Tuesday, November 4, 2008

Los dias de los Muertos (Surnute Päevad)..


..on üks huvitav püha, mida Mehhikos tähistada armastatakse ja mida on siin juba v2ga pikka aega ka tehtud. See kestab kaks päeva, 1.novembrist- 2.novembrini. Neil päevadel mälestatakse kaotatud lähedasi. Pannakse nende auks püsti ajutised altarid, koos erinevate meenete ja toidu ning joogiga. Atarile pannakse asju, mis surnule meeldisid. Niisiis kui surnu armastas Coca-Colat juua, siis võid alatrilt ka Coca pudeli leida. Indiaanlased veedavad terve 1.novembri öö surnuaial. See on nende traditsioon. Nad söövad ja joovad ja palvetavad oma lähedaste haual ja seejärel magavad seal kuni hommikuni. Ka mul õnnestus seda näha.
Lisaks vanadele traditsioonidele on üritusel muidugi ka kommertslik pool. Igalpool müüakse surnupealuu kujulisi kujukesi, maiustusi ja muid esemeid. Veidi on kogu see püha muidugi kokku sulanud ka Ameerika Halloweeniga, niisiis ei puudu ka kõrvitsapead ja õudust äratavad maskid. Mehhiko Surnute Püha ei ole ikkagi päris sama, mis meie hingedepäev, kuigi see jääb samasse aega ja ehk tagamõte on ama. Mälestada surnuid. Kui aga Eestis tehakse seda vaikselt, küünalt hauale pannes, siis siin peetakse seda pidustustega, paraadide, muusika, kaunistuste ja lihtsalt pidutsemisega. Mehhiklastele meeldib uskuda, et sel päeval tulevad nende lähedased üheks päevaks maale tagasi ja nad tahavad seda koos nendega tähistada. Kuna peaaegu kõik mehhiklased on katoliiklased, siis neile meeldib uskuda, et surm ei ole midagi halba, vaid pigem pääsemine paremasse paika. Mis muidugi ei tähenda, et lähedaste surm mehhiklasi ei kurvastaks, muidugi kurvastab, aga usk ehk annab neile uut lootust ja jõudu. Niisiis, Surnute Pühal nad pidutsevad.

Meie läksime seda pidustust tähistama Patzcuarosse, mis vähemalt Lonelyplaneti väitel on üks parimaid kohti, kus sedapüha tähistada. Jah, tõsi on, et paljudel turistidel/matkajatel on vist Lonelyplanet varutud, sest linn oli tõesti tohutult rahvast ja eelkõige välismaalastest rahvast täis. Sellegipoolest oli koht väga kena. Linn ise ei ole suur, seal elab vaid ligikaudu 50 000 inimest. Huvitav on ka, et see asub enam kui 2100 m kõrgusel merepinnast. Päevasel ajal oli seal siiski väga soe, vaid õhtul läks päris jahedaks.
Esimesel päeval kolasime niisama ringi, käisime söömas ja turul. See on lihtsalt uskumatu kui odav siin käsitöö on. Jah, sest seda teevad enamasti vaesed inimesed, kelledele on oluline, et nad midagigi teeniksid, seetõttu langetatakse hinnad nii madalale, sest konkurentsi on palju.
Niisiis sain ma endale käsitööna tehtud maski 30 krooni eest ja sama hinnaga savist ja klaasist tehtud vaasi.

Patzcuaro asub järve lähedal. Järve keskel on mitu saart. Üks neist kannab Janitzio nime ja on neistehk kõige kuulsam. Dia de Muertose ajal, on see muidugi eriti ülerahvastatud. Meie aga muidugi läksime ja andsime oma kohalolekuga oma panuse ka. Selle pisikese saarekese kohta oli seal tõesti palju rahvast. Saar ise oli üleni betoneeritud tänavakestega, niisiis mitte just looduslik vaatepilt. Aga ilus oli seal sellegipoolest. Käisime surnuaial, kus (ülerahvastatud) vahekäikude kõrval haudadel võis näha indiaanlasi palvetamas või magamas. Siis tantsisime natuke kohalikul korvpalli väljakul trummimuusika saatel ja tulime sealt tulema. Sest korvpalli väljak oli tõesti ainus koht sel saarel, kus sa said oma käsi välja sirutada. Mujal polnud sellekski ruumi.
Tagasi mandril. Kuulsime kelleltki, et ühes lähedalasuvas linnakeses toimub püramiidide juures reiv(suure välidisko moodi üritus). Võtsime takso ja läksime kohale. Kuna meid oli 6, siis sõitsime pidevalt seitsmekesi(koos taksojuhiga) autos. Oli huvitav.
Diskot ega imskit aga Tzintzuntzanis ei olnudki. Jalutasime veidi püramiidide vahel aga kuna oli nii tohutult külm ja kell juba palju(nelja paiku hommikul), siis suundusime tagasi hotelli magama.

Järgmisel päeval lebotasime terve päeva. Kõik olid eilsest väsinud. Hommikul küll käisin koos Andreaga jumalateenistusel kaasas. Andrea(kes on sama vana kui mina, 19) käib iga pühapäev kirikus. Eriti oluline on see muidugi aga pühade ajal. Ja selliseid noori on siin palju. Huvitav oli jälgida kuidas siinne jumalateenistus välja näeb. Ebatavaline oli minu jaoks, et koorile mängis oreli asemel taustaks muusikat kitarriga. Ja kirikuõpetaja oli Toomas Hendrik Ilvese näoga.
Peale lõunat sõitsime uuesti järve äärde, vaatasime päikeseloojangut ja tegime corpsingu pilte. See oli ehk mu lemmik paik kogu selle reisi jooksul. Seal järve ääres, kui päike loojus, kalurid olid järvel, taustal mängis Mehhikole tüüpiline muusika ja meie tegime corpsingu pilte.
Õhtul aga jäin ma palavikku, niisiis eriti ei tahtnud välja minna. Kuna oli päis külm, siis otsustasimegi tuppa jääda. Istusime sees ja mängisime "tõde ja tegu".

Niisiis võtame kokku. Oli tore reis. Mulle igaljuhul meeldis.



Nüüd aga veidi mu eelmisest nädalavahetusest, millest mul samuti kirjutamata jäi. Kohtusin ühe poisiga. Christian on tema nimi. Ta elab siinsamas Queretaros. Leidsin ta üles couchsurfing.com lehekülje kaudu. Tuli välja, et ta käis sel suvel Eestis, niisiis tahtsin temaga kokku saada. Ja saingi. Veetsin tõesti toreda laupäeva õhtu Eesti kohta vestleldes. Nii tore oli kohata kedagi, kes on Eestit näinud, kes tundis piltidelt ära Oleviste kiriku ja Viru värava. Tundsin, et olen justkui kodule lähemal.


Ja lõpuks siis ka mu uuest tööst. Eelmisel nädalal käisin endale lisatööd otsimas. Kuna mul siin on tõesti palju vaba aega, siis otsustasin, et tahan ennast veel rakendada. Ja teha midagi laste heaks. Tänavalaste heaks. Ja teha midagi seoses näitlemisega. Teha ehk näiteringi.
Ja näe, leidsingi sobiva koha. "Centro del dia" (Päevakeskus) on valitsuse poolt ülal peetud organisatsioon, kust võib leida lapsi vanuses 3-17, kes on varem töötanud tänavatel(enamasti erinevaid nipet-näpet asju müües), et oma perekondadele lisaraha teenida. Nüüd on nad aga siia toodud, et nad ei veedaks terveid oma päevi tänavatel. Siin saavad nad koolis käia või siis väiksemad lihtsalt mängida, samuti süüa, pesta ja arstiabi, sellegipoolest õhtuti lähevad nad kõik oma koju ja enne koju minekut ehk töötavad ka tänaval, aga vähemalt ei jää nad hariduseta ja saavad iga päev korralikult kõhu täis. Seal on praegu ligi 200 last. Näiteringi hakkan mina tegema ligikaudu 70nega neist. Aga neljal päeval nädalas ja 4 tundi päevas, niisiis nad on jaotatud umbes 15 liikmelistesse gruppidesse ja ma ei pea korraga ohjeldama neid kõiki.

Niisiis täna andsin seal oma esimesed kaks tundi. Ja ma pean ausalt tunnistama, et mul tuleb ennast kõvasti ületama hakata, kui soovin neile midagi õpetatud saada. Väga raske oli nende tähelepanu köita a neid ennast kuulama panna. Kui väikestega (6-8) oli veel kuidagi võialik midagi teha, kuigi nemadki jooksid koguaeg laiali, siis vanematega(8-11), oli see täiesti võimatu. Ma arvan, et selle ajaga ei teinudki me vist korralikult ühtegi harjutust. Nemad on ka erigrupp, kes on raskema käitumisega, mis muudab olukorra minu jaoks veel rohkem proovile panevamaks. Nendega aga hakkab mul tund olema iga päev(st kõik neli päeva nädalas kui seal käin). Ma väga loodan, et suudan välja mõelda, kuidas neid ohjeldada! Mul tuli meelde nii palju seiku oma põhikooli ajast, kui keegi õpetajat ei kuulanud, mina kaasaarvatud ja nüüd ma tõesti mõistan kui raske ja proovilepanev võis neil seal klassi ees olla.

Mul aga paluti, et ma aitaksin lavastada või siis õigemini lavastaksin valmis jõuludeks ühe pastorela. Pastorela kujutab endast piibliteemalist lühinäidendit ja nende esitamine on Mehhikos vägagi levinud. Euroopas teame pastoraali, mis on maaelu ülistav karjaselaul, niisiis palun mitte sellega segamini ajada. Siinne pastorela on näidend, mis kujutab endast enamasti karjaste teekonda Petlemma, et vastsündinud Jeesuse-beebile kingitusi viia. Neid aga takistavad deemonid ja kuradid. Lõpuks nad siiski ikkagi leiavad oma tee Jeesus-lapseni.

Seda sama paluti minult lavastada ka Puentes(minu organisatsioonis), niisiis tuleb mul nüüd jõuludeks kahe pastoraaliga hakkama saada. Arvestades, et ma ei ole elusees ühtegi patoraali ise näinud, siis on see igaljuhul väljakutse. Aga üritan endast parima anda. Ahjaa, ja nüüd hakkasime lisaks ka Puentes regulaarselt teatritundi tegema, kaks korda nädalas. Niisiis, kui enne oli mul nii palju vaba aega, et ei osanud sellega midagi peale hakata, siis nüüd vaata, et leiaks aega, et oma asjadega ühele poole saada. Aga ma ei kurda. Ise ma valisin selle tee vabatahtlikult, niisiis käin selle ka korralikult lõpuni.

2 comments:

Kiku said...

Kus sa täpitähed said?

Ja kas sa arvasid, et me ei tea, mis asi on reiv? :D

Ja ma olen su üle uhkeuhke! Kade ka, sest tahaks ka näiteringi teha. No rohkem ikka ise olla seal sees, mitte neid lapsi ohjata. Usun, et see on raske. Tuleta kõik ägedad laulud-tantsud-mängud-harjutused meelde! :)

Musid.

meeletumaailm said...

Ma taipasin lõpuks, et mul on ju läpakas kaasas ja võiksin seda ka vahel asutada. Niisiis, ühendasin selle kaabliga neivõrku ja nüüd mul ongi täpitähed, jepikajee.
Jah, ma tahaks ka rohkem näiteringi teha, kui lapsi taga ajada, et nad mid kuulaksid, aga eks tuleb kord ka see päev! Kindlasti!

Noo, seda blogi loevad ka vanemad inimesed, nagu minu vanaema, kes võibolla ei tea misasi üks reiv on.

Kallimusipai.