Lõuna-Korea

Nõnda siis jäi kirjutamine vahepeal ikkagi katki ja uut reisi ootama. Nüüd on see käes!

Lõuna-Korea võttis mind kolmapäeva õhtul rõõmsasti vastu. Selle lühikese ajaga on juba palju jõudnud juhtuda.

Teisipäev, 14. juuli

Hommikul pakkisin kohvri ja asusingi teele. Kõigepealt laevaga Helsingisse ja sealt lennujaama. Pärast paaritunnist ootamist, istusin lennukisse, mis võttis suuna Türki, Istanbuli. Sinna jõudes tuli välja, et järgmise lennuni on veel 6 tundi aega, nõnda siis otsustasin linnapeale minna. Lennukist vaadates tundus mereäärne ala päris lähedal olevat ja kuna mul kohalikku raha ei olnud ja vahetama hakata ei viitsinud, siis hakkasin aga uljalt astuma. Vaevalt veidi kõndinud, pidas üks takso minu juures kinni ja sealt pistis pea välja selline 40-aastane türklane. "Where you go? Come in! Come in!" Seletasin, et mul ei ole raha, et taksoga minna. Sellepeale ta aga vastu: " No problem! Excuse me" No problem!" Mõtlesin, et mis seal siis ikka ja istusin sisse. Ta lubas mind ära visata. Sõites selgus, et mereäärne oli tegelikult ikka oluliselt kaugemal sellest, mida ma eeldanud olin. Türklane hakkas aga kohe rõõmsalt mesijuttu ajama. "So beautiful girl! So beautiful! Are you married?" Vastasin, et ei ole, aga et tema jaoks olen ikkagi liiga noor. Minu ema on temavanune. Tema aga "No problem! Excuse me! No problem!" Tahtis, et koos jalutama läheksime. Et võtaks ühe tee või coca-cola ja küll siis viskab mu hiljem tagasi lennujaama ära. Mina aga ajasin raudselt oma jada ja keeldusin viisakalt ning naljatades kõigist tema pakkumistest. Lõpuks jõudsime kohale ja palusin tal peatuda. Siis järgnes sellele üks pealesurutud kerge musi, sellega rahule jäädes, lasi ta mul ikkagi rahulikult minna ja rohkem ära rääkida ei üritanud. Kuigi ta selline pealetükkiv oli, tundus ta samas päris ohutu. Lisaks on selline käitumine türklastel vist küll veres ja nad on oma loomult lihtsalt taolised- siirad külgelööjad. Mina olin jällegi ühe humoorika kogemuse võrra rikkam ning kõndisin muiates kalda poole.

Pidin nüüd aga ikkagi endale türgi raha vahetama, sest tagasisõidu eest kavatsesin siiski maksta. Küsisin ühes rannakohvikus töötavatelt poistelt, et kus raha vahetada saaks. Heledapäise neiuna suhtusid nad minu abistamisse väga innukalt ja vahetasid ise minu eurod türgi liirade vastu. Tore!

Jalutasin siis veel rannas. Vesi oli soe ja päike just loojuma hakkamas. Väga hea ja rahulik oli. Käisin ka ühes kohvikus hamburgerit söömas. Sealne ettekandja, tuli välja, õppis parasjagu inglise keele õpetajaks, nii et rääkis isegi peaaegu arusaadavas inglise keeles. Teatas mulle kohe ausalt alguses ära, et leiab mu kena välimusega ja tegi türgi teed välja. Pärast kerget vestlust, palus ta ka mu MSN-i, mille ta ka sai. Mis seal siis ikka.

Oli aga aeg tagasi liikuda ja seetõttu võtsin takso ning sain kergema vaevata uuesti lennujaama.

Kolmapäev, 15.juuli

Siis tuli pikk lennusõit Istanbulist Seouli. Üheksa tundi. Lennuk oli aga väga modernne ja hästi varustatud. Igal reisijal oli oma ekraan, kust sai filme vaadata, muusikat kuulata, mänge mängida. Kolm korda sai süüa. Lisaks anti meile igasugu varustust nagu nt. hambahari, sussid, sokid, silmaklapid, kõrvatropid, kõrvaklapid, tekk, padi jne. Magasin peaaegu kogu lennu, ärgates vaid söömise ajaks ülesse. Naljakas oli see, et kuna lennuk väljus kell 12 öösel, siis õhtusööki pakutigi meile kusagil kell 1! Kõik olid juba unne suikunud, aga ei, siis löödi tuled põlema, kõigile pandi taldrik ette- söö! Ja kõik vapralt sõidki:D

Lõuna-Koreas on seagripi oht vist küllaltki suur, sest lennujaamas tehti meile ikka väga korralik läbivaatus. Pidime mingeid ankeete täitma ja x-ray kaamerasse vaatama. Lisaks oli meie lennukis vist kellelgi midagi olnud valesti, sest ühel hetkel kui olin just väljuma, jooksis üks töötaja mulle järele, pidas kinni ja näitas üht ankeeti, küsides, kas see olen mina. Hetkeks sain kerge šoki, siis aga nägin seal võõrast nime, kinnitasin, et see ei ole mina ja mind lasti minna.

Astusin lennujaamast välja ja avastasin enda ümbert maailma täis pilusilmasid. Lühikesed, tumedapäised, väga sõbralikud, abivalmid,inglise keelt mitte üldse oskavad ja pilusilmsed- selline on mu esmamulje koreakatest.

Hosteli leidsin ilusti ja panin asjad tuppa. Õhk on siin praegu koguaeg selline niiske, troopiline, sest on vihmahooaeg. Pärast duši all käimist, tulin alla elutuppa, et internetis käia ja kodustele teada anda, et olen ilusti kohale jõudnud. Olin saanud veidi aega istuda, kui kohale ilmusid üks koreakas ja kanadalane. Pärast paari sõna vahetamist, teatasid nad, et lähevad linnapeale ja et ma tulu kaasa. Koreakas Li oli autoga. Kui ma mõtlesin, et mehhiklased sõidavad nagu hullud, siis ma ei olnud lihtsalt enne ühegi korealasega sõitnud. Vahepeal sõitis ta üldse käed lahti, ise seejuures kõva häälega naerdes ja taha vaadates, siis manööverdas inimesi täis tänaval täiesti enda ette vaatamata, turvavöö lahti, vahetas tiheda liiklusega tänaval ridasid kõvasti tuututades ja aknast välja teisele autojuhile seletades, et ta temast nüüd ette trügib. Ühesõnaga oli see üks hullumeelne sõit. Ise oli Li aga väga tore. Siiras ja südamlik. Ning tal oli kõige uskumatumalt naljakam naer, mida ma elusees kuulnud olen. Mina ja kanadalane olime pidevalt krampis maas teda naermas kuuldes. Käisime kohvikus istumas ja tutvusime veel mõnede Li sõpradega.

Li tõi mind tagasi hostelisse. Tema ja kanadalane läksid magama. Mina aga tutvusin poe ees nelja kanada kutiga (mis toimub, et neid kanadalasi siin nii palju on) ja läksin nendega välja. Nad peatuvad hostelis, mis n minu omast 50 meetri kaugusel. Kusjuures nad omavahel said ka siin juhuslikult kokku. Kaks tükki neist on vennad, aga teised kaks mõlemad reisivad üksinda. Ja kõigi nende nimed algavad J-tähega. Väga veider. Nad on muidu päris toredad, aga veidi sellised lollid, naiivsed. Nagu tihtipeale see sealtkandi rahvas kipub olema. Aga hea, et on vähemalt kellega hängida. Nõnda siis sele õhtu veetsimegi korea toitu proovides, kohalikku õlut juues ja tantsides. Magama sain poole nelja ajal.

Neljapäev, 16.juuli

Ärkasin poole ühe ajal ülesse ja läksin oma turistikohustusi täitma. Käisin vaatamas Changgyeonggung-i paleedekompleksi, kus ajalooliselt asus kuningate residents. Kift arhitektuur! Mulle väga meeldib! Tõusvate katusenurkadega puust hooned, huvitavate dekoratsioonide ja maalingutega. Kuna koht oli nii äge, veetsin seal päris mitu tundi. Sissekäigu juurest sai ka päris korraliku infovoldiku kaasa, mis andis koha taustast ja ajaloost hea ülevaate.

Pärast seda käisin ka Jongmyo matmispaika vaatamas, kuhu on läbi aegade kõik tähtsamad kuningad maetud.

Rõõmsana kõmpisin veel mööda linnatänavaid ja nautisin kõiksugu huvitavaid vaateid kõrvalistele tänavatele, suurtele kirevatele kaubanduskeskustele suurte korea keelsete siltidega küljes, mereandide restoranidele, mida leidub siin iga nurga peal ja inimestele, kes igalpool ringi sagisid. Ma ilmselt võin olla hetkel ka kõige pikem Seoulis viibiv naissoost isik. Kõik koreakad on ikka nii jupatsid, naljakas vaadata.

Õhtul käisime jälle kanada poistega väljas. Mängisime piljardit ja noolemängu. Ma võitsin päris mitu korda, jepikajee! Piljard läheb jälle lahti! Olingi selle Eestis olles veidi soiku jätnud. Õhtu lõppeski alles kell 5, kui hostelisse tagasi jõudes automaatselt magama jäin.

Reede, 17. juuli

Nõnda. See on täna! Hommikul sai jälle kaua magatud, sest ma ei kuulnud oma äratuskella. Kanadakad olid mulle eelmisel õhtul lubanud, et tulevad Lotte Lõbustusparki kaasa, aga siis kui neile teatama läksin, et võiks juba minna, vedelesid kõik neli laiskvorsti diivanil ja ei viitsinud ennast üldse liigutada. Niisiis läksin üksinda. Jah, käisin täna üksinda lõbustuspargis! :D

Aga ega see mind väga ei morjendanud. Lotte World on maailma kõige suurem siseruumides asuv lõbustuspark. Sisse minnes leiad end lihtsalt ühest hiiiiglaslikust ruumist, mis on täidetud kõiksugu karussellide, piraadilaevade, ameerika mägede ja teatrilavadega. Üleval laes tegid ringe kuumaõhupallid. Lisaks oli seal suur lava, kus õhtul "Samba karnevali" immiteeriv show ettenäitamisele tuli. Käisin igalpool. Kuigi peaksin juba suur olema, siis sellisesse kohta sattudes tunnen end jälle nagu väike laps. Kõik näeb nii vahva välja! Oi kui väga ma oleks tahtnud, et mu väike õde Helin oleks saanud seal kaasas olla. Tal oleks seal nii lõbus olnud. Seekord peab ta küll kahjuks vaid piltidega leppima.

Seal oli ka üks laste teatrietendus, mida vaatama läksin. Mina kui tulevane näitlejatudeng pean ennast ikka maailma teatrikunstiga kursis hoidma. Etendus oli päris lõbus. Mängiti Punamütsikest, ainult et korea keeles. Huvitav oli aga jälgida, kuidas nad olid selle etenduse lahendanud ja lavle toonud. Näitlejaid oli vaid kaks ja niisiis pidid nad kõike rolle ise mängima. Seetõttu lippasid nad vahepeal pisikese eesseina taha ja mängisid ingeid tegelasi nukkudega. Siis aga tulid jäle teiste tegelastena täissuuruses publiku ette. Seda etendust mängitakse seal päevas oma 10 korda ette. Mõtlesin just, et kas tõesti need samad näitlejad peavad seda nii palju kordi pidevalt läbi tegema. See peaks nende esituse täiesti masinlikuks muutma. Samas aga tegid nad minu meelest väga head tööd. Hoidsid publiku naeru all, põnevuses ja elevil. Minulgi oli täitsa naljakas, nii et vahepeal kohe kõva häälega naerma puhkesin.

Tulema saingi sealt alles õhtul hilja, kella kümne ajal.

Ja nüüd istungi uuesti hostelis, arvuti taga ja kriban usinasti.

Homme pean minema juba sinna kohtumispaika, kus me festivali omadega kokku peaks saama. Jah, festival jäetakse nüüd küll seagripi ohu tõttu ära, aga mingisugune majutus ja toitlustus on meile ikkagi lubatud. Kas siis siin Seoulis või riigi teises otsas Yeosus, kus festival aset oleks pidanud leidma, seda veel ei tea. Homme kuuleb.

An yeong haseyo,

Maaja