Seoul, Seoul, Seoul

Niisiis. Mul on siin kõik päevad nii tihedad olnud, et ei ole üldse aega olnud midagi üles märkida. Nüüd aga kiiresti ja ülevaatlikult püüan seda teha.



Jõudsin siis mina tol reedesel päeval sinna international youth center´isse kohale. Kohtusin seal ka teise kahe eesti tüdrukuga, kes siia olid tulnud- Liisi ja Miriamiga. Mõlemad väga toredad tüdrukud, Tallinnast pärit, minuvanused ka. Siis hakkas ülejäänud rahvas ka kohale voolama.

Kuna aga paar päeva tagasi oli selgunud, et Yeosu Youth Festival jääb ära, siis pooled inimesed olid oma lennud saanud ära jätta(sest need, kes seda teha said, neile ei tagstata lennupiltetite raha). Meid tuli sinna kokku kusagil 30. Ja uskuge või mitte, aga pooled neist on hispaania keelt rääkivatest maadest! Täielik paradiis minu jaoks, saan nii palju keelt harjutada! Siin on 5 mehhiklast, kaks hispaanlast (oli veel 5 hispaanlast, aga nad praegu ei ole meiega, vaid läksid Korea peale reisima selleks ajaks.) ja kaks tšiili kutti veel ka! Siis veel on meil üks saksa poiss, prantsuse tüdruk, italiano ja lõpuks meie, kolm eestlast.



Meile teatati, et kuigi festival jääb ära, siis meile tagatakse majutus ja igapäevane söögiraha kuni 26ndani, mil festival oleks pidanud lõppema ja seda kõike siin samas Seoulis. Niisiis ei olegi me siit lahkunud, vaid oleme ikka veel Seoulis.



Kuna too youth center, mis oli ka hotell, kus me ööbisime, asus keskusest päris kaugel, siis see esimene õhtu me läksime lihtsalt hotelli kõrvale parki istuma ja kuhugi mujale ei hakanud end asutama. Oli lõbus tutvumisõhtu. Tegime aga nii palju lärmi (latiinod on kõik ju väga emotsionaalsed alati) ja laulsime/plaksutasime, nõnda siis käis politsei meid kahel korral hoiatamas, enne kui meid palus üldse hotelli ära minna. Toas pidu jätkus, kus meid ka mitmel korral keelitamas käidi, aga muidu oli tohutult tore. Tantsisime salsat! Laulsime hispaania keelseid laule! Jõime kohalikku odavat korea jooki sojut, mis kujutab endast midagi riisiviina taolist aga on sama odav nagu vesi.

Niisiis, järgmine päev, pühapäev, oli vaikne ja möödus niisama uimerdades. Vähemalt esimene pool päevast küll. Siis lõpuks ajasime end ikka püsti ja läksime ümbruskonda avastama. Käisime ühes ilusas budistlikus templis, kuhu ka sisse läksime. Üks toreda naeratusega naine tuli ja andis meile põlvitamiseks matid ja oli nii sõbralik, et näitas meile veel ka kuidas käib rituaalne kummardamine, mida alati templisse sisenedes tehakse. Kolm korda püsti ja siis jälle pea maha vastu maad. Seejärel külastasime üht ülimodernset kristlikku kirikut, kuhu tuli siseneda siseparkla kaudu, kus olid kaamerad, mikrofonid laest alla laskumas, projektor seinal, ühesõnaga kõik, mis kirikusse tavaliselt ei kuulu. Järgnes jalutuskäik ühe mäe otsa, mille tipust samuti templi leidsime. Ma leian, et budistlikud templid on imelised. See pühalikkus, traditsioonid, eelkõige aga suurepärane rahu tunne, mis seal olles tekib. Olen mõelnud, et võibolla tahaksin veeta oma vahepealsed vabad päevad, mis on noortelaagri lõpu ja töölaagri alguse vahepeal, templis veeta. Kui see võimalik on. Ma olen aga kuulnud, et osades kohtades pidi seda vist saadama teha.

Õhtu veetsime klubis tantsides. Kuna see asus aga meie hostelist väga kaugel, siis pidime ootama kuni hommikuni, mil metrood käima hakkasid. Nii et koju saime alles kella 7 ajal. Tegelikult kõik siin Koreas vedetud ööd, ei ole ma magama saanud enne kella 3-4.

Esmaspäevast algas meil programm. Käisime ühes templis (jällegi), seekord tehti meile aga korralik ekskursioon. Lisaks saime osaleda tee tegemise rituaalis. Tee tegemine on tegevus, mis budistlikus religioonis väga austatud. Seda tuleb teha ülimalt aeglaselt, lisaks väga kontsentreeritult. Juues aga nautida kõigi meeltega. Seejärel mediteerisime.
Kõige lõpus aga valmistasime lootuse laternaid, igaüks oma. Minu oma oli niiiii ilus, aga kahjuks ma kaotasin selle järgmisel päeval metroos olles ära. Õhtul olime kõik väsinud, nii et jäime hostelisse. Istusime koridoris ja rääkisime juttu, mängisime mänge. Kuna aga juttu jätkus, siis venis magamainek ikkagi peaaegu kella viieni.

Teisipäev oli samuti tegus. Kõigepealt toimus meil ööbimiskoha vahetus. Kolisime rohkem kesklinna. Siis käisime taekwandod tegemas- Koreast pärit võitluskunst. Meile tehti ikka korralik kolmetunnine treening, anti kimonod ka selga. Algul oli painutamine, venitamine. Tegime Liisiga seal igasugu imetrikke. Pidime paari võtma, ja meie kui siis kaks pikka eesti tüdrukut olime paaris.(Kusjuures Mirjamgi on päris pikk, nii et me olemegi siin tuntudteatud kui kolm eesti pikkurit! Hehee:D) Seejärel aga õppisime paar lööki, nii käe kui jala oma. Lõpuks harjutasime löömist ka ehtsalt, vastu poksikotte. Lõpus saime kõik puust lauajupid, millele pidime peale kirjutama ühe oma soovi ning siis õpetati meile, kuidas nad käega pooleks lüüa. Mulle tohutult meeldis! Kui oleks piisavalt aega, siis täitsa tahaks seda pühendunumalt õppida.
Õhtu oli jällegi klubiõhtu. Tervet klubi läbistasid rohelised laserkiired, nii et sai seal igaltpoolt üle ja ümber ronida. Lõbus! Muusikaks selline hip-hop ja reggeton, nii et kuulis päris palju hispaania keelset muusikat ka jälle. Laager läheb üldiselt väga hispaaniakeelses meeleolus. Olen siinoleku aja jooksul rohkem seda kui inglise keelt praktiseerinud, millega ma tegelikult olen ülirahul! Uskumatu, et kuigi ma Mehhikosse tagasi ei saanud minna see suvi, siis toodi mulle Mehhiko Lõuna-Koreasse kätte. Naudin seda, et igalpool ümberringi on elav latiinoatmosfäär. Mitte, et ka koreakad toredad ei oleks. Nad on väga lahedad! Ülimalt sõbralikud, abivalmis, kiftid! Aga hinges tunnen ennast ikkagi pooleldi latiinona! Alati ilmselt olen tundnud.

Õhtul kui Mirjamiga hakkasime hostelisse tagasi minema, eksisime ära. Mis veel eriti naljakas oli, et Mirjam oli enne seda (enne klubisse tulekut) just koos ühe poisiga meie laagrist ära eksinud ja nad olid kaks tundi ringi seigelnud, enne kui me neid tänaval juhuslikult kohtasime. Minuga sai ta vele kolm tundi ekselda. Tegime vist küll tervele Seoulile ringi peale! Aega läks kusagil kolm tundi. Jõudsime lõpuks tagasi hostelisse alles varajastel hommikutundidel, läbiväsinutena. Muidu oleks võinud ju taksogi võtta, aga häda oli, et me ei mäletanud oma hosteli nime, ega ka ühtegi tänavanime. Niisiis oli tõeline õnn, et lõpuks peale suurt seiklemist lõpuks ikka õigesse kanti sattusime ja sealt ka lõpuks kodutee leidsime. Sellest öisest käigust sain endale aga nohu ja kurguvalu, mis praegusel hetkel L-Koreas ei ole just eriti soovitatav, eriti kuna need on ühes seagripi sümptomid. Kõik vaatavad sind kohe kahtlaselt, kui metroos köhatad ja tõmbuvad veidi eemale.

Kolmapäev oli shoppingupäev. Käisime linnapeal ja turul, ostsime igasugust korea nänni, millest pooltel oli pisike silt "made in china" juures. Seoul on väga modernne linn, igalpool palju kõrghooneid ja tõesti ikka kõrgeid kõrghooneid! Panen pildid üles, siis näete.
Õhtul aga käisime teatris! Korea muusikal nimega "Naeratus" oli mängukavas. Traditsiooniliste tantsude, laulude, muusika ja naljameestega moodustas suurepärase etenduse. Kift oli vaadata, kuidas siin näideldakse, sest igalpool on mingid kindlad asjad ikkagi erinevad.
Pärast teatrikogemust tulime tagasi hostelisse ja välja see õhtu enam ei läinud. Kõik olid väsinud. Vaatasime selle asemel hoopis ühte filmi ja hiljem jäime Germaniga jutustama. German on üks tšiili poistest, kes mulle päris sümpatiseerib ja mina temale ka. Nii et, tore, tore on :)

Ja lõpuks jõudsime siis tänasesse päeva. Neljapäev. Suundusime kohalikku rahvusvahelisse noortekeskusesse, kus meile näidati üht ülimalt kurba filmi Korea kodusõjast põhja ja lõuna vahel. Film rääkis kahest vennast, kes sõtta sattusid ja kuidas see neid muutis. Nutsin kusagil kolm neljandikku ajast. Pärast selle lõppu ja veidi arutlemist, algas aga "kultuuriõhtu". Kõik rahvused esitasid mõnd traditsioonilist tantsu või laulu, kandsid traditsionilisi kostüüme ning pakkusid traditsioonilisi maiustusi. Meie eesti tüdrukutega esinesime siis ka. Laulsime Silver Sepa "Revolutsiooni" ja tantsisime "Kaks sammu sissepoole- kaks sammu väljapoole". Lisaks rääkisime veidi ja näitasime selle aasta laulupeo videot. Mehhiklastel olid väga uhked kostüümid kaasas, koreakad tegid kifti laulmist, hispaania poisid mängisid trummi. Kõigil oli midagi ägedat ette näidata. Jah, nüüd siis olen aga tagasi hostelis juba ja me oleme parasjagu mõtlemas,mis tänase õhtuga teha. Kas minna veel kuhugi tänavatele jalutama või mitte. Eks näis, mis saama hakkab.
Püüan teid aga ikka kursis hoida ning olge seal kaugel Eestimaal tublid! :)

Maaja