Ja veel oli kolm päeva matkamist..

Niinii, nüüdseks olen ma juba ammu kodus, isegi Folgil on juba vahepeal jõutud ära käia, aga kuna viimane nädal aega mu reisist jäid interneti kasutamise võimaluse puudumisel kirja panemata, siis teen seda nüüd. Mis siis, et nii palju hiljem. Aga siis on vähemalt tehtud.

Pooleli jäi kirjutamine alates 17.juulist, niisiis sealt ma alustangi.


17.07.08 neljapäev, 22km

See päev oli (nagu ka teised päevad) füüsiliselt väga raske. Võrreldes eelmise päevaga oli kilomeetreid läbida kõvasti rohkem. Aga pole hullu, ma võin etteruttavalt juba ütelda, et järgmisel kahel päeval tõusid need numbrid veelgi. Tee oli igavam kui eelmistel päevadel, kuna kõndisime sisemaale, kus enam ookeani ei paistnud. Mulle aga nii meeldib, kui ookean paistab! Enne oli ookean ja mäed, nüüd olid vaid mäed. Muidugi olid need ka väga uhked, aga ikkagi. Ja lisaks hakkasime aina enam parme ja sääski kohtama, jällegi kuna ookeani polnud.

Kõndisimme maastikul, mis oma puude poolest meenutas mitmeti eesti metsa. Kuused, kased, männid+sääsed, aga samas avanesid metsa vahelt kohati vaated, mida ikka Eestis naljalt ei leidu. Mitte et ma Eestimaa loodust siin praegu maha teeksin! Sugugi mitte, ka meil on väga palju ilusaid kohti!

Tee oli suhteliselt inimtühi, mõni üksik maja vaid. Ühe maja hoovis oli kuskil 50 aastane vanamees. Timm oli parasjagu eest ära kimanud, niisiis ma kõndisin sealt uljalt üksinda mööda. Vanamees tuli minuga jutustama. Algul mõtlesin, et näe kui sõbralik onu(kõik on üldiselt palverändurite vastu seal äärmiselt sõbralikud) aga siis ilmnes, et ta üritas mind ära meelitada. Seletas seal hispaania keeles, kui ilus ma tema meelest olen ja et kas ma sööma ei taha tulla, kindlasti olen ma tüdinud ja näljane! Ei! Ma tänasin viisakalt kutse eest ja kappasin ruttu minema.

Meil oli oma ergutushüüe! See tekkis sel päeval. HATŠA! Me hüüdsime seda iga kord kui mäest alla jooksime. Jah, sel päeval me tõesti jooksime päris palju. Kaua sa ikka kõnnid, lõppude lõpuks, joostes jõuab ju kiiremini kohale. Päris lõbus oli ka, oma suurte kottidega seal metsas mööda pisikesi jalgradu mäest alla joosta ja hatša-hatša karjuda. Ja ma olen kindel, et tänu sellele me jõudsime tol päeval vähemalt tunni võrra kiiremini oma ööbimiskohta.

Üks mäkketõus oli hullumeelne. Me kõndisime ülesmäge järgemööda 40 minutit ilma kordagi puhkamata. Ma ei suutnud uskuda, kuidas võib üks tee nii pikalt minna. Aga üles jõudes oli nii hea tunne.

Ööbisime Markina-Xemeini nimelises väikeses linnakeses. Seal oli parasjagu just mingi festival käimas, nii et enne magama vajumist sai veel natuke pidu ka nautida. Käisime põrkeautodega sõitmas! Seal olev albergue oli sootuks tasuta, nii et saime tol päeval eriti odavalt läbi.


Ma ei tea, kas ma olen teile üldse lähemalt alberguede süsteemi seletanud? Võib-olla ei ole, eks ma siis teen seda praegu. Albergue tähendab hisp. keeles ulualust ja Santiago de Compostela palverännutee äärsetesse linnadesse on rajatud alberguesid, et ränduritel oleks kohad, kus odavalt või tasuta ööbida. Niisiis rändasime meiegi ühest alberguest teise, ühest väikesest linnakesest järgmisesse.


18.07.08 reede, 25 km

Lehmakaka, sokukaka, hobusekaka, lambakaka-tõsiselt palju kakat. Aga me harjusime sellega ära. See oli nii peaaegu iga päev, kuna iga päev läbisime kohti, kus pikutasid lambad või kõlistasid oma kaelakelli kitsed või ammusid lehmad.

Hommikul tegime pärast linnast välja jõudmist aasa peal peatuse ja kuivatasime õhtul pestud riideid(mis ei olnud jõudnud ära kuivada) ning võtsime päikest. Arvasime, et olime viimased teele asujad ja ilmselt oleksimegi olnud kui ühed meie reisikaaslased ei oleks jõudnud vahepeal rajal ära eksida. Vist ka seda ei ole ma teile seletanud, mille järgi me üldse orienteerusime. Iga paarisaja meetri tagant olid kollased nooled või siis Santiago de Compostela kirjaga postid(millel olid nooled), mis näitasid kuhu peab liikuma. Väga hea süsteem ja märgid olid tõesti tihedalt pandud, nii et ära ei eksinud me põhimõtteliselt kordagi.

Igatahes tagasi tulles nüüd nende matkakaaslaste juurde, siis nendeks olid kaks hispaanlannat (ja tol hetkel veel ka üks mees), kes ei olnud ühte kollast silti märganud. Nüüd tulid nad teiselt poolt tagasi, ilmnes et nad olid kohe päris pikalt mööda valet teed kõndinud. Meie jäime sel hetkel neist küll sinna maha päevitama, aga hiljem jõudsime neile järele, niisiis kõndisime päris pika maa nendega koos. Nad olid kaks muusikaõpetajat, kes kavatsesid teekonna algusest lõpuni läbida. Põhjatee algus asub Irunis (paarkümmend km enne S.Sebastiani) ja läheb välja kuni Santiago de Compostelani. See teeb kokku ligikaudu 800 km!!(Võrdluseks, et meie lõppresultaat oli 120 km). Nad olid võtnud endale veidi üle kuu aja, et see teekond läbida. See saab neile olema tohutult raske, aga samas nad tundusid väga pealehakkajad naised, nii et ma arvan, et nad võivad sellega täitsa hakkama saada.

Tee oli nagu ikka mägine, üles-alla kõnd. Sel päeval läbisime rohkem pisikesi linnakesi, nii et sai oma joogipudelit koguaeg värske veega täita. Ilm oli PALAV, päike säras üleni sinises taevas. Ma arvan, et seda koguts higi, mis oleme selle reisi jooksul välja higistanud, võiks lugeda liitrites. Tõesti. Kuna meie särgid olid iga päev nii läbimärjad, et neid võis välja väänata.

Avastasime veel ühe nipi, kuidas on hea tempot hoida. Mäest üles minnes tuleb panna pleierilt peale mõni eriti ergas lugu ja siis marssida. Annab tohutult energiat juurde. Kahju, et meil ainult üks pleier kahe peale kaasas oli, niisiis see, kes parasjagu marssis(muusikat kuulas), pidi mäkke jõudes oma kaaslast päris kaua järele ootama, sest noh, temal ju ei olnud seda muusikaenergialaengut, et kiiresti kõndida.

Jõudsime lõpuks oma ööbimiseks mõeldud linna kohale, Gernika-Lumo oli selle koha nimi. Peagi aga ilmnes, et sealne albergue ei töötanud hetkel ja lähim uus albergue tuleb alles 7 km pärast. Ei, tänan. Me otsisime hosteli.

Saime täitsa normaalse toa, enam-vähem hinna eest. Huvitav intsident aga juhtus selle pansioni ukse ees, kui parasjagu omanikku ootasime, et see meid sisse tuleks laskma. Nimelt üks võõras mees astus ligi ja teatas meile, et me mingil juhul sinna pansionisse ei läheks. See on kole ja räpane. Seal on kohutavalt lärmakas ja ebameeldiv. Üldse on see üks kohutavalt halb paik peatumiseks. Tema soovitab meile hoopis ühte teist pansioni, mis asub vaid 50 m kaugemal. Siis aga tuli meie pansionipidaja ja ütles, et tulge sisse, võõras mees karjus veel järele, et kui meile seal ei meeldi, eks tulgu me kohe ära! Ja meie seal kahevahel siis ei osanud suurt midagi öelda. Hahaa, tegelt oli koht täiesti normaalne, puhas tuba, vannituba ja isegi telekas oli. Ilmselt oli tol mehel siis isiklik vimm selle pansioni vastu või oli see teine "soovitatud pansion" tema enda oma. Nalja sai aga igal juhul.

19.07.08 laupäev, 30 km

Magasime hommikul mõnuga(kella 10ni), sest et muidu seda alberguedes ju teha ei saanud. Sealt aetakse kõik inimesed juba 8 paiku välja(Kuigi tavaliselt sealgi me venitasime aega peaaegu üheksani).
Niisiis oli kätte jõudnud päev, kus meid ootas ees 30 km, see oli meie viimane päev kõndimist. Bilbaoni. Alguses oli olnud meie eesmärk lihtsalt ära kõndida 100 km, aga süües kasvab ju isu, kõndides tahe, niisiis mõtlesime, et Bilbao on selline uhke sihtpunkt kuhu maani peaks ikka ära kõndima. Sinna oli kokkuvõttes siis 120 km San Sebastianist.

Väga huvitav äratamissüsteem on nendes pisikestes hispaania väikelinnades. Nimelt kõnnivad hommikul mööda tänavat 4-5 inimesest koosnevad orkestri grupid ning pasundavad/trummivad kõik vähegi veel unised inimesed täitsa ülesse. Kohtasime seda nii Markina-Xemeinis kui ka Gernika-Lumos. M-Xis äratati kell 9, G-Lis kell 10, aga tookord oli laupäev ka, nii et ehk siis halastatakse veidi.

Teepeal kohtusime jälle juba sõpradeks saanud hispaania muusikaõpetajatega ning kõndisime koos. Tee ise ei olnudki algul nii raske, kuivõrd aga igavavõitu, sest päris pikalt tuli kõndida mööda maantee äärt. Samas oli see jalgadele ka kergendus, niisiis kui oleks pidanud 30 km läbi mägede kappama, siis ma ei tea kas oleksime sellega ikka hakkama saanud. Nüüd aga kulges umbes pool maad mööda suhteliselt lamedat ja siledat maanteed.

Viimased 7 km olid kõige raskemad. Sest just seal 23 km asus albergue, kus meil oleks olnud ka võimalik peatuda. Timm aga tahtis kangesti lõpuni kõndida ja mina siis läksin ta plaaniga lõpuks kaasa. Lisaks kõigele olid see 7 km mitte sugugi sile tee, vaid kujutas endast väga järsku tõusu ja sama järsku langust. See oli tegelikult vaid üks mägi, mis meil tuli vallutada. Ajaprobleem oli meil tegelikult ka, kuna hommikul olime nii kaua jokutanud aga albergue Bilbaos pidavat kuulu järgi sulguma juba kell 9. Kell oli kusagil pool 7. Aga mis seal ikka, andsin Timmile järele ja ütlesin, et teeme siis ära. Kartsime tõesti hiljaks jääda, niisiis enamus teest me läksime pooleldi jooksujalul (minu puhul "jänesekapakul" nagu Timm minu kiirkõndimistmeetodit nimetas).
Kohale me aga lõpuks jõudsime ja lausa tund aega varem. Juhhuuu, tehtud!

Ja saimegi hakkama, olime eesmärgini jõudnud, olime Bilbaos. Tunne oli hea.
Ööbisime albergues, mis oli ehitatud spordihoone külge, niisiis magala oli tehtud spordisaali. Magasin nari ülemisel korrusel ja laeni oli maad veel ligi 15 meetrit. Päris huvitav oli. Lisaks oli seal saalis ka ping-pongi laud. Super! Võtsime oma reketid jälle välja ja mängisime õhtul veel pinksi. Ma arvan, et me oleme nüüdseks juba täitsa profid! Üle pika aja saime süüa ka sooja toitu, mikrokas soojendatud pitsat! Teate, see maitses nii taevalikult.

Teekond, mille läbisime, oli vaid jupike tegelikust rännakust, mida paljud inimesed seal ette võtavad. 120 km 800 km-st on vaid ümaralt üks seitsmendik. Aga meile selleks korraks piisas. Paljud jätkavad oma teed pärast mõnda aega uuesti, ma ei tea, kas meie seda teeme, võibolla kunagi. Oleks ju võimas tunne küll jõuda selle eesmärgini, mida juba aastasadu tuhanded inimesed on järginud.

Tagasitulekust koju(mis kestis lausa 4 päeva) kirjutan ma homme, täna rohkem ei viitsi. Niigi kustus mul eile kõik see tekst, mis siia täna sai kirja pandud ära, nii et pidin selle uuesti trükkima. Oli täitsa väsitav töö.