Vanad võlad 2

Nõnda siis. Jätkame.


Oli 30.detsember kui Michael ja Scott ära läksid.


Päeval käisin mõnede hostelist pärit sakslastega rannas. Igav aga oli, sest nemad olid ju kõik sakslased, niisiis ega nad mulle palju armu ei andnud ja inglise keeles rääkida ei viitsinud.


Õnneks aga tuli Ulises varsti minuga jutustama. Ulisest kohtasin juba oma esimesel õhtul Puertos. Ta müüs hosteli kõrval käsitöölaadal. Lisaks ehete tegemisele, ta ka surfab. Annab rannas surfitunde ja puha. Niisiis kohtasin teda iga päev koguaeg ja igal pool. Puerto on suhteliselt väike koht ka ja sellele lisaks turistidele mõeldud ala veelgi väiksem. Nõnda juhtusime tõesti koguaeg kokku saama. Kas siis klubis või rannas või tänaval.

Selgi päeval jutustasin temaga veidike ja jalutasin siis mööda randa alla keskuse poole. Järsku silmasin aga kahte tüdrukut, kes algul tuttavana tundusid ja kelle hetke pärast ka ära tundsin. Marie ja Liz! Mida teie siin teete??

Olin neid kohanud novembris Chiapases, kui Janil ja teistel külas käisin. Nemadki on vabatahtlikud, aga ühe teise organisatsiooni kaudu. Kuid üks meie org. omadest töötab nendega samas projektis. Igatahes oli hiiglama vahva neid näha ja mu üllatus oli veel suurem kui tuli välja, et nad peatuvad samas hostelis. Olid eelmisel õhtul tulnud, nõnda ei olnud neid veel seal näinud. Jalutasime nendega siis koos edasi. Mingil hetkel läksin neist lahku, sest tahtsin Casa Babyloni mõnd raamatut lugema minna. Mmm, seal oli sel kellaajal nii mõnus. Päike oli just loojumas ja saatis oma viimaseid sooje kiiri aknast sisse, terve hunnik põnevaid raamatuid ja puuviljakokteil. Istusin ja nautisin.

Õhtul ei teinud me suurt midagi. Olime kõik eelmisest õhtust väsinud, niisiis mängisime veidi piljardit, rääkisime juttu ja läksime magama.

Ja oligi käes. 31. detsember!


Planisime hommikul Laguunile kajakitega sõitma minna, aga turistiinfo puntkist anti nõu, et seda on parem õhtul teha, kui kuumus veidike maha jahtub ja päike looja hakkab minema.

Nõnda siis võtsime nõu kuulda ja läksime hommikupoolikul randa. Mina ja mu 3 belglasest sõpra. Kuigi nad on pärit eri osadest, nõnda siis Murielle on prantsuse-belglane ja Liz ning Marie flaami-belglased. Kuna kumbki ei osanud üksteise keelt väga hästi, siis valisid nad omavahel suhtlemiseks hoopis inglise keele. Imelik mõelda. Sama riigi kodanikud, aga ei suuda üksteisest aru saada. Mõnes mõttes on see nagu meilgi. Mäletan, kui meil koolis Sillamäe kooli noortega projekt oli, siis rääkisime nendega ka omavahel inglise keeles.

Nõnda siis, läksime randa. Võtsime kohad sisse ühe rannabaari võrkkiikedes ja logelesime niisama. Kella nelja paiku seadsime lõpuks sammud Laguuni poole.
15-minutiline bussisõit ja olimegi kohal. Laenutasime kajakid ja sõudsime uudistama.


Seal oli nii ilus. Ja vaikne. Ääretult vaikne. Vesi seisis justkui oodates midagi. Üksik lind lendas üsna vee piirini, et siis jälle kõrgustesse tõusta. Päike vajus vaikselt allapoole. Vesi oli soe. Vahepeal peatusime ja kastsime jalad lihtsalt vette ning lõõgastusime. Tegelikult tegime seda pea poole ajast. Me ei sõudnud kaugele, ei oleks olnud mõtetki, sest seal samas oli nii mõnus. Pealegi ei oleks pimedas hea olnud tagasi tulla. Oli aasta viimane päev. Oli hea.

Tagasi linna ja hostelisse süüa valmistama. Kavatsesime kokata uhke aastalõpu õhtusöögi. Tuligi teine päris hästi välja. Pasta kastme, juustu ja shampinjonidega. Shampinjonid olid eriti head, niisiis sõin neid kohe hulgi. Peale sööki hängisime veel veidi hostelis ja siis oligi kell juba nii palju, et välja minna, randa, et uus aasta vastu võtta.

Tundsin end veidi halvasti, kuid mõtlesin algul, et lihtsalt kuna olin liiga palju söönud ja ei pööranud sellele suurt tähelepanu.

Kell 12, põmaki, olime rannas. Vaatasime kaootilist ilutulestikku ja jõime kahtlast õunasiider-shampuse taolist asjandust.


Tundsin jällegi, et mul on veidi paha olla, kuid ikka veel ei tahtnud uskuda, et olen haigeks jäänud. Läksime peole. Oli küll palju inimesi, aga jällegi nõme elektro-muusika, mis minus alati pigem und tekitab. Nüüd aga juba tundsin end tõesti kehvasti. Mõistsin. Need olid imselt need shampinjonid olnud. Njämmad aga reetlikud!

Veidi aega veel suutsin endast võitu saada ja teistega koos lõbutseda proovida, aga siis mõtlesin, et mis ma ikka ennast sunnin, lähen parem magama. Kõmpisin kella 3 paiku üksinda tagasi hostelisse, oksendasin shampinjonid välja ja läksin magama.


1. jaanuar.

Õnneks ei kestnud minu haigusperiood kaua. Järgmisel hommikul olin juba kombes. Irooniline lihtsalt! Esimest korda kui Mehhikos toidumürgituse sain ja seda vana-aasta õhtul! Suurepärane ajastus! Olin otsustanud 1. jaanuaril edasi liikuda, nõnda siis jätsin kõigiga hüvasti ja läksin bussi peale, et Mazuntesse sõita. Teadsin, et ka Marie ja Liz peaksid sinna tulema, aga veidi hilisema bussiga. Keegi oli mulle soovitanud Einsteini hostelit, nõnda siis otsisin selle üles ja pahaaimamatult maksin juba toa eest ära. Hiljem kui veidi tähelepanelikumalt ringi hakkasin vaatama, siis nägin, et koht oli ikka tõeliselt räpane, must ja kanepi-hipisid täis.
Öö seal maksis 100 peesot, mis ma aga leian oli selle majutuse eest kindlasti liiga palju.

Aga mis seal ikka. Vähemalt hosteli pidaja ise oli lahe vana. 72-aastane Carlos. Jutustasin temaga õhtul päris pikalt ja ta kutsus mind isegi oma WOF farmi tööle, aga pidin talle seekord ära ütlema.


Mazunte ise oli tegelikult väga ilus koht. Rannariba, mis mõlemalt pool ääristatud kõrge kaljurünkaga oli päevasel ajal täis lõbusaid talvitajaid, õhtul särasid vee ääres olevate restoranide laudadel küünlad ja taevas veel eredamalt tähed. Nõnda läksingi õhtul randa, heitsin pikali ja lasin endal iseend lihtsalt unustada. Vaatasin taevasse ja nõnda vist mitu tundi järjest.

Mingil kellaajal aga läksin siiski tagasi hostelisse ja peagi ka magama.


Järgmisel hommikul külastasin Kilpkonnamuuseumi. Mehhiko üks tähtsamaid merikilpkonnade elupaiku ongi Mehhiko läänerannik. Mulle meeldivad kilpkonnad! Tõega meeldivad! Niisiis oli huvitaiv nende kohta lugeda, neid lähemalt uudistada ja pildistada. Siiamaani ahhetan kui mõtlen, kuidas mul Kariibimeres nendega koos ujuda õnnestus. See oli ikka tõesti eluelamus.

Maailmas leidub 8 erinevat merikilpkonnaliiki, koos 3 alamliigiga, teeb see kokku 11 erinevat merikilpkonna. Mehhiko rannikutel võib kohata neist üheksat.

Ööbima aga sõitsin Zipolitesse. Mulle tõsiselt meeldisid sealsed kohalikud transpordivahendid.
Autod, lahtiste tagakastidega, mõnel kerge varikatus ka peakohal ja kaks pinki, kus istuda, aga enamusel lihtsalt kast. Ja siis need kurvilised-käänulised teed, mille igal käänakul mõtled, et nüüd küll lendan kastist välja (neis, kus pinke ei ole, istutakse lihtsalt kasti ääre peal, nii et ainult oma käte jõul pead ennast paigal hoidma.) Ja siis Zipolitesse sõites tabas mind järsku jälle üllatus. Marie ja Lizi näol. Sõitsime neist mööda, nad jalutasid parasjagu tee ääres. Lehvitasin neile ja karjusin, et lähen Zipolitesse. Kuna neil telefoni ega ka minu numbrit ei olnud, siis oli nendega väga raske ühendust pidada. Mingi ime läbi, aga näe kohtasin neid juhuslikult igal pool.
Jah, ja ime läbi kohtasingi neid hiljem ka Zipolites rannal! :p

Otsisin üles Lyoobani nimelise hosteli. Lugesin Lonelyplanetist- Oma Mehhiko Piiblist- et see pidavat tore koht olema. Eks ta oligi. Seal oli bassein ja piljardilaud ja puha. Lihtsalt inimesi ei olnud. Hmh, alati peab miski ikka valesti olema.
Toad olid täis, niisiis rentisin magamiseks võrkkiige. Vaade oli võrratu. Võrkkiiged lahtisel rõdul vaatega otse ookeanile. Olin täitsa põnevil. Minu esimene öö võrkkiiges magada.
Veetsime Marie ja Liziga lõbusa päeva ja ka õhtu. Rannas oli pidu. Vetelpäästjad korraldasid, oma vahitorni juures. Lõke oli püsti ja rastadega reggaekutid selle ümber tantsu vihtumas. Eks me siis lõime kaasa. Magama saingi alles kella 5 paiku hommikul.

Hommikul ärgates olid kõik kohad valusad. See võrkkiiges magamine ei olegi nii lõbus kui esmapilgul tundub. Niisama seal pikutada on tore küll, aga terve öö veeta juba väsitav.
Mõtlesin, et lähen veedan siis ühe öö veel Puerto Angelis ka. Sinna kohale jõudes aga tabas mind teatav ahastus. See oli nii pisike koht ja rand oli kehv ja ööbimiskohad kallid ja ühtki lahedat seljakotirändurit ei paistnud ka orbiidil liikuvat, nõnda otsustasin, et ei, sinna ma ei jää. Sõidan hoopis Puerto Escondidosse tagasi ja veedan oma kaks viimast ööd seal. See oli ainult 1,5 tunnine sõit, niisiis läks ruttu.

Tore oli seal jälle tagasi olla. See koht oli mulle kuidagi kalliks saanud. Tutvusin õhtul Phoebega, kes tuleb välja, töötab ka Queretaros ja õpetab inglise keelt. Ta on Inglismaalt. Igatahes oli mul tõesti hea meel. Nüüd mul on ka siin Queretaros mõni teine välismaalasest tuttav, kellega vahel ehk muresid jagada ja muljetada. Ikkagi oleme mõlemad siin olles tavaelust erinevas olukorras, mis meid omamoodi ühendab. Nõnda siis veetsin kaks mõnusat päeva Puertos. Käisin veel Casa Babylonis, Barflys, jutustasin Ulisesega, käisin shoppamas, hiiglaslainetes ujumas, mängisin piljardit!!, tantsisin salsat ja lugesin raamatut. Oligi aeg hakata tagasi tulema.

Võtsin Puertost minibussi Oaxacasse(6 tundi). Kujutage ette 6 tundi kohutavatel teedel marsas loksumist. Mnjah, ei olnud just kõige mõnusam, aga odavam oli kui oleks olnud suure bussiga minna. Oaxacast võtsin bussi Mexico Citysse(normaalsuuruses õnneks). Ka see sõit kestis 6 tundi. Järgmiseks varahommikuks olingi Mexico Citys. Enne Queretarosse minekut aga otsustasin veel kaheks ööks Mexico Citysse jääda. Läksin samasse hostelisse, kus mu sõbrad Scott ja Michael olid. Nad olid peale Oaxacat edasi MExico Citysse tulnud ja kirjutasime, et ehk seal kohtume. Nõnda siis kohtusimegi.

Tore oli neid jälle näha. Kuulata Michaeli inglise huumorit ja Scoti Šotimaa lugusid. MUl oli juba Puerto Escondidos nendega lõbus olnud ja see nüüd see jätkus ka siin.
Päeval läksime Antropoloogia muuseumisse. Veetsime seal 4 tundi ja nägime ehk poolt selle hiiglaslikust väljapanekute varust. Muuseum on ilmatu suur ja hõlmab kõigi Mehhiko aladel elanud indiaanihõimude ajalugu. Huh, ühe päeva kohta oli seal ikka hiiglaslikult palju ajalugu. Aga huvitav oli. Scotil on tatoveering ühe indiaanihõimu päikesekalendrist. See sama päikesekalender on seal muuseumis elusuuruses, niisiis otsisime selle ka üles. See oli võimas! Hiiglaslik kivist raiutud reljeef. Ja Scotil see sama kujutis jala peal.

Õhtul hängisime hostelis ja mängisime kaarte. Lõpuks sattusime nii hoogu, et mängisime kaarte kella kuueni hommikul. Aga väljas trepimademel, sest hostelis ei lubatud meil nii kaua üleval istuda. Niisiis olimegi nagu kodutud Mexico City tänaval, teki sisse mähitud(kuna külm oli, brr! Puerto Escondidoga võrreldes lausa Antarktika!) ja kell kuus hommikul. Aga põnev mäng oli. Mille mina võitsin! Jepikajee!

Järgmisel päeval käisime Teadusmuuseumis. Kõndisime pool linna läbi, et seda üles leida. Olime kurnatud ja janused kui lõpuks kohale jõudsime. Viskasime nalja, et eriti irooniline oleks kui see nüüd kinni oleks. Õnneks aga meil vedas ja see oli veel täitsa avatud. Kolm tundi oli meil aega seal ringi seigelda. See oli väga sarnane Pueblas olevale teadusmuuseumile, kus millalgi sügisel käinud olin. Palju lõbusaid eksperimente, mida kastetada said, mida katsuda said, mida mõistatada said. Just nagu mulle meeldib. Ja siis veel suur Planetaarium, kus vaatasime filmi maailma tekkimisest. Kosmosest. See oli suurepärane elamus.
Planetaarium on koht, mille laes võid näha nö tähti. Sealne planetaarium aga oli kõvasti uuema tehnikaga. Näidati tervet filmi, koos kõige modernsema heli ja valgustehnikaga. Oli selline tunne nagu oleksid tõesti kosmoses, lendamas tähtede vahel, planeetidega kokku põrkumas ja peadpööritavaid ringe tegemas. Oi see oli lahe!

Õhtul käisime piljardit mängimas. Peale pikka otsimist leidsime ühe baari, kus oli kaks piljardilauda. Olime õnnelikud, et koht tundus normaalne ja hind laua eest ei olnud ka just väga kõrge. Peale mõningast mängimist aga hakkasime veidi tähelepanelikumalt endi ümber ringi vaatama. Laudade ümber istusid ainult kahtlased vanamehed koos noorte ilusate naistega. Väga väjakutsuvalt riietatud naistega. Ettekandjad kandsid seelikuid, mis katsid vaevalt taguotsa ära ja make-upi, mis isegi Marilyn Mansoni meelest liiast oleks. Mnjaa, midagi oli kahtlast. Ja kõik juurde tulevad naised paistsid tundvat laudade ümber istuvaid naisi ja ka ettekandjaid. Lõpuks mõistsime, et küllap on tegemist prostituutide kogunemis- ja kauplemiskohaga. Jätsime aga selle tähelepaneku endale ja kinnitust küsima siiski ei läinud. Õhtu ise aga oli tore.
Magama aga läksin suhteliselt varakult, sest järgmine päev pidin Queretarosse tagasi minema ja seetõttu vara ärkama. Lisaks tuli juba samal päeval tunde anda.

Nõnda siis oligi mu reis läbi saanud. Jällegi sain sellelt palju toredaid mälestusi, mida hiljem meenutada ja kogemusi, millest õppida.

Hasta pronto,
Maya