Niisiis. Mida olen viimased kaks nädalat teinud?
Tööd. Ja ei suurt midagi muud. Ei, valetan, One Tree Hilli olen ka vaadanud. Iga päev! Ja enam kui paar tundi päevas! Olen sõltuvuses. Ja sellel kuradi sarjal on kuus hooaega! Olen alles teises. Nüüd aga siis veidike täpsemalt..
Jõudsin oma reisilt tagasi teisipäevasel päeval. Peaaegu kaks nädalat tagasi. Juba samal päeval andsin ka tunde. Olen oma töö ja selle eesmärgi üle viimasel ajal veidi pikemalt järele mõelnud ja otsustasin, et selleks, et neid tõesti inglise keelt rääkima panna, pean ikka kõvasti rohkem pingutama kui seda siiamaani teinud olen. Nõnda siis olengi nüüd üritanud korraliku õpetajana kõik tunnid võimalikult produktiivseks muuta, lisatunde anda ja mitte lubada kellelgi tundidest puududa! Isegi koduülesandeid olen hakanud andma. Aga tõsi on, et on näha, et see toimib!Paljudel neist on sarnane probleem- neil on juba korralikud teadmisvarud, nad teavad grammatikareegleid ja hulgi sõnu, aga neil puudub praktika, mis muudab nad suhtlemisel väga argadeks ja ettevaatlikeks. Ja nõnda nad siis tihtipeale otsustavad pigem mitte üldse rääkida, kui et veidi valesti rääkida. Jah, ja selle muutmise kallal ma nüüd töötanud olengi.
Igas tunnis lasen neil midagi lugeda ja seda siis mulle ümber jutustada. Või siis ise lugusid välja mõelda või küsimustele vastata. Harjutusi teha, mis paneksid neid rääkima. Nõnda siis otsustasingi, et oma viimasel 1,5 kuul keskendun nende „avamisele” ehk „ et nad oma juba omandatud teadmisi ära hakkaksid kasutama” . Eks ilmselt selles keele õppimise võti peitubki- suhtlemises. Suheldes õpid. Vähemalt nõnda on minu hispaania keel tulnud. Siia tulekust saadik ei ole ma peaaegu kordagi oma nina hisp. keele õpikusse pistnud. Olen lihtsalt rääkides ja vigu tehes õppinud. Samamoodi nagu vajadus mingi sõna järgi paneb sind seda sõna otsima ja kui selle lõpuks leidnud oled, tuleb see sinuga kaasa, kinnitub su meelde ja laseb end järgmisel korral kui teda vajad juba vabalt kasutada.
(17. 01.09 õhtu)
Nõndaks. Hetkel istun oma ülemise nari voodil, kell on 00.41 ja üks mu pidzaama nööpidest hüppas just eest ära. Pean tunnistama, et olen siin Mehhikos olles õmblemise jälle meelde tuletanud. Kodus ikka alati vanaema parandas kõik sokid ja sukad, aga siin pean ise hakkama saama. Mul on täitsa olemas oma õmblemistarveteesmaabipakike.
Kuulan muusikat, kuulan Racooni. Tekitab hea tunde. Mälestusterohke. Rahuliku.
Eelmisel nädalavahetusel käisin Erikaga väljas. Hiljem saime ka Phoebe ja ta sõbraga kokku. Käisime ühes iiri pubis, kus sai ka piljardit mängida! Ma ütlen, kui tagasi tulen, olen proff valmis! Hmh, hea küll, sinna on veel pikk tee, aga vähemalt ma liigun selles suunas. Optimistlikult! Optimism on kõige alus.
Ja siis viimasest nädalast. Võin paari sõnaga kokku võtta. Tegin tööd. Vaatasin One Tree Hilli. Tegin jällegi tööd. Vaatasin jällegi One Tree Hilli.
Kolmapäev siiski oli veidi vaheldusrikkam. Läksin uuesti jõusaali! Arvestades kõiki neid saiakestemägede näol tehtavaid annetusi, mis meie projektile viimasel ajal eriti tihedalt laekunud on, on viimane aeg trenni hakata tegema!
Aga on päris raske elada leivatehases(kus küll leiba ei leidu, aga saia see-eest lademetes) ja mitte seda süüa. Ja pean tunnistama, et siinsed pagaritooted on väga maitsvad. Nõnda ma siin maiustan ja luban, kui Eestisse tagasi tulen, elan järgmised pool aastat vaid leiva peal.
Aga mõnus oli jälle veidi trenni teha. Lihased olid küll järgmine päev päris valusad, aga läksin ikkagi uuesti. Sealsed töötajad(õigemini on neid vaid kaks) on väga toredad. Üks naine ja üks mees. Alati aitavad. Andsid mulle ka treenimiskava, mida järgin. Nõnda on tegelikult hulka lihtsam ka. Sul on eesmärk, mis tuleb täita, mitte ei lahmi lihtsalt huupi.
Ma ärkasin eelmisel neljapäeval selle peale, et Martha astus tuppa, et Chave riided ta voodi peale panna. Avasin silmad ja tervitasin teda. „Buenos dias!” „ Buenos dias Maaja! Sabes que esta lloviendo?” Päriselt?? Sajab?? Olin kraps üleval. Viimati kui siin taevast midagi alla tuli oli vist septembris kui õigesti mäletan. Isegi pilvi ei ole. Ainult sinine taevas ja päike. Jah, võite küll öelda, et mida sa siis veel kurdad. Aga uskuge, ka sellisest ilmast võib vahel ära tüdida.
Igaljuhul olin äärmiselt rõõmus, et vihma sadas. Või õigemini oli sadu just lõppemas. Praktiliselt lõppenud. Aga maa oli märg ja see imeline lõhn pärast vihma täitis mu kopsud ning südame. Kurbusega jälgisin, kuidas algul üleni märg asfalt vaikselt jällegi oma tavalist olekut hakkas võtma. Aga taevas jäi siiski pilviseks ja oli just parajalt jahutav.
Teadsin, et pean selle toreda päevaga midagi ette võtma, niisiis otsustasin, et kasutan ära mulle teie poolt saadetud annetused ja lähen teen kellegi päeva rõõmsamaks. Tükk aega olin mõelnud, mida sellega täpsemalt teha. Seda oli 1000 peeso ringis (mis on kusagil 1000 krooni ringis).
Läksin linna peale. Jalutasin ringi ja nautisin ilma. Korraga märkasin, et mind valdas jälle see tunne. See tunne, mis sinus on, kui oled võõras riigis, võõras kohas, mis tundub nii põnev ja avastamisvalmis. See on selline iseäralik ärevus, mis kahjuks kusagil pikemalt peatudes kaduma kipub. Vahel siiski Tallinnas või Keilaski ringi jalutades üritan ka seda endas leida. Ja vahel leiangi.
Istusin Alameda pargis. Siis silmasin silmanurgast üht indiaaninaist, väikese lapsega, väravate ees maiustusi müümas. Astusin juurde ja palusin paki nätsu. Küsisin talt, kas tal on veel lapsi. Jah. Tal on viis tütart. Noorim oli too, kes temaga kaasas oli. Kolme aastane maailma kõige armsama naeratusega Aleksandra. Jah, just nende päeva kavatsesin ma rõõmsamaks teha. Rääkisin talle, et minu sõbrad saatsid mulle veidi raha, et saaksin seda siin kellegi heaks ära kasutada.
Pakkusin välja, et me läheksime koos poodi ja ostaksime selle summa eest tema perele vajalikke asju. Ta oli algul tõesti üllatunud, kuid siiski ütles arglikult, et jah, sellest oleks küll palju abi.
Sõitsime Bodega Aurerasse. Midagi meie Prisma taolist. Algul oli ta väga ebalev, ei osanud ilmselt kuidagi selle olukorraga harjuda. Jah, eks ma mõistsin ka. Üritasin lihtsalt naeratada ja talle seletada, et tõesti tahan teda vaid aidata ja ei taha selle eest mingit tasu.
Algul ei julgenud ta ka midagi valida. Väike Aleksandra tegi pigem töö tema eest. Näitas näpuga, et tahab tekki ja tahab süüa. Lõpuks aga saime ikka korvi täis. Põhiliselt kuivtoiduaineid- riisi, ube, suhkurt, soola jne. Veidi kana, piimatooteid ja juurvilju. Seepi, pesupulbrit. Jah, ühe teki ka. Ja lõpuks panin korvi ka ühe ilusa valge tordi. Et oleks neilgi päev, mil kogu perega koos rahulikult korralikku ja rikkalikku õhtusööki saaksid süüa.
Hiljem võtsin neile ka takso ja saatsin nad kodu poole teele, ülejäänud summa, mis veel üle jäi, kaasa andes.
Enne aga ta tänas mind. Vaikselt ja ikka veel arglikult, kuid tema silmis võisin näha siirast tänutunnet, mis minussegi erakordselt rahuliku ja südamliku tunde tõi.
Kuigi sellest toidust jätkub ehk vaid nädalaks-paariks, et oma suurt peret toita, siis loodetavasti, see kogemus andis ka tollele indiaaninaisele veidi rohkem usku, et maailmas on inimesi, kellele nende saatus korda läheb ja kes neid aidata soovivad. Ja ehk kunagi kui keegi tema abi vajab, siis meenub talle, kuidas teda kord aidati. See on lumepalliefekt. Tehes head, kasvõi vähekese, anname ühe tõuke jälle juurde. Suur aitäh teile kõigile, kes te annetasite. Teadke, et te tegite kellegi päeva õnnelikuks!
Reede hommikul käisin salsa-tunnis. Ikka sama lugu. Kari keskeas naisi ja mina. Kuid seekord oli tavalise ühe mehe asemel lausa kaks! Hmh, tore lugu küll! Aga mulle meeldib see tund. Trenni tegemiseks on ta väga hea. Konkreetset salsat me küll nii palju ei õpi, aga eks mingil määral liikuvust ja oma keha tunnetamist ikka. Ja lisaks on palju hüppamist ja kargamist ja sammude tegemist, mis võtab su mõnusalt läbi ja laseb tunda, et tõesti sai trenni tehtud. Sel reedesel hommikul aga juhtus esimest korda, et jõusaali oli sattunud ka üks tõesti kena välimusega mehhiklane. Tantsupeeglist ikka piilusin ta poole. Ja siis järsku tuligi ta meie tantsimisplatsile lähemale harjutusi tegema. Ta oli oma sõbraga. Nad rääkisid juttu ja jäid siis meie tantsimist jälgima. Ning just sel hetkel pani õpetaja peale ühe eriti rütmika reggaetoni loo ja käskis meil üht eriti tobedalt välja paistvat harjutust teha! No kurja, täielik ebaõnn! Hüppa ühele poole kaks sammu, liiguta puusi ette ja taha ja ette ja taha, hüppa teisele poole, liiguta puusi ette ja taha ja ette ja taha. Seal me siis hüppasime ja üritasime kiire rütmiga sammu pidada ja puusi hööritada. Ma ei kujuta ette kui topakas see eemalt vaadates paista võis. Kari 50nesi tädisid ja onusid(2) ja üks kõigist enam kui pea jagu pikem valgenahkne tüdo. Igatahes, naersid kena-poiss ja tema sõber meid kõva häälega välja.
Mnjah, muigasin ise ka ja üritasin neist aru saada. Ilmselt pidi see päris koomiline vaatepilt olema. Võluva salsaprintsessi mulje jätmine jäi seekord kahjuks ära.
Laupäeval käisin Laloga piljardit mängimas. Kohtasin teda tegelikult juba ammu, oktoobris. Vahetasime tookord numbrid ja lubasime, et teeme millalgi midagi, aga lubaduse realiseerimiseks näe läks aega kuni jaanuarini. Kohtasin teda ükskord pargis istudes. Ka tema tuli minuga lihtsalt niisama juttu rääkima. Erinevalt aga enamustest tavaliselt liginemiskatseid tegevatest meestest, kes on kas vanad või purjus või hambutud või vuntsidega või lihtsalt kahtlased, siis tema tundus tegelikult täitsa tore. Ta on 18, õpib esimest aastat ülikoolis. Elab siinsamas Queretaros.
Igatahes. Piljard. Jällegi. Algul ei läinud mul nii hästi. Ta oli öelnud, et mängib väga hästi ja ma olin vastanud, et mina ka! Minu jaoks aga on piljard paljugi psühholoogiline mäng. Kui tean, et pean ootustele vastama, siis lähen närvi. Kui minult aga ei oodata palju, siis saan lihtsalt inimesi üllatada. See tuleb palju paremini välja.
Niisiis esimese mängu kaotasin. Teise kaotasin ka, aga vaid seetõttu, et must pall läks kogemata sisse. Siis aga suutsin end järsku kokku võtta. Püüdsin oma enesekindluse kinni. Kolmanda ja neljanda mängu võitsin! Ja viienda ja kuuenda paarismängu ka! Õhtu oli korda läinud! See kaotamine mulle ikka ei istu. Teeb nukraks. Võitmine on palju toredam!
Oli lõbus ja igati kordaläinud õhtu. Ja mis kõige toredam, olin endale uue sõbra saanud.
Nüüd sel nädalalgi kavatseme miskit ette võtta, sest tal veel koolivaheaeg kestab.
Pühapäeval ärkasin kell 8. Erika helistas ja teatas, et läheme geisreid vaatama/nendesse ujuma. Nad tulidki mulle veidi enne üheksat järgi ja sõitsime välja. Erika sõber, kes meiega oli, viis meid kõigepealt omakorda ühe enda sõbra sünnipäeva järelhommikule. Või siis sünnipäevajätkule. Või kuidas seda nimetada. Sõime seal hommikust. Kõik eelmise õhtu sünnipäevakülalised kogunesid ka sinna ja tuli välja, et kõik nad tulevad kaasa. Siis tuli veel välja, et me ikkagi ei lähe geisritele vaid lihtsalt veeparki. Olin veidi pettunud, aga mis seal siis ikka, ühel tulevasel nädalavahtusel lubasid nad mind ka geisreid vaatama viia.
Veepark ise oli päris suur, aga inimesi ei olnud peaaegu üldse. See oli suurel maa-alal, kuhu igalepoole basseinid laiali pillutatud. Ka päris mitu toru oli, kust alla lasta. Kahjuks aga oli õhk suhteliselt jahe ja taevas veidi pilvine. Niisiis istusime lihtsalt ühes sooja veega basseinis ja ei tahtnud ninagi veest välja pista. Paar korda aga võitlesime külmaga ja läksime lasime liugu. Seejärel vahetasime riided. Muide, sealses riietusruumis kajas nagu Jumalaema Kirikus või siis selles Hispaanias San Sebastianis asuvas tunnelis(Timm, sa peaks mäletama.)- Imeilusasti!
Pidasime sünnipäevalistega piknikku. Pakuti šašlõkki tortillade ja cuakamole ja salsaga. Njämmi. Muidugi oli veidi imelik tunne, kellegi sünnipäeval, kellega ma kaks sõna olin vahetanud, šašlõkki pugida. Aga siin Mehhikos ei ole selles midagi nii ebatavalist. Sind võetakse vastu kui iga teist külalist- suure külalislahkusega.
Magasin päikese käes tunnikese ja põletasin oma näo ära. Tagasitulles peatusime San Miguel de Allendes ja tegime väikese tuuri vanalinnas. Imeilus linn. Justkui muinasjutt. Mulle väga meeldis seal ja loodan, et ehk leian võimaluse sinna enne kojutulekut veel tagasi minna. Üheks nädalavahetuseks näiteks.
Täna käisin jälle Immigratsiooni kontoris. Pean oma viisat nelja päeva võrra pikendama, sest see saab läbi 19.veebruar, lennuk aga läheb 23ndal. Aga mul paluti hiljem tagasi tulla. Seda tuleb teha vaid mõned päevad enne viisa läbi saamist. Nõnda siis- kasutu käik.
Istun jälle oma voodil, arvuti süles. Pidzaama nööp on ikka veel eest ära. Teised tüdrukud on ka juba voodites ja jutustavad klatšijutte. Kes kellele meeldib, kes mida kelle kohta ütles ja kes kellega abielluda tahab. Tõsi on, et mehhiklased abielluvad tihtipeale väga varakult. Nad rääkisid mulle, et San Ildefonsos, kust nad pärit on, abielluvad paljud tüdrukud juba 14-15 aastaselt. Kui naine ületab 25 piiri ja ikka veel abielus ei ole, võib teda juba põhimõtteliselt lootusetuks juhtumiks pidada. Muidugi on see rohkem nõnda külades ja maakohtades ja enam indiaani kogukondades, aga siiski. Ja väga tähtsat rolli mängib vanemate arvamus. Eks see on nõnda ka religiooni tõttu. Oma vanemaid tuleb austada ja nende tahtmise järgi talitada.
Kui vanematele ikka kavaler ei meeldi ja nad keelduvad oma nõusolekut andmast, siis võib väga tõenäoliselt abieluplaan katki jääda.
Aga lähen nüüd magama. Teile soovin ilusat uue päeva algust.
Nägemiseni 1 kuu ja 4 päeva pärast!
Maya
Tuesday, January 20, 2009
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
2 comments:
Tere,
sattusin üsna juhuslikult Estyesi lehe kaudu su blogi lugema. Olen ise juba pikalt mõelnud ja keerutanud EVSi üle(siiani reaalselt kuhugi minemata), kuid igasuguseid selliseid blogisid lugedes hakkaks aga kohe motivatsioonikirja ja CVd koostama! peab ikka kole tahtmine olema seda praegu teha - Eestis on kell momendil neli öösel.:)
Aga edu ja jaksu Sulle!
Suur aitäh!
Ja kindlast kui sul tahtmist ja ettevõtlikust on, siis tee see ära! See on kogemus kogu eluks! Tõsiselt:)
Post a Comment