Jipikajee. Isla Mujeres.

Nõnda siis. Lõpuks võtan end kokku ja lõpetan oma reisikirjeldused.

Jätkan sealt, kus pooleli jäi. Cancuni minekust.

Sõit Cancuni kestis kusagil kahe tunni kanti. Juba teel sinna kahetsesin, et miks ma pidin ometi ära minema. Teised läksid samal õhtul Tulumis kiftile peole rannas, mina aga põrutan üksi suurde linna, mis eeldatavasti on täis uusrikkaid ameeriklasi, kelledest ma kedagi ei tunne ja kellega ma ilmselt kokku ka ei sobitu. Nojah, täpselt nii nagu ma arvasin, nii ka läks.

Peale mõningaid otsinguid, leidsin üles oma hosteli, Blue Hostel oli nimeks. Niipea kui olin oma tuppa jõudnud, tahtsin sealt põgeneda. Pisikesed umbsed toad, tuhat ust, millest pidin läbi minema, enne kui oma tuppa jõudsin. Puhtad ja korralikud voodid, valgete linadega, sinised kardinad, sinised ukselingid ja aknalauad. Toas oli kolm narivoodit, aga mitte ühtegi teist inimest peale minu. Olin vist tervel korrusel ainuke inimene.

Olles tulnud just kõige lahedamast hostelist, kus üldse peatuda võib, mõnusa siseõue, võrkkiikede, väliköögi, väikeste hubaste tubade ja nõnda paljude kiftide inimeste- seljakotituristide ja rastakuttidega, tundus see kõik tõesti ühe halva unenäona.

Peale mõnehetkelist mõtlemist, otsustasin, et sõidan Tulumi tagasi ja lähen parem meie põhamaadegängiga koos peole. Jooksin ruttu alla ja küsisin, et kas neil oleks võimalik mu juba öö eest makstud raha tagastada. Aga näe..tuli välja, et mitte kuidagi ei ole võimalik, ei saa nad miskit teha, sest uba kandsid mu nime sisse. Palusin küll, aga ei aidanud. Õhtu oli ka juba käes ja niisiis otsustasin nördimusega siiski Cancuni jääda.

Läksin siis kuulsat Hotellitsooni vaatama. Jah, kõik mu eeldused olid tõeks läinud. Peale paari ehteid müüva indiaaninaise ja teenindava personali, ei kohanud ma ümberringi mitte ühtegi mehhiklast. Oligi tunne, et olen üheks päevaks Las Vegasesse või Miamisse sattunud. Säravad tuled, kõva muusika, baarid, kus naised tantsimas laudadel, siis need mänguhärjad, mille seljas võid ratsutada ja vaadata kaua aega läheb, enne kui maha kukud ja loomulikult palju, palju pidutsevaid ameeriklasi. Kõik oli tohutult kallis. Ma küll niisama jalutasin seal vaid ringi, ei kavatsenudki kuhugi sisse minna, olin niisama uudishimulik ja nõnda siis küsisin paaris kohas, palju sissepääs on. Kõige vingem klubi, mis turiste nagu magnetiga tõmbab, on The Cocobongo. Sissepääs oli 600 peesot, ehk siis enamvähem ka 600 krooni. Teised kohad jäid ehk sinna 300-400 krooni kanti.

Jalutasin randa. Teel sinna aga kohtasin üht libedat mehhiklasest müügimeest, kelle ülesandeks on rikastele turistidele võimalikult hea hinnaga tuure maha ärida. Jäin temaga veidiks rääkima ning ta kutsus mind ranna juurde, kus tutvusin veel kahe kutiga, kellega ta juba varem siis vist oli juttu puhunud. Nood olid ameeriklased, kusagil 25-aastased. Ja tõesti, see kohtumine jääb mulle küll vist igaveseks meelde, sest ma ei oleks uskunud, et maailmas tõesti nii isekaid ja snooblikke inimesi olemas on. Arvasin, et vaid filmides võid sellist teksti kuulda, mis nende suust välja tuli. Huvi pärast aga jäin nendega siiski lobisema, sest ega mul suurt midagi muud teha ei olnud ja tahtsin kuulda, mida nad siis räägivad.

Nad teatasid uhkustundega, et olid samal päeval just Cancuni jõudnud ja kavatsevad siia nüüd mõneks ajaks siia elama jääda ja seejärel edasi Costa Ricale minna. Neil oli oma elust Ameerikas villand saanud, niisiis olid nad nüüd otsustanud igaveseks sealt ära tulla. Ameerika oli nende meelest liiga piiratud ühiskonnaga, kus inimesed on (pange tähele!) snooblikud ja isekad ja kus ainus, mis loeb on raha ja kus ei anta inimestele üldse arenemisuumi. Nõnda nad siis tulid nüüd Mehhikosse. Aga nad kavatsevad vaid Cancunis peatuda(missiis, et see koht ju vaid kubiseb ameeriklastest) ja muid paiku nad ilmselt vaatama ei lähe. Neile siiski meeldib, et omad inimesed on ka ümber.

Nad tahavad hispaania keele ära õppida, aga kohalikega nad eriti suhelda ei taha. Nad on ebameeldivad ja tihtipeale vaesed. Lisaks võivad nood neid alati röövida tahta, sest nad näevad neis vaid rikkaid ameeriklasi.

Mehhiklasest libe müügisell pakkus välja, et läheksime linna keskusesse peole, peaks ühe õige mehhiko stiilis peo maha. Algul jäid meie sõbrad Alan ja Nick nõusse. Yeah, okay lets party. Cool. Lets party all night! Minu hostel asus samuti keskuses, niisiis mõtlesin, et võin ju nendega koos tagasi minna. Keskusesse tuli aga bussiga sõita. Niipea, kui tuli välja, et nad peavad bussiga sõitma, jäi plaan katki. No way. We wont take a bus! Its dirty and there are locals and they will probably rob us! Ütlesin, et kui mina noor tütarlaps saan üksinda bussiga sõidetud, siis mis neil viga peaks olema. No, no. If we have to take a bus, then we definetly wont go! And anyway, we have partyplaces right here as well! Lets better do an american party! Nojah, nõnda siis see plaan katki jäigi. Rääkisin neile veel, et järgmisel päeval kavatsen Isla Mujeresele minna. Vastuseks sain: Yeah, cool! Its a cool place. There is this one cool restaurant on the island! Just maybe you dont want to stay there very long, because you know, there are many local people and these indians and they are poor, so maybe you dont want to see them! Nojah siis. Ütlesin, et ma võtan siiski riski ja lähen vaatan selle koha üle.

Ow, and if you dont want to go to your hostel, you can stay in our hotelroom. We have a really chill place, with a view to the sea and everything, because probably you have bugs in your hostel.

Nõnda, mu mõõt sai täis. Ütlesin siiski, et lähen ja üritan selle öö üle elada. Keeldusin viisakalt nendega peole minemast ning jooksin bussi peale. Jõudsin oma hostelisse, oma tuppa, mis siiski tundus mulle tol hetkel ööbimiseks tuhat korda etem, kui nende idiootide kasvõi kõige uhkem hotellituba. Peagi jäingi juba magama. Enne aga kirjutasin kogu jutu, mis nad rääkinud olid, ülesse, sest ka sellised kohtumised on omamoodi kogemus. Kõik tuleb siin ilmas ära näha!

Järgmisel hommikul olin kahevahel. Kas minna üheks õhtuks Playa del Carmenisse ja kohtuda teistega, kes Tulumist sinna edasi olid läinud või suunduda otse edasi Isla Mujeresele(Naistesaarele). Lõpuks aga otsustasin otse saarele minna. Praam viis mind üle mere ja peale mõningaid seiklusi olingi kohal. Otsisin üles hosteli, kus ööbida kavatsesin. Poc-na. Esimesest hetkest sinna sisse astudes tundsin, et tänu taevale, ma olen täpselt õiges kohas. Õhkkond oli sarnane sellele, mis oli olnud Tulumis. Valged majakesed, rand 100 meetri kaugusel, rannas mõnus baar, kus õhtuti muusikat mängiti ja tantsida sai, siseõu, kus võisid jällegi võrkkiiges lebotada, mängude ruum, kus sai piljardit või pinksi harjutada ja palju toredaid seljakotirändureid!! Nägin palju samu nägusid, keda ka Tulumis olin kohanud. Lisaks ka jälle Danieli. Mäletate, eelmises postituses rääkisin, et kohtasin tedagi juba Tulumis ning saime hästi läbi. Nüüd oli nii hea meel teda uuesti näha.

Läksin randa. Käisin ujumas. Päike oli sel ajal just loojumas, niisiis oli tunne imeline.

Õhtul istusime niisama ja ajasime juttu. Charlotte oli ka siia tulnud, keda juba Tulumis oin kohanud. Tore tüdruk, samuti Saksamaalt nagu Danielgi. Ka Gizzy oli sealt pärit. Britney Kanadast. Fabio Šveitsist. Nõnda siis kujuneski välja meie Isla Mujerese gäng.

Kõik need kolm päeva saarel olid tõsised puhkamise päevad. Päevadläbi me ei teinud suurt midagi. Käisime rannas, istusime rannal, ajasime juttu, õhtul käisime rannabaaris.

Esmaspäev oli veidi aktiivsem. Otsustasin oma viimase päeva puhul midagi ette võtta. Rentisin mopeedi. Algul käisin ja tegin üksi saarele ringi peale. Teisele ringile aga võtsin Danieli ka kaasa.

Kui meie hostel asus saare põhjatipus, siis sõitsime lõunatippu, kust avanes uhke vaade Cancunile ja kus nägin ka seda restorani, mida nood ameeriklased mulle kirjeldanud olid. Muidugi neile meeldis see koht, siit avanes ju vaade Cancunile:D

Samas aga tuleb möönda, et koht oli tõesti kena, sai ka majaka otsa ronida ja kõrgemalt vaadata. Tugevad ja jõulised lained peksid teravate kaljunukkide vastu. Iguaanid ronisid kaljude peal. Ilm aga oli päris tuuline.

Sõitsime veidi edasi ja leidsime end ühest kivisest rannast, mis aga lähemal uurimisel oli üle kuhjatud merekarpidega. Aga milliste merekarpidega! Hiiglaslikud, erineva kujuga, erinevates värvides. Korjasin terve suure kotitäie. Kui kohvrisse mahub, siis üritan ikka võimalikult pajud neist ka koju kaasa võtta.

Õhtul käisin veidi šoppamas. Ostsin endale maailma kõige ilusama kollase käsitsitehtud traditsioonilise mehhiko kleidi. Ma lihtsalt armastan seda kleiti! Armastasin esimesest hetkest, kui seda nägin. Niisiis, sain sellega terve õhtu ringi ilutseda. Läksime rannabaari, kus õhtul toimus väike salsakursus. Õppisime Danieliga paar uut uhket liigutust, mida siis terve õhtu harjutada sai. Magama läksime kõik alles kella 4 paiku hommikul.

Tõusma pidin aga juba kell 6. Lennuk läks järgmisel päeval kell 1, Cancuni lennujaamast. Niisiis võite ette kujutada mu ehmatust, kui ma kell 9 silmad lahti tegin ja avastain, et mu telefoni aku oli tühjaks saanud, niisiis olin sisse maganud. Sain oma asjad 5 minutiga kokku pandud ja ruttasin paadisadamasse. Nägemiseni jätmiseks läks aga ka siiski veel aega, niisiis jõudsin alles kella kümnesele praamile. Pool 11 olin Cancunis. Mõtlesin, et ei hakka riskima igasugu busside võtmisega, niisiis kauplesin taksojuhilt võimalikult odava hinna, haarasin veel kaks turisti kampa, kes ka lennujaama poole teel olid, ja nõnda siis saimegi päris kärmesti kohale. Lõpuks oli mul veel päris tükk aega oodata, enne kui lennuk väljus. Aga päris korralik ehmatus oli see ikkagi hommikul!

Nõnda siis sõitsingi tagasi Mexico Citysse ja sealt bussiga Queretarosse. Juba kella 8 paiku jõudsin kohale. Mu puhkus oligi läbi saanud. Leinan seda siiamaani taga. See oli küll kõige vingem, põnevam, ilusam puhkusereis, millel mul on õnnestunud käia.

Nüüd olen juba peaaegu terve nädala jälle Queretaros olnud. Harjutasime pastorelat, andsin inglise keele tunde. Eile, laupäeval, käisime Erika ja tema peika Rauliga laadal. Suur, igaaastane jõululaat. See oli täitsa lõbus. Käisin ameerikamägedel ja sõin gorditasid.

Tänane päev möödus vaikselt.

Õhtul tähistati meil teist adventi. Ühel lauakesel ülemisel korrusel koridoris on neli küünalt, täna süüdati neist siis kaks. Kõik laulsid ja lugesid piiblist katkendeid. Palveid. Ilus oli vaadata.

Aga homme pean tõusma kell 6! Annan tehases tundi. See vist on mu viimane tund seal, nii et pean nüüd veel ruttu midagi lahedat välja mõtlema, mis nendega teeme.

Jällelugemiseni,

Maaja