Ja nüüd ongi nad kätte jõudnud. Minu viimased, viimased päevad! Aeg on läinud linnulennul ja samasugusel linnulennul lendan ma esmaspäeval kodu poole, teisipäeva õhtul kohale jõudes. Kell 23.10 olen Eestis. Nii et, kes tahab, võib mulle siis vastu tulla. Hehe. Palun kümme paari sukapükse ja kindaid ja opseid ja salle kaasa võtta, ma olen päris kindel et esimese hetkega lihtsalt jäätun. Olen liiga kaua soojas olnud. Praegu lähevad ilmad siin aina soojemaks. Õues on päeval ikka mõnusalt 30 kraadi kanti ja öösel langeb ehk sinna 15 juurde.

Teate!! Mulle tehti suur, suur üllatus eelmisel reedel! Läksin rõõmsasti peale pisikest Wicklow piljardituuri siis Alejandroga kokku saama. Ta pidi tulema Plaza de los Perrose juurde. Ja mida ma nägin?? Kõigepealt nägin siis Alejandrot jah. Ta oligi seal juba ootamas, astus ligi ja kallistasime. Küsisime, kuidas läinud on jne. Ja siis järsku hüppasid purskkaevu tagant Hofi ja Amber välja!! Ta oli nad kaasa võtnud! Mul oli nii hea meel. Olin tõesti rõõmust õhku hüppamas. Eriti, kuna olin olnud nii kindel, et ei näe neid enam pikka aega. Aga seal nad olid! Suurepärane!

Nõnda me siis olime seal rõõmsad ja kallistasime ja jutustasime, kuni lõpuks sammud Backstage pubi poole võtsime. Tahtsin sinna minna, sest seal ka piljardilauad(lausa kaks), aga inimesi alati vähem, nii et saab rohkem mängida. Eks siis mängisime jälle ja jõime õlut. Ma olen tõesti õppinud Mehhikos õlut jooma. Eestis tuli seda harva ette, sest meil kõik need naistekad siidrid ja muud värgid. Aga nüüd olen täitsa ära harjunud ja meeldima on isegi hakanud!

Beto liitus meiega peagi ning õhtu edenes edasi. Käisime veel hijem ühes teises kohas veidiks istumas ja läksime siis Beto juurde, kuhu kõik ööseks jäime. Magamaminekuni läks aga veel aega kuni kella viieni. Laulsime karaoket ja rääkisime juttu. Tegime lollikõnesid ja lollitasime omakeskis. Lõpuks kella viie paiku siis oli saabunud magamamineku/vajumise aeg.

Laupäeval magasime poole päevani. Vaatasime hommikul Youtube videosid ja nautisime logelemist. Amber näitas mulle"FRank ja Wendy" nimelist EESTI multikat, millest mul aimugi ei olnud. Ta teatas, et Belgias ta pidevalt oma sõpradega vaatab seda, et pidi naljakas olema. Oli küll. Vaatasime episoodi natsipöialpoiste vorstivabrikust. Taamal võid näha Aleksander Nevski katedraali kujutist ja ära võid tunda mitmed meie näitlejate hääled. Amber kirjeldas mulle, et tema jaoks tundub eesti keel kui selline imelik pirin. Ahjah, aga et nad aru saaksid, mis räägitakse, siis vaatasime multikat inglise keelsete subtiitritega. Mul oli igaljuhul väga uhke tunne! Tundsin ennast kümme korda eestlasena!

Ma tahtsin licuadot. Mõnusat njämmat banaani-licuadot. Enne poeretkele minemist käisime aga minu lemmiktortakohas söömas. Ka teised jäid väga rahule. Seejärel aga läksime Bodega Aurrerasse. Amber lubas õhtusööki valmistada ja mina licuadot. Banaani kilo hind oli üüratult tõusnud ja näitas hind 11 peesot, mis võrdub umbes samapaljude kroonidega. Mäletan, et septembris Pueblas maksis banaanikilo 3 krooni! Eks siis vist oli hooaeg. Aga nüüd detsembriski oli kuskil 6 krooni ringis, mis on juhtunud?! Õigel ajal tulen ära!

Läksime Beto juurde. Vaatasime Sõpru. Vist kuus osa järjest. Ikka pikalt-pikalt igaljuhul. Vaikselt hakkasime siis süüa ka tegema ja mina tegin katsetusi oma licuado kallal. Licuado ise on selline lihtne milk-shake. Lihtsalt paned piima ja ükskõik millise puuvilja kokku, lisad veel suhkurt või mett või šokolaadi või ükskõik mida hing ihaldab ja segad selle kõik siis masinaga segamini. Tulemus on aga väga maitsev!

Eks ma vist sattusin natuke liiga hoogu ja tegin seetõttu veidi liiga palju. Seetõttu jäigi enamus järele. Aga vähemalt loodan, et Beto siis sai seda järgmsel päeval juua.

Õhtul läksime välja. Käisime Wicklows! Mängisin kaks mängu ja kaotasin mõlemad. Jepikajee.

Siis aga suundusime ühte klubi-tantsubaari moodi kohta. Algul esines ka laiv-bänd, nii et oli eriti mõnus. Ja hea muusika oli. Tantsumuusika. Sai salsat ja gumbiat ja reggaetoni ja lääne poppi ka.

Igatahes olime me viimased inimesed, kes sealt sulgemisel lahkusid. Kell oli jälle palju saanud. Käisime veel enne Beto poole minekut söömas ja läksimegi siis tagasi. Magama ei tahtnud aga keegi veel minna, niisiis jätkasime pidu seal. Tegime impro-tantsu. Kõik tantsisid kõige veidramal moel elektro-muusika taustal. Nojah, ja siis lõpuks oligi kell jälle kusagil 6 ja kõik vajusime magama.

Pühapäev oli nukker. Mul oli nii hea meel, et nad olid mulle küla tulnud ja samas nii kahju, et nad nüüd minema pidid. See oli tõesti üks kurb hüvastijätt. Minu kodu taga pargis. Seal nad läksid, Amber, Hofi, kes mulle siin Mehhikomaal kõige armsamateks on saanud ja Alejandro, kellega mul nii mitmeid ühiseid mälestusi on. Olen kindel, et näen neid jälle! Loodan, et peagi! Ehk sel suvel ;)

Nonii. Esmaspäev oli päris tavaline. Töötasin ja filmisin paar stseeni. Film muide ongi nüüd valmis! Täna just said viimased kaks lõpukaadrit võetud! Reedel on kavas väike üritus, kus me siis seda ka näitame. Justkui ava-gaala. Teate küll. Aga ürituse peaülesandeks saab tegelikult olema EVS projekti ja Eesti ja reisimisvõimaluste tutvustamine. Eesmärgiks- kohalikke noori reisipisikusse nakatada. Kõik meie projekti noored võivad endale paar sõpra külla vaatama/kuulama kutsuda. Hiljem siis saame aga filmi ka vaadata. Tõotab tulla tore. Mul on aga veel kõvasti ettevalmistustööd ees.

Teisipäeval käisin Lucha Libret vaatamas. Beto ja George ja siis veel ühe veidra Salvadori-nimelise kutiga, kes nendega ka samas majas elab. Lucha Libre ehk vabavõitlus, kujutab endast karja mehi, kel on maskid ees ja kes siis üskteisega võitlevad. Aga võltsilt. Või noh, tegelikult on kogu show ette kavandatud ja seetõttu on rõhk rohkem vaatemängulisusel kui tegelikult võitlusel. Lisaks on kohustulikuks osaks karjumine! Igasuguste inetuste ja ergutuste ja sajatuste väljahõiskamine! Mida rohkem, seda uhkem. Oli huvitav see ära näha, teades, et see on midagi väga Mehhikole iseloomulikku. Neid peetakse igalpool. Kestis see aga kolm tundi ja seetõttu tüdisin lõpuks ikka juba veidi ära. Aga leidisn endale muud tegevust. Mel oli mu laser kaasas, niisiis näitasin sellega iieste peale ja lõbstasin ennast oma identiteedi varjamisega. Olin parasjagu kellegi särgil oma punase täpikesega liuglemas, kui järsku minu täpile astus ligi üks teine täpp! Tuli välja, et kellegil saalisolijatest oli lisaks minule veel au omada ühte punase täpiga laserit. Selle mehe särk, kus meie täpid esmakordselt kohtusid, sai ka edaspidi ühiseks kohtumiskohaks. Mina vilgutasin ja siis tema vilgutas. Tema tegi ringikesi ja siis mina tegin ringikesi. Kahjuks aga pean tõdema, et ükskõik kui väga ma ka ei üritanud, teie laseri omanik jäigi mul teada saamata, sest saalis oli päris palju rahvast ja oli seetõttu raske kedagi tuvastada. Meie täpimäng aga kestis peaaegu võistluse lõpuni.

Ühel hetkel aga märkasin enda kõrval istuvat 7-aastast poisikest, kel oli silmanähtavalt veel igavam kui minul. Ka tema 4-aastane vend istus väsinud näoga tema kõrval. Küsisin, kas nad soovivad minu laserit laenata. Kus nüüd alles läksid kaks silmapaari põlema! Siii, sii!!

Eks ma siis laenasin ja nüüd oli neil lõbus. 7-aastane poiss tuli peale mõningast vilgutamist uuesti minu kõrvale istuama ja sosistas mulle kõrva Te quiero! (Ma armastan sind!) Oli armas.

Saime temaga päris jutu peale. Ta rääkis mulle, et nad perega puhkusel ja et elavad tegelikult Irapuatos. Ja et ta käib koolis ja tal on kolm kuud suvel vaheaega. Siis, peale mõningast vestlust oma väikevennaga, küsis ta minult ega ma juhuslikult viimase tüdruksõbraks ei tahaks hakata. Pidin aga tõdema, et ta vend on vist veidi liiga noor minu jaoks. Vara veel!

Nalja aga sai nendega. 7-aastane oli ka tõsiselt huvitatud kas mul on poiss-sõber olemas ja kas mul on telefoninumber. Neid õpetatakse siin ikka juba väga varajasest east saadik.Lõpuks kui nad ära läksid, sain ma lausa kahe sooja kalli omanikuks.

Täna hommikul valdas mind tohutu uni, kuid ometi pidin end kell 6 ülesse ajama, et oma viimast tundi Kelloggs Company-sse andma minna. Lõbus oli. Andsin tundi Sebastianile, kellega ka eelmisel nädalal kohtusin. Ta on selline väga vaikne ja häbelik mees, aga kui ta mingisugusest barjäärist üle aidata, siis võib täitsa jutukaks muutuda. Täna rääkisime kummitustest. Huvitav on, et mehhiklased ei suuda hääldada --sts--. Näiteks sõna ghosts. Sebastianigagi harjutasime pikalt ja laialt aga väga uhkeid tulemusi see siiski ei andnud. Lõpuks ta suutis öelda ghost ja siis peale pikemat pausi s. Päris naljakas oli aga 40 ringis olevat abielus ja lastega Kelloggs Company raamatupidajat -sts- hääldama õpetada.

Täna tabas mind mingisugune reaalsuse tunnetus. Et minu mehhiko-reaalsus hakkab mälestuseks muutuma ja eesti-reaalsus tõeluseks saama. Vaatasin pilte. Oi, mul on nii palju pilte. Sõna otseses mõttes tuhandeid pilte. Hakkan Mehhikot igatsema. Olen selle täitsa kindel. Aga vähemlt ma tean, et võin siia ju alati tagasi pöörduda kui soovin. Maailm on avatud. Justkui üks suur avatud raamat, mis ootab lugemist. Mehhiko peatükk on jätnud mulle sügava mulje ja ma usun, et tahan seda kindlasti millalgi jälle uuesti lugeda.

Tere kõik see pere,

Teile teadmiseks, praegu olen ma vihastunud, mingil nõmedal põhjusel on nüüd minu arvutil ka viirus. Ja see on nõme!! No kurja, miks sellised asjad peavad juhtuma. Jään lihtsalt lootma, et mu kallis arvuti parandab end ise ära ja saab terveks. Lugu ise on järgmine. Kõigepealt oli ühes siinsetes arvutitest see viirus ja nüüd läbi mälupulkade on see kõigisse levinud ja keegi lollpea toppis minu arvutisse ka ühe mälupulga. Õnneks ei ole tegemist nii väga hullu viirusega, ta on rohkem lihtsalt tüütu. Ei lase arvutit avada. Pead mitu korda proovima enne kui õnneks läheb. Aga ma pean mainima, et asi on juba paranemas. Ta vist ikka isetervendab end, sest veel eile sulges ta end järgekindlalt, täna aga on vaid ühe korra protesti avaldanud.

Aga see selleks, nüüd eelmisest nädalalõpust, mis juhtus olema päris peomeelne. Reede nii väga isegi mitte, aga laupäev küll. Reedel läksin juba vara Wicklowsse ja mängisin piljardit ning ajasin Jaimega juttu. Võitsin Jaimet!! See oli mu esimene võit sellel laual, millele järgnes kohe ka teine. Olin nii õnnelik. Beto ja George tulid ka ja nii me seal siis hängisime kuni kella kolmeni. Siis läksime nende juurde magama.

Laupäeval päeval olin kodus. Kui siia jõudsin, oli Judith just kõik mu asjad kapist välja tõstnud ja oli neid sorteerimas. See on midagi, millesse nad suhtuvad täiesti teistmoodi. Asjade isikustamist suht ei toimu. Seetõttu ei leia nad ka, et see oleks midagi imelikku, kui nad neid välja tõstavad, et korda seada. Mina, ikkagi juurtelt eestlasena, aga leidsin selle veidi veidra, niisiis palusin, et ma seda siiski ise teha võiks. Kui ta algul küll ütles, et pole hullu, pole hullu, siis pikema palumise peale lubati mul siiski ise oma asju sorteerida ja korda seada.

Õhtul käisime veidi Wiklows(võitsin piljardis veel 6korda!!), siis ühe George sõbra peol ja lõpuks Time-Free baaris, kus ma(ei tea tõesti, mis mulle sisse läks) baariletil ka tantsisin(osalesin võistlusel). Keerutasime puusi ja hüppasime õhku nagu Koledas Koyotis. See oli tõesti mu esimene kogemus taolisel võistlusel ja tuli mulle endalegi üllatusena, et sellest osa võtsin. Aga sõpradest julgustatuna ja lõbusas tujus- sai tehtud! Sain kolme parima sekka!

Nädalasisesed päevad on väga rahulikult möödunud. Teen siin vaikselt tööd, nokitsen filmi kallal ja annan inglise keele tunde. Käisin korra Kelloggsis tundi andmas. Jõusaalis käin jätkuvalt. See nädal on viimane nädal, sest kuukaart saab otsa ja noh, tuletan teile jällegi meelde, järgmine nädal on juba üldse mu viimane nädal Mehhikos! 10 päeva veel!

Michelle(kes on vabatahtlik Kanadast, viiekümnendates naine) olen aidanud söögitegemisel. Ta saabus juba kolmandat aastat järjest siia. Paariks kuuks. Ta on tõesti väga huvitav inimene ja mulle meeldivad väga need vestlused, mida söögitegemise vältel peame.

Aa, ja teate! Üks õhtu sõin ma eesti leiba! Või noh, see oli tegelikult mehhiko toode, aga see maitses täpselt nagu meie Toolse! Ja välja nägi ka! Nii et meie leib ei olegi nii unikaale, seda võib ka täitsa teiselt poolt maakera leida. See oli küll vaid tõesti juhus, et seda proovida sain, sest muidu poodides ei ole ma küll koragi midagi sellist näinud. Nagu te aga teate, meile tulevad iganädalased pagaritoodete annetused ja seekord oli ka päts leiba kaasa pandud! Ilmselt mõtlesid minule! Haha.

Minu saatev organisatsioon Estyes saatis siinsetele minu projekti noortele annetussumma, mille eest neid veelkord tänada sooviksin. Samuti sain kätte oma palga inglise keele instituudis tundide andmise eest, mis läks ka otse El Puente toetuseks. Oli tore, et sai jälle kedagi veidi aidata!

Üks huvitav osa Mehhiko kultuurist, millest nõnda rääkinud ei ole, on kauboikultuur. Tegelikult kohtab neid kauboikaabudega mehi igal pool. Eriti maapiirkondades. Lahe on vaadata, kuidas nad nagu westernis teeääres hobustega kappavad. Kannused jalas, triiburuudulised särgid seljas ja loomulikult-kauboikaabud peas! Levinud on ka kantrimuusika. Raadios lastakse ja baarides. Tegelikult ongi osad baarid päris kauboi-baarid, kuhu sisse astudes sirab vastu kauboikaabu meri, suitsupilv ja kostub kõrvulukustav jihaaa-muusika (la musica-hijaa!)

Täna tuleb Alejandro mulle külla! Terveks nädalavahetuseks. Saab ka loodetavasti tore olema! Mul on hea meel, kõik sõbrad saab enne kojutulekut ikka ära nähtud. Peangi nüüd minema end valmis sättima, sest ta varsti jõuab ja tuleb talle giidi mängima minna!

Hasta la vista,

Maya

Jällenägemiseni sõbrad siinpool maakera ja peatse nägemiseni sõbrad sealpool!

xxx

Eelmine nädal möödus filmitegemise meeleolus. Kirjutasin ühe lühiscripti. Inglise keelse ja väga ameerikaliku. Aga mõtlesin, et oleks tore enne äratulekut nendega üks filmiprojekt teha. Nad saavad veidi näidelda, keelt harjutada ja lisaks ühe toreda mälestuse, mida 30 aasta pärast vaadates ennast pooleks naerda.

Kõik osalevad. Peategelastel on loomulikult rohkem teksti ja tegemist kui muudel kõrvalosalistel, aga siiski. Kõik saavad miskit öelda. Ma ei hakka teile aga praegu täpsemalt rääkima, milest lugu jutustab. Parem ootan ära kuni valmis saab ja siis panen netti ülesse.

Terve nädal möödus ruttu ja avastasingi, et jälle on käes reede. Amber ja Hofi tulid! Jepikajee! Meie viimane ühine nädalavahetus siin Mehhikomaal. Soovisin, et see oleks väga tore. Ja oligi!
Hofi sõbra Leonardo perekond elab Queretaros, niisiis saime seal ööbida. Ma läksin ka ööseks sinna, sest muidu oleksin pidanud üksi oma projekti magama minema, tuju aga oli teistega koos olla.

Käisime linnapeal. Wicklows jällegi. Meie põhiline maandumiskoht.

XXX Wicklow
See on selline mõnus iiri stiilis pubi, mõnusa muusika ja piljardilauaga! Nagu ka kõigil varasematel kordadel, mängisime piljardit. Ma ei tea, mis viga, aga sel laual on mingisugune needus. Kõik mängud, mis olen seal mänginud, olen kaotanud. Aga mitte sugugi haledalt. Iga kord läheb lõpus lihtsalt midagi valesti. Must pall läheb küll sisse, aga valge läheb ka või mul on veel viimane löök teha, aga see läheb mööda ja seejärel vastane võidab. Igaljuhul on mul tekkinud tõsine hirm selle laua ees. Iga kord ma peaaegu et värisen kui minu kord mängida on. Aga see ajab mu lihtslt nii närvi! Ma lihtsalt tunnen kohustust lõpuks seal võita. Ei loe, keda ma täpselt võidan, vaid see, et sellel laual võidan. Meil on seal tekkinud tore gäng ka. On veel paar inimest, kes alati seal nädalavahetustel mängimas käivad.

Üks ameeriklase välimusega mehhiko mees. Davy. Kusagil 50 aastane ja prillidega. Tõsiselt hea mängija, kes võidab enamus oma mängud taktikatega. Ta oskab kümme lööki ette mõelda. Loomulikult on tal ka osav käsi. Viimane kord läks lihtsalt nii napilt! Oleksin ta jällegi äärepealt võitnud ja siis see kuradi viimane pall!

Teine on pikkade mustade juuste ja veel pikemate küüntega palsameerija ametit pidav mees. Jaime. Kuigi tema välimus ja elukutse võivad esimesel hetkel küll veidi hirmuäratavad tunduda, siis teadke, et ta on hästi muhe. Temaga nüüd kavatsen sel nädalavahetusel pikemalt harjutada. Lähen reedel varem kohale. Ka tema mängib muidugi väga hästi. Ta on ka alati seal kohal. Seletas, et ta töökoht on seal lähedal ja ta peab lihtsalt alati kättesaadav olema. Teate küll, kui keegi ära sureb ja ta siis lahti lõigata tuleb, et organid välja võtta ja matusteks valmis seada.

Siis on veel üks tüdruk, kes mängib ka väga hästi, kellega mul endal aga ei ole õnnestunud ühtegi partiid teha.

Siis on veel üks kutt, kes tegelikult töötab seal pubis, aga oma vabadel õhtutel käib piljardit ka mängimas. Ta on muide päris kena, uhlala.

Veel kaks tüüpi, kellega alati jutustame, kui samal ajal sinna satume. Ja nad on tõesti ka iga nädalavahetus seal.

Hea küll, meie piljardisõprade klubi tutvustus tehtud, nüüd siis lähemalt.

xxx
Reedeõhtul istusime nõnda siis seal ja käisime hiljem kellegi sünnipäevapeol. Seal oli üks kutt, kes on mustkunstnik nagu minagi, niisiis me üksteise võidu näitasime teineteisele ja publikule trikke. Lõbus! Õhtu möödus nii ruttu ja oligi käes aeg magama minna. Külmaks oli ka õues läinud (pidu oli väljas). Läksime Leonardo juurde, kel muide oli tõsiselt uhke elamine, ja tegime enne magamaminemist sooje võileibu. Ohtra tšilliga! Njämm! Ma hakkan tõsiselt tšillit taga igatsema, kui koju tulen. Olen sellega ohtlikult ära harjunud. Märkan, kuidas toit tundub lausa maitsetu, kui ikka korralikult tšillit peale ei ole pandud. Pärast toda öist söömaaega, jäime nagu notid magama.

Järgmisel hommikul tuli aga vara ärgata, sest läksime Bernali. Minu jaoks juba teistkordselt. Mäletate, see on see pühamägi, millest rääkisin. Positiivse energiaga mägi.
Seekord ronisime veidi kõrgemale, kui eelmisel korral Erikaga olin jõudnud. Mäe tipust kostus muusikat, miskine bänd oli oma tehnika sinna üles tarinud ja seal peeti kontserti. Me aga lõõtsutasime juba mäe jalamile jõudes, niisiis ei hakanud seda kolmetunnist vaevalist retke tippu siiski ette võtma. Lisaks oli ka õudselt palav ja mul peokingad jalas, mis mulle ilusad vesivillid tekitasid. Jalutasime hiljem veidi ka Bernali linnakeses, jõime tänavakohvikus cappuccinot ja tulimegi tulema. Õhtupoolik möödus jällegi Leonardo juures. Tema aias, kus terve perekonna piknikku peeti. Sõime siis šašlõkki ja rääkisime niisama juttu. Mina, Amber ja Hofi oleksime tahtnud küll hea meelega juba linna minna, aga kohe kuidagi ei saanud sealt tulema. Kuni kella 8ni õhtul. Sõitsime lõpuks keskusesse! Backstage nimelises baaris, jällegi piljardit mängides, möödus meie õhtu. Mingil hetkel läksime Amberi ja Hofiga jalutama. Istusime ühes teises baaris, kuulasime live-muusikat ja lollitasime. Nalja sai tol ühtul tõesti palju. Põhiliseks teemaks oli ikka see, et oleme siin Mehhikos veedetud aja jooksul paksuks läinud! Tegime gordita-fotosid ja naersime vist küll pooled kilod maha.

Pühapäeva veetsime jällegi linna keskuses. Lõpuks sai korralikku turisti mängida. Noh, mina olin rohkem teejuhi ametis ja tegelikult neis ohtades juba käinud, kuhu sisse astusime, aga huvitav oli ikka. Käisime kuntsimuuseumis ja hiljem regionaalmuuseumis ja ühes kunstigaleriis ning suveniiriturul. Küll on kahju, et mul ei ole enam raha jäänud, et suurt midagi osta. Mehhiko kästiöö on lihtsalt imeilus. Neilt turgudelt võib leida nii palju ilusaid asju! Avastasin ka ühe pisikese kunstiateljee, kus kunstnik ise parasjagu maalimas oli. Oii, seal oli nii palju vingeid maale. Jõllasin seal oma pool tundi. Kella 7 paiku olime juba nii väsinud, et tundus, et kell hakkab pigem 12-le liginema. Aga vapralt jätkasime siiski oma matka ja asusime mõnd toredat baari otsima. Ja uskuge või mitte, aga peale mõningast otsimist lõpetasime jällegi Wicklows Jaime ja Davyga piljardit mängides. Oli tõsiselt tore õhtu, aga kuna olime väsinud, lahkusime juba 12-ne paiku. Ka sel ööl jäin tüdrukutega Leonardo juurde ööseks. Meil oli seal kolme peale päris oma tuba, vannitoaga ja puha. Armas ja ilus. Selline tunne nagu oleks tõesti hotellis peatunud. Leonardo valmistas meile igal hommikul söögi ja ta ema pani isegi meie rätikud kuivama, kui olime unustanud.

Tol õhtul tegime tüdrukutega girly-talki. (Ma tean, et praegu kiku ja heleriin ja heidi ja muud sõbrantsid kõik ütlevad, et näe, kes nüüd inglise keelseid väljendeid kasutab. Jah, aga see oli girly-talk, sest see oligi inglise keeles!) Igatahes, jutustasime kella poole viieni hommikul. See oli meie viimane õhtu. Järgmisel päeval jätsimegi hommikul bussijaamas nägemiseni a nad sõitsid tagasi Ocotlani. Järgmine kord kui ma Amberit ja Hofit näen saab ilmselt olema Euroopas ja kes teab kui pika aa pärast. Peame plaane, et loodetavasti järgmisel sügisel(selleks ajaks on nad ka tagasi tulnud), saame kokku. Läheme mina ja Amber näiteks Hofile Islandile külla, või siis saame Belgias kokku või tulevad nemad Eestisse. Eks siis selgub. Jään seda väga ootama.

Esmaspäeval meenus mulle veel midagi. Et oli jäänud vaid täpselt kolm nädalat selleni, kui lennuki peale istun, et koju sõita. Nüüdseks juba veelgi vähem. 18 päeva. Chicos y chicas, familiares y amigos, ma olen 18 päeva pärast kodus!

xxx
Teisipäval vaatasime „Marie Antoinette” nimelist filmi. Kirsten Dunst peaosas. Ma armastan vaadata sellest ajast rääkivad filme. 17, 18, 19 sajand. Eilne rääkis 18.sajandi lõpust.
Pikad korsettide ja sitside, satside, volangidega kleidid. Uhkes soengud. Maskiballid. Kuniglikud kombed ja intriigid. Ma tõesti naudin kõiki sellest ajast rääkivaid filme ja raamatuid. Peale filmi tekkis huvi lähemalt Marie Antoinette kohta uurida ka ja sellega katerve õhtupooliku tegelesin. Sain targemaks küll.

xxx
Koos oma saatva organisatsiooni Estyesiga, kavatseme läbi viia projekti, palumaks Eesti koolide lastelt abi Mehhiko koolide laste hariduse toetamisel. Kas te teatsite, et Mehhiko koolides tuleb nt ka keskkooli eest maksta? Ja tuleb maksta, kui sa näiteks oma kontrolltööd tehes läbi kukud ja uuesti tahad proovida. Koolivormide eest tuleb maksta. Ja loomulikult kõigi õpikut, vihikute ja muude materjalide eest. Väga paljudel perekondadel aga ei ole seda raha kuskilt võtta, niisiis jäävadki lapsed ilma keskkooli hariduseta. Ülikoolist rääkimata.
Nõnda siis, kui ma nüüd tagasi tulen, siis hakkame sellega lähemalt tegelema ja loodetavasti kui projekt õnnestub, saame siinsetele lastele veidikenegi abi saata. Hoidke meile pöialt! :)

xxx

Täna käisin jõusaalis. Agaralt astus ligi üks mehine mees ja tutvustas end. Tere, olen Eduardo. Mis sinu nimi on? Sa oled väga ilus! Kas sul on poiss-sõber ka?
Ütlesin igaksjuhuks, et on küll. Noh, ega sellest pole lugu. Kas sa arvad, et su poiss-sõber pahandaks väga kui ma su välja kutsuksin? Ma siis ütlesin, et mõtlen järele ja põgenesin.