Gwangju bussijaamas kogunesime kolmapäeval kell pool 3. Jõudsime veidi varem kohale, kuid ei näinud veel kedagi. Peale mõningat ootamist hakkasid inimesed siiski saabuma.
-Wando linnavaade meie kiriku katuselt.
Kõigepealt tuli üks prantsuse tüdruk. Elsa on tema nimi. Selline veidi ninakas ta meil on, nii et mitte just minu lemmiktüdo. Ta oskab aga tõesti väga paljusid keeli ning salsat tantsida ja hispaania keelt rääkida, nii et pean möönma, et temaga ühiseid huvisi mul jätkub.
Siis saabus sakslane. Janine on tema nimi. Selline kergelt naiivne tütarlaps, muidu aga päris sõbralik ja tore. Tuli ka serbialane Maja. Jah, minu nimekaim, kuigi ühe a-ga vähem nimes.Tema on meil laagrilistest kõige vanem. Inimesena aga väga lõbus ja lustlik.
Lisaks on veel 6 koreakat, kellest kaks poisid, neli tüdrukud.
Yang-no, Je-zi, Minjee, Boram. Vähemalt nii neid hääldatakse, tegelikust kirjapildist ei ole mul palju aimu. Yang-no ja Min-jee on meil siin korraldaja rollis. Je-zi käib pidevalt fotokaga ringi, on selline ehtne ninnu-nännu pilusilmne tüdruk kahe patsiga. Boram on neist ehk mu lemmik. Ta on meie eestlaste grupi nö tõlkija-abiline liige ka, kui me näiteks presentatsiooni peame tegema või lastega rääkides üksteisest aru ei saa.
Poisid Sang-yu ja Hi-zu on mõlemad sellised vaiksed ja häbelikud, samas aga iga päevaga avanevad rohkem. Nüüd, kui oleme siin juba 5 päeva olnud, võib vahel nende suust mõnd päris humoorikat ütlustki kuulda.
Niisiis, kerge ülevaade inimestest tehtud. Kokku on meid 12. Pidi olema kolm tükki rohkem, aga üks jättis tulemata ja kaks tükki ei pääsenud korea lennujaamas karmi seagripi kontrolli tõttu riiki sisse ja pidid tagasi minema. Nimelt olid neil siis mingisugused gripi sümptomid olnud. Kas nõhu või köha või palavik jne. Praegu on nad aga tõesti päris karmid selle koha pealt. Kui on vähemgi kahtlus, siis pannakse karantiini või saadetakse koju tagasi.
Laager ise toimub Wando saarel. See asub Lõuna-Korea lõunaosas. Saar ise on suhteliselt väike, 50 000 elanikuga. Meie elukoht on suhteliselt keskusele lähedal, nii et saame käia poes ja õhtuti pargis istumas ja lihtsalt tänaval jalutamas. Meie elukoht ise on aga KIRIK! Justnimelt. Me elame kirikus. See ei ole aga sugugi selline, nagu Euroopa mõistes üks kirik välja peaks nägema. Koreas on kõik kirikud väga modernsed. Sisenedes on otse ees kohviautomaat, suured peeglid, paistab söökla. Esimesel korrusel asub veel ka muusikatuba igasugu elektrikitarride ja suure trumikomplektiga, dušširuumid pesumasinaga jne. Teine korrus on siis see püha ruumi korrus. Seal asub suur kirikusaal pikkade pingiridadega. Kuna kõik on aga modernne, siis ei tekita see sellist „kiriku tunnet”. Otse kantsli taga on suur videoprojektori ekraan, mille peale teenistuste aal preestri nägu kuvatakse, on olemas mikrofonid, muusikariistad. Üks õhtu sai nalja. Kuulsime teiselt korruselt laulu ja läksime uurima, mis toimub. Piilusime algul ukse tagant, aga siis just üks tädi tuli välja ja viipas sõbralikult, et me sisse tuleksime. Sees toimus tõeline „kristlike laulude karaoke”. Taga ekraanil olid kuvatud sõnad, ees poodimuil seisid neli naist, mikrofonid käes ja lõõritasid käsi taeva poole sirutades laulda. Rahvas tegi kõike seda istudes kaasa. Eeslauljateks olid meie juba alumiselt korruselt tuttavas saanud sööklatädid, kelle abiga me endale süüa oleme valmistanud. Vaatepilt oli vägagi meeldejääv ja mis parata, ka päris muigama ajav. Meile räägiti, et siinseis kommetes ongi hästi oluline väljendada oma uskumist võimalikult kõvasti ja väljenduslikult. Sellega tõestada justkui end ümbritevatele inimestele oma usu tugevust ja lisaks ka tekitab see suuremat ühtekuuluvustunnet. Mõni õhtu on kuulda, kuidas nad lähevad ikka päris transsi, selline üle üksteise palvetamine käib.
Kirikus on pidevalt rahvast. Tundub, et see on väga popp hängimiskoht. Vanad ja noored, lapsed ja kirikuõpetaja, hoone on kuni hiliste õhtutundideni (ja sellega ma mõtlen kell 11 õhtul) rahvast täis. Parasjagu toimub siin vist ka mingi muu laste suvelaager, kuigi need lapsed siin minu meelest ei ööbi. Meie tuba asub neljandal korrusel. Ööbime mattidega põrandal. Muidu on täitsa okei, ainuke asi millest on kuradime kahju, et dušši all ei ole sooja vett. Teise külje pealt muidugi jälle hea karastav.
Siis saabus sakslane. Janine on tema nimi. Selline kergelt naiivne tütarlaps, muidu aga päris sõbralik ja tore. Tuli ka serbialane Maja. Jah, minu nimekaim, kuigi ühe a-ga vähem nimes.Tema on meil laagrilistest kõige vanem. Inimesena aga väga lõbus ja lustlik.
Lisaks on veel 6 koreakat, kellest kaks poisid, neli tüdrukud.
Yang-no, Je-zi, Minjee, Boram. Vähemalt nii neid hääldatakse, tegelikust kirjapildist ei ole mul palju aimu. Yang-no ja Min-jee on meil siin korraldaja rollis. Je-zi käib pidevalt fotokaga ringi, on selline ehtne ninnu-nännu pilusilmne tüdruk kahe patsiga. Boram on neist ehk mu lemmik. Ta on meie eestlaste grupi nö tõlkija-abiline liige ka, kui me näiteks presentatsiooni peame tegema või lastega rääkides üksteisest aru ei saa.
Poisid Sang-yu ja Hi-zu on mõlemad sellised vaiksed ja häbelikud, samas aga iga päevaga avanevad rohkem. Nüüd, kui oleme siin juba 5 päeva olnud, võib vahel nende suust mõnd päris humoorikat ütlustki kuulda.
Niisiis, kerge ülevaade inimestest tehtud. Kokku on meid 12. Pidi olema kolm tükki rohkem, aga üks jättis tulemata ja kaks tükki ei pääsenud korea lennujaamas karmi seagripi kontrolli tõttu riiki sisse ja pidid tagasi minema. Nimelt olid neil siis mingisugused gripi sümptomid olnud. Kas nõhu või köha või palavik jne. Praegu on nad aga tõesti päris karmid selle koha pealt. Kui on vähemgi kahtlus, siis pannakse karantiini või saadetakse koju tagasi.
Laager ise toimub Wando saarel. See asub Lõuna-Korea lõunaosas. Saar ise on suhteliselt väike, 50 000 elanikuga. Meie elukoht on suhteliselt keskusele lähedal, nii et saame käia poes ja õhtuti pargis istumas ja lihtsalt tänaval jalutamas. Meie elukoht ise on aga KIRIK! Justnimelt. Me elame kirikus. See ei ole aga sugugi selline, nagu Euroopa mõistes üks kirik välja peaks nägema. Koreas on kõik kirikud väga modernsed. Sisenedes on otse ees kohviautomaat, suured peeglid, paistab söökla. Esimesel korrusel asub veel ka muusikatuba igasugu elektrikitarride ja suure trumikomplektiga, dušširuumid pesumasinaga jne. Teine korrus on siis see püha ruumi korrus. Seal asub suur kirikusaal pikkade pingiridadega. Kuna kõik on aga modernne, siis ei tekita see sellist „kiriku tunnet”. Otse kantsli taga on suur videoprojektori ekraan, mille peale teenistuste aal preestri nägu kuvatakse, on olemas mikrofonid, muusikariistad. Üks õhtu sai nalja. Kuulsime teiselt korruselt laulu ja läksime uurima, mis toimub. Piilusime algul ukse tagant, aga siis just üks tädi tuli välja ja viipas sõbralikult, et me sisse tuleksime. Sees toimus tõeline „kristlike laulude karaoke”. Taga ekraanil olid kuvatud sõnad, ees poodimuil seisid neli naist, mikrofonid käes ja lõõritasid käsi taeva poole sirutades laulda. Rahvas tegi kõike seda istudes kaasa. Eeslauljateks olid meie juba alumiselt korruselt tuttavas saanud sööklatädid, kelle abiga me endale süüa oleme valmistanud. Vaatepilt oli vägagi meeldejääv ja mis parata, ka päris muigama ajav. Meile räägiti, et siinseis kommetes ongi hästi oluline väljendada oma uskumist võimalikult kõvasti ja väljenduslikult. Sellega tõestada justkui end ümbritevatele inimestele oma usu tugevust ja lisaks ka tekitab see suuremat ühtekuuluvustunnet. Mõni õhtu on kuulda, kuidas nad lähevad ikka päris transsi, selline üle üksteise palvetamine käib.
Kirikus on pidevalt rahvast. Tundub, et see on väga popp hängimiskoht. Vanad ja noored, lapsed ja kirikuõpetaja, hoone on kuni hiliste õhtutundideni (ja sellega ma mõtlen kell 11 õhtul) rahvast täis. Parasjagu toimub siin vist ka mingi muu laste suvelaager, kuigi need lapsed siin minu meelest ei ööbi. Meie tuba asub neljandal korrusel. Ööbime mattidega põrandal. Muidu on täitsa okei, ainuke asi millest on kuradime kahju, et dušši all ei ole sooja vett. Teise külje pealt muidugi jälle hea karastav.
-Ei oleks kunagi usknud, et ma hakkan sushit sööma!
Esimesed päevad on nüüd möödunud laagriks ettevalmistusi tehes. Lapsed ise tulevad esmaspäeval. Neid peaks olema 30 ja nad on kusagil 10-12 aastased. Mõnedega oleme siin päevade jooksul juba kohtunud ka. Oleme ette valmistanud erinevaid mänge ja loomingulisi tegevusi. Samuti riikide presentatsioonid ja rahvuslikud tantsud/laulud, mida lastele õpetama hakkame.
Lisaks ettevalmistustegevustele, on meil olnud ka aega saarel ringi tuuritada. Käisime Changpogo muuseumis, kes oli kuulus meredevallutaja, kes võitles paarsada aastat tagais Hiinas viikingitega ja oli esimene rahvusvahelise kaubandusketi väljaarendaja Aasias. Pärit on ta siitsamast Wandolt. Muuseumid on Koreas kõik väga interaktiivselt üles ehitatud, nii et alati on huvitav. Lisaks käisime nt Wando torni juures, mis asub kõrgel mäe otsas ja n üleni valgustatud. Mäe otsast paistab ka üks hästi vinge valgustatud sild, mis pidevalt värvi muudab. Kõiksugu tehnikaga seonduv on Koreas kõrgelt arenenud, isegi pisikesel Wandol.
Veel oli meil väljasõit ühele võtteplatsile, kus on filmitud stseene mitme korea seriaali tarvis. Seriaalid, kus kujutatakse keskaega. See oli tõesti maaliline koht, otse mere kaldal, kuhu oli siis ehitatud mitemeid maju, et ujutada keskaegset küla. Vaesemate elanike pilliroost katustega majad ja rikkamate, tähtsamate uhked ehitised.
Samal päeval käisime ka rannas.Rannaelul on Aasias ikka hoopis teine tähendus. Inimesed tulevad randa, et siis ma telgid ja varikatused üles panna, kübarad pähe tõmmata ja rahulikult varjus oma nuudleid ja kimchit süüa. Aasias hinnatakse valget nahka, niisiis olime me rannal ainsad hullud, kes end päikesel praadida lasid. Valge nahk on olnud moes läbi sajandite, vanal ajal tähendas see seda, et inimene oli kõrgest soost ja tähtis. Tänapäeval peetakse seda lihtsalt ilusaks! Niisiis tõmbasid meiegi tüdrukud endale ürbid peale.
Mis aga on kõige sürrim on see, et inimesed ujuvad riietega! Jah, täpselt nii. Väga vähe kohtab inimesi, kellel oleks ujumisriided. Nad lähevad vette lihtsalt nende samade riietega, mis neil parasjagu seljas on. Teksapüksid, seelikud, t-särgid. Väga populaarne on ka triiksärgis ujumine, nägin seda nii mitmelgi inimesel. Ahjaa, ning korealased ei oska ujuda! Nad lihtsalt ei oska. Veider on see, et muudes spordialades on nad vägagi osavad. Igal pool võib kohata inimesi jooksmas, jõudu tegemas, painutamas jne, aga vette sattudes on nad täiesti saamatud. Seetõttu kasutavad enamus neist suuri kollaseid ujumisrõngaid või hüppavad ja paterdavad niisama madalas vees.
Igaljuhul oli meil üks väga lõbus rannapäev, mis küll kahjuks ei lõppenud nii lõbusalt, sest kõik me uljad eesti tüdrukud olime õhtuks punased kui vähid. Mina veel eriti õnnetult, sest olin endale veidi hooletult päikesekreemi peale määrinud, niisiis olin üleni laiguline. „No teretore!”- nagu Liis selle peale ütleks.
Pühapäev, viimane ettevalmistuspäev, möödus meil paviljonis istudes. Meil siin kiriku kõrval on selline väike ümmargune palviljon, kus on hästi hea ja jahe. Seal me siis hommikul käisime kõigepealt Liisi ja Mirjamiga joogat tegemas, selle hetkeni kuni märkasime, et oleme 20 minutit hommikusöögile hiljaks jäänud. Siis hiljem, läksime kogu grupiga sinna ja arutasime veel läbi mõningaid mänge, mis meil lastega plaanis teha on. Mänge on tõesti igasuguseid ja palju. Siis veel saime endale lehviku, mille pidime tindiga peale joonistades ära illustreerima. Pidime joonistama ka plakatid ühe mängu tutvustamiseks. Siis joonistas Boram veel kõigist meist animatsiooni-pildid, nii et terve päev möödus jonistades. Mõnus oli seal, kerge tuul puhus, aega tundus olevat kuidagi lõpmata palju, vaade linnale oli nii ilus, madrats ja magamiskott tegid ka aseme pehmeks ja mugavaks. Ei tahtnudki kohe ära minna sealt, aga lõpuks tulime ikkagi sisse tagasi, et vaadata üle ruum, kus järgmise päeva tegevused toimuma pidid hakkama. Õhtul läksime veel meie eesti tüdrukutega linna peale, et jäätist osta. Kuna aga pikk tee oli juba ette võetud, siis otsustasime ka veidi ringi jalutada. Pärast läbikukkunud katset jalutada mööda suurt peatänavat, mis Liisi küll mingil põhjusel tõmbas, aga mis tegelikult oli lihtsalt suur tänav juba suletud poodidega, läksime minu mangumise peale ikkagi mere äärde jalutama. Seal on suur park, ilus promenaad, valgustatud kujud. Wandol on mingi imelik komme hästi palju rakette lasta. Mere ääres olles võib absoluutselt igal päeval igal pimedusetunnil näha inimesi ilutulestikku õhku laskmas. Lõpuks on seda su ümber nii palju, et ei pane isegi enam pead pöörama.
Igal juhul. Lõpuks jõudsime ühe purskkaevuni. Siin on popid sellised purskkaevud, mis purskavad otse maast, nii et seal ei ole mingit ehitist ümber. Lihtsalt pritsivad augud, mis siis vahepeal oma veejoa suuremaks, siis jälle väiksemaks muudavad. Kõike seda saadab tuledemäng. Väga popp on sealt nende pritsivate veejugade vahelt ka läbi joosta. Kell 10 õhtul võib näha tervet karja mudilasi ennast märjaks kastmas. Ja ega meiegi kehvemad ei olnud. Pärast mõningast üksteise ergutustööd olime kõik sealt alt läbi jooksnud ja kõik läbimärjad. Tõestusmaterjal on ka täitsa olemas, tegime agaralt videosid.
Nõnda lirtsuvatena kõndisime siis kirikusse tagasi, et magama minna ja end järgmiseks päevaks välja puhata.
Siis saabuski see päev, mil lapsed lõpuks tulid. Neid on 30 tükki ja nad on kusagil 8-12 aastased. Energiat neil jätkub, selle vastu ei saa vaielda ja poisid nagu poisid ikka, on pidevalt valmis krutskeid tegema. Samas aga tohutult imearmsad on nad kõik ka.
Kuna nende inglise keel on siiski vähene, selleks et vestlust pidada, siis meie korealastest laagrilised mängivad agaralt tõlkide rolli. Lastega on aga selles mõttes hea, et nendega saab mängida kulli ja patsumängu ja niisama lollitada, ilma et selleks sõnu vaja läheks.
Oli tore, tore!
Oma tänasest sünnipäevast ja sellest, kuidas see möödus, kirjutan aga juba järgmises postituses.
Esimesed päevad on nüüd möödunud laagriks ettevalmistusi tehes. Lapsed ise tulevad esmaspäeval. Neid peaks olema 30 ja nad on kusagil 10-12 aastased. Mõnedega oleme siin päevade jooksul juba kohtunud ka. Oleme ette valmistanud erinevaid mänge ja loomingulisi tegevusi. Samuti riikide presentatsioonid ja rahvuslikud tantsud/laulud, mida lastele õpetama hakkame.Lisaks ettevalmistustegevustele, on meil olnud ka aega saarel ringi tuuritada. Käisime Changpogo muuseumis, kes oli kuulus meredevallutaja, kes võitles paarsada aastat tagais Hiinas viikingitega ja oli esimene rahvusvahelise kaubandusketi väljaarendaja Aasias. Pärit on ta siitsamast Wandolt. Muuseumid on Koreas kõik väga interaktiivselt üles ehitatud, nii et alati on huvitav. Lisaks käisime nt Wando torni juures, mis asub kõrgel mäe otsas ja n üleni valgustatud. Mäe otsast paistab ka üks hästi vinge valgustatud sild, mis pidevalt värvi muudab. Kõiksugu tehnikaga seonduv on Koreas kõrgelt arenenud, isegi pisikesel Wandol.
Veel oli meil väljasõit ühele võtteplatsile, kus on filmitud stseene mitme korea seriaali tarvis. Seriaalid, kus kujutatakse keskaega. See oli tõesti maaliline koht, otse mere kaldal, kuhu oli siis ehitatud mitemeid maju, et ujutada keskaegset küla. Vaesemate elanike pilliroost katustega majad ja rikkamate, tähtsamate uhked ehitised.
Samal päeval käisime ka rannas.Rannaelul on Aasias ikka hoopis teine tähendus. Inimesed tulevad randa, et siis ma telgid ja varikatused üles panna, kübarad pähe tõmmata ja rahulikult varjus oma nuudleid ja kimchit süüa. Aasias hinnatakse valget nahka, niisiis olime me rannal ainsad hullud, kes end päikesel praadida lasid. Valge nahk on olnud moes läbi sajandite, vanal ajal tähendas see seda, et inimene oli kõrgest soost ja tähtis. Tänapäeval peetakse seda lihtsalt ilusaks! Niisiis tõmbasid meiegi tüdrukud endale ürbid peale.
Mis aga on kõige sürrim on see, et inimesed ujuvad riietega! Jah, täpselt nii. Väga vähe kohtab inimesi, kellel oleks ujumisriided. Nad lähevad vette lihtsalt nende samade riietega, mis neil parasjagu seljas on. Teksapüksid, seelikud, t-särgid. Väga populaarne on ka triiksärgis ujumine, nägin seda nii mitmelgi inimesel. Ahjaa, ning korealased ei oska ujuda! Nad lihtsalt ei oska. Veider on see, et muudes spordialades on nad vägagi osavad. Igal pool võib kohata inimesi jooksmas, jõudu tegemas, painutamas jne, aga vette sattudes on nad täiesti saamatud. Seetõttu kasutavad enamus neist suuri kollaseid ujumisrõngaid või hüppavad ja paterdavad niisama madalas vees.
Igaljuhul oli meil üks väga lõbus rannapäev, mis küll kahjuks ei lõppenud nii lõbusalt, sest kõik me uljad eesti tüdrukud olime õhtuks punased kui vähid. Mina veel eriti õnnetult, sest olin endale veidi hooletult päikesekreemi peale määrinud, niisiis olin üleni laiguline. „No teretore!”- nagu Liis selle peale ütleks.
Pühapäev, viimane ettevalmistuspäev, möödus meil paviljonis istudes. Meil siin kiriku kõrval on selline väike ümmargune palviljon, kus on hästi hea ja jahe. Seal me siis hommikul käisime kõigepealt Liisi ja Mirjamiga joogat tegemas, selle hetkeni kuni märkasime, et oleme 20 minutit hommikusöögile hiljaks jäänud. Siis hiljem, läksime kogu grupiga sinna ja arutasime veel läbi mõningaid mänge, mis meil lastega plaanis teha on. Mänge on tõesti igasuguseid ja palju. Siis veel saime endale lehviku, mille pidime tindiga peale joonistades ära illustreerima. Pidime joonistama ka plakatid ühe mängu tutvustamiseks. Siis joonistas Boram veel kõigist meist animatsiooni-pildid, nii et terve päev möödus jonistades. Mõnus oli seal, kerge tuul puhus, aega tundus olevat kuidagi lõpmata palju, vaade linnale oli nii ilus, madrats ja magamiskott tegid ka aseme pehmeks ja mugavaks. Ei tahtnudki kohe ära minna sealt, aga lõpuks tulime ikkagi sisse tagasi, et vaadata üle ruum, kus järgmise päeva tegevused toimuma pidid hakkama. Õhtul läksime veel meie eesti tüdrukutega linna peale, et jäätist osta. Kuna aga pikk tee oli juba ette võetud, siis otsustasime ka veidi ringi jalutada. Pärast läbikukkunud katset jalutada mööda suurt peatänavat, mis Liisi küll mingil põhjusel tõmbas, aga mis tegelikult oli lihtsalt suur tänav juba suletud poodidega, läksime minu mangumise peale ikkagi mere äärde jalutama. Seal on suur park, ilus promenaad, valgustatud kujud. Wandol on mingi imelik komme hästi palju rakette lasta. Mere ääres olles võib absoluutselt igal päeval igal pimedusetunnil näha inimesi ilutulestikku õhku laskmas. Lõpuks on seda su ümber nii palju, et ei pane isegi enam pead pöörama.
Igal juhul. Lõpuks jõudsime ühe purskkaevuni. Siin on popid sellised purskkaevud, mis purskavad otse maast, nii et seal ei ole mingit ehitist ümber. Lihtsalt pritsivad augud, mis siis vahepeal oma veejoa suuremaks, siis jälle väiksemaks muudavad. Kõike seda saadab tuledemäng. Väga popp on sealt nende pritsivate veejugade vahelt ka läbi joosta. Kell 10 õhtul võib näha tervet karja mudilasi ennast märjaks kastmas. Ja ega meiegi kehvemad ei olnud. Pärast mõningast üksteise ergutustööd olime kõik sealt alt läbi jooksnud ja kõik läbimärjad. Tõestusmaterjal on ka täitsa olemas, tegime agaralt videosid.
Nõnda lirtsuvatena kõndisime siis kirikusse tagasi, et magama minna ja end järgmiseks päevaks välja puhata.
Siis saabuski see päev, mil lapsed lõpuks tulid. Neid on 30 tükki ja nad on kusagil 8-12 aastased. Energiat neil jätkub, selle vastu ei saa vaielda ja poisid nagu poisid ikka, on pidevalt valmis krutskeid tegema. Samas aga tohutult imearmsad on nad kõik ka.
Kuna nende inglise keel on siiski vähene, selleks et vestlust pidada, siis meie korealastest laagrilised mängivad agaralt tõlkide rolli. Lastega on aga selles mõttes hea, et nendega saab mängida kulli ja patsumängu ja niisama lollitada, ilma et selleks sõnu vaja läheks.
Oli tore, tore!
Oma tänasest sünnipäevast ja sellest, kuidas see möödus, kirjutan aga juba järgmises postituses.
No comments:
Post a Comment