Ja nüüd ongi nad kätte jõudnud. Minu viimased, viimased päevad! Aeg on läinud linnulennul ja samasugusel linnulennul lendan ma esmaspäeval kodu poole, teisipäeva õhtul kohale jõudes. Kell 23.10 olen Eestis. Nii et, kes tahab, võib mulle siis vastu tulla. Hehe. Palun kümme paari sukapükse ja kindaid ja opseid ja salle kaasa võtta, ma olen päris kindel et esimese hetkega lihtsalt jäätun. Olen liiga kaua soojas olnud. Praegu lähevad ilmad siin aina soojemaks. Õues on päeval ikka mõnusalt 30 kraadi kanti ja öösel langeb ehk sinna 15 juurde.

Teate!! Mulle tehti suur, suur üllatus eelmisel reedel! Läksin rõõmsasti peale pisikest Wicklow piljardituuri siis Alejandroga kokku saama. Ta pidi tulema Plaza de los Perrose juurde. Ja mida ma nägin?? Kõigepealt nägin siis Alejandrot jah. Ta oligi seal juba ootamas, astus ligi ja kallistasime. Küsisime, kuidas läinud on jne. Ja siis järsku hüppasid purskkaevu tagant Hofi ja Amber välja!! Ta oli nad kaasa võtnud! Mul oli nii hea meel. Olin tõesti rõõmust õhku hüppamas. Eriti, kuna olin olnud nii kindel, et ei näe neid enam pikka aega. Aga seal nad olid! Suurepärane!

Nõnda me siis olime seal rõõmsad ja kallistasime ja jutustasime, kuni lõpuks sammud Backstage pubi poole võtsime. Tahtsin sinna minna, sest seal ka piljardilauad(lausa kaks), aga inimesi alati vähem, nii et saab rohkem mängida. Eks siis mängisime jälle ja jõime õlut. Ma olen tõesti õppinud Mehhikos õlut jooma. Eestis tuli seda harva ette, sest meil kõik need naistekad siidrid ja muud värgid. Aga nüüd olen täitsa ära harjunud ja meeldima on isegi hakanud!

Beto liitus meiega peagi ning õhtu edenes edasi. Käisime veel hijem ühes teises kohas veidiks istumas ja läksime siis Beto juurde, kuhu kõik ööseks jäime. Magamaminekuni läks aga veel aega kuni kella viieni. Laulsime karaoket ja rääkisime juttu. Tegime lollikõnesid ja lollitasime omakeskis. Lõpuks kella viie paiku siis oli saabunud magamamineku/vajumise aeg.

Laupäeval magasime poole päevani. Vaatasime hommikul Youtube videosid ja nautisime logelemist. Amber näitas mulle"FRank ja Wendy" nimelist EESTI multikat, millest mul aimugi ei olnud. Ta teatas, et Belgias ta pidevalt oma sõpradega vaatab seda, et pidi naljakas olema. Oli küll. Vaatasime episoodi natsipöialpoiste vorstivabrikust. Taamal võid näha Aleksander Nevski katedraali kujutist ja ära võid tunda mitmed meie näitlejate hääled. Amber kirjeldas mulle, et tema jaoks tundub eesti keel kui selline imelik pirin. Ahjah, aga et nad aru saaksid, mis räägitakse, siis vaatasime multikat inglise keelsete subtiitritega. Mul oli igaljuhul väga uhke tunne! Tundsin ennast kümme korda eestlasena!

Ma tahtsin licuadot. Mõnusat njämmat banaani-licuadot. Enne poeretkele minemist käisime aga minu lemmiktortakohas söömas. Ka teised jäid väga rahule. Seejärel aga läksime Bodega Aurrerasse. Amber lubas õhtusööki valmistada ja mina licuadot. Banaani kilo hind oli üüratult tõusnud ja näitas hind 11 peesot, mis võrdub umbes samapaljude kroonidega. Mäletan, et septembris Pueblas maksis banaanikilo 3 krooni! Eks siis vist oli hooaeg. Aga nüüd detsembriski oli kuskil 6 krooni ringis, mis on juhtunud?! Õigel ajal tulen ära!

Läksime Beto juurde. Vaatasime Sõpru. Vist kuus osa järjest. Ikka pikalt-pikalt igaljuhul. Vaikselt hakkasime siis süüa ka tegema ja mina tegin katsetusi oma licuado kallal. Licuado ise on selline lihtne milk-shake. Lihtsalt paned piima ja ükskõik millise puuvilja kokku, lisad veel suhkurt või mett või šokolaadi või ükskõik mida hing ihaldab ja segad selle kõik siis masinaga segamini. Tulemus on aga väga maitsev!

Eks ma vist sattusin natuke liiga hoogu ja tegin seetõttu veidi liiga palju. Seetõttu jäigi enamus järele. Aga vähemalt loodan, et Beto siis sai seda järgmsel päeval juua.

Õhtul läksime välja. Käisime Wicklows! Mängisin kaks mängu ja kaotasin mõlemad. Jepikajee.

Siis aga suundusime ühte klubi-tantsubaari moodi kohta. Algul esines ka laiv-bänd, nii et oli eriti mõnus. Ja hea muusika oli. Tantsumuusika. Sai salsat ja gumbiat ja reggaetoni ja lääne poppi ka.

Igatahes olime me viimased inimesed, kes sealt sulgemisel lahkusid. Kell oli jälle palju saanud. Käisime veel enne Beto poole minekut söömas ja läksimegi siis tagasi. Magama ei tahtnud aga keegi veel minna, niisiis jätkasime pidu seal. Tegime impro-tantsu. Kõik tantsisid kõige veidramal moel elektro-muusika taustal. Nojah, ja siis lõpuks oligi kell jälle kusagil 6 ja kõik vajusime magama.

Pühapäev oli nukker. Mul oli nii hea meel, et nad olid mulle küla tulnud ja samas nii kahju, et nad nüüd minema pidid. See oli tõesti üks kurb hüvastijätt. Minu kodu taga pargis. Seal nad läksid, Amber, Hofi, kes mulle siin Mehhikomaal kõige armsamateks on saanud ja Alejandro, kellega mul nii mitmeid ühiseid mälestusi on. Olen kindel, et näen neid jälle! Loodan, et peagi! Ehk sel suvel ;)

Nonii. Esmaspäev oli päris tavaline. Töötasin ja filmisin paar stseeni. Film muide ongi nüüd valmis! Täna just said viimased kaks lõpukaadrit võetud! Reedel on kavas väike üritus, kus me siis seda ka näitame. Justkui ava-gaala. Teate küll. Aga ürituse peaülesandeks saab tegelikult olema EVS projekti ja Eesti ja reisimisvõimaluste tutvustamine. Eesmärgiks- kohalikke noori reisipisikusse nakatada. Kõik meie projekti noored võivad endale paar sõpra külla vaatama/kuulama kutsuda. Hiljem siis saame aga filmi ka vaadata. Tõotab tulla tore. Mul on aga veel kõvasti ettevalmistustööd ees.

Teisipäeval käisin Lucha Libret vaatamas. Beto ja George ja siis veel ühe veidra Salvadori-nimelise kutiga, kes nendega ka samas majas elab. Lucha Libre ehk vabavõitlus, kujutab endast karja mehi, kel on maskid ees ja kes siis üskteisega võitlevad. Aga võltsilt. Või noh, tegelikult on kogu show ette kavandatud ja seetõttu on rõhk rohkem vaatemängulisusel kui tegelikult võitlusel. Lisaks on kohustulikuks osaks karjumine! Igasuguste inetuste ja ergutuste ja sajatuste väljahõiskamine! Mida rohkem, seda uhkem. Oli huvitav see ära näha, teades, et see on midagi väga Mehhikole iseloomulikku. Neid peetakse igalpool. Kestis see aga kolm tundi ja seetõttu tüdisin lõpuks ikka juba veidi ära. Aga leidisn endale muud tegevust. Mel oli mu laser kaasas, niisiis näitasin sellega iieste peale ja lõbstasin ennast oma identiteedi varjamisega. Olin parasjagu kellegi särgil oma punase täpikesega liuglemas, kui järsku minu täpile astus ligi üks teine täpp! Tuli välja, et kellegil saalisolijatest oli lisaks minule veel au omada ühte punase täpiga laserit. Selle mehe särk, kus meie täpid esmakordselt kohtusid, sai ka edaspidi ühiseks kohtumiskohaks. Mina vilgutasin ja siis tema vilgutas. Tema tegi ringikesi ja siis mina tegin ringikesi. Kahjuks aga pean tõdema, et ükskõik kui väga ma ka ei üritanud, teie laseri omanik jäigi mul teada saamata, sest saalis oli päris palju rahvast ja oli seetõttu raske kedagi tuvastada. Meie täpimäng aga kestis peaaegu võistluse lõpuni.

Ühel hetkel aga märkasin enda kõrval istuvat 7-aastast poisikest, kel oli silmanähtavalt veel igavam kui minul. Ka tema 4-aastane vend istus väsinud näoga tema kõrval. Küsisin, kas nad soovivad minu laserit laenata. Kus nüüd alles läksid kaks silmapaari põlema! Siii, sii!!

Eks ma siis laenasin ja nüüd oli neil lõbus. 7-aastane poiss tuli peale mõningast vilgutamist uuesti minu kõrvale istuama ja sosistas mulle kõrva Te quiero! (Ma armastan sind!) Oli armas.

Saime temaga päris jutu peale. Ta rääkis mulle, et nad perega puhkusel ja et elavad tegelikult Irapuatos. Ja et ta käib koolis ja tal on kolm kuud suvel vaheaega. Siis, peale mõningast vestlust oma väikevennaga, küsis ta minult ega ma juhuslikult viimase tüdruksõbraks ei tahaks hakata. Pidin aga tõdema, et ta vend on vist veidi liiga noor minu jaoks. Vara veel!

Nalja aga sai nendega. 7-aastane oli ka tõsiselt huvitatud kas mul on poiss-sõber olemas ja kas mul on telefoninumber. Neid õpetatakse siin ikka juba väga varajasest east saadik.Lõpuks kui nad ära läksid, sain ma lausa kahe sooja kalli omanikuks.

Täna hommikul valdas mind tohutu uni, kuid ometi pidin end kell 6 ülesse ajama, et oma viimast tundi Kelloggs Company-sse andma minna. Lõbus oli. Andsin tundi Sebastianile, kellega ka eelmisel nädalal kohtusin. Ta on selline väga vaikne ja häbelik mees, aga kui ta mingisugusest barjäärist üle aidata, siis võib täitsa jutukaks muutuda. Täna rääkisime kummitustest. Huvitav on, et mehhiklased ei suuda hääldada --sts--. Näiteks sõna ghosts. Sebastianigagi harjutasime pikalt ja laialt aga väga uhkeid tulemusi see siiski ei andnud. Lõpuks ta suutis öelda ghost ja siis peale pikemat pausi s. Päris naljakas oli aga 40 ringis olevat abielus ja lastega Kelloggs Company raamatupidajat -sts- hääldama õpetada.

Täna tabas mind mingisugune reaalsuse tunnetus. Et minu mehhiko-reaalsus hakkab mälestuseks muutuma ja eesti-reaalsus tõeluseks saama. Vaatasin pilte. Oi, mul on nii palju pilte. Sõna otseses mõttes tuhandeid pilte. Hakkan Mehhikot igatsema. Olen selle täitsa kindel. Aga vähemlt ma tean, et võin siia ju alati tagasi pöörduda kui soovin. Maailm on avatud. Justkui üks suur avatud raamat, mis ootab lugemist. Mehhiko peatükk on jätnud mulle sügava mulje ja ma usun, et tahan seda kindlasti millalgi jälle uuesti lugeda.

Tere kõik see pere,

Teile teadmiseks, praegu olen ma vihastunud, mingil nõmedal põhjusel on nüüd minu arvutil ka viirus. Ja see on nõme!! No kurja, miks sellised asjad peavad juhtuma. Jään lihtsalt lootma, et mu kallis arvuti parandab end ise ära ja saab terveks. Lugu ise on järgmine. Kõigepealt oli ühes siinsetes arvutitest see viirus ja nüüd läbi mälupulkade on see kõigisse levinud ja keegi lollpea toppis minu arvutisse ka ühe mälupulga. Õnneks ei ole tegemist nii väga hullu viirusega, ta on rohkem lihtsalt tüütu. Ei lase arvutit avada. Pead mitu korda proovima enne kui õnneks läheb. Aga ma pean mainima, et asi on juba paranemas. Ta vist ikka isetervendab end, sest veel eile sulges ta end järgekindlalt, täna aga on vaid ühe korra protesti avaldanud.

Aga see selleks, nüüd eelmisest nädalalõpust, mis juhtus olema päris peomeelne. Reede nii väga isegi mitte, aga laupäev küll. Reedel läksin juba vara Wicklowsse ja mängisin piljardit ning ajasin Jaimega juttu. Võitsin Jaimet!! See oli mu esimene võit sellel laual, millele järgnes kohe ka teine. Olin nii õnnelik. Beto ja George tulid ka ja nii me seal siis hängisime kuni kella kolmeni. Siis läksime nende juurde magama.

Laupäeval päeval olin kodus. Kui siia jõudsin, oli Judith just kõik mu asjad kapist välja tõstnud ja oli neid sorteerimas. See on midagi, millesse nad suhtuvad täiesti teistmoodi. Asjade isikustamist suht ei toimu. Seetõttu ei leia nad ka, et see oleks midagi imelikku, kui nad neid välja tõstavad, et korda seada. Mina, ikkagi juurtelt eestlasena, aga leidsin selle veidi veidra, niisiis palusin, et ma seda siiski ise teha võiks. Kui ta algul küll ütles, et pole hullu, pole hullu, siis pikema palumise peale lubati mul siiski ise oma asju sorteerida ja korda seada.

Õhtul käisime veidi Wiklows(võitsin piljardis veel 6korda!!), siis ühe George sõbra peol ja lõpuks Time-Free baaris, kus ma(ei tea tõesti, mis mulle sisse läks) baariletil ka tantsisin(osalesin võistlusel). Keerutasime puusi ja hüppasime õhku nagu Koledas Koyotis. See oli tõesti mu esimene kogemus taolisel võistlusel ja tuli mulle endalegi üllatusena, et sellest osa võtsin. Aga sõpradest julgustatuna ja lõbusas tujus- sai tehtud! Sain kolme parima sekka!

Nädalasisesed päevad on väga rahulikult möödunud. Teen siin vaikselt tööd, nokitsen filmi kallal ja annan inglise keele tunde. Käisin korra Kelloggsis tundi andmas. Jõusaalis käin jätkuvalt. See nädal on viimane nädal, sest kuukaart saab otsa ja noh, tuletan teile jällegi meelde, järgmine nädal on juba üldse mu viimane nädal Mehhikos! 10 päeva veel!

Michelle(kes on vabatahtlik Kanadast, viiekümnendates naine) olen aidanud söögitegemisel. Ta saabus juba kolmandat aastat järjest siia. Paariks kuuks. Ta on tõesti väga huvitav inimene ja mulle meeldivad väga need vestlused, mida söögitegemise vältel peame.

Aa, ja teate! Üks õhtu sõin ma eesti leiba! Või noh, see oli tegelikult mehhiko toode, aga see maitses täpselt nagu meie Toolse! Ja välja nägi ka! Nii et meie leib ei olegi nii unikaale, seda võib ka täitsa teiselt poolt maakera leida. See oli küll vaid tõesti juhus, et seda proovida sain, sest muidu poodides ei ole ma küll koragi midagi sellist näinud. Nagu te aga teate, meile tulevad iganädalased pagaritoodete annetused ja seekord oli ka päts leiba kaasa pandud! Ilmselt mõtlesid minule! Haha.

Minu saatev organisatsioon Estyes saatis siinsetele minu projekti noortele annetussumma, mille eest neid veelkord tänada sooviksin. Samuti sain kätte oma palga inglise keele instituudis tundide andmise eest, mis läks ka otse El Puente toetuseks. Oli tore, et sai jälle kedagi veidi aidata!

Üks huvitav osa Mehhiko kultuurist, millest nõnda rääkinud ei ole, on kauboikultuur. Tegelikult kohtab neid kauboikaabudega mehi igal pool. Eriti maapiirkondades. Lahe on vaadata, kuidas nad nagu westernis teeääres hobustega kappavad. Kannused jalas, triiburuudulised särgid seljas ja loomulikult-kauboikaabud peas! Levinud on ka kantrimuusika. Raadios lastakse ja baarides. Tegelikult ongi osad baarid päris kauboi-baarid, kuhu sisse astudes sirab vastu kauboikaabu meri, suitsupilv ja kostub kõrvulukustav jihaaa-muusika (la musica-hijaa!)

Täna tuleb Alejandro mulle külla! Terveks nädalavahetuseks. Saab ka loodetavasti tore olema! Mul on hea meel, kõik sõbrad saab enne kojutulekut ikka ära nähtud. Peangi nüüd minema end valmis sättima, sest ta varsti jõuab ja tuleb talle giidi mängima minna!

Hasta la vista,

Maya

Jällenägemiseni sõbrad siinpool maakera ja peatse nägemiseni sõbrad sealpool!

xxx

Eelmine nädal möödus filmitegemise meeleolus. Kirjutasin ühe lühiscripti. Inglise keelse ja väga ameerikaliku. Aga mõtlesin, et oleks tore enne äratulekut nendega üks filmiprojekt teha. Nad saavad veidi näidelda, keelt harjutada ja lisaks ühe toreda mälestuse, mida 30 aasta pärast vaadates ennast pooleks naerda.

Kõik osalevad. Peategelastel on loomulikult rohkem teksti ja tegemist kui muudel kõrvalosalistel, aga siiski. Kõik saavad miskit öelda. Ma ei hakka teile aga praegu täpsemalt rääkima, milest lugu jutustab. Parem ootan ära kuni valmis saab ja siis panen netti ülesse.

Terve nädal möödus ruttu ja avastasingi, et jälle on käes reede. Amber ja Hofi tulid! Jepikajee! Meie viimane ühine nädalavahetus siin Mehhikomaal. Soovisin, et see oleks väga tore. Ja oligi!
Hofi sõbra Leonardo perekond elab Queretaros, niisiis saime seal ööbida. Ma läksin ka ööseks sinna, sest muidu oleksin pidanud üksi oma projekti magama minema, tuju aga oli teistega koos olla.

Käisime linnapeal. Wicklows jällegi. Meie põhiline maandumiskoht.

XXX Wicklow
See on selline mõnus iiri stiilis pubi, mõnusa muusika ja piljardilauaga! Nagu ka kõigil varasematel kordadel, mängisime piljardit. Ma ei tea, mis viga, aga sel laual on mingisugune needus. Kõik mängud, mis olen seal mänginud, olen kaotanud. Aga mitte sugugi haledalt. Iga kord läheb lõpus lihtsalt midagi valesti. Must pall läheb küll sisse, aga valge läheb ka või mul on veel viimane löök teha, aga see läheb mööda ja seejärel vastane võidab. Igaljuhul on mul tekkinud tõsine hirm selle laua ees. Iga kord ma peaaegu et värisen kui minu kord mängida on. Aga see ajab mu lihtslt nii närvi! Ma lihtsalt tunnen kohustust lõpuks seal võita. Ei loe, keda ma täpselt võidan, vaid see, et sellel laual võidan. Meil on seal tekkinud tore gäng ka. On veel paar inimest, kes alati seal nädalavahetustel mängimas käivad.

Üks ameeriklase välimusega mehhiko mees. Davy. Kusagil 50 aastane ja prillidega. Tõsiselt hea mängija, kes võidab enamus oma mängud taktikatega. Ta oskab kümme lööki ette mõelda. Loomulikult on tal ka osav käsi. Viimane kord läks lihtsalt nii napilt! Oleksin ta jällegi äärepealt võitnud ja siis see kuradi viimane pall!

Teine on pikkade mustade juuste ja veel pikemate küüntega palsameerija ametit pidav mees. Jaime. Kuigi tema välimus ja elukutse võivad esimesel hetkel küll veidi hirmuäratavad tunduda, siis teadke, et ta on hästi muhe. Temaga nüüd kavatsen sel nädalavahetusel pikemalt harjutada. Lähen reedel varem kohale. Ka tema mängib muidugi väga hästi. Ta on ka alati seal kohal. Seletas, et ta töökoht on seal lähedal ja ta peab lihtsalt alati kättesaadav olema. Teate küll, kui keegi ära sureb ja ta siis lahti lõigata tuleb, et organid välja võtta ja matusteks valmis seada.

Siis on veel üks tüdruk, kes mängib ka väga hästi, kellega mul endal aga ei ole õnnestunud ühtegi partiid teha.

Siis on veel üks kutt, kes tegelikult töötab seal pubis, aga oma vabadel õhtutel käib piljardit ka mängimas. Ta on muide päris kena, uhlala.

Veel kaks tüüpi, kellega alati jutustame, kui samal ajal sinna satume. Ja nad on tõesti ka iga nädalavahetus seal.

Hea küll, meie piljardisõprade klubi tutvustus tehtud, nüüd siis lähemalt.

xxx
Reedeõhtul istusime nõnda siis seal ja käisime hiljem kellegi sünnipäevapeol. Seal oli üks kutt, kes on mustkunstnik nagu minagi, niisiis me üksteise võidu näitasime teineteisele ja publikule trikke. Lõbus! Õhtu möödus nii ruttu ja oligi käes aeg magama minna. Külmaks oli ka õues läinud (pidu oli väljas). Läksime Leonardo juurde, kel muide oli tõsiselt uhke elamine, ja tegime enne magamaminemist sooje võileibu. Ohtra tšilliga! Njämm! Ma hakkan tõsiselt tšillit taga igatsema, kui koju tulen. Olen sellega ohtlikult ära harjunud. Märkan, kuidas toit tundub lausa maitsetu, kui ikka korralikult tšillit peale ei ole pandud. Pärast toda öist söömaaega, jäime nagu notid magama.

Järgmisel hommikul tuli aga vara ärgata, sest läksime Bernali. Minu jaoks juba teistkordselt. Mäletate, see on see pühamägi, millest rääkisin. Positiivse energiaga mägi.
Seekord ronisime veidi kõrgemale, kui eelmisel korral Erikaga olin jõudnud. Mäe tipust kostus muusikat, miskine bänd oli oma tehnika sinna üles tarinud ja seal peeti kontserti. Me aga lõõtsutasime juba mäe jalamile jõudes, niisiis ei hakanud seda kolmetunnist vaevalist retke tippu siiski ette võtma. Lisaks oli ka õudselt palav ja mul peokingad jalas, mis mulle ilusad vesivillid tekitasid. Jalutasime hiljem veidi ka Bernali linnakeses, jõime tänavakohvikus cappuccinot ja tulimegi tulema. Õhtupoolik möödus jällegi Leonardo juures. Tema aias, kus terve perekonna piknikku peeti. Sõime siis šašlõkki ja rääkisime niisama juttu. Mina, Amber ja Hofi oleksime tahtnud küll hea meelega juba linna minna, aga kohe kuidagi ei saanud sealt tulema. Kuni kella 8ni õhtul. Sõitsime lõpuks keskusesse! Backstage nimelises baaris, jällegi piljardit mängides, möödus meie õhtu. Mingil hetkel läksime Amberi ja Hofiga jalutama. Istusime ühes teises baaris, kuulasime live-muusikat ja lollitasime. Nalja sai tol ühtul tõesti palju. Põhiliseks teemaks oli ikka see, et oleme siin Mehhikos veedetud aja jooksul paksuks läinud! Tegime gordita-fotosid ja naersime vist küll pooled kilod maha.

Pühapäeva veetsime jällegi linna keskuses. Lõpuks sai korralikku turisti mängida. Noh, mina olin rohkem teejuhi ametis ja tegelikult neis ohtades juba käinud, kuhu sisse astusime, aga huvitav oli ikka. Käisime kuntsimuuseumis ja hiljem regionaalmuuseumis ja ühes kunstigaleriis ning suveniiriturul. Küll on kahju, et mul ei ole enam raha jäänud, et suurt midagi osta. Mehhiko kästiöö on lihtsalt imeilus. Neilt turgudelt võib leida nii palju ilusaid asju! Avastasin ka ühe pisikese kunstiateljee, kus kunstnik ise parasjagu maalimas oli. Oii, seal oli nii palju vingeid maale. Jõllasin seal oma pool tundi. Kella 7 paiku olime juba nii väsinud, et tundus, et kell hakkab pigem 12-le liginema. Aga vapralt jätkasime siiski oma matka ja asusime mõnd toredat baari otsima. Ja uskuge või mitte, aga peale mõningast otsimist lõpetasime jällegi Wicklows Jaime ja Davyga piljardit mängides. Oli tõsiselt tore õhtu, aga kuna olime väsinud, lahkusime juba 12-ne paiku. Ka sel ööl jäin tüdrukutega Leonardo juurde ööseks. Meil oli seal kolme peale päris oma tuba, vannitoaga ja puha. Armas ja ilus. Selline tunne nagu oleks tõesti hotellis peatunud. Leonardo valmistas meile igal hommikul söögi ja ta ema pani isegi meie rätikud kuivama, kui olime unustanud.

Tol õhtul tegime tüdrukutega girly-talki. (Ma tean, et praegu kiku ja heleriin ja heidi ja muud sõbrantsid kõik ütlevad, et näe, kes nüüd inglise keelseid väljendeid kasutab. Jah, aga see oli girly-talk, sest see oligi inglise keeles!) Igatahes, jutustasime kella poole viieni hommikul. See oli meie viimane õhtu. Järgmisel päeval jätsimegi hommikul bussijaamas nägemiseni a nad sõitsid tagasi Ocotlani. Järgmine kord kui ma Amberit ja Hofit näen saab ilmselt olema Euroopas ja kes teab kui pika aa pärast. Peame plaane, et loodetavasti järgmisel sügisel(selleks ajaks on nad ka tagasi tulnud), saame kokku. Läheme mina ja Amber näiteks Hofile Islandile külla, või siis saame Belgias kokku või tulevad nemad Eestisse. Eks siis selgub. Jään seda väga ootama.

Esmaspäeval meenus mulle veel midagi. Et oli jäänud vaid täpselt kolm nädalat selleni, kui lennuki peale istun, et koju sõita. Nüüdseks juba veelgi vähem. 18 päeva. Chicos y chicas, familiares y amigos, ma olen 18 päeva pärast kodus!

xxx
Teisipäval vaatasime „Marie Antoinette” nimelist filmi. Kirsten Dunst peaosas. Ma armastan vaadata sellest ajast rääkivad filme. 17, 18, 19 sajand. Eilne rääkis 18.sajandi lõpust.
Pikad korsettide ja sitside, satside, volangidega kleidid. Uhkes soengud. Maskiballid. Kuniglikud kombed ja intriigid. Ma tõesti naudin kõiki sellest ajast rääkivaid filme ja raamatuid. Peale filmi tekkis huvi lähemalt Marie Antoinette kohta uurida ka ja sellega katerve õhtupooliku tegelesin. Sain targemaks küll.

xxx
Koos oma saatva organisatsiooni Estyesiga, kavatseme läbi viia projekti, palumaks Eesti koolide lastelt abi Mehhiko koolide laste hariduse toetamisel. Kas te teatsite, et Mehhiko koolides tuleb nt ka keskkooli eest maksta? Ja tuleb maksta, kui sa näiteks oma kontrolltööd tehes läbi kukud ja uuesti tahad proovida. Koolivormide eest tuleb maksta. Ja loomulikult kõigi õpikut, vihikute ja muude materjalide eest. Väga paljudel perekondadel aga ei ole seda raha kuskilt võtta, niisiis jäävadki lapsed ilma keskkooli hariduseta. Ülikoolist rääkimata.
Nõnda siis, kui ma nüüd tagasi tulen, siis hakkame sellega lähemalt tegelema ja loodetavasti kui projekt õnnestub, saame siinsetele lastele veidikenegi abi saata. Hoidke meile pöialt! :)

xxx

Täna käisin jõusaalis. Agaralt astus ligi üks mehine mees ja tutvustas end. Tere, olen Eduardo. Mis sinu nimi on? Sa oled väga ilus! Kas sul on poiss-sõber ka?
Ütlesin igaksjuhuks, et on küll. Noh, ega sellest pole lugu. Kas sa arvad, et su poiss-sõber pahandaks väga kui ma su välja kutsuksin? Ma siis ütlesin, et mõtlen järele ja põgenesin.

Filmid ja mentaliteet, sürr ja mayad.

Tere! Ikka ja jälle olen siin teid tülitamas! Aga ma ei saa midagi sinna parata, olen lihtsalt nii egotsentriline, et pean oma igapäeva tegudest tervele maailmale teada andma ja mis kõige hullem, usun siiralt, et neist loetakse ka! :)

Täna ma nägin unes Kiku ja Hele-Riini korterit. See asus viiekordse maja neljandal korrusel ja sel oli hästi suur rõdu. Ja Hele-Riini tuba oli väga imelik. Aga muidu oli päris ilus. Ei jõua juba ära oodata, et teile tegelikult ka Viljandi külla saaks tulla, et teie uus elamine siis lõpuks üle vaadata. Enda kodu samuti, sest seegi pidavat olema viimaste kuudega päris palju muutunud.

Teate, ma tulen juba 28 päeva pärast koju! See on ju ääretult varsti! Imelik kuidas aeg võib nii suhteline mõiste olla. Vahel sõidad kaheks nädalaks puhkusele ja see tundub nõnda pikk aeg. Teinekord aga näed on sul veel terve kuu võõras riigis olla, aga selline tunne on nagu peaks juba vaikselt asju hakkama pakkima. Veel viimased nädalad, viimased nädalavahetused, viimased siinsete sõpradega kokkusaamised, viimased tortad, viimased hullud mehhiko bussid ja tänavail maiustusi müüvad indiaani naised. Muidugi kes teab, ehk tulen siia veel kunagi tagasi. Ideaalis tahaksin küll. Iseasi kas see ka tõeks saab. Maailmas on nii hunnitult palju põnevaid kohti, mida külastada. See, et ma ühe enda jaoks olen avastanud, ei tähenda, et peaksin vaid sellega piirduma. Aga siiski, kui tuleb võimalus, siis tulen kindlasti tagasi. Jääb ju päris palju armsaks saanud inimesi siia maha.

xxx

Eelmisel nädalal käisin ma iga päev jõusaalis, kas siis salsa-tunnis või lihtsalt trenni tegemas. Huvitav, et kui salsa-tunniks tulevad kõik naised kokku, siis muidu keskpäeval kohale jalutades, et trenni teha, võib ümberringi vaid mehi näha. Ja siinsed jõusaali-mehed ei ole ikka naljamehed. Neil on muskleid mägedena! Tõsiselt! Vahel ümberringi vaadates tekib selline tunne justkui oleks filmi sattunud, mõnda Prisonbreak´i vanglastseeni. Ja mina olen ainuke naisvang.

Siinsed musklimehed aga on äärmiselt sõbralikud. Alati on kellelgi seletada, kuidaspidi ühte või teist kangi ikka tõsta tuleb ja milliseid lihaseid see treenib. Mul oleks nagu korraga kümme eratreenerit.

Siis salsa-trenni ajal on täpselt vastupidi. Mehed põgenevad saalist ja naised kogunevad kohale.

Aga salsa-tunnid on ka ikkagi jätkuvalt väga toredad. Eelmisel kolmapäeval oli küll miskipärast üks teine õpetaja. Selline veidi hüper-energiline tädi. Keksutas üles ja alla ja küljele ja teisele küljele. Endal vähemalt 50 aastat kuklal. Tõesti raske oli sammu pidada! Ikka lõõtsutama võttis kohe!

xxx

Lisaks olen jälle aktiveerinud oma mustkunsti huvi! Mulle ikka tõesti väga meeldib. Eelmise nädala õhtud veetsin küik arvuti taga uusi trikke õppides. Ma oskan nüüd juba münti läbi purgipõhja panna ja umbsõlmest end lahti siduda ja tassi kaduma panna ja mündi kaduma panna ja raha katki teha ja siis ära parandada ja muidugi veel hulgi kaarditrikke.

Parasjagu õpin kuidas niiti oma kaela sisse panna. Tuleb tunnistada, et mul on ikka päris palju vaba aega siin. Aga, kes teab, võib-olla see ei jää vaid vaba aja tegevuseks. Kui koju tagasi tulen, siis pean ju kuhugi tööle minema paariks kuuks enne ülikooli. Ehk aga hakkan tavalise ettekandja/poemüüja töö asemel hoopis mustkunstnikuna raha teenima! Pean jah veidi veel harjutama ikka.

xxx

Eelmisel neljapäeval käisin Phoebega kohvikus kohvi joomas. Originaalne mis! Hehe, aga igatahes. Meid astus tervitama üks mees, nii neljakümnendates võis ta olla. Ta oli koos oma õega. Nad kutsusid meid oma venna sünnipäevale, mis pidi aset leidma kolme nädala pärast.

Ja oleks väga tore kui me tuleks, sest kõik nende nõod tulevad ka külla ja on vaja ju ilusaid tüdrukuid neile tutvustada. Meile lubati maili peale päevakava saata. Eks siis näeb, aega veel mõelda, kas läheme nõbusid võrgutama:d (vaevalt!)

Eelmisel reedel istusin pargis. Üks (jällegi) neljakümnendates mees, nimeks Jesus, astus koos oma pojaga ligi. Tere, kas sa saaksid mu CV inglise keelde tõlkida? Paaluuun! Mul on töö juures vaja. Oot, ma viin poja kooli ja siis võime seda koos tõlkida. Kus sa muidu elad?

Appi, kas on see võimalik, et sa oled neljakümnendates ja võtad oma poja kaasa ja leiad mõne tobeda vabanduse, et endast poole nooremale heledapäisele (arvatavasti) ameeriklasele või siis kui Euroopast, sel juhul sakslasele, külge lüüa. Vahel suudan ikka päris üllatuda.

Peale pikka veenmisprotsessi ma siiski keeldusin järjekindlalt ja teatasin, et pean oma tööd jätkama.

xxx

Mäletan kui üks enne mind Mehhikos käinud vabatahtlikust eesti tüdruk mulle rääkis, et ega neid väga ei huvita, kust sa pärit oled ja milline sinu maa on. See, pean tunnistama, on küll enamjaolt tõsi. Mehhiklased ei ole väga suured reisisõbrad ja ehk ka seetõttu ei ole neil nii palju huvi maailmas olevate riikide vastu. Enamus mehhiklasi ei ole kunagi oma riigist väljunud. Tõsi muidugi ka, et sellelgi on omad põhjused. Esiteks on elatustase siin Euroopast märkimisväärselt madalam ja paljudel inimestel lihtsalt ei ole võimalust, teiseks on neil siin kohapeal tohutult palju ilusaid kohti, mida külastada, peamiseks põhjuseks aga on ilmselt üldine mentaliteet. Inimestel on paljuski teised väärtushinnangud. Asjad, mis neile on olulised, ei pruugi keskmisele eurooplasele nii olulised olla. Võtame kasvõi religiooni, sellega kaasneva abielu tähtuse. Esimesena tuleb ikkagi pere ja elukoht, töö. Hiljem ehk võiks ju reisida, aga samas läheb raha siis igasugu muudeks asjadeks vaja. Jah, väga suured reisija nad ei ole.

Ega eestlasedki vist väga. Naljakas on, et oma trippidel, mis siin teinud olen, olen ma enam kui kolm-neli korda kuulnud inimesi mulle ütlemas täpselt neid sõnu: Sa oled küll esimene eestlane, keda ma kohtan. Eestlased vist ei reisi väga palju?

Siis ma ikka teen nalja, et meid on nii vähe, et Mexico Citysse mahuks 20 Eesti-täit inimesi, et ilmselt selles on põhjus. Aga tegelikult. Kui ma vaatan kui palju reisivaid jaapanlasi, sakslasi, soomlasi, rootslasi ma kohtan, siis tundume tõesti sel alal veidi tagasihoidlkumad. Või on eestlased lihtsalt rohkem sellised Sharm-el-Seikhi ja Ibiza paketireisi tüübid. Ma ei räägi muidugi kõigist. Kunagi ei saa liialt üldistada. Vahel veidi aga vist võib. Aga ehk on reisimine meiegi jaoks veel uus, mitte nii sisse harjunud tegevus. Vanemad eestlased on ju ikkagi väga pikalt kodumaa-vangis pidanud olema ja seetõttu ei ole see veel ka meie mentaliteeti sisse sulandunud. Aga lahe on reisida, seigelda, ära eksida, leida end kohtadest ja olukordadest, mis vahel täiesti sürreaalsed tunduvad. Sürreaalsed, sest nad erinevad. Erinevad sellest, mida oma igapäevas nägema olema harjunud. Nõnda aga õpime. Elult :)

xxx

Blaa. Blaa. Pläägutas pläkutaja plakatil. Mis see Savisaar teil seal Eestis jälle korraldab?

Mingi ajuvaba laimukampaania pidi käima ja netis saab valitsuse vastu hääletada ja savionu blogist lugeda, et tema ei taha Laariga väitlusele minna, sest too ei ole piisavalt tähtis. Miks meil poliitikud nagu alles lasteaiast välja saanud on? Ja majandus vist ikka päris keerulises olukorras nagu aru olen saanud. Hmh, loodan, et noortele naismustkunstnikele vähemalt tööd jätkub. Muidu on küll veidi jama minu jaoks. Siin Mehhikos on praegu päris hea olnud, sest Mehhiko peeso muudkui langeb, niisiis Eesti krooni väärtus minu jaoks on vaid koguaeg tõusnud.

Ja see, mis Iisraelis Gaza sektoris toimub on ikka täiesti sürr. Õudus. Tundub liiga jube, et olla tõsi. Oleme mõttes nende inimestega ja proovime koos uskuda, et see terror lõppeb pea. Piisavalt uskudes on kõik võimalik! Peab olema! Kes aga veel ei usu, et on viimane aeg uskuma hakata, võib enne seda blogi lugeda: http://palestiina.blogspot.com/2009/01/iisreali-lapsed-saadavad-sonumeid.html .

xxx

Eelmisel reedel vaatasin "Apokalypto" nimelist filmi. Sõna "apokalypto" tähendab "paljastada". Film oli mayadest. Mel Gibsoni kirjutatud ja teda võib ka ühes peaosadest näha. Oli päris tõeline ja päris julm. Kohati pidi ikka hambad risti istudes vaatama. Aga jah, verevalamine ja jõhkrus on maailmas eksisteerinud sama kaua kui armastus ja headus, mõlemad võrdselt, aegade algusest saati.

Kui võtta aga kultuuri tundma õppimise seisukohalt, siis oli päris palju valgustavaid seiku. Vähemalt minu jaoks, kuna parasjagu olen mayade kohta ka lugemas. Nõnda siis said nii mõnedki asjad selgemaks. Mayade kultuur ja ajalugu on täis saladusi, mõistatusi, tarkusi ja teadmisi. Nende tundma õppimine on suur aga väärt ettevõtmine. Vähemalt olen algust teinud..

Seitse mayade ettekuulutust (vabandust, et nad on inglise keeles aga ma ei leidnud kusagilt eesti keelset teksti ja tõlkida/ümber jutustada ei jaksa, sest kell on juba päris palju ja tahan magama minna) :

THE SEVEN MAYAN PROPHECIESThe first prophecy tells us about the “time without time,” in it it’s said that starting in 1999, the human being has to choose to make a change of attitude and conscience; to open its mind to integrate everything that exists. This will be a period of 20 years (a cycle that according to the Mayanss started in 1992 and will end in 2012, a key date for the indefinite transformation), in which humanity will enter a process of great learning and change. They also pronounced that seven years later will start a period of darkness in which will face every individual will be faced with his own behavior. Humanity will enter the great room of mirrors; materialism will be left behind and will give way to liberation from suffering.

The second prophecy states that the answer to everything is within every individual, that its behavior determines its future. It confirms that beginning with the solar eclipse of the Aug. 11, 1999, the behavior of all humanity will change rapidly. They assure that starting after this eclipse, men would easily lose control of their emotions or will acknowledge their inner peace. It also indicates that the energy that is received from the center of the galaxy is causing an increase in the vibration of the planet and brain waves, altering their behavior, their way of thinking and feeling. This prophecy mentions two paths: one of comprehension and tolerance and another of fear and destruction. The path to follow will be chosen individually.

The third prophecy states that there will be a change in temperature, producing climactic, geological, and social changes in a magnitude without patterns and at an astonishing speed. One of them will be generated by man in its lack of conscience to care for and protect natural resources of the planet and the other generated by the sun, which will increase its activity due to the increase of vibrations..

The fourth prophecy points out that the anti-ecological conduct of man and the greater activity by the sun will cause a melting of ice in the poles. It will allow the Earth to clean itself and green itself again, producing changes in the physical composition of the continents of the planet. The Mayans left registers in the Desdre codices that every 117 spins of Venus the sun suffers new alterations, and huge spots or solar wind eruptions appear.

The fifth prophecy says that all systems based on fear, on which this civilization is based, will suffer simultaneously with the planet and man will make a transformation to give way to a new harmonic reality. The systems will fail and man will face himself and in this a need to reorganize society and continue down the path of evolution that will bring him to understand creation. Only one common spiritual road for all humanity that will end all limits established among the many ways to look at God will emerge.

The sixth prophecy points out that in the next years a comet will appear whose trajectory will endanger the existence of man. This culture considered comets as agents of change that came to put into movement the existing equilibrium, allowing the evolution of the collective conscience. For the Mayans God is the presence of life, has all shapes and has infinite presence.

The seventh prophecy: In this prophecy it’s said that from the year 1999 and until 2002, the light emitted from the center of the galaxy synchronizes all living beings and allows them to voluntarily access an internal transformation that produces new realities. The Mayans mention that every individual has an opportunity to change and break its limitations, with it creating a new way of communicating through thought. It’s predicted that limits will disappear, a new era of transparency and light will begin, the lie will end forever.

xxx

Laupäeval tulid Amber ja Hofi mulle külla. Ööbisime Beto juures. Tore õhtu oli. Mul oli tõeliselt hea meel neid jälle näha, üle pika aja. Mängisime Jengat, mina tegin oma mustkunstitrikke, käisime baaris piljardit harjutamas ja naasesime magama kella nelja paiku enne veel paar maitsvat tacot/tortat alla kugistades. Nad tulevad sel nädalavahetusel uuesti ja seekord lausa kolmeks ööks, niisiis, ootan juba innukalt järgmist nädalavahetust.

xxx

Täna oli mul ka huvitav hommikupoolik. Käisin tähtsale firmabossile tundi andmas.

Sabritas on üks Mehhiko tuntumaid kartulikrõpsude/maiustuste tootjaid ja selle keskus asub just nimelt siin, Kesk-Mehhikos. Kohalikule Queretaro allüksuse juhile ma siis tundi ansingi. Homme tulevad tähtsad külalised New Yorgist Mehhikosse, et firma tegevusega tutvuda.

Neil seisab ees tähtis väljasõit. Boss Fransisco(või Paco nagu tal palus mul end kutsuda) peab aga tähtsatele külalistele presentatsiooni tegema ja lisaks nendega ühest kohast teise sõites nendega autos jutustama. Nõnda oligi ta siis helistanud meie inglise keele instituuti, kus ma ka vahel ikka töötan ja palunud endale tänaseks õpetajat. Saadeti mind. Olin küll algul veidi hirmul. Inglise keel ei ole ju mu emakeel ja seetõttu teen minagi ikka vahel vigu ja ei tea mõningaid sõnu. Eriti veel mingeid spetsiifilisi majandustermineid. Õnneks aga läks kõik hästi.

Ta esitas mulle oma presentatsiooni ja jutustas firmast ning harjutas minu peal lugusid, mida ta homme siis külalistele rääkima peaks. Mina aga parandasin teda, kui ta vahel millegagi eksis. Põhiliselt aegadega. Ega ta palju vigu ei teinud. Tegelikult rääkis ta väga esinduslikku inglise keelt, paljude keeruliste terminitega, mis mulle kohati arusaamatuks ka jäid. Aga siis ma tegin lihtsalt tarka nägu ja lasin tal edasi rääkida. Tore onu oli, päris muhe ja sõbralik. Kuigi ikka oli tunda, et ärikas. Oskab seebimullijuttu rääkida. Palka maksti selle kahe tunni kuulamistöö eest 500 peesot(enam-vähem sama palju kroone). Mul läksid silmad suureks, kui ta seda ütles. Nõnda võiks ju täitsa elada. Töötad päevas kaks tundi ja kuulad kedagi jutustamas ning teenid selle eest 250 krooni tunnis. Kuigi praegu siin ma sellest palgast ju endale tegelikult midagi ei saa. Läheb inglise keele instituudile ja siis protsent sellest El Puentele, minu organisatsioonile, sest teen seda tööd vabatahtlikult, et neile raha teenida. Kogemus ise aga oli päris kift.

Niisiis. Mida olen viimased kaks nädalat teinud?
Tööd. Ja ei suurt midagi muud. Ei, valetan, One Tree Hilli olen ka vaadanud. Iga päev! Ja enam kui paar tundi päevas! Olen sõltuvuses. Ja sellel kuradi sarjal on kuus hooaega! Olen alles teises. Nüüd aga siis veidike täpsemalt..

Jõudsin oma reisilt tagasi teisipäevasel päeval. Peaaegu kaks nädalat tagasi. Juba samal päeval andsin ka tunde. Olen oma töö ja selle eesmärgi üle viimasel ajal veidi pikemalt järele mõelnud ja otsustasin, et selleks, et neid tõesti inglise keelt rääkima panna, pean ikka kõvasti rohkem pingutama kui seda siiamaani teinud olen. Nõnda siis olengi nüüd üritanud korraliku õpetajana kõik tunnid võimalikult produktiivseks muuta, lisatunde anda ja mitte lubada kellelgi tundidest puududa! Isegi koduülesandeid olen hakanud andma. Aga tõsi on, et on näha, et see toimib!Paljudel neist on sarnane probleem- neil on juba korralikud teadmisvarud, nad teavad grammatikareegleid ja hulgi sõnu, aga neil puudub praktika, mis muudab nad suhtlemisel väga argadeks ja ettevaatlikeks. Ja nõnda nad siis tihtipeale otsustavad pigem mitte üldse rääkida, kui et veidi valesti rääkida. Jah, ja selle muutmise kallal ma nüüd töötanud olengi.
Igas tunnis lasen neil midagi lugeda ja seda siis mulle ümber jutustada. Või siis ise lugusid välja mõelda või küsimustele vastata. Harjutusi teha, mis paneksid neid rääkima. Nõnda siis otsustasingi, et oma viimasel 1,5 kuul keskendun nende „avamisele” ehk „ et nad oma juba omandatud teadmisi ära hakkaksid kasutama” . Eks ilmselt selles keele õppimise võti peitubki- suhtlemises. Suheldes õpid. Vähemalt nõnda on minu hispaania keel tulnud. Siia tulekust saadik ei ole ma peaaegu kordagi oma nina hisp. keele õpikusse pistnud. Olen lihtsalt rääkides ja vigu tehes õppinud. Samamoodi nagu vajadus mingi sõna järgi paneb sind seda sõna otsima ja kui selle lõpuks leidnud oled, tuleb see sinuga kaasa, kinnitub su meelde ja laseb end järgmisel korral kui teda vajad juba vabalt kasutada.

(17. 01.09 õhtu)
Nõndaks. Hetkel istun oma ülemise nari voodil, kell on 00.41 ja üks mu pidzaama nööpidest hüppas just eest ära. Pean tunnistama, et olen siin Mehhikos olles õmblemise jälle meelde tuletanud. Kodus ikka alati vanaema parandas kõik sokid ja sukad, aga siin pean ise hakkama saama. Mul on täitsa olemas oma õmblemistarveteesmaabipakike.
Kuulan muusikat, kuulan Racooni. Tekitab hea tunde. Mälestusterohke. Rahuliku.

Eelmisel nädalavahetusel käisin Erikaga väljas. Hiljem saime ka Phoebe ja ta sõbraga kokku. Käisime ühes iiri pubis, kus sai ka piljardit mängida! Ma ütlen, kui tagasi tulen, olen proff valmis! Hmh, hea küll, sinna on veel pikk tee, aga vähemalt ma liigun selles suunas. Optimistlikult! Optimism on kõige alus.

Ja siis viimasest nädalast. Võin paari sõnaga kokku võtta. Tegin tööd. Vaatasin One Tree Hilli. Tegin jällegi tööd. Vaatasin jällegi One Tree Hilli.
Kolmapäev siiski oli veidi vaheldusrikkam. Läksin uuesti jõusaali! Arvestades kõiki neid saiakestemägede näol tehtavaid annetusi, mis meie projektile viimasel ajal eriti tihedalt laekunud on, on viimane aeg trenni hakata tegema!
Aga on päris raske elada leivatehases(kus küll leiba ei leidu, aga saia see-eest lademetes) ja mitte seda süüa. Ja pean tunnistama, et siinsed pagaritooted on väga maitsvad. Nõnda ma siin maiustan ja luban, kui Eestisse tagasi tulen, elan järgmised pool aastat vaid leiva peal.

Aga mõnus oli jälle veidi trenni teha. Lihased olid küll järgmine päev päris valusad, aga läksin ikkagi uuesti. Sealsed töötajad(õigemini on neid vaid kaks) on väga toredad. Üks naine ja üks mees. Alati aitavad. Andsid mulle ka treenimiskava, mida järgin. Nõnda on tegelikult hulka lihtsam ka. Sul on eesmärk, mis tuleb täita, mitte ei lahmi lihtsalt huupi.

Ma ärkasin eelmisel neljapäeval selle peale, et Martha astus tuppa, et Chave riided ta voodi peale panna. Avasin silmad ja tervitasin teda. „Buenos dias!” „ Buenos dias Maaja! Sabes que esta lloviendo?” Päriselt?? Sajab?? Olin kraps üleval. Viimati kui siin taevast midagi alla tuli oli vist septembris kui õigesti mäletan. Isegi pilvi ei ole. Ainult sinine taevas ja päike. Jah, võite küll öelda, et mida sa siis veel kurdad. Aga uskuge, ka sellisest ilmast võib vahel ära tüdida.
Igaljuhul olin äärmiselt rõõmus, et vihma sadas. Või õigemini oli sadu just lõppemas. Praktiliselt lõppenud. Aga maa oli märg ja see imeline lõhn pärast vihma täitis mu kopsud ning südame. Kurbusega jälgisin, kuidas algul üleni märg asfalt vaikselt jällegi oma tavalist olekut hakkas võtma. Aga taevas jäi siiski pilviseks ja oli just parajalt jahutav.
Teadsin, et pean selle toreda päevaga midagi ette võtma, niisiis otsustasin, et kasutan ära mulle teie poolt saadetud annetused ja lähen teen kellegi päeva rõõmsamaks. Tükk aega olin mõelnud, mida sellega täpsemalt teha. Seda oli 1000 peeso ringis (mis on kusagil 1000 krooni ringis).

Läksin linna peale. Jalutasin ringi ja nautisin ilma. Korraga märkasin, et mind valdas jälle see tunne. See tunne, mis sinus on, kui oled võõras riigis, võõras kohas, mis tundub nii põnev ja avastamisvalmis. See on selline iseäralik ärevus, mis kahjuks kusagil pikemalt peatudes kaduma kipub. Vahel siiski Tallinnas või Keilaski ringi jalutades üritan ka seda endas leida. Ja vahel leiangi.

Istusin Alameda pargis. Siis silmasin silmanurgast üht indiaaninaist, väikese lapsega, väravate ees maiustusi müümas. Astusin juurde ja palusin paki nätsu. Küsisin talt, kas tal on veel lapsi. Jah. Tal on viis tütart. Noorim oli too, kes temaga kaasas oli. Kolme aastane maailma kõige armsama naeratusega Aleksandra. Jah, just nende päeva kavatsesin ma rõõmsamaks teha. Rääkisin talle, et minu sõbrad saatsid mulle veidi raha, et saaksin seda siin kellegi heaks ära kasutada.
Pakkusin välja, et me läheksime koos poodi ja ostaksime selle summa eest tema perele vajalikke asju. Ta oli algul tõesti üllatunud, kuid siiski ütles arglikult, et jah, sellest oleks küll palju abi.
Sõitsime Bodega Aurerasse. Midagi meie Prisma taolist. Algul oli ta väga ebalev, ei osanud ilmselt kuidagi selle olukorraga harjuda. Jah, eks ma mõistsin ka. Üritasin lihtsalt naeratada ja talle seletada, et tõesti tahan teda vaid aidata ja ei taha selle eest mingit tasu.
Algul ei julgenud ta ka midagi valida. Väike Aleksandra tegi pigem töö tema eest. Näitas näpuga, et tahab tekki ja tahab süüa. Lõpuks aga saime ikka korvi täis. Põhiliselt kuivtoiduaineid- riisi, ube, suhkurt, soola jne. Veidi kana, piimatooteid ja juurvilju. Seepi, pesupulbrit. Jah, ühe teki ka. Ja lõpuks panin korvi ka ühe ilusa valge tordi. Et oleks neilgi päev, mil kogu perega koos rahulikult korralikku ja rikkalikku õhtusööki saaksid süüa.
Hiljem võtsin neile ka takso ja saatsin nad kodu poole teele, ülejäänud summa, mis veel üle jäi, kaasa andes.
Enne aga ta tänas mind. Vaikselt ja ikka veel arglikult, kuid tema silmis võisin näha siirast tänutunnet, mis minussegi erakordselt rahuliku ja südamliku tunde tõi.
Kuigi sellest toidust jätkub ehk vaid nädalaks-paariks, et oma suurt peret toita, siis loodetavasti, see kogemus andis ka tollele indiaaninaisele veidi rohkem usku, et maailmas on inimesi, kellele nende saatus korda läheb ja kes neid aidata soovivad. Ja ehk kunagi kui keegi tema abi vajab, siis meenub talle, kuidas teda kord aidati. See on lumepalliefekt. Tehes head, kasvõi vähekese, anname ühe tõuke jälle juurde. Suur aitäh teile kõigile, kes te annetasite. Teadke, et te tegite kellegi päeva õnnelikuks!


Reede hommikul käisin salsa-tunnis. Ikka sama lugu. Kari keskeas naisi ja mina. Kuid seekord oli tavalise ühe mehe asemel lausa kaks! Hmh, tore lugu küll! Aga mulle meeldib see tund. Trenni tegemiseks on ta väga hea. Konkreetset salsat me küll nii palju ei õpi, aga eks mingil määral liikuvust ja oma keha tunnetamist ikka. Ja lisaks on palju hüppamist ja kargamist ja sammude tegemist, mis võtab su mõnusalt läbi ja laseb tunda, et tõesti sai trenni tehtud. Sel reedesel hommikul aga juhtus esimest korda, et jõusaali oli sattunud ka üks tõesti kena välimusega mehhiklane. Tantsupeeglist ikka piilusin ta poole. Ja siis järsku tuligi ta meie tantsimisplatsile lähemale harjutusi tegema. Ta oli oma sõbraga. Nad rääkisid juttu ja jäid siis meie tantsimist jälgima. Ning just sel hetkel pani õpetaja peale ühe eriti rütmika reggaetoni loo ja käskis meil üht eriti tobedalt välja paistvat harjutust teha! No kurja, täielik ebaõnn! Hüppa ühele poole kaks sammu, liiguta puusi ette ja taha ja ette ja taha, hüppa teisele poole, liiguta puusi ette ja taha ja ette ja taha. Seal me siis hüppasime ja üritasime kiire rütmiga sammu pidada ja puusi hööritada. Ma ei kujuta ette kui topakas see eemalt vaadates paista võis. Kari 50nesi tädisid ja onusid(2) ja üks kõigist enam kui pea jagu pikem valgenahkne tüdo. Igatahes, naersid kena-poiss ja tema sõber meid kõva häälega välja.
Mnjah, muigasin ise ka ja üritasin neist aru saada. Ilmselt pidi see päris koomiline vaatepilt olema. Võluva salsaprintsessi mulje jätmine jäi seekord kahjuks ära.

Laupäeval käisin Laloga piljardit mängimas. Kohtasin teda tegelikult juba ammu, oktoobris. Vahetasime tookord numbrid ja lubasime, et teeme millalgi midagi, aga lubaduse realiseerimiseks näe läks aega kuni jaanuarini. Kohtasin teda ükskord pargis istudes. Ka tema tuli minuga lihtsalt niisama juttu rääkima. Erinevalt aga enamustest tavaliselt liginemiskatseid tegevatest meestest, kes on kas vanad või purjus või hambutud või vuntsidega või lihtsalt kahtlased, siis tema tundus tegelikult täitsa tore. Ta on 18, õpib esimest aastat ülikoolis. Elab siinsamas Queretaros.
Igatahes. Piljard. Jällegi. Algul ei läinud mul nii hästi. Ta oli öelnud, et mängib väga hästi ja ma olin vastanud, et mina ka! Minu jaoks aga on piljard paljugi psühholoogiline mäng. Kui tean, et pean ootustele vastama, siis lähen närvi. Kui minult aga ei oodata palju, siis saan lihtsalt inimesi üllatada. See tuleb palju paremini välja.
Niisiis esimese mängu kaotasin. Teise kaotasin ka, aga vaid seetõttu, et must pall läks kogemata sisse. Siis aga suutsin end järsku kokku võtta. Püüdsin oma enesekindluse kinni. Kolmanda ja neljanda mängu võitsin! Ja viienda ja kuuenda paarismängu ka! Õhtu oli korda läinud! See kaotamine mulle ikka ei istu. Teeb nukraks. Võitmine on palju toredam!
Oli lõbus ja igati kordaläinud õhtu. Ja mis kõige toredam, olin endale uue sõbra saanud.
Nüüd sel nädalalgi kavatseme miskit ette võtta, sest tal veel koolivaheaeg kestab.

Pühapäeval ärkasin kell 8. Erika helistas ja teatas, et läheme geisreid vaatama/nendesse ujuma. Nad tulidki mulle veidi enne üheksat järgi ja sõitsime välja. Erika sõber, kes meiega oli, viis meid kõigepealt omakorda ühe enda sõbra sünnipäeva järelhommikule. Või siis sünnipäevajätkule. Või kuidas seda nimetada. Sõime seal hommikust. Kõik eelmise õhtu sünnipäevakülalised kogunesid ka sinna ja tuli välja, et kõik nad tulevad kaasa. Siis tuli veel välja, et me ikkagi ei lähe geisritele vaid lihtsalt veeparki. Olin veidi pettunud, aga mis seal siis ikka, ühel tulevasel nädalavahtusel lubasid nad mind ka geisreid vaatama viia.
Veepark ise oli päris suur, aga inimesi ei olnud peaaegu üldse. See oli suurel maa-alal, kuhu igalepoole basseinid laiali pillutatud. Ka päris mitu toru oli, kust alla lasta. Kahjuks aga oli õhk suhteliselt jahe ja taevas veidi pilvine. Niisiis istusime lihtsalt ühes sooja veega basseinis ja ei tahtnud ninagi veest välja pista. Paar korda aga võitlesime külmaga ja läksime lasime liugu. Seejärel vahetasime riided. Muide, sealses riietusruumis kajas nagu Jumalaema Kirikus või siis selles Hispaanias San Sebastianis asuvas tunnelis(Timm, sa peaks mäletama.)- Imeilusasti!
Pidasime sünnipäevalistega piknikku. Pakuti šašlõkki tortillade ja cuakamole ja salsaga. Njämmi. Muidugi oli veidi imelik tunne, kellegi sünnipäeval, kellega ma kaks sõna olin vahetanud, šašlõkki pugida. Aga siin Mehhikos ei ole selles midagi nii ebatavalist. Sind võetakse vastu kui iga teist külalist- suure külalislahkusega.
Magasin päikese käes tunnikese ja põletasin oma näo ära. Tagasitulles peatusime San Miguel de Allendes ja tegime väikese tuuri vanalinnas. Imeilus linn. Justkui muinasjutt. Mulle väga meeldis seal ja loodan, et ehk leian võimaluse sinna enne kojutulekut veel tagasi minna. Üheks nädalavahetuseks näiteks.

Täna käisin jälle Immigratsiooni kontoris. Pean oma viisat nelja päeva võrra pikendama, sest see saab läbi 19.veebruar, lennuk aga läheb 23ndal. Aga mul paluti hiljem tagasi tulla. Seda tuleb teha vaid mõned päevad enne viisa läbi saamist. Nõnda siis- kasutu käik.

Istun jälle oma voodil, arvuti süles. Pidzaama nööp on ikka veel eest ära. Teised tüdrukud on ka juba voodites ja jutustavad klatšijutte. Kes kellele meeldib, kes mida kelle kohta ütles ja kes kellega abielluda tahab. Tõsi on, et mehhiklased abielluvad tihtipeale väga varakult. Nad rääkisid mulle, et San Ildefonsos, kust nad pärit on, abielluvad paljud tüdrukud juba 14-15 aastaselt. Kui naine ületab 25 piiri ja ikka veel abielus ei ole, võib teda juba põhimõtteliselt lootusetuks juhtumiks pidada. Muidugi on see rohkem nõnda külades ja maakohtades ja enam indiaani kogukondades, aga siiski. Ja väga tähtsat rolli mängib vanemate arvamus. Eks see on nõnda ka religiooni tõttu. Oma vanemaid tuleb austada ja nende tahtmise järgi talitada.
Kui vanematele ikka kavaler ei meeldi ja nad keelduvad oma nõusolekut andmast, siis võib väga tõenäoliselt abieluplaan katki jääda.

Aga lähen nüüd magama. Teile soovin ilusat uue päeva algust.
Nägemiseni 1 kuu ja 4 päeva pärast!

Maya

Vanad võlad 2

Nõnda siis. Jätkame.


Oli 30.detsember kui Michael ja Scott ära läksid.


Päeval käisin mõnede hostelist pärit sakslastega rannas. Igav aga oli, sest nemad olid ju kõik sakslased, niisiis ega nad mulle palju armu ei andnud ja inglise keeles rääkida ei viitsinud.


Õnneks aga tuli Ulises varsti minuga jutustama. Ulisest kohtasin juba oma esimesel õhtul Puertos. Ta müüs hosteli kõrval käsitöölaadal. Lisaks ehete tegemisele, ta ka surfab. Annab rannas surfitunde ja puha. Niisiis kohtasin teda iga päev koguaeg ja igal pool. Puerto on suhteliselt väike koht ka ja sellele lisaks turistidele mõeldud ala veelgi väiksem. Nõnda juhtusime tõesti koguaeg kokku saama. Kas siis klubis või rannas või tänaval.

Selgi päeval jutustasin temaga veidike ja jalutasin siis mööda randa alla keskuse poole. Järsku silmasin aga kahte tüdrukut, kes algul tuttavana tundusid ja kelle hetke pärast ka ära tundsin. Marie ja Liz! Mida teie siin teete??

Olin neid kohanud novembris Chiapases, kui Janil ja teistel külas käisin. Nemadki on vabatahtlikud, aga ühe teise organisatsiooni kaudu. Kuid üks meie org. omadest töötab nendega samas projektis. Igatahes oli hiiglama vahva neid näha ja mu üllatus oli veel suurem kui tuli välja, et nad peatuvad samas hostelis. Olid eelmisel õhtul tulnud, nõnda ei olnud neid veel seal näinud. Jalutasime nendega siis koos edasi. Mingil hetkel läksin neist lahku, sest tahtsin Casa Babyloni mõnd raamatut lugema minna. Mmm, seal oli sel kellaajal nii mõnus. Päike oli just loojumas ja saatis oma viimaseid sooje kiiri aknast sisse, terve hunnik põnevaid raamatuid ja puuviljakokteil. Istusin ja nautisin.

Õhtul ei teinud me suurt midagi. Olime kõik eelmisest õhtust väsinud, niisiis mängisime veidi piljardit, rääkisime juttu ja läksime magama.

Ja oligi käes. 31. detsember!


Planisime hommikul Laguunile kajakitega sõitma minna, aga turistiinfo puntkist anti nõu, et seda on parem õhtul teha, kui kuumus veidike maha jahtub ja päike looja hakkab minema.

Nõnda siis võtsime nõu kuulda ja läksime hommikupoolikul randa. Mina ja mu 3 belglasest sõpra. Kuigi nad on pärit eri osadest, nõnda siis Murielle on prantsuse-belglane ja Liz ning Marie flaami-belglased. Kuna kumbki ei osanud üksteise keelt väga hästi, siis valisid nad omavahel suhtlemiseks hoopis inglise keele. Imelik mõelda. Sama riigi kodanikud, aga ei suuda üksteisest aru saada. Mõnes mõttes on see nagu meilgi. Mäletan, kui meil koolis Sillamäe kooli noortega projekt oli, siis rääkisime nendega ka omavahel inglise keeles.

Nõnda siis, läksime randa. Võtsime kohad sisse ühe rannabaari võrkkiikedes ja logelesime niisama. Kella nelja paiku seadsime lõpuks sammud Laguuni poole.
15-minutiline bussisõit ja olimegi kohal. Laenutasime kajakid ja sõudsime uudistama.


Seal oli nii ilus. Ja vaikne. Ääretult vaikne. Vesi seisis justkui oodates midagi. Üksik lind lendas üsna vee piirini, et siis jälle kõrgustesse tõusta. Päike vajus vaikselt allapoole. Vesi oli soe. Vahepeal peatusime ja kastsime jalad lihtsalt vette ning lõõgastusime. Tegelikult tegime seda pea poole ajast. Me ei sõudnud kaugele, ei oleks olnud mõtetki, sest seal samas oli nii mõnus. Pealegi ei oleks pimedas hea olnud tagasi tulla. Oli aasta viimane päev. Oli hea.

Tagasi linna ja hostelisse süüa valmistama. Kavatsesime kokata uhke aastalõpu õhtusöögi. Tuligi teine päris hästi välja. Pasta kastme, juustu ja shampinjonidega. Shampinjonid olid eriti head, niisiis sõin neid kohe hulgi. Peale sööki hängisime veel veidi hostelis ja siis oligi kell juba nii palju, et välja minna, randa, et uus aasta vastu võtta.

Tundsin end veidi halvasti, kuid mõtlesin algul, et lihtsalt kuna olin liiga palju söönud ja ei pööranud sellele suurt tähelepanu.

Kell 12, põmaki, olime rannas. Vaatasime kaootilist ilutulestikku ja jõime kahtlast õunasiider-shampuse taolist asjandust.


Tundsin jällegi, et mul on veidi paha olla, kuid ikka veel ei tahtnud uskuda, et olen haigeks jäänud. Läksime peole. Oli küll palju inimesi, aga jällegi nõme elektro-muusika, mis minus alati pigem und tekitab. Nüüd aga juba tundsin end tõesti kehvasti. Mõistsin. Need olid imselt need shampinjonid olnud. Njämmad aga reetlikud!

Veidi aega veel suutsin endast võitu saada ja teistega koos lõbutseda proovida, aga siis mõtlesin, et mis ma ikka ennast sunnin, lähen parem magama. Kõmpisin kella 3 paiku üksinda tagasi hostelisse, oksendasin shampinjonid välja ja läksin magama.


1. jaanuar.

Õnneks ei kestnud minu haigusperiood kaua. Järgmisel hommikul olin juba kombes. Irooniline lihtsalt! Esimest korda kui Mehhikos toidumürgituse sain ja seda vana-aasta õhtul! Suurepärane ajastus! Olin otsustanud 1. jaanuaril edasi liikuda, nõnda siis jätsin kõigiga hüvasti ja läksin bussi peale, et Mazuntesse sõita. Teadsin, et ka Marie ja Liz peaksid sinna tulema, aga veidi hilisema bussiga. Keegi oli mulle soovitanud Einsteini hostelit, nõnda siis otsisin selle üles ja pahaaimamatult maksin juba toa eest ära. Hiljem kui veidi tähelepanelikumalt ringi hakkasin vaatama, siis nägin, et koht oli ikka tõeliselt räpane, must ja kanepi-hipisid täis.
Öö seal maksis 100 peesot, mis ma aga leian oli selle majutuse eest kindlasti liiga palju.

Aga mis seal ikka. Vähemalt hosteli pidaja ise oli lahe vana. 72-aastane Carlos. Jutustasin temaga õhtul päris pikalt ja ta kutsus mind isegi oma WOF farmi tööle, aga pidin talle seekord ära ütlema.


Mazunte ise oli tegelikult väga ilus koht. Rannariba, mis mõlemalt pool ääristatud kõrge kaljurünkaga oli päevasel ajal täis lõbusaid talvitajaid, õhtul särasid vee ääres olevate restoranide laudadel küünlad ja taevas veel eredamalt tähed. Nõnda läksingi õhtul randa, heitsin pikali ja lasin endal iseend lihtsalt unustada. Vaatasin taevasse ja nõnda vist mitu tundi järjest.

Mingil kellaajal aga läksin siiski tagasi hostelisse ja peagi ka magama.


Järgmisel hommikul külastasin Kilpkonnamuuseumi. Mehhiko üks tähtsamaid merikilpkonnade elupaiku ongi Mehhiko läänerannik. Mulle meeldivad kilpkonnad! Tõega meeldivad! Niisiis oli huvitaiv nende kohta lugeda, neid lähemalt uudistada ja pildistada. Siiamaani ahhetan kui mõtlen, kuidas mul Kariibimeres nendega koos ujuda õnnestus. See oli ikka tõesti eluelamus.

Maailmas leidub 8 erinevat merikilpkonnaliiki, koos 3 alamliigiga, teeb see kokku 11 erinevat merikilpkonna. Mehhiko rannikutel võib kohata neist üheksat.

Ööbima aga sõitsin Zipolitesse. Mulle tõsiselt meeldisid sealsed kohalikud transpordivahendid.
Autod, lahtiste tagakastidega, mõnel kerge varikatus ka peakohal ja kaks pinki, kus istuda, aga enamusel lihtsalt kast. Ja siis need kurvilised-käänulised teed, mille igal käänakul mõtled, et nüüd küll lendan kastist välja (neis, kus pinke ei ole, istutakse lihtsalt kasti ääre peal, nii et ainult oma käte jõul pead ennast paigal hoidma.) Ja siis Zipolitesse sõites tabas mind järsku jälle üllatus. Marie ja Lizi näol. Sõitsime neist mööda, nad jalutasid parasjagu tee ääres. Lehvitasin neile ja karjusin, et lähen Zipolitesse. Kuna neil telefoni ega ka minu numbrit ei olnud, siis oli nendega väga raske ühendust pidada. Mingi ime läbi, aga näe kohtasin neid juhuslikult igal pool.
Jah, ja ime läbi kohtasingi neid hiljem ka Zipolites rannal! :p

Otsisin üles Lyoobani nimelise hosteli. Lugesin Lonelyplanetist- Oma Mehhiko Piiblist- et see pidavat tore koht olema. Eks ta oligi. Seal oli bassein ja piljardilaud ja puha. Lihtsalt inimesi ei olnud. Hmh, alati peab miski ikka valesti olema.
Toad olid täis, niisiis rentisin magamiseks võrkkiige. Vaade oli võrratu. Võrkkiiged lahtisel rõdul vaatega otse ookeanile. Olin täitsa põnevil. Minu esimene öö võrkkiiges magada.
Veetsime Marie ja Liziga lõbusa päeva ja ka õhtu. Rannas oli pidu. Vetelpäästjad korraldasid, oma vahitorni juures. Lõke oli püsti ja rastadega reggaekutid selle ümber tantsu vihtumas. Eks me siis lõime kaasa. Magama saingi alles kella 5 paiku hommikul.

Hommikul ärgates olid kõik kohad valusad. See võrkkiiges magamine ei olegi nii lõbus kui esmapilgul tundub. Niisama seal pikutada on tore küll, aga terve öö veeta juba väsitav.
Mõtlesin, et lähen veedan siis ühe öö veel Puerto Angelis ka. Sinna kohale jõudes aga tabas mind teatav ahastus. See oli nii pisike koht ja rand oli kehv ja ööbimiskohad kallid ja ühtki lahedat seljakotirändurit ei paistnud ka orbiidil liikuvat, nõnda otsustasin, et ei, sinna ma ei jää. Sõidan hoopis Puerto Escondidosse tagasi ja veedan oma kaks viimast ööd seal. See oli ainult 1,5 tunnine sõit, niisiis läks ruttu.

Tore oli seal jälle tagasi olla. See koht oli mulle kuidagi kalliks saanud. Tutvusin õhtul Phoebega, kes tuleb välja, töötab ka Queretaros ja õpetab inglise keelt. Ta on Inglismaalt. Igatahes oli mul tõesti hea meel. Nüüd mul on ka siin Queretaros mõni teine välismaalasest tuttav, kellega vahel ehk muresid jagada ja muljetada. Ikkagi oleme mõlemad siin olles tavaelust erinevas olukorras, mis meid omamoodi ühendab. Nõnda siis veetsin kaks mõnusat päeva Puertos. Käisin veel Casa Babylonis, Barflys, jutustasin Ulisesega, käisin shoppamas, hiiglaslainetes ujumas, mängisin piljardit!!, tantsisin salsat ja lugesin raamatut. Oligi aeg hakata tagasi tulema.

Võtsin Puertost minibussi Oaxacasse(6 tundi). Kujutage ette 6 tundi kohutavatel teedel marsas loksumist. Mnjah, ei olnud just kõige mõnusam, aga odavam oli kui oleks olnud suure bussiga minna. Oaxacast võtsin bussi Mexico Citysse(normaalsuuruses õnneks). Ka see sõit kestis 6 tundi. Järgmiseks varahommikuks olingi Mexico Citys. Enne Queretarosse minekut aga otsustasin veel kaheks ööks Mexico Citysse jääda. Läksin samasse hostelisse, kus mu sõbrad Scott ja Michael olid. Nad olid peale Oaxacat edasi MExico Citysse tulnud ja kirjutasime, et ehk seal kohtume. Nõnda siis kohtusimegi.

Tore oli neid jälle näha. Kuulata Michaeli inglise huumorit ja Scoti Šotimaa lugusid. MUl oli juba Puerto Escondidos nendega lõbus olnud ja see nüüd see jätkus ka siin.
Päeval läksime Antropoloogia muuseumisse. Veetsime seal 4 tundi ja nägime ehk poolt selle hiiglaslikust väljapanekute varust. Muuseum on ilmatu suur ja hõlmab kõigi Mehhiko aladel elanud indiaanihõimude ajalugu. Huh, ühe päeva kohta oli seal ikka hiiglaslikult palju ajalugu. Aga huvitav oli. Scotil on tatoveering ühe indiaanihõimu päikesekalendrist. See sama päikesekalender on seal muuseumis elusuuruses, niisiis otsisime selle ka üles. See oli võimas! Hiiglaslik kivist raiutud reljeef. Ja Scotil see sama kujutis jala peal.

Õhtul hängisime hostelis ja mängisime kaarte. Lõpuks sattusime nii hoogu, et mängisime kaarte kella kuueni hommikul. Aga väljas trepimademel, sest hostelis ei lubatud meil nii kaua üleval istuda. Niisiis olimegi nagu kodutud Mexico City tänaval, teki sisse mähitud(kuna külm oli, brr! Puerto Escondidoga võrreldes lausa Antarktika!) ja kell kuus hommikul. Aga põnev mäng oli. Mille mina võitsin! Jepikajee!

Järgmisel päeval käisime Teadusmuuseumis. Kõndisime pool linna läbi, et seda üles leida. Olime kurnatud ja janused kui lõpuks kohale jõudsime. Viskasime nalja, et eriti irooniline oleks kui see nüüd kinni oleks. Õnneks aga meil vedas ja see oli veel täitsa avatud. Kolm tundi oli meil aega seal ringi seigelda. See oli väga sarnane Pueblas olevale teadusmuuseumile, kus millalgi sügisel käinud olin. Palju lõbusaid eksperimente, mida kastetada said, mida katsuda said, mida mõistatada said. Just nagu mulle meeldib. Ja siis veel suur Planetaarium, kus vaatasime filmi maailma tekkimisest. Kosmosest. See oli suurepärane elamus.
Planetaarium on koht, mille laes võid näha nö tähti. Sealne planetaarium aga oli kõvasti uuema tehnikaga. Näidati tervet filmi, koos kõige modernsema heli ja valgustehnikaga. Oli selline tunne nagu oleksid tõesti kosmoses, lendamas tähtede vahel, planeetidega kokku põrkumas ja peadpööritavaid ringe tegemas. Oi see oli lahe!

Õhtul käisime piljardit mängimas. Peale pikka otsimist leidsime ühe baari, kus oli kaks piljardilauda. Olime õnnelikud, et koht tundus normaalne ja hind laua eest ei olnud ka just väga kõrge. Peale mõningast mängimist aga hakkasime veidi tähelepanelikumalt endi ümber ringi vaatama. Laudade ümber istusid ainult kahtlased vanamehed koos noorte ilusate naistega. Väga väjakutsuvalt riietatud naistega. Ettekandjad kandsid seelikuid, mis katsid vaevalt taguotsa ära ja make-upi, mis isegi Marilyn Mansoni meelest liiast oleks. Mnjaa, midagi oli kahtlast. Ja kõik juurde tulevad naised paistsid tundvat laudade ümber istuvaid naisi ja ka ettekandjaid. Lõpuks mõistsime, et küllap on tegemist prostituutide kogunemis- ja kauplemiskohaga. Jätsime aga selle tähelepaneku endale ja kinnitust küsima siiski ei läinud. Õhtu ise aga oli tore.
Magama aga läksin suhteliselt varakult, sest järgmine päev pidin Queretarosse tagasi minema ja seetõttu vara ärkama. Lisaks tuli juba samal päeval tunde anda.

Nõnda siis oligi mu reis läbi saanud. Jällegi sain sellelt palju toredaid mälestusi, mida hiljem meenutada ja kogemusi, millest õppida.

Hasta pronto,
Maya

Vanad võlad..

luban need nüüd kustutada. Häbi küll jah, aga ei ole siia juba peaaegu kuu aega midagi kirjutanud. Lihtsalt oli jõuluaeg ja puhkuseaeg ja tihe aeg, nii et rahulikuks mahaistumiseks ja blogi täiendamiseks ei tundunud kunagi aega jätkuvat. Nüüd aga olen ma siin. Otsusekindlalt istusin täna hommikul arvuti taha..ja siis lükkasin kirjutamist veidi orkutis surfamisega edasi. Aga nüüd istusin otsustavalt uuesti arvuti taha ja kirjutan kõik oma võlad vabaks.



Niisiis. 15. detsember.

Sel päeval toimus meie oma posada-pidu. Terve päev oli täis tihedat ettevalmistustööd. Ka eelnevad kaks päeva tegelikult. Küpsetasime ja kokkasime, koristasime ja meisterdasime.

Üritus ise sai läbi viidud mitte meie majas, vaid ühe patrooni koduõues. See oli tõesti mõusalt suur aed, nii etjätkus seal piisavalt ruumi kõigi külaliste kostitamiseks. Panime ka lava püsti, millel siis õhtune programm aset pidi leidma. Lõpuks hakkasidki külalised saabuma ja meie võtsime kohad sisse. Julio oli õhtujuht ja teatas, et kõigepealt näevad külalised mõningaid traditsioonilisi tantse, seejärel pastoreelat ja lõpuks ka koori esinemist.

Tantsud läksid enam-vähem, kuigi mõnel siiski läks veel veidi sassi. Seejärel pastoreela. Ka mina osalesin. Mängisin Angel Rafaeli. Mul oli vaja öelda täpselt kolm lauset, aga kuna üks poiss unustas ühe minu eelseisva teksti ära, siis lõpuks piirdusin vaid kahega.

"Yo soy Angel Rafael. El amigo y companero de los hombres"

"Para eso hemos venido. Dios nos ha envido para invitarlos a conocer a su hijo!"

Kõik. Sellega minu debüüt seekord piirdus.

Pastoreela ise kulges vaid paari viperusega ja sai ikka publikutki kohati naerma aetud.

Ja siis tuli meie koorilaulu osa. See oli küll täielik läbikukkumine!:D

Pean tunnistama, et nende koorilaulu õpetaja on küll tore vana, aga kedagi laulma õpetada ta kahjuks küll ei oska. Ta lihtsalt laulab ise kõigist üle. Alati. Ja seetõttu kui nad lavale peavad minema ja õpetajat enam üle üürgamas pole, siis kukuvad kõigi hääled sellised ebalevad ja vaiksed välja. Lisaks oli kasett, millele taustamuusika lindistatud, veidi katki, niisiis paaris kohas hüppas paarist noodist üle, mis aga tähendas, et me jooksime täiesti viisist välja. Nojah. Aga eks ikka üritasime huumoriga võtta.

Kokkuvõttes kestis programm ligi kaks tundi ja pärast seda olid kõik näljased kui hundid.

Toitu aga oli meil palju varutud, niisiis pakuti kõigile külalistele atolet ja gorditasid ja pontšet ja chicharroni ja maiustusi ja veel paljut muud. Kella kaheteistkümne paiku hakkasid inimesed lahkuma ja meile jäi koristamiserõõm. Koristasime veel ligikaudu kaks tundi ja siis kella kahe paiku saime lõpuks koju tagasi minna. Mina sõitsin esimest korda auto tagakastis! Nüüd olen seda veel paaril korral proovida saanud, aga see oli esimene kord. Esimene on ikka eriline.

Olime kümnekesi kastis ja sõitsime läbi linna. Meie seljataga sõitev politseiauto ei teinud meist väljagi. Rampväsinutena vajusime magama.

Tore aga oli selle päeva juures see, et mingisugune jää oleks nagu minu ja nende vahel murdunud. Esimest korda tundsin tõesti nende sekka sulanduvat ja seda et nad mind sõbrana võtavad. See oli väga hea tunne. Ja pärast seda päeva ongi see nõnda jäänud. Nüüd saan nendega väga hästi läbi.



18-21 detsember.

Käisime Sierra Gordas. Sõitsime oma projektiga ühte imeilusasse villasse, et seal väike kursus läbi viia ja lihtsalt eelseisvaid jõule omakeskis tähistada.

See oli muidugi suurepärane jõulukink kõigile meie noortele. Koht ise oli lihtsalt uskumatult ilus, basseini, miljonidollari vaate ja mõnusa suure aiaga. Veetsime seal kokku kolm ööd.

Esimesel õhtul grillisime niisama veidi liha ja mängisime jalgpalli. Nemad on kõik jalgpallis väga vilunud, Mehhikos on see noorte seas kõige populaarsem spordiala, vaid mina jooksin nagu peata kana väljakul ringi. Aga lõbus oli sellegipoolest.

Järgmisel päeval tulid kohaliku kooli õpilased meile külla. Neid oli kusagil 30 ringis. Koos nendega viisime läbi siis siiatuleku ametlikuma osa. Koondasime nad kahte gruppi ja samuti ennast jaotasime pooleks. Pidasime vestlusringe kahel teemal- rasedus teismeliseeas ja migratsioon. Mina olin raseduse grupis. Pärast korraldati veel meile veidi sportlikum, kuid sellegipoolest hariv võistlusmäng. Ja seejärel nautisime kõik koos õhtusööki.

Luis Mario, kes oli kogu ürituse läbiviia, rääkis hiljem meiega veel väärtustest. Tõesti mõtlemapanevalt ja huvitavalt. Aususest, austusest, võit-võit situatsioonist.

Mulle tõesti meeldis see teooria. Kui on olukord, mille kaks osapoolt ei suuda kokkuleppele jõuda, siis on mõtekam see üldse katki jätta. Sest kui vaid üks saab oma tahtmise või üks annab lihtsalt alla ei sünni sellest kunagi midagi head. Lõppudelõpuks kaotavad ikka mõlemad, sest ühe osapoole pettumus jõuab mingitpidi ikkagi ka teiseni. Seetõttu tuleb alati püüda leida võit-võit lahendusi. Ehk siis- mina jään rahule ja ka sina jääd rahule või ei midagi.

Laupäeval käisime Martha perel külas. Kuna ta elab seal lähedal, siis sõitsime kõigepealt veidi bussiga ja seejärel tuldi meile autodega järgi. Sai jälle auto tagakastis sõita. Sõitsime pimedas ja taevas oli tähtedest tulvil. Tundus nagu tõuseksime taeva. Tema kodu asus nii kõrgel mägedes, et sinna jõudmine võttis tükk aega aega. Aga mõnus oli sõita ja taevasse vaadata. Nägin esimest korda elus komeeti langemas. Tundus algul nagu keegi oleks ilutulestikku alustanud. Aga see oli hoopis komeet. Päris ehtne komeet. Soovisin.

Järgmisel päeval mõnulesime veel niisama basseini ääres, vahetasime jõulukinke ja käisime jõe juures. Ja oligi aeg tagasi sõita.

See tee sinna ja tagasi aga on päris jube. Läbi mägede, otse mäeveerul, kitsastel teedel, kus kohati isegi tõkkepuud 30 meetrisesse kuristikku langeva kurvi ääres pole. Või kui siis on, siis kujutab see endast pisikest kiviääristust, mis tavalist autotki ei peata. Tee on ise niivõrd käänuline, et pidevalt valdab sind ameerika mägede tunne ja kui sa ikka ameerikamägedel 3-4 tundi järjest sõitma pead, siis läheb süda ikka pahaks küll. Mingil hetkel tagasiteel mõtlesin tõesti, et pean paluma bussijuhil peatuda, muidu tuleb kõik mu hommikusöök ülesse, aga suutsin endast siiski võitu saada ja jõudsime ilusasti Queretarosse.



23-26 detsember. Barra de Navidad.

Pärast 16 tunnist bussiga reisimist ja paaritunnist bussi ootamist Guadalajaras jõudsin kohale. Jan oli juba seal ning mind paar tundi oodanud.

Otsisime ööbimiskohta. Pärast mõningat ringivaatamist otsustasime Hotel Caribe kasuks, mis oli odav ning mida Lonelyplanet soovitanud oli. Esmapilgul tundus see isegi täitsa normaalne koht olevat. Hiljem vaid avaldusid koha väikesed viperdused ja mõistsime miks me peaaegu ainukesed külalised olime. Hommikul kell 4.30 äratab sind üles naaberhoovi erksameelne kukk, seejärel silmad avades leiab su silmapaar laesroniva suure sisaliku, kiiresti vannituppa põgenedes avastad, et kraanist ei tule vett. Hmh, ilus jõuluhommik:D

Aga polnud hullu. Saime naabertoa dušši kasutada ja sisaliku ja kukega võis lõpuks ka täitsa ära harjuda.

Jõululaupäeva hommikul sättisime sammud randa. Võtsime päikest ja logelesime niisama. Õhtupoole käisime snorkeldamas, mis küll ausalt öeldes Kariibi mere snorkeldamisele kümme korda alla jäi. Sõime maitsvaid burritosid. Mmm..kana-shampinjoni burritod. Tõeline maitseelamus. Linn ise tundus jõule suhteliselt ignoreerivat. Kuskil ei olnud midagi jõululikku näha või kuulda. Isegi kuusepuud ei olnud. Oli vaid rand ja vesi ja päike.
Ostsime endale päkapikumütsid, et jõulutunnet veidi elavdada, kuid sellegipoolest jäi see päriselt siiski tulemata. Õhtul läksime Päikeseloojangu baari päikeseloojangut vaatama. Imeline.
Jõime maitsvaid kokteile. Ma olen suureks Pina Colada fänniks hakanud. Mehhiklased valmistavad neid lihtsalt suurepäraselt! Vahetasime kingitusi. Mängisime piljardit.
Mängisime baarmeniga piljardit. Oli üks päris piljardine õhtu. Aga ma olen piljardi enda jaoks siin taasavastanud. Kui ma 15-aastaselt Keila Noortekeskuses seda ikka pea iga päev mängimas käisin, siis nüüd viimastel aastatel enam mitte. Siin aga olen nüüd jälle seda päris palju teinud.
Peale tuhandet piljardimängu otsustasime siiski linnapeale minna. Kuna koht ise on väga väike, siis suurt kuhugi sealjalutada ei ole. Jalutad ühest otsast teise ja teisest tagasi esimesse.
Rääkisime Hot-Dogi putka müüjaga peaaegu tund aega juttu. Käisime veel õhtulgi ujumas.
Ja nõnda see jõuluõhtu möödus. Kahtlemata väga erinevalt kõigist varasemaist.

Järgmisel päeval, ehk meie viimasel päeval Barra de Navidadis, käisime hommikul jälle rannas, internetis, bussipileteid uurimas, söömas. Õhtul ühes järgmises ilusas baaris päikeseloojangut vaatamas. Need olid Barra de Navidadis tõesti imelised. Langesime sügavasse vestlusesse/arutellu ja jutustasime vist kuni varajaste hommikutundideni.
Ning siis peale paari unetundi üles ärgates tuligi juba asjad pakkida. Oli aeg minna.
Jätsime bussijaamas hüvasti. Mina sõitsin ühes suunas, Jan teises. Ilmselt me enam ei kohtu. Siin Mehhikomaal vähemalt mitte. Sest ta elab teises riigi otsas ja kummalgi meist ei ole plaanis nüüd lähiajal enam reisima minna. Tema jääb siia aga terveks aastaks, mina vaid pooleks.
Ehk kunagi Euroopas jälle näeme. Eks näis.

Nõnda siis, kui Jan tahtis minna sisemaale tagasi ja oma sõbraga ka kokku saada, siis mina tahtsin jääda ookeani äärde. Seda ma ka tegin. Läksin Oaxaca osariiki.
Sõit sinna oli muidugi omaette ettevõtmine.
1)Peale Barra de Navidadist lahkumist sõitsin bussiga Manzanillosse. 1,5 tundi
2)Ootasin Manzanillos bussi, mis mind Acapulcosse viiks. 8 tundi (õnneks sain aega linnapeal veeta, niisiis ei olnud nõmedat bussijaamas passimist).
3)Sõitsin Acapulcosse. 12 tundi.
4) Ootasin bussi, mis mind Puerto Escondidosse viiks. 3 tundi.
5) Sõitsin Puerto Escondidosse. 8 tundi.


Puerto Escondido.

Pärast 32, 5 tundi jõudsin kohale. Võite aimata, kui õnnelik ma lõpuks olin. Võtsin takso Mayflower hostelisse ja lootsin, et neil on vabu kohti. Kohale jõudes oli uksel silt- no hay cuartos.(Tube pole.) Ma ei tahtnud seda uskuda, lihtsalt ei jaksanud kuhugi mujale enam peavarju otsima minna ja pealegi olin Lonelyplanetist lugenud, et see on vinge koht, niisiis astusin igaks juhuks ikkagi sisse, et küsida. Ja näete! Terve hostel oli täis, aga uhuslikult üks vaba voodi siiski veel oli. See oli minu voodi! Lõbus. Mul oli nii hea meel.

Päevad Puertos möödusid kiiresti ja lõbusalt. Rand oli muy muy chido! Hiiglaslike lainetega ja pikalt pikalt kulgev. Linn ise oli paraja suurusega, seal oli piisavalt kohti lõbutsemiseks aga samas mitte liialt turiste. Otse hosteli kõrval laotasid erineva käsitöö müüjad oma kauba laiali.
Õhtul mängisid nad seal samas kitarre ja trumme. Hostelis oli piljardilaud! Jällegi! Sai palju mängitud!
Oma esimesel päeval käisime paadireisil. Võtsin ennast ühe grupiga hostelist kampa ja läksin nendega koos. Delfiine vaatama. Algul ei olnud midagi näha, mõtlesime juba, et ilmselt ei näegi midagi peale paari vees ulpiva kilpkonna. (Mitte, et kilpkonnad lahedad ei oleks! Ma armastan kilpkonni!) Aga siiski. Tahtsime delfiine näha. Siis aga..ühel hetkel ilmusid nad meie silme ette. Kõik korraga. Neid oli seal vähemalt sada. Üles ja alla, vette ja veest välja hüpates ja trikke tehes andsid nad meile suurepärase etenduse. Seejärel aga kadusid sama järsku, kui olid ilmunud.
Paadimees viis meid ühte veidi kaugemal asuvasse randa ja jättis paariks tunniks sinna veemõnusid nautima, et siis meile uuesti järgi tulla. Snorkeldasime ja ujusime niisama. Mina magasin ligi kaks tundi. Siis sõitsime tagasi.
Õhtul läksime Scoti(Šotimaa) ja Michaeli(Inglismaa) ja veel paari tüübiga hostelist Puerto ööelu uudistama. Casa Babylon. See sai Puertos veedetud nädala jooksul üheks minu lemmikpaigaks.
Päevasel ajal oli see lihtsalt selline mõnus rahulik kiftide aafrikapäraste dekoratsioonidega pubi, kus oli raamatuvahetus(võtad ühe ja jätad enda oma asemele) ja suurepärane vaade päikeseloojangule (jällegi. jah, neid kohti oli palju). Õhtul aga muutus see linna kõige populaarsemaks peopaigaks, kus tihti mõni live-bänd esines, inimesed kogunesid, tantsisid , jutustasid. Sel õhtul aga oli esimene kord sinna sisse astuda. Ilma igasuguste eelarvamuste või ootusteta. Veetsime aga mõnusa õhtu. Jutustasime Scotiga. Langevarjuhüpetest. Ka Puertos sai neid teha ja juba selle vaatamine oli kift elamus. Kaalusime tõesti ka ise selle tegemist. Kallis ta küll oli, aga oleks saanud siis muude asjade pealt kokku hoida. Scott oli kord varem hüpanud ja rääkis mulle kui võimas see olnud oli. Kahju aga, et see plaan siiski katki jäi, sest Scott ja Michael läksid ülejärgisel päeval ära ja üksinda ma enam ei tahtnud seda teha. Aga ma luban, et ükskord teen ma selle ära. Ehk kui Eestisse tagasi tulen ja siis veidi aega töötan ja raha kogun. Võtan selle eesmärgiks.

Järgmisel päeval käisime rannas. Scoti, Michaeli ja ühe itaalia kutiga. Veetsime terve pika päeva rannas. Ujusime ja hüppasime lainetes. Päevitasime. Proovisime siis ka surfamist. Pean tunnistama, et vaadates tundub see kõvasti lihtsam kui ta tegelikult ise vees laua otsas ulpides on. Paar lainet püüdsin ikkagi enamvähem kinni ja sõitsin laineharjal rannani. Mitte küll püsti. Täitsa upakil laua otsas, aga sellegipoolest!
Tagasi hostelisse jõudsime väsinute kuid õnnelikena. Tutvusin Murielle(Belgia) ja Bridgetiga(Uus-Meremaa). Õhtul sai jälle piljardit mängitud ja välja mindud. Tantsisime Cabo Blancos salsat ja seejärel kuulasime Barflys elektrot. Mina ei ole kunagi suur fänn olnud, niisiis lihtsalt ei viitsnud end selle järgi liigutada, teised siiski veidi õõtsusid, aga veidikese aja pärast hakkas neilgi igav. Hosteli jõudsime sellegipoolest alles kell 6 hommikul. Oli olnud pikk päev.

Järgmisel päeval läksid Michael ja Scott ära. Kahju oli sellest küll. Aga vähemalt Murielle oli seal. Ja nagu hiljem ka selgus, kaks belgia tüdrukut, keda juba varem Chiapases kohanud olin.
Kirjutan edasi jägmises postituses, muidu venib üks liiga pikaks ja pealegi tahan väikese pausi teha. Jätkan paari tunni pärast:D