Roni tippu!

Reede. Oli matkapäev.
Hommikul venitasime suht kaua aga lõpuks saime end siiski majast välja veetud.
Selgi ööl olime maganud vaid mõned tunnid, nii et kõik olid päris väsinud. Tahtmine midagi põnevat teha sai aga väsimusest võitu. Sõitsime metroo liini number 2 lõpp-peatusesse ja läksime maha. Läksime matkama! Seal oli üks rahvuspark, mille nime ma hetkel ei suuda enam meenutada, mis aga oli tohutult suur, tohutult mägine ja tohutult ilus! Koreas on üldse palju mägist maastikku, ta on tuntud oma rohkete rahvusparkide poolest.
Kuna meid oli päris suur kamp, siis oli raske kõiki koos hoida. Kaasas olim meie, eesti tüdrukud (Maaja, Mirjam, Liis), tšiili poisid (German ja Alejandro), tai tüdruk (Diva), üks mehhiklastest (Jeremy), vietnami tüdrukud (Tu Anh ja Mai ja Ne (vms)) ja üks kanada kutt, kes ka meie hostelis peatus(Mitch). Enne mäejalamile jõudmist olime juba kümme korda kellegi ära kaotanud ja siis üles leidnud, siis järgmise ära kaotanud jne. Lõpuks aga saime ikkagi rajale. Mäe tippu oli 3 kilomeetrit kõndi (mäe kõrgus 613 m), kuid selle läbimine võttis meil aega 3 tundi! Eks me muidugi tegime päris palju peatusi ka. Seal oli üks imekena mägioja, mis meie teega paralleelselt jooksis, niisiis käisime vahepeal jalgu vette loputamas, üksteist pritsimas ja fotosid tegemas. Honoi tippu jõudes avanes meile aga hingemattev vaade. All laius terve Seoul ja mäestik selle ümber. Ilm oli pilves ja tuuline, mis lisas kõigele sellise salapärase ning müstilise tooni. Lõpuks ronisime uuesti alla, mis võttis kõigest kaks tundi. Käisime söömas ja läksime tagasi hosteli.Tol õhtul sai lõpuks vara magama. Järgmine hommik avasin silmad alles kell 12.30.

Laupäev. Oli turupäev.
Või noh. Kuna me nii kaua magasime ja seejärel veel pesu pesime ja internetis istusime, siis läks tõsiselt tegutsema hakkamiseni päris kaua aega. Turule jõudsime alles kell pool 6 ning imestasime siis, miks kõik kohad juba kinni on. Kusjuures tavaliselt igasugu kauplused on siin päris kaua lahti, ka riidepoed on tihtipeale kella 12 öösel avatud. Turul aga selgus käivad asjad siski veidi teistmoodi. Läksime sinna kolmekesi, Mirjami ja Liisiga ning lootsime leida tüdrukute riideid. Aga meie imestuseks, kõik poeletid, mis veel lahti olid, olid täis ainult imelikke meesteriideid, kalamehe veste ja hiiglaslikke punaseid sprodipükse jne.
Meil siiski aga vedas. Ühel tänavanurgal silmasime suurt kuhja särke ja seelikuid, mis olid kõik mõeldud õrnema soo esindajatele! Tormasime lähemale ning avastasime, et ostes kaks asja korraga, tuleb ühe hinnaks vaid 25 krooni (ehk 2500 woni). 10 000 woni eest sai juba neli asja! Niisiis asusim hoolega shoppama! Ja sealt võis tõesti leida korralikke ja ilusaid asju, lisaks olid need uued, mitte kaltsuka kaup. Minu ühel seelikul oli auk sees, niisiis pärast kerget kätekeeles kauplemist sain ka hinnaalandust.

Leida siin inimest, kes arusaadavas inglise keeles räägiks, on sama raske kui nõela heinakuhjast otsida. Tuleb tõdeda, et Mehhikos oli keele koha pealt tunduvalt lihtsam. Siin avastame end iga päev situatsioonidest, kus miski jääb lihtsalt tegemata, söömata, kuhugi jääb minemata, sest me ei saa aru, mida meile on seletada tahetud. Paljudes kohtades on ka sildid kõik korea keelsed, mis tähendab, et me ei saa isegi peatuste või kohanimedest aru. Eriti kui Seoulist välja minna. Aga samas on see ka päris huvitav, kogemus omaette.

Laupäeva õhtu oli meil siis viimane õhtu Seoulis. Veetsime selle hostelis. Tšiiklikad ei läinud ka välja, sest pidid järgmisel hommikul vara lahkuma. Niisiis istusime, tegime nalja ja rääkisime juttu. Germanile nägemist öelda oli mul ehk kõige raskem. Meil oli selle lühikese aja vältel tõesti tore koos olnud ja teadmine, et me väga tõenäoliselt enam mitte kunagi ei kohtu, ikka muudab ju veidi kurvaks. Ta kinkis mulle nokamütsi, suure sildiga „Tšiili” otsaees ning mina talle ühe oma käekettidest. Kokkuvõttes meist keegi magama sel ööl ei läinudki. Liisi ja Mirjamiga otsustasime ka lahkuda juba varakult ning astusime uksest väja kell 6. Üks osa meie Korea seiklusest oli läbi saanud. See seltskond, kellega seal koos olime hänginud, oli tõesti mõnus. Hispaania kutid, kes alati laulsid või muusikat tegid, mehhiko plikad, kes sõbralikult naeratasid ja palju meiki kandsid, saksa kutt, kes oli hull klubitaja (rääkis, et ta Saksamaal diskori ametit harrastab) ning meid pidevalt veenis, et me ikka temaga kluppi läheks, pisikest kasvu toredad vietnami tüdrukud, itaallane, keda me maccarroni –ks kutsusime, kes sai tuntuks lausega „we need pocketmoney!” jne.
Aga mis seal ikka parata. Kõik saab ükskord otsa. Lõuna-Korea ise aga ei ole meie jaoks veel otsa saanud, nii et- seiklus jätkub!

Pühapäev.
Võtsime hommikul vara bussi Gwangjusse. Metroos sattusime ühe kahtlase vanamehe otsa, kes meid jälitama hakkas. Kohe väga konkreetselt ja sugugi seda mitte salates tuli ta meiege sama metroo peale, istus vastaspingil ja jõllitas, siis tuli maha samas peatuses ja kõndis meie järel pika maa. Lõpuks õnnestus meil ta siiski kuidagi maha raputada. Päris kõhe hakkas küll, samas oli aga naljakas ka. Mõtlesime, et peaks talle midagi ütlema, et ta meid rahule jätaks. Kuna meil aga sõnaraamatut ei olnud, siis ainsaks abivahendiks olid kohaliku guide book´i tagaküljel olevad mõned laused. Sealt valisime välja sobivaima (mis tegelikult oleks pidanud ilmselt taksojuhile öelduna kõlama)- „Peatuge siin, palun!”. Raputasime ta siiski aga enne maha, kui mul oleks avanenud võimalus talle seda lausuda.

Gwangjus pidime ööbime couchsurfingu kaudu. Kahjuks aga ei olnud meie võõrustajatel võimalik meid nii vara vastu võtta, niisiis ei olnud sellest suurt kasu, et olime vara kohale jõudnud. Veetsime 6 tundi bussijaamas. Istusime ühe ekspositsiooniks välja pandud 18. sajandi auto ees platool. Silt korea keeles tähendas küll vist, et seal ei tohiks istuda, aga me tegime nägu, et ei saa aru ja istusime ikka. Julgustatuna sellest, et kolm välismaa tšikki seal istuvad ja nähes, et kusagil vabu pinke ei ole, istutasid ka paljud kohalikud peagi end meie kõrvale ja lõpuks oli terve platoo rahvast täis. Gwangju on Seoulist väiksem linn ja välismaalaseidki ei satu siia nii titi kui pealinna, niisiis võeti ka meid kui väljapanekut. Vähemalt kolmel korral tuli keegi juurde ja palus, kas oleks võimalik tal end meiea koos pildistada. Lisaks oli igasugu inimesi, kes niisama juttu tulid tegema. Siin on nii, et kui keegi mõne sõna inglise keelt siiski jagab, siis ta tahab seda kohe harjutama tulla.

Lõpuks saabus siiski aga ka meie võõrustaja- ameeriklane Joel. Tema ja tema naine Azure töötavad siin inglise keele õpetajatena. Kusjuures naljakas on, et ta teda kutsbuki alati ”my wife” ja mitte tolle eesnime pidi. Joel on 2 meetrit pikk ja Azure kusagil 160 cm. Iseloomult nagu ameeriklased ikka- sõbralikud aga kohati veidi naiivsed. Korter asus neil aga 12. korrusel ja oli hiiglasliku aknaga, millest avanes imelikne vaade. Tõeline katusekorteri tunne. Me saime enda käsutusse elutoas asuva diivani ja põranda. Kuigi korter ise oli pisike, siis sellegipoolest väga kena. Lisaks sai koridorist akna kaudu otse katusele ronida, nii et meil oli hiiglaslik rõdu ka.
Sel õhtul käisimegi korteriomanike ja ühe nede sõbraga õhtust söömas ja veidi pargis jalutamas. Tulime tagasi ja läksime magama.

Esmaspäev. Hommikul ärkasime plaanitust hiljem, kuid pakkisime sisk ikähku asjad, et teele asuda. Plaan oli meil nimelt sõita Jirisani rahvusparki, mis Gwangjust nii kahe ja poole tunni tee kaugusel. Pärast mõningast seiklemist jõudsime Pesagoeli nimelisse linnakesse. Olime kuulnud, et seal asub üks sissepääs parki. Kohal, nägimegi suurt maja, kus peal kirjas ka täitsa inglise keeles „Jirisan National Park- Information Center”. Täis usku ja lootust astusime sisse. Jah...Sinna see lootus siis kadus. Mitte keegi töötajatest ei rääkinud keelt, mis meile arusaadav oleks. Seletama aga olid kõik agarad, kõvasti ja korea keeles. Koos vaatasime siis kaarti. Me tahtsime teada, et kas on võimalik siit kaudu kõndima hakata ja öö veeta järgmises punktis, sealses ööbimiskohas. Nemad aga tegid sellele ööbimiskohale risti peale ja seletasid ilmselt, et sinna ei saa. Siis me tahtsime teada, et kugu me üldse minna võiks. Nemad aga vastu, et park pannakse kell 19 kinni ja selleks ajaks pevad kõik väljas olema. See park on aga hiiglaslik ala, mis ei ole isegi millegagi piiratud, niisiis ei saanud me aru, miks see nii on. Lõpuks hakkasime aga ise asja uurima, saime arvutit kasutada ja otsustasime, et siseneme siis teiselt poolt, ehk on seal rohkem õnne. Tuli aga välja, et sinna ei sõida ükski buss, sest see asub nii kõrgel mäe otsas ja tee on väga kurviline, niisiis on bussidel sinna ohtlik minna.
Tagatipuks hakkas vihma ka veel ladistama. Kuna siin on praegu vihmahooaeg, siis sajab siin peaaegu iga päev, samal ajal on aga hästi palav, niiske.

Lõpuks jäi aga siiski järele ja me otsustasime, saagu mis saab, me läheme! Hakkasime jala kõndima. Peagi aga peatas kinni üks buss ning bussijuht hõikas, et me peal tuleks. Bussi peal olev noorem kutt, seletas meile väga segases korea-inglise keeles, et see buss sõidab veidi maad ülespoole ning et me võime kaasa sõita. Naljakas oli see, et kui bussijuht meid peale hõikas, siis käega tegi ta seda liigutust, mis meie mõistes tähendab „mine minema”.
See ongi aga ehtne näide kultuuridevahelistest erinevustest. Neile tähendab see hoopis, et „tule, tule”.

Samamoodi nagu „tere” ei tee nad kunagi samamoodi nagu meie, vaid liigutavad kätt hoopis huvitavalt küljelt-küljele, seda samal ajal veidi pöörates. Või siis nt käte peal numbrite lugemine. Meie loeme „üks, kaks, kolm” nõnda, et paneme käe algul rusikasse ja siis hakkame näppe tõstma, neil aga on vastupidi. Kui koreakad võõrast inimest teretavad või „head aega” ütlevad, siis alati käib sinna juurde kerge kummardus. See kehtib ka tänuavalduse puhul. Pildile poseerides tõstavad nad alati kaks näppu üles, teevad „Peace” märki. Samas kui kaht näppu nõnda allapoole suunata on väga solvav.
Loomi kutsuvad nad alati vaid nimetissõrmega. Ahjaa, ja näiteks kraan käib ka meie mõistes tagurpidi. Kui me oleme harjunud vee saamiseks kraani üles tõstma, siis siin tuleb selleks kraani hoopis allapoole vajutada. Selliseid erinevusi on väga palju.

Erinev on näiteks ka vanuse arvutamise viis. Inimene saab sündides kohe automaatselt üheaastaseks. Niisiis, et kui ta meie mõistes peaks üheseks saama, siis korealane saab juba kaheseks. Lisaks lisatakse vanusele aasta juurde iga aasta algul ja mitte õigel sünnipäeva päeval. Niisiis kui mul näiteks on 4. augustil sünnipäev, siis juba 1. jaanuaril saan ma aasta vanemaks. Praegu olen ma 19, niisiis korea aastate järgi juba 21. Ja järgmine nädal, kui ma meie arvutamise järgi saan 20, siis koreakate jaoks minu vanus ei muutu. See ei tähenda aga, et nad sünnipäeva ei peaks, peavad ikka!
Ka kuupäeva kirjutades, kirjutavad nad kõigepealt aasta, seejärel kuu ja sii salles päeva. Niisiis täna on nt. 2009.07.29.

Veel erinevusi. Koreas süüakse pulkadega. Vahel võib see küll veidi keeruline olla, aga õpitav. Esimestel päevadel oli meil päris raske, toit kukkus pidevalt pulga vahelt ära, nüüd aga hakkab juba vaikselt tulema. Iga päev võib toidulaualt leida kolme asja- riisi, kala ja kimchit. Viimane neist on hapukapsast meenutav asi, mis on vürtsikas kastmes. Korealased on aga täitsa hullud selle järele. Seda söövad nad hommikuks, lõunaks ja õhtuks. Toidu juurde käib alati üldse väga palju „lisasid”. Kui kuhugi sööma lähed, siis pisikestes taldrikutes tuuakse alati oma kümme erinevat suupistet. Enamus neist mingisugune kala, merevetikas, kimchi või mõni imelik juurvili või taimejuurikas. Näiteks täna sõime ka õhtusöögi eelroaks puulehte kastmes. Tihtipeale süüakse ka liha, loomaliha, kanaliha leiab päris tihti. Koeraliha pidi olema delikatess. Õnneks. Algul siia tulles kartsin ma, et pärast satun kogemata koera otsa ja jätsin tihtipeale sellepärast liha puutumata. Nüüd olen aga juba veidi targem ja tean, et see on ikkagi päris haruldane ja iga nurga peal seda su toidu sisse ei topita. Kasvatatakse mingeid kindlaid koerasorte, kelle liha siis süüakse. Üks korea tüdruk rääkis, et nad teevad seda tavaliselt palaval ajal. Pidi olema kolm eriti palavat päeva aastas, millal siis koeraliha armastajad kõik pulgad kätte haaravad. Minu meelest on see aga ikkagi päris julm. Koer on loodud inimese kaaslaseks ja sõbraks ning mitte alla kugistamiseks. Aga ei ole midagi sinna parata, erinevates kultuuriruumides on erinevad arusaamad. Kuigi paljud inimesed ei söö ka siin koeraliha ja koerade pidamine koduloomadena on samuti levinud.

Kaldusin nüüd teemast küll vahepeal veidi kõrvale, aga jätkan siinkohal. Saime selle bussiga siis tükk maad ülespoole. Üks hetk lõppes aga seegi lõbusõit ja peale bussijuhi tänamist ja talle laialt naeratamist, asusime edasi liikuma. Mäkke kõndida, eriti mööda maanteed, on aga igav ja raske ka, nõnda otsustasime hääletamise kasuks. Meil vedas ja peagi saimegi peale! Kusjuures, Koreas hääletades ei tõsteta pöialt üles. Hoitakse lihtsalt sirget kätt, sõrmed koos, küljel. Seda nippi õpetas meile ka too sama bussijuht.
Selle autoga, kus istus sees üks kohalikest paarike, saimegi oma sihtpunkti- Songmangjae vms oli selle koha nimi. Kõik kohalikud nimed on nii võimatult keerulised ja mitte millegagi seostuvad, et neid on lausa võimatu pähe õppida.
Sealt aga avanes alles vaade! Org laius allpool, oru kohal aga pilved, suured valged ja vatised, laisalt edasi liikumas! Ja meie olime pilvedest kõrgemal!
Nautisime seda tükk aega ja tegime hunniku pilte. Kuna kell oli aga piisavalt palju, siis tahtsime enne pimedat (kell 8 läheb praegu pimedaks) ööbimiskohta kohale jõuda. Niisiis asutasime end kõndima. Tee iseenesest ei olnud sel päeval üldsegi mitte pikk, veidi üle 2 kilomeetri. Me ei saanud aga ka rohkem kõndida, sest siis jõudsimegi juba ööbimiskohani. See oli üks neist mägedes asuvatest majakestest, mis odava hinna eest matkajaile majutust pakub. Kusagil 8000 woni (80 krooni) eest saad õiguse ööbida laudpõrandal. Seda me ka tegime. Suurima heameelega. Olin eelmisest nädalast saadik päris väsinud, niisiis vajusin kohe pikali heites magama, juba kell pool 8. Hommikune äratus oli aga see-eest samuti varajane- 5.30!

Teisipäev. Ülevalt mäe otsast avanes jällegi imelin vaade- need pehmed pilved allpool ja taamal kõrguvad mäed! Istusime sel vaateplatformikesel oma pool tundi, enne kui edasi otsustasime liikuma hakata- tee viiski täpselt selles suunas, mäest alla, otse vatisesse valgesse.
Templini, kuhu jõudma pidime oli 7 km. Me ei oleks uskunud, et üks mäekülg tõepoolest nii kaua võib langeda. Kõik selle 7 kilomeetrit kõndisime vertikaalseslt. Alles päris raja alguses tulid meile vastu ühed matkajad ja nähes meid allapoole suundumas, ütlesid vaid ühe sõna- „dangerous”. Pani see meid veidi kõhklema, aga jätkasime sellegipoolest rõõmsameelselt. Tee läks paralleelselt ühe ülevalt mäe otsast algava ojaga, mis allapoole jõudes aina suuremaks paisus ja koseks, siis jälle kärestikuliseks jõeks sai. Kõndima/ronima pidime mööda suuri ja väiksemaid kive, millest oli rada improviseeritud. Tuleb aga tunnistada, et vägalihtne see ei olnud mööda neid kive allapoole laskuda. Vahepeal ristus tee ojadega, nii et kivid olid märjad, siis jälle hakkas tibutama, minul aga olid jalas plätad! Meie olime üldse väga eestlaslikud matkajad. Mirjamil matkas kahe käekotiga, sall ümber pea keeratud, Liisil olid ka vaid kerged sandaalid jalas, kuigi seljakott oli tal olemas. Minul oli päris korralik matkaja seljakott, aga jalanõud jah jätsid ikka väga soovida.

Lõpuks jõudsime ilusasse templisse, kus veetsime päris mitu tundi. Ma juhtusin just olema ühes templis, kui seal tseremoonia algas, niisiis sain palvusest osa võtta. Üritasin võimalikult täpselt kaasa teha. Kummardasime ja põlvitasime Buddha kujude poole ja siis igas suunas ja siis toidualtari poole. Tegelikult oli see aga väga huvitav ja hea tunne, olla seal.
Hiljem infolehte lugedes aga selgus, et ühe vea olin ma siiski teinud. Ma ei kandnud teenistuse ajal sokke, mis tegelikult on päris rangelt soovitatav. Ju sii aga mõisteti, et ma olen väljamaalane ja ei tea, et seda tegema peab.
Hiljem, ui teenistus oli juba läbi, läksin teisi otsima, aga ei suutnud kedagi leida. Lõpuks värava ees kohtusin Liisiga, aga Mirjam oli meil ikka vele kadunud. Läksin teda otsima.
Tõusin just treppidest üles, kui silmasin ühel rõdul munka alla vaatamas. Ta vaatas mulle otse silma sisse. Hiljem sealt samast tagasi tulles, pöörasin kaks korda pead taha, et talle veelkord otsa vaadata. Nii intensiivne, samas ahulik ja täis rõõmu oli see pilk.
Mirjamit me vele ei leidnud, niisiis jäime värava ette ootama. Siis aga kõndis järsku see sama munk kõrvalväravast välja. Kõndis ja siis järsku peatus ning vaatas kiire pöörde järel mulle otsa. Kõndis edasi ja siis pöördus korraks veel. Lehvitas. Lehvitasin vastu.
See oli minu esimene reaalne kontakt budistliku mungaga.

Samal pärastlõunal saime juba tagasi Gwangjusse ja peale kerget jalutuskäiku linnas, läksime magama, et järgmine päev töölaagrisse sõita.