Thursday, February 5, 2009

Jällenägemiseni sõbrad siinpool maakera ja peatse nägemiseni sõbrad sealpool!


xxx
Eelmine nädal möödus filmitegemise meeleolus. Kirjutasin ühe lühiscripti. Inglise keelse ja väga ameerikaliku. Aga mõtlesin, et oleks tore enne äratulekut nendega üks filmiprojekt teha. Nad saavad veidi näidelda, keelt harjutada ja lisaks ühe toreda mälestuse, mida 30 aasta pärast vaadates ennast pooleks naerda.

Kõik osalevad. Peategelastel on loomulikult rohkem teksti ja tegemist kui muudel kõrvalosalistel, aga siiski. Kõik saavad miskit öelda. Ma ei hakka teile aga praegu täpsemalt rääkima, milest lugu jutustab. Parem ootan ära kuni valmis saab ja siis panen netti ülesse.

Terve nädal möödus ruttu ja avastasingi, et jälle on käes reede. Amber ja Hofi tulid! Jepikajee! Meie viimane ühine nädalavahetus siin Mehhikomaal. Soovisin, et see oleks väga tore. Ja oligi!
Hofi sõbra Leonardo perekond elab Queretaros, niisiis saime seal ööbida. Ma läksin ka ööseks sinna, sest muidu oleksin pidanud üksi oma projekti magama minema, tuju aga oli teistega koos olla.

Käisime linnapeal. Wicklows jällegi. Meie põhiline maandumiskoht.

XXX Wicklow
See on selline mõnus iiri stiilis pubi, mõnusa muusika ja piljardilauaga! Nagu ka kõigil varasematel kordadel, mängisime piljardit. Ma ei tea, mis viga, aga sel laual on mingisugune needus. Kõik mängud, mis olen seal mänginud, olen kaotanud. Aga mitte sugugi haledalt. Iga kord läheb lõpus lihtsalt midagi valesti. Must pall läheb küll sisse, aga valge läheb ka või mul on veel viimane löök teha, aga see läheb mööda ja seejärel vastane võidab. Igaljuhul on mul tekkinud tõsine hirm selle laua ees. Iga kord ma peaaegu et värisen kui minu kord mängida on. Aga see ajab mu lihtslt nii närvi! Ma lihtsalt tunnen kohustust lõpuks seal võita. Ei loe, keda ma täpselt võidan, vaid see, et sellel laual võidan. Meil on seal tekkinud tore gäng ka. On veel paar inimest, kes alati seal nädalavahetustel mängimas käivad.

Üks ameeriklase välimusega mehhiko mees. Davy. Kusagil 50 aastane ja prillidega. Tõsiselt hea mängija, kes võidab enamus oma mängud taktikatega. Ta oskab kümme lööki ette mõelda. Loomulikult on tal ka osav käsi. Viimane kord läks lihtsalt nii napilt! Oleksin ta jällegi äärepealt võitnud ja siis see kuradi viimane pall!
Teine on pikkade mustade juuste ja veel pikemate küüntega palsameerija ametit pidav mees. Jaime. Kuigi tema välimus ja elukutse võivad esimesel hetkel küll veidi hirmuäratavad tunduda, siis teadke, et ta on hästi muhe. Temaga nüüd kavatsen sel nädalavahetusel pikemalt harjutada. Lähen reedel varem kohale. Ka tema mängib muidugi väga hästi. Ta on ka alati seal kohal. Seletas, et ta töökoht on seal lähedal ja ta peab lihtsalt alati kättesaadav olema. Teate küll, kui keegi ära sureb ja ta siis lahti lõigata tuleb, et organid välja võtta ja matusteks valmis seada.

Siis on veel üks tüdruk, kes mängib ka väga hästi, kellega mul endal aga ei ole õnnestunud ühtegi partiid teha.

Siis on veel üks kutt, kes tegelikult töötab seal pubis, aga oma vabadel õhtutel käib piljardit ka mängimas. Ta on muide päris kena, uhlala.

Veel kaks tüüpi, kellega alati jutustame, kui samal ajal sinna satume. Ja nad on tõesti ka iga nädalavahetus seal.

Hea küll, meie piljardisõprade klubi tutvustus tehtud, nüüd siis lähemalt.

xxx
Reedeõhtul istusime nõnda siis seal ja käisime hiljem kellegi sünnipäevapeol. Seal oli üks kutt, kes on mustkunstnik nagu minagi, niisiis me üksteise võidu näitasime teineteisele ja publikule trikke. Lõbus! Õhtu möödus nii ruttu ja oligi käes aeg magama minna. Külmaks oli ka õues läinud (pidu oli väljas). Läksime Leonardo juurde, kel muide oli tõsiselt uhke elamine, ja tegime enne magamaminemist sooje võileibu. Ohtra tšilliga! Njämm! Ma hakkan tõsiselt tšillit taga igatsema, kui koju tulen. Olen sellega ohtlikult ära harjunud. Märkan, kuidas toit tundub lausa maitsetu, kui ikka korralikult tšillit peale ei ole pandud. Pärast toda öist söömaaega, jäime nagu notid magama.

Järgmisel hommikul tuli aga vara ärgata, sest läksime Bernali. Minu jaoks juba teistkordselt. Mäletate, see on see pühamägi, millest rääkisin. Positiivse energiaga mägi.
Seekord ronisime veidi kõrgemale, kui eelmisel korral Erikaga olin jõudnud. Mäe tipust kostus muusikat, miskine bänd oli oma tehnika sinna üles tarinud ja seal peeti kontserti. Me aga lõõtsutasime juba mäe jalamile jõudes, niisiis ei hakanud seda kolmetunnist vaevalist retke tippu siiski ette võtma. Lisaks oli ka õudselt palav ja mul peokingad jalas, mis mulle ilusad vesivillid tekitasid. Jalutasime hiljem veidi ka Bernali linnakeses, jõime tänavakohvikus cappuccinot ja tulimegi tulema. Õhtupoolik möödus jällegi Leonardo juures. Tema aias, kus terve perekonna piknikku peeti. Sõime siis šašlõkki ja rääkisime niisama juttu. Mina, Amber ja Hofi oleksime tahtnud küll hea meelega juba linna minna, aga kohe kuidagi ei saanud sealt tulema. Kuni kella 8ni õhtul. Sõitsime lõpuks keskusesse! Backstage nimelises baaris, jällegi piljardit mängides, möödus meie õhtu. Mingil hetkel läksime Amberi ja Hofiga jalutama. Istusime ühes teises baaris, kuulasime live-muusikat ja lollitasime. Nalja sai tol ühtul tõesti palju. Põhiliseks teemaks oli ikka see, et oleme siin Mehhikos veedetud aja jooksul paksuks läinud! Tegime gordita-fotosid ja naersime vist küll pooled kilod maha.

Pühapäeva veetsime jällegi linna keskuses. Lõpuks sai korralikku turisti mängida. Noh, mina olin rohkem teejuhi ametis ja tegelikult neis ohtades juba käinud, kuhu sisse astusime, aga huvitav oli ikka. Käisime kuntsimuuseumis ja hiljem regionaalmuuseumis ja ühes kunstigaleriis ning suveniiriturul. Küll on kahju, et mul ei ole enam raha jäänud, et suurt midagi osta. Mehhiko kästiöö on lihtsalt imeilus. Neilt turgudelt võib leida nii palju ilusaid asju! Avastasin ka ühe pisikese kunstiateljee, kus kunstnik ise parasjagu maalimas oli. Oii, seal oli nii palju vingeid maale. Jõllasin seal oma pool tundi. Kella 7 paiku olime juba nii väsinud, et tundus, et kell hakkab pigem 12-le liginema. Aga vapralt jätkasime siiski oma matka ja asusime mõnd toredat baari otsima. Ja uskuge või mitte, aga peale mõningast otsimist lõpetasime jällegi Wicklows Jaime ja Davyga piljardit mängides. Oli tõsiselt tore õhtu, aga kuna olime väsinud, lahkusime juba 12-ne paiku. Ka sel ööl jäin tüdrukutega Leonardo juurde ööseks. Meil oli seal kolme peale päris oma tuba, vannitoaga ja puha. Armas ja ilus. Selline tunne nagu oleks tõesti hotellis peatunud. Leonardo valmistas meile igal hommikul söögi ja ta ema pani isegi meie rätikud kuivama, kui olime unustanud.




Tol õhtul tegime tüdrukutega girly-talki. (Ma tean, et praegu kiku ja heleriin ja heidi ja muud sõbrantsid kõik ütlevad, et näe, kes nüüd inglise keelseid väljendeid kasutab. Jah, aga see oli girly-talk, sest see oligi inglise keeles!) Igatahes, jutustasime kella poole viieni hommikul. See oli meie viimane õhtu. Järgmisel päeval jätsimegi hommikul bussijaamas nägemiseni a nad sõitsid tagasi Ocotlani. Järgmine kord kui ma Amberit ja Hofit näen saab ilmselt olema Euroopas ja kes teab kui pika aa pärast. Peame plaane, et loodetavasti järgmisel sügisel(selleks ajaks on nad ka tagasi tulnud), saame kokku. Läheme mina ja Amber näiteks Hofile Islandile külla, või siis saame Belgias kokku või tulevad nemad Eestisse. Eks siis selgub. Jään seda väga ootama.

Esmaspäeval meenus mulle veel midagi. Et oli jäänud vaid täpselt kolm nädalat selleni, kui lennuki peale istun, et koju sõita. Nüüdseks juba veelgi vähem. 18 päeva. Chicos y chicas, familiares y amigos, ma olen 18 päeva pärast kodus!

xxx
Teisipäval vaatasime „Marie Antoinette” nimelist filmi. Kirsten Dunst peaosas. Ma armastan vaadata sellest ajast rääkivad filme. 17, 18, 19 sajand. Eilne rääkis 18.sajandi lõpust.
Pikad korsettide ja sitside, satside, volangidega kleidid. Uhkes soengud. Maskiballid. Kuniglikud kombed ja intriigid. Ma tõesti naudin kõiki sellest ajast rääkivaid filme ja raamatuid. Peale filmi tekkis huvi lähemalt Marie Antoinette kohta uurida ka ja sellega katerve õhtupooliku tegelesin. Sain targemaks küll.

xxx
Koos oma saatva organisatsiooni Estyesiga, kavatseme läbi viia projekti, palumaks Eesti koolide lastelt abi Mehhiko koolide laste hariduse toetamisel. Kas te teatsite, et Mehhiko koolides tuleb nt ka keskkooli eest maksta? Ja tuleb maksta, kui sa näiteks oma kontrolltööd tehes läbi kukud ja uuesti tahad proovida. Koolivormide eest tuleb maksta. Ja loomulikult kõigi õpikut, vihikute ja muude materjalide eest. Väga paljudel perekondadel aga ei ole seda raha kuskilt võtta, niisiis jäävadki lapsed ilma keskkooli hariduseta. Ülikoolist rääkimata.
Nõnda siis, kui ma nüüd tagasi tulen, siis hakkame sellega lähemalt tegelema ja loodetavasti kui projekt õnnestub, saame siinsetele lastele veidikenegi abi saata. Hoidke meile pöialt! :)

xxx
Täna käisin jõusaalis. Agaralt astus ligi üks mehine mees ja tutvustas end. Tere, olen Eduardo. Mis sinu nimi on? Sa oled väga ilus! Kas sul on poiss-sõber ka?
Ütlesin igaksjuhuks, et on küll. Noh, ega sellest pole lugu. Kas sa arvad, et su poiss-sõber pahandaks väga kui ma su välja kutsuksin? Ma siis ütlesin, et mõtlen järele ja põgenesin.

1 comment:

Kiku said...

Ja ma loen päevi...