Pealkiri ilmselt annab ära. Jah, ma olen kodus, juba kaks nädalat. Tagasi soojalt mayade maalt, kus süüakse vürtsikat salsat ja tantsitakse kiiret salsat ja räägitakse rahulikus hispaania keeles. Nõnda palju on mälestusi, mis jäävad mäletada ja kogemusi, mis jäävad kaasas kanda. Pool aastat põnevat elu!
Ma mõtlen küll, et sellise seikluse peaks iga inimene kordki elus ette võtma! See on lihtsalt kohustuslik! Sest see on niiii äge! Nii võrratult äge!
Kui lühidalt see pool aastat kokku võtta:
Ma reisisin teisele poole maakera, et näha teistsugust kultuuri, teistsuguseid inimesi ja teistsugust mõttemaailma. Ma nägin teistsugust kultuuri ja teistsugust mõttemaailma. Samas nägin ka palju samasugust. Sain võimaluse näha, mis siis ühendab meid ja mis eristab. Ma tunnen, et ma sain targemaks. Ehk elutargemaks.
Ma õppisin rääkima uut keelt, tundsin mõnu kiiresti hispaaniakeelsete sõnade vuristamisest, kaasalaulmisest ja tänaval vestluste pealtkuulamisest.
Ma aitasin inimesi. Sain jagada neid oskusi, mis minul on ja kellegil teisel veel mitte. Keegi teine on nüüd tänu minule ehk veidi õnnelikum, veidi teadjam. Ja see toob alati hea tunde. Keegi räägib paremini inglise keelt, näitleb või saab paar nädalat oma lastele korralikku lõunasööki pakkuda. Tehes tööd vabatahtlikult, on sul ka imepärane võimalus anda teistele eeskuju, teistele inspiratsiooni sama tegemaks. Lisaks anda lootust ja tuge, süstida usku neisse, kes abi vajavad, et see abi on kusagil olemas!
Ma reisisin ringi. Nägin imelisi paiku, loomi, inimesi. Nägin vihmametsi ja püramiide, Kariibi merd ja Vaikset ookeani, suuri laineid ja väikseid laineid, indiaanlaste traditsioone ja ameeriklaste turismikuurorte, salsaklubisid ja iiri pubisid, vanu kaabudega vanamehi ja noori paljajalgseid põngerjaid, krokodille ja kilpkonni, delfiine ja iguaane, madusid ja eksootilisi linde, palju ilusat käsitööd ja koloniaalarhitektuuri, kõrgeid mägesid ja taevasse ülatuvaid vulkaane, eurooplasi ja lõunaameeriklasi ja aasialasi ja araablasi, mehhiko näitlejaid laval ja mehhiko musikante, maitsvat toitu ja palju coca-colat, lõbusaid turumutte ja alati tervituseks/hüvastijätuks musitavaid mehhiklasi, kirikuid ja altareid Neitsi Guadalupe kujuga bussijaamades, naljakaid tänavasilte ja palju kodutuid koeri, tänaval kerjavaid lapsi ja prostituutidena töötavaid õnnetuid naisi/mehi, vaesust ja vägivalda, rõõmu ja optimismi. Nägin elu ja olu. Jah, võin julgelt öelda, et päris palju nägin.
See oli kogemus, mis jääb minuga kogu eluks, mida keegi ei saa minult ära võtta ja milletaolise kordamist ma juba praegu planeerin!
Mehhikosse tagasi tahan ma igal juhul minna. Sõpru tahan näha, sel korral külastamata jäänud kohti külastada. Maailm on küll suur ja lai ja igale poole tahaks ju tegelikult minna, aga see oli minu esimene pikem reis kuhugi, niisiis sealt saadud sõpru ja hetki jään kuidagi eriliselt hindama.
Praegu peab aga töö leidma. Tegelikult mul on hoopis plaan hakata pere kalliskivipoodi arendama. Minust saab firma arendusspetsialist! Pean töötama välja kava paremaks reklaamitööks, klientide leidmiseks ja tulusamaks sisseostmiseks. Kui kellegil on häid soovitusi, laske aga tulla!
Eestis olla on aga igaljuhul veider. Kõik see lumi ja külm ja fakt, et hetkel olen siiski suht ametitu(veel) ja et kõik sõbrad käivad kuskil tööl ja koolis ning ei oma tänu sellele üldse vaba aega, et minuga väljas hängida. Aga mis seal ikka, see ei tähenda, et ma just kurb oleksin. Alati peab optimistlik olema! Niisiis, ma leian siin endale igasugu tegevusi, et aega sisustada! Üleile lugesin raamatut, eile mängisin kitarri, täna käis Anu külas. Ja nüüd tuli mul see mõte ka veel, et hakata poes arendusspetsialistiks!
Minu sakslasest sõber Daniel pakkus mulle välja ka tegelikult, et võibolla aitaks ta mul selleks paariks kuuks Saksamaal tööd leida. See oleks küll ka muidugi hiiglama vahva! Saaks temaga salsa-tundides käia ja hispaania keelt harjutada ja oeh. Te peaks temaga kohtuma. Ta on lihtsalt hüüumärgiga tore! :)
Aga ma räägin siis ka veidi oma viimasest nädalast Mehhikos enne kojutulekut. Selle viimase nädalavahetuse reedel olin ma oma projektis. Meil toimus õhtul väikene üritus, kus tegin ettekande EVSist ja üldse teistest reisimis/õppimisvõimalustest. Üritasin olla võimalikult inspireeriv ja kirjeldada seda suurepärast tunnet, mida reisimine inimeses tavaliselt tekitab.
Pärast seda vaatasime kõik koos ühte filmi mitte allaandmisest ja oma unistuste poole pürgimisest ja sellest, et tuleb tegutseda. Ainult unistamisest ei piisa!
Laupäeva hommikul sõitsime aga kõik koos ühte veeparki, kus veetsime toreda päeva. Ujusime, võtsime päikest(minu puhul lõppes see küll kahjuks üleni punetava näo ja hõõguva seljaga), grillisime liha ja käisime kummipaadikestega sõitmas. Oli tõeliselt tore ja ma nautisin iga hetke, eriti teades, et see on minu viimane nädalavahetus koos nendega. Ma olen hakanud neid tõesti äärmiselt kalliks pidama.
Õhtul läksime Beto ja Georgega kõigepealt Wicklowsse. Tegin oma viimased piljardimängud ja kusjuures mu viimane mäng oli Jaimega. Nii naljakas mõelda, et ka minu kõige esimene mäng selles armsas iiri pubis oli olnud just temaga. Jätsin Jaime ja ülejäänud piljardigängiga nägemiseni ja me suundusime edasi ühte salsa-baari. Niisiis sai veel viimast korda korralikult salsat vihutud. Tantsisin ikka hoolega! Õpetasin Betot ja George ka, sest nad on meil veel sellised kehvapoolsed. Kui lõpuks koht kinni pandi, oli aeg koju suunduda.
Nendega aga nägin veel ka pühapäeval. Saime kokku ja käisime nende kodus. Beto oli mulle kirjutanud hüvastijätuks laulu, mille ta mulle ette kandis! See oli lihtsalt parim kink, mis ta oleks võinud mulle teha. Mina nutsin ja temalgi voolas pisar. Me olime tõesti hästi läbi saanud. Pean tunnistama, et mul ei olegi vist varem nii head poisist sõpra olnud.
Siis tõid nad mind koju tagasi ja ma asusin asju pakkima. Jätsin osad asjad Mehhikosse, sest kohver oleks vastasel juhul liiga palju kaalunud. Kusjuures kui käisin ümberkaudsetelt naabritelt kaalu laenamas, et vaadata palju mu kott kaalub, ilmnes, et mitte üheski mehhiko majapidamises ei ole normaalset inimesi kaaluvat kaalu. Mitte kellegil! Neil on sellised avalikud kaalud kaubamajades, kus inimesed enda kilosid saavad kontrollida! Sürr!
Pühapäeva õhtul ma ei tahtnud üldse magama jääda, niisiis istusin poole ööni üleval. Vahepeal voolas paar pisarat jälle, kui seal teistega rääkisin. Rääkisima Julioga köögis juttu ja ta lohutas/rahustas mind. Mul lihtsalt oli nii kurb mõelda, et neid nüüd ei tea kui pikka aega jälle ei näe.
Esmaspäeva hommik oligi kätte jõudnud ja oli aeg bussi peale minna. Jätsime kõigiga nägemiseni ja Jose tõi mind veel bussijaama ära. Sealt saati algas aga mu kodutee üksinda. Bussisõit Mexico Citysse, sealt ootamine lennujaamas, lennuk Frankfurti, seal sain korra veel Danieliga kokku, kes oli mulle lennujaama vastu tulnud, seejärel pidin aga juba kahjuks järgmise lennuki peale lippama, mis mind Kopenhaagenisse viis ja sealt lõpuks võtsin lennuki meie kodusesse Tallinnasse. Süda värises küll veidi ja kannatus kippus katkema, kui lennuk juba Tallinna tulede kohale jõudis. Lennukist väljudes ja pagasi ooteruumi sammudes, kihutasin kõigist teistest mööda. Lõpuks oli pagas käes ja siis saabus see väljamineku hetk! Olingi kodus! Ja kõik mu kallid olid vastas! See oli küll hea tunne. Kõiki näha! Kallistada! On välismaa, on paigad kauged ja kaunid aga on ka kodu, mis on kalleim kui ükski teine koht.
Mul on hea meel jälle tagasi olla, aga tean, et mu reisimiskihk viib mind peagi jälle võõrastesse riikidesse. Ma lihtsalt olen selline, hingelt seikleja ja ei saa sinna midagi parata.
Nõnda siis ma nüüd lõpetan, jättes loodetavasti kõiki teid inspireerituna midagi taolist ette võtma!
Hasta luego mis amigos,
Maya
Ma mõtlen küll, et sellise seikluse peaks iga inimene kordki elus ette võtma! See on lihtsalt kohustuslik! Sest see on niiii äge! Nii võrratult äge!
Kui lühidalt see pool aastat kokku võtta:
Ma reisisin teisele poole maakera, et näha teistsugust kultuuri, teistsuguseid inimesi ja teistsugust mõttemaailma. Ma nägin teistsugust kultuuri ja teistsugust mõttemaailma. Samas nägin ka palju samasugust. Sain võimaluse näha, mis siis ühendab meid ja mis eristab. Ma tunnen, et ma sain targemaks. Ehk elutargemaks.
Ma õppisin rääkima uut keelt, tundsin mõnu kiiresti hispaaniakeelsete sõnade vuristamisest, kaasalaulmisest ja tänaval vestluste pealtkuulamisest.
Ma aitasin inimesi. Sain jagada neid oskusi, mis minul on ja kellegil teisel veel mitte. Keegi teine on nüüd tänu minule ehk veidi õnnelikum, veidi teadjam. Ja see toob alati hea tunde. Keegi räägib paremini inglise keelt, näitleb või saab paar nädalat oma lastele korralikku lõunasööki pakkuda. Tehes tööd vabatahtlikult, on sul ka imepärane võimalus anda teistele eeskuju, teistele inspiratsiooni sama tegemaks. Lisaks anda lootust ja tuge, süstida usku neisse, kes abi vajavad, et see abi on kusagil olemas!
Ma reisisin ringi. Nägin imelisi paiku, loomi, inimesi. Nägin vihmametsi ja püramiide, Kariibi merd ja Vaikset ookeani, suuri laineid ja väikseid laineid, indiaanlaste traditsioone ja ameeriklaste turismikuurorte, salsaklubisid ja iiri pubisid, vanu kaabudega vanamehi ja noori paljajalgseid põngerjaid, krokodille ja kilpkonni, delfiine ja iguaane, madusid ja eksootilisi linde, palju ilusat käsitööd ja koloniaalarhitektuuri, kõrgeid mägesid ja taevasse ülatuvaid vulkaane, eurooplasi ja lõunaameeriklasi ja aasialasi ja araablasi, mehhiko näitlejaid laval ja mehhiko musikante, maitsvat toitu ja palju coca-colat, lõbusaid turumutte ja alati tervituseks/hüvastijätuks musitavaid mehhiklasi, kirikuid ja altareid Neitsi Guadalupe kujuga bussijaamades, naljakaid tänavasilte ja palju kodutuid koeri, tänaval kerjavaid lapsi ja prostituutidena töötavaid õnnetuid naisi/mehi, vaesust ja vägivalda, rõõmu ja optimismi. Nägin elu ja olu. Jah, võin julgelt öelda, et päris palju nägin.
See oli kogemus, mis jääb minuga kogu eluks, mida keegi ei saa minult ära võtta ja milletaolise kordamist ma juba praegu planeerin!
Mehhikosse tagasi tahan ma igal juhul minna. Sõpru tahan näha, sel korral külastamata jäänud kohti külastada. Maailm on küll suur ja lai ja igale poole tahaks ju tegelikult minna, aga see oli minu esimene pikem reis kuhugi, niisiis sealt saadud sõpru ja hetki jään kuidagi eriliselt hindama.
Praegu peab aga töö leidma. Tegelikult mul on hoopis plaan hakata pere kalliskivipoodi arendama. Minust saab firma arendusspetsialist! Pean töötama välja kava paremaks reklaamitööks, klientide leidmiseks ja tulusamaks sisseostmiseks. Kui kellegil on häid soovitusi, laske aga tulla!
Eestis olla on aga igaljuhul veider. Kõik see lumi ja külm ja fakt, et hetkel olen siiski suht ametitu(veel) ja et kõik sõbrad käivad kuskil tööl ja koolis ning ei oma tänu sellele üldse vaba aega, et minuga väljas hängida. Aga mis seal ikka, see ei tähenda, et ma just kurb oleksin. Alati peab optimistlik olema! Niisiis, ma leian siin endale igasugu tegevusi, et aega sisustada! Üleile lugesin raamatut, eile mängisin kitarri, täna käis Anu külas. Ja nüüd tuli mul see mõte ka veel, et hakata poes arendusspetsialistiks!
Minu sakslasest sõber Daniel pakkus mulle välja ka tegelikult, et võibolla aitaks ta mul selleks paariks kuuks Saksamaal tööd leida. See oleks küll ka muidugi hiiglama vahva! Saaks temaga salsa-tundides käia ja hispaania keelt harjutada ja oeh. Te peaks temaga kohtuma. Ta on lihtsalt hüüumärgiga tore! :)
Aga ma räägin siis ka veidi oma viimasest nädalast Mehhikos enne kojutulekut. Selle viimase nädalavahetuse reedel olin ma oma projektis. Meil toimus õhtul väikene üritus, kus tegin ettekande EVSist ja üldse teistest reisimis/õppimisvõimalustest. Üritasin olla võimalikult inspireeriv ja kirjeldada seda suurepärast tunnet, mida reisimine inimeses tavaliselt tekitab.
Pärast seda vaatasime kõik koos ühte filmi mitte allaandmisest ja oma unistuste poole pürgimisest ja sellest, et tuleb tegutseda. Ainult unistamisest ei piisa!
Laupäeva hommikul sõitsime aga kõik koos ühte veeparki, kus veetsime toreda päeva. Ujusime, võtsime päikest(minu puhul lõppes see küll kahjuks üleni punetava näo ja hõõguva seljaga), grillisime liha ja käisime kummipaadikestega sõitmas. Oli tõeliselt tore ja ma nautisin iga hetke, eriti teades, et see on minu viimane nädalavahetus koos nendega. Ma olen hakanud neid tõesti äärmiselt kalliks pidama.
Õhtul läksime Beto ja Georgega kõigepealt Wicklowsse. Tegin oma viimased piljardimängud ja kusjuures mu viimane mäng oli Jaimega. Nii naljakas mõelda, et ka minu kõige esimene mäng selles armsas iiri pubis oli olnud just temaga. Jätsin Jaime ja ülejäänud piljardigängiga nägemiseni ja me suundusime edasi ühte salsa-baari. Niisiis sai veel viimast korda korralikult salsat vihutud. Tantsisin ikka hoolega! Õpetasin Betot ja George ka, sest nad on meil veel sellised kehvapoolsed. Kui lõpuks koht kinni pandi, oli aeg koju suunduda.
Nendega aga nägin veel ka pühapäeval. Saime kokku ja käisime nende kodus. Beto oli mulle kirjutanud hüvastijätuks laulu, mille ta mulle ette kandis! See oli lihtsalt parim kink, mis ta oleks võinud mulle teha. Mina nutsin ja temalgi voolas pisar. Me olime tõesti hästi läbi saanud. Pean tunnistama, et mul ei olegi vist varem nii head poisist sõpra olnud.
Siis tõid nad mind koju tagasi ja ma asusin asju pakkima. Jätsin osad asjad Mehhikosse, sest kohver oleks vastasel juhul liiga palju kaalunud. Kusjuures kui käisin ümberkaudsetelt naabritelt kaalu laenamas, et vaadata palju mu kott kaalub, ilmnes, et mitte üheski mehhiko majapidamises ei ole normaalset inimesi kaaluvat kaalu. Mitte kellegil! Neil on sellised avalikud kaalud kaubamajades, kus inimesed enda kilosid saavad kontrollida! Sürr!
Pühapäeva õhtul ma ei tahtnud üldse magama jääda, niisiis istusin poole ööni üleval. Vahepeal voolas paar pisarat jälle, kui seal teistega rääkisin. Rääkisima Julioga köögis juttu ja ta lohutas/rahustas mind. Mul lihtsalt oli nii kurb mõelda, et neid nüüd ei tea kui pikka aega jälle ei näe.
Esmaspäeva hommik oligi kätte jõudnud ja oli aeg bussi peale minna. Jätsime kõigiga nägemiseni ja Jose tõi mind veel bussijaama ära. Sealt saati algas aga mu kodutee üksinda. Bussisõit Mexico Citysse, sealt ootamine lennujaamas, lennuk Frankfurti, seal sain korra veel Danieliga kokku, kes oli mulle lennujaama vastu tulnud, seejärel pidin aga juba kahjuks järgmise lennuki peale lippama, mis mind Kopenhaagenisse viis ja sealt lõpuks võtsin lennuki meie kodusesse Tallinnasse. Süda värises küll veidi ja kannatus kippus katkema, kui lennuk juba Tallinna tulede kohale jõudis. Lennukist väljudes ja pagasi ooteruumi sammudes, kihutasin kõigist teistest mööda. Lõpuks oli pagas käes ja siis saabus see väljamineku hetk! Olingi kodus! Ja kõik mu kallid olid vastas! See oli küll hea tunne. Kõiki näha! Kallistada! On välismaa, on paigad kauged ja kaunid aga on ka kodu, mis on kalleim kui ükski teine koht.
Mul on hea meel jälle tagasi olla, aga tean, et mu reisimiskihk viib mind peagi jälle võõrastesse riikidesse. Ma lihtsalt olen selline, hingelt seikleja ja ei saa sinna midagi parata.
Nõnda siis ma nüüd lõpetan, jättes loodetavasti kõiki teid inspireerituna midagi taolist ette võtma!
Hasta luego mis amigos,
Maya
1 comment:
Õnnitlen ülieduka seikluse ja kauaoodatud kojutuleku puhul! :-)
Su blogi on inspireerinuna mõjunud küll, päris tihti olen lugedes tabanud end mõttelt, et peaks ka välismaale vabatahtlikuks minema. Siis läheb paar hetke mööda, kuni meenub, et ma olengi välismaal vabatahtlik. Aga tead, siin Norras on see ju täiesti teistmoodi, inimeste elude muutmiseni vabatahtliku roll siin ei küündi. Sinu kogemus on kindlasti olnud eriliselt silmiavav.
Ja edu järgnevate seiklustega!
Tean täpselt, kuidas välismaal elamine reisimishimu lakke tõstab :-)
Kohtumisteni,
A.
Post a Comment