma sõbraga ka kokku saada, siis mina tahtsin jääda ookeani äärde. Seda ma ka tegin. Läksin Oaxaca osariiki.
Sõit sinna oli muidugi omaette ettevõtmine.
1)Peale Barra de Navidadist lahkumist sõitsin bussiga Manzanillosse. 1,5 tundi
2)Ootasin Manzanillos bussi, mis mind Acapulcosse viiks. 8 tundi (õnneks sain aega linnapeal veeta, niisiis ei olnud nõmedat bussijaamas passimist).
3)Sõitsin Acapulcosse. 12 tundi.
4) Ootasin bussi, mis mind Puerto Escondidosse viiks. 3 tundi.
5) Sõitsin Puerto Escondidosse. 8 tundi.

Puerto Escondido.

Pärast 32, 5 tundi jõudsin kohale. Võite aimata, kui õnnelik ma lõpuks olin. Võtsin takso Mayflower hostelisse ja lootsin, et neil on vabu kohti. Kohale jõudes oli uksel silt- no hay cuartos.(Tube pole.) Ma ei tahtnud seda uskuda, lihtsalt ei jaksanud kuhugi mujale enam peavarju otsima minna ja pealegi olin Lonelyplanetist lugenud, et see on vinge koht, niisiis astusin igaks juhuks ikkagi sisse, et küsida. Ja näete! Terve hostel oli täis, aga uhuslikult üks vaba voodi siiski veel oli. See oli minu voodi! Lõbus. Mul oli nii hea meel.

Päevad Puertos möödusid kiiresti ja lõbusalt. Rand oli muy muy chido! Hiiglaslike lainetega ja pikalt pikalt kulgev. Linn ise oli paraja suurusega, seal oli piisavalt kohti lõbutsemiseks aga samas mitte liialt turiste. Otse hosteli kõrval laotasid erineva käsitöö müüjad oma kauba laiali.
Õhtul mängisid nad seal samas kitarre ja trumme. Hostelis oli piljardilaud! Jällegi! Sai palju mängitud!
Oma esimesel päeval käisime paadireisil. Võtsin ennast ühe grupiga hostelist kampa ja läksin nendega koos. Delfiine vaatama. Algul ei olnud midagi näha, mõtlesime juba, et ilmselt ei näegi midagi peale paari vees ulpiva kilpkonna. (Mitte, et kilpkonnad lahedad ei oleks! Ma armastan kilpkonni!) Aga siiski. Tahtsime delfiine näha. Siis aga..ühel hetkel ilmusid nad meie silme ette. Kõik korraga. Neid oli seal vähemalt sada. Üles ja alla, vette ja veest välja hüpates ja trikke tehes andsid nad meile suurepärase etenduse. Seejärel aga kadusid sama järsku, kui olid ilmunud.
Paadimees viis meid ühte veidi kaugemal asuvasse randa ja jättis paariks tunniks sinna veemõnusid nautima, et siis meile uuesti järgi tulla. Snorkeldasime ja ujusime niisama. Mina magasin ligi kaks tundi. Siis sõitsime tagasi.
Õhtul läksime Scoti(Šotimaa) ja Michaeli(Inglismaa) ja veel paari tüübiga hostelist Puerto ööelu uudistama. Casa Babylon. See sai Puertos veedetud nädala jooksul üheks minu lemmikpaigaks.
Päevasel ajal oli see lihtsalt selline mõnus rahulik kiftide aafrikapäraste dekoratsioonidega pubi, kus oli raamatuvahetus(võtad ühe ja jätad enda oma asemele) ja suurepärane vaade päikeseloojangule (jällegi. jah, neid kohti oli palju). Õhtul aga muutus see linna kõige populaarsemaks peopaigaks, kus tihti mõni live-bänd esines, inimesed kogunesid, tantsisid , jutustasid. Sel õhtul aga oli esimene kord sinna sisse astuda. Ilma igasuguste eelarvamuste või ootusteta. Veetsime aga mõnusa õhtu. Jutustasime Scotiga. Langevarjuhüpetest. Ka Puertos sai neid teha ja juba selle vaatamine oli kift elamus. Kaalusime tõesti ka ise selle tegemist. Kallis ta küll oli, aga oleks saanud siis muude asjade pealt kokku hoida. Scott oli kord varem hüpanud ja rääkis mulle kui võimas see olnud oli. Kahju aga, et see plaan siiski katki jäi, sest Scott ja Michael läksid ülejärgisel päeval ära ja üksinda ma enam ei tahtnud seda teha. Aga ma luban, et ükskord teen ma selle ära. Ehk kui Eestisse tagasi tulen ja siis veidi aega töötan ja raha kogun. Võtan selle eesmärgiks.

Järgmisel päeval käisime rannas. Scoti, Michaeli ja ühe itaalia kutiga. Veetsime terve pika päeva rannas. Ujusime ja hüppasime lainetes. Päevitasime. Proovisime siis ka surfamist. Pean tunnistama, et vaadates tundub see kõvasti lihtsam kui ta tegelikult ise vees laua otsas ulpides on. Paar lainet püüdsin ikkagi enamvähem kinni ja sõitsin laineharjal rannani. Mitte küll püsti. Täitsa upakil laua otsas, aga sellegipoolest!
Tagasi hostelisse jõudsime väsinute kuid õnnelikena. Tutvusin Murielle(Belgia) ja Bridgetiga(Uus-Meremaa). Õhtul sai jälle piljardit mängitud ja välja mindud. Tantsisime Cabo Blancos salsat ja seejärel kuulasime Barflys elektrot. Mina ei ole kunagi suur fänn olnud, niisiis lihtsalt ei viitsnud end selle järgi liigutada, teised siiski veidi õõtsusid, aga veidikese aja pärast hakkas neilgi igav. Hosteli jõudsime sellegipoolest alles kell 6 hommikul. Oli olnud pikk päev.

Järgmisel päeval läksid Michael ja Scott ära. Kahju oli sellest küll. Aga vähemalt Murielle oli seal. Ja nagu hiljem ka selgus, kaks belgia tüdrukut, keda juba varem Chiapases kohanud olin.
Kirjutan edasi jägmises postituses, muidu venib üks liiga pikaks ja pealegi tahan väikese pausi teha. Jätkan paari tunni pärast:D

Jõuluaeg, jõuluaeg.

2008-12-11T20:22:00.000-08:00

Olen nüüd juba enam kui nädala jälle Queretaros olnud. Nõnda siis. Enam ei jaksagi päevast päeva arvet pidada ja tõttöelda ma usun, et see ei oleks ka huvitav lugeda, sest uskuge ka Mehhikos elades kohtad päevi, mis mööduvad mittemidagi märkimisväärset tehes, veidi töötades, süües, magades. Seetõttu jutustan teile vaid selle nädala huvitavamatest seikades.

Eelmine nädal ja ka see nädal on läinud pastoreela vaimus. Laste päevakeskuses toimus selle esitamine neljapäeval. Lõpuks kukkus ta siiski enam-vähem välja, kuigi ma olin ikka vahepeal päris mures. Nojah, kogu selle kupatuse juhtimine ei olnud küll lõpus enam minu käes, sest kuna ma vahepeal kaks nädalat poppi olin teinud, siis oli vastutuse enda kätte võtnud üks õpetajatest. Sellegipolest käisin ma iga päev selle nädala jooksul truult kohal ja üritasin ka mõningaid näpunäiteid anda. Kuigi kahjuks meil väga selle õpetajaga klappi ei olnud, kohati tundsin, et miskipärast ta lausa ei salli mind. Nõnda ma siis võtsin endale oma raja, mida ajada.

Lehmad. Igas korralikus pastoreelas peavad ka loomad olema. Nõnda siis ma keskendusin lehmakostüümide valmistamisele. Osatäitjad vist muutusid mul küll selle nädala jooksul kümme korda ja lõpuks läksid lavale lapsed, kellele ma sel samal neljapäevasel päeval selgitasin, mis nad tegema peavad.

Põhjuseks- need lapsed on tõesti lihtsalt väga püsimatud ja muutliku meelega. Selgelt enam kui tavalised, tavalisest perest pärit lapsed enamasti on. Niisiis, neid peab veenma ja meelitama tuhat korda, enne kui nad midagi tegema nõustuvad. Või nad siis nõustuvad aga kahe sekundi pärast mõtlevad ümber ja jooksevad klassist välja. Kunagi ei tea ette, kuidas nad järgmisena käituvad. Vahel on väga edukaid päevi. Need on päevad kui kõigil neil tuleb korraga tuju kaasa töötada. Siis nad võivad olla su parimad sõbrad, aidata sind, sinuga rahulikult ja ilusasti rääkida. Järgmisel päeval aga kui tööle lähed ja loodad, et näe nüüd olengi lõpuks nendega rääkima õppinud, siis ignoreerivad nad sind lihtsalt julmalt ja keelduvad jälle midagi tegemast.

Lõppudelõpuks on naad mulle aga siiski kalliks saanud. Eriti Conafe grupi omad, just nimelt need, kellega mul alguses kõige raskem oli, kellega ma aga lõpus kõige paremini läbi sain.

Nüüd aga teen Laste Päevakeskusest jällegi väikese pausi, detsembris rohkem ei lähe. Jaanuaris aga ehk jälle. Esiteks kuna praegu on meil oma projektis ka palju tegemist, tulemas on erinevad üritused, mida minulgi tuleb aidata krraldada. Teiseks, võtab seal käimine minu päevast lõviosa, kuna ta on täpselt keset päeva. Kolmandaks, nagunii hakkab mu jõuluvaheaeg juba nädala pärast ja kestab 6. jaanuarini. Parasjagu plaaningi, kuhu selleks ajaks minna ja mida teha. Jepikajee, saab jälle veidi reisida! Kuigi pean seda tõesti ökonoomselt tegema, sest muidu olen järgmise aasta alguseks pankrotis. Aga ma usun, et saan siiski hakkama. Tahan minna Oaxacasse, mis on küll tuntud paik vingetele seljakotisellidele, mis aga samas ei ole eriti kallis paik puhkamiseks.

Mis siis veel juhtunud on..
Sel kolmapäeval käisime filharmoonilise muusika kontserdil, Josefa Ortizi nimelises auditooriumis.
Josefa Ortiz muide on Mehhikos väga suure au sees olev nimi. Nimelt kui 19 sajandi algul Mehhikos revolutsiooni kavatseti läbi viia, et end hispaanlastest võõrvalitsejate küüsist vabastada, siis vandenõu plaanimise keskpunktiks oli just nimelt Queretaro. Josefa oli üks vandenõusse haaratutest, kes oli tollase linnapea naine. Vandenõu aga paljastati ja seejärel lukustati Josefa tema majja. Õnnekombel aga õnnestus tal läbi lukuaugu vilistades ühele kaasvandenõulasele, Ignacio Perezile teada anda, et nad on paljastatud, nõnda siis jõudis too omakorda Miguel Hidalgot, liikumise eesseisjat, vaenlaste eest hoiatada ning Hidalgo jõudis koondada väed, et hispaanlastest vastaseid lüüa. Kui kõik see lugu kokku võtta, siis Mehhiko pääses võõrvõimu alt, kuna Josefa vilistas läbi lukuaugu. Niisiis nüüd ehk mõistate selle naise tähtsust.
Nüüd aga veidi kontserdist endast. See oli korraldatud UTEQ ülikooli auks. Nende jõulukontsert. Oad meie noortest aga õpivad ka seal, nõnda siis läksin minagi koos nendega kaasa kuulama. Muusika oli tõesti ilus, jõululaulud, millede viisid olid nii mõnedki mulle tuttavad. Esimest korda tekkis tõesti veidi jõulutunne. Hiljem laulis ka koor koos orkestriga ning lõpptulemus oli päris võimas. Huvtav kuju oli muidugi orkestri dirigent. Ta täitis ka õhtujuhi rolli, nõnda siis peale iga lugu kommenteerides ja teadustades ja kildu visates. Siis puhkes üks väike laps nutma, dirigent võttis mikrofoni ja hüüatas mikrofoni „Pobrecito!“ (Vaeseke!). Kui laps aga pikema aja peale ikka veel nutmist ei jätnud palus ta emal koos lapsega saalist lahkuda, mis minu meelest oli küll veidi inetu. Ema aga jäi siiski kindlalt paigale ja ka laps jäi varsti vakka.
Igatahes sain tollelt kolmapäevaõhtuselt kontserdilt mõnusa positiivse energialaengu, mis saatis mind ka veel järgmistel päevadel.
Neljapäeval oli mul Lydia, Irene, Judithi ja Carlosega inglise keele tund. Lugesime tektsi Rootsis asuva Jäähotelli kohta. Teksti viimane lause oli, et hommikusöök ja saun on hinna sees. Kui ma aga küsisin, kas keegi teist teab, mis asi on saun, raputas viimne kui üks pead. Jah, Mehhikos saune ilmselgelt ei leidu, ega väga ei ole vajadustki, kuna enamiku ajast on siin niikuinii nii soe. Nõnda siis pidingi seletama, mis asi see saun on. Aga te oleks pidanud nägema seda reageeringut kui ma seletasin, et sun on selline ruum, kus on hästi palav, 70-80 kraadi, kus inimesed istuvad mitmekesi ja paljalt ja siis talvel pärast korralikku kehakuumutamist lumehange lähevad hüppama. Nad pidasid mind hulluks, itsitasid ja kihistasid.

Reedel kutsus Erika mind oma perekonna Posadale. Posada tähendab armuandmist, luba enda kodus kellelgi võõral ööbida ja seda lihtsalt heast tahtest. Selle ürituse pidamise juured tulevad loomuikul Piiblist. Mehhiko on väga usklik maa, kus vaid väga harva kohtab inimesi, kes ei kuulu ühtegi religiooni. Nõnda siis eriti jõuluajal võib kõikjal kohata, näha, kuulda Piibliteemalisi dekoratsioone, laule, kaunistusi ja läbiviidavaid üritusi. Nõnda on ka Posadaga. Enne kui Jeesuslaps sündis, pidid Joosep ja Maarja väga pika tee maha kõndima. Kuna Maarja oli väsinud ja kurnatud, siis käisid nad ühe maja juurest teise juurde ja palusid, et inmesed laseksid neil oma kodus peatuda. Igalpool nädati neile aga ust. Seetõttu sündiski Jeesuslaps laps viimaks tallis. Selleks aga, et näidata, et inimesed on sellst loost õppinud ja on nüüd targemad, paremad, siis Posadal viiakse läbi järgmine rituaal. Ühed inimesed jäävad majja sisse, ülejäänud lähevad välja. Seejärel lauldakse üht laulu, kordamööda, kõigepealt need, kes on väljas, seejärel need, kes on sees, vastavad jne. Kõik lõppeb sellega, et armupalujad lastake tuppa. Kõigil on käes ka küünlad ja kogu sündmus on tõesti huvitav jälgida ja kaasa teha, kuigi ma pean tunnistama, et laulu enda viis on lihtsat kohutav. Hääle leelotamine üles-alla, üles-alla ja kui sellele lisaks kõik üksteisest üle üritavad laulda, siis tõttöelda, mind võttis see küll päris muigama.
Teine posada juurde kuuluv traditsioon, on pinatade löömine, purustamine. Eriti pakub ta lõbu muidugi aga lastele. Pinatad on savist nõud, mis on kaetud värviliste paberitega ja tavaliselt selse, hmm.. ümara taevatähe kujuga. Leidub muidugi ka uhkemaid, Spiderman-pinata või Tuhkatriinu-pinata jne. Pinatad on täidetud kommidega ja need riputatakse nööri otsa, õhku. Esimesel katsetajal seotakse silmad kinni ja kätte antakse talle kurikas. Too hakkab sellega õhus vehkima ja üritab pinata tabada, et seda siis tugeva löögi läbi purustada. Nööri aga liigutatakse nõnda siis kõlgub pinata vahepeal üles ja siis jälle alla, või küljele, nõnda ei ole sugugi lihtne pinatale pihta saada. Inimesed, kes aga ümberringi seisavad laulavad üht ergutuslaulu ja aitavad hõigete abil(üles, alla, paremale, vasakule) pimesikul oma sihtmärki tabada. Kui mõne aja jooksul esimene üritaja siiski ei suuda pinatat purustada, siis läheb järgmine proovima. Ja nii edasi, kuni keegi sellega siiski hakkama saab. Võin uhkusega tunnistada, et minu elu esimene pinata sai ka eile õhtul purustatud. Igatahes, kui see katki läheb, siis kukuvad kõik selle sees olevad kommid välja ning seejärel saab alguse tõeline võidujooks ja krahmamine, vaata et ellu jääd. Noored ja ka vanad kõik jooksevad, et endale võimalikult palju saaki kahmata. Seda on nii lõbus-naljakas vaadata!
Nõnda siis see reede õhtu möödus, tõesti oli tore. Sõime tamalesid ja jõime minu lemmikjooki-atolet! Ma pean õppima seda korralikult valmistama ja kui koju tagasi tulen, siis saate kõik
proovida, see on tõesti keelt alla viiv! Mängisime lastega lauajalgpalli ja tantsisime traditsioonilise mehhiko umpa-umpa muusika saatel. See meenutab midagi meie Kukerpillide sarnast, aga siin on tõesti väga popp ja levinud nii vanade kui ka noorte seas. Klubides ja baarides kuuled sa ka neid samu laule. Kujutage nüüd ette, kui meil Hollywoodis Kukerpille lastaks?! Aga siin on see täiesti normaalne. Kantribaarides, kuuluvad kõige selle juurde ka kauboi stiilis kübarad, vööd ja jalavarjud. Eile jagati meilegi kübarad kätte ja tants-trall võis alata. Posadale oli kutsutud esinema ka bänd, mis muutis kogu ürituse veel meeleolukamaks. Tihti jagatakse inimestele veel õhupalle ja maske ja lehvikuid, värvilisi tuustikuid ning muud nodi, mis jällegi tuletab meelde ameerikalikku mõju oma naabrile. Päris humoorikas aga on vaadata, kuidas 60-70 aastased vanamehed, tudisevad tädikesed siis need õhupallid ja tuustikud kätte haaravad ja tantsupõrandale jalga keerutama astuvad. Tegin Rauli kaameraga päris lahedaid pilte, kui ta need mulle saadab, panen üles, siis saate ehk parema kujutluspildi.Õhtu kulmineerus karaokega, mille lõppu me siiski enam ootama ei jäänud, lehvitasin Erika hiiglaslikule suguvõsale hüvastijätuks ja ta tõi mind koju ära.

Lõpetan.

Maya

Jipikajee. Isla Mujeres.

2008-12-07T18:53:00.000-08:00

Nõnda siis. Lõpuks võtan end kokku ja lõpetan oma reisikirjeldused.

Jätkan sealt, kus pooleli jäi. Cancuni minekust.

Sõit Cancuni kestis kusagil kahe tunni kanti. Juba teel sinna kahetsesin, et miks ma pidin ometi ära minema. Teised läksid samal õhtul Tulumis kiftile peole rannas, mina aga põrutan üksi suurde linna, mis eeldatavasti on täis uusrikkaid ameeriklasi, kelledest ma kedagi ei tunne ja kellega ma ilmselt kokku ka ei sobitu. Nojah, täpselt nii nagu ma arvasin, nii ka läks.

Peale mõningaid otsinguid, leidsin üles oma hosteli, Blue Hostel oli nimeks. Niipea kui olin oma tuppa jõudnud, tahtsin sealt põgeneda. Pisikesed umbsed toad, tuhat ust, millest pidin läbi minema, enne kui oma tuppa jõudsin. Puhtad ja korralikud voodid, valgete linadega, sinised kardinad, sinised ukselingid ja aknalauad. Toas oli kolm narivoodit, aga mitte ühtegi teist inimest peale minu. Olin vist tervel korrusel ainuke inimene.

Olles tulnud just kõige lahedamast hostelist, kus üldse peatuda võib, mõnusa siseõue, võrkkiikede, väliköögi, väikeste hubaste tubade ja nõnda paljude kiftide inimeste- seljakotituristide ja rastakuttidega, tundus see kõik tõesti ühe halva unenäona.

Peale mõnehetkelist mõtlemist, otsustasin, et sõidan Tulumi tagasi ja lähen parem meie põhamaadegängiga koos peole. Jooksin ruttu alla ja küsisin, et kas neil oleks võimalik mu juba öö eest makstud raha tagastada. Aga näe..tuli välja, et mitte kuidagi ei ole võimalik, ei saa nad miskit teha, sest uba kandsid mu nime sisse. Palusin küll, aga ei aidanud. Õhtu oli ka juba käes ja niisiis otsustasin nördimusega siiski Cancuni jääda.

Läksin siis kuulsat Hotellitsooni vaatama. Jah, kõik mu eeldused olid tõeks läinud. Peale paari ehteid müüva indiaaninaise ja teenindava personali, ei kohanud ma ümberringi mitte ühtegi mehhiklast. Oligi tunne, et olen üheks päevaks Las Vegasesse või Miamisse sattunud. Säravad tuled, kõva muusika, baarid, kus naised tantsimas laudadel, siis need mänguhärjad, mille seljas võid ratsutada ja vaadata kaua aega läheb, enne kui maha kukud ja loomulikult palju, palju pidutsevaid ameeriklasi. Kõik oli tohutult kallis. Ma küll niisama jalutasin seal vaid ringi, ei kavatsenudki kuhugi sisse minna, olin niisama uudishimulik ja nõnda siis küsisin paaris kohas, palju sissepääs on. Kõige vingem klubi, mis turiste nagu magnetiga tõmbab, on The Cocobongo. Sissepääs oli 600 peesot, ehk siis enamvähem ka 600 krooni. Teised kohad jäid ehk sinna 300-400 krooni kanti.

Jalutasin randa. Teel sinna aga kohtasin üht libedat mehhiklasest müügimeest, kelle ülesandeks on rikastele turistidele võimalikult hea hinnaga tuure maha ärida. Jäin temaga veidiks rääkima ning ta kutsus mind ranna juurde, kus tutvusin veel kahe kutiga, kellega ta juba varem siis vist oli juttu puhunud. Nood olid ameeriklased, kusagil 25-aastased. Ja tõesti, see kohtumine jääb mulle küll vist igaveseks meelde, sest ma ei oleks uskunud, et maailmas tõesti nii isekaid ja snooblikke inimesi olemas on. Arvasin, et vaid filmides võid sellist teksti kuulda, mis nende suust välja tuli. Huvi pärast aga jäin nendega siiski lobisema, sest ega mul suurt midagi muud teha ei olnud ja tahtsin kuulda, mida nad siis räägivad.

Nad teatasid uhkustundega, et olid samal päeval just Cancuni jõudnud ja kavatsevad siia nüüd mõneks ajaks siia elama jääda ja seejärel edasi Costa Ricale minna. Neil oli oma elust Ameerikas villand saanud, niisiis olid nad nüüd otsustanud igaveseks sealt ära tulla. Ameerika oli nende meelest liiga piiratud ühiskonnaga, kus inimesed on (pange tähele!) snooblikud ja isekad ja kus ainus, mis loeb on raha ja kus ei anta inimestele üldse arenemisuumi. Nõnda nad siis tulid nüüd Mehhikosse. Aga nad kavatsevad vaid Cancunis peatuda(missiis, et see koht ju vaid kubiseb ameeriklastest) ja muid paiku nad ilmselt vaatama ei lähe. Neile siiski meeldib, et omad inimesed on ka ümber.

Nad tahavad hispaania keele ära õppida, aga kohalikega nad eriti suhelda ei taha. Nad on ebameeldivad ja tihtipeale vaesed. Lisaks võivad nood neid alati röövida tahta, sest nad näevad neis vaid rikkaid ameeriklasi.

Mehhiklasest libe müügisell pakkus välja, et läheksime linna keskusesse peole, peaks ühe õige mehhiko stiilis peo maha. Algul jäid meie sõbrad Alan ja Nick nõusse. Yeah, okay lets party. Cool. Lets party all night! Minu hostel asus samuti keskuses, niisiis mõtlesin, et võin ju nendega koos tagasi minna. Keskusesse tuli aga bussiga sõita. Niipea, kui tuli välja, et nad peavad bussiga sõitma, jäi plaan katki. No way. We wont take a bus! Its dirty and there are locals and they will probably rob us! Ütlesin, et kui mina noor tütarlaps saan üksinda bussiga sõidetud, siis mis neil viga peaks olema. No, no. If we have to take a bus, then we definetly wont go! And anyway, we have partyplaces right here as well! Lets better do an american party! Nojah, nõnda siis see plaan katki jäigi. Rääkisin neile veel, et järgmisel päeval kavatsen Isla Mujeresele minna. Vastuseks sain: Yeah, cool! Its a cool place. There is this one cool restaurant on the island! Just maybe you dont want to stay there very long, because you know, there are many local people and these indians and they are poor, so maybe you dont want to see them! Nojah siis. Ütlesin, et ma võtan siiski riski ja lähen vaatan selle koha üle.

Ow, and if you dont want to go to your hostel, you can stay in our hotelroom. We have a really chill place, with a view to the sea and everything, because probably you have bugs in your hostel.

Nõnda, mu mõõt sai täis. Ütlesin siiski, et lähen ja üritan selle öö üle elada. Keeldusin viisakalt nendega peole minemast ning jooksin bussi peale. Jõudsin oma hostelisse, oma tuppa, mis siiski tundus mulle tol hetkel ööbimiseks tuhat korda etem, kui nende idiootide kasvõi kõige uhkem hotellituba. Peagi jäingi juba magama. Enne aga kirjutasin kogu jutu, mis nad rääkinud olid, ülesse, sest ka sellised kohtumised on omamoodi kogemus. Kõik tuleb siin ilmas ära näha!

Järgmisel hommikul olin kahevahel. Kas minna üheks õhtuks Playa del Carmenisse ja kohtuda teistega, kes Tulumist sinna edasi olid läinud või suunduda otse edasi Isla Mujeresele(Naistesaarele). Lõpuks aga otsustasin otse saarele minna. Praam viis mind üle mere ja peale mõningaid seiklusi olingi kohal. Otsisin üles hosteli, kus ööbida kavatsesin. Poc-na. Esimesest hetkest sinna sisse astudes tundsin, et tänu taevale, ma olen täpselt õiges kohas. Õhkkond oli sarnane sellele, mis oli olnud Tulumis. Valged majakesed, rand 100 meetri kaugusel, rannas mõnus baar, kus õhtuti muusikat mängiti ja tantsida sai, siseõu, kus võisid jällegi võrkkiiges lebotada, mängude ruum, kus sai piljardit või pinksi harjutada ja palju toredaid seljakotirändureid!! Nägin palju samu nägusid, keda ka Tulumis olin kohanud. Lisaks ka jälle Danieli. Mäletate, eelmises postituses rääkisin, et kohtasin tedagi juba Tulumis ning saime hästi läbi. Nüüd oli nii hea meel teda uuesti näha.

Läksin randa. Käisin ujumas. Päike oli sel ajal just loojumas, niisiis oli tunne imeline.

Õhtul istusime niisama ja ajasime juttu. Charlotte oli ka siia tulnud, keda juba Tulumis oin kohanud. Tore tüdruk, samuti Saksamaalt nagu Danielgi. Ka Gizzy oli sealt pärit. Britney Kanadast. Fabio Šveitsist. Nõnda siis kujuneski välja meie Isla Mujerese gäng.

Kõik need kolm päeva saarel olid tõsised puhkamise päevad. Päevadläbi me ei teinud suurt midagi. Käisime rannas, istusime rannal, ajasime juttu, õhtul käisime rannabaaris.

Esmaspäev oli veidi aktiivsem. Otsustasin oma viimase päeva puhul midagi ette võtta. Rentisin mopeedi. Algul käisin ja tegin üksi saarele ringi peale. Teisele ringile aga võtsin Danieli ka kaasa.

Kui meie hostel asus saare põhjatipus, siis sõitsime lõunatippu, kust avanes uhke vaade Cancunile ja kus nägin ka seda restorani, mida nood ameeriklased mulle kirjeldanud olid. Muidugi neile meeldis see koht, siit avanes ju vaade Cancunile:D

Samas aga tuleb möönda, et koht oli tõesti kena, sai ka majaka otsa ronida ja kõrgemalt vaadata. Tugevad ja jõulised lained peksid teravate kaljunukkide vastu. Iguaanid ronisid kaljude peal. Ilm aga oli päris tuuline.

Sõitsime veidi edasi ja leidsime end ühest kivisest rannast, mis aga lähemal uurimisel oli üle kuhjatud merekarpidega. Aga milliste merekarpidega! Hiiglaslikud, erineva kujuga, erinevates värvides. Korjasin terve suure kotitäie. Kui kohvrisse mahub, siis üritan ikka võimalikult pajud neist ka koju kaasa võtta.

Õhtul käisin veidi šoppamas. Ostsin endale maailma kõige ilusama kollase käsitsitehtud traditsioonilise mehhiko kleidi. Ma lihtsalt armastan seda kleiti! Armastasin esimesest hetkest, kui seda nägin. Niisiis, sain sellega terve õhtu ringi ilutseda. Läksime rannabaari, kus õhtul toimus väike salsakursus. Õppisime Danieliga paar uut uhket liigutust, mida siis terve õhtu harjutada sai. Magama läksime kõik alles kella 4 paiku hommikul.

Tõusma pidin aga juba kell 6. Lennuk läks järgmisel päeval kell 1, Cancuni lennujaamast. Niisiis võite ette kujutada mu ehmatust, kui ma kell 9 silmad lahti tegin ja avastain, et mu telefoni aku oli tühjaks saanud, niisiis olin sisse maganud. Sain oma asjad 5 minutiga kokku pandud ja ruttasin paadisadamasse. Nägemiseni jätmiseks läks aga ka siiski veel aega, niisiis jõudsin alles kella kümnesele praamile. Pool 11 olin Cancunis. Mõtlesin, et ei hakka riskima igasugu busside võtmisega, niisiis kauplesin taksojuhilt võimalikult odava hinna, haarasin veel kaks turisti kampa, kes ka lennujaama poole teel olid, ja nõnda siis saimegi päris kärmesti kohale. Lõpuks oli mul veel päris tükk aega oodata, enne kui lennuk väljus. Aga päris korralik ehmatus oli see ikkagi hommikul!

Nõnda siis sõitsingi tagasi Mexico Citysse ja sealt bussiga Queretarosse. Juba kella 8 paiku jõudsin kohale. Mu puhkus oligi läbi saanud. Leinan seda siiamaani taga. See oli küll kõige vingem, põnevam, ilusam puhkusereis, millel mul on õnnestunud käia.

Nüüd olen juba peaaegu terve nädala jälle Queretaros olnud. Harjutasime pastorelat, andsin inglise keele tunde. Eile, laupäeval, käisime Erika ja tema peika Rauliga laadal. Suur, igaaastane jõululaat. See oli täitsa lõbus. Käisin ameerikamägedel ja sõin gorditasid.

Tänane päev möödus vaikselt.

Õhtul tähistati meil teist adventi. Ühel lauakesel ülemisel korrusel koridoris on neli küünalt, täna süüdati neist siis kaks. Kõik laulsid ja lugesid piiblist katkendeid. Palveid. Ilus oli vaadata.

Aga homme pean tõusma kell 6! Annan tehases tundi. See vist on mu viimane tund seal, nii et pean nüüd veel ruttu midagi lahedat välja mõtlema, mis nendega teeme.

Jällelugemiseni,

Maaja

Tudududuu, Tulum.

2008-12-04T19:27:00.000-08:00

Nõnda siis. Kaks päeva tagasi jõudsin reisilt tagasi. Ma arvan, et see oli mu parim puhkusereis, milest mul üldse kunagi on õnnestunud osa saada. Ma nägin paiku, mis olid lihtsalt võrratud! Enam kui võrratud. Uskumatult ilusad. Uskumatult põnevad. Jah, ma jäin väga rahule. Ja samas oli ka tõsiselt kahju tagasi tööle naaseda ja järgmise päeva hommikul kell 7 juba tundi minna andma. Aga mis seal parata, kõik head asjad saavad kord otsa. Nii nad vähemalt ütevad, kuigi ma ei tahaks seda sellegipoolest täielikult uskuda. Ning ega ma olen ju siiski veel siin, Mehhikos, ja paljugi põnevat on veel kindlasti ees!

Minu eelmine postitus lõppes sellega, et olin oma reisi poolepeal. Jah, tol õhtul tulid Jan ja Fery Tuxtlasse, me läksime veidikeseks välja, istusime pargis ja lollitasime niisama ringi. Magama aga vajusime ka suhteliselt ruttu.
Järgmise päeva hommik möödus suurt mittemillegagi tegeledes. Logelesime, venitasime tükk aega, enne kui üldse midagi ette võtsime. Lõpuks käisime jälle internetis, ma panin oma osad pildid cdle, sest mälu oli täis saanud. Siis käisime Janiga söömas ja läksime muuseumit vaatama. Tuxtla regionaalmuuseum. Enne muuseumit aga kohtasime ilusat botaanikaaed-parki, kus me kõigepealt päris kaua aega veetsime. Nojah, Janil läks prügi silma ja siis ta oli seal üks silm kinni ja valus enamuse ajast, aga mina nautisin seda parki väga. Kõrged puud, loojuv päike. Muuseum ise nii huvitav ei olnud, seda tõendas ka fakt, et me olime seal vist küll ainsad külalised. Vaatasime siiski ringi, nägime beebimuumiat ja mõnd päris huvitavat mayade kultuurist pärit eset ning tulime siis tulema. Saime Rafaga kokku ja läksime filmi vaatama. Oli tõesti hea film. Rääkis linnast, kus kõik inimesed peale ühe mingi saladusliku viiruse tagajärjel pimedaks jäid. Vahepeal oli ikka päris õudne ka või pigem jälk. Eks ma siis pigistasin julgustuseks vahepeal Jani käsivart ja vaatasin siis siiski hambad ristis edasi. Seegi õhtu möödus väga rahulikult, pärast istusime jällegi pargis ja läksime vara magama. Mina pidin ju ka järgmisel päeval juba kella 5 paiku tõusma, et Palenquesse suunduvale bussile jõuda.

Hommikul jätsin kõigi uniste poistega jällenägemiseni ja võtsin takso bussijaama. Sõit Palenquesse kestis 7 tundi. Ma aga olen juba nii harjunud nende pikkade vahemaade sõitmisega, et 7 tundi on tegelt suhteliselt kökimöki. Palenquesse jõudsin keskpäevaks. Algul oli veidi küll kurb sinna uuesti saabuda, alles nädal aega tagasi olin seal koos kõigi teistega olnud, nüüd aga olin täiesti üksi. Panin oma kotid pakihoidu ja läksin Agua Azuli suunduvat bussi otsima. Õnneks leidsin ühe õige pea ja 1,5 tunnine sõit vist küll maailma kõige käänulisemal otse mäeveerel asuval teel võis alata. Vahel oli ikka päris kõhe vaadata seda järsakut, mis otse su kõrvalt kuristikku langes, aga mis seal ikka, tuli lihtsalt loota, et bussijuhil uni peale ei tuleks. Seal ma siis istusin kahe mehhiko vanamehe vahel ja põrutasin siniseid vetevälju vaatama. Tegelikult on need teed päris ohtlikud ka ühel teisel põhjusel. Nimelt on Chiapas ja erit´i see ala tuntud oma aktiivse Zapata-liikumise poolest. Zapatad on mehhiko äärmusrühmitus, mis juba aastakümneid tagasi moodustati ning mis siiamaani protestib valitsuse vastu ning nõuab indiaanlastele rohkem võimalusi. Enamus rühmituse liikmeid tulevad ka indiaanikogukondadest. Vahel aga võivad nad olla ka turistidele ohtlikud, tuleb ette röövimisi, proteste ja inimröövegi. Palenque ümbruses leiavad tihti aset nn bussiröövid. Teele asetatakse puu, nii et bussijuht peab bussi peatama, siis aga astuvad bussi järsku sisse relvastatud mehed, kes kõik bussis olijad paljaks röövivad. Mul aga vedas. Ei sattunud ühegi sellise otsa. Küll aga kuulsin ühelt kutilt lugu, kuidas tema tuttavaga oli see juhtunud.

Igatahes, nüüd siis Agua Azulist. See oli silmipööritama panevalt ilus paik. Võimsatest koskedest veeres lahinal alla tonne ja tonne helesinist vett. Samas aga oli võimalik seal vees ka ujuda, mis tegi asja eriti põnevaks. Nõnda ma siis seal muudkui hüppasin köiega vette ja sulistasin ringi. Tegin paari turistiga tutvust, et need minust paar pilti ka võtaksid. Kohtasin kolme venelast.
Ja siis Jose Ricardot. Nojah. Siit õpetus, et ära lase endale kunagi midagi välja teha.

JoseRicardo oli 40 aastane mehhiklane, kellelt ma samuti palusin, et ta minust ühe pildi teeks. Hiljem kui hakkasin tagasi Palenquesse sõitma, siis ta hüppas mulle kõrvale ja ütes, et nad lähevad väikese minibussiga, kui ma tahan, siis võin nendega tagasi sõita. Eks ma siis haarasin võimalusest ja sõitsin nendega tagasi. Jõudsime Palenque bussijaama, kust ma kahe tunni pärast pidin järgmise bussi edasi Tulumi võtma. Öö kavatsesingi bussis sõites veeta(14 tundi!). Olin siis JoseRicardoga viisakas, sõbralik, sest sain nendega ikkagi tasuta tagasi. Tema ja ta ema ja isa pidid bussi Guadalajarasse võtma. Eks me siis istusime ja jutustasime seal, kuni ühel hetkel JoseRicardo järsku püsti hüppas ja teatas, et ei, ta ei lähe ikkagi koju Guadalajarasse, vaid ta helistab oma tööle ning palub ühe päeva puhkust juurde ja tuleb minuga hoopis Tulumi. Mulle ei antud mingit võimalus sõna sekka öelda. Nõnda siis juhtuski, et ma sõitsin koos JoseRicardoga Tulumi. Kuigi ega ma üldse eriti ei tahtnud, et ta minuga kaasa tuleks. Ehk oli tore temaga paar sõna vahetada, aga mitte midagi enamat. Niisiis ma ignosin teda enamuse bussisõidust ja ka Tulumi jõudes olin suhteliselt vakka. Otsisime ülesse The Weary Traveler hosteli, mida mu Lonelyplanet oli soovitanud. See paik oli suurepärane. Ehtne ja ehe, täis seljakotirändureid ja hipisid. Tundsin end seal esimesest hetkest saati hästi. Suur siseõu, kus puude varjus võis võrkkiiges lebada ja suur väliköök, kus iga päev võis tasuta hommikust süüa. Ja seda tõesti rikkalikult. Ka õhtuti tegime seal endale ise süüa, see oli nagu rohkem selline seltsiv tegevus, mitte igav ja tüütu kohustus.

Igatahes, parasjagu kui sinna kohale jõudsime oligi hommikusöögi aeg, niisiis läksime JoseRicardoga hommikust sööma. Köögis kuulsin järsku kedagi soome keeles rääkimas, tundsin heameelt ja küsisin minu kõrval seisvalt kutilt, et kas olete soomlased. Minu üllatus oli suur, kui ta teatas, et tema sõber küll aga tema on Eestist pärit! No tere Risto! Oi mul oli hea meel. Minu esimene eestlane keda olen kohanud oma Mehhikos viibitud aja jooksul. Hüppasin heameelest talle kaela. Mõne aja pärast tuli buss, mis inimesed hostelist randa transpordib. JoseRicardo aga oli parasjagu vetsus ja kuigi ma talle hüüdsin, et buss kohe tuleb, siis ta kahjuks sellele ei jõudnud. Niisiis ma läksin koos Risto ja Eeduga randa.

Mul vajus tõsiselt suu lahti kui esimest korda seda nägin. Helehelesinine vesi ja suured valged lained, liiv, mis on valge kui lumi ja pehme nagu beebipuuder, päike, mis soojalt paitab kogu su keha ja tuul, mis õrnalt peletab kuumust eemale. Ma olin paradiisis.
Veetsime pool päeva rannas ja läksime siis tagasi hostelisse, et miskit süüa. Jepikajee, JoseRicardo oli vist mõistnud, et ma ei ole vaimustuses temaga ringi hängimisest, nõnda siis oli ta lahkunud juba samal päeval.
Hiljem pöördusime veel tagasi randa, poisid käisid ujumas, mina pikutasin niisama palmi all.
Õhtul tutvusin rootslase Jonasega, kes meie põhjamaa gängi väga hästi sulandus. Tema ning veel paari inimesega sõitsime öösel Playa del Carmenisse, et kuhugi tantsima/pidutsema minna. See asub Tulumist kusagil 40 km kaugusel ja on üks kõige tuntumaid pidutsemiskohti kogu ümbruses. Jah, ma ei saa kurta, seal oli tõesti palju kuhu minna ja mida teha.

Kui tagasi pöördusime, sõitis meie autojuht aga kogemata 60 tsooni alas 80nega, sest ta ei olnud märganud kiirusepiirangut. Nõnda siis pidas politsei meid kinni. Nõuti 3000 krooni. Tal ei olnud nii palju anda, niisiis ta küsis kas vähemaga ei saaks. Politsei teatas, et hea küll. 1000 krooni. Muidu viime politseijaoskonda ja tuleb suur jama. Lõpuks aga andis ta politseinikele 500 krooni, need olid õnnelikud, et said jälle midagi omale taskusse pista ja me sõitsime edasi. Mingit ametlikku protokolli ei kirjutatud, mitte midagi. Lihtsalt väike sularahas preemia valvsatele mehhiko politseinikele. Kohutav. Korruptsioon möllab siin ikka meeletult.

Järgmisel päeval. Teisipäeval, läksin hommikul randa. Istusin kolm tundi pilti maalides ja seejärel kohtusin jälle Risto ja Eeduga. Läksime koos tagasi linna ja hosteli. Õhtu möödus ka rahulikult, rääkisin paljude huvitavate inimestega. Uskumatu kui tihti võib kohata lugu inimestest, kel lihtsalt on oma tööst ja elust siiber saanud, nad on kõik oma vara maha müünud ja lihtsat reisima tulnud. Kohtasin ka näiteks ühte kutti, kes on juba 8 aastat ringi reisinud ja tüdrukut, kes kümme aastat maailmas ringi seikleb ning vaid enda tehtud ehetest elatub. Aga ka nõnda võib elada ja ma leian, et mõneti võib see olla suurepärane elu. Näha nõnda palju! Mind tõesti innustasid kõik need lood, ehk küll mitte päris samades jälgedes käima, kuid kindlasti rohkem reisimist ning seiklemist ette võtma. Samal õhtul tutvusin ka Danieliga, kes on sakslane. Temaga kohtusin paari päeva pärast uuesti Isla Mujeresil, kus terve aja koos ringi hängisime, aga sellest veidi aja pärast. Praegu olen siiski jutujärjega veel Tulumis.

Kolmepäev oli kõige põnevam päev. Läksime Akumali, ka norrakad Öinstein ja Eilev liitusid minu ja Eedu ja Ristoga. Meil kujuneski välja selline kuueline seltskond(kui rootslane Jonas kaasa arvata), kellega kõik need viis päeva koos olime. Akumalis rentisime snorkeldamisvarustuse ja sukeldusime veealust maailma avastama. Ja see oli tõesti lahe! See oli nii lahe, et ma ei suuda teile kirjeldada kui lahe! Seda peab ise nägema. Ujuda suurte merikilpkonnadega ja koralliriffide vahel ja koos kõigi kalakestega Nemo filmist. Näha suurt barrakuudat ja raikala ja korjata merepõhjast merikarpe ja sukelduda põhja, et tindikala lähemalt uurida. Ulala, see oli nii vinge. Öinsteinil oli veealune kaamera ka, niisiis ta tegi päris palju fotosid ja videosid, kaladest ja meist ka. Varsti loodan, et ta saadab mulle ka need, siis saan ülesse panna. Veest väljas aga oli koguaeg palav, nõnda siis veetsimegi enamuse ajast vees. Ka snorkeldamisvarustust võisime terve päeva jooksul kasutada, niisiis saime merepõhjas ringi vaadata nii kaua kui süda lustis.
Õhtul mängisime hostelis piljardit, tegime mitmeid turniire, khmkhm, ma võitsin enamikud oma mängud ja tegin enamusele poistest koguaeg pähe. Mulle meeldib võita! Ma tean jah, et ma ei ole hea kaotaja. Aga kui ma võidan siis olen ma jälle hea seltskonnakaaslane, rõõmus ja lõbus. Nõnda ma siis olin sel päeval päris rõõmus ja lõbus.

Neljapäeval käisime Jonase ja norrakatega jälle Tulumi rannal. Iga päev Tulumis oli rannapäev. Aga mulle meeldis! Kõigepealt lesisime niisama päikese käes, poisid mängisid jalgpalli, kusjuures Jonas ja Eilev on mõlemad selles tõesti profid, niisiis ma ei hakanud parem oma olematuid võimeid sel spordialal näitama ja jäin majesteetlikult päevitama. Vahepeal klõpsutasin neist veidi pilte ja käisin niisama ujumas. Paari tunni pärast võtsime ette retke Tulumi varemete juurde. Kuna me ei tahtnud sissepääsu eest maksta, siis lähenesime merekaldal asuvatele varemetele mere poolt. Mööda kivist kaljuseina. Seal oli siiski aga täitsa võimalik kõndida ja vaatepildid, mis avanesid, olid jällegi lummavad, niisiis oli see seda tuhat korda väärt. Varemed ise oli ka kiftid, kuigi minu jaoks varjutas jällegi mere ja kaljude võlu varemete aastatuhandete väärtuse.
Eelmisel päeval olime rannas olles kohanud kahte kitarridega rastakutti. Ma laenasin ühelt kitarri, et veidi mängida. Hiljem ajasime ka natuke juttu. Nõnda siis neljapäeva õhtul sattus mu kätte flaier, mis teatas ühes baaris esinevatest hispaaniast pärit muusikutest ja minu suureks üllatuseks olid pildil samad kutid, kelle kitarriga ma eelmisel päeval mänginud olin. Nõnda siis läksime neid kuulama. Muusika oli tõesti meeleolukas, tuntud mehhiko ja laiemalt ladina-ameerika laulud, mis oli hispaaniapäraselt flamenko rütmi omandanud. Tantsisime palju. Minul palus üks esinejatest isiklikult ühe suurepärase salsatantsijaga tantsupõrandale astuda. Niisiis kõik tõmbusid meie ümber ringi ja saja saatva silmapaari ees pidime esitama ühe hoogsa tantsu. Minu salsaoskused on küll mehhikosse saabumise ajast saati paranenud, aga pikk tee on veel minna. Õnneks aga on päris lihtne tantsida, kui sul on hea partner, kes sind kindlalt suunab. Nõnda mul siis vedas, päris hästi tuli meil kokkuvõttes välja. Ta oli minust küll peajagu lühem ja seetõttu lõin paar korda oma küünarnukiga talle kogemata vastu kukalt, aga ta oli väga mõistev ja andestav, niisiis tantsisime veel hiljemgi.

Jägmisel päeval mõistsin, et kui sealt kohe ei lahku, siis jään oma puhkuse lõpuni sinna peatuma. Niisiis pakkisin pooleldi vastu tahtmist asjad, et siiski ka muid kohti näha. Enne aga läksime veel poistega hommikul Akumali, et korra snorkeldada. Kurb oli nendega hüvasti jätta. Kes teab, kas neid veel kunagi üldse näen. Loodetavasti. Aga ilmselt ei juhtu see siis enam Kariibimere kaldal. Võtsin collectivo (meie mõistes marsa) Cancuni.

Homme kirjutan edasi. Täna olen lihtsalt liiga väsinud. Homme hommikul pean päevakeskusesse ka minema. Juba järgmisel neljapäeval esitame pastoraali, niisiis on kolekiire ettevalmistustöö praegu käimas. Iga päev.

Besos, abrazos, buenas noches
Maya

2008-11-21T15:32:00.000-08:00

L2ksin reisile. Alustasin eelmisel reedel sellega, et s6itsin 17 tundi bussis. Kolm tundi Mexico Citysse ja sealt 14 tundi Palenquesse, mis asub Chiapases.
S6it oli ikka t6esti pikk, aga yleelatav, j2llegi t2nu nendele mugavatele pikamaa bussidele.
Sain endale bussis s6bra ka, Eleazar on tema nimi, ta on Veracruzist p2rit aga 6pib Mexico Citys.
Sain tema peal oma kaarditrikke harjutada. Sellest on saanud nyyd mu uus hobi. Ja ma ei taha kyll kelkida, aga mul on edu! Inimeste silmad l2hevad h2mmastusest suureks ja suud vajuvad lahti, n2hes kuidas ma j2llegi nende kaardi l2bi imenippide 2ra arvan. See on nii l6bus. Kui minust ei saa n2itleja, siis saab minust ehk mustkunstnik.

Palenques pidin veel ligikaudu kolm tundi ootama, enne kui teised Tuxtlast kohale j6udsid. L6puks oli kamp koos. Martha buss j6udis ka veel ning olidki k6ik olemas. Mina, Martha, Rafa, Jan, Fery, Martin, Yu, Ari, Mari ja Cinthya.
Niisiis v2ike lyhitutvustus. Jan, Fery, Martin, Yu, Ari ja Mari on samuti vabatahtlikud.
Martha tootab Siijuve(meie vastuv6ttev organisatsioon) kontoris.
Rafa ja Cinthya on Chiapase koordinaatorid. Need, kes aitavad vabatahtlikke, kes tootavad Chiapases.

Palenques oli tohutult niiske 6hk. Tundsin seda esimese asjana kui bussist v2ljusin. Ymberringi laius troopika, troopilised puud, p66sad, lilled, linnud, loomad. Palenque ise on pisike linn ja mitte just millegi poolest eriti kuulus, t2htsad on aga linna l2histel asuvad pyramiidid ja lyhikese s6idu kaugusel asuvad Misol-Ha ning Agua Azul. Meie oobimiskoht asus s6na otseses m6ttes keset dzunglit, oobisime pisikestes majakestes. Pisikesed teerajad viisid majade juurde, paljudel majakestel olid palmipuulehtedest katused. Tuba ise kyll ei olnud midagi erilist, pigem veidi vana ja v2sinud ilmsega, aga see-eest ymbrus varjutas selle oma ilusse. Vannitoa aknast avanes vaade k6rgetele puudele, lopsakate lehtede ja v22tidega. Lyhikese jalutusk2igu kaugusel, majutuskoha alal, asus kohvik. Samuti loodusesse mattunud ja samas ylim6nus koht.

Juba lyhikese ajaga olid k6ik riided seljas m2rjad, sest 6huniiskus oli n6nda suur. Aga sellest ei olnud hullu, sest v2ljas oli soe. Peale asjade 2ra panemist, s6ime kohvikus hommikust ja l2ksime siis pyramiide vaatama. Need asusid vaid 10 minuti s6idu kaugusel meie oobimiskohast.
Nood olid muidugi ylivinged- k6rged, majesteetlikud, aastasadu vanad, mattunud sygavale vihmametsade keskele. Tegime palju pilte, varsti luban, et panen need ka yles, aga pean k6igepealt pildid fotokast arvutisse laadima.
Olime t2htsamatele pyramiididele ringi peale teinud, kui j2rsku kerkis tugev tuul, taevas l2ks hetkega pilve ja hakkas sadama tugevat troopilist vihma. Jooksime nii kuis jaksasime kuid l2bim2rjaks saime ikkagi. N6nda l2bim2rgadena siis saabusime tagasi oma majakestesse. Puhkasime veidi ja l2ksime siis 6htul j2llegi kohvikusse. Kuna elekter oli 2ra, siis olid k6ikidel laudadel kyynlad, k6ik n2gi v2ga hubane ja m6nus v2lja. Peagi astusid lavale esinejad, mis andis meile v6imaluse tantsida gumbia, salsa ning hoogsa trummimuusika saatel.
Oeh, te oleks pidanud neid trummipoisse n2gema. Paljaste ylekehadega, kyynlavalgel, sokolaadipruunid ja k6igest j6ust trumme tagumas. MMM. Muud ma ei ytle. Hiljem n2itan aga pilti ka! Veel tehti tuleshowd. Yks naine keerutas p6levaid t6rvikuid enda ymber nii osavalt ja kiiresti, et see pani k6iki imestuma, h2mmastama ja lummas meid t2ielikult. Mind v2hemalt kyll. Igatahes oli supertore 6htu. Muy chido! Nagu Mehhikos oeldaks selle peale.

Oosel aga hakkas vihma sadama ja vihma sadas ka hommikul kui 2rkasime. Ja n6nda t6otas j2tkata ka terve p2eva. N6nda siis v6eti yhiselt vastu otsus, et Agua Azul ja Misol-Ha j22vad seekord 2ra, sest sellise ilmaga ei saaks neid 6igesti nautida. Olin kyll kurb, kuid mind troostis m6te, et kui ma nyyd Cancuni l2hen, siis saan v6ta bussi k6igepealt Palenquesse ja need ikkagi 2ra n2ha, sest Palenque j22b Tuxtlast Cancuni minnes teepeale. Terve pyhap2eva s6itsime bussiga, v2ljas muudkui sadas ja sadas. 6htuks j6udsime Tuxtlasse. Isegi siin oli yllatavalt jahe, sest tavaliselt peaks siin alati v2ga palav olema. L2ksime Rafa juurde, kus enamik meist sel korral ka oobis. Kuna me polnud terve p2eva mitte midagi teinud, siis otsustasime, et see tuleb tasa teha, niisiis korraldasime suure peo. Magama l2ksime alles kella 6 paiku hommikul.

Esmasp2eval k2isin ma San Christobalis. Martha, Rafa ja Ariga. San Christobal asub yle 2000 m k6rgusel merepinnast, samas kui Tuxtla j22b vaid 500 meetri kanti. Samas on sinna Tuxtlast vaid poole tunni bussis6idu tee. (See aga l2heb j2rsult m2kke). San Christobalis oli v2ga kylm. Seal on alati v2ga kylm, sest see asub nii k6rgel. Aga mulle seal v2ga meeldis. See oli esimene paik, kus n2gin Mehhikos sygist. Jah, ehtsat sygist. Lehed olid v2rvilised ja osad langenud. V2ljas oli jahe. Ehtne sygis. Linn ise on v2ike, aga v2ga popp turistide seas. Jah, peat2naval v6ibki rohkem turiste kui kohalikke kohata. K2isime kohalikul turul, kust v6is leida suurep2rast indiaanlaste k2sitood. Ahjaa, ja turul n2gin kahte soomlast. Miski asi maksis kymme peesot, niisiis, kuulsin neid "kymme" lausumas. Nonii, kohe oli k6rv kikkis ja sellele j2rgnes terve soomekeelne s6nadevaling, niisiis v6isin olla veendunud, et tegu on t6esti meie naabritega. Missiis, et nad olid v6hiv66rad ja isegi mitte eestlased, aga ikkagi kodule l2hedalt p2rit, seet6ttu oli nii hea neid n2ha. R22kisime veidi juttu ja l2ksime siis igayks oma teed. Aga hea tunne j2i sisse.
Siis k2isime kohvikus istumas(sest v2ljas kiskus juba t6esti v2ga kylmaks). Istusime ja asjasime juttu. Mitu tundi kohe. L6puks aga oli aeg tagasi poorduda. Tuxtlasse j6udes olin nii v2sinud, et j2in kohe magama. Ma olen siin yldse kuidagi kummaliselt tihti v2sinud. Iga p2ev pean l6unauinakuid tegema. Siin on siiski teine kliima, ja enamasti p2eval v2ga palav, ehk siis seet6ttu. Yldiselt v6ib Mehiko kliimat iseloomustada s6naga- etteaimamatu. Sest t2pselt nagu San Christobalis v6id sa kylmast l6diseda, siis j2rgmine hommik Tuxtlas(maini veel kord-poole tunni tee kaugusel. Nagu Tallinn-Keila) v6id sa p2ikeserabanduse saada.

Teisip2ev. Hommikul k2isin Mari ja tema s6branna Liziga soomas ja linnapeal. Nad on m6lemad belglased ja siin vabatahtlikud. Nad saabusid aga alles hiljuti, t2psemalt viis n2dalat tagasi.
Seej2rel plaanisin loomaaeda minna, sest Tuxtla on tuntud oma uhke loomaaia poolest, aga j2tsin selle siiski teiseks korraks, sest eelistasin paaritunnilist l6unauinakut. 2rkasin yles kella 4 paiku ja m6tlesin, mis nyyd teha. Jan oli mulle just s6numi saatnud, niisiis m6tlesin veidi ja otsustasin, et l2hen juba samal 6htul tema projekti. Mudiu pidin alles j2rgmisel p2eval minema.
S6itsin Coitasse. See asub tunni aja kaugusel Tuxtlast.

Ainuke vaba koht bussis paistis olevat yhe magava vanamehe k6rval. Niisiis libistasin end temast mooda ja istusin akna all asuvale istekohale. Vanamees 2rkas yles ja hakkas minuga jutustama. Kust sa p2rit oled, sa oled kena tydruk jne jne. Jutt, mida nad siin alati sinuga r22givad. Siis vajus ta uuesti magama. Yhel hetkel aga t6stis oma k2e minu p6lve peale. T6stsin selle koha sihikindlalt sealt 2ra, vaikselt liibus ta aga ikka mulle l2hemale. N6nda ma siis olin seal nurka surutud nilbe, ilmselt ka purjus vanamehe ja akna vahel. L6puks aga j6udsime 6nneks ikka Coitasse. Jan pidi mulle vastu tulema, aga ta ei olnud veel kohale j6udnud. Niisiis nilbe vanamees j2i minuga juttu puhuma. Kysis, et keda ma ootan ja kas ma ei tahaks temaga koos tema juurde minna. Ta v6iks mind oma poegadele tutvustada ja..ja yldse oleks jube tore. Ma keeldusin mitu korda viisakalt aga ta k2is ikka muudkui peale. See oli peaaegu koomiline. Tihtipeale leidub siin mehi, kes sulle "Hola Gyerita" h6ikavad v6i vilistavad, aga ei juhtu v2ga tihti, et nad nii j2rjekindlad on. L6puks aga 6nneks siiski saabus Jan ja ma p22sesin oma 60-aastase v6rgutaja kyysist.

Jani projekti nimi on "Hogar Infantil". "Laste varjupaik".
See asub otse yhe k6rge-k6rge m2e jalamil, miljoni dollari vaatega kohas, veidikene Coitast v2ljas, kuid k6ndimistee kaugusel. Juba kohe algusest peale m6istsin, kui v2ga tal vedanud on. Koht oli superilus, lapsi oli kyll jube palju(ligikaudu 80) aga nad k6ik olid r66msameelsed ja s6bralikud. Alguses muidugi saatsid mind tuhat uudistavat ja kahtlustavat pilku, aga kui olin nendega veidi l2hemalt tutvust teinud, leidsid nad 6nneks, et ma olen t2itsa "chido chava". Oobisin ma yhes toas ameeriklasest vabatahtliku Michellega.
J2rgmisel hommikul 2rkasin juba varakult, t2hendab k6ik 2rkasid varakult, sest neile oli see yks tavaline kooli/toop2ev. S6ime kella 7.30 paiku hommikust ja l2ksime siis Janiga jalutama. P2evavalguses n2gi kogu koht muidugi veel maalilisem v2lja. K6rge m2eahelik, majakesed, kus lapsed elavad, karjamaad ymberringi, lehmad neil ammumas. Ronisime veidi k6rgemale m2e otsa, kust avanes eriti ilus vaade. Istusime ja lihtsalt olime. Nautisime hetke.
Kell 10 oli Janil inglise keele tund, niisiis ma l2ksin seda vaatama. Huvitav on n2ha, kuidas teised oma inka tunde annavad, sest minagi ju selle ametiala esindaja praegu.
Hiljem k2isin ka Fery tundi vaatamas(Fery tootab jah ka samas projektis). Kui Janil on k6ik rohkem plaanip2rane, siis Fery on suur improviseerija. Ta ei teadnud tunni alguses yldse millest ta r22kima hakkab ja tund l6ppes hoopis sellega, et m2ngisime s6na 2raarvamism2ngu lihtsalt hispaania keeles ja r22kisime maailmast. Aga vahel on n6nda ka tore. Igatahes oli m6nus nende tundides olla. Vaatasin ka kuidas nad oma pastorelaks harjutasid.

6htul n2itasin lastele oma kaarditrikke ja m2ngisin Jani ning yhe v2ikese mehhiklasega korvpalli. 6petasin nad "Seitset" m2ngima. Kolm m2ngu neljast ma v6itsin! Hahaa, mu korvpalli m2ngimise anne on avaldumas. Enne magamaminekut l2ksime istusime Janiga veidi aega veel yleval, arvuti taga, vaatasime pilte ja videosid yksteise kodudest, s6pradest, perekondadest. Neljap2eva hommikul toimus Coitas suur paraad. K6ik koolid olid ette valmistanud tantsukavad, mida siis publikule esitati. See oli v2ga palav p2ev, p6letasin oma n2ogi 2ra. Peaaegu k6ik "Hogar Infantil"is elavad lapsed k2ivad ka Coitas koolis, niisiis olid nemadki seal tantsimas. Peale paraadi l6ppu j2tsin lastega n2gemiseni ja Jani ning Feryga peatse(homse) j2llej2gemiseni ning istusin bussi peale. 6htul k2isime Tuxtlakatega klubis.

T2na. Ma 2rkasin kell 9. L2ksime Marthaga Canyon Sumiderot vaatama. Ja ma ytlen ausalt, see on siiamaani k6ige maalilisem ja kaunim paik, mida oma Mehhikos viibimise aja jooksul n2inud olen. Istusime Chiapa de Corzos pisikese turistipaadi peale, mis meid siis kanjonit l2hemalt vaatama viis. Keset kanjonit voolab j6gi. Selle seinad aga ulatuvad kohati enam kui 1000 meetri k6rgusele. Vaatepilt mis avaneb on lihtsalt vapustav. Lisaks n2gin ma esimest korda elus krokodilli looduslikus keskkonnas, 6igemini kohe mitut. Kui 6igesti m2letan siis viite. Nood lesisid laisalt kaldal, liigutamata. Meid aga s6idutati neile p2ris l2hedale, niisiis saime neid uurida ja pildistada. Iguaani n2gin puu otsas. Ja siis neid suure nokaga linde. Yldse leidus seal igasugu erinevaid uhkeid linde. N6nda siis s6itsime seal kanjoni vahel kaks ja pool tundi paadiga ringi. J2in selle hommikupoolikuga v2ga-v2ga rahule.

Praegu aga olen ma Tuxtlas, oobin Rafa juures, ilmselt kuni pyhap2evani. Siis s6idan korraks Palenquesse, et Agua Azuli ja Misol-Had n2ha ning sealt edasi Tulumi. Tulumist Cancuni ja siis Queretarosse lennukiga tagasi. Aeg l2heb nii ruttu, mul on j22nud vaid 9 p2eva ringi seigelda, niisiis pean kiirustama, et k6ik 2ra n2ha, mida n2ha tahan.
Aga nyyd l2hen. Varsti tulevad Jan ja Fery Tuxtlasse ja siis saame teistega ka kokku. Ei tea veel, mis t2na 6htul teeme, aga ehk l2heme Marimba parki istuma. See on yks ilus ja suur park, mitmete kohvikute ja marimba muusikaga. Ja siis homme muuseumi. Ja ylehomme pean oma Chiapase s6pradega j2llen2gemiseni j2tma ja siis j2tkan juba seiklemist yksinda.

Igatahes, tervitusi Eestimaale! Kuulsin, et teil tuli lumi maha! Lund ma igatsen ikka veidi kyll. Veider tunne, et juba varsti detsember k2es, aga ma k2in lyhikeste pykste v2el ringi ja topin p2ikesekreemi n2kku, samal ajal kui keskv2ljakutel kuuski yles pannakse.

Besos,
Maaja

2008-11-12T14:25:00.000-08:00

T2na hommikul 2ratas mu telefon mind j2llegi kell 6. Kell 7 oli tund tehases. P2rast s6itsin koos Cesariga bussiga koju. Jah, raske on nende tehasepoistega, sest nad pidevalt kutsuvad mind v2lja, aga mul on niigi v2he aega ja selle tahaks oma s6pradega, mitte nendega veeta.

Kell 12 ruttasin j2llegi p2evakeskusesse ja veetsin kolm tundi lastega.

Jagasime pastoraali tekstid laiali ja rollid 2ra. Loodan t6esti, et k6ik ilusti oma tektsid nyyd siis ikka p2he ka saavad, sest teksti on p2ris palju, nende jaoks v2hemalt on seda palju.

Kui eile olid t6esti yhed eba6nnestunud tunnid, alustades sellega, et keegi mind ei kuulanud ja l6petades sellega, et mu pusa 2ra peideti, siis t2na oli juba palju parem p2ev. Nende tujud on muutlikud nagu ilm. Vivianne ja Alejandra, kaks tydrukut minu eriklassist olid eile t2iesti v6imatud. Lollitasid, kiusasid, l6id yksteist ja jooksid klassist v2lja(ning tagasi ei tulnudki). T2na aga v6is neid t6elisteks ingliteks pidada, nad kuulasid korralikult, tegid k6ike kaasa ja 6ppisid teksti. Ma armastan neid p2evi kui nad sellised on. Selleks aga, et nende huvi s2ilitada, l2heb mul t6esti kogu oma energiat tarvis ja seet6ttu olen alati nii l2bi kui sealt tagasi tulen. Samas aga tulin t2na ma t6esti heas tujus sealt tagasi. Nii hea meel oli, et tunnid l2ksid ilusasti. Tekstid said jaotatud ja rollid ka. Isegi harjutada saime juba veidi. Mul on usku, et saame detsembriks ikka yhe korraliku j6uluetendusega hakkama. Vaatasin juba v2lja ka, et kus seda teha saaksime. V2ljas turnimispuude vahel!

Vivianne, Alejandra ja Katalina panin siis ingleid m2ngima. Raske muidugi on, kuna nad lugeda eriti ei oska. Katalina n2iteks on 14 aastane aga veerib t2hti nagu minu 6-aastane 6de. Sellegipoolest ma kirjutasin nende teksti neile trykit2htedes v2lja ja jagasin k2tte. Seda ei ole palju, niisiis loodan, et nad saavad selle ikka ilusasti p2he, sest n2ha on, et nad tegelikult tahavad kaasa teha. Nad on v2ga toredad tydrukud, lihtsalt veidi rasketes oludes kasvanud, seet6ttu yritan m6ista kui nad vahel v2ga ootamatult v6i siis lihtsalt halvasti k2ituvad. Samamoodi on poistega. Nende t2helepanu on muidugi veel raskem v6ita, paar korda on aga ikka juba 6nnestunud. T2nagi suutsin yheks hetkeks k6ik yhte ja sama m2ngu korralikult koos m2ngima panna! Olin enda yle nii uhke:p

Reedel l2hen siis viisat tegema. Praegu olen ametlikult ikka veel turist. Reedel aga saab minust loodetavasti ametlik ja mitteimmigrandist vabatahtlik. T2na tegin oma passist koopia. Kujutate ette, nad tahavd igast lehest eraldi koopiat. Niisiis tuli see lehepatakas peaaegu 30 lehekyljeline.

M6ndasid asju on lihtsalt v6imatu leida. Kui k6ikv6imalikku sooki, jooki, saapapuhastusteenust, riideid ja aknapesu pakutakse sulle igal t2navanurgal, siis mingil arusaamatul p6hjusel on m6ningaid asju t2iesti v6imatu leida. Otsisin endale ujumisriideid. Ja see oli v6imatu missioon! K2isin l2bi k6ik poed vanalinnas ja mitte yhestki ei leidnud. K6ik ytlesid, et praegu ei ole hooaega ja seet6ttu ei ole. Siis l2ksin turule, sealtki ei leidnud midagi, K6ik vaid suunasid mind edasi kuhugi mujale. Aga seal "mujal" ei olnud ka kunagi mitte midagi. Niisiis, olingi kaks p2eva ujumisriiete otsingutel, ilma yhtegi paari ujumisriideid n2gemata. T2na s6itsin bussiga yhte suuremasse poodi, kus siis l6puks n2gin esimest paari t6elisi rannariideid. Neid olid seal kokku 10ne ringis. Aga nood maksid ligikaudu 700-800 krooni(ma ei saa aru kyll miks, sest midagi erilist nende juures ei olnud), niisiis j2idki mul nad l6puks ostmata. Selle asemel ostsin kilo banaane, nelja krooni eest! Nyyd pean aga lihtsalt oma vanad ujukad veidi kasutusk6lblikumaks muutma, sest nad ikka n2evad v2ga vanad ja r2baldunud v2lja. 6mblen uued paelad vms. Sest , ulalala, m2letate ma l2hen ju Cancuni!

Et lastel oleks lapsep6lv..

2008-11-10T19:13:00.000-08:00

Ja j2llegi on moodunud juba terve n2dal sellest kui siia viimati midagi kirjutasin. Ajal on tiivad.

N6nda siis oli eelmine n2dal yks k6ige toorohkemaid n2dalaid mu siinoleku aja jooksul. Aga eks ma pean ilmselt 2ra harjuma, sest p2evakeskuse too muudab mu p2evaplaani ikka k6vasti tihedamaks.
Kuigi see moodustab ametlikult vaid 3,5 tundi p2evast, siis on ta t2pselt keset p2eva, ja sinna minek v6tab aega, tagasitulek samuti ja l6puks tuleb igaks korraks tunnid ka ette valmistada. Niisiis olengi end j2rsku avastanud igap2evase kiire too keskelt. Kui varem l2ksin p2eval parki istuma, et raamatut lugeda ja kuidagi aega mooda saata, siis need p2evad on nyyd l2bi. Hahaa.

Aga v6imatu on neid lapsi mitte kalliks pidama hakata. Tean, et nendega tegelemine on vaevan6udev ja eriti algul pean ma k6vasti pingutama, aga kui olen ykskord nende usalduse ja austuse v6itnud, on r66mu ja uhkustunne seda suurem.
Nii armas on n2ha, kuidas iga kord minu saabudes v2hemalt 20 hoovis m2ngivat mudilast minu juurde jookseb, et mind tervitada,"Hola maestra, hola maestra!" h6igates. (Tere 6petaja, tere 6petaja!") Siis nad hyppavad mu otsa ja rippuvad mu kyljes, yritades iga hinna eest t2helepanu v6ita. Igayhel on midagi ytlemist v6i midagi vaja teatada. Samas aga tunnis on nende t2helepanu v6itmiseks vaja tuhat imevigurit teha, sest nad on kohutavalt pysimatud ja vahel mul ei 6nnestu ka pea peal seistes seda saavutada. Eks ma olengi siin laiemale yldsusele "maestra" nime all tuntud. Isegi mu oma organisatsioonis kutsuvad enamik neist mind siiamaani pidevalt 6petajaks. Vahel teeb see mulle ikka p2ris nalja. Aga mis seal ikka, eks ta on ju tegelikult t6si ka! :p

Raske on muidugi 70-ent last yheselt iseloomustada. Nad on siiski k6ik v2ga erinevad ja ma ei tunne neid ka veel nii h2sti. Olen ikkagi vaid yhe n2dala seal tootanud! V6in vaid neid oma esmamuljete p6hjal kirjeldada.

Kui m6ned neist tunduvad nagu tavalised lapsed, kes m2ngivad, naeravad, vahepeal jonnivad ja siis m2ngivad edasi, siis osade puhul on ikka selgelt n2ha, et nad tulevad perekondadest, kus neid keegi eriti ei kasvata ja kus juba v2ikesest peale antakse lastele halba eeskuju.

N2iteks sain eelmisel n2dalal v2ikeselt 7-aastaselt poisij6mpsikalt jalaga. Kaks korda. Ja see ei ole sugugi ebatavaline, ma olen korduvalt ja korduvalt juba n2inud, kuidas nad yksteist loovad.Olgu nad yksk6ik, mis vanuses. Tydrukud poisse ja poisid tydrukuid. Siis on paljudel kombeks ikka keskmist s6rme n2idata ja ropendada. J2llegi juba p2ris pisikesed oskavad ka k6ige ropemaid s6nu v2lja kuulutada. K6ige rohkem on aru saada, et rasketest perekondadest tulevad need, kes mul erigrupis on. Nood, kellega on mul iga p2ev tund. Neid on kokku ainult 6-7 tykki, aga oleneb p2evast on tavaliselt kohal vaid kusagil 4.
Tunnid toimuvad meil yhes pisikeses klassiruumis. Esimesel kahel korral ei kuulanud nad mind ikka kohe yldse. Jooksid klassist pidevalt v2lja ja hyppasid isegi aknast v2lja. Siis tulid tagasi, karjusid yle minu ja peksid yksteist pabertorudega. Siis l6id yksteist niisama. Siis tegid erinevaid roppe v6i seksistlikke liigutusi. Jah, neid teevad nad ka t6esti tihti, hirmutavalt tihti. Ja mitte ainult poisid. Tydrukud ka. Missiis, et ta on 10-aastane ja n2eb v2lja nagu v2ike ingel, aga siis j2rsku hakkab ta oma keskkohta seksistlikult keerutama ja kisub oma s2rki yles, et teistele ennast paljastada. Jah, ei j22 midagi muud yle kui j2reldada, et midagi on perekonnas ikka v2ga valesti.

Aga sellegipoolest tunnen, et vaikselt hakkavad nad mind juba omaks v6tma ja kuulama! V6tsin kahel viimasel korral oma kaamera tundi kaasa, see neile v2ga meeldis. Pildistada meeldis. Ja videot teha. Ja poosetada ka meeldis. Niisiis tegin nendega kompromissi, et igayks, kes enne kaamera ees ise n2itles, ehk koos minuga harjutusi kaasa tegi, sai siis p2rast fotoka enda k2tte ka v6tta. N6nda sain nad l6puks harjutusi kaasa tegema. V2hemalt osaliselt.
Tahan neile pastorelas ka s6nalise osa anda, niisiis t2na suutsim isegi paar lauset teksti p2he saada. Palju juttu ma neile aga anda ei saa, sest kuigi nad on enamjaolt 10-aastased, siis ei oska nad lugeda. V6i siis loevad v2ga kehvasti. Niisiis peame lihtsalt teksti tundides p2he 6ppima.
Aga ma usun nendesse, nad saavad sellega kindlasti l6puks hakkama, sest n2ha on, et neil tegelikult tahtmist 6ppida ja teha on, lihtsalt nende kaitsehoiak ei luba seda alati v2lja n2idata.

T2na oli mul yks tund ka p2ris v2ikestega. 3-4 aastastega. Nad on nii nupsikud! Ma t6lkisin "Kes aias, kes aias.." hispaania keelde ja siis 6petasin neid seda laulma/tanstima. Yllatuslikult tegid nad isegi p2ris t2helepanelikult ja tegid korralikult kaasa, kuigi oleks v6inud arvata, et neid on just k6ige raskem koos hoida. Samas aga tahtsid nad k6ik, et ma neid t6staksin ja keerutaksin ja hypitaksin. N6nda olin tunni l6puks ikka p2ris l2bi ja hiljem oli ju veel tund mu v2ikeste s6pradega eriklassist. Kui viimaks koju j6udsin lohistasin jalgu j2rgi. Olin hommikul ka juba kell 6 t6usnud, sest kell 7 oli inglise keele tund tehases.

N6nda siis aga kell 4 p2eval oli Josega inglise keel, otsustasin temaga m6ningaid tekste lugeda. Leidsin hiljuti yhe v2ga hea 6piku koos huvitavate aga samas ka keeleliselt harivate tekstidega. Jose siis luges, mina parandasin kohati. Ta t6lkis ja ma aitasin. Siis luges ta j2llegi, mul vajus yks silm kinni. Rutuga sundisin end seda j2lle avama. Siis Jose t6lkis, mul aga vajus teine silm kinni ja esimene j2rgnes sellele ka. J2in keset tundi magama!
M6ne hetke p2rast 2rkasin aga siiski 6nneks yles. N2gin, kuidas Jose mulle otsa vaatab ja muigab. Mind ennast ajas ka p2ris muigama. H2bi oli nagu ka veidi. Rohkem aga siiski naljakas. Kujutasin ette, mis ma ise teeksin, kui keset aktiivset t6lkimistood Turruga, Turru j2rsku magama j22ks. P2rast 1 tundi Josega, ootas siiski 3 tykki teistega veel ees. Aga sain nendega enda yllatuseks ilma yhegi enama unepausita hakkama.
Aga nagu L2tita, ei saa ma l2bi netita! N6nda siis olen nyyd veel siin. Aga l2hen kohe magama ka, uus p2ev ootab ees.

Ootan aga v2ga n2dalavahetust. Siis s6idan kaheks n2dalaks reisima!Chiapasesse ja p2rast Cancuni. T6otab tulla p6nev ja seiklusterohke!
Sellel n2dalavahetusel k2isime jalgpalli vaatamas, suurel-suurel staadiumil. Koos Erika ja tema s6bra Rauliga. Queretaro meeskonna v2rvideks olid sinine, must ja valge! Nagu oleks eestlaste keskele sattunud. Kahjuks aga meie meeskond kaotas- no pole hullu. Mul oli ikka kodune tunne, sest eestlased ka ju ikka tavaliselt kaotavad. Kui v2ljusime, siis sattusime just selle ukse juurde, kust pallurid ise v2lja tulid. Erika tahtis f2nnipilte. Ma ei ole kunagi neid paluma l2inud. Aga seekord m6ltesin, et mis seal ikka, l2heme teeme siis 2ra. Kahe kena jalgpalluripoisiga tegime pilti. Erika oli taevas, minule tegi nalja, et ta nii 6nnelik oli. Kokkuv6ttes oli aga p2ris l6bus!

Aga hea kyll, on viimne aeg magama minna. Jepikajee!! L6puks ometi! Buenas noches, cuidence, besos,
Maaja

Los dias de los Muertos (Surnute Päevad)..

2008-11-04T20:31:00.000-08:00

..on üks huvitav püha, mida Mehhikos tähistada armastatakse ja mida on siin juba v2ga pikka aega ka tehtud. See kestab kaks päeva, 1.novembrist- 2.novembrini. Neil päevadel mälestatakse kaotatud lähedasi. Pannakse nende auks püsti ajutised altarid, koos erinevate meenete ja toidu ning joogiga. Atarile pannakse asju, mis surnule meeldisid. Niisiis kui surnu armastas Coca-Colat juua, siis võid alatrilt ka Coca pudeli leida. Indiaanlased veedavad terve 1.novembri öö surnuaial. See on nende traditsioon. Nad söövad ja joovad ja palvetavad oma lähedaste haual ja seejärel magavad seal kuni hommikuni. Ka mul õnnestus seda näha.
Lisaks vanadele traditsioonidele on üritusel muidugi ka kommertslik pool. Igalpool müüakse surnupealuu kujulisi kujukesi, maiustusi ja muid esemeid. Veidi on kogu see püha muidugi kokku sulanud ka Ameerika Halloweeniga, niisiis ei puudu ka kõrvitsapead ja õudust äratavad maskid. Mehhiko Surnute Püha ei ole ikkagi päris sama, mis meie hingedepäev, kuigi see jääb samasse aega ja ehk tagamõte on ama. Mälestada surnuid. Kui aga Eestis tehakse seda vaikselt, küünalt hauale pannes, siis siin peetakse seda pidustustega, paraadide, muusika, kaunistuste ja lihtsalt pidutsemisega. Mehhiklastele meeldib uskuda, et sel päeval tulevad nende lähedased üheks päevaks maale tagasi ja nad tahavad seda koos nendega tähistada. Kuna peaaegu kõik mehhiklased on katoliiklased, siis neile meeldib uskuda, et surm ei ole midagi halba, vaid pigem pääsemine paremasse paika. Mis muidugi ei tähenda, et lähedaste surm mehhiklasi ei kurvastaks, muidugi kurvastab, aga usk ehk annab neile uut lootust ja jõudu. Niisiis, Surnute Pühal nad pidutsevad.

Meie läksime seda pidustust tähistama Patzcuarosse, mis vähemalt Lonelyplaneti väitel on üks parimaid kohti, kus sedapüha tähistada. Jah, tõsi on, et paljudel turistidel/matkajatel on vist Lonelyplanet varutud, sest linn oli tõesti tohutult rahvast ja eelkõige välismaalastest rahvast täis. Sellegipoolest oli koht väga kena. Linn ise ei ole suur, seal elab vaid ligikaudu 50 000 inimest. Huvitav on ka, et see asub enam kui 2100 m kõrgusel merepinnast. Päevasel ajal oli seal siiski väga soe, vaid õhtul läks päris jahedaks.
Esimesel päeval kolasime niisama ringi, käisime söömas ja turul. See on lihtsalt uskumatu kui odav siin käsitöö on. Jah, sest seda teevad enamasti vaesed inimesed, kelledele on oluline, et nad midagigi teeniksid, seetõttu langetatakse hinnad nii madalale, sest konkurentsi on palju.
Niisiis sain ma endale käsitööna tehtud maski 30 krooni eest ja sama hinnaga savist ja klaasist tehtud vaasi.

Patzcuaro asub järve lähedal. Järve keskel on mitu saart. Üks neist kannab Janitzio nime ja on neistehk kõige kuulsam. Dia de Muertose ajal, on see muidugi eriti ülerahvastatud. Meie aga muidugi läksime ja andsime oma kohalolekuga oma panuse ka. Selle pisikese saarekese kohta oli seal tõesti palju rahvast. Saar ise oli üleni betoneeritud tänavakestega, niisiis mitte just looduslik vaatepilt. Aga ilus oli seal sellegipoolest. Käisime surnuaial, kus (ülerahvastatud) vahekäikude kõrval haudadel võis näha indiaanlasi palvetamas või magamas. Siis tantsisime natuke kohalikul korvpalli väljakul trummimuusika saatel ja tulime sealt tulema. Sest korvpalli väljak oli tõesti ainus koht sel saarel, kus sa said oma käsi välja sirutada. Mujal polnud sellekski ruumi.
Tagasi mandril. Kuulsime kelleltki, et ühes lähedalasuvas linnakeses toimub püramiidide juures reiv(suure välidisko moodi üritus). Võtsime takso ja läksime kohale. Kuna meid oli 6, siis sõitsime pidevalt seitsmekesi(koos taksojuhiga) autos. Oli huvitav.
Diskot ega imskit aga Tzintzuntzanis ei olnudki. Jalutasime veidi püramiidide vahel aga kuna oli nii tohutult külm ja kell juba palju(nelja paiku hommikul), siis suundusime tagasi hotelli magama.

Järgmisel päeval lebotasime terve päeva. Kõik olid eilsest väsinud. Hommikul küll käisin koos Andreaga jumalateenistusel kaasas. Andrea(kes on sama vana kui mina, 19) käib iga pühapäev kirikus. Eriti oluline on see muidugi aga pühade ajal. Ja selliseid noori on siin palju. Huvitav oli jälgida kuidas siinne jumalateenistus välja näeb. Ebatavaline oli minu jaoks, et koorile mängis oreli asemel taustaks muusikat kitarriga. Ja kirikuõpetaja oli Toomas Hendrik Ilvese näoga.
Peale lõunat sõitsime uuesti järve äärde, vaatasime päikeseloojangut ja tegime corpsingu pilte. See oli ehk mu lemmik paik kogu selle reisi jooksul. Seal järve ääres, kui päike loojus, kalurid olid järvel, taustal mängis Mehhikole tüüpiline muusika ja meie tegime corpsingu pilte.
Õhtul aga jäin ma palavikku, niisiis eriti ei tahtnud välja minna. Kuna oli päis külm, siis otsustasimegi tuppa jääda. Istusime sees ja mängisime "tõde ja tegu".

Niisiis võtame kokku. Oli tore reis. Mulle igaljuhul meeldis.

Nüüd aga veidi mu eelmisest nädalavahetusest, millest mul samuti kirjutamata jäi. Kohtusin ühe poisiga. Christian on tema nimi. Ta elab siinsamas Queretaros. Leidsin ta üles couchsurfing.com lehekülje kaudu. Tuli välja, et ta käis sel suvel Eestis, niisiis tahtsin temaga kokku saada. Ja saingi. Veetsin tõesti toreda laupäeva õhtu Eesti kohta vestleldes. Nii tore oli kohata kedagi, kes on Eestit näinud, kes tundis piltidelt ära Oleviste kiriku ja Viru värava. Tundsin, et olen justkui kodule lähemal.

Ja lõpuks siis ka mu uuest tööst. Eelmisel nädalal käisin endale lisatööd otsimas. Kuna mul siin on tõesti palju vaba aega, siis otsustasin, et tahan ennast veel rakendada. Ja teha midagi laste heaks. Tänavalaste heaks. Ja teha midagi seoses näitlemisega. Teha ehk näiteringi.
Ja näe, leidsingi sobiva koha. "Centro del dia" (Päevakeskus) on valitsuse poolt ülal peetud organisatsioon, kust võib leida lapsi vanuses 3-17, kes on varem töötanud tänavatel(enamasti erinevaid nipet-näpet asju müües), et oma perekondadele lisaraha teenida. Nüüd on nad aga siia toodud, et nad ei veedaks terveid oma päevi tänavatel. Siin saavad nad koolis käia või siis väiksemad lihtsalt mängida, samuti süüa, pesta ja arstiabi, sellegipoolest õhtuti lähevad nad kõik oma koju ja enne koju minekut ehk töötavad ka tänaval, aga vähemalt ei jää nad hariduseta ja saavad iga päev korralikult kõhu täis. Seal on praegu ligi 200 last. Näiteringi hakkan mina tegema ligikaudu 70nega neist. Aga neljal päeval nädalas ja 4 tundi päevas, niisiis nad on jaotatud umbes 15 liikmelistesse gruppidesse ja ma ei pea korraga ohjeldama neid kõiki.

Niisiis täna andsin seal oma esimesed kaks tundi. Ja ma pean ausalt tunnistama, et mul tuleb ennast kõvasti ületama hakata, kui soovin neile midagi õpetatud saada. Väga raske oli nende tähelepanu köita a neid ennast kuulama panna. Kui väikestega (6-8) oli veel kuidagi võialik midagi teha, kuigi nemadki jooksid koguaeg laiali, siis vanematega(8-11), oli see täiesti võimatu. Ma arvan, et selle ajaga ei teinudki me vist korralikult ühtegi harjutust. Nemad on ka erigrupp, kes on raskema käitumisega, mis muudab olukorra minu jaoks veel rohkem proovile panevamaks. Nendega aga hakkab mul tund olema iga päev(st kõik neli päeva nädalas kui seal käin). Ma väga loodan, et suudan välja mõelda, kuidas neid ohjeldada! Mul tuli meelde nii palju seiku oma põhikooli ajast, kui keegi õpetajat ei kuulanud, mina kaasaarvatud ja nüüd ma tõesti mõistan kui raske ja proovilepanev võis neil seal klassi ees olla.

Mul aga paluti, et ma aitaksin lavastada või siis õigemini lavastaksin valmis jõuludeks ühe pastorela. Pastorela kujutab endast piibliteemalist lühinäidendit ja nende esitamine on Mehhikos vägagi levinud. Euroopas teame pastoraali, mis on maaelu ülistav karjaselaul, niisiis palun mitte sellega segamini ajada. Siinne pastorela on näidend, mis kujutab endast enamasti karjaste teekonda Petlemma, et vastsündinud Jeesuse-beebile kingitusi viia. Neid aga takistavad deemonid ja kuradid. Lõpuks nad siiski ikkagi leiavad oma tee Jeesus-lapseni.

Seda sama paluti minult lavastada ka Puentes(minu organisatsioonis), niisiis tuleb mul nüüd jõuludeks kahe pastoraaliga hakkama saada. Arvestades, et ma ei ole elusees ühtegi patoraali ise näinud, siis on see igaljuhul väljakutse. Aga üritan endast parima anda. Ahjaa, ja nüüd hakkasime lisaks ka Puentes regulaarselt teatritundi tegema, kaks korda nädalas. Niisiis, kui enne oli mul nii palju vaba aega, et ei osanud sellega midagi peale hakata, siis nüüd vaata, et leiaks aega, et oma asjadega ühele poole saada. Aga ma ei kurda. Ise ma valisin selle tee vabatahtlikult, niisiis käin selle ka korralikult lõpuni.

Huvitavaid ametiposte.

2008-10-29T12:42:00.000-07:00

Mehhiko on suur riik, aina kasvava elanikkonnaga. Tootute protsent on siin tohutu. Kurb aga t6siasi on, et k6igile lihtsalt ei j2tku korralikke tookohti. Niisiis on inimesed tihtipeale sunnitud endale ise tookohti leiutama.

Jube lahedad on need v2ikesed troonid, mida v6ib kohata igal t2navanurgal, vanamehed kui kuningad nende otsas istumas.Tegelikult on neil aga otstarve ka. Nimelt on need yles pandud kingade puhastamise eesm2rgil. Oma kingi lasevad puhastada ainult mehed ja ka puhastajad on ainult mehed. J2llegi yks too, millega paar(kymmend)tuhat inimest oma igap2evast leiba teenib.

Teine huvitav tooots, mille inimesed endale ise v2lja on m6elnud kannab "autovalvaja" nime. Kui reede v6i laup2eva 6htul klubisse v6i kohviku tahad minnaning enne seda autole parkimiskohta otsid, kohtad neid "autovalvajaid" igalpool. Missiis, et sa pargid oma auto lihtsalt kuhugi k6rvalt2navale, kus justkui ei peaks parkimise eest midagi maksma. "autovalvaja" astub ligi ning sirutab k2e ette. Ta lubab su autot valvata niikaua kunioma toimetused saad 2ra toimetatud. Ja eks mis siis muud kui maksad. Mitte kyll palju ja kindlasti v2hem kui parklas, aga siiski. Aga inimestel on tood h2dasti vaja.

Siis leidub veel n2iteks siin t2navazongloore. Kui keskp2eval on palju liiklust ja autod ummikutes seisavad, siis astub teie ette m6ni tuleleeke neelav ja 6hkuloopiv mehhiklane, kes kiiresti oma numbri esitab, samal ajal kui valgusfoor punast tuld n2itab. Ja enne veel kui tuli j6uab roheliseks minna, jookseb ta k6ik l2hedalasuvad autod l2bi ning teenib j2llegi m6ne peeso oma etenduse eest.

Sama ajahetke, ootamist punasevalgusfoori taga, kasutavad ka aknapesijad. Nad hyppavad ruttu ligi, pritsivad su esiklaasi puhastusvedelikuga kokku ja k2rmesti t6mbavad selle siis lapiga yle. Ei loe, kas sa soovid teenust v6i vehid k2tega eituse m2rgiks, nad teevad seda ikka. Ja isegi kui sa ei soovinud aknapesu, siis l6puks sirutad ikka k2e paari peesoga aknast v2lja. Pesija t2nab t2nulikult, ning kiirustab veel enne rohelise tule syttimistj2rgmise auto poole.

Leidub ka muusikuid. Nad kannavad endaga kaasas enamasti kitarri v6i bandzot, millega nad siis m6nda kohvikusse v6i baari sisenevad. K2ivad lauldes yhe laua juurest teise juurde ja esitavad paar tyypilist mehhiko ballaadi. Enamasti j22vad nad kyll suurema t2helepanuta, kuid alati leidub ikkagi m6ni lahke inimene, kes neile peeso v6i kaks pihku vajutab.
Lillemyyjad ja 6hupallimyyjad. Neid leidub k6ikjal. Eriti aga muidugi 6htuti ja n2dalavahetuseti. K2iakse paarikese juurest paarikese juurde ja keelitatakse noormehi oma neidudele 6isi kinkima. Yhel p2eval kohtasime yht eriti pyhendunud lillemyyjat. Olime neljakesi pargis, pidasime inglise keele tundi. Mina, kaks tydrukut ja yks poiss. Lillemyyja astus ligi ja kysis kas soovime lille osta. Laususime, et kahjuks seekord mitte. Siis kysis ta meie seltskonna ainsalt meeshingelt, et kas too ei tahaks neidudele kingitust teha. Ta vastas, et tahaks kyll, aga raha ei ole. Lillemyyja teatas, et sellest pole hullu, ta v6ib ju siis meilt tydrukutelt raha laenata. Seekord j2id siiski lilled otsmata.

Teeparandajad. Mehhikos leidub palju v2ga halvas olukorras ja augulisi teel6ike. Niisiis on nende teel6ikude juurde s2ttinud end mehed, naised, vahel terved perekonnad. J2llegi, kui on palju autosid ja nood ummikus seisavad, siis samal ajal siblivad autode vahel ringi need teeparandajadja lykkavad mulla, liiva v6i kiviklibuga teel olevaid auke kinni.T2nut2heks mugavama ja v2hem hyplikuma s6idu eest annavad siis autojuhid neile veidi raha.

Oletame, et istud bussijaamas bussi peale ning tahad teise linna s6ita. Bussiterminali v2rava juures hyppavad bussi peale kaks-kolm myygimeest,et myya raamatuid, sooki, jooki, tooriistu v6i tuumapomme. Yksk6ik mida, peaasi et ostetaks.

Loomulikult leidub veel ka igat muud tyypi ja igas vanuses myygimehi/naisi/lapsi. K6ik pyyavad midagi myya, sest k6iktahavad syya, tahavad riideid kanda, tahavad oma lapsi kooli saata, tahavad elektriarvet maksta, tahavad ellu j22da. Sellegipoolest on vahel p2ris muhe vaadata, milliseid ameteid inimesed suudavad endale v2lja m6elda.

Lapsed t2navalt. T2navalapsed.

2008-10-27T10:33:00.000-07:00

Tahan teile kirjutada veidikene Mehhiko yhiskonna pahupoolest. Vaesusest, mis on kontrastiks kogu rikkusele, mida siin samuti tihti kohata v6ib. Samal ajal kui t2naval vuhavad uhked lahtiste katustega Ferrarid v6i Mercedesed ja avenyyd on kaunistatud miljoneid peesosid maksvate palmipuudega, uhked hotellid v6tavad turiste vastu,pakkudes neile igakylgseid v6imalusi, mida hing ihaldada v6ib ja Cancuni valged liivarannad v6luvad oma uhkete jahtidega k6iki kylastajaid, siis v6ib k6igi suurlinnade (v6i v2ikelinnade v6i kylade)t2navanurkadelt, pargi sissek2ikude juurest v6i vanade lagunenud majalobudike eest leida istumas vaeseid, tihtipeale r2paseid ja mustusest haisvaid lapsi, kel pole ei kodu ega vanemaid v6i kui isegi on, siis taolised, kes oma lastest suuremat ei hooli. Paljud perekonnad on muidugi lihtsalt ka sunnitud oma lapsed t2navale kerjama v6i asju myyma saatma, sest muidu ei oleks neil yldse midagi, millest elatuda. Igaljuhul on aga maailm nende inimeste vastu tihtipeale v2ga karm ja elluj22mine on yks suur v6itlus.

Eelmisel reedel sain 6htul kahe oma s6braga kokku. Olime siinsamas Queretaros, see n2dalavahetus ma ei s6itnud kuhugi. Kavatsesime m6ne baari otsida, kuhu maha istuda, et juttu ajada. Olime parasjagu k6ndimas l2bi Plaza de Armase, kui yks v2ike poisike mu juurde astus. "Palun, kas sa annaksid mulle veidi raha, et tacosid osta? Ma olen n2ljane." Hetkeks k6hklesin, sest t6si on, et p2evas kysib v2hemalt 10 inimest sinult raha, aga siis vatasin talle otsa ja n2gin, et ei eales suudaks ma talle 2ra oelda ja ignoreerides minema k6ndida. Kummardusin alla, et teda l2hemalt uurida. Ta oli kolmeaastase pikkusega, r2baldunud riiete ja vereplekkidega pluusil, n2gu nagu murjamil, yleni m22rdunud. Kysisin, et kui vana ta on. Teadis vastata, et kuuene. Kysisin, et kus ta elab. Ta ei teadnud. Kus ta vanemad on? Ta ei teadnud. Mida ta t2na tegi? Ta ei m2letanud. Kas ta on siin iga p2ev? Jah. L6puks sain siiski teada, et ta on siin oma vanema 6e(9) ja vennaga(14).

L2ksime siis nendega kohtuma. Vend ootas k6rvalt2navas, istus trepimademel. 6de tuli ka peagi. Saime l2hemalt tuttavaks. Vanem vend r22kis mulle, et tegelikult nad on San Ildefonsost p2rit ja tulid Queretarosse vaid n2dalavahetuseks, et veidi asju myya ja niimoodi perekonnale raha teenida. Et tegelikult k2ivad nad koolis ja rendivad Queretaros maja, kus n2dalavahetuseti oobivad. M6istsin, et see on kyll sama suur vale kui see v2idetav maja ja seda talle ka ytlesin. Et p2ris nii see vist ei ole. Eks ta taipas, et oli vahele j22nud ja parandas ennast, et tegelikult oobivad yhes turvakodu moodi kohas. Ka selle koolisk2imise kohapealt ei osanud ma seisukohta v6tta. Kui see 14-aastane ei teadnud isegi, et Ameerika Yhendriigid on riik, siis ei ole v6imalik, et ta on 8 aastat koolis k2inud. Kas nad aga t6esti on siin vaid n2dalavahetuseti v6i iga p2ev, nagu v2ike vend mulle algul oli ytelnud, see j2igi mul teada saamata. Ehk neil t6esti on vanemad San Ildefonsos, seljuhul on nood aga kas ylimalt vaesed, et on sunnitud lapsed t2navale saatma v6i siis lihtsalt hoolimatud nende suhtes v6i siis m6lemat. Kui aga 6-aastane poiss on kell 10 6htul t2naval ja syya palub, siis ei ole v6imalik, et tal on olemas normaalne kodu.
Tydruk, kelle nimi oli Veronika, oli v2ga armsa n2eratuse ja r66msa olemisega, lausa yllatavalt, arvestades, et ta kell 10 6htul suures linnas ja vaid 6hukese s2rgiv2el yksinda inimestele 1-krooniseid n2tse myys.
Tahtsin talle komplimenti teha ja ytlesin, et tal on ilusad k6rvar6ngad. Ta naeratas ja t2nas. Siis aga n2itas oma teist k6rva ja lausus arglikult, et tal tegelikult on ainult yks k6rvar6ngas, teine kadus 2ra. Kysisin, kas ta tahaks minu k6rvar6ngast oma teise k6rva proovida. Ta aga lausus, et see teine k6rvar6ngas kadus tal juba nii ammu, et auk on kinni kasvanud. Selline oli see yhe k6rvar6ngaga tydruk Veronika.
Raul, kes oli vanem vend, myys liblikaid. 20 krooni tykk. Ta aga s6nas kahetsusega, et eriti h2sti see myyk just ei l2he. P2evas ehk 5-6 inimest ostavad. M6tle, sa tootad terve p2eva, yritades myya midagi, et endal hinge sees hoida, 200 inimest ytlevad sulle 2ra ja ehk viis ostavad siis sult selle yhe liblika. Ja sedagi n2gu krimpsutades, "No hea kyll." Muidugi ma m6istan ka neid inimesi, sest yhel hetkel sa lihtsalt tydid andmast, kaua sa ikka jaksad igale kerjavale hingele annetada, sest neid leidub nii tohutult tohutult palju. Aga mis neil j2llegi muud yle j22b? Ma aga ei kujuta ette, mida peab see v2ike laps tundma, kellele k6ik tuimade n2gudega "Ei, ei, j2ta mind rahule" ytlevad. Usun, et nad on muutunud immuunseks inimeste tydinud ja eitavatele n2gudele.

Ma m6tlesin, et aitan neid veidike ja koos suutsime kaks liblikat maha myya. Mooduvatele poistele, kelledele ma siis juurde astusin ja ilusti palusin. M6ni pluss on ikka ka heledanahaline olemisel. Yhe liblika ostsin ka ise 2ra.
J2rsku m2rkasin, et yks kahtlase v2limusega vanem kutt, seisab veidi eemal ja j2lgib meid. Kysisin, et kas nad teavad teda. Raul vastas kiiresti, et "Casi no", "Peaaegu mitte". Kysisin, et kas veidike siis ikka teavad, Raul muutus ebalevaks ja pobises midagi oma nina ette. Kui j2rgmisel hetkel taha vaatasin, oli kutt kadunud. J2reldasin, et kyllap on ta keegi, kes nende toost veel omakorda kasu l6ikab.
Siis l2ksime sooma, algul nad teatasid, et neil ei ole k6ht yldse tyhi ja et ei ole vaja, aga kui ma olin ikka mitu, mitu korda kysinud, siis l6puks tunnistasid, et tegelikult tahaks syya kyll. S6ime tacosid. Ostsin poest ka suure limpsipudeli, niisiis said nad k6hu korralikult t2is. V2hemalt selleks yheks korraks.
Siis aga teatas Raul, et nad peavad nyyd minema, sest kell 11 pannakse see oomaja kinni, kus nad magavad. Saatsin neid veel veidike maad ja leppisin siis nendega kokku, et homme kohtume j2lle. Samas kohas, kell 4. Nad lubasid tulla, ma palusin, et nad kindlasti tuleksid. Vaatasin neid eemaldumas, sydames aga eelaimdus, et j2rgmisel p2eval ma neid ei n2e.

Nii see l2kski. Kell neli olin ma seal kohal. Istusin, ootasin, tegin ringi ymber pargi, l2bi pargi. Ei olnud neist j2lgegi. Ootasin seal kokku peaaegu, et neli tundi. N2gemata nad aga j2idki.
Ka pyhap2eval k2isin vaatamas, aga siiski ei n2inud kedagi.
Loodan, et sellegipoolest nad yhel p2eval veel mu teele satuvad. N6nda v2ga tahaks neid aidata. Aga raske on aidata kedagi, kes end aidata ei lase.
T6si aga on, et taoliseid lapsi leidub Mehhikos palju ja valitsus on abitu, et k6iki neid aidata. Kui ma aga suudaksin kasv6i yhe neist t2navalt 2ra tuua, tunneksin, et olen siia p6hjusega tulnud.

Ma tahan t2nada k6iki, kes v6tsid vaevaks teha v2ikene annetus, et neid pisikesi mehhiklasi aidata. Luban, et kogu teie saadetud raha l2heb hea eesm2rgi saavutamise tarbeks!

Veelkord, kui teil on kasv6i 25 krooni yle, et see lastele nagu Eziquiel, Raul ja Veronika saata, siis oleks sellest tohutult abi. Minu konto nr on 10010419633019 ,Yhispank. 25 krooni on nagu yks hamburger v6i rongipilet Keilast Tallinna ja tagasi. See ei ole palju palutud. Samas aga on neile see v2ga suure t2htsusega. Kui perekonnal on piisavalt raha, et osta syya ja saada 2ra elatud, siis t2hendab see, et lapsed saavad minna kooli ja ei pea t2naval tootama. N6nda on neil aga v6imalik saada haridus ning tookoht, mitte aga j22da elu l6puni t2navale. V6i kui te ei taha aidata neid, kes elavad nii kaugel teises maailma otsas, siis aidake neid, kes elavad Eestis. Ka Eestis on t2navalapsi v6i v2ga vaestes peredes elavaid lapsi, kes abi vajavad.
V6tke endale eesm2rk- yks heategu p2evas! ;)

Pildid Estyesile.

2008-10-23T21:53:00.001-07:00

Jevgenia, allpool, teiste postituste juures on veel pilte, niisiis v6id ka sealt v6tta. Maaja

Buenas noches, amigos!

2008-10-23T17:38:00.000-07:00

Eelmine reede. P2ev kulges rahulikult. Nagu ikka. Praegu, n2dal aega hiljem ma isegi enam ei m2leta, mida tolle reedese p2eva p2eval tegin. Ahaa, siiski. Basic 2 grupiga(kuhu kuuluvad nooremad, neli tydrukut, kes on 15aastased.), nendega pidasime tundi pargis. Pean tunnistama, et nendega on k6ige raskem. Nad oskavad keelt k6ige v2hem ja lisaks on nad ka just selles vanuses, kus yksk6ik mille 6ppimine tundub justkui sunnina kellegi teise poolt. Puberteet, mis parata:p Lisaks tulid nad alles kolm kuud tagasi v2ikesest maakohast, kus haridustase on ikka v2ga madal ja ehk seet6ttu on neil k6igil 6ppimise ning kontsentreerumisega veidi raskusi. Aga eks ma ikka yritan leida mooduseid, et neile midagi selgeks teha. Ja ma ju tean, et nad ise ju ka tegelikult ikka tahavad. Kuu ajaga suudavad nad juba oma nime oelda ja et pastakas on laua peal. Kyll kirjavigadega, aga siiski. 6pime, 6pime elule. 6pivad nemad ja 6pin mina koos nendega. 6ppida 6petama on ka omaette too.

Reede 6htul k2isin ma teatris. Cesari ja Laloga. Vaatasime yht Don Quijote paroodiat. Oli vist p2ris naljakas tykk, sest publik oli koguaeg krampis. Mina muidugi ei saanud suuremast osast naljadest aru, niisiis v6isin seda lihtsalt eeldada. Midagi muidugi ikka m6istsin ka ja p6histsenaariumile sain pihta, aga naljad, mis m6eldud veel eraldi queretarolastele, j2id mulle siiski suuremas osas 2hmaseks. N6nda ma sisi j2lgisin, kuidas n2itlejad liiguvad, milliseid lavav6tteid kasutavad, milliseid dekoratsioone kasutatakse ja kas leidub erinevusi meie teatriga. Jah, ikka leidus kyll. Esimene erinevus oli see, et teatrisaali oli lubatud popcorni ja koolaga k6ndida. Nagu kinos. Cesar ja Lalo kyll kinnitasid mulle, et suurtes esinduslikes teatrites see p2ris nii ei ole ja et see siin on alternatiivne teater, aga ikkagi j2ttis see mulle algul kuidagi kohatu mulje. N2itlejad ise tundusid mulle v2ga erineva tasemega, tykis tegi kaasa kokku vaid viis n2itlejat ja ma ytleks, et vaid kaks nendest oskasid n2idelda. Nood kandsidki kogu etendust algusest l6puni, nende naljade yle naerdi ja neile aplodeeriti, ylej22nud kolm j2id nagu varju. Ma j2in aga igatahes oma esimese teatrikogemusega siinmail rahule ja kavatsen peagi j2lle minna.

Ma ei plaaninud n2dalavahetusel kuhugile kaugele minna, aga tuli j2rsk plaanide muutus, kui Alejandro mulle helistas ja teatas, et Guadalajaras toimub sel n2d. vahetusel just yks suur festival ja ma ei tohiks sellest ilma j22da. M6tlesin ja kaalusin. L6puks otsustasin, et mis seal ikka, l2hen.
V6tsin laup2eva hommikul kell 6.30 bussi. Kella poole yheks olin juba Guadalajaras. Alejandro tuli oma s6braga mulle j2rgi ja siis s6itsime teise bussiterminali, et Amber, Vincent ja Hofie peale korjata. Laup2ev moodus t6esti toredalt, k2isime festivali vaatamas, m2ngisime Alejandro s6bra juures trumme ja k2isime torta augatasid soomas(kusjuures, televisioon oli just parasjagu seal ja minuga tehti intervjuu, jepikajee, minust on saanud uus mehhiko kuulsus).
Koju(ehk siis Alejandro juurde. oobisime k6ik seal) saabusime alles kella 6 paiku hommikul.

Siis aga j2rsku, helises telefon. Helistati Chihuahuast, kus elas Alejandro vanaisa ja teatati, et too oli just surnud. Jah, toredale p2evale oli saabunud mitte nii tore l6pp. Alejandro oli t6esti loodud ja ma saan temast ka t2iesti aru. J2rgmise p2eva hommikul, pakkisime meie aga oma asjad juba varakult ja lahkusime. Ilma, et oleks teda ylessegi ajanud. Kuigi pidime algse plaani j2rgi kuni esmasp2eva hommikuni j22ma, siis nyyd ei olnud see muidugi v6imalik. Kuna olime vaid kaks tundi maganud, siis k6ndisime ringi nagu kari zombiesid.
S6ime, vedelesime yhes pargis, k6ndisime ja vedelesime j2rgmises pargis. Siis helistas Alejandro ja ytles, et tahab meid ikka veel n2ha enne kui koju l2heme. Saime temaga kokku ja veidi peale seda viis ta meid bussijaama, et me saaksime oma kodudesse s6ita. Mina Queretarosse, teised Ocotlani.

Esmasp2eval ei teinud ma suurt midagi. K2isin j6usaalis, istusin pargis, lugesin raamatut, andsin tunde. Ega iga p2ev ei saa ka pidup2ev olla.
Tegelikult terve see n2dal on v2ga rahulikult moodunud. N6nda ka teisip2ev. Hommikul k2isin linnapeal, ostsin endale uusi riideid. Jah, kui Pueblas olid riiete hinnad enam v2hem samad, mis meie kodumaal, siis siin Queretaros on k6ik hinnad oma kolm korda madalamad. Seet6ttu on soppamine siin lausa lust. Teksad j22vad enamasti 150 krooni piiresse, pluusid saad k2tte 50 krooniga, jalan6ud 100ga. Mulle sobib. Kolmap2ev. 6htul k2isin yle pika aja j2lle salsas. Mulle meeldib. Hyppad ja vehkled seal koos 50 aastaste t2dikestega, seekord oli mehi ka rohkem, 50% rohkem kui eelmine kord- 2!
T2nagi ei toimunud midagi eriti m2rkimisv22rset, k2isin istusin p2eval pargis, lugesin raamatut, kylastasin yht n2itust, 6htul andsin tunde. Viisin seekord ka Conversation grupi ja Intermedio parki. Nii armas on vaadata, kuidas 20 aastased inimesed sellest n6nda elevusse v6ivad minna. Nendele on muidu n2dala sees ilma p6hjuseta majast v2lja minek keelatud, seet6ttu ei saa nad n2iteks niisama 6htul parki istuma minna. Ja kui ma siis seda tunni raames teen, on nad t6eliselt r66msad. Istusime pargis, murul, p2ike soojendas meid veel oma viimaste loojuvate kiirtega. Need olid sel korral lihtsalt vestlustunnid. Ilma igasugu kirjutamiseta. Leian, et vahel on see v2ga vajalik. Harjutada lihtsalt vestlemist, suhtlemist, sest neil tegelikult on olemas p2ris korralik s6navara, aga neil lihtsalt puudub julgust r22kimaks. Conversation grupiga r22kisime lapsep6lvest. Karstin, et see v6ib olla veidi keeruline teema, mille yle arutleda, kuid tahtsin sellegipoolest katsetada. Jah, t6si oli, et ega nad v2ga ei tahtnud oma lapsep6lve meenutada, oli n2ha, et see t6i neile meelde palju valusaid m2lestusi. Kui kysisin Judithilt, et ta r22giks milliseid m2nge nad v2ikesena m2ngisid, siis tal tulid pisarad silma ja ta ytles vaikselt, et tema v2ike vend oli haige, niisiis ei saanud ta kunagi eriti m2ngida, sest pidi tema eest hoolitsema. Niisiis yritasin teema suuna rohkem neutraalsele pinnale ja l2puks r22kisime lihtsalt Mehhiko lastest yldiselt.

Viimased p2evad on olnud v2ga palavad. Huuh, ma p6letasin Guadalajaras oma n2o lausa 2ra. Seal on kyll veel palavam kui Queretaros, aga siingi on praegu ikka v2ga soe olnud. Selline meie juulikuu suvep2eva ilm. M6nus! :p

Sain Ulililt teada, et yhes teises organisatsioonis Qros. tootab 10 vabatahtlikku Kanadast, kellest osa minuga yhe vanused. Niisiis ma nyyd p2ris p6nevil, tahan nendega kindlasti kohtuda, mul oleks nii hea meel, kui leiaksin siit Qrost. endale teisi vabatahtlikest s6pru. Praegu ikka hulgun enamuse ajast yksi ringi v6i r22gin suvaliste v66rastega pargis juttu(enamasti siiski nende algatusel). Ja siis lisaks veel kavatsen hakata m6nes teises org., kus elavad v2ikesed lapsed, abiks k2ima. Tunnen, et hea meelega tahaksin nendega tegeleda. Mitte ehk iga p2ev, aga paar korda n2dalas lihtsalt abiks k2ia oleks ju v2ga tore.

Aga ma nyyd l2hen, sest meil on oo! J2llen2gemise-lugemiseni!

Ja j2lle oleme n2dala jagu vanemad.

2008-10-16T21:49:00.000-07:00

Niisiis, reedel ma l2ksin Pueblasse. Yksi. Erika ikkagi ei tulnud. Eks ma m6istan ka, sest sinna s6it on p2ris kallis ja plaan tuli ka ikka suht 2kitselt. Aga mis seal siis ikka, l2ksin yksi. Ma ei teadnud, mis buss mu sinna peaks viima, niisiis l2ksin lihtsalt ehku peale bussijaama, et kysida, sest netist ei leidnud. Aga vedas, poole tunni p2rast juba v2ljuski minu buss 6iges suunas.

Neli ja pool tundi s6itu ja olingi kohal. Teate, aga Mehhikos bussiga s6ita on m6nus, sest erinevalt sellest, mida v6iks eeldada, on k6ik pikamaa bussiliinide bussid siin tohutult mugavad ja modernsed. Varustatud telekate, 6hukonditsioneeri, allalastavate istmete ja jalatugede. Lisaks on sul jalgade ees just piisavalt ruumi, et saad need v2lja sirutada ja ei pea kuidagi k2ngus istuma. Terve tee n2idatakse telekast filme, enamasti ameerika filme hispaaniakeeles pealeloetult. Niisiis, on bussis6it minu jaoks justkui yks minu mitmetest keeletundidest. Jah, keeletunde jagub mul siin minu iga p2eva igasse tundi.

Pueblas. Paar linnabussiliini ja leidsin oma "vana kodu" ukse eest. Nii hea oli seal olla, n2ha Lizi, Miriami, nende ema. Nad on t6esti k6ik imetoredad ja vahel mul on t6esti kahju, et ma ei saa kogu oma teenistuse aega koos nendega elada. Lobisesime ja s6ime, n6nda 6htu k2tte j6udiski. Seej2rel saatsin Luisile s6numi, et olen valmis v2lja minema. Luis on yks Siijuve koordinaatoritest, kes mulle p2ris heaks s6braks on saanud. Yritasin ka helistada Sachale ja Josephale aga kumbki ei vastanud, niisiis l2ksime vaid Luisiga. Saime tema s6pradega kokku yhes kohalikus baaris nimega "La Mentirosa". Ilus s6na hisp keeles, sellele mitte nii ilusale t2hendusele. "Vale". Tantsisime ja ajasime juttu. Yks minust pea jagu lyhem, 28 aastane Luis(yks teine Luis, minu s6bra Luisi s6ber) yritas mulle terve 6htu kylge lyya. See oli ausalt oelda t2itsa naljakas, kui su peanupp on ikak sama k6rgel kui tydruku 6lad ja n2ed, et nagu too ei taha eriti vedu ka v6tta, siis v6iks ju rahule j2tta. Aga oo ei, ta oli v2ga sihikindel. Kuni kojuminekuni ei andnud alla. Jah, n6nda see 6htu seal moodus, kella 3 paiku j6udsin tagasi "koju".

Laup2ev oli tore. L2ksime Miriami ja tema poiss-s6braga teadusmuuseumi. "Imagina" oli paiga nimi. Ma armastan muuseume, kus saab asju katsuda ja proovida ja avastada ja nuputada. Ja see oli t2pselt yks selline muuseum. N2iteks said sa teha mulle ja siis neid yle enda pea t6mmata, nii et hetkeks olidki p2ris omas mullis. Veetsime seal aega kuni sulgemiseni ja suundusime siis koju tagasi sooma. P2eval olin Josephaga yhendust saanud ja ta lubas 6htul ka meiega v2lja tulla. Kahjuks ma yhtegi teist vabatahtlikku k2tte ei saanud, sellest oli muidugi kahju, sest oleks tahtnud neid k6iki n2ha. Aa, Tuomas mulle saatis s6numi, et ta on hoopis Vera Cruzis. See on yks mitmetest kohalikest rannakuurortitest. Aga jah, igatahes, 6htul l2ksime "Rumbasse". See on tantsuklubi, kus Liz tootab. Enamasti lastakse seal salsa muusikat, vahepeal astuvad lavale ka esinejad, et oma suurep2raseid tantsuoskusi n2idata. Mulle meeldis seal v2ga. Koht ise oli suur ja ruumikas, vahepeal jagati rahvale neid pimedas helendavaid pulgakesi ja 6hupalle. Muusika oli ka t6esti m6nus. Algul istusime niisama, koos Luisi, Josepha ja Josepha siinse 6e ja vennaga. Hiljem lisandus ka yks Luisi s6ber Jesus. Jah, Jesus on siin v2ga levinud nimi. Jesus kutsus mu tantsima. Algul ma ikka h2sti ei julgenud ega osanud ja olin kohmetu, aga pikapeale hakkas aina paremini v2lja tulema ja asi l6ppes sellega, et tantsisime Jesusega kella neljani hommikul. Ta tantsis t6esti h2sti ja kuna ta mind pidevalt kindlalt suunas, sis oli minulgi palju lihtsam tantsida. Usun, et 6ppisin selle yhe 6htuga rohkem salsat, kui kogu siin veedetud ajaga kokku.

Pyhap2ev moodus koju tagasi tulemise t2he all. Midagi olulist ei toimunud.

Esmasp2ev. Hmm, k2isin linnas. Tahtsin muuseumi minna, k6mpisin pika tee maha ja no milline eba6nn. Ainuke p2ev, millal muuseum on suletud, on esmasp2ev. Niisiis lonkisin niisama ringi. Istusin pargis. R22kisin yhe Uruguay tyybiga juttu, kes tuleb v2lja on suur reisija, hetkel on siin oma onul kylas, aga viimased neli kuud on Ladina Ameerikas ringi seigelnud ja detsembirs l2heb Euroopasse. P2ris huvitav oli temaga vestelda. 6htul andsin tunde. Mul oli neli tundi. Basic 1 grupp palus, et me midagi laulaks. Niisiis v6tsin kitarri ja printisin neile kahe laulu s6nad. "Baby, can I hold you tonight" Tracy Chapman ja "Dust in the wind" Kansas. K6igepealt h22ldasime, siis t6lkisime ja siis l6puks ka laulsime. Neile v2ga meeldis. Jah, mulle ka meeldis.
Esmasp2eva 6htul istusin kaua netis. Kella kahe paiku tahtsin magama minna. Aga ohhoo, minu toa uks oli lukus. Kuna k6igi magamistubade uksed asuvad samas koridoris, oleks ma terve maja yles ajanud, kui oleks seal kopsima hakanud, niisiis ma ei julgenud seda teha. M6tlesin veidi ja otsustasin, et eks ma siis passin kelal viieni yleval, sest sel ajal esimesed neist 2rkavad. Vaatasin Gosspi Girli ja ajasin Heidiga juttu, teil ju seal sel ajal juba hommik, niisiis oli see tsikk juba ammu tool. Just nagu eeldasin, hakkasid uksed kella viie paiku kolksuma ja ma p22sesin oma tuppa. Vajusin magama. Tuli v2lja, et Judtih oli hajameelsusest ukse sulgenud, ta arvas, et k6ik teised on juba toas.

Teisip2ev. Hommikul k2isime Erikaga Bernalis. See asub kusagil 50 km kaugusel siis. Bernal on pisike linnake, mis on kuulus seal asuva kalju p2rast. See kalju, mis kannab nimi Bernali kalju, on lausa yks kolmeteistkymnest Mehhiko imest. Ta kujutab ennast teravatipulist vulgaanilist kivimyrakat, millel on positiivne magneetiline energia. R22gitakse, et selle puudutamine pidavat tooma pikka eluiga ja head tervist. Seet6ttu elavad ka k6ik kohaliku linnakese kodanikud v2ga eakaks ja on hea tervise juures. M2rtsi kuus(kui 6igesti m2letan siis 22el) r2ndab siia yle terve Mehhiko kokku palju, palju inimesi. See on justkui Mehhiko Meka. Aga kalju oli t6esti muljetavaldav, kuidas ta j2rsult taeva poole k6rgub ja linnake ise oli ka t6siselt armas. Ma tean, et mu emale meeldiks seal v2ga. Majad olid ehitud ronitaimedega ja ymbruses 6itsesid erinevad v2rvilised lilled. Kui tagasi hakkasime tulema, palus yks kutt, et ta saaks koos minuga pilti teha. "Sa olen siin ikka t6esti eriline eksemplar," ytles Erika ja naeris.
6htul peale tunde kohtusin Uli ja tema s6prade Cesari ja Laloga. Uli tootab yhes Queretaros asuvas organisatsioonis, mis otsib v6imalusi toetamaks k6iki taolisi projekte nagu minu oma ja seet6ttu tunneb ta ka paljusid vabatahtlikke. Seet6ttu tahtsin temaga kohtuda, et kysid, kas oleks minul v6imalik nende teiste vabatahtlikega kohtuda, sest siin Qro-s nagu juba varemgi mainitud, ei ole yhtki teist vabatahtlikku Siijuve kaudu. L2ksin siis nendega 6htul kella 9 paiku sooma. Nad on k6ik v2ga l6busad kutid, ainult naersid vahetpidamata. K6ik asjad tegid neile nalja ja l6puks ei saanud minagi teistmoodi, kui itsitasin koguaeg kaasa. S6itsime autoga ringi, nad n2itasid mulle paari superilusat vaadet linnale ja hiljem jalutasime vanalinnas. Lalo omab yht helistuudiot ja kutsus mind sinna kylla. Lubasin muidugi minna, p2ris p6nev! Ta ytles, et kui tahan kunagi m6nd laulu lindistada, siis seal saan seda vabalt teha. Ja siis, kui vanalinnas jalutasime, siis p6ikasime sisse yhte pisikesse teatrisse, see on selline Vat-teatri suurune koht. Sealsed n2itlejad ja tootajad on ka Lalo s6brad, niisiis l2hen homme teatri, tasuta! Juhhuu!

Kolmap2eval k2isin hommikul j6usaalis, andsin p2rastl6unal tunde. Praeguseks olen juba enam-v2hem k6igi inglise keele tasemes selgusele j6udnud ja seet6ttu on lihtsam tunde ette valmistada ja neid ka anda. Lugesin 6htul raamatut. Coelho "Devil and Miss Prym". Elutoas on suur raamaturiiul, kust v6ib ka inglisekeelseid raamatuid leida, niisiis ma otsisin endale yhe v2lja. Aga raamt ise on p2ris p6nev ja vahel ma lasen tunnis 6pilastel sealt lugeda. M6lemad saavad kasu, nemad harjutavad h22ldamist, mina saan paari lehekylje v6rra j2lle edasi.

T2na hommikul 2rkasin kella poole 11 paiku. Eile oosel oli Portugalist tagasi j6udnud minu toa neljas elanik. Lydia. Ta tegi kuu aega Portugalis taolist EVSi nagu mina siin. T2na magas ta terve p2eva ajavahet v2lja. Eriti palju ei ole j6udnud temaga seet6ttu veel r22kida, aga tundub tore tydruk olevat.
Hommikupoolikul k2isin oma lemmiksoogipaigas tortat (torta de milanesa) ja arbuusimahla (agua fresca de sandia)nautimas. Irooniline on, et minu lemmik soogikoht asub just selle koha k6rval, kus ma s6in oma k6ige maitsetumat burgerit ja kust ma ilmselt endale selle allergia sain, mis mind eelmine n2dal kiusas. Sealsetest maasikatest v6is see olla.
Seej2rel kylastasin l6puks seda kunstimuuseumi, mis sel saatuslikul esmasp2eval suletud oli olnud. Neil oli lausa paar Picasso ja Dali tood ette n2idata. Enamus aga oli kohalike autorite poolt tehtud kunstiteosed. Ligikaudu pool muuseumi varudest kujutas endast toid seoses h2rjav6itluse, pullide, h2rjav6itlejate, nende riietuse ja rituaalidega. Teine pool oli t2idetud piibliteemaliste teostega. Mina ristiksin selle piibli-h2rja muuseumiks.

T2na laulsime veel. Ka Conversation grupiga. Ja uuesti Basic 1-ga. &htul t2histasime Andresi synnip2eva, ta sai 16, tegelikult oli ta synnip2ev olnud n2dal aega tagasi, aga tuli v2lja, et k6ik olid selle 2ra unustanud. Isegi tema 6de, kes ka siin elab. Andres oli aga v2ga liigutatud, ta silmad olid lausa pisarais. K6ik laulsid synnip2evalaulu ja p2rast s6ime kooki ja puuvilju ja kr6psu. Armas oli.

Kella 9 paiku saabus Cesar(Lalo vend). Ma lubasin, et aitan tal inglise keelt 6ppida, sest tal on kahe n2dala p2rast eksam tulemas. Niisiis 6ppisime peaaegu kelal 12neni. Ja siin ma nyyd olen, arvuti taga, raportit kirjutamas. Cesar on v2ga lahe, ta meeldib mulle ausalt oeldes enam kui Lalo, sest Lalo selline esineja tyypi, Cesar h2belikum ja vaiksem, aga minu meelest s6bralikum. Cesar on 20, Lalo 22.
Igatahes kavatsen endast parima anda, et Cesari selle kahe n2dalaga v6imalikult palju aidata, et ta oma eksami ilusti 2ra saaks tehtud.

Aga hea kyll, aitab jutust. Aeg magama minna. Teil aga t6usta!

2008-10-09T19:55:00.000-07:00

J6udsime San Ildefonsost tagasi laup2eva keskp2eval.
P2eval logelesin niisama, istusin arvutis ja k2isin v2ljas soomas.
Ja siis 6htul, just veidi aega enne seda klui pidin Erikaga v2lja minema, avastasin enda kehalt paar imelikku punast laiku. Tunni aja p2rast oli neid laike veel paar tykki juurde tulnud ja siis veel ja siis m6ni veel. Ma olin midagi soonud v6i millegagi kokku puutunud, mis p6hjustas mulle nende punaste sygelevate laikude n2ol selle ebameeldiva allergia.
L2ksin k6igest hoolimata 6htul Erikaga v2lja. K2isime kellegi tema s6bra peol ja hiljem live-muusika baaris Doble W. Yks samanimeline oli ka Pueblas, mida ka kord, nyydseks juba enam kui kuu aega tagasi, kylastasin. Istusime otse lava ees, kus b2nd m2ngis ja kui olime ennast kohtadele s2ttinud, kysis laulja lavalt, et kust ma p2rit olen. Mina seda esimesel hetkel ei m2rganud ja niisiis Erika vastas minu eest. Seej2rel sain yle baari mikrofonisse kajava tervituse- Teretulemast s6ber eestlane! Jipikajee.

J2rgmisel p2eval tundsin ikka, et ega see allergia vist niisama yle ei l2he. Tuleb ikka arsti juurde minna. Lykkasin selle aga esmasp2eva peale ja l2ksin hoopis Betoga v2lja. Kaks s6pra mul siin Queretaros praegu vaid ongi, Erika ja Roberto! K2isime bowlingut m2ngimas, tegime kolm m2ngu ja ma kaotasin kolm korda. L2ksin nii hasarti, te ei kujuta ettegi!:d J2rgmine kord kavatsen talle 2ra teha (K6ik kaotused olid tegelikult ka v2ga napid!) Siis istusime maha, j6ime kohvi ja ajasime juttu. Mulle meeldib Betoga r22kida, temaga on t6esti huvitav, me m6tleme paljuski yhte moodi ja mis k6ige t2htsam, ta v6tab mind erinevalt paljudest teistest mehhiko meestest kui s6pra, mitte kui heledanahalist euroopa tsikki, kellele tingimata tuleb silma heita ja moodudes kohusetundlikult vilistada. Nagu ma juba ennem v2itsin, siis kuigi ei ole need mehhiko mehed nii pealetykkivad kui jutud r22givad, siis paljude puhul sa ikka tunnetad, et sind piideldakse ja m66detakse koguaeg yle. Beto aga on lihtsalt s6ber. Lahe.

Esmasp2eval v6ttis Erika mind hommikul auto peale ja s6itsime haiglasse. Vedas, l2ksime parasjagu Axa kindlustuse kontorisse, et t2psemalt j2rele kysida, kuidas mulle p2rast raha ravimite ja visiidi eest tagastatakse ja kohtasime seal kontoris yhte arstitiitliga meest. Kes siis vist tootas ka kindlustuses. Ta aga teatas, et n2ita siia, mis sul on, ma vaatan su ise yle, siis ei peagi hakkama kuhugi mujale minema ja saan oma ravim iretsepti temalt k2tte. Niisiis ta hindas mind yle ja kirjutas mingi allergia rohu ja salvi. Viis p2eva tuleb nyyd tabletti v6tta.

Esmasp2eval oli mul palju tunde, minu tunniplaani kohta palju- 5. Ausalt oelda, t2itsa 2ra v2sitas. Ei ole see 6petamine nii lihtne midagi- koguaeg peab pingsalt m6ttetood tegema. 6pilasena on nagu lihtsam, siis v6ivad m6tted uitama minna ja t2helepanu tunnilt vahel kaduda, aga 6petajana, eriti kui 6petada on vaid paar inimest korraga ja nendega peab individuaalselt koguaeg tegelema, seda v6imalust ei ole. Ei suuda ma mitte m6ista, kuidas leidub 6petajaid, kes teevad seda tood iga p2ev 8 tundi, 6petades t2pselt neid samu asju. Praegu ma kyll naudin oma tood ja leian selle huvitava, aga samas ma ei kujutaks end ette seda aastast aastasse tegemas.

Teisip2ev. K2isin j6usaalis! Tegin trenni! Minu ymber tegi trenni veel ligikaudu 20 higist tilkuvat musklis mehhiko meest! P2ris l6bus. Ma siis seal yksi muigan ja vaatan, kuidas k6ik mind vaatavad. Ei ole eriti v6imalust m2rkamatuks j22da, kui oled ainuke naissoost isik ruumis ja lisaks veel heledanahaline. Ahjaa, reede hommikul k2isin ka salsa tunnis seal. Sinna mehed j2lle eriti ei tiku. Selle veetsin koos 20 naise ja YHE mehega. Seal oli yks yliergas, usun et 50nele l2henev t2dike, kes peale iga laulu l6ppu huilgas nagu rockkontserdil. See oli p2ris naljakas.
Yldse oli see rohkem selline aeroobika-salsa moodi v2rk. Paarides me ei tantsinud. Tegime lihtsalt koordinatsiooniharjutusi, samme. Aga see oli ka p2ris m6nus. Esmasp2eval ei jaksanud ma aga sinna minna, see on kell 8 hommikul,nii et vajab ikak t6esti tahtmist, et kohale roomata. Homme ma kahjuks ka ei saa minna, sest pean Kelloxi tehases mingile t2dile inglise keele tundi andma, ehk siis j2rgmine esmasp2ev.
Ega ma suurt muud sel teisip2evasel p2eval ei teinudki, pedu pesin ja tunde andsin, n6nda ta l2ks.

Kolmap2eval k2isin ka j6usaalis! Hommikul andsin tehases tundi. Yks minu 6pilastest kutsus mu kinno. Eks ma siis lubasin millalgi minna. See on suluseis. Ei taha toredale inimesele 2ra oelda, aga samas ei taha ka, et too miskit lootma hakkaks. Niisama s6braks tahaks teda aga hea meelega. Ta on tegelikult ka v2ga tore, minu 6pilastest seal noorim, 22 aastane. H2belik aga t6esti kena v2limusega. Minust aga muidugi peaaegu peajagu lyhem(nagu suurem enamus neist siin.) Ma v6in ennast siin ikka t6esti hiiglasena tunda. El Puentes( El Puente de Esperanza on selle org. nimi, kus p6hiliselt tootan ja kus elan.) n2iteks ei ole yhtki poissi, kes minust pikem v6i kasv6i sama kasvu oleks.

Neljap2ev, t2na. Ei k2inud j6usaalis. Ei jaksanud minna, magasin hoopis selle asemel. Seegi ju tervislik tegevus! Hommikul sain j2llegi Erikaga kokku, s6itsime mooda linna ringi. Vahel ajavad mehhiklased oma ebakonkreetsusega mu segadusse. N6nda on ka Erikaga, tema plaanid muutuvad iga sekundiga ja n6nda ei saagi miskit tehtud. N2iteks t2na. Ta teatas algul, et peab minema automehhaaniku juurde, niisiis s6itsime mingis suunas ja ekslesime ringi, siis ta aga vist m6tles ringi, et ikka ei taha minna, sest see on nii kallis ja n6nda me ei l2inudki. Siis m6tlesime, et mis teha. Ta pakkus v2lja, et l2heksime Qre l2hedal asuvat kaljut vaatama, mina olin muidugi k2pp. Ja siis s6itsime veidi linnas mingis suunas, kuni ta teatas, et ikka ei tea, kas tasub minna. Auto v6ib tee peal katki minna, niisiis parem teinekord see ette v6tta. Mul oli k6ht tyhi, kuna ei olnud j6udnud veel midagi syya, niisiis pakkusin v2lja, et l2heks siis sooma. Ta oli n6us. S6itsime kesklinna suunas, seej2rel tuli tal aga m6te, et v6iksime hoopis tema juurde minna ja seal syya, sest ta s6ber tootab juustutehases ja seet6ttu tal on kodus palju juustu. Eks ma olin n6us. Siis ta aga m6tles veidi aega ja teatas, et 2kki vaataks tema juures juba filmi ka. L2heme siis laenutame filmi! S6itsime filmilaenutuse suunas, kuni talle meenus, et mul juba ilmselt tykk aega k6ht tyhi. Ytles, et ega ma vist ei j6ua tema koduni 2ra oodata, l2heme ikka kuhugi sooma. Selleks ajaks olime juba peaaegu 2 tundi niisama ringi tiirutanud. S6itsime siis vanalinna ja vaatasime kuhu parkida. Ta tahtis auto t2nava 22rde j2tta ja mitte parklasse, niisiis tiirutasime ringi ja otsisime vaba kohta. Veendudes, et l2heduses ei leidu aga yhtegi, l6petasime ikka parklas. L6puks sain syya! S6in yhe taco sampinjonidega, yhe quesadilla juustu ja kanalihaga ja yhe gordita sama kanalihaga. K6rvale j6in horchatat. Toit oli v2ga maitsev ja sain k6hu t2is.
L2ksime tagasi auto juurde. Kysisin, et kas laenutame siis filmi, ta aga m6tles veidi ja teatas, et tegelikult ei ole m6tet filmi laenutada, sest tal yks s6branna ja tollel palju filme, aga kuna too praegu tool, siis parem yldse homme filmi vaadata. Istusime autosse ja hakkasime s6itma. Ma olin ikka juba parajalt segaduses, et mis ja kus ja kas yldse me miskit teeme. Ei lausunud midagi, vaatasin, kuhu ta s6idab. Ta t6i mind mu maja ette. Jah, sellega meie tegevusetu kuid plaaniderohke hommikupoolik l6ppeski.

Enne aga leppisime kokku, et homme ehk l2heme Pueblasse. Mina igal juhul tahan minna, tore aga oleks kui ta ka tuleks. Seljuhul l2heksime autoga. Oleks igatpidi parem. Odavam ja kiirem kui buss ja ei peaks yksi minema.
Aga kuna tema auto on ju katki, siis ehk laenab ta oma venna oma. Kui vend talle laenab, siis ta tuleb. Bussiga talle ei meeldi s6ita. Milles ma aga t2na kindlalt veendusin- autoga ringi tiirutamist ta armastab.

San Ildefonso

2008-10-07T11:15:00.000-07:00

Tahaksin r22kida teile oma kylask2igust San Ildefonsosse. Pisikesse kylla, kus p6hiliselt v6ib leida elamas Otomi indiaanikogukonna perekondi. Mitmed noored El Puentest on sealt kylast p2rit. N2iteks nagu Omar, Andres, Irene, Chave ja Rocio. Me l2ksime sinna reedel. Kylla Omari vanaemale. Mitte k6ik ei tulnud kaasa, niisiis oli meid vaid kuskil 10 ringis.

Juba sinna s6ites m2rkasin kui hingematvalt kaunid looduslikud vaated kyla l2hiymbrusest avanevad aga muidugi kontrastiks sellele looduslikule ilule oli jahmatav n2ha kui vaeselt v6ivad inimesed elada.

Majad, mis ehitatud rasketest kiviplokkidest, hallide seinte ja ilma igasuguse soojustuseta. Tihtipeale ka ilma akendeta v6i siis selliste "suvel kasutatavate lahtiste akendega", mis kujutavad endast auke seintes, mis kylma ilma saabudes kiviplokkidega uuesti kinni topitakse.

Ka Omari vanaema maja ei erinenud teistest. Vaatamata aga valitsevale vaesusele olid k6ik inimesed tohutult r66msameelsed ja s6bralikud. Neid ennast justkui ei paistnudki see h2irivat. V6i siis oldakse sellega lihtsalt harjunud, kaua sa ikka jaksad kannatada.

Kohe kui kohale j6udsime hakkas tegutsemine pihta. Meie kompsud asetati yhte kivist p6randa, seinte ja laega(akendeta) elutuppa ja seej2rel l2ksime maisi korjama. Mina selles eriti osav ei olnud, niisiis ma rohkem vaatasin kuidas teised tegutsevad. Tuli kindlaks m22rata, kas vilja ots on pehme v6i mitte ja ainult pehme otsaga, piisavas suuruses vilju korjata.

Tagasiteel paitasime veidikene Omari eeslit ja jalutasime siis majani. N2gin ka esimest korda, kuidas maisi koorida ja maisiterasid l6igata. &htuks pidime valmistama "tamale". Need kujutavad endast maisi lehtede sisse m2ssitud maisiteri koos piima, salsa ja lihaga. Enne soomist peab neid ka muidugi keetma.

Kuna aga tamalide valmistamisele kulub palju aega, siis ennem t2itsime oma k6htu ubade ja tortilladega. Istusime imepisikeses koogis, s6ime pisikestelt taldrikutelt ja n2ppudega. Lusikaid lihtsalt polnud piisavalt. Aga isegi kui neid on, tihtipeale olen m2rganud, et mehhiklased eelistavad isegi siis n2ppudega syya. Nad kasutavad tortillat(mis on siin justkui leiva eest. Pannkoogi kujuga, kuid tugevam, maisijahust tehtud kypsetis.) lusika asemel, kuhjavad toidu sellele ja pistavad suhu. V2ga okonoomne, hiljem ei pea n6ude pesemiseks vett ka raiskama.

Ning loomulikult ei puudu ka k6ige vaesemast majapidamisest pudel v6i kaks CocaColat, niisiis ryypasime meiegi oma ubadele kokat peale.

Pimedaks l2ks seal juba varakult. Kusagil 8 paiku. Seal oli ka k6vasti kylmem kui siin Queretaros, kuigi see asub vaid 1,5 tunni tee kaugusel. P6hjuseks aga ilmslt on see, et ta asub merepinnast veel k6rgemal kui Qre. ( Kuigi minugi linn asub kusagil 1700m k6rgusel.) Igatahes 6htul oli meil seal ikka p2ris kylm. Aga veidikene tantsu vihtumist (tegime limbot!) ja paar sooja pusa suutsid ikka enamv2hem soojas hoida. V2hemalt esialgu.

Minu kaasatoodud tehnika kujunes seal v2ga populaarseks. Sellest 6htust on mu kaameraga tehtud vist ligikaudu 500 pilti ja seda mitte minu poolt. Eelk6ige oli kaamerast vaimustuses Martha, nii et ta siis seal kl6psutas pilte k6igist ja k6igest. Aga seda oli tore vaadata, naljakas ka. Ja siis lisaks olin Martha soovil l2paka kaasa v6tnud. Selle ymber siis k6ik 6htul kogunesid ja yheskoos vaadati sealt Kungfu Panda filmi. Vanad ja noored, k6ik olid yhteviisi lummatud. Kohale oli kusagilt taritud ka p2ris telekas, ning selle kruttimisele kulus terve 6htu aga aparaat ei tahtnud kuidagi toole hakata. Kui l2paka aku ka tyhjaks sai ja film seep2rast pooleli j2i, oli k6igi laste n2gudelt ikka veidi pettumust n2ha. Kui ma pakkusin v2lja, et ehk m2ngiks m2nge, sain vastuseks: "Ei, me tahaks ikka hirmsasti telekat vaadata!" Ei ole t2htis, mis sealt telekast t2pselt tulema peaks, vaid see, et saaks ometi vaadata, midaiganes.

6htu jooksul kogunes maja juurde ja sisse p2ris suur hulk kohalikke kylaelanikke. Tuldi kylla, aeti juttu ja mindi uuesti koju.

Kusagil kella 12 paiku syydati l6ke ja tamalid pandi tulele. Selle aja peale oli ilm juba p2ris kylmaks l2inud ja k6ik kogunesid l6kke ymber, et v2hegi sooja saada. Siis r22giti anekdoote, millest mina kyll kahjuks midagi suuremat aru ei saanud aga naersin ikka kaasa. Seltskonna m6ttes.

V2ike 10 aastane poiss istus m6ttessevajunult toolil ja veeretas oma seitset tazot yhest k2est teise. Kindlasti m2letate tazosid, mis olid kr6psupakkide sees ja millega meie ise ka nooremana m2ngisime. Kysisin temalt, et kas ta tahaks minuga m2ngida. Jah, tahtis kyll. Niisiis me v6istlesime nende 7 tazoga, mis olid tema suureks varanduseks, peaaegu tund aega. Ikka uuesti ja uuesti. Ma ei julgenud talle oelda ka, et ma enam nagu h2sti ei viitsi, 6nneks aga siis said tamalid valmis ja me asusime sooma. Kell oli pool kaks oosel. Paar tundi tagasi oli siiski ka telekas toole saadud ja olemasolev "karaokemakk". Niisiis kogunesid vapramad, kes suutsid kylmast mitte v2lja teha teleka ette laulma, teised, kellel ikka oli v2ga kylm(nagu n2iteks mina) j2id l6kke juurde.

Peale tamalide soomist, j2in ma ka juba uniseks ning otsustasin magama minna. Meile anti peale 4 tekki, et ikka soe oleks ja niisiis me Dulcega sellel vapral kuid selgelt katkiste vedrudega madratsil unemaale suikusimegi.

Hommikul 2rkasin kella 9 paiku, oh mind unimytsi, k6ik olid juba ammu-ammu yleval. Vanaema kypsetas suurel pliital tortillasid, ilmselt et neid kylla myyma minna, sest neid oli seal hunnikus oma sada tykki v2hemalt. Lambad olid karjamaale viidud. S6ime eile6htuseid tamale ja ajasime veidi veel juttu. K2isime pilte tegemas, tydrukutele ikka hirmsasti meeldis see pildistamine. J2tsimegi n2gemiseni ja tulime koju.

Mulle aga j2ttis see kylask2ik t6esti sygava mulje, kui varem olin siinsest kylaelust vaid jutte kuulnud, siis esimest korda n2gin ka oma silmaga selle reaalsust.

Trenni, tahan trenni!

2008-10-01T22:09:00.002-07:00

Kirjutatud 1.oktoobril:

Otsustasin, et kirjutan edasi uue postituse all, kuna eelmine venis juba liiga pikaks.

Eilse p2rastl6una veetsin mooda linna ringi kolades ja endale salsa kursuseid ning j6usaali otsides. Jah, syyes k6iki neid maitsvaid toite, mis siin leida v6ib, tuleb ka trenni teha. Lisaks tahaksin ma t6esti v2ga salsat tantsida! Leidsin paar kohta, aga kellaajad ei sobinud, sest minu too on enamasti 6htupoolikutel. Siiski yks aeg tundus sobivat ja niisiis l2ksingi 6htul kella 21.30 kohale. Jah, selgus, et ma olin valesti m2letanud, see algas 20.30 mitte 21. 30. (20-21 on mul aga inglise keel.) Niisiis ei tulnud sellest midagi v2lja. Olin tsiba 6nnetu ja pettunud, et pika tee olin mittemillegi p2rast maha k6ndinud aga trotsisin end, et kyll ma ikka peagi miskit leian.

J2tkasin otsinguid ka t2na. Mul oli kaardile m2rgitud paar kohta kaugemal keskusest, kus pidi siis vastavalt asuma j6usaal v6i ujula v6i spordikeskus. Hommikul peale tehase inkatundi pakkisin koti ja valmistusin trenni minema. Olin kuulnud, et yhes kohas pidi olema eriti odav ja eriti lahe. Peale m6ningaid sehkendusi-sahkendusi j6udsin sinna kohale. Tuli aga v2lja, et sel kellaajal on neil j6usaal suletud ja lisaks peaksin ma seal liikmeks olemise jaoks endale kuskilt kaks fotot ja apteegist arstit6endi hankima. Uurisin edasi. Teadsin, et yhes kohas pidi olema spordikeskus. P2rast m6ningaid j2rjekordseid orienteerumisminuteid Queretaro bussisysteemis j6udsin kohale. Tuli aga v2lja, et see koht oli hirmkallis! 4000 krooni osalusmaks ja siis iga kuu 1100 krooni kuutasu. Keeldusin viiaskalt ja tulin tulema.

Otsisin edasi yhte l2heduses asuvat suurt ujulat. K6mpisin kohale kaardile m2rgitud kohta, kuid seal olid vaid elumajad. Kysisin inimestelt ning tuli v2lja, et seal naabruses ei olegi ujulat. Vaikselt hakkasin lootust kaotama. Lootust, et Queretaros on yldse v6imalik kusagil sporti teha. Sporti, mis ei ole pargis jooksmine, sest lihtsalt ringi jooksmine mulle t6esti ei istu. Masendununa l2ksin poodi ja ostsin endale suure v6ileiva! Tollasin seal naabruses veel veidi ringi ja siis l2ksin Italian Coffeeshopi ja ostsin endale suure kylma cappucino frappe hiiglasliku vahukoore kuhjaga peal. Kiusu p2rast! Vot kui ei lasta sporti teha, siis hoopis soon!

Viimasest kohast sain siiski tootaja-poistelt usaldusv22rsemat informatsiooni, kust on v6imalik yht ujulat leida.

Kell aga oli juba poolde p2eva tiksunud ja mul ei olnud seda sel korral aega yles otsima minna, sest pidin koju tagasi tulema Josele tundi andma. Siis aga meenus mulle, et Martin oli maininud, et ka meie k6rvalt2navas on yks j6usaal aga see on h2sti kallis. M6tlesin, et l2hen vaatan selle siiski igaks juhuks yle. Ja n2ed siis- otse k6rvalt2navast leidsin ma t2iesti korraliku, asjaliku, odava j6usaali, mille kuutasu(250 krooni) sisaldab ka v6imalust osa v6tta igap2evastest tundidest nagu kick-boxing, salsa jm. Ma teadsin, ma lihtsalt teadsin, et 6nn peab mingil hetkel poorduma. Terve p2eva olin ma seda endale korrutanud! Ma ytlen, tuleb uskuda, lihtsalt uskuda! M2letan kui me Hele-Riiniga Rabarockil katsetasime, et kas positiivne m6tlemine siis t6esti toimib. Leppisime kokku, et sisendame, et peagi tuleb meie putkast ostma klient, kes meile 50 krooni tippi j2tab. Ja arvake mis, m6ne aja p2rast tuli yks mees, ta ei ostnud mitte midagi aga s6nas vaid, et j2tab meile hea meelega niisama tippi. Pistis meie topsi kaks 25-list. Tuleb vaid uskuda!

L6puks tahaksin teile p6hjalikumalt tutvustada minu uue kodu elanikke.

V6tame nad 6ige ykshaaval l2bi.

Jose- On 18. R22gib inglise keelt p2ris h2sti. Minule on ta siinsetest poistest miskip2rast k6ige sympaatsem. Mitte, et ta mulle meeldiks, selles m6ttes, ta on lihtsalt sympaatne. Ta tundub pealtn2ha t6sine ja asjalik, aga hetkedel mil sa seda k6ige v2hem ootad, v6lub ta sind oma yle n2o laiutava naeratusega.

Judith- On 21. Yks tydrukutest, kellega ma yhes toas elan. Ka tema on yks minu lemmikutest. Alguses oli ta yks esimesi, kes minuga rohkem suhtlema hakkas, kes alati huvi tunneb, mis ma teen ja kuidas mul l2heb. Ta 6pib ylikoolis algklasside 6petajaks. See aasta on tema viimane aasta El Puentes elada, j2rgmine aasta astub ta juba iseseisvasse ellu. Ka tema on t2itsa v6imeline inglise keeles suhtlema. Tema novio on Oscar, kellest ka varsti l2hemalt r22gin.

Irene- On 21. Nagu ma aru olen saanud, siis 6pib temagi sama ametit, mis Judith. Temagi elab minu toas. Ta on v2ga asjalik, ehk vahel sarkastiline. Ta on vist ainuke, kellest ma t6esti tunnen, et ta on minust vanem. Judithi ja Chavega mul seda tunnet ei ole.

Chave- On 21. Minu toast. Tema on t6esti h2sti ilus tydruk. Tema indiaani n2ojooned on huvitavad ja omap2rased. Temal on miskit Julioga. Siin k6ik on kellegagi paaris!

Omar- On 18. Lubas mulle maja v6tmed teha esimesel n2dalal. Iga p2ev kysisin talt, et kas siis oled j6udnud need 2ra teha ja iga p2ev ta vastas, et t2na ei j6udnud aga et homme teen. L6puks peale kahte n2dalat tegi mulle juhataja need v6tmed 2ra. Aga muidu on ta tore poiss.

Julio- On 18. Tema kolis Puentesse alles 3 kuud tagasi, nagu ka m6ned teised, keda peagi tutvustan. Julio on ehtne ilus-poiss. Enesekindel ja muudkui naeratab k6igile tydrukutele. Ta on p2rit Veracruzist ja seet6ttu tantsib h2sti salsat. Ma kyll ei ole veel n2inud aga kuulnud olen nii m6neltki poolt.

Reyna- On 19. Ta on Jose 6de. Ta on veidi h2belik, aga samas v2ga s6bralik. Tal on ilusad v2ga pikad mustad juuksed. Inglise keele tundides on ta yks pyydlikeim, kuigi v2ga palju ta veel ei tea.

Martha- On 15. Temaga saan ma v2ga h2sti l2bi. 6petasin talle kitarri ja muidu hoiab ta ka mulle koguaeg l2hedale. Lisaks meeldib talle v2ga k6iki mu asju laenata, eriti vaimustuses on ta mu kaamerast, sellega v6ibki ta kl6psutama j22da. Siis meeldivad talle veel mu riided ja l2pakas ja pleier ja kitarr ja noh...k6ik mu asjad.

Rocio- On 15. Armsa naeratusega tydruk. Ta r22kis mulle hiljuti, et ta 10 aastane vend on v2ga haige, tyyfuses. See oli esimene kord kui keegi neist mulle midagi sellist usaldas r22kida ja oli ka esimene kord kui mul sydames valust kihvatas.

Mariela- On 15. Ka tema yritas veidi kitarri 6ppida. Marthaga on nad head s6brantsid. Inglise keeles on nood, kes veel 15 aastased praegu p2ris n6rgad, aga loodan, et suudan nende keelt kasv6i veidikene paremaks muuta. M6tlesin v2lja plaani, et kleebime yle terve maja v2ikestele m2rkmepaberitele asjade nimed inglise keeles. Ahjaa, ja temal muide on miskit Josega.

Andres- On 15. Poistest on ta noorim. Ka selline vaikne kuju. Ma ei ole temaga veel suuremat jutule saanud. Aga asjalik paistab ta kyll ja malet meeldib talle m2ngida.

Carlos- On 17. Kui ta r22gib, siis voolavad s6nad ta suust selliste j2rskude valingutena. Tadada...tadada..tadada. Ta on v2ga viisakas. Alati t2nab ja palub ja teavitab.

Oscar- On 19. Tal oli hiljuti synnip2ev, eelmisel 6htul enne synnip2eva lauldi talle "Mañanitasid" ja seej2rel toodi v2lja tort. Selle asemel, et aga seda rahumeelselt sooma hakata, tehti sellega yle maja koogis6da. Seda ilusat valget vahukooretorti v6is leida inimeste peast, k2telt, jalgadelt, riietelt, seintelt, p6randalt ja ehk laestki. K6ik koristati hiljem muidugi kohe korralikult 2ra.
Nagu juba enne mainisin, tema on Judithi novio. Aa, ja ta m2ngib kitarri! Tema m2ngib v2ga h2sti, ehk avaneb v6imalus temaga millalgi koos m2ngida.

Dulce Maria- On 15. Dulce t2hendab hispaania keeles "magus". Tal on armas nimi. Tema isegi on armas. Tihti vaatab ta sulle sellise kysiva pilguga otsa, et mis nyyd? Ja sellise kysiva pilguga vaatan ka mina tihti teda, sest tema hisp. keelt on mul vahel v2ga raske m6ista. Ta r22gib v2ga kiiresti ja ehk veidi segaselt.

Ja siis on meie juhataja Leo- Vanust ma t6esti ei tea, aga v6ib olla kusagil 45 ringis. Vormikas hyperenergiline t2di. Kannab alati suuri p2rlk6rvar6ngaid. Kui ta naerab, siis on seda teise linna otsa kuulda. Mul on tema suhtes vastandlikud tunded, vahel on mul tunne, et ta on v2ga tore aga vahel ma ei m6ista teda ka. Algul kui ma alles siia yritasin sisse elada, siis ta ei olnud just eriti abiks, pidin koguaeg ise minema kysima ja peale k2ima. Sellep2rast veidi pettusin temas. Aga samas on ta muretu ja energiline hoiak noortele endale v2ga toeks ja mul on tunne, et nad k6ik hoiavad teda v2ga.

Hisp. keeles saksa keelt 6petamas!

2008-10-01T20:22:00.001-07:00

Niisiis, j2rjekordne n2dal on seljataga. Ja ma olen ennast l6puks kokku v6tnud, et maha istuda ja k6ik selle n2dala olulisemad tegemised/juhtumised/kohtumised kirja panna. Tunnen, kuidas inimesed siin muutuvad mulle aina l2hedasemaks, paigad kallimaks ja mina ise kogenumaks. Kogenumaks nii keele valdkonnas, oskuses inimestega siin suhelda, asju ajada, orienteeruda linnas, teada, mida ja kus syya, bussisysteemis ja veel paljus muus.

Eelmise n2dala neljap2ev. Hommikul valmistasin tunde ette. Siis olesklesin niisama. Kui teised koolist saabusid, andsin paar tundi inglise keelt. Lisaks otsustasin, et reedel s6idan Ocotlani. Hofile, Amberile ja Vincentile kylla. Mu telefoni krediit sai otsa, niisiis jooksin 6htul kohta otsima, kust seda juurde osta, sest teadsin, et j2rgmine p2ev on mul kindlasti vaja mitmeid kordi helistada. K2rmesti t6ttasin telefoni esinduse juurde, aga see oli suletud just viis minutit tagasi ja enam mind sisse ei lastud. L6puks sain teada, et krediiti on v6imalik juurde laadida ka yhes apteek-poes. Eks ma siis palusin ilusti, et mulle krediiti juurde v6imaldataks. Kuna ma aga ei ole kunagi pidanud oma telefonile krediiti juurde laadima, siis ma ei teadnud kuidas see systeem tootab. N2iteks, et ma vaja oma telefoni numbrit, et seda teha. Seda mul loomulikult ei olnud.
Nii ma siis seal seletasin, et ei ole mul ja et kas kuidagi teisiti ei saa, kui mu k6rvale astus yks kena ja korraliku v2limusega ylikonnapykstes ja hoolsalt triigitud s2rgis mees. Ta v6is olla kuskil 25 aastane. Teatas, et v6ib mind aidata. Et ma helistagu tema telefonile ja n6nda saamegi mu numbri teada. Aga kahjuks oli mu krediit ikka t2itsa otsas kui otsas, niisiis ma ei saanud kohe yldse v2lja helistada. L2ks aega ja l2ks m6tlemist, kuni see ylikonnapykstes ja triiks2rgis mees nuputas v2lja plaani, kuidas me mu numbri siiski teada saaks. Helistasin tema telefonilt yhele minu tuttavale ja palusin, et too minu numbri mulle saadaks. Jah, toimis. Aega l2ks, aga asja sai. Seej2rel t2nasin viisakalt seda ylikonnapykstes ja triiks2rgis meest, kellega olin vahepeal j6udnud juba rohkem tutvust teha. Ta teatas, et r66m oli temapoolne ja siis palus minult, et kas oleks v6imalik ka temal minu number endale saada. Eks ma siis kade ei olnud. Andsin. M6tlesin, et oli t2itsa tore ylikonnapykstes ja valges triiks2rgis mees.

Noo ja siis nyyd. P2eval ega ool ei saa rahu. Ma pole vist kunagi kellegilt nii palju s6numeid saanud, kui viimase n2dala jooksul. Vastan ma siis m6nele v6i ei vasta, eks ta kirjutab ikka. Ma ikka algul olin s6bralik ja kirjutasin ilusasti vastu. Aga kui keegi sulle saadab iga p2ev: tere hommikust, head p2eva, head 6htupoolikut, head ood, siis l6puks tyytab ikka 2ra kyll. Ma nyyd ei tea, mis tollega ette v6tta. Aga eks ma m6tlen miskit v2lja.

Reede hommik, 2rkasin 4.30(hommikul), et ennast valmis seada. K2isin k2rmelt pesemas, pakkisin koti ja lahkusin kodust poole kuue paiku. Bussi ei tulnud, niisiis v6tsin takso. Autobussijaamast pidi buss Guadalajarasse v2ljuma kell 6.30, olin bussijaamas veidi peale kuute. Ostsin pileti ja valmistasin end selleks 5 tunniseks bussis6iduks ette. Ostsin poest veidi syya ja vaatasin, kas k6ik on ikka kaasas. Jalutasin siis rahulikult bussi juurde. Kell 6.10 olin juba bussis. M6tlesin, et n2e nyyd pean siis veel 20 minutit ootama. Aga kyll mu yllatus oli suur, kui buss juba kell 6.15 oma uksed sulges ja teele asus. Jah, kellaajad on miski, mida Mehhikos eiratakse. Lihtsalt eiratakse. See v6ib olla ka yheks p6hjuseks, miks k6ik avalikud kellad linnas n2itavad valet aega, miks k6ik kellad minu kodus n2itavad valet aega(ah ei, valetan, koogis olev seinakell on k6igest paar minutit maas, aga elutoas olev kell on n2iteks pool tundi maas, kuid keegi ei paista sellest erilist numbrit tegevat, noh las ta siis olla). Aga m6elge nyyd kui ma oleks bussijaama j6udnud 6.20, siis ma ei olekski bussile saanud ja j2rgmine buss l2ks alles keskp2eval. Niisiis t2nasin 6nne, et ma varem kohal olin ja lubasin endamisi, et ka j2rgmisel korral seda teen.

Selleks, et s6ita Ocotlani, pidin k6igepealt s6itma Guadalajarasse, mis on suurlinn(suuruselt teine Mexico City j2rel, ligi 7 miljoni elanikuga) ja siis sealt v6tma kohaliku bussi l2hedalasuvasse Ocotlani. Kuna mul aga on yks tuttav Guadalajaras, siis otsustasin k6igepealt temaga kokku saada. Alejandro. Temaga kohtusin eelmisel suvel Tallinnas, oma infotelgi-hosteli too k2igus ja kuna me saime juba tookord enam kui h2sti l2bi, siis olin t6esti elevil, et mul avaneb v6imalus teda veelkord kohata. Ta tuli mulle bussijaama j2rgi. Ohoo, uhke audi ja otse- toolt-tulnud-ylikonnapykste-ja-triiks2rgiga. Jah, tema aga on kohe kindlasti meeldivam ja igal juhul v2hem pealetykkivam ylikonnapyks kui too poemees. S6itsime terve p2eva mooda linna ringi. Ta n2itas mulle linna, viis mind muuseumisse ja turule tortasid sooma(mis olid kusjuures siiamaani k6ige hiiglaslikumad ja samas ka k6ige maaitsvamad tortad, mida siiamaani soonud olen.) Veetsime t6esti toreda p2eva, mina sain Guadalajarast rohkem teada, tema aga sai v6imaluse mulle oma linna tutvustada samamoodi nagu mina seda talle kunagi Tallinnaga tegin. Kella 7 paiku j2tsime bussijaamas n2gemiseni- jah, 6igemini homseni, sest ta otsustas j2rgmisel p2eval oma s6braga samuti Ocotlani tulla.

Ocotlanis tuli Amber mulle oma uue kasu-vennaga vastu. Nii tore oli j2lle k6iki neid n2ha. Amberit ja Hofit ja Vincenti, keda polnud lausa eellaagrist saati n2inud. Ocotlanis oli parasjagu just k2imas suured festivalpidustused, niisiis olin just 6igel ajal tulnud. Kaks n2dalat septembri l6pus peavad ocotlanlased pidu, sest legendi j2rgi olevat selle aja paiku Kristus end kord Ocotlanis ilmutanud. Niisiis pidutsesime meiegi. Lausa kaks p2eva j2rjest. Teisel p2eval k2isime Vincenti ja Amberiga veidi linna peal jalutamas, vaatasime paraadi ja istusime koos Vincenti s6pradega kohvikus. Yhel neist oli seal kitarr kaasas ja siis Vincent muidugi teavitas neid sedamaid, et ka Maaja m2ngib kitarri. Mulle ei j2etud aga teist v6imalust kui paar lugu esitada. Laulsin eesti keeles. Eks alati on vist julgem laulda keeles, millest tead, et kuulajad aru ei saa. Laulu l6ppedes vaatasin enda ymber ringi ja avastasin, et olin t6mmanud kogu kohviku t2helepanu. L6puakordidele j2rgnes t2nulik ja innustav aplaus, niisiis laulsin nii m6negi loo veel. Uhke tunne oli, nagu oleks kohe kontsert olnud.

Kella kuue paiku saabusid Alejandro ja tema s6ber Ruudi. Ruudi on kirurg, kuigi tema iseloomust ja k2itumisest ei oleks seda eales arvata v6inud. Ta oli tohutult jutukas, viskas pidevalt kildu, suitsetas, j6i, huilgas, tegi lolle n2gusid, sebis tydrukuid ja vajus kell 6 hommikul auto tagaistmele magama. Kusjuures veel j2rgmisel p2eval pidi ta juba kedagi lahti l6ikama. Aga oma too yle oli ta v2ga uhke ning t6esti andekas oli ta samuti. Lisaks m2ngib ta tohutult h2sti kitarri! Ta tundub mulle t2pselt yks sellistest inimestest, kes v6ib olla t6eline peohing aga samas ka v2ga t6sine toorabaja. Alejandro ise 6pib finantsjuhtimist. Tulevane 2rimees. Neid 2rimehi siin ikka leidub jah, palju. K6ik teevad muudkui 2ri! Aga eks t6si on, et sellega on v6imalus oma peret k6ige paremini kindlustada.
6htu veetsime suurel vaba6hualal, koos sadade teiste mehhiklastega, mariaachide muusika saatel mehhiko tantsukesi tatsudes, jutustades ning pilte tehes. Sellest 6htust jah on palju pilte, ma millalgi panen yles.

J2rgmisel hommikul k2isime yhes huvitavas kohas. Selle nimi on mul kyll juba meelest l2inud aga koha t2htsus seisneb j2rgmises: Yhes kindlas punktis seistes, on v6imalik kuulda omaenese h22le kaja, justkui oleks sa ymbritsetud metallkapsliga. Kui olete kunagi lausunud midagi plekktynnis, siis m6istate, milline heli seda saadab. Vot samasugune heli oli seal. Ainus vahe, et seal seisid sa keset v2lja, 6ues. Seletuseks v2ideti, et seda paika ymbritsevad v2ga tugevad m2gnetv2ljad. Ja selliseid paiku pidavat maailmas olema vaid kaks- see ja yks veel. Me saime asetada omale m6ne v22rtusliku eseme seal asuva ringi keskele, et sellele positiivset energiat ammutada. Hiljem kallistasime ringi ymbritsevaid kivist sambaid, millest igayhel m6ni tervendav j6ud oli.
K2isime veel krevetitostadasid soomas ja eks siis oligi aeg koju minna. Ruudi ja Alejandro t6id mu Guadalajarasse 2ra ja sealt istusin Queretaro bussi peale.

Esmasp2eval tuldi sellest inglise keele instituudist minu jutule. Kaks naist. Ylimalt s6bralikud ja toredad. Juba esimesel kohtumisel teadsin, et nendega v6in end v2ga vabalt tunda. Leppisime kokku, et eks ma siis hakkan seal m6ningaid tunde andma. Minu teenitud palk l2heb minu organisatsioonile, niisiis saan neid ka finants olukorra poole pealt veidi toetada. Eks eda ei ole palju, aga midagi siiski. Teisip2eva hommikul l2ksin sinna kohale. See on v2ike maja, jah ehk on instituut selle jaoks liiga suur s6na, pigem on ta lihtsalt v2ike erakool. Aga see n2gi v2lja v2ga armas ja keskond t6esti 6ppimist soodustav. V2ikesed klassiruumid, palju huvitavat materjali keele 6petamiseks ja kasulikud palatid seintel. Kokku k2ib seal hetkel vist vaid kuskil 20 inimest. Enamus on t2iskasvanud, kes siis too k6rvalt eratunde v6tavad. Lisaks paar last.
Leppisime siis kokku, keda ma 6petama hakkan. K6igepealt annan 2-4 korda kuus tunde yhes terast tootvas firmas ja yllatus-yllatus 6petan ligi 40 aastaseid mehi inglise keelt r22kima! Siiamaani naeran sellel m6ttel peatudes. Mida kyll Turmen m6tleks kui sellest kuuleks. Elu on ikka t2is yllatusi! Siis ilmselt hakkavad olema veel m6ned tyunnid koolis kohapeal m6nedele inimestele.

Ja siis- k6ige viimaseks j2tsin k6ige suurema uudise- kolm n2dalat annan tunde yhele naisele, kes peagi Saksamaale s6idab ja 6petan talle saksa keelt! Seda loomulikult siis hispaania keeles, kuna tema inglise keel ei ole ilmselt piisav, et k6iki asju oleks v6imalik talle inglise keeles seletada. See, mida talle 6petama pean, piirdub muidugi k6ige lihtsamate asjadega, sest ta ei ole kunagi varem saksa keelt 6ppinud, aga ikkagi- minu saksa keel on k6ik praeguseks juba unustusse vajunud. Ma nyyd viimased kaks 6htut olen siis yritanud asju meelde tuletada, aga ega see lihtne ei ole, sest minu jaoks on uus keel praegu hispaania keel, niisiis k6ik mida yritan meelde tuletada ilmub mu m2lusoppidest v2lja hoopis hisp. keelsena. Jah, miks ma n6ustusin? Ma ise ka ei tea, ilmselgelt ei ole ma hea keelduja. Esimesel korral ma kyll yritasin, siis aga j2in n6usse, j2rgmine p2ev teatasin arglikult uuesti, et ma ikka ei ole kindel, peale aga nende paluvaid pilke ja veenmist, et see ei ole sugugi raske, j2in siiski n6usse. Eks n2is, kuidas need siis v2lja hakkavad kukkuma. 6nneks on mul olemas t2itsa saksa soost Jan, kellelt iga hetk n6u v6in kysida, aga tunnis olen ju siiski yksi.

T2na hommikul 2rkasin kell 6, et minna sinna tehasesse oma esimest tundi andma. 6nneks tuli Elizabeth(yks selle kooli kahest 6petajast) minuga kaasa ja ilmselt tuleb veel ka j2rgneval paaril korral. Tehasehoone kontoripoolele oli rajatud pisikene 6pituba. Tahvliga ja puha. Saabusidki 6pilased. Seekord oli neid vaid kolm. Enamasti kusagil 6 ringis. Yks mees oli 45 aastane, teised kaks nooremad, 26 ja 22. Viimastega pandi mind kohe esimeses tunnis paari. Too 45-aastane Guillermo teatas tunni l6pus, et mind peab yks neist kahest kindla peale v2lja kutsuma ja hakkas seej2rel telefoninumbreid organiseerima. Oeh, tegelikult oli seal p2ris l6bus. Tegin nendega yhte Present Continuos verbidega s6nam2ngu ja r22kisime niisama endist ja elust. Guillermo oli ylijutukas. Teised kaks on sellised vaiksemad ja h2belikumad aga oi, Guillermole meeldis jutustada. Kuulsin 2ra pool tema elulugu ja seda kuidas eelmisel n2dalal ei olnud neil yldse materjali, millest toota aga see n2dal laos lausa uputab ja k6ik kliendid talle muudkui helistavad, et kus nende kaup on. Kyll on h2da ja kyll on h2da! Aga kokkuv6ttes mulle v2ga meeldis neile tundi anda, mul oli endal ka t6esti l6bus! Ega ei juhtu ikka iga p2ev, et sa leiad end 1. oktoobril kell 7 hommikul Mehhikost, yhest pisikesest tehaseruumist, endast hulka vanemale meestekambale Present Continuoust 6petamas.

Queretaro, Queretaro

2008-09-19T16:26:00.000-07:00

Olen siis nyyd siin! Kuhu oli mu p6hieesm2rk ykskord j6uda. Eellaager ja Puebla olid lihtsalt yhed supertoredad lisad mu vabatahtlikule teenistusele.

Kolmap2eva hommikul j2tsin bussijaamas n2gemiseni oma kallite host-6dede Lizi ja Miriamiga. Oli kyll kahju neist lahkuda, kahju lahkuda Pueblast, teistest vabatahtlikest- inimestest, kes olid mulle juba selle lyhikese ajaga headeks s6pradeks j6udnud saada. Aga mis seal ikka, lahkuma pidi. See muidugi ei t2henda, et ma enam neid ei n2eks, sugusi mitte, Puebla on k6igest 4,5 tunni tee kaugusel, kavatsen sinna v2hemalt korra igas kuus j6uda. N2dalavahetuseks.

Hea kyll, nyyd aga siis Queretarost. Bussijaamas ootasin ligi poolteist tundi, muutusin juba veidi n2rviliseks, teadsin, et olin kyll varem kohale j6udnud aga aeg oli tiksunud juba pool tund yle sellest kellaajast, millal pidi keegi mulle kokkulepitult j2rele tulema. J2rsku aga koputas keegi mu seljale, lausudes "señoriita?", jah, see oli Julio Cesar. Poiss, kes mulle vastu pidi tulema.
Tema on yks "El puente de Esperanza" elanikest. 18 aastane.

S6itsime taksoga el puentesse. Nonii, olin p6nevil ja 2revil, milline see koht siis on, millised inimesed. L2ksime sisse. Kui Julio oli mind p2ris s6bralikult vastu v6tnud, siis teised majaelanikud ei teinud mu saabumisest esialgu suuremat numbrit. Igayks ytles korraks tere ja l2ks omi asju edasi ajama. Samamoodi ka juhataja. Saatis mu Julioga kohe linnapeale, panka kaasa minema. K2isime siis seal 2ra. Linn ise on v2ga ilus. V2ikeste parkide, purskkaevude, monumentide, siseaedade, ilup66saste ja muuga. Lisaks ka v2ga puhas. V2hemalt keskuse osa. Ja mina elan keskusest 10 minuti kaugusel(jalutades). See on super!

Tulime tagasi. Siis oli soomine. Ja veel natuke ringivaatamist, kaasaelamine nende koorilaulutunnile ja esimene p2ev oligi 6htusse saadetud. Jah, yllatusena tuli mulle muidugi see, et majas elavad vaid noored, ei olegi mingeid lapsi ega naisi nagu alguses lubatud. Ja jutt sellest, et siin vaid naissoost isikud elavad ja seet6ttu ainult naisvabatahtlikke vajatakse- ei pea ka kohe sugugi paika. Tegelikult elab siin 14 noort ja noh, nyyd siis mina ka. P2evasel ajal k2ib sehkendab siin siis ka juhataja Leo, aga tema l2heb ooseks ikka oma koju. Niisiis 6htusel ajal ja oosel oleme omapead. Noored ise on vanuses 15-21. K6ik on Otomi kogukondadest ja indiaanlased. Algul oli kyll veidi raske nendega kontakti leida ja pean tunnistama, et siiamaani ei ole see mul veel p2ris 6nnestunud, aga ma yritan. Ega nad suuremalt jaolt inglise keelt ei m6ista ja eks ma siis ikka nendega hispaania keeles pean suhtlema. Kui nad aga omavahel kiiresti jutustavad, ei m6ista ma ikka suuremat midagi. Ja niisiis omavahelistest naljadest ja muust taolisest olen veel v2lja j2etud. Aga olgem positiivsed, kyll saabub ka see aeg kunagi.

Jah, nyyd kui ma seda kirjutan, on juba n2dal mu saabumisest moodas. Palju on juhtunud, aga samas nagu ei ole ka. Teisel p2eval pandi paika minu toograafik. Minu (j2rgmiseks) yllatuseks kujutas see endast eranditult ja ainult inglise keele tundide andmist. Siia tulles oli mul ettekujutus, et iga p2ev teen intensiivselt 8 tundi tood ja ammendan oma j6uvarud juba esimeste n2dalatega. Noh, need j6uvarud peavad vist veidi veel ootama, sest mingeid erilisi v2sitavaid kohustusi ei ole mu peale pandud. Jah, ainus fyysiline too, mis on j2etud minu teha, on teisip2eviti oma toa p6rand yle pyhkida ja pesta.

Aga samas 2rge arvake, et neid inglise keele tunde ka nyyd nii lihtne anda oleks, neidki peab ikka ette valmistama ja l2bi vaagima, tundides aga tegema n2gu, et olen k6iketeadja inka professor, sest ei saa ju oma autoriteeti 6petajana langeda lasta. Igal juhul on aga minu tootundide arv n2dalas selgelt yle poole v2iksem, kui see algselt paberites kirjas. Esmasp2eviti tootan ma 3 tundi, teisip2eviti 2, kolmap2eviti 3, neljap2eviti 3 ja reedeti 3. Lisaks on n2dalavahetuseti veel eratunnid, mida ma aga annan vaid siis kui parasjagu siin viibin. Tihtipeale aga kavatsen n2d. vahetuseti kuhugi mujale minna, niisiis need j22vad 2ra(v6i proovime need ymber t6sta n2dala sisse).

Ja mis k6ige huvitavam, on muidugi see, et ma mitte ainult ei 6peta inglise keelt, vaid minust on saanud ka inglise-hispaania keele t6lk. Kasv6i k6ige lihtsamate harjutuste juures, tuleb ju t6lkida, mis mida t2hendab ja eks ma siis v6lun endast v2lja neid hispaaniakeelseid seletusi. Ma yllatan ennast oma originaalsusega iga p2ev. Vahest ma improviseerin muidugi ka k2te ja jalgadega, aga enamasti suudan ikka s6nadega vajalikud asjad 2ra seletada.

Mul on 4 erinevat gruppi- Basic grupp1, Basic grupp2, Intermedio ja Conversation. Ja lisaks veel osadega eraldi tunnid, kes grupitoos ei osale. Ja noh, siis need n2d. vahetuse eratunnid. Aga asja muudab huvitavaks see, et erinevates tundides k2ivad mul samad inimesed, niisiis on peaaegu k6ik Basic grupp1 ja Intermedio grupi liikmed samad. Ja eks sa siis pyya otsustada, mida neile t2pselt 6petada. Kui Basicus peaksin justkui seletama, et mis on "puu" ja mis on "tool", siis Intermedio peaks endast kujutama juba veidike edasiarenenumaid ylesandeid, nagu seda on Present Continuous ja muud selle s6brad-sugulased. Ja kuna samas leidub Intermedio grupis ka t6esti selliseid, kes oskavad juba veidikene keelt ja kellele need keerulisemad ylesanded on just parajad, siis olengi n6utu, kuidas 6petada nii, et need, kes on tegelikult t6esti vaid algteadmistega, aga on end ka Intermediosse kirja pannud ka midagi aru saaksid. Ma ei taha neid ju solvata ja oelda, et kuulge te 2rge siin olge, te ei oska veel nii palju. Nad on k6ik v2ga innukad 6pilased ja tahavad 6ppida. See on v2ga tore. N2iteks t2na tuli yks nendest minu juurde ja palus, et ma temaga veidikene 6piksin, mul muidu temaga eraldi tundi ei ole, aga t2na ta soovis, et teeksime, sest tal koolis j2i inglise keel 2ra. Kaotatud aeg tuleb aga tagasi teha. Ja ta on 18 aastane, poiss!

Ja lisaks sellele Basic-Intermedio intriigile, on osad neist otsustanud end kirja panna nt Conversation ja Intermedio gruppi v6i siis vahel tulevad ja osalevad kellegi teise grupi tunnis. Siis ongi mul peas k6ik segamini, et kellele ma juba mida olen 6petanud ja kellele mida mitte ja kellele, mida peaks veel 6petama. Ja see on alles mu esimene n2dal! Aga jah, ma pyyan anda endast parima ja nad selle poole aastaga enam-v2hemgi r22kima panna. Juba siis olen ma yhe suure eesm2rgi t2itnud. Ohh, Turru oleks mu yle praegu uhke kui ta teaks! Ma ise kyll t2itsa olen, pole ju end kunagi varem n6nda 6petaja rollis proovile pannud. Ja eriti naljakas on, kui keegi, kes on minust kaks aastat vanem, mind 6petajaks kutsub. 6petaja, kas ma v6in su k6rvaklappe laenata?

Ja nyyd veidi l2hemalt siis majast endast ja selle reeglitest. Reeglid neile endile on p2ris karmid, muidugi k6igist neist ei peeta t2ie kindlusega kinni, aga samas ikkagi m66dukalt. N2iteks m6ned maja reeglid:
1) Iga laup2ev koristatakse terve maja. Pestakse yle k6ik p6randad, laed, seinad, arvutid, potid, pannid, (ka need , mida pole n2dal aega kasutatudki ja mid on t2iesti puhtad).
2) Iga kord kui majast lahkud, pead kirjutama tahvlile, kuhu sa l2hed ja mis kell sa tagasi saabud.
3) Iga p2ev tuleb pesta k6ikide tubade p6randaid ja lisaks loomulikult vannituba.
4) Iga p2ev teevad nad endale ise syya. Ja ka mulle, minule seda kohustust ei ole peale kyll pandud, aga eks ma vahel veidi olen aidanud.
5) Ametlikult tohib telekat vaadata vaid kahel p2eval n2dalas, laup2eval ja pyhap2eval ja sedagi vaid kindlaksm22ratud kellaaegadel. Kolm tundi p2evas. (Seda nad aga rikuvad kyll, olen ise n2inud.)
6) Arvutit tohib kasutada koolitoode tegemiseks, oma kirjasid tohib vaadata vaid yhel p2eval n2dalas ja pooleks tunniks. (Seda ka ikka rikuvad, m6nuga).
7) Iga telefonik6ne tuleb kirja panna ja ka p6hjus, miks helistati.
8) Kellaajad, millal peab kodus olema. N2dala sees ei tohi 6htuti yldiselt yldse v2lja minna. V6i siis kella kymneni, aga ma ei ole neid kordagi n2inud seda kasutamas, k6ik on kodus juba enne kella kaheksat. N2dalavahetuseti v6ivad alaealised viibida v2ljas kuni kella kymneni, t2isealised kuni kella yheni oosel.(Seda v6imalust ma ka eelmine n2dalavahetus kasutasin, hiljem r22gin t2psemalt).
9) Lisaks on neil iga p2ev tohutult kodutood teha, niisiis terve p2rastl6una kulub 6ppimisele. Nende p2evaplaanis leidub ehk 2 tunni jagu "vaba" aega.

Nende p2evaplaan lausa kubiseb kohustustest. Aga samas ei virise keegi nendest selle yle ja k6ik t2idavad oma ylesandeid kohusetundlikult ja hoolega. Eks ma m6istan tegelikult kyll, milleks neile see reziim kui selline on peale pandud ja miks see vajalik on. Ning miks nad tegelikult ka ise tahavad k6ike nii hoolega 6ppida ja teha- et v2lja murda sellest vaesuse tsyklist, milles k6igi nende perekonnad vaevlevad. Minule endale kyll keegi yhtegi oma muret kurtma ei ole tulnud ja pealtn2ha n2ivad nad t2iesti tavalised noored, ma v6in lihtsalt aimata, et p6hjusel, et nad siin elavad, peavad olema tagamaad.

Ma tunnen ennast kohati ikka p2ris loodrina- minul ei ole kuhugile kiiret ega mingeid suuri kohustusi, samal ajal kui nemad(v2hemalt minu silmis) neisse lausa upuvad. Kysisin kyll juhatajalt alguses ikka koguaeg, et mida ma veel v6iksin teha, ta aga ei n2i olevat eriti huvitatud mulle rohkemate ylesannete v2ljam6tlemises. Teatas kyll yhel korral, et v6ibolla hiljem saan hakata ka yhes instituudis inglise keele tunde andma, et siis n6nda organisatsioonile raha koguda. Rohkem aga ei ole ma sellest kuulnud. Jah, minust on saanud keeleteadlane. Muidugi eriti huvitav saab veel olema, kui mind t6esti pannakse instituuti raha eest tunde andma. Muidugi on tore, kui saan veel ka muul viisil aidata, aga t6esti, k6ik see tuleb minu jaoks (veidi) yllatusena. Tegelikult tahaksin teha midagi koos lastega ja ehk juhendada n2iteringi. Pean uurima, ehk on v6imalus vabal ajal olla vabatahtlik veel m6nes lasteaias, koolis v6i taolises organisatsioonis nagu minu oma. Praegu siin olen tydrukutele kyll tsiba kitarri 6petanud ja see on ka v2ga tore, aga n2iteringi..ei tea, kas soandan nendega tegema hakata, ei taha neid yle koormata veel lisategevustega.

Ma elan samas toas koos nelja tydrukuga. Magan nari ylemisel korrusel. Toas on kolm nari, kuues tydruk aga on praegu Portugalis, tuleb kuu aja p2rast. Teised tydrukud 2rkavad kella poole 6 paiku HOMMIKUL! Selleks, et kooli minna. Peab ikka tahtmine olema, ytleks ma selle peale. Muidugi 2rkan minagi veidikeseks yles, kui keegi kell pool kuus oma pead foonitama hakkab ja tuli p6lema pannakse, aga t2nu oma sygavale unele, vajun peagi taas unen2gude maailma ning seet6ttu varajased 2rkajad mind n6nda ei h2iri. Aga jah, nii need asjad siin k2ivad, peab sellega leppima. 6nneks mind keegi nii vara voodist v2lja ei aja, see on t6esti yks asi, millega ma hakkama ei saaks. Mina 2rkan enamasti kella 9 v6i 10 paiku ja kusjuures sedagi vabatahtlikult. Kuna magama l2hevad siin k6ik enamasti vara, kella kymne paiku, siis n6nda minagi ja seet6ttu v6imaldab see mul hommikul varem virguda. Hommikuti olen majas t2itsa yksi, siis naudin oma vabadust ja loen raamatut v6i vaatan arvutist filmi. K2isin pyhap2eval poes ja ostsin endale kaks DVDd, millel m6lemal peal 2 filmi. T2naseks olen jah k6ik 4 juba kyll l2bi vaadanud. Lisaks on mul pooleli synnip2evaks saadud raamat "P2ikeset6us Himaalajas", kuid ka see on otsakorral. Ma ei tea, millega ma n6nda varsti oma vaba aega sisustama hakkan. Eks muidugi tunde valmistan ka hommikuti ette ja pesen pesu v6i teen muud vajalikku. Yhel hommikul k2isin jooksmas ka, aga ausalt oelda eriti ei viitsi. Ootan ikka seda, et yksp2ev v6tan ennast k2tte ja otsin endale mingi salsakursuse. Tohutult tore oleks korralikult tantsima 6ppida. Jooksmiseks v6i niisama m6tisklemiseks on peaaegu et minu tagahoovis imeilus pargike, seal ma siis olen k2inud ikka istumas, kui majast v2lja tahan saada. Esimestel p2evadel k2isin ka palju kesklinnas, aga nyyd viimastel p2evadel ei ole viitsinud minna, mis ma sinna ikka iga p2ev k6mbin.

Need laulukooritunnid on ikka t6esti omap2rased. Neid annab ligi 60ndates vanah2rra, kellel on v6imsam ooperih22l kui Luciani Pavarottil, k6ht on tal soliidselt ees nagu 6hupall. Ja laulud, mis ta on laulmiseks v2lja valinud, pole (v2hemalt minu) k6rvade jaoks muud kui yks yhtlane sumin. K6ik laulud tunduvad t2pselt yhe ja sama viisiga ning on m6eldud laulmiseks just temataolistele ooperih22lega vanah2rradele, mitte aga 15 aastastele tydrukutele. Aga noh, k6ik ikka laulavad vapralt kaasa. Minagi k2isin t2na osa v6tmas. 6petaja ise inimesena on siiski v2ga s6bralik ja avatud, lihtsalt tema 6petamismeetodid on veidi mooda. Ja noh, siis muidugi kui lauldakse, siis ta ikka n2itab oma v6imsat ooperih22lt. Yyrgab k6igist teistest n6nda yle, et kellegi teise h22lt ei ole kuulda ja siis selle peale igayks yritab k6vemini laulda, et v2hemalt oma enda h22lt eristada ja tulemus on see, et k6ik lihtsalt yyrgavad lampi, muusikat v6i helik6rgust v6i rytmi t2hele panemata. Vot sellised on meie laulukooritunnid.

Veidikene n2dalavahetusest. Helistasin Erikale, kelle numbri sain Roylt(kes elab Pueblas). Erika elab Queretaros ja eks ma siis lootsingi, et v6in endale tema n2ol esimese s6bra v2ljastpoolt organisatsiooni leida. Sest t6esti, koguaeg ei jaksa siinsamas, yhes keskkonnas, samade inimeste keskel olla. Vaheldust on vaja. Erikaga leppisin kokkusaamise laup2eva 6htuks. Ta pidi mulle j2rele tulema, koos oma s6brannaga. Jah, Pizza Huti ette veereski uhke valge auto, mehhiko variant Paris Hiltonist sees istumas. Istusin autosse. Algul ehmatasin ikka p2ris 2ra, tibid mis tibid. Tegin suurt suud, kui teatasin, et elan koos vaestest perekondadest p2rit indiaanlastega ja tunnistasid, et tunnevad mulle kaasa. L2ksime vaateplatvormile. Seej2rel yhte baari. Tibid olid nad ikka t6esti, aga mitte siiski nii hullud kui esmapilgul oli paistnud. Kui seletasin neile ka l2hemalt oma projekti eesm2rki ja seda, mida t2hendab vabatahtlik too, siis nad ikka leebusid ja leidsid, et see on midagi kasulikku. Peaaegu esimese kysimusena lendas nende suust, kas mul "novio" ka on. Ja eks noviode teema ymber keerles jutt kogu 6htu. Selle vastu mul suurt midagi ei olnud, sest tunnistan ausalt, eks mulle ka meeldib poistest r22kida. Kusjuures, esitada kysimus" kas sul novio on?" v6hiv66rale, on siin v2ga tavaline n2htus. T6esti. See kuulub justkui kohustusliku tutvumisosa juurde. "Tere! Mis su nimi on? Kust sa p2rit oled? Kas sul poiss on?". Ja seda ei kysi sinult mitte ainult mehed, vaid igast soost ja igas vanuses inimesed.
Tegelikult veetsin Erika ja Lilybetiga t2itsa toreda 6htu. Lisaks arvasid nad minu juba t2itsa oma seltskonda sisse ja plaanisid minu l2hituleviku tihedalt 2ra. Millal me l2heme sinna ja millal t2nna ja millal koos puhkusele ja millal koske vaatama ja millal peame Lilybeti synnip2eva ja millal l2heme Erika vanematega piknikule. Mis ma oskan oelda, enamus mehhiklasi on v2ga kylalislahked. Selleks n2dalavahetuseks kutsusid nad mind kellegi Erika s6bra juurde maale. Ma aga pole kindel, kas l2hen, kuna v2ga tahaksin Ocotlani s6ita. Hofiel t2na synnip2ev ja ta peab seda sel n2d. vahetusel, lisaks tahaksin lihtsalt Amberit ja Hofiet v2ga n2ha. Nemad ikkagi on hetkel mu k6ige paremad s6brad siin mandril.
Ahaa ja veel v2ike vahepala liikluse teemal! Kysisin siis Erikalt, et kaua tal load on olnud. Ta vastas, et tal ei olegi lube. Olin yllatunud, et kuidas siis nii? Ta ytles, et tal lihtsalt noh, veab. Ei j22 vahele. Kysisin, et kaua ta n6nda juba s6itnud on, teatas, et kolm aastat!

Tegelikult aga usun, et ilmselt veedan Lily ja Erikaga siin veel palju aega, sest hetkel mul eriti muid s6pru siin Qres ei ole. Ei, ei..eksin! Roberto on ka! Tema on Alvaro tuttav, kellega kohtusin Pueblas. Ta aga k2ib siin ylikoolis. Robertoga k2isime pyhap2eval linnapeal ja poes. Temal oli vana pidzaamat osta ja mina tahtsin endale patja. Tema on t6esti tore, oleks kasulik kui saaksin s6prussidemeid soojendada tema ja tema s6pradega siin. Patja oli mul vaja seet6ttu, et siin anti mulle algul yks v2ike ja v2ga k6va diivanipadi pea alla. Aga p2rast paari ood ma ikka m6istsin, et korralik padi on hea une jaoks v2ga oluline. Kui sa ikka pead igal hommikul, kael kange 2rkama, siis see teeb veidi pahuraks kyll. N6nda ma siis l2ksingi poodi ja muretsesin endale suure pehme padja, ymber pani armsa Anu kingitud padjapyyri, k6igi oma kallite s6prade ja perekonnaliikmete piltidega. Nii m6nus on seda hommikuti 2rgates vaadata. K6ik mu kallid karvapallid. (Noh see riimus, pidin seda lihtsalt kirjutama).

Hea kyll, mu jutuvaru hakkab praeguseks otsa saama v6i noh pigem mu s6rmede j6uvaru otsa l6ppema. J2tkan m6ni teine p2ev j2lle. Peamine on, et k6ik on praegu h2sti ja mulle meeldib siin. Mulle meeldib, et saan teha midagi, millest on kellelegi elus v6ibolla v2ga palju kasu, kuid siiski ma loodan, et edaspidi saan ehk teha miskit veel peale inglise keele tundide. Ehk v6tan sellegipoolest ette n2iteringi tunnid, kasv6i kordki n2dalas. Oleks ju l6bus! Eks n2is, eks n2is. Tulevik on lahtine ja p6nev, juba homne on tulevik, niisiis l2hen nyyd p6nevusega magama.

Ps! Selle n2dala tsitaat, raamatust "P2ikeset6us Himaalajas" : "T2htis ei ole see, mida sa m6tled, vaid see, mida sa tunned." Britta Das

Uude linna, uute inimeste keskele

2008-09-16T21:03:00.000-07:00

On yhe septembrikuu yks teisip2eva hilis6htu, olen Mehhikos, Pueblas, yhes majas, kus mulle kylalislahkelt on v6imaldatud peaaegu et kolm n2dalat elada, yhes toas, mis mulle on kasutada antud, yhes voodis, yhe teki all ja kl6bistan yhel klaviatuuril, et oma s6pradele m2rku anda, mis teen ja kus teen.

Reede. Oli Viviani ja Amberi synnip2ev. 6htul synnip2evapidu. K2isime Cholulas. Kahes klubis. Tantsisime, jutustasime, s6ime cemitasid(v6i noh mina s6in), j6ime baari kulul tequilat, j2tsime Hofie ja Amberiga j2llen2gemiseni. Nad lahkusid laup2eva hommikul. Hofie oli t6esti v2ga kurb, sest ta leidis viimasel n2dalal siin endale mehhiklase, kes talle v2ga meeldis. Nyyd aga pidi ta 2ra s6itma, ligi 12 tunni kaugusele Pueblast. Ma saan temast t2itsa h2sti aru, sest mina tundsin seda sama p2rast laagrit, kui Jan nii kaugele 2ra s6itis. Teda n2en ma aga ilmselt detsembris kui mitte varem, sest siis plaanime koos Guadalajarasse minna. Aga kui k6ik h2sti l2heb, siis l2hen juba varem talle Chiapasesse kylla. Sinna tahtsin ma nagunii minna, isegi kui teda seal ei oleks, kuna k6ik r22givad kui ilus ja soe seal on, lisaks veel palju iidset maiade kultuuri ja pyramiide ja templeid. Niisiis, ehk oktoobris.

Laup2ev. P2eval puhkasin. Eelmisel 6htul j6udsin koju kella 5 paiku hommikul. Aga ega siis kaua lebotada ei lasta, kell kuus pidime kogunema Siijuve kontori ees, et yhele synnip2evapeole minna. Mina olin muidugi aegsasti kohal, nagu ka teised eurooplased. Aga kordus j2lle sama vana maneer, meie s6brad(mitte kyll k6ik, aga need, kes teadsid kuhu minema peab) saabusid kaks tundi hiljem. &ues oli juba vahepeal j6udnud pimedaks minna. Eks siis kella 8 paiku hakkasime l6puks liikuma. Pidu toimus Pueblast v2ljas, yhes suvila moodi majas. Basseiniga ja puha. Kylalistele pakuti taco arabesid(mis mulle v2ga maitsevad!), oli palgatud kaks inimest, kes siis k6igile n2ljastele kibekiirelt neid valmistasid. K2ed k2isid t6esti nagu masinal! Kuna reedel oli mul liiga palju riideid kaasas olnud, siis sel 6htul m6tlesin veidi kergemalt riietuda. Vale valik! Sest fiesta oli 6ues, ilm l2ks jahedaks ja peagi hakkas hoopiski sadama. V2ga kaua me seal aega ei veetnud, s6itsime Pueblasse tagasi ja maandusime yhe Alvaro s6bra juures. See oli alles uhke elamine. Nagu muuseum, k6ikv6imalike kujukeste, skulptuuride, maalide, kristalllyhtrite ja muuga. Vahed yhiskonnaklasside vahel on Mehhikos t6esti v2ga suured. Siin leidub tohutult palju vaeseid, neile kontrastiks aga ka v2ga rikkaid. Linnade 22realadel ja maakohtades on olukord muidugi v2ga nukker. Kohati ei ole majades yldse elektrit v6i vett, televisioonist v6i internetist r22kimata.

Pyhap2ev. Oli yks huvitav p2ev. Selle veetsin oma perega. Kella kaheks l2ksime yhe v2ikese tydruku ristimisj2rgsele peole. Too sai yhe aastaseks. Suurem enamus mehhiklastest on katoliiklased, m6ningal m22ral leidub ka teisi religioone aga yldiselt k6ik mehhiklased on usklikud. Ja need v2hesed, kes ei kuulu ametlikult yhessegi usku, usuvad ikkagi Neitsi Guadalupess, kes on siin ikka v2ga k6rge au sees. Tema pilte v6ib leida igast poest, autost, majast, bussist. Yks huvitav ristimispeo traditsioon on, et lapse vanemad viskavad maha terve hunniku komme ja mynte ja siis k6ik ylej22nud peavad kiiresti endale v6imalikult palju neist krabama. See pidavat 6nne ja rikkust tooma. P2rast ristimispidu, kus me ei teinud eriti midagi muud peale soomise ja siis selle "krabamism2ngu", suundusime edasi j2rgmisse kohta.

"Babyshowerile". Eestis ma ei ole seda traditsiooni kohanud, aga Ameerikast on see ilmselt mehhiko kultuuri sulandunud. Enne kui naine synnitab, korraldatakse tema auks pidu.
Seda pidu oli t6esti l6bus! Kohal tohtisid viibida ainult naised (pere meesliikmed oldi k6rvaltuppa pandud) ja aega sisustati erinevate m2ngudega. Alguses pidid k6ik arvama, et kas synnib poiss v6i tydruk ja siis vastavalt valikule jagati meid kahte meeskonda. Naisi oli seal t6esti igast vanusest. Alates viieaastastest kuni 75ni v2lja. Ja k6ik nad olid neist m2ngudest n6nda hasartis! N2iteks pidime kiiruse peale lusikat l2bi riiete toppima, krepppaberist nukuriideid valmistama, muna kloppima, lusikat suus hoides muna naabri suus olevasse lusikasse poetama jne. Lisaks tehti kohe algul selgeks, et keegi ei tohi istuda jalg yle p6lve(see toob halba 6nne, siis ei pruugi lapsi saada.) See, kes aga 2ra unustas, pidi endale t2iskasvanu suuruses pampersid jalga panema. Osadest m2ngudets ma osa ei v6tnud, sest ei saanud keelest piisavalt aru v6i ei viitsinud aru saada ja siis sisustasin oma aega lastega m2ngides. Tegin neile oma v6lutrikki- kuidas mynt k2e sisse l2heb. Tydrukud olid sellest nii vaimustuses, et pidin seda l6puks oma 25 korda kordama. Enne 2raminekut "panin" neile veel viimast korda myndi k2e sisse ja siis ytlesin, et kahjuks enam v2lja ei saa v6tta, et j2rgmisel korral kui n2eme siis ehk v6tan. Oi, kui elevile ja paanikasse nad sattusid. Neli plikatirtsu jooksis mul j2rgi ja n6udis, et ma myndid nende k2te seest v2lja v6taks. Aga me pidime minema hakkama ja ma j2tsin nad teadmisega, et nad on k6ik yhe peeso v6rra rikkamad.

6hul k2isin Lizi ja tema s6pradega salsabaaris. Nood olid professionaalsed salsatantsijad. Lihtsalt suu j2i lahti neid tantsimas vaadates. Tohutult tahaks n6nda liikuda osata. See innustas mind veelgi enam Queretaros endale salsakursusi otsima.

Esmasp2ev. P2ev moodus kodus. Panin pilte arvutisse. Tootlesin neid. Ja lisasin facebooki, orkutisse. Ei kujutanud ise ettegi, et mul v6ib selleks peaaegu terve p2ev kuluda. Kuna esmasp2ev oli 6htu vastu Iseseisvusp2eva, siis tuli j2lle peole minna. Saime kell 9 Josepha ja Benjaminiga Siijuve kontori ees kokku, Miriam(minu teine host-6de) ja tema poisss6ber saatsid mind. Nad on siin selle koha pealt yldse v2ga hoolitsevad, ei tule k6ne allagi, et ma yksi 6htul bussiga keskusesse s6idan. Alati nad "acompañarme"! Aga see on armas.
Igatahes..me l2ksime linna keskusesse, kus toimus suur laat, olid esinejad ja tohutu mass inimesi mehhiko lipu v2rvidega ehitud. Tegime kiire tiiru ja vaatasime ringi. Siis aga kohtusime teiste vabatahtlike ja m6ningate mehhiko s6psudega ning l2ksime yhte klubi moodi kohta. Seal veetsimegi oma 6htu. Huvitav, aga mulle hakkavad juba mehhiko poplaulude s6nad p2he j22ma. K6igis klubides m2ngitakse pidevalt neid samu, niisiis ma juba kohati oskan kaasa laulda! See on nii vahva! Tegelikult olen ma ise nii yllatunud, et olen siin jaksanud n6nda palju klubitada, sest Eestis ma just v2ga tihti, st peaaegu et mitte kunagi, neis ei k2i. Jah, aga eks see on praegu selline alguse asi ka. See n2dal hakkab juba too ja ega siis ei ole aega koguaeg pidutada. Praegu see siin rohkem selline puhkuse moodi algus olnud. Esmasp2evalgi j6udsin koju alles kella 5 paiku, k2isime veel Luisiga enne kojutulekut cemitasid soomas. Cemita on mehhiko versioon hamburgerist aga see on palju maitsvam! Ma r22gin, kui n6nda j2tkan, tulen koju 15 kilo raskemana.
Terve esmasp2eva v6is kuulda pyssipaukude moodi laksatusi. Peaaegu igas mehhiko kodus on selline spetsiaalne paugupyss, mida nad idevalt, aga eriti pyhade ajal, paugutavad. Pyhakute auks. Ja pyhakuid on palju! Eile oli t6esti hullumeelne, terve hommiku k2is selline paugutamine, et v6is arvata, et t2naval on s6da lahti. 6htul aga lasti erinevaid versioone ilutulestiku alla kuuluvatest toodetest. Ja siis muidugi paugukaid. V2ikesed viieaastased poisip6ngerjad paugutasid ja syytasid tulekerasid siin samas minu t2naval nii et v2he ei ole. Ohutusn6uded on siin jah peaaegu et olematu n2htus. Seda v6ib muidugi eriti m2rgata liikluses.

S6idetakse-
1)ilma turvavoodeta(enamasti neid lihtsalt ei olegi autodes)
2) purjus peaga- minu mehhiko s6ber Roy, teatas minu kysimise peale, et kas mingil m22ral v6ib siis promille veres olla, et promillidest ei tea ta midagi, aga noh, kolm 6lut on normaalne ja isegi ku j22d vahele, siis maksad pisut altk2emaksu ja s6idad edasi. Ja altk2emaks on siin t6esti tavaline n2htus.
3) alati rohkem inimesi autos kui on lubatud. Eile n2iteks s6itsime 7kesi P6rnikas. Varem ei oleks ma elusees arvanud, et see on v6imalik, aga ise l2bi tehes veendusin, et ikka on kyll.

Aga igas autos on v2ikene rist, see kaitseb mehhiklasi avariide eest.

Veel yks huvitav n2htus siin Pueblas on gaasiballoonide autod. Need on igal hommikul 2ratuskella eest. Kella 9, 10 paiku hommikul v6ib alati kuulda seda yhte ja sama juba armsaks sanud k6rvulukustavat meloodiat, kui gaasiballooniauto su majast moodub. Ja ta teeb seda mitu korda hommiku v2ltel. Aga v2hemalt yhte see kindlustab, keegi ei maga poole p2evani. Seda muidugi kindlustab ka naabermajas elav kukk, kes hommikuti su yles kireb. Aga mulle meeldib, siin on k6ik nii improvisatsiooniliselt vinge.

Mehhiklased on lyhikest kasvu. Ikka 95% neist j22b minu kasvule alla. Seep2rast v6idan ma t2naval ikka alati palju t2helepanu. Ka bussis, sest mu pea on peaaegu bussi lae vastas, jah, vahel ta ongi selle vastas. Ma arvan, et mu pikkuse ymber on siin nende paari n2dala jooksul rohkem juttu olnud, kui varem kogu mu elu jooksul kokku. Aga see on naljakas. Eelmisel n2dalal, k2isin ja m66tsin siis ennast Plaza Doradas 2ra, et teaks siis t2pselt sellele nii sagedasti esitatavale kysimusele vastata. Olen 183 cm. Siin on kaubamajades sellised kaalud-pikkusem66tjad. Kodudes neil enamasti kaalusid ei olegi. K6ik k2ivad end kaubamajas m66tmas-kaalumas.

Aga hea kyll, juttu on kirja pandud palju ja rohkemgi veel. Ma j22n nyyd magama. Homme tuleb vara t6usta. 7.30 lahkub mu buss Pueblast ja v6tab suuna Queretaro poole.

Veel viimaseid p2evi Pueblas..

2008-09-12T18:36:00.001-07:00

See n2dal on t6esti linnulennul moodunud.
Igas p2evas on miskit uut ja miskit, mis teha vaja, niisiis ei m2rkagi, kuidas oled juba reedesse j6udnud.
Teisip2ev moodus Batmani t2he all. K2isime Amberiga kinos. Hispaania keelset Batmani vaatamas. Hmm, ikka l2ks tahtmist vaja, et aru saada, mis r22gitakse. Midagi ikka haakus k6rvu, aga mitte just v2ga palju. Pean tunnistama, et tollest teisest filmist "Amor-letra pr letra" sain ma rohkem aru, Batman j2i ikka segaseks kyll. Aga 6nneks hiljem hisp. keele tunnis yks tydruk, kes seda filmi varem n2inud, seletas meile, mis seal toimus, nii et siis saime tagantj2rele targaks.

N6nda, kolmap2eval oli mul koolip2ev nagu iga teine, aga enne seda k2isin endale uut fotokat ostmas. Leidsin t6esti hea ja selle kvaliteedi kohta v2ga odava fotoka. See on peaaegu proffesionaalne kaamera, 10kordse zuumiga ja puha. Ahjaa, ja no siis ma l2ksin kella viieks kooli. Aga..kui ma uksest sisse astusin, avastasin, et k6ik olid juba ammu kohal ja 6ppimas. Ma olin ajad sassi ajanud ja n6nda oli tund seekord alanud juba kell 3, mina j6udsin kohale poole viieks. Aga mis seal ikka, vabandasin, naersin veidike oma lolluse yle ja asusin koos teistega 6ppima.
Peale kursust v6tsime koos Josepha, Benjamini ja Tuomasega ette retke Fuerte de Guadalupe m2e otsa. Aga bussiga. Ja see asus linna sees, nii et see ei kujutanud endast mingit ronimist vms. aga vaade, mis sealt avanes oli lihtsalt v6rratu. Ma peagi panen orkutisse pildid ka yles, mis ma tol 6htul tegin. M2e tipust avaneb vaade tervele linnale ja linna taga k6rguvale vulkaanile. Vulkaan on nii k6rge, et algul v6ib seda pilveks pidada, mis kauguses valendab. Aga ei, see on ehtne vulkaan. Tema tipp ulatub k6rgemale kui pooled pilvedest. Jah, seda on v6imatu kirjeldada, seda peab ise n2gema.

Neljap2ev. K2isime Cholulas, pyramiidi vaatamas. V6i noh, see on selline kompleks, kus asub lisaks suurele pyramiid-m2ele(sest rohi kasvab pyramiidi peal) mitmeid v2iksemaid pyramiidi kujulisi ohverduspaiku jne. V6tsime giidi, kes pidi tegema meile tuuri inglise keeles, aga kahjuks oli tema jutust v6imalik aru saada vaid igast (heal juhul)kymnendast s6nast, niisiis info, mis ma selle pyramiidi kohta teada sain, j2i suhteliselt samaks enne ja p2rast tuuri.
Aga muidu oli seal kohas v2ga ilus. Siis ma veel lasin linnukestel endale ennustada, st et seal oli terve hunnik pisikesi paberilehekesi ja yks v2lja dresseeritud linnuke siis t6mbas mulle yhe neist paberilehekestest. Minu saatus lubab mulle palju armastust! Hiljem maitsesime mitmeid kohalikke toite, millest m6ned ikka olid t2itsa j6ledad( Nt yks jook, oli t2pselt nagu vedel p2rm. ), aga teised olid j2lle p2ris head. Ostsin endle mehhiko lipu v2rvidega karnevali maski. J2rgmine esmasp2ev on mehhiklastele v2ga oluline- sel p2eval saavutasid nad iseseisvuse.
Niiet siis toimub yks SUUR fiesta, terve maa on t2is pidutsevaid mehhiklasi, koos ilutulestike, paraadide, festivalide, lippude ja tequilaga. Ma oleks tegelikult pidanud juba sel n2dalavahetusel Queretarosse minema, aga kuna tahtsin Iseseisvusp2evaks siia j22da, siis lahkun alles kolmap2eval. Ele p6letasin oma n2o t2itsa 2ra, ei taibanud p2ikesekreemi panna ja sseal ma siis olin, n2ost yleni punane, "valged p2ikeseprillid" ees. Aga t2na on juba 6nneks palju parem.
Eilne hisp. keele tund olid ka veidi erip2rane, nimelt veetsime selle kohvikus. Arutlesime terve tunni erinevatel teemadel nagu seksuaalne diskriminatsioon, alkoholism, anoreksia, make-up, perekonna t2htsus Mehhikos jne. Hispaania keeles! Meie 6petaja Memo avaldas arvamust, et Mehhiko mehed peavad enamjaolt Euroopa naisi v2ga kergemeelseteks, aga tema mitte, sest ta m6tleb teistmoodi. Ei, aga tegelt on Memo ikkagi v2ga hea 6petaja. Aa, ja ma ei m2leta, kas ma sellest juba kirjutanud olen, aga Mehhikos ei ole kombeks poistel-tydrukutel yksteise juures oobida. Kunagi. Kui nad soovivad midagi teha, siis selleks on olemas spetsiaalsed Motellid. Ja neid on t6esti igal pool palju.

T2na hommikul k2isin oma host-6ega(mitte Lizi, vaid tema 6e Miriamiga) linnapeal. Yhes muuseumis ja laadal. Sel n2dalal olengi t6tt oelda rohkem Miriami kui Liziga suhelnud, kuna Liz on pidevalt kusagil 2ra. Miriam on 24 ja 6pib advikaadiks. Imelikul kombel 6pivad v2ga paljud siin advokaadiks. Tean juba nelja(kaks neist juba tootavad sellel ametipostil.)
Ma siin praegu mugin yhte superhead kookosest tehtud maiustust, mille laadalt sain. Ja t6esti, toit on siin ikka odav! Maiustused ja puuviljad eriti.
Hea kyll, aga pean nyyd l6petama, sest l2hen yhele j2rjekordsele fiestale, kahel vabatahtlikul on t2na synnip2ev, niisiis seda tuleb t2histada:)

La fiesta, la fiesta, la fiesta

2008-09-08T19:07:00.000-07:00

En seguro, tiene tan muchas fiestas aqui! Yo soy un poco cansada ahora, entonces hoy yo no fui en la fiesta, pero otros fueron en un bar esta noche tambien.

Niisiis, k6igepealt tahtsin lihtsalt veidikene kelkida, et mu hispaania keel t6esti paraneb p2ev-p2evalt. Muidugi ei r22gi ma veel soravalt, aga p6hilistest asjadest saan aru ja p6hilised asjad saan oeldud. See on t2iesti imekspandav, kui kiiresti v6ib keele selgeks saada, kui samakeelses keskonnas viibida. Kui nyyd m6elda, et venekeelt 6ppisin ma 7 aastat ja ainus mida m2letan on: Ja nje gavarju parusski, siis on see jah ikka t6esti v2ga imekspandav.

Aga niisiis, t6lgin oma eelmist juttu:
T6siselt, siin on nii palju pidusid! Praegu olen ma veidi v2sinud, niisiis t2na ma ei l2inud peole, aga teised l2ksid ka t2na 6htul baari.

Aeg moodub kiiresti, juba peaaegu n2dal on mu viimasest postitusest moodas.
Teen siis kokkuv6tte viimaste p2evade syndmustest.

Neljap2eval k2isin ma kinos. Koos Josepha, Benjamini ja Tuomasega. Vaatasime filmi nimega Amor- letra por letra. (Armastus- t2ht t2helt). See oli Mehhiko film ning ilma subtiitriteta, niisiis kohati oli ikka p2ris raske pihta saada, mida nad nyyd seal r22givad. Aga nelja peale saime ikka filmi m6ttest ja p6hisyndmustikust ilusti aru.
Tuleb v2lja, et k6ik Mehhiko filmid ei olegi seebikad ja m6ni v6ib olla t2itsa hea. See kyll polnud parim film, aga ta oli selline m6nus ja kena meesn2itlejaga, niisiis, miks ka mitte.

Reedel..hmm..hommikul k2isime Amberiga yhes teises suures kaubamajas ja tagasiteel eksisime j2lle 2ra. Oeh, kyll siin Mehhikos ikka j6uab palju 2ra eksida. M2letate, et eelmises postituses kirjutasin, et enam ma selle number 33 bussiga ei s6ida..vist. Ma siiski m6tlesin t2na ymber ja yritasin uuesti. Ja arvake mis- ma eksisin j2llegi! Seekord kyll teadsin nii enam-v2hem kus ma olen ja jalutasin koju, nii kaks kilomeetrit. Aga ilm oli ilus ja mina optimistlik, niisiis oli see pigem huvitav jalutusk2ik l2bi Puebla pisikeste kirjude t2navate kui katastroof. Tuleb aga v2lja, t2hendab mu host-ema seletas mulle kui ma koju j6udsin, et on olemas kaks bussi numbriga 33. Nad on t2pselt yhesugused ja sama numbriga, aga minu omal peab kuskil lihtsalt olema lisaks veel juurde kirjutatud "federal 2". Teisel number 33el aga on siis miskit muud seal kirjas. Jah, tegelikult yritas ta mulle vist seda ka eelmisel korral seletada kui ma 2ra eksisin, aga siis ma lihtsalt ei saanud temast aru.
Aga veel siis reedest. 6htul l2ksime Alvaro synnip2eval. Ta on Jorge n6bu. Alvaro on t6esti v2ga tore ja saan temaga h2sti l2bi. Ta elab Cholulas ning (homme v6i siis neljap v6i reede) lubas ta mind ja Amberit pyramide vaatama viia. P6hjus, miks me koguaeg k6ike Amberiga koos teeme, on, et me oleme samas keelekursuse grupis, seet6ttu n2iteks Hofiel ei ole meiega kunagi p2eval samal ajal vaba aega. Igatahes, Alvaro synnip2evapidu oli vinge. See toimus majas, mis asus Puebla 22realal m2e otsas. Niisiis laius sealt suurep2rane vaade kogu linnale. Koju j6udsin ma alles kella viie paiku hommikul. Inimesi oli palju, poisid olid enamuses mehhiklased ja tydrukute grupp moodustus enamuses vabatahtlikest.
Aga sellegipoolest, veetsime l6busalt aega, ei ole need mehhiko mehed midagi nii pealetykkivad kui legendid r22givad. Nad kyll tunnevad su vastu huvi ja neile meeldib sinuga tantsida, aga nad ei k2i sul j2rel v6i ei aja ebaviisakalt ligi nagu seda nende stereotyyp v2idab. V6i on mul siis lihtsalt vedanud ja ma olen vaid kenasid inimesi kohanud.

N2d. vahetuseks oli meil planeeritud matk m2e otsa. Jah, kella kaheks pidime kogunema Siijuve kontori ette. Vabatahtlikest eurooplased hakkasid kohale tiksuma juba veidi enne kahte, tead, igaks juhuks on ikka parem varem kohal olla. Siis nii umbes 15 minutit peale kahte ilmus esimene mehhiklane. Selleks ajaks olid k6ik eurooplased juba kohal . Siis 20 minutit hiljem ilmus teine mehhiklane. Moodus veel 10 minutit ja tuli kolmas ning neljas. Siis moodus TUND ja tuli viies ning veel oma 15 minti kuni saabus viimane. Me hakkasime liikuma enam-v2hem kell 4. Jah, see on mehhiklastele v2gagi tyypiline. Hilieneda ja mitte natuke, vaid tihtipeale palju. See on ka yks omadusi, mida nad alati enda kohta korrutavad. Mehhiko aeg on alati 6igest ajast maas.
S6itsime siis ligi 2 tundi ja olime kohal.
See oli pisikene linnake ja maja, kus oobisime kuulus meie hisp. keele 6petaja n6ole. See oli t2is k6iksugu mooblit ja ruumi oli seal t6esti imev2he. Meid aga ligikaudu 20. Kuidagi aga mahtusime ikka 2ra ja pidu v6id alata. Mehhiko ja tequila. Veel teinegi s6napaar, mis on lahutamatu. Mehhiklased ise ytlevad, et nad peavad T-dieeti". See t2hendab, et joovad palju tequilat ja soovad k6ikv6imalikke tortillasid, tortasid, tacosid ja muud ebatervislikku. Toit sisaldab siin t6esti palju rasva ja nisu, niisiis olge valmis poole aasta p2rast mind vastu v6tma poole paisunumana. Hea kyll, hea kyll, ma ei lase seda juhtuda, mul on juba plaan olemas, Queretaros hakkan sporti tegema-l2hen salsat 6ppima! Eks nemad vist sedasi oma figuuri hoiavadki, sest nad t6esti tantsivad palju. Iga mehhiklane oskab tantsida salsat ja cumbiat jm. Ka tol 6htul me tantsisime nii et v2he pole. Samuti ka reedesel peol. Ja see j2tab lihtsalt suu lahti, kuidas iga mehhiklane, kaasaarvatud k6ik mehed, oskavad suurep2raselt ja sujuvalt tantsida. Koos k6igi poorete, sammude ja keerutustega. Meie, eurooplased, oleme nende k6rval ikka p2ris kumminuiad. Aga pole hullu, pool aastat igap2evast praktikat parandab loodetavasti ka minu oskusi.
Niisiis, pyhap2eval pidime matkama. Aga- vihma sadas. Ja mehhiklastest teejuhid olid eelmise p2eva pidutsemist nii v2sinud, et nad ka ei viitsinud. N6nda j2igi meie p6hieesm2rk t2itmata. Olin tsiba kurb. Oleks t6esti tahtnud minna ja k6ndida ja pilte teha. Ahaa, kui pildistamisest r22kida siis..mu fotokas l2ks katki. See oli mul tol 6htul kaasas ja ma panin selle oma koti kyljetaskusse aga kui hommikul tahtsin uuesti pildistada oli display katki l2inud. Ohjah, aga ei tohi kaotada positiivset hoiakut, n6nda siis, ilmselt see oli selle fotoka saatus. Pean nyyd aga tegema yhe suurema v2ljamineku ja uue kaamera hankima. Ka yhel teisel tydrukul ei ole fotokat, niisiis yks meie mehhiko s6pradest lubas meid kolmap odava tehnika kauplusesse viia. Yldiselt ei ole fotokad nii v2ga kallid. Vaatasin poes, et t2itsa uue ja korraliku fotoka saaksin ma juba 1400 krooni eest. Aga uue fotoka pean ma saama, sest siin on lihtsalt nii palju mida pildistada ja mida ma hiljem m2letada tahan.
Ja veel veidi peost. Meie 6petaja Memo oli t2itsa tequilakil ja rummakil. Isegi veel hommikul.
Ja 6htu k6ige suurem yllatus tuli siis kui meie silmad pidid n2gema 6petaja Memot yhega meist suudlemas. Ja selleks oli Lizzie, kes on praegusel hetkel ka tema 6pilane. Hea kyll, neil v6ib kyll olla vanusevahet vaid viis aastat, aga ikkagi, yks neist on 6pilane ja teine 6petaja. Minu arvamus Memost kyll ausalt oelda langes.

Ja l6puks oleme siis j6udnud t2nasesse p2eva. T2na 2rkasin juba varakult(kell 9), et valmistuda ettekandeks, mille pidin t2nases hisp. keele tunnis esitama. Iga p2ev peab yks meist tegema ettekande m6nest Ameerika kontinendil olevast riigist. Mina tegin Argentiinast. Kuna ma eile olin koju j6udes nii v2sinud, siis j2in juba kella 8 paiku magama ja ei j6udnud sellega tegeleda. Niisiis j2i k6ik t2nase hommiku kaela. Kell 3 algas tund ja kuni sinnamaani ma siis kiiruga yritasin ette valmistuda. Aga teate, ei ole sugugi lihtne r22kida 10 minutit Argentiinast hispaania keeles, eriti veel kuna materjali on nii palju ja selle seast peab just selle huvitavama v2lja valima.
Kuidagi aga sain ikka hakkama ja ka ettekanne 6nnestus t2itsa h2sti. Pidin kyll pidevalt oma pabereid piiluma, aga sellest polnud suurt hullu midagi. Lisaks 6ppisime veel "Presente de subjuntivo"t. Enesekohast olevikku vms. No see grammatika on mulle ikka p2hkel. Aga kuidagi ikka yritan seda l2bi n2rida.

T2na ostsin poest banaane, ma armastan banaane. Ja arvake 2ra mis maksab kilo banaane Mehhikos? 3 krooni ja 50 senti. Ma v6in ennast soovi korral neist l6hki syya.

2ra h6iska enne 6htut!

2008-09-03T23:46:00.000-07:00

Jah, nii see tuntud vanas6na k2ib. Ma ei oleks arvanudki, et see nii paika v6ib pidada.

M2letate, et ma eelmises postituses kelkisin, kuidas ma ilusti ise kodutee yles leidsin.
T2na see nii lihtsalt enam ei l2inud.
Otsustasin niisiis seekord yhe teise bussiga tulla, mis ka minu kodu l2hedale s6idab.
Hyppasin Plaza Dorada juurest bussi peale ja r66mustasin, et nii ruttu 6ige bussi peale sain.
S6itsin m6nda aega ja arvasin siis, et ju ma olen kodu l2hedale j6udnud, niisiis l2hen parem maha ja jalutan veidi maad niisama. Peagi olingi t2naval. Vaatasin enda ymber ringi ja arutlesin, kas ma olen selles kohas kunagi varem olnud. Tundus, et vist olen. M6tlesin, et l6ikan veidi ja l2ksin mooda yht pisikest t2navat. Hmm..siin ma kyll ei ole olnud. K6ndisin tagasi suure tee juurde..eiei, siin ma ka ikka ei ole olnud. Juma siis tulin liiga vara maha. Ootasin j2rgmist bussi ja viipasin sellele, et too mind peale v6taks. S8itsin edasi. Aga ikkagi ei tundunud ykski koht mulle tuttav. L6puks olin juba p2ris pikka aega s6itnud kui l6puks endale tunnistasin,. et eks ma olen vist eksinud. L2ksin maha ja kysisin teed. Ma ei tea oma t2nava nime ega aadressi, ainus asi mida tean, on see, et see aasub yhe kooli l2hedal , mille nimi on "federal (vms) 2". Vaikselt hakkas tibutama. Siis k6vemini sadama. L6puks j6udsin yhe tee 22rde, kust moodus ka see buss, millega tavaliselt koju olen l2inud. Aga ma ei teadnud kummale poole teed ma seisma peaks. L2ksin yhele poole, aga siis ikka m6tlesin ymber ja l2ksin teisele poole. M66dukast sajust sai padukas. Buss tuli 6nneks peagi ja ma l2ksin ruttu peale. Bussijuht teatas, et ta teab, kus too kool asub ja laseb mu seal maha. P2rast m6ningast loksumist j6udsime selle kooli l2hedale. Mind pandi maha. Vaatasin ymberringi ja avastasin, et ka selles kohas ei ole ma varem viibinud. Vihma kallas oavarrest. Niisiis hakkasin lihtsalt oma intuitsiooni usaldades yhes suunas jooksma. V6tsin pl2tud jalast ja tegin kyll vist oma parima aja 300m jooksus. Tegelt oli see rohkem nagu 600 m. L6ppudel6puks tundsin 2ra tuttava t2nava ja ka oma koduukse. Olin t2itsa 6nnelik. Olin kodus. Aga enam ma selle bussiga igatahes vist ei l2he.

Niisiis veel t2ndasest p2evast. P2eval kella kolmest kuueni oli hisp. keele tund. J2llegi v2ga intensiivne ja hariv. Mulle v2ga meeldib meie maestro Memo, ta t6esti 6petab h2sti.
Siis oli mul see bussiseiklus. Ja 6htul l2ksime yhte baari, kus Jorge pidas oma lahkumispidu. Nimelt s6idab ta homme Leetu vabatahtlikuks. Seal saime reedeks juba kutse yhele uuele peole, yhe Joge s6bra synnip2evale. Ning veel yks tore uudis, millest t2na kuulsin on, et laup.-pyhap. korraldatakse meile matk yhe m2e otsa. Oobime yhes m2gionnis. Kylm pidavat seal ainult olema, nii et pean Lizilt m6ningaid sooje riideid juurde laenama, sest oma myts ja kindad j2id mul kyll koju. Igatahes ootan seda retke juba elevusega. Mingi p2ev tahaks pinna ikka neid Puebla l2hedal asuvaid pyramiide ka vaatama, eks n2is, ehk reede hommikul. Homme algab mul hisp. alles kell 5, nii et hommiku poole kavatsen kinno minna. Kino on siin kuritegelikult odav. Nagu ka paljud muud asjad.

Homme v6i siis l2hip2evil kavatsen teha kerge ylevaate k6ikidest maitsvatest toitudest ja jookidest mida siiamaani proovinud olen. Ja uskuge mind- maitsvaid asju on siin palju!