Ja nüüd ongi nad kätte jõudnud. Minu viimased, viimased päevad! Aeg on läinud linnulennul ja samasugusel linnulennul lendan ma esmaspäeval kodu poole, teisipäeva õhtul kohale jõudes. Kell 23.10 olen Eestis. Nii et, kes tahab, võib mulle siis vastu tulla. Hehe. Palun kümme paari sukapükse ja kindaid ja opseid ja salle kaasa võtta, ma olen päris kindel et esimese hetkega lihtsalt jäätun. Olen liiga kaua soojas olnud. Praegu lähevad ilmad siin aina soojemaks. Õues on päeval ikka mõnusalt 30 kraadi kanti ja öösel langeb ehk sinna 15 juurde.

Teate!! Mulle tehti suur, suur üllatus eelmisel reedel! Läksin rõõmsasti peale pisikest Wicklow piljardituuri siis Alejandroga kokku saama. Ta pidi tulema Plaza de los Perrose juurde. Ja mida ma nägin?? Kõigepealt nägin siis Alejandrot jah. Ta oligi seal juba ootamas, astus ligi ja kallistasime. Küsisime, kuidas läinud on jne. Ja siis järsku hüppasid purskkaevu tagant Hofi ja Amber välja!! Ta oli nad kaasa võtnud! Mul oli nii hea meel. Olin tõesti rõõmust õhku hüppamas. Eriti, kuna olin olnud nii kindel, et ei näe neid enam pikka aega. Aga seal nad olid! Suurepärane!

Nõnda me siis olime seal rõõmsad ja kallistasime ja jutustasime, kuni lõpuks sammud Backstage pubi poole võtsime. Tahtsin sinna minna, sest seal ka piljardilauad(lausa kaks), aga inimesi alati vähem, nii et saab rohkem mängida. Eks siis mängisime jälle ja jõime õlut. Ma olen tõesti õppinud Mehhikos õlut jooma. Eestis tuli seda harva ette, sest meil kõik need naistekad siidrid ja muud värgid. Aga nüüd olen täitsa ära harjunud ja meeldima on isegi hakanud!

Beto liitus meiega peagi ning õhtu edenes edasi. Käisime veel hijem ühes teises kohas veidiks istumas ja läksime siis Beto juurde, kuhu kõik ööseks jäime. Magamaminekuni läks aga veel aega kuni kella viieni. Laulsime karaoket ja rääkisime juttu. Tegime lollikõnesid ja lollitasime omakeskis. Lõpuks kella viie paiku siis oli saabunud magamamineku/vajumise aeg.

Laupäeval magasime poole päevani. Vaatasime hommikul Youtube videosid ja nautisime logelemist. Amber näitas mulle"FRank ja Wendy" nimelist EESTI multikat, millest mul aimugi ei olnud. Ta teatas, et Belgias ta pidevalt oma sõpradega vaatab seda, et pidi naljakas olema. Oli küll. Vaatasime episoodi natsipöialpoiste vorstivabrikust. Taamal võid näha Aleksander Nevski katedraali kujutist ja ära võid tunda mitmed meie näitlejate hääled. Amber kirjeldas mulle, et tema jaoks tundub eesti keel kui selline imelik pirin. Ahjah, aga et nad aru saaksid, mis räägitakse, siis vaatasime multikat inglise keelsete subtiitritega. Mul oli igaljuhul väga uhke tunne! Tundsin ennast kümme korda eestlasena!

Ma tahtsin licuadot. Mõnusat njämmat banaani-licuadot. Enne poeretkele minemist käisime aga minu lemmiktortakohas söömas. Ka teised jäid väga rahule. Seejärel aga läksime Bodega Aurrerasse. Amber lubas õhtusööki valmistada ja mina licuadot. Banaani kilo hind oli üüratult tõusnud ja näitas hind 11 peesot, mis võrdub umbes samapaljude kroonidega. Mäletan, et septembris Pueblas maksis banaanikilo 3 krooni! Eks siis vist oli hooaeg. Aga nüüd detsembriski oli kuskil 6 krooni ringis, mis on juhtunud?! Õigel ajal tulen ära!

Läksime Beto juurde. Vaatasime Sõpru. Vist kuus osa järjest. Ikka pikalt-pikalt igaljuhul. Vaikselt hakkasime siis süüa ka tegema ja mina tegin katsetusi oma licuado kallal. Licuado ise on selline lihtne milk-shake. Lihtsalt paned piima ja ükskõik millise puuvilja kokku, lisad veel suhkurt või mett või šokolaadi või ükskõik mida hing ihaldab ja segad selle kõik siis masinaga segamini. Tulemus on aga väga maitsev!

Eks ma vist sattusin natuke liiga hoogu ja tegin seetõttu veidi liiga palju. Seetõttu jäigi enamus järele. Aga vähemalt loodan, et Beto siis sai seda järgmsel päeval juua.

Õhtul läksime välja. Käisime Wicklows! Mängisin kaks mängu ja kaotasin mõlemad. Jepikajee.

Siis aga suundusime ühte klubi-tantsubaari moodi kohta. Algul esines ka laiv-bänd, nii et oli eriti mõnus. Ja hea muusika oli. Tantsumuusika. Sai salsat ja gumbiat ja reggaetoni ja lääne poppi ka.

Igatahes olime me viimased inimesed, kes sealt sulgemisel lahkusid. Kell oli jälle palju saanud. Käisime veel enne Beto poole minekut söömas ja läksimegi siis tagasi. Magama ei tahtnud aga keegi veel minna, niisiis jätkasime pidu seal. Tegime impro-tantsu. Kõik tantsisid kõige veidramal moel elektro-muusika taustal. Nojah, ja siis lõpuks oligi kell jälle kusagil 6 ja kõik vajusime magama.

Pühapäev oli nukker. Mul oli nii hea meel, et nad olid mulle küla tulnud ja samas nii kahju, et nad nüüd minema pidid. See oli tõesti üks kurb hüvastijätt. Minu kodu taga pargis. Seal nad läksid, Amber, Hofi, kes mulle siin Mehhikomaal kõige armsamateks on saanud ja Alejandro, kellega mul nii mitmeid ühiseid mälestusi on. Olen kindel, et näen neid jälle! Loodan, et peagi! Ehk sel suvel ;)

Nonii. Esmaspäev oli päris tavaline. Töötasin ja filmisin paar stseeni. Film muide ongi nüüd valmis! Täna just said viimased kaks lõpukaadrit võetud! Reedel on kavas väike üritus, kus me siis seda ka näitame. Justkui ava-gaala. Teate küll. Aga ürituse peaülesandeks saab tegelikult olema EVS projekti ja Eesti ja reisimisvõimaluste tutvustamine. Eesmärgiks- kohalikke noori reisipisikusse nakatada. Kõik meie projekti noored võivad endale paar sõpra külla vaatama/kuulama kutsuda. Hiljem siis saame aga filmi ka vaadata. Tõotab tulla tore. Mul on aga veel kõvasti ettevalmistustööd ees.

Teisipäeval käisin Lucha Libret vaatamas. Beto ja George ja siis veel ühe veidra Salvadori-nimelise kutiga, kes nendega ka samas majas elab. Lucha Libre ehk vabavõitlus, kujutab endast karja mehi, kel on maskid ees ja kes siis üskteisega võitlevad. Aga võltsilt. Või noh, tegelikult on kogu show ette kavandatud ja seetõttu on rõhk rohkem vaatemängulisusel kui tegelikult võitlusel. Lisaks on kohustulikuks osaks karjumine! Igasuguste inetuste ja ergutuste ja sajatuste väljahõiskamine! Mida rohkem, seda uhkem. Oli huvitav see ära näha, teades, et see on midagi väga Mehhikole iseloomulikku. Neid peetakse igalpool. Kestis see aga kolm tundi ja seetõttu tüdisin lõpuks ikka juba veidi ära. Aga leidisn endale muud tegevust. Mel oli mu laser kaasas, niisiis näitasin sellega iieste peale ja lõbstasin ennast oma identiteedi varjamisega. Olin parasjagu kellegi särgil oma punase täpikesega liuglemas, kui järsku minu täpile astus ligi üks teine täpp! Tuli välja, et kellegil saalisolijatest oli lisaks minule veel au omada ühte punase täpiga laserit. Selle mehe särk, kus meie täpid esmakordselt kohtusid, sai ka edaspidi ühiseks kohtumiskohaks. Mina vilgutasin ja siis tema vilgutas. Tema tegi ringikesi ja siis mina tegin ringikesi. Kahjuks aga pean tõdema, et ükskõik kui väga ma ka ei üritanud, teie laseri omanik jäigi mul teada saamata, sest saalis oli päris palju rahvast ja oli seetõttu raske kedagi tuvastada. Meie täpimäng aga kestis peaaegu võistluse lõpuni.

Ühel hetkel aga märkasin enda kõrval istuvat 7-aastast poisikest, kel oli silmanähtavalt veel igavam kui minul. Ka tema 4-aastane vend istus väsinud näoga tema kõrval. Küsisin, kas nad soovivad minu laserit laenata. Kus nüüd alles läksid kaks silmapaari põlema! Siii, sii!!

Eks ma siis laenasin ja nüüd oli neil lõbus. 7-aastane poiss tuli peale mõningast vilgutamist uuesti minu kõrvale istuama ja sosistas mulle kõrva Te quiero! (Ma armastan sind!) Oli armas.

Saime temaga päris jutu peale. Ta rääkis mulle, et nad perega puhkusel ja et elavad tegelikult Irapuatos. Ja et ta käib koolis ja tal on kolm kuud suvel vaheaega. Siis, peale mõningast vestlust oma väikevennaga, küsis ta minult ega ma juhuslikult viimase tüdruksõbraks ei tahaks hakata. Pidin aga tõdema, et ta vend on vist veidi liiga noor minu jaoks. Vara veel!

Nalja aga sai nendega. 7-aastane oli ka tõsiselt huvitatud kas mul on poiss-sõber olemas ja kas mul on telefoninumber. Neid õpetatakse siin ikka juba väga varajasest east saadik.Lõpuks kui nad ära läksid, sain ma lausa kahe sooja kalli omanikuks.

Täna hommikul valdas mind tohutu uni, kuid ometi pidin end kell 6 ülesse ajama, et oma viimast tundi Kelloggs Company-sse andma minna. Lõbus oli. Andsin tundi Sebastianile, kellega ka eelmisel nädalal kohtusin. Ta on selline väga vaikne ja häbelik mees, aga kui ta mingisugusest barjäärist üle aidata, siis võib täitsa jutukaks muutuda. Täna rääkisime kummitustest. Huvitav on, et mehhiklased ei suuda hääldada --sts--. Näiteks sõna ghosts. Sebastianigagi harjutasime pikalt ja laialt aga väga uhkeid tulemusi see siiski ei andnud. Lõpuks ta suutis öelda ghost ja siis peale pikemat pausi s. Päris naljakas oli aga 40 ringis olevat abielus ja lastega Kelloggs Company raamatupidajat -sts- hääldama õpetada.

Täna tabas mind mingisugune reaalsuse tunnetus. Et minu mehhiko-reaalsus hakkab mälestuseks muutuma ja eesti-reaalsus tõeluseks saama. Vaatasin pilte. Oi, mul on nii palju pilte. Sõna otseses mõttes tuhandeid pilte. Hakkan Mehhikot igatsema. Olen selle täitsa kindel. Aga vähemlt ma tean, et võin siia ju alati tagasi pöörduda kui soovin. Maailm on avatud. Justkui üks suur avatud raamat, mis ootab lugemist. Mehhiko peatükk on jätnud mulle sügava mulje ja ma usun, et tahan seda kindlasti millalgi jälle uuesti lugeda.