Vanad võlad..

luban need nüüd kustutada. Häbi küll jah, aga ei ole siia juba peaaegu kuu aega midagi kirjutanud. Lihtsalt oli jõuluaeg ja puhkuseaeg ja tihe aeg, nii et rahulikuks mahaistumiseks ja blogi täiendamiseks ei tundunud kunagi aega jätkuvat. Nüüd aga olen ma siin. Otsusekindlalt istusin täna hommikul arvuti taha..ja siis lükkasin kirjutamist veidi orkutis surfamisega edasi. Aga nüüd istusin otsustavalt uuesti arvuti taha ja kirjutan kõik oma võlad vabaks.



Niisiis. 15. detsember.

Sel päeval toimus meie oma posada-pidu. Terve päev oli täis tihedat ettevalmistustööd. Ka eelnevad kaks päeva tegelikult. Küpsetasime ja kokkasime, koristasime ja meisterdasime.

Üritus ise sai läbi viidud mitte meie majas, vaid ühe patrooni koduõues. See oli tõesti mõusalt suur aed, nii etjätkus seal piisavalt ruumi kõigi külaliste kostitamiseks. Panime ka lava püsti, millel siis õhtune programm aset pidi leidma. Lõpuks hakkasidki külalised saabuma ja meie võtsime kohad sisse. Julio oli õhtujuht ja teatas, et kõigepealt näevad külalised mõningaid traditsioonilisi tantse, seejärel pastoreelat ja lõpuks ka koori esinemist.

Tantsud läksid enam-vähem, kuigi mõnel siiski läks veel veidi sassi. Seejärel pastoreela. Ka mina osalesin. Mängisin Angel Rafaeli. Mul oli vaja öelda täpselt kolm lauset, aga kuna üks poiss unustas ühe minu eelseisva teksti ära, siis lõpuks piirdusin vaid kahega.

"Yo soy Angel Rafael. El amigo y companero de los hombres"

"Para eso hemos venido. Dios nos ha envido para invitarlos a conocer a su hijo!"

Kõik. Sellega minu debüüt seekord piirdus.

Pastoreela ise kulges vaid paari viperusega ja sai ikka publikutki kohati naerma aetud.

Ja siis tuli meie koorilaulu osa. See oli küll täielik läbikukkumine!:D

Pean tunnistama, et nende koorilaulu õpetaja on küll tore vana, aga kedagi laulma õpetada ta kahjuks küll ei oska. Ta lihtsalt laulab ise kõigist üle. Alati. Ja seetõttu kui nad lavale peavad minema ja õpetajat enam üle üürgamas pole, siis kukuvad kõigi hääled sellised ebalevad ja vaiksed välja. Lisaks oli kasett, millele taustamuusika lindistatud, veidi katki, niisiis paaris kohas hüppas paarist noodist üle, mis aga tähendas, et me jooksime täiesti viisist välja. Nojah. Aga eks ikka üritasime huumoriga võtta.

Kokkuvõttes kestis programm ligi kaks tundi ja pärast seda olid kõik näljased kui hundid.

Toitu aga oli meil palju varutud, niisiis pakuti kõigile külalistele atolet ja gorditasid ja pontšet ja chicharroni ja maiustusi ja veel paljut muud. Kella kaheteistkümne paiku hakkasid inimesed lahkuma ja meile jäi koristamiserõõm. Koristasime veel ligikaudu kaks tundi ja siis kella kahe paiku saime lõpuks koju tagasi minna. Mina sõitsin esimest korda auto tagakastis! Nüüd olen seda veel paaril korral proovida saanud, aga see oli esimene kord. Esimene on ikka eriline.

Olime kümnekesi kastis ja sõitsime läbi linna. Meie seljataga sõitev politseiauto ei teinud meist väljagi. Rampväsinutena vajusime magama.

Tore aga oli selle päeva juures see, et mingisugune jää oleks nagu minu ja nende vahel murdunud. Esimest korda tundsin tõesti nende sekka sulanduvat ja seda et nad mind sõbrana võtavad. See oli väga hea tunne. Ja pärast seda päeva ongi see nõnda jäänud. Nüüd saan nendega väga hästi läbi.



18-21 detsember.

Käisime Sierra Gordas. Sõitsime oma projektiga ühte imeilusasse villasse, et seal väike kursus läbi viia ja lihtsalt eelseisvaid jõule omakeskis tähistada.

See oli muidugi suurepärane jõulukink kõigile meie noortele. Koht ise oli lihtsalt uskumatult ilus, basseini, miljonidollari vaate ja mõnusa suure aiaga. Veetsime seal kokku kolm ööd.

Esimesel õhtul grillisime niisama veidi liha ja mängisime jalgpalli. Nemad on kõik jalgpallis väga vilunud, Mehhikos on see noorte seas kõige populaarsem spordiala, vaid mina jooksin nagu peata kana väljakul ringi. Aga lõbus oli sellegipoolest.

Järgmisel päeval tulid kohaliku kooli õpilased meile külla. Neid oli kusagil 30 ringis. Koos nendega viisime läbi siis siiatuleku ametlikuma osa. Koondasime nad kahte gruppi ja samuti ennast jaotasime pooleks. Pidasime vestlusringe kahel teemal- rasedus teismeliseeas ja migratsioon. Mina olin raseduse grupis. Pärast korraldati veel meile veidi sportlikum, kuid sellegipoolest hariv võistlusmäng. Ja seejärel nautisime kõik koos õhtusööki.

Luis Mario, kes oli kogu ürituse läbiviia, rääkis hiljem meiega veel väärtustest. Tõesti mõtlemapanevalt ja huvitavalt. Aususest, austusest, võit-võit situatsioonist.

Mulle tõesti meeldis see teooria. Kui on olukord, mille kaks osapoolt ei suuda kokkuleppele jõuda, siis on mõtekam see üldse katki jätta. Sest kui vaid üks saab oma tahtmise või üks annab lihtsalt alla ei sünni sellest kunagi midagi head. Lõppudelõpuks kaotavad ikka mõlemad, sest ühe osapoole pettumus jõuab mingitpidi ikkagi ka teiseni. Seetõttu tuleb alati püüda leida võit-võit lahendusi. Ehk siis- mina jään rahule ja ka sina jääd rahule või ei midagi.

Laupäeval käisime Martha perel külas. Kuna ta elab seal lähedal, siis sõitsime kõigepealt veidi bussiga ja seejärel tuldi meile autodega järgi. Sai jälle auto tagakastis sõita. Sõitsime pimedas ja taevas oli tähtedest tulvil. Tundus nagu tõuseksime taeva. Tema kodu asus nii kõrgel mägedes, et sinna jõudmine võttis tükk aega aega. Aga mõnus oli sõita ja taevasse vaadata. Nägin esimest korda elus komeeti langemas. Tundus algul nagu keegi oleks ilutulestikku alustanud. Aga see oli hoopis komeet. Päris ehtne komeet. Soovisin.

Järgmisel päeval mõnulesime veel niisama basseini ääres, vahetasime jõulukinke ja käisime jõe juures. Ja oligi aeg tagasi sõita.

See tee sinna ja tagasi aga on päris jube. Läbi mägede, otse mäeveerul, kitsastel teedel, kus kohati isegi tõkkepuud 30 meetrisesse kuristikku langeva kurvi ääres pole. Või kui siis on, siis kujutab see endast pisikest kiviääristust, mis tavalist autotki ei peata. Tee on ise niivõrd käänuline, et pidevalt valdab sind ameerika mägede tunne ja kui sa ikka ameerikamägedel 3-4 tundi järjest sõitma pead, siis läheb süda ikka pahaks küll. Mingil hetkel tagasiteel mõtlesin tõesti, et pean paluma bussijuhil peatuda, muidu tuleb kõik mu hommikusöök ülesse, aga suutsin endast siiski võitu saada ja jõudsime ilusasti Queretarosse.



23-26 detsember. Barra de Navidad.

Pärast 16 tunnist bussiga reisimist ja paaritunnist bussi ootamist Guadalajaras jõudsin kohale. Jan oli juba seal ning mind paar tundi oodanud.

Otsisime ööbimiskohta. Pärast mõningat ringivaatamist otsustasime Hotel Caribe kasuks, mis oli odav ning mida Lonelyplanet soovitanud oli. Esmapilgul tundus see isegi täitsa normaalne koht olevat. Hiljem vaid avaldusid koha väikesed viperdused ja mõistsime miks me peaaegu ainukesed külalised olime. Hommikul kell 4.30 äratab sind üles naaberhoovi erksameelne kukk, seejärel silmad avades leiab su silmapaar laesroniva suure sisaliku, kiiresti vannituppa põgenedes avastad, et kraanist ei tule vett. Hmh, ilus jõuluhommik:D

Aga polnud hullu. Saime naabertoa dušši kasutada ja sisaliku ja kukega võis lõpuks ka täitsa ära harjuda.

Jõululaupäeva hommikul sättisime sammud randa. Võtsime päikest ja logelesime niisama. Õhtupoole käisime snorkeldamas, mis küll ausalt öeldes Kariibi mere snorkeldamisele kümme korda alla jäi. Sõime maitsvaid burritosid. Mmm..kana-shampinjoni burritod. Tõeline maitseelamus. Linn ise tundus jõule suhteliselt ignoreerivat. Kuskil ei olnud midagi jõululikku näha või kuulda. Isegi kuusepuud ei olnud. Oli vaid rand ja vesi ja päike.
Ostsime endale päkapikumütsid, et jõulutunnet veidi elavdada, kuid sellegipoolest jäi see päriselt siiski tulemata. Õhtul läksime Päikeseloojangu baari päikeseloojangut vaatama. Imeline.
Jõime maitsvaid kokteile. Ma olen suureks Pina Colada fänniks hakanud. Mehhiklased valmistavad neid lihtsalt suurepäraselt! Vahetasime kingitusi. Mängisime piljardit.
Mängisime baarmeniga piljardit. Oli üks päris piljardine õhtu. Aga ma olen piljardi enda jaoks siin taasavastanud. Kui ma 15-aastaselt Keila Noortekeskuses seda ikka pea iga päev mängimas käisin, siis nüüd viimastel aastatel enam mitte. Siin aga olen nüüd jälle seda päris palju teinud.
Peale tuhandet piljardimängu otsustasime siiski linnapeale minna. Kuna koht ise on väga väike, siis suurt kuhugi sealjalutada ei ole. Jalutad ühest otsast teise ja teisest tagasi esimesse.
Rääkisime Hot-Dogi putka müüjaga peaaegu tund aega juttu. Käisime veel õhtulgi ujumas.
Ja nõnda see jõuluõhtu möödus. Kahtlemata väga erinevalt kõigist varasemaist.

Järgmisel päeval, ehk meie viimasel päeval Barra de Navidadis, käisime hommikul jälle rannas, internetis, bussipileteid uurimas, söömas. Õhtul ühes järgmises ilusas baaris päikeseloojangut vaatamas. Need olid Barra de Navidadis tõesti imelised. Langesime sügavasse vestlusesse/arutellu ja jutustasime vist kuni varajaste hommikutundideni.
Ning siis peale paari unetundi üles ärgates tuligi juba asjad pakkida. Oli aeg minna.
Jätsime bussijaamas hüvasti. Mina sõitsin ühes suunas, Jan teises. Ilmselt me enam ei kohtu. Siin Mehhikomaal vähemalt mitte. Sest ta elab teises riigi otsas ja kummalgi meist ei ole plaanis nüüd lähiajal enam reisima minna. Tema jääb siia aga terveks aastaks, mina vaid pooleks.
Ehk kunagi Euroopas jälle näeme. Eks näis.

Nõnda siis, kui Jan tahtis minna sisemaale tagasi ja oma sõbraga ka kokku saada, siis mina tahtsin jääda ookeani äärde. Seda ma ka tegin. Läksin Oaxaca osariiki.
Sõit sinna oli muidugi omaette ettevõtmine.
1)Peale Barra de Navidadist lahkumist sõitsin bussiga Manzanillosse. 1,5 tundi
2)Ootasin Manzanillos bussi, mis mind Acapulcosse viiks. 8 tundi (õnneks sain aega linnapeal veeta, niisiis ei olnud nõmedat bussijaamas passimist).
3)Sõitsin Acapulcosse. 12 tundi.
4) Ootasin bussi, mis mind Puerto Escondidosse viiks. 3 tundi.
5) Sõitsin Puerto Escondidosse. 8 tundi.


Puerto Escondido.

Pärast 32, 5 tundi jõudsin kohale. Võite aimata, kui õnnelik ma lõpuks olin. Võtsin takso Mayflower hostelisse ja lootsin, et neil on vabu kohti. Kohale jõudes oli uksel silt- no hay cuartos.(Tube pole.) Ma ei tahtnud seda uskuda, lihtsalt ei jaksanud kuhugi mujale enam peavarju otsima minna ja pealegi olin Lonelyplanetist lugenud, et see on vinge koht, niisiis astusin igaks juhuks ikkagi sisse, et küsida. Ja näete! Terve hostel oli täis, aga uhuslikult üks vaba voodi siiski veel oli. See oli minu voodi! Lõbus. Mul oli nii hea meel.

Päevad Puertos möödusid kiiresti ja lõbusalt. Rand oli muy muy chido! Hiiglaslike lainetega ja pikalt pikalt kulgev. Linn ise oli paraja suurusega, seal oli piisavalt kohti lõbutsemiseks aga samas mitte liialt turiste. Otse hosteli kõrval laotasid erineva käsitöö müüjad oma kauba laiali.
Õhtul mängisid nad seal samas kitarre ja trumme. Hostelis oli piljardilaud! Jällegi! Sai palju mängitud!
Oma esimesel päeval käisime paadireisil. Võtsin ennast ühe grupiga hostelist kampa ja läksin nendega koos. Delfiine vaatama. Algul ei olnud midagi näha, mõtlesime juba, et ilmselt ei näegi midagi peale paari vees ulpiva kilpkonna. (Mitte, et kilpkonnad lahedad ei oleks! Ma armastan kilpkonni!) Aga siiski. Tahtsime delfiine näha. Siis aga..ühel hetkel ilmusid nad meie silme ette. Kõik korraga. Neid oli seal vähemalt sada. Üles ja alla, vette ja veest välja hüpates ja trikke tehes andsid nad meile suurepärase etenduse. Seejärel aga kadusid sama järsku, kui olid ilmunud.
Paadimees viis meid ühte veidi kaugemal asuvasse randa ja jättis paariks tunniks sinna veemõnusid nautima, et siis meile uuesti järgi tulla. Snorkeldasime ja ujusime niisama. Mina magasin ligi kaks tundi. Siis sõitsime tagasi.
Õhtul läksime Scoti(Šotimaa) ja Michaeli(Inglismaa) ja veel paari tüübiga hostelist Puerto ööelu uudistama. Casa Babylon. See sai Puertos veedetud nädala jooksul üheks minu lemmikpaigaks.
Päevasel ajal oli see lihtsalt selline mõnus rahulik kiftide aafrikapäraste dekoratsioonidega pubi, kus oli raamatuvahetus(võtad ühe ja jätad enda oma asemele) ja suurepärane vaade päikeseloojangule (jällegi. jah, neid kohti oli palju). Õhtul aga muutus see linna kõige populaarsemaks peopaigaks, kus tihti mõni live-bänd esines, inimesed kogunesid, tantsisid , jutustasid. Sel õhtul aga oli esimene kord sinna sisse astuda. Ilma igasuguste eelarvamuste või ootusteta. Veetsime aga mõnusa õhtu. Jutustasime Scotiga. Langevarjuhüpetest. Ka Puertos sai neid teha ja juba selle vaatamine oli kift elamus. Kaalusime tõesti ka ise selle tegemist. Kallis ta küll oli, aga oleks saanud siis muude asjade pealt kokku hoida. Scott oli kord varem hüpanud ja rääkis mulle kui võimas see olnud oli. Kahju aga, et see plaan siiski katki jäi, sest Scott ja Michael läksid ülejärgisel päeval ära ja üksinda ma enam ei tahtnud seda teha. Aga ma luban, et ükskord teen ma selle ära. Ehk kui Eestisse tagasi tulen ja siis veidi aega töötan ja raha kogun. Võtan selle eesmärgiks.

Järgmisel päeval käisime rannas. Scoti, Michaeli ja ühe itaalia kutiga. Veetsime terve pika päeva rannas. Ujusime ja hüppasime lainetes. Päevitasime. Proovisime siis ka surfamist. Pean tunnistama, et vaadates tundub see kõvasti lihtsam kui ta tegelikult ise vees laua otsas ulpides on. Paar lainet püüdsin ikkagi enamvähem kinni ja sõitsin laineharjal rannani. Mitte küll püsti. Täitsa upakil laua otsas, aga sellegipoolest!
Tagasi hostelisse jõudsime väsinute kuid õnnelikena. Tutvusin Murielle(Belgia) ja Bridgetiga(Uus-Meremaa). Õhtul sai jälle piljardit mängitud ja välja mindud. Tantsisime Cabo Blancos salsat ja seejärel kuulasime Barflys elektrot. Mina ei ole kunagi suur fänn olnud, niisiis lihtsalt ei viitsnud end selle järgi liigutada, teised siiski veidi õõtsusid, aga veidikese aja pärast hakkas neilgi igav. Hosteli jõudsime sellegipoolest alles kell 6 hommikul. Oli olnud pikk päev.

Järgmisel päeval läksid Michael ja Scott ära. Kahju oli sellest küll. Aga vähemalt Murielle oli seal. Ja nagu hiljem ka selgus, kaks belgia tüdrukut, keda juba varem Chiapases kohanud olin.
Kirjutan edasi jägmises postituses, muidu venib üks liiga pikaks ja pealegi tahan väikese pausi teha. Jätkan paari tunni pärast:D