Epiloog ja eelnev.

Sünnipäev möödus imetoredalt. Hommikul äratati laulu ja koogikesega, millel kaks küünalt peal. Puhusin ära ja soovisin soovi. Liis ja Mirru tegid mulle kingituse ka! Panda-padja! Pean ausalt ütlema, et see oli üks väga praktiline kingitus! Hommikusöögiks olid teised valmistanud suure hunniku banaanipannkooke. Kõht täis, võis päev alata.

Lastega tegime jälle igasugu lõbusaid mänge, palju pilte, sai palju nalja.
Meil on siin üks väga südikas väike tüdruk. See Hii on tema nimi. Selline kusagil kümne aastane marakratt. Ta näeb küll välja uskumatult armas, aga võib käituda nagu tõeline mtslane. Kui ta midagi tahab, siis ta lihtsalt peab selle saama! Samas ei haka ta jonnima nagu seda lapsed tavaliselt teevad, vaid võtab otsustavalt sul käest ja kisb su jõuga kaasa, kuhu iganes tal vaja minna või mida iganes tal on vaja sinult parasjagu saada. Ja jõudu on tal oma pisikese keha kohta tõesti üllatavalt palju. Siis kui ta midagi ikka tõesti kohe väga saada tahab, siis ta teeb sellist metskassi häält ja nägu sinna juurde, uriseb nagu väike tiiger. See on nii naljakas ja üllatav ühekorraga.

Üks väga tore laps on ka Uuri. Selline häbelik, veidi pontsakam tüdrukuke. Esimestel päevadel märkasin kohe, et taei suland päris hästi gruppi ja jäi kuidagi eraldi, niisiis läksin ja suhtlesin temaga just eriti aktiivselt. Selle läbi võitsingi ilmselt tema poolehoiu, sest nüüd hoiab ta mulle koguaeg külje alla, hetkekski mitte minna lasta tahtes. Tal on tohutult armas, siiras naeratus.

Sünnipäeva puhul olid lapsed mulle kaarte õnnesoovidega teinud. Lisaks tõi Sang Yang mulle kingituseks paki komme ja järgmisel päeval tulid veel kaks tüdrukut korvikesega, mis oli samut kommidega kaetud. Lapsed fännavad meid kõiki. Päris kift on olla laagri kasvataja! Kõik tahavad nad sulle ette ja taha ära teha. Teevad patse, massaaži, toovad vett, otsivad pühendunult su asju, kui midagi ära kaob jne.
Selle üksteisest aru saamidega on muidugi jah veidi keerulised lood. Midagi nad ikka mõikavad inglise keelest, nii et paari sõna kaupa saab ennastselle abil arusaadavaks teha. Lisaks olen minagi õppinud paar korekeelset esmaabi sõna nagu- jogi (siin), bang(tuba), šimbal(jalanõu), pinksu(jäätis), chingu(sõber). Nende ja veel paari sõna abil olen saanud end päris tihti hädast välja aidata.

Sünnipäeva õhtuks valmistasid meie eesti tüdrukud mulle jällegi üllatuse. Uhke ja maitsva õhtusöögi. Pasta tuunikala ja maisiga. Siis järsku läksid tuled kustu ja toodi kohale suur tort paljude küünaldega. Sain jälle neid puhuda ja jälle soovida! Tort oli tõesti hiiglama maitsev.

Seejärel harjutasime veidi oma tantsukava reedeseks festivaliks, kus koos lastega esineme. Esineme Koreas hetkel väga popi hittloo „Nobody” järgi, millele eelneb kerge traditsioonilise tantsu kava. Pärast harjutamist läksime välja. Nad tahtsid mind üllatusena karaokesse viia, aga meie korea poisid lobisesid selle mulle kogemata enne välja. Sellest ei olnud aga hullu, sest laulda oli sellele vaatamata ütlemata tore. Õhtul tagasi kirikusse naastes oli hääl päris kähe kohe.

Olin oma päevaga igati rahule jäänud!

Kolmapäev ja neljapäev möödusid samuti lustlikult. Vahepeal tuli küll kole väsimus peale, nii et iga päev olen keset päeva magama jäänud. Neljapäeval, kui mingit filmi vaatasime, kolmapäeval lihtsalt pingi peale, lapsed ümberringi.
Väga kifti kogemuse osaliseks saime kolmapäeval. Viimase asjana enne päeva lõppu, läksime trumme mängima. „Samulnori” on siinse kohaliku traditsioonilise trummi nimi. Kõik said endale muusikariista ja jämmimine võis alata. Mulle anti üks veidi teistsugune pill, mis tegi metalset kõla ja oli teistele trummidele rütmi andmiseks ja alustamise ning lõpetamise märgiks. Mina ja siis üks kohalik trummimees tagusime siis neid taldrikuid. Päris uhke tunne oli. Sai koguaeg tähelepanu all olla. Lisaks aga oli see lihtsalt nõnda lahe. Muusika oli nii võimsalt vali, et kohati tekitas sellise tõelise transis olemise tunde

Huvitav komme Koreas on luristada, kui toit maitseb. Kui on supp või mõni kaste või midagi muud vedelat, mis maitseb hää, siis koreakad hakkavad selle peal ekõik üksteise võidu luristama. Sellega näidatakse üles justkui austust toidu tegija vastu ja demonstreeritakse oma poolehoidu- toit on maitsev!

Muide, Koreas nuuskamine on üks väga ebaviisakas komme. Kui tuleb tahtmine tatistada, siis peab jooksma kuhugi peitu või tualetti või siis tatti lihtsalt sisse tõmbama. Jah, seda nad tavaliselt teevadki. Tõmbavad lihtsalt kõik ninna tagasi. Pean ütlema, et üks väga ebatervislik ja veider käitumismaneer.

Käeviibetest. Kui meie väljandame käega, et „mine ära”, tähendab see liigutus neile hoopis, et „tule siia”! Jah, ja meie moodi „tule siia” liigutust nad üldse ei kasuta. Kui koreakad numbreid loevad näppude peal, siis vajutavad nad näppe alla, mitte ei tõsta meie moodi neid üles.

Kui mees vilistab väga hästi, siis tähendab see, et ta on „Casanova”. Mees, kes oskab naisi ära võluda. Samas pidi vilistamine ligi kutsuma ka madusid.


Reede. Õhtul toimus suur esinemine! Olime iga päev selleks veidikene harjutanud. Meie „eesti grupp” esitas koos 9 lapsega laulu „Põdra maja” ja tantsu „Kaks sammu sissepoole”.
Meisterdasime lastele laulu jaoks vastavalt kellegi soovile siis jänkukõrvad, põdrasarved või jahimehemütsi. Lapsed on ikka lapsed, tihtipeale on nende tähelepanu köitmine raske. Niisiis möödusid meiegi proovid kohati päris keeruliselt ja suures osas niisama uimerdades. Ise olime ka parasjagu väsinud, lapsed väsinud. Lõpuks võtsime end aga kokku ja õhtul lavale astudes tegime suurepärase etteaste! Esinemine toimus mitte kirikus, vaid hoopis mereäärsel promenaadil oleval välislaval. Rahvast oli päris palju kokku tulnud. Täisvärk ikka- suured kõlarid, mikrofonid, lavatuled. Wando on nii pisike koht, et kui siin midagi toimub ja eriti kui siia saabub mõni mitte-pilusilmne inimene, siis on see väga huvitav ja seda tuleb kindlasti uudistama minna!
Kokku kestis kogu programm kusagil 1,5 tundi. Üllatusesinejatena tulid ka kõrvalsaarelt kohale grupp ameeriklasi, kes tegid ühe eht-ameerikasliku etteasta, mis oli aga täitsa mõus vaadata.
Muide, mina ja prantsuse tüdo tantsisime ka salsat! Tundus, et publikule läks küll hästi peale- plaksutati kõvasti, hüüti ja ergutati! Olime eelmine õhtu päris kõvasti harjutanud ka ja kuigi meie salsaoskused ei ole teab mis suured, siis suutsime siiski vist päris hästi ära petta, sest kohalikkudel ei olnud nagunii üldse aimu, misasi see salsa õieti on.
Peale etenduse lõppu, läksime lõõgastusime pargis. Tegime pilte, mekkisime jällegi kohalikku sojut. Ma aga olin nii unine, et jäin seal samas tähistaeva all lebads magama ja ärkasin alles selle peale, kui teised teatasid, et hakkame tagasi liikuma.

Laupäev. Hommikul tulid veel lapsed. Vaatasime lühifilmi, mille Minjee oli laagri jooksul tehtud piltidest kokku pannud, kirjutasime üksteisele kirju ja vahetasime kontakte. Lapsed olid nii kurvad! Pooled tüdrukud nutsid ja ajasid meilegi nõnda pisarad silmanurka. Nad ei tahtnud üldse koju minna ja jäid seetõttu sinna veel palju kauemaks hängima, kui plaanitud oli. Lõpuks tuli aga siiski bussi järele ja seal nad siis ära sõitsid, meie veel kirikuukse pealt järgi lehvitamas.
Lapsed läinud, siis uimerdasime niisama paar tundi. Ma lugesin kiriku kõrval oma lemmikpagoodas Mati Undi elulugu. Päike paitas õrnalt, tuul vuhises mööda, hea oli. Samas hirmutav on aga see, et mul on nii palju raamatuid vaja sügiseks läbi lugeda ja ma ei ole peaaegu kuhugi veel jõudnud!! Kui nüüd koju tagasi jõuan, siis pean tegema tõelist turbolugemist.
Käisime meie, eesti tüdrukute ja serbia Maja pealekäimisel veel samal päeval ujumas ka!
Kuna Wando kandis oli just eelmisel nädalal kerge taifuun olnud, siis lained olid ikka päris pirakad! Ujusime ja möllasime seal tükk aega! Kogusin veidi merikarpe ka. Ei ole küll nii suured ja uhked kui Mehhiko omad olid olnud, aga sellegipoolest väga ilusad.
Õhtul läksime kirikuõpetaja ja muude asjapulkadele pidulikult välja sööma. Olime nii õhinal, et ohoo, mis huvitav milline uhke pidusöök meile nüüd siis tehakse. Uhke nägi ta välja igaljuhul! Aga kõik oli kala! Kala, vetikas, kaheksajalg, puuleht, kala! Isegi riisi ei saanud, nii et ma oleks vist küll täitsa nälga jäänud, kui ei oleks toodud lauale ka kohalikku juurviljapitsat. See on selline omleti moodi värgendus, millel olen roheline sibul sees.
Mõned korea toidud on mulle pikapeale isegi veidi meeldima hakanud, aga enamus sellegipoolst mitte. Ja kalafänniks ei ole ma siin ka igaljuhul hakanud.
Mul oli tõeline kiusatud peale õhtusöögi lõppu poest läbi lipata ja üks võileips osta.
Muidu seal kirikus olime ikka normaalselt süüa saanud, sest saime ise kokata. Üks kord kokkasime Mirjami ja Liisiga kartuliputru ja hakklihakotlette! Või tähendab, tahtsime kokata hakklihakotlette, aga tulid välja hoopis kanalihakotletid! Jube maitsev oli see toit sellegipoolest! Tükk aega hiljem meenutasime seda veel. Selle valmistamine oli ka väga lõbus. Pudrunuia puudumisel purustasime kartuleid selle mikseris, kus tavaliselt puuviljakokteili ehk tehakse. Terve põrand oli putru täis. Kotlette tegime pesukausi suuruses kausis ja liha oli nii külm, et mu käed oleks pea et otsast ära külmunud.

Laupäeva õhtu lõpetuseks läksime chimsibangi! See on selline avalik saun/spa! Tõesliselt kift kogemus oli! Saunasid oli kaks tükki. Tavaline kuiv saun ja siis soolakambrit meenutav saun! Mõlemad hästi ägedalt dekoreeritud. Sees sellised lamamismatid, kuhu pikali heidad ja puust tehtud padja pea alla viskad.
Saunad on siin kuivad ja meie moodi leili visata ei saa. Saunas käiakse riietega. Selle tarbeks antakse sulle kohe administratsioonilauast kaasa selline särgi-pükste komplekt. Saunas käivad mehed ja naised koos.
Pesuruumid olid muidugi eraldi. Seal oli ka kuumaveevann ja külma veega bassein.
Sauna ees on suur ruum, mis on siis midagi sellist puhkeruumi sarnast. Seal oli pisike puhvet, telekas, paar trenažoori, maas matid. Kui inimesed tahavad, võivad nad chimsibangi ööbima jääda. Magatakse seal samas suures puhketoas mati peal.
Kõik see lõbu kokku maksab vaid 70 krooni! Kohe kindlasti on see kõige odavam ja parem majutusvõimalus Aasias, aga paljud rändajad lihtsalt kahjuks ei tea sellest.

Pühapäeva varahommikul oligi Wandoga hüvastijätt. Kallistasime üksteist ka läbi ja läksimegi bussi peale. Seouli sõit kestis 5,5 tundi. Magasin nagu tavaliselt peaaegu terve tee, niisiis minu jaoks erilist vahet ei olnud. Silmad kinni, mõne unehetke pärast silmad jälle lahti ja olimegi kohal. Seoulis oli niivõrd palju palavam ja umbsem kui Wandol oli olnud, et algul võttis kohe päris hingetuks. Wandol on hea, meri lähedal, tuul puhumas. Seoulis aga võib suvisel ajal kohe tõeline lämbumise tunne tekkida. Õhku pole.

Läksime kohtuma Sang Yungiga. Ta on Mirjami klassiõe tuttav. Tema juurde pidime sel õhtul ka ööseks jääma. Sang Yung oli väga armas tüdruk. Lisaks veel hästi hoolitsev, kohe kui meil mingi mure või küsimus oli, hakkas ta seda kogu hinna eest lahendama. Me tahtsime veel viimase päeva puhul šoppama minna, niisiis suundusime Dongdaemuni šoppamisala poole. Leidsime jälle üles selle tänaval asuva riietehunniku, kust eelmine kord Seoulis olles nii palju kenasid asju nii odava hinna eest saanud olime. Ja tõsi, ka seekordne tulemus polnud sugugi halvem! Kuue riietuseseme eest tuli mul välja käia vaid 125 krooni.
Meiega liitus ka Sang Yungi sõbranna ja nõnda siis see päev meil viiekesi õhtusse veeres.
Kell pool üks öösel Sang Yungi kou saabudes leidsime terve tema perekonna meid ootamas.
Koreakad on nii armsad! Veidi häbi oli endal küll, et nii kaua linnapeal olime jokutanud.
Pereema tegi meile kingituse, lisaks veel kattis pisikese söögilaua, väikevennaga mängisime üht korea lauamängu. Uurisime vele mõningaid bussi ja rongiaegu ja nõnda see aeg läks päris kiiresti. Kell oli juba neli kui viimaks magama vajusime. Magada oli aega aga ainult üks tund. Kell viis tõusime, et Mirjam ja Liis oma lennukipeale jõuaksid ja mina sõitsin Chuncheoni.
Kuna minu lennuk läks alles kell 23.55, siis oli mul veel aega terve päev. Otsustasin Germanile küll minna. Chuncheon asub kahe tunni tee kaugusel Seoulist. Jõudsin kella 8 hommikul juba kohale. Ta tuli mulle bussijaama vastu ja läksime tema laagripaika. Nii hea meel oli teda näha, tõesti hea meel. Süda põksus küll.
Tema projekti sisuks on töötamine nägemis- ja vaimse puudega lastega. Päris kurblik oli neid lapsi näha küll. Ei oska kuidagi käituda nendega esimesel hetkel, kuna ei ole varem kokkupuudet olnud. Vaatamata sellele, et enamus neist olid pimedad, olid nad hiiglama toredad. Katsusid su kätt ja naeratasid. Inglise keelt oskasid ka osad, niisiis sain nedega veidke juttugi räägitud.

Too päev oli veespordi päev. Nii et mul väga vedas, olin just õigel ajal sinna sattunud. Läksime wakeboard-iga sõitma. See on selline lumelaua välimusega asjandus, millega sõidetakse siis vastavalt aga vee peal. Mootorpaat veab sind enda järel, hoiad sellisest nöörist kinni ja muudkui lähed. Algul võttis veidi aega, et seda õiget nõksu kätte saada, kui see aga oli käes, siis tuli see sõit päris lihtsalt. Ei olnudki väga raske. Ainult, et sellest alguse harjutusperioodist olid mu käed hiljem ikka päris mitu päeva valulised.

Pärast veesporti, läksime tagasi nende elamispaika, kus uimerdasime veel paar tundi niisama. German andis mulle head muusikat arvutisse, vaatasime mingisuguseid pilte. Siis algas neil etenduse proov (nad harjutasid viimaseks laagri päevaks mõeldud nukuetendust). Ma siis hängisin nendega kaasa ja harjutasin nukkudega kõhurääkimist. Ma usun, et mul on selles vallas täitsa annet! Võib-olla saab minust ühel päeval veel kõhurääkija!
Jah, aga mis parata. Aeg lendas, tunnid lendasid, ja oligi aeg lahkuda.
Bussijaamas veel viimane kurblik despedida ja teele!

Kokkuvõttes aga veetsin Chuncheonis imetoredalt aega! Nii tore, et minu viimane Koreas veedetud päev just see sattus olema!

Kojusõit võttis koos kõigi seiklustega aega kusagil 24 tundi ja siis juba maabusingi Tallinnas Linnhalli juures sadamas. Päike saatis oma viimaseid soojendavaid kiiri, meri oli rahulik ja vaikne, kerge tuuleiil puhus üle kai- olin tagasi koju jõudnud!