Juhtus selline lugu, et kusagil aprillis sain kirja, et eelmisel aastal 2ra j22nud Yeosu Youth Festival sel aastal ikkagi toimub. Kui eelmisel aastal tulime siiski kohale ja saime selle n2dala hoopis Seoulis veeta, siis seekord j6udsin l6puks ka Yeosusse. Sel korral tulid kaasa ka Kristian ja Marika. Eestist tuli veel neli tydrukut, kellest yks on Liis, kes osales eelmisel aastal ka. Nyyd siis aga k6igest j2rgemooda..
Nõndaks. Mis siis esimesel kahel nädalal toimus..
Asusime 13. juuli Eestist teele. Mina Tallinnast bussiga, Kristian ja Marika Tartust häälega. Sihtpunkt- Riia. Mina jõudsin kohale juba kella nelja paiku päeval. Lugesin parasjagu jõepervel „Vihurimäed“, kui need kaks tükki kella poole kümne paiku lõpuks pärale jõudsid.
Öö veetsime Riia lennujaamas. Ei olnudki nii hull kui oleks võinud arvata. Ei ärganud peaaegu kordagi üles ja pink oli ka piisavalt pikk, et sai end enamvähem välja sirutada.
Riiast lendasimegi siis 14. juulil Ukraina pealinna Kiievisse. Kiievi lennujaam oli elamuslik. Selline vene värk. Kui transfer turvakontrollist läbi läksime, jäi mulje, et sealt kaudu ei olnud juba ammu kedagi käinud. Uniselt virgusid sealsed paar töötajat ja suvatsesid meie asjad siiski läbi vaadata. Terminal suitsuruum oli samuti huvitav. Üks nurk ootesaalist oli klaasiga eraldatud, ilma, et sel ruumil mingit katust oleks. Niisiis oli terve ootesaal suisuhaisu täis.
Kiievist läkski järgmine lennuk juba otseteed endisesse olümpialinna Pekingisse. Pettumuse valmistas Aerosvit, kelle lennuk oli vana, ilma nende toredate ekraanideta ja ebaviisakate stjuuardessidega. Sattusime veel istuma
seinaäärsetele toolidele, niisiis ei saanud seljatuge ka alla lasta. Siiamaani kõige halvem pikamaalennu kogemus kahjuks.
Peking võttis meid vastu kell 5 hommikul tiheda liikluse, halli taeva, palavuse ja miljonite pisikeste inglise keelt mitte üldse rääkivate hiinlastega. Seiklus hostelisse väärib samuti mainimist. Võtsime kolm taksot, enne kui meil õnnestus lõpuks oma õigesse sihtpunkti pärale jõuda. Kui inimestelt tänaval proovisime midagi küsida, siis raputasid kõik nõutult pead ja küsimusele „English?“ vastasid segaduses näoga „Eenglish?!?!“. Taksodega oli ka nõnda, et kümnest taksojuhist üks suvatses meid lõpuks peale võtta. Enamasti raputati pead, ei saadud meie inglisekeelsest paberi peale kirjutatud aadressist aru. Huvitav on see, et neil on endal tegelikult kõik tänavasildid kahes keeles, aga sellegipoolest ei oska paljud neist meie tähestikku üldse lugedagi.
(Huvitav tähelepanek- kõigil taksojuhtidel keda kohtasin oli üks pikk küüs. Põhjus on veel järeleuurimisel.)
Dreams Travel Hostel, kus ööbisime, oli väga äge! Toad olid ilusasti ja nupukalt kaunistatud, elutuba oli suur, väike baar oli, infopunkt oli, kapid, kuhu asjad panna samuti- kõik vajalik, mis ühes reisisõprade hostelis olema peaks, tundus nagu olemas olevat.
Väga kohusetundlik infopunkti töötaja tegeles kaks päeva meie laevapiletitega. Ta väitis, et me olevat esimesed, kellele ta peab laevapileteid broneerima, olgugi, et ta on seal juba pikka aega töötanud. Lõpuks suutiski ta meile välja uurida, et üks otsebuss Pekngist Tianjini sadamasse läheb pühapäeva hommikul ja kirjutas meile kõik vajalikud küsimused hiina keeles paberile. Laevapileteid me siiski ette ära osta ei saanudki, sest keegi Pekingis kontoris ei pidavat teadma, kus või mis on Eesti Vabariik. Niisiis soovitati meil hea õnne peale sadamasse minna ja vaadata, kas meid lastakse laeva peale. Kuna me aga teadsime, et eestlastel ei lähe tegelikult viisat vaja, et Lõuna-Koreasee siseneda, siis olime suhteliselt muretud.
Jõudsime Pekingisse neljapäeval, niisiis oli meil kolm päeva aega, et linna uudistada.
Neljapäev ise läks reisiväsimusest üle saamisele ehk siis magasime terve päeva. Õhtul käisime ööelu uudistamas ja istusime niisama baaris.
Reede hommikul sai jälle pikalt magatud. Seekord aga seadsime sammud linna kõige turistikamate vaatamisväärsuste suunas. Külastasime Keelatud Linna ja Taevase Rahu väljakut. Keelatud linn oli muidugi hiiglaslik kompleks. Koht, kus läbi aastasadade on elanud kolme dünastia esindajad, ei saagi väike olla. Inimesi oli seal muidugi metsikult. Meie olime peaaegu sama suured vaatamisväärsused kui iidsed templid ja valitsushooned. Pidevalt leidus jälle mõni, kes tuli ja palus endaga koos poseerida. Ükskord oli üks perekond, kus olid kaks tütart. Üks selline 10 aastane, teine umbes viiene. Kõigepealt pidin vanema tütrega poseerima, pilt sai tehtud. Sisi tuli aga järg noorema
kätte. Tolle jaoks olin ma vist aga päris suurte silmadega ja hirmutav, niisiis puges ta ruttu ema seljataha ja ei tahtnud tulla. Küll siis üritati teda veenda, ema lükkas teda jõuga minu poole, aga laps ei tulnduki. Nõnda siis jäigi pilt tegemata. Kusagil kümne minuti pärast sattusin nendega uuesti kokku, ema palus, et ma vanema tütrega veel korra pildil oleksin (ei tea siis miks eelmine pilt ei olud sobinud ikkagi). Siis üritati jälle ka nooremat veenda, aga see jäi oma arvamusele truuks ja keeldus kategooriliselt selle hirmsa pika ja heledapäise olevuse kõrvale minemast ja emast lahti laskmast.
Taevase Rahu väljak oli suur ja uhke. Hiiglasliku laiekraaniga, kus näidati videot selle kohta, kui imeline riik on Hiina Rahvavabariik. Kui õilis, ilus ja hea. Kui õnnelikud on siinsed inimesed.
Otse Keelatud Linna väravate kohal (mis asus Taevase Rahu väljakust üle tee) oli suur pilt Mao Zedongist, kui kõige olulisemast rahvakangelasest. Ka Mao Zedongi mauseloleum asub sel samal väljakul.
Aeg oli õhtusse veerenud ja nähes, et väljakul, lipu ümber, olid kogunenud sõdurid ja ka rahvamass, siis eeldasime, et varsti on ilmselt algamas lipulangetamise tseremoonia. Kell hakkas siis seitse saama. Istusime maha ja mõtlesime, et vaatame sell eära ja siis lähme hostelisse tagasi. Kell sai aga juba veerand kaheksa, ja seejärel pool kaheksa, midagi ei toimunud ikka veel. Mõtlesime, et kui juba nii kaua on oodatud, siis on tobe nüüd ka ära minna. Lootsime, et näeb vähemalt midagi põnevat ja jäime ikkagi oma valvepostidele. Kell sai veerand kaheksa ja siis kaheksa, lõpuks, natuke peale kaheksat, märkas Kristian, et oi näe lipp on juba pooles vardas. Me ei olud tähele pannud kui seda langetama hakati.Tseremoonia kätkeski endas vaid kiiret lipu alla kerimist ja kõik. Ei mingit rahvahümni laulmist, ei ka midagi muud. Olime kergelt pettunud. Samas, kuna olime istunud väljakust üle tee, siis oli meil olnud imepärane võimalus jälgida Pekingi bussiliiklust ja teha selle kohta ka päris huvitavat statistikat. Suundusime tagasi hostelisse.
Laupäev. Millegipärast valdab meid pidev väsimus. Ka sel hommikul tegin silmad lahti alles kell üks päeval. Pärast pesemist ja muidu jokutamist, võtsime ennast kokku ja asusime teele Pekingi linna kunstirajooni. „Art District 798“ nagu seda tuntakse, on ühe vana tehasekompleksi ala, kus leidub hiiglaslikul hulgal kaasaegset kunsti. Tihedalt galeriisid ja kõiksugu tänavakunsti täis paik, kus on tõesti palju, mida uudistada.
Hiina köök meeldis väga! Lisaks oli kõik väga odav. Ühel korral käisime siiski ka veidi kallimas restoranis söömas. Tellisime suure kala (kasskala kui inglisekeelest otse tõlkida). See püüti akvaariumist otse kinni, näidati veel meile kuidas ta võrgus sipleb ja küpsetati siis ära. Vaatamata sellele julmale eelmängule oli see üks kõige keelt alla viimavaid õhtusööke üle pika aja. Ja segi Marika nõustus, et see kalakene suri ülla asja nimel. Temast sai väga maitsev õhtusöök.
Järgmisel hommikul pidime vara tõusma, niisiis sai ka varem magama mindud. Äratuskell hakkas häält tegema juba pool viis.
Jõudsime Tianjini sadamasse ilusa varuajaga, et piletid saaks ära osta. Tuli aga välja, et see ei olnudki nii lihtne, kui olime arvanud. Sealsed töötajad ei olnud tõepoolest midagi kuulnud paigast, mille nimi on Eesti Vabariik. Seda asja tuli investigeerida. Helistati, uuriti passides olevaid templeid, kutsuti tähtsamaid mehi kohale. Meil kästi oodata. No eks me siis ootasime. Kell hakkas aga juba palju saama ja vaikselt tekkis hirm, et kas saame ikka õigeks ajaks laevale. Pärast pikka pealekäimist, trükkis ametnik lõpuks ka meile piletid välja. Minu pileti peal oli kirjas, et mind on paigutatud 50 inimese kajutisse ja et istekoha number on 49. Kujutasin peas ette seda hiiglaslikku ruumi, kus on 47 pilusilma kõrvuti istumas ja kuhu siis meie kolmekesi ka ennast maha istutama peame. Õnneks ei olnud asi üldse nii hull. See suur ruum oli jaotatud vaheseinadega ja kohanumber tähendas tegelikult voodi numbrit. Narile käisid isegi kardinakesed ette, nii et soovi korral võis täitsa privaatsust nautida. Sõit kestis 25 tundi, millest me magasime 18. Ilmselt ei olnud isegi pärast seda kolme päeva veel oma reisiväsimusest üle saanud. Öösel päris loksutas ja koridoris oli igaltpoolt kuulda oksendavate inimeste hääli. Minulgi hakkas veidi paha, aga suutsin siis jälle magama jääda ja selle tunde unustada. Järgmisel hommikul ärkasime selle peale, et inimesed kõndisid juba kohvritega laevast välja. Ruttu saime riidesse ja kotid kokku. Olime Lõuna-Koreasse jõudnud.
Minu jaoks oli siia tagasitulek muidugi täis nostalgiat. Meie International Youth Camp´i esimene öö, möödus Dreamtel hotellis, kus olin ka eelmine aasta peatunud. Sinna oli kokku tulnud tõesti rahvast igast maailma otsast (kusagil 160 inimest). Etteruttavalt võin aga öelda, et sel korral ei leidnud ma just eriti palju uusi tuttavaid, kellega ka pärast festivali suhtlema jääks. Ilmselt oli selle festival-laagri kõige suuemaks miinuseks just selle mastaapsus, mis tingis kõigi tegevuste venimise ja selle, et kellegagi ei jõudnud tegelikult korralikult tuttavaks saadagi.
Järgmisel hommikul (20.juuli) korraldati meile kiire ekskursioon läbi Seouli ja seejärel läks lahti bussisõit Yeosusse, kuhu oli pealinnast 5 tundi sõitu. Ürituse struktuur oli järgmine- kõigepealt toimus nelja-päevane rahvusvaheline laager, kus valmistuti festivaliks ja tehti muid tegevusi,
seejärel toimus kolme-päevane festival, millest ka Yeosu linna elanikud osa said võtta. Yeosus tutvusime sel õhtul oma Korean buddydega, ehk siis iga välismaalane oli pandud paari üks korealasest kaaslasega. (St. Kokku osales laagris üle 300 inimese). Minu buddy nimi oli Hee-jin, ta oli 15-aastane. Üldiselt kõigi välismaalaste korea sõbrad olid neist vanuselt kõvasti nooremad, millest oli tegelikult natukene kahju. Omaealisega oleks ehk rohkem ühist keelt leidnud. Sellegipoolest oli Hee-jin väga armas tüdruk. Ehk veidi häbelik, aga sellele vaatamata sõbralik.
Magasime kolmes kõrvuti olevas hotellis linna keskuses, kust siis meid bussidega iga päev laagripaika toimetati. Kui nüüd aus olla, siis ega see laager suurem asi ei olnud. Meid koheldi pidevalt nagu väikesi lapsi ja suunati istuma, astuma, plaksutama. Ei mingit isemõtlemist!
Samuti ei tohtinud keegi ise festivali alalt lahkuda või õhtul kauem kui kella kaheteistkümneni väljas olla. Seda viimast reeglit küll salaja ikkagi rikuti, kuigi ega kõigil ei õnnestunud hotelli ees seisvatest grupi manageridest alati mööda hiilida. Ühest küljest tunned vahel, et oled juba iseseisev inimene küll, aga nädal aega sellises keskkonnas elades võib täitsa vabalt hakata oma valvsust kaotama. Ja kõik oli tõepoolest ette-taha ära öeldud ja tehtud.
Kohati tekkis tõesti selline tunne, et kui ma oleks kunagi pioneerilaagris käinud, siis oleks see ehk midagi sarnast olnud. Laager ja ka hilisem festival olid suunatud Yeosu Expo 2012 promomisele. Tõepoolest, nõnda suunasid isegi kaameramehed ja fotograafid, kes seal pidevalt kohal olid, meie tegevust. „Palun naerata nüüd kaamerasse ja ütle, et sa armastad Yeosut!“ „Naerata natuke rohkem!“ „Võtke nüüd käest kinni ja lehvitage!“ jne.
Niisiis tekkis mingisugune trots kõigi nende tegevuste vastu, mis me seal teha saime. Ma kujutan ette, et kui see õhustik ei oleks seal olnud selline nagu ta oli, siis oleks ma neist tegevustest ehk kõvasti rohkem rõõmu tundnud. Nüüd tundus kõik aga tüütu kohustusena. Mõni asi siiski meeldis ka. Käisime näiteks mudaväljadel jalutamas, seal olid ilusad loodusvaated ja muda sees elavad väikesed krabid, kelle tegevust võis jälgida. Hiljem festivali ajal oli vahva kogemus osaleda samulnori (korea traditsiooniline trumm) workshopis, samuti sai seal näiteks erinevaid asju meisterdada (maski, lehvikuid, tuulelohesid, savinõusid jne.)
Ning nüüd siis sellest saatuslikust reedesest päevast. Kõndisin mina siis parajasti endale kindaid tooma, et köieveost osa võtta, kui lõin järsku uljalt oma varbad vastu üht maas lamavat metallist teetõket ära. Oli väga-väga valus ja tuli verd. Kutsuti kiirabi. Viidi haiglasse. Teksti x-ray ja õmmeldi jalg kokku. Valvearst ütles, et katki ei ole siiski midagi, aga pean järgmisel päeval uuesti tulema. Siis on õige arst tööl ja tema vaatab x-ray pildid uuesti üle. Järgmisel päeval haiglasse minnes selgus aga, et vasaku jala neljas varvas on siiski selle äkilise kokkupuute tõttu katki läinud.
Jalg pandi kipsi ja kargud anti kätte. Nüüd ma siin siis olen, kaugel Aasias ja vigane. Aga alla ei kavatse ka anda.
No comments:
Post a Comment