Filmid ja mentaliteet, sürr ja mayad.

Tere! Ikka ja jälle olen siin teid tülitamas! Aga ma ei saa midagi sinna parata, olen lihtsalt nii egotsentriline, et pean oma igapäeva tegudest tervele maailmale teada andma ja mis kõige hullem, usun siiralt, et neist loetakse ka! :)

Täna ma nägin unes Kiku ja Hele-Riini korterit. See asus viiekordse maja neljandal korrusel ja sel oli hästi suur rõdu. Ja Hele-Riini tuba oli väga imelik. Aga muidu oli päris ilus. Ei jõua juba ära oodata, et teile tegelikult ka Viljandi külla saaks tulla, et teie uus elamine siis lõpuks üle vaadata. Enda kodu samuti, sest seegi pidavat olema viimaste kuudega päris palju muutunud.

Teate, ma tulen juba 28 päeva pärast koju! See on ju ääretult varsti! Imelik kuidas aeg võib nii suhteline mõiste olla. Vahel sõidad kaheks nädalaks puhkusele ja see tundub nõnda pikk aeg. Teinekord aga näed on sul veel terve kuu võõras riigis olla, aga selline tunne on nagu peaks juba vaikselt asju hakkama pakkima. Veel viimased nädalad, viimased nädalavahetused, viimased siinsete sõpradega kokkusaamised, viimased tortad, viimased hullud mehhiko bussid ja tänavail maiustusi müüvad indiaani naised. Muidugi kes teab, ehk tulen siia veel kunagi tagasi. Ideaalis tahaksin küll. Iseasi kas see ka tõeks saab. Maailmas on nii hunnitult palju põnevaid kohti, mida külastada. See, et ma ühe enda jaoks olen avastanud, ei tähenda, et peaksin vaid sellega piirduma. Aga siiski, kui tuleb võimalus, siis tulen kindlasti tagasi. Jääb ju päris palju armsaks saanud inimesi siia maha.

xxx

Eelmisel nädalal käisin ma iga päev jõusaalis, kas siis salsa-tunnis või lihtsalt trenni tegemas. Huvitav, et kui salsa-tunniks tulevad kõik naised kokku, siis muidu keskpäeval kohale jalutades, et trenni teha, võib ümberringi vaid mehi näha. Ja siinsed jõusaali-mehed ei ole ikka naljamehed. Neil on muskleid mägedena! Tõsiselt! Vahel ümberringi vaadates tekib selline tunne justkui oleks filmi sattunud, mõnda Prisonbreak´i vanglastseeni. Ja mina olen ainuke naisvang.

Siinsed musklimehed aga on äärmiselt sõbralikud. Alati on kellelgi seletada, kuidaspidi ühte või teist kangi ikka tõsta tuleb ja milliseid lihaseid see treenib. Mul oleks nagu korraga kümme eratreenerit.

Siis salsa-trenni ajal on täpselt vastupidi. Mehed põgenevad saalist ja naised kogunevad kohale.

Aga salsa-tunnid on ka ikkagi jätkuvalt väga toredad. Eelmisel kolmapäeval oli küll miskipärast üks teine õpetaja. Selline veidi hüper-energiline tädi. Keksutas üles ja alla ja küljele ja teisele küljele. Endal vähemalt 50 aastat kuklal. Tõesti raske oli sammu pidada! Ikka lõõtsutama võttis kohe!

xxx

Lisaks olen jälle aktiveerinud oma mustkunsti huvi! Mulle ikka tõesti väga meeldib. Eelmise nädala õhtud veetsin küik arvuti taga uusi trikke õppides. Ma oskan nüüd juba münti läbi purgipõhja panna ja umbsõlmest end lahti siduda ja tassi kaduma panna ja mündi kaduma panna ja raha katki teha ja siis ära parandada ja muidugi veel hulgi kaarditrikke.

Parasjagu õpin kuidas niiti oma kaela sisse panna. Tuleb tunnistada, et mul on ikka päris palju vaba aega siin. Aga, kes teab, võib-olla see ei jää vaid vaba aja tegevuseks. Kui koju tagasi tulen, siis pean ju kuhugi tööle minema paariks kuuks enne ülikooli. Ehk aga hakkan tavalise ettekandja/poemüüja töö asemel hoopis mustkunstnikuna raha teenima! Pean jah veidi veel harjutama ikka.

xxx

Eelmisel neljapäeval käisin Phoebega kohvikus kohvi joomas. Originaalne mis! Hehe, aga igatahes. Meid astus tervitama üks mees, nii neljakümnendates võis ta olla. Ta oli koos oma õega. Nad kutsusid meid oma venna sünnipäevale, mis pidi aset leidma kolme nädala pärast.

Ja oleks väga tore kui me tuleks, sest kõik nende nõod tulevad ka külla ja on vaja ju ilusaid tüdrukuid neile tutvustada. Meile lubati maili peale päevakava saata. Eks siis näeb, aega veel mõelda, kas läheme nõbusid võrgutama:d (vaevalt!)

Eelmisel reedel istusin pargis. Üks (jällegi) neljakümnendates mees, nimeks Jesus, astus koos oma pojaga ligi. Tere, kas sa saaksid mu CV inglise keelde tõlkida? Paaluuun! Mul on töö juures vaja. Oot, ma viin poja kooli ja siis võime seda koos tõlkida. Kus sa muidu elad?

Appi, kas on see võimalik, et sa oled neljakümnendates ja võtad oma poja kaasa ja leiad mõne tobeda vabanduse, et endast poole nooremale heledapäisele (arvatavasti) ameeriklasele või siis kui Euroopast, sel juhul sakslasele, külge lüüa. Vahel suudan ikka päris üllatuda.

Peale pikka veenmisprotsessi ma siiski keeldusin järjekindlalt ja teatasin, et pean oma tööd jätkama.

xxx

Mäletan kui üks enne mind Mehhikos käinud vabatahtlikust eesti tüdruk mulle rääkis, et ega neid väga ei huvita, kust sa pärit oled ja milline sinu maa on. See, pean tunnistama, on küll enamjaolt tõsi. Mehhiklased ei ole väga suured reisisõbrad ja ehk ka seetõttu ei ole neil nii palju huvi maailmas olevate riikide vastu. Enamus mehhiklasi ei ole kunagi oma riigist väljunud. Tõsi muidugi ka, et sellelgi on omad põhjused. Esiteks on elatustase siin Euroopast märkimisväärselt madalam ja paljudel inimestel lihtsalt ei ole võimalust, teiseks on neil siin kohapeal tohutult palju ilusaid kohti, mida külastada, peamiseks põhjuseks aga on ilmselt üldine mentaliteet. Inimestel on paljuski teised väärtushinnangud. Asjad, mis neile on olulised, ei pruugi keskmisele eurooplasele nii olulised olla. Võtame kasvõi religiooni, sellega kaasneva abielu tähtuse. Esimesena tuleb ikkagi pere ja elukoht, töö. Hiljem ehk võiks ju reisida, aga samas läheb raha siis igasugu muudeks asjadeks vaja. Jah, väga suured reisija nad ei ole.

Ega eestlasedki vist väga. Naljakas on, et oma trippidel, mis siin teinud olen, olen ma enam kui kolm-neli korda kuulnud inimesi mulle ütlemas täpselt neid sõnu: Sa oled küll esimene eestlane, keda ma kohtan. Eestlased vist ei reisi väga palju?

Siis ma ikka teen nalja, et meid on nii vähe, et Mexico Citysse mahuks 20 Eesti-täit inimesi, et ilmselt selles on põhjus. Aga tegelikult. Kui ma vaatan kui palju reisivaid jaapanlasi, sakslasi, soomlasi, rootslasi ma kohtan, siis tundume tõesti sel alal veidi tagasihoidlkumad. Või on eestlased lihtsalt rohkem sellised Sharm-el-Seikhi ja Ibiza paketireisi tüübid. Ma ei räägi muidugi kõigist. Kunagi ei saa liialt üldistada. Vahel veidi aga vist võib. Aga ehk on reisimine meiegi jaoks veel uus, mitte nii sisse harjunud tegevus. Vanemad eestlased on ju ikkagi väga pikalt kodumaa-vangis pidanud olema ja seetõttu ei ole see veel ka meie mentaliteeti sisse sulandunud. Aga lahe on reisida, seigelda, ära eksida, leida end kohtadest ja olukordadest, mis vahel täiesti sürreaalsed tunduvad. Sürreaalsed, sest nad erinevad. Erinevad sellest, mida oma igapäevas nägema olema harjunud. Nõnda aga õpime. Elult :)

xxx

Blaa. Blaa. Pläägutas pläkutaja plakatil. Mis see Savisaar teil seal Eestis jälle korraldab?

Mingi ajuvaba laimukampaania pidi käima ja netis saab valitsuse vastu hääletada ja savionu blogist lugeda, et tema ei taha Laariga väitlusele minna, sest too ei ole piisavalt tähtis. Miks meil poliitikud nagu alles lasteaiast välja saanud on? Ja majandus vist ikka päris keerulises olukorras nagu aru olen saanud. Hmh, loodan, et noortele naismustkunstnikele vähemalt tööd jätkub. Muidu on küll veidi jama minu jaoks. Siin Mehhikos on praegu päris hea olnud, sest Mehhiko peeso muudkui langeb, niisiis Eesti krooni väärtus minu jaoks on vaid koguaeg tõusnud.

Ja see, mis Iisraelis Gaza sektoris toimub on ikka täiesti sürr. Õudus. Tundub liiga jube, et olla tõsi. Oleme mõttes nende inimestega ja proovime koos uskuda, et see terror lõppeb pea. Piisavalt uskudes on kõik võimalik! Peab olema! Kes aga veel ei usu, et on viimane aeg uskuma hakata, võib enne seda blogi lugeda: http://palestiina.blogspot.com/2009/01/iisreali-lapsed-saadavad-sonumeid.html .

xxx

Eelmisel reedel vaatasin "Apokalypto" nimelist filmi. Sõna "apokalypto" tähendab "paljastada". Film oli mayadest. Mel Gibsoni kirjutatud ja teda võib ka ühes peaosadest näha. Oli päris tõeline ja päris julm. Kohati pidi ikka hambad risti istudes vaatama. Aga jah, verevalamine ja jõhkrus on maailmas eksisteerinud sama kaua kui armastus ja headus, mõlemad võrdselt, aegade algusest saati.

Kui võtta aga kultuuri tundma õppimise seisukohalt, siis oli päris palju valgustavaid seiku. Vähemalt minu jaoks, kuna parasjagu olen mayade kohta ka lugemas. Nõnda siis said nii mõnedki asjad selgemaks. Mayade kultuur ja ajalugu on täis saladusi, mõistatusi, tarkusi ja teadmisi. Nende tundma õppimine on suur aga väärt ettevõtmine. Vähemalt olen algust teinud..

Seitse mayade ettekuulutust (vabandust, et nad on inglise keeles aga ma ei leidnud kusagilt eesti keelset teksti ja tõlkida/ümber jutustada ei jaksa, sest kell on juba päris palju ja tahan magama minna) :

THE SEVEN MAYAN PROPHECIESThe first prophecy tells us about the “time without time,” in it it’s said that starting in 1999, the human being has to choose to make a change of attitude and conscience; to open its mind to integrate everything that exists. This will be a period of 20 years (a cycle that according to the Mayanss started in 1992 and will end in 2012, a key date for the indefinite transformation), in which humanity will enter a process of great learning and change. They also pronounced that seven years later will start a period of darkness in which will face every individual will be faced with his own behavior. Humanity will enter the great room of mirrors; materialism will be left behind and will give way to liberation from suffering.

The second prophecy states that the answer to everything is within every individual, that its behavior determines its future. It confirms that beginning with the solar eclipse of the Aug. 11, 1999, the behavior of all humanity will change rapidly. They assure that starting after this eclipse, men would easily lose control of their emotions or will acknowledge their inner peace. It also indicates that the energy that is received from the center of the galaxy is causing an increase in the vibration of the planet and brain waves, altering their behavior, their way of thinking and feeling. This prophecy mentions two paths: one of comprehension and tolerance and another of fear and destruction. The path to follow will be chosen individually.

The third prophecy states that there will be a change in temperature, producing climactic, geological, and social changes in a magnitude without patterns and at an astonishing speed. One of them will be generated by man in its lack of conscience to care for and protect natural resources of the planet and the other generated by the sun, which will increase its activity due to the increase of vibrations..

The fourth prophecy points out that the anti-ecological conduct of man and the greater activity by the sun will cause a melting of ice in the poles. It will allow the Earth to clean itself and green itself again, producing changes in the physical composition of the continents of the planet. The Mayans left registers in the Desdre codices that every 117 spins of Venus the sun suffers new alterations, and huge spots or solar wind eruptions appear.

The fifth prophecy says that all systems based on fear, on which this civilization is based, will suffer simultaneously with the planet and man will make a transformation to give way to a new harmonic reality. The systems will fail and man will face himself and in this a need to reorganize society and continue down the path of evolution that will bring him to understand creation. Only one common spiritual road for all humanity that will end all limits established among the many ways to look at God will emerge.

The sixth prophecy points out that in the next years a comet will appear whose trajectory will endanger the existence of man. This culture considered comets as agents of change that came to put into movement the existing equilibrium, allowing the evolution of the collective conscience. For the Mayans God is the presence of life, has all shapes and has infinite presence.

The seventh prophecy: In this prophecy it’s said that from the year 1999 and until 2002, the light emitted from the center of the galaxy synchronizes all living beings and allows them to voluntarily access an internal transformation that produces new realities. The Mayans mention that every individual has an opportunity to change and break its limitations, with it creating a new way of communicating through thought. It’s predicted that limits will disappear, a new era of transparency and light will begin, the lie will end forever.

xxx

Laupäeval tulid Amber ja Hofi mulle külla. Ööbisime Beto juures. Tore õhtu oli. Mul oli tõeliselt hea meel neid jälle näha, üle pika aja. Mängisime Jengat, mina tegin oma mustkunstitrikke, käisime baaris piljardit harjutamas ja naasesime magama kella nelja paiku enne veel paar maitsvat tacot/tortat alla kugistades. Nad tulevad sel nädalavahetusel uuesti ja seekord lausa kolmeks ööks, niisiis, ootan juba innukalt järgmist nädalavahetust.

xxx

Täna oli mul ka huvitav hommikupoolik. Käisin tähtsale firmabossile tundi andmas.

Sabritas on üks Mehhiko tuntumaid kartulikrõpsude/maiustuste tootjaid ja selle keskus asub just nimelt siin, Kesk-Mehhikos. Kohalikule Queretaro allüksuse juhile ma siis tundi ansingi. Homme tulevad tähtsad külalised New Yorgist Mehhikosse, et firma tegevusega tutvuda.

Neil seisab ees tähtis väljasõit. Boss Fransisco(või Paco nagu tal palus mul end kutsuda) peab aga tähtsatele külalistele presentatsiooni tegema ja lisaks nendega ühest kohast teise sõites nendega autos jutustama. Nõnda oligi ta siis helistanud meie inglise keele instituuti, kus ma ka vahel ikka töötan ja palunud endale tänaseks õpetajat. Saadeti mind. Olin küll algul veidi hirmul. Inglise keel ei ole ju mu emakeel ja seetõttu teen minagi ikka vahel vigu ja ei tea mõningaid sõnu. Eriti veel mingeid spetsiifilisi majandustermineid. Õnneks aga läks kõik hästi.

Ta esitas mulle oma presentatsiooni ja jutustas firmast ning harjutas minu peal lugusid, mida ta homme siis külalistele rääkima peaks. Mina aga parandasin teda, kui ta vahel millegagi eksis. Põhiliselt aegadega. Ega ta palju vigu ei teinud. Tegelikult rääkis ta väga esinduslikku inglise keelt, paljude keeruliste terminitega, mis mulle kohati arusaamatuks ka jäid. Aga siis ma tegin lihtsalt tarka nägu ja lasin tal edasi rääkida. Tore onu oli, päris muhe ja sõbralik. Kuigi ikka oli tunda, et ärikas. Oskab seebimullijuttu rääkida. Palka maksti selle kahe tunni kuulamistöö eest 500 peesot(enam-vähem sama palju kroone). Mul läksid silmad suureks, kui ta seda ütles. Nõnda võiks ju täitsa elada. Töötad päevas kaks tundi ja kuulad kedagi jutustamas ning teenid selle eest 250 krooni tunnis. Kuigi praegu siin ma sellest palgast ju endale tegelikult midagi ei saa. Läheb inglise keele instituudile ja siis protsent sellest El Puentele, minu organisatsioonile, sest teen seda tööd vabatahtlikult, et neile raha teenida. Kogemus ise aga oli päris kift.