Nõnda siis. Kaks päeva tagasi jõudsin reisilt tagasi. Ma arvan, et see oli mu parim puhkusereis, milest mul üldse kunagi on õnnestunud osa saada. Ma nägin paiku, mis olid lihtsalt võrratud! Enam kui võrratud. Uskumatult ilusad. Uskumatult põnevad. Jah, ma jäin väga rahule. Ja samas oli ka tõsiselt kahju tagasi tööle naaseda ja järgmise päeva hommikul kell 7 juba tundi minna andma. Aga mis seal parata, kõik head asjad saavad kord otsa. Nii nad vähemalt ütevad, kuigi ma ei tahaks seda sellegipoolest täielikult uskuda. Ning ega ma olen ju siiski veel siin, Mehhikos, ja paljugi põnevat on veel kindlasti ees!
Minu eelmine postitus lõppes sellega, et olin oma reisi poolepeal. Jah, tol õhtul tulid Jan ja Fery Tuxtlasse, me läksime veidikeseks välja, istusime pargis ja lollitasime niisama ringi. Magama aga vajusime ka s
uhteliselt ruttu.
Järgmise päeva hommik möödus suurt mittemillegagi tegeledes. Logelesime, venitasime tükk aega, enne kui üldse midagi ette võtsime. Lõpuks käisime jälle internetis, ma panin oma osad pildid cdle, sest mälu oli täis saanud. Siis käisime Janiga söömas ja läksime muuseumit vaatama. Tuxtla regionaalmuuseum. Enne muuseumit aga kohtasime ilusat botaanikaaed-parki, kus me kõigepealt päris kaua aega veetsime. Nojah, Janil läks prügi silma ja siis ta oli seal üks silm kinni ja valus enamuse ajast, aga mina nautisin seda parki väga. Kõrged puud, loojuv päike. Muuseum ise nii huvitav ei olnud, seda tõendas ka fakt, et me olime seal vist küll ainsad külalised. Vaatasime siiski ringi, nägime beebimuumiat ja mõnd päris huvitavat mayade kultuurist pärit eset ning tulime siis tulema. Saime Rafaga kokku ja läksime filmi vaatama. Oli tõesti hea film. Rääkis linnast, kus kõik inimesed peale ühe mingi saladusliku viiruse tagajärjel pimedaks jäid. Vahepeal oli ikka päris õudne ka või pigem jälk. Eks ma siis pigistasin julgustuseks vahepeal Jani käsivart ja vaatasin siis siiski hambad ristis edasi. Seegi õhtu möödus väga rahulikult, pärast istusime jällegi pargis ja läksime vara magama. Mina pidin ju ka järgmisel päeval juba kella 5 paiku tõusma, et Palenquesse suunduvale bussile jõuda.
Hommikul jätsin kõigi uniste poistega jällenägemiseni ja võtsin takso bussijaama. Sõit Palenquesse kestis 7 tundi. Ma aga olen juba nii harjunud nende pikkade vahemaade sõitmisega, et 7 tundi on tegelt suhteliselt kökimöki. Palenquesse jõudsin keskpäevaks. Algul oli veidi küll kurb sinna uuesti saabuda, alles nädal aega tagasi olin seal koos kõigi teistega
olnud, nüüd aga olin täiesti üksi. Panin oma kotid pakihoidu ja läksin Agua Azuli suunduvat bussi otsima. Õnneks leidsin ühe õige pea ja 1,5 tunnine sõit vist küll maailma kõige käänulisemal otse mäeveerel asuval teel võis alata. Vahel oli ikka päris kõhe vaadata seda järsakut, mis otse su kõrvalt kuristikku langes, aga mis seal ikka, tuli lihtsalt loota, et bussijuhil uni peale ei tuleks. Seal ma siis istusin kahe mehhiko vanamehe vahel ja põrutasin siniseid vetevälju vaatama. Tegelikult on need teed päris ohtlikud ka ühel teisel põhjusel. Nimelt on Chiapas ja erit´i see ala tuntud oma aktiivse Zapata-liikumise poolest. Zapatad on mehhiko äärmusrühmitus, mis juba aastakümneid tagasi moodustati ning mis siiamaani protestib valitsuse vastu ning nõuab indiaanlastele rohkem võimalusi. Enamus rühmituse liikmeid tulevad ka indiaanikogukondadest. Vahel aga võivad nad olla ka turistidele ohtlikud, tuleb ette röövimisi, proteste ja inimröövegi. Palenque ümbruses leiavad tihti aset nn bussiröövid. Teele asetatakse puu, nii et bussijuht peab bussi peatama, siis aga astuvad bussi järsku sisse relvastatud mehed, kes kõik bussis olijad paljaks röövivad. Mul aga vedas. Ei sattunud ühegi sellise otsa. Küll aga kuulsin ühelt kutilt lugu, kuidas tema tuttavaga oli see juhtunud.
Igatahes, nüüd siis Agua Azulist. See oli silmipööritama panevalt ilus paik. Võimsatest koskedest veeres lahinal alla tonne ja tonne helesinist vett. Samas aga oli võimalik seal vees ka ujuda, mis tegi asja eriti põnevaks. Nõnda ma siis seal muudkui hüppasin köiega vette ja sulistasin ringi. Tegin paari turistiga tutvust, et need minust paar pilti ka võtaksid. Kohtasin kolme venelast.
Ja siis Jose Ricardot. Nojah. Siit õpetus, et ära lase endale kunagi midagi välja teha.
JoseRicardo oli 40 aastane mehhiklane, kellelt ma samuti palusin, et ta minust ühe pildi teeks. Hiljem kui hakkasin tagasi Palenquesse sõitma, siis ta hüppas mulle kõrvale ja ütes, et nad lähevad väikese minibussiga, kui ma tahan, siis võin nendega tagasi sõita. Eks ma siis haarasin võimalusest ja sõitsin nendega tagasi. Jõudsime Palenque bussijaama, kust ma kahe tunni pärast pidin järgmise bussi edasi Tulumi võtma. Öö kavatsesingi bussis sõites veeta(14 tundi!). Olin siis JoseRicardoga viisakas, sõbralik, sest sain nendega ikkagi tasuta tagasi. Tema ja ta ema ja isa pidid bussi Guadalajarasse võtma. Eks me siis istusime ja jutustasime seal, kuni ühel hetkel JoseRicardo järsku püsti hüppas ja teatas, et ei, ta ei lähe ikkagi koju Guadalajarasse, vaid ta helistab oma tööle ning palub ühe päeva puhkust juurde
ja tuleb minuga hoopis Tulumi. Mulle ei antud mingit võimalus sõna sekka öelda. Nõnda siis juhtuski, et ma sõitsin koos JoseRicardoga Tulumi. Kuigi ega ma üldse eriti ei tahtnud, et ta minuga kaasa tuleks. Ehk oli tore temaga paar sõna vahetada, aga mitte midagi enamat. Niisiis ma ignosin teda enamuse bussisõidust ja ka Tulumi jõudes olin suhteliselt vakka. Otsisime ülesse The Weary Traveler hosteli, mida mu Lonelyplanet oli soovitanud. See paik oli suurepärane. Ehtne ja ehe, täis seljakotirändureid ja hipisid. Tundsin end seal esimesest hetkest saati hästi. Suur siseõu, kus puude varjus võis võrkkiiges lebada ja suur väliköök, kus iga päev võis tasuta hommikust süüa. Ja seda tõesti rikkalikult. Ka õhtuti tegime seal endale ise süüa, see oli nagu rohkem selline seltsiv tegevus, mitte igav ja tüütu kohustus.
Igatahes, parasjagu kui sinna kohale jõudsime oligi hommikusöögi aeg, niisiis läksime JoseRicardoga hommikust sööma. Köögis kuulsin järsku kedagi soome keeles rääkimas, tundsin heameelt ja küsisin minu kõrval seisvalt kutilt, et kas olete soomlased. Minu üllatus oli suur, kui ta teatas, et tema sõber küll aga tema on Eestist pärit! No tere Risto! Oi mul oli hea meel. Minu esimene eestlane keda olen kohanud oma Mehhikos viibitud aja jooksul. Hüppasin heameelest talle kaela. Mõne aja pärast tuli buss, mis inimesed hostelist randa transpordib. JoseRicardo aga oli parasjagu vetsus ja kuigi ma talle hüüdsin, et buss kohe tuleb, siis ta kahjuks sellele ei jõudnud. Niisiis ma läksin koos Risto ja Eeduga randa.
Mul vajus tõsiselt suu lahti kui esimest korda seda nägin. Helehelesinine vesi ja suured valged lained, liiv, mis on valge kui lumi ja pehme nagu beebipuuder, päike, mis soojalt paitab kogu su keha ja tuul, mis õrnalt peletab kuumust eemale. Ma olin paradiisis.
Veetsime pool päeva rannas ja läksime siis tagasi hostelisse, et miskit süüa. Jepikajee, JoseRicardo oli vist mõistnud, et ma ei ole vaimustuses temaga ringi hängimisest, nõnda siis oli ta lahkunud juba samal päeval.
Hiljem pöördusime veel tagasi randa, poisid käisid ujumas, mina pikutasin niisama palmi all.
Õhtul tutvusin rootslase Jonasega, kes meie põhjamaa gängi väga hästi sulandus. Tema ning veel paari inimesega sõitsime öösel Playa del Carmenisse, et kuhugi tantsima/pidutsema minna. See asub Tulumist kusagil 40 km kaugusel ja on üks kõige tuntumaid pidutsemiskohti kogu ümbruses. Jah, ma ei saa kurta, seal oli tõesti palju kuhu minna ja mida teha.
Kui tagasi pöördusime, sõitis meie autojuht aga kogemata 60 tsooni alas 80nega, sest ta ei olnud märganud kiirusepiirangut. Nõnda siis pidas politsei meid kinni. Nõuti 3000 krooni. Tal ei olnud nii palju anda, niisiis ta küsis kas vähemaga ei saaks. Politsei teatas, et hea küll. 1000 krooni. Muidu viime politseijaoskonda ja tuleb suur jama. Lõpuks aga andis ta politseinikele 500 krooni, need olid õnnelikud, et said jälle midagi omale taskusse pista ja me sõitsime edasi. Mingit ametlikku protokolli ei kirjutatud, mitte midagi. Lihtsalt väike sularahas preemia valvsatele mehhiko politseinikele. Kohutav. Korruptsioon möllab siin ikka meeletult.
Järgmisel päeval. Teisipäeval, läksin hommikul randa. Istusin kolm tundi pilti maalides ja seejärel kohtusin jälle Risto ja Eeduga. Läksime koos tagasi linna ja hosteli. Õhtu möödus ka rahulikult, rääkisin paljude huvitavate inimestega. Uskumatu kui tihti võib kohata lugu inimestest, kel li
htsalt on oma tööst ja elust siiber saanud, nad on kõik oma vara maha müünud ja lihtsat reisima tulnud. Kohtasin ka näiteks ühte kutti, kes on juba 8 aastat ringi reisinud ja tüdrukut, kes kümme aastat maailmas ringi seikleb ning vaid enda tehtud ehetest elatub. Aga ka nõnda võib elada ja ma leian, et mõneti võib see olla suurepärane elu. Näha nõnda palju! Mind tõesti innustasid kõik need lood, ehk küll mitte päris samades jälgedes käima, kuid kindlasti rohkem reisimist ning seiklemist ette võtma. Samal õhtul tutvusin ka Danieliga, kes on sakslane. Temaga kohtusin paari päeva pärast uuesti Isla Mujeresil, kus terve aja koos ringi hängisime, aga sellest veidi aja pärast. Praegu olen siiski jutujärjega veel Tulumis.
Kolmepäev oli kõige põnevam päev. Läksime Akumali, ka norrakad Öinstein ja Eilev liitusid minu ja Eedu ja Ristoga. Meil kujuneski välja selline kuueline seltskond(kui rootslane Jonas kaasa arvata), kellega kõik need viis päeva koos olime. Akumalis rentisime snorkeldamisvarustuse ja sukeldusime veealust maailma avastama. Ja see oli tõesti lahe! See oli nii lahe, et ma ei suuda teile kirjeldada kui lahe! Seda peab ise nägema. Ujuda suurte merikilpkonnadega ja koralliriffide vahel ja koos kõigi kalakestega Nemo filmist. Näha suurt barrakuudat ja raikala ja korjata merepõhjast merikarpe ja sukelduda põhja, et tindikala lähemalt uurida. Ulala, see oli nii vinge. Öinsteinil oli veealune kaamera ka, niisiis ta tegi päris palju fotosid ja videosid, kaladest ja meist ka. Varsti loodan, et ta saadab mulle ka need, siis saan ülesse panna. Veest väljas aga oli koguaeg palav, nõnda siis veetsimegi enamuse ajast vees. Ka snorkeldamisvarustust võisime terve päeva jooksul kasutada, niisiis saime merepõhjas ringi vaadata nii kaua kui süda lustis.
Õhtul mängisime hostelis piljardit, tegime mitmeid turniire, khmkhm, ma võitsin enamikud oma mängud ja tegin enamusele poistest koguaeg pähe. Mulle meeldib võita! Ma tean jah, et ma ei ole hea kaotaja. Aga kui ma võidan siis olen ma jälle hea seltskonnakaaslane, rõõmus ja lõbus. Nõnda ma siis olin sel päeval päris rõõmus ja lõbus.
Neljapäeval käisime Jonase ja norrakatega jälle Tulumi rannal. Iga päev Tulumis oli rannapäev. Aga mulle meeldis! Kõigepealt lesisime niisama päikese käes, poisid mängisid jalgpalli, kusjuures Jonas ja Eilev on mõlemad selles tõesti profid, niisiis ma ei hakanud parem oma olematuid võimeid sel spordialal näitama ja jäin majesteetlikult päevitama. Vahepeal klõpsutasin neist veidi pilte ja käisin niisama ujumas. Paari tunni pärast võtsime ette retke Tulumi varemete juurde. Kuna me ei tahtnud sissepääsu eest maksta, siis lähenesime merekaldal asuvatele varemetele mere poolt. Mööda kivist kaljuseina. Seal oli siiski aga täitsa võimalik kõndida ja vaatepildid, mis avanesid, olid jällegi lummavad, niisiis oli see seda tuhat korda väärt. Varemed ise oli ka kiftid, kuigi minu jaoks varjutas jällegi mere ja kaljude võlu varemete aastatuhandete väärtuse.
Eelmisel päeval olime rannas olles kohanud kahte kitarridega rastakutti. Ma laenasin ühelt kitarri, et veidi mängida. Hiljem ajasime ka natuke juttu. Nõnda siis neljapäeva õhtul sattus mu kätte flaier, mis teatas ühes baaris esinevatest hispaaniast pärit muusikutest ja minu suureks üllatuseks olid pildil samad kutid, kelle kitarriga ma eelmisel päeval mänginud olin. Nõnda siis läksime neid kuulama. Muusika oli tõesti meeleolukas, tuntud mehhiko ja laiemalt ladina-ameerika laulud, mis oli hispaaniapäraselt flamenko rütmi omandanud. Tantsisime palju. Minul palus üks esinejatest isiklikult ühe suurepärase salsatantsijaga tantsupõrandale astuda. Niisiis kõik tõmbusid meie ümber ringi ja saja saatva silmapaari ees pidime esitama ühe hoogsa tantsu. Minu salsaoskused on küll mehhikosse saabumise ajast saati paranenud, aga pikk tee on veel minna. Õnneks aga on päris lihtne tantsida, kui sul on hea partner, kes sind kindlalt suunab. Nõnda mul siis vedas, päris hästi tuli meil kokkuvõttes välja. Ta oli minust küll peajagu lühem ja seetõttu lõin paar korda oma küünarnukiga talle kogemata vast
u kukalt, aga ta oli väga mõistev ja andestav, niisiis tantsisime veel hiljemgi.
Jägmisel päeval mõistsin, et kui sealt kohe ei lahku, siis jään oma puhkuse lõpuni sinna peatuma. Niisiis pakkisin pooleldi vastu tahtmist asjad, et siiski ka muid kohti näha. Enne aga läksime veel poistega hommikul Akumali, et korra snorkeldada. Kurb oli nendega hüvasti jätta. Kes teab, kas neid veel kunagi üldse näen. Loodetavasti. Aga ilmselt ei juhtu see siis enam Kariibimere kaldal. Võtsin collectivo (meie mõistes marsa) Cancuni.
Homme kirjutan edasi. Täna olen lihtsalt liiga väsinud. Homme hommikul pean päevakeskusesse ka minema. Juba järgmisel neljapäeval esitame pastoraali, niisiis on kolekiire ettevalmistustöö praegu käimas. Iga päev.
Besos, abrazos, buenas noches
Maya
Minu eelmine postitus lõppes sellega, et olin oma reisi poolepeal. Jah, tol õhtul tulid Jan ja Fery Tuxtlasse, me läksime veidikeseks välja, istusime pargis ja lollitasime niisama ringi. Magama aga vajusime ka s
uhteliselt ruttu.Järgmise päeva hommik möödus suurt mittemillegagi tegeledes. Logelesime, venitasime tükk aega, enne kui üldse midagi ette võtsime. Lõpuks käisime jälle internetis, ma panin oma osad pildid cdle, sest mälu oli täis saanud. Siis käisime Janiga söömas ja läksime muuseumit vaatama. Tuxtla regionaalmuuseum. Enne muuseumit aga kohtasime ilusat botaanikaaed-parki, kus me kõigepealt päris kaua aega veetsime. Nojah, Janil läks prügi silma ja siis ta oli seal üks silm kinni ja valus enamuse ajast, aga mina nautisin seda parki väga. Kõrged puud, loojuv päike. Muuseum ise nii huvitav ei olnud, seda tõendas ka fakt, et me olime seal vist küll ainsad külalised. Vaatasime siiski ringi, nägime beebimuumiat ja mõnd päris huvitavat mayade kultuurist pärit eset ning tulime siis tulema. Saime Rafaga kokku ja läksime filmi vaatama. Oli tõesti hea film. Rääkis linnast, kus kõik inimesed peale ühe mingi saladusliku viiruse tagajärjel pimedaks jäid. Vahepeal oli ikka päris õudne ka või pigem jälk. Eks ma siis pigistasin julgustuseks vahepeal Jani käsivart ja vaatasin siis siiski hambad ristis edasi. Seegi õhtu möödus väga rahulikult, pärast istusime jällegi pargis ja läksime vara magama. Mina pidin ju ka järgmisel päeval juba kella 5 paiku tõusma, et Palenquesse suunduvale bussile jõuda.
Hommikul jätsin kõigi uniste poistega jällenägemiseni ja võtsin takso bussijaama. Sõit Palenquesse kestis 7 tundi. Ma aga olen juba nii harjunud nende pikkade vahemaade sõitmisega, et 7 tundi on tegelt suhteliselt kökimöki. Palenquesse jõudsin keskpäevaks. Algul oli veidi küll kurb sinna uuesti saabuda, alles nädal aega tagasi olin seal koos kõigi teistega
olnud, nüüd aga olin täiesti üksi. Panin oma kotid pakihoidu ja läksin Agua Azuli suunduvat bussi otsima. Õnneks leidsin ühe õige pea ja 1,5 tunnine sõit vist küll maailma kõige käänulisemal otse mäeveerel asuval teel võis alata. Vahel oli ikka päris kõhe vaadata seda järsakut, mis otse su kõrvalt kuristikku langes, aga mis seal ikka, tuli lihtsalt loota, et bussijuhil uni peale ei tuleks. Seal ma siis istusin kahe mehhiko vanamehe vahel ja põrutasin siniseid vetevälju vaatama. Tegelikult on need teed päris ohtlikud ka ühel teisel põhjusel. Nimelt on Chiapas ja erit´i see ala tuntud oma aktiivse Zapata-liikumise poolest. Zapatad on mehhiko äärmusrühmitus, mis juba aastakümneid tagasi moodustati ning mis siiamaani protestib valitsuse vastu ning nõuab indiaanlastele rohkem võimalusi. Enamus rühmituse liikmeid tulevad ka indiaanikogukondadest. Vahel aga võivad nad olla ka turistidele ohtlikud, tuleb ette röövimisi, proteste ja inimröövegi. Palenque ümbruses leiavad tihti aset nn bussiröövid. Teele asetatakse puu, nii et bussijuht peab bussi peatama, siis aga astuvad bussi järsku sisse relvastatud mehed, kes kõik bussis olijad paljaks röövivad. Mul aga vedas. Ei sattunud ühegi sellise otsa. Küll aga kuulsin ühelt kutilt lugu, kuidas tema tuttavaga oli see juhtunud.Igatahes, nüüd siis Agua Azulist. See oli silmipööritama panevalt ilus paik. Võimsatest koskedest veeres lahinal alla tonne ja tonne helesinist vett. Samas aga oli võimalik seal vees ka ujuda, mis tegi asja eriti põnevaks. Nõnda ma siis seal muudkui hüppasin köiega vette ja sulistasin ringi. Tegin paari turistiga tutvust, et need minust paar pilti ka võtaksid. Kohtasin kolme venelast.
Ja siis Jose Ricardot. Nojah. Siit õpetus, et ära lase endale kunagi midagi välja teha.
JoseRicardo oli 40 aastane mehhiklane, kellelt ma samuti palusin, et ta minust ühe pildi teeks. Hiljem kui hakkasin tagasi Palenquesse sõitma, siis ta hüppas mulle kõrvale ja ütes, et nad lähevad väikese minibussiga, kui ma tahan, siis võin nendega tagasi sõita. Eks ma siis haarasin võimalusest ja sõitsin nendega tagasi. Jõudsime Palenque bussijaama, kust ma kahe tunni pärast pidin järgmise bussi edasi Tulumi võtma. Öö kavatsesingi bussis sõites veeta(14 tundi!). Olin siis JoseRicardoga viisakas, sõbralik, sest sain nendega ikkagi tasuta tagasi. Tema ja ta ema ja isa pidid bussi Guadalajarasse võtma. Eks me siis istusime ja jutustasime seal, kuni ühel hetkel JoseRicardo järsku püsti hüppas ja teatas, et ei, ta ei lähe ikkagi koju Guadalajarasse, vaid ta helistab oma tööle ning palub ühe päeva puhkust juurde
ja tuleb minuga hoopis Tulumi. Mulle ei antud mingit võimalus sõna sekka öelda. Nõnda siis juhtuski, et ma sõitsin koos JoseRicardoga Tulumi. Kuigi ega ma üldse eriti ei tahtnud, et ta minuga kaasa tuleks. Ehk oli tore temaga paar sõna vahetada, aga mitte midagi enamat. Niisiis ma ignosin teda enamuse bussisõidust ja ka Tulumi jõudes olin suhteliselt vakka. Otsisime ülesse The Weary Traveler hosteli, mida mu Lonelyplanet oli soovitanud. See paik oli suurepärane. Ehtne ja ehe, täis seljakotirändureid ja hipisid. Tundsin end seal esimesest hetkest saati hästi. Suur siseõu, kus puude varjus võis võrkkiiges lebada ja suur väliköök, kus iga päev võis tasuta hommikust süüa. Ja seda tõesti rikkalikult. Ka õhtuti tegime seal endale ise süüa, see oli nagu rohkem selline seltsiv tegevus, mitte igav ja tüütu kohustus.Igatahes, parasjagu kui sinna kohale jõudsime oligi hommikusöögi aeg, niisiis läksime JoseRicardoga hommikust sööma. Köögis kuulsin järsku kedagi soome keeles rääkimas, tundsin heameelt ja küsisin minu kõrval seisvalt kutilt, et kas olete soomlased. Minu üllatus oli suur, kui ta teatas, et tema sõber küll aga tema on Eestist pärit! No tere Risto! Oi mul oli hea meel. Minu esimene eestlane keda olen kohanud oma Mehhikos viibitud aja jooksul. Hüppasin heameelest talle kaela. Mõne aja pärast tuli buss, mis inimesed hostelist randa transpordib. JoseRicardo aga oli parasjagu vetsus ja kuigi ma talle hüüdsin, et buss kohe tuleb, siis ta kahjuks sellele ei jõudnud. Niisiis ma läksin koos Risto ja Eeduga randa.
Mul vajus tõsiselt suu lahti kui esimest korda seda nägin. Helehelesinine vesi ja suured valged lained, liiv, mis on valge kui lumi ja pehme nagu beebipuuder, päike, mis soojalt paitab kogu su keha ja tuul, mis õrnalt peletab kuumust eemale. Ma olin paradiisis.
Veetsime pool päeva rannas ja läksime siis tagasi hostelisse, et miskit süüa. Jepikajee, JoseRicardo oli vist mõistnud, et ma ei ole vaimustuses temaga ringi hängimisest, nõnda siis oli ta lahkunud juba samal päeval.
Hiljem pöördusime veel tagasi randa, poisid käisid ujumas, mina pikutasin niisama palmi all.
Õhtul tutvusin rootslase Jonasega, kes meie põhjamaa gängi väga hästi sulandus. Tema ning veel paari inimesega sõitsime öösel Playa del Carmenisse, et kuhugi tantsima/pidutsema minna. See asub Tulumist kusagil 40 km kaugusel ja on üks kõige tuntumaid pidutsemiskohti kogu ümbruses. Jah, ma ei saa kurta, seal oli tõesti palju kuhu minna ja mida teha.
Kui tagasi pöördusime, sõitis meie autojuht aga kogemata 60 tsooni alas 80nega, sest ta ei olnud märganud kiirusepiirangut. Nõnda siis pidas politsei meid kinni. Nõuti 3000 krooni. Tal ei olnud nii palju anda, niisiis ta küsis kas vähemaga ei saaks. Politsei teatas, et hea küll. 1000 krooni. Muidu viime politseijaoskonda ja tuleb suur jama. Lõpuks aga andis ta politseinikele 500 krooni, need olid õnnelikud, et said jälle midagi omale taskusse pista ja me sõitsime edasi. Mingit ametlikku protokolli ei kirjutatud, mitte midagi. Lihtsalt väike sularahas preemia valvsatele mehhiko politseinikele. Kohutav. Korruptsioon möllab siin ikka meeletult.
Järgmisel päeval. Teisipäeval, läksin hommikul randa. Istusin kolm tundi pilti maalides ja seejärel kohtusin jälle Risto ja Eeduga. Läksime koos tagasi linna ja hosteli. Õhtu möödus ka rahulikult, rääkisin paljude huvitavate inimestega. Uskumatu kui tihti võib kohata lugu inimestest, kel li
htsalt on oma tööst ja elust siiber saanud, nad on kõik oma vara maha müünud ja lihtsat reisima tulnud. Kohtasin ka näiteks ühte kutti, kes on juba 8 aastat ringi reisinud ja tüdrukut, kes kümme aastat maailmas ringi seikleb ning vaid enda tehtud ehetest elatub. Aga ka nõnda võib elada ja ma leian, et mõneti võib see olla suurepärane elu. Näha nõnda palju! Mind tõesti innustasid kõik need lood, ehk küll mitte päris samades jälgedes käima, kuid kindlasti rohkem reisimist ning seiklemist ette võtma. Samal õhtul tutvusin ka Danieliga, kes on sakslane. Temaga kohtusin paari päeva pärast uuesti Isla Mujeresil, kus terve aja koos ringi hängisime, aga sellest veidi aja pärast. Praegu olen siiski jutujärjega veel Tulumis.Kolmepäev oli kõige põnevam päev. Läksime Akumali, ka norrakad Öinstein ja Eilev liitusid minu ja Eedu ja Ristoga. Meil kujuneski välja selline kuueline seltskond(kui rootslane Jonas kaasa arvata), kellega kõik need viis päeva koos olime. Akumalis rentisime snorkeldamisvarustuse ja sukeldusime veealust maailma avastama. Ja see oli tõesti lahe! See oli nii lahe, et ma ei suuda teile kirjeldada kui lahe! Seda peab ise nägema. Ujuda suurte merikilpkonnadega ja koralliriffide vahel ja koos kõigi kalakestega Nemo filmist. Näha suurt barrakuudat ja raikala ja korjata merepõhjast merikarpe ja sukelduda põhja, et tindikala lähemalt uurida. Ulala, see oli nii vinge. Öinsteinil oli veealune kaamera ka, niisiis ta tegi päris palju fotosid ja videosid, kaladest ja meist ka. Varsti loodan, et ta saadab mulle ka need, siis saan ülesse panna. Veest väljas aga oli koguaeg palav, nõnda siis veetsimegi enamuse ajast vees. Ka snorkeldamisvarustust võisime terve päeva jooksul kasutada, niisiis saime merepõhjas ringi vaadata nii kaua kui süda lustis.
Õhtul mängisime hostelis piljardit, tegime mitmeid turniire, khmkhm, ma võitsin enamikud oma mängud ja tegin enamusele poistest koguaeg pähe. Mulle meeldib võita! Ma tean jah, et ma ei ole hea kaotaja. Aga kui ma võidan siis olen ma jälle hea seltskonnakaaslane, rõõmus ja lõbus. Nõnda ma siis olin sel päeval päris rõõmus ja lõbus.
Neljapäeval käisime Jonase ja norrakatega jälle Tulumi rannal. Iga päev Tulumis oli rannapäev. Aga mulle meeldis! Kõigepealt lesisime niisama päikese käes, poisid mängisid jalgpalli, kusjuures Jonas ja Eilev on mõlemad selles tõesti profid, niisiis ma ei hakanud parem oma olematuid võimeid sel spordialal näitama ja jäin majesteetlikult päevitama. Vahepeal klõpsutasin neist veidi pilte ja käisin niisama ujumas. Paari tunni pärast võtsime ette retke Tulumi varemete juurde. Kuna me ei tahtnud sissepääsu eest maksta, siis lähenesime merekaldal asuvatele varemetele mere poolt. Mööda kivist kaljuseina. Seal oli siiski aga täitsa võimalik kõndida ja vaatepildid, mis avanesid, olid jällegi lummavad, niisiis oli see seda tuhat korda väärt. Varemed ise oli ka kiftid, kuigi minu jaoks varjutas jällegi mere ja kaljude võlu varemete aastatuhandete väärtuse.
Eelmisel päeval olime rannas olles kohanud kahte kitarridega rastakutti. Ma laenasin ühelt kitarri, et veidi mängida. Hiljem ajasime ka natuke juttu. Nõnda siis neljapäeva õhtul sattus mu kätte flaier, mis teatas ühes baaris esinevatest hispaaniast pärit muusikutest ja minu suureks üllatuseks olid pildil samad kutid, kelle kitarriga ma eelmisel päeval mänginud olin. Nõnda siis läksime neid kuulama. Muusika oli tõesti meeleolukas, tuntud mehhiko ja laiemalt ladina-ameerika laulud, mis oli hispaaniapäraselt flamenko rütmi omandanud. Tantsisime palju. Minul palus üks esinejatest isiklikult ühe suurepärase salsatantsijaga tantsupõrandale astuda. Niisiis kõik tõmbusid meie ümber ringi ja saja saatva silmapaari ees pidime esitama ühe hoogsa tantsu. Minu salsaoskused on küll mehhikosse saabumise ajast saati paranenud, aga pikk tee on veel minna. Õnneks aga on päris lihtne tantsida, kui sul on hea partner, kes sind kindlalt suunab. Nõnda mul siis vedas, päris hästi tuli meil kokkuvõttes välja. Ta oli minust küll peajagu lühem ja seetõttu lõin paar korda oma küünarnukiga talle kogemata vast
u kukalt, aga ta oli väga mõistev ja andestav, niisiis tantsisime veel hiljemgi.Jägmisel päeval mõistsin, et kui sealt kohe ei lahku, siis jään oma puhkuse lõpuni sinna peatuma. Niisiis pakkisin pooleldi vastu tahtmist asjad, et siiski ka muid kohti näha. Enne aga läksime veel poistega hommikul Akumali, et korra snorkeldada. Kurb oli nendega hüvasti jätta. Kes teab, kas neid veel kunagi üldse näen. Loodetavasti. Aga ilmselt ei juhtu see siis enam Kariibimere kaldal. Võtsin collectivo (meie mõistes marsa) Cancuni.
Homme kirjutan edasi. Täna olen lihtsalt liiga väsinud. Homme hommikul pean päevakeskusesse ka minema. Juba järgmisel neljapäeval esitame pastoraali, niisiis on kolekiire ettevalmistustöö praegu käimas. Iga päev.
Besos, abrazos, buenas noches
Maya
No comments:
Post a Comment