Jõuluaeg, jõuluaeg.

Olen nüüd juba enam kui nädala jälle Queretaros olnud. Nõnda siis. Enam ei jaksagi päevast päeva arvet pidada ja tõttöelda ma usun, et see ei oleks ka huvitav lugeda, sest uskuge ka Mehhikos elades kohtad päevi, mis mööduvad mittemidagi märkimisväärset tehes, veidi töötades, süües, magades. Seetõttu jutustan teile vaid selle nädala huvitavamatest seikades.

Eelmine nädal ja ka see nädal on läinud pastoreela vaimus. Laste päevakeskuses toimus selle esitamine neljapäeval. Lõpuks kukkus ta siiski enam-vähem välja, kuigi ma olin ikka vahepeal päris mures. Nojah, kogu selle kupatuse juhtimine ei olnud küll lõpus enam minu käes, sest kuna ma vahepeal kaks nädalat poppi olin teinud, siis oli vastutuse enda kätte võtnud üks õpetajatest. Sellegipolest käisin ma iga päev selle nädala jooksul truult kohal ja üritasin ka mõningaid näpunäiteid anda. Kuigi kahjuks meil väga selle õpetajaga klappi ei olnud, kohati tundsin, et miskipärast ta lausa ei salli mind. Nõnda ma siis võtsin endale oma raja, mida ajada.

Lehmad. Igas korralikus pastoreelas peavad ka loomad olema. Nõnda siis ma keskendusin lehmakostüümide valmistamisele. Osatäitjad vist muutusid mul küll selle nädala jooksul kümme korda ja lõpuks läksid lavale lapsed, kellele ma sel samal neljapäevasel päeval selgitasin, mis nad tegema peavad.

Põhjuseks- need lapsed on tõesti lihtsalt väga püsimatud ja muutliku meelega. Selgelt enam kui tavalised, tavalisest perest pärit lapsed enamasti on. Niisiis, neid peab veenma ja meelitama tuhat korda, enne kui nad midagi tegema nõustuvad. Või nad siis nõustuvad aga kahe sekundi pärast mõtlevad ümber ja jooksevad klassist välja. Kunagi ei tea ette, kuidas nad järgmisena käituvad. Vahel on väga edukaid päevi. Need on päevad kui kõigil neil tuleb korraga tuju kaasa töötada. Siis nad võivad olla su parimad sõbrad, aidata sind, sinuga rahulikult ja ilusasti rääkida. Järgmisel päeval aga kui tööle lähed ja loodad, et näe nüüd olengi lõpuks nendega rääkima õppinud, siis ignoreerivad nad sind lihtsalt julmalt ja keelduvad jälle midagi tegemast.

Lõppudelõpuks on naad mulle aga siiski kalliks saanud. Eriti Conafe grupi omad, just nimelt need, kellega mul alguses kõige raskem oli, kellega ma aga lõpus kõige paremini läbi sain.

Nüüd aga teen Laste Päevakeskusest jällegi väikese pausi, detsembris rohkem ei lähe. Jaanuaris aga ehk jälle. Esiteks kuna praegu on meil oma projektis ka palju tegemist, tulemas on erinevad üritused, mida minulgi tuleb aidata krraldada. Teiseks, võtab seal käimine minu päevast lõviosa, kuna ta on täpselt keset päeva. Kolmandaks, nagunii hakkab mu jõuluvaheaeg juba nädala pärast ja kestab 6. jaanuarini. Parasjagu plaaningi, kuhu selleks ajaks minna ja mida teha. Jepikajee, saab jälle veidi reisida! Kuigi pean seda tõesti ökonoomselt tegema, sest muidu olen järgmise aasta alguseks pankrotis. Aga ma usun, et saan siiski hakkama. Tahan minna Oaxacasse, mis on küll tuntud paik vingetele seljakotisellidele, mis aga samas ei ole eriti kallis paik puhkamiseks.

Mis siis veel juhtunud on..
Sel kolmapäeval käisime filharmoonilise muusika kontserdil, Josefa Ortizi nimelises auditooriumis.
Josefa Ortiz muide on Mehhikos väga suure au sees olev nimi. Nimelt kui 19 sajandi algul Mehhikos revolutsiooni kavatseti läbi viia, et end hispaanlastest võõrvalitsejate küüsist vabastada, siis vandenõu plaanimise keskpunktiks oli just nimelt Queretaro. Josefa oli üks vandenõusse haaratutest, kes oli tollase linnapea naine. Vandenõu aga paljastati ja seejärel lukustati Josefa tema majja. Õnnekombel aga õnnestus tal läbi lukuaugu vilistades ühele kaasvandenõulasele, Ignacio Perezile teada anda, et nad on paljastatud, nõnda siis jõudis too omakorda Miguel Hidalgot, liikumise eesseisjat, vaenlaste eest hoiatada ning Hidalgo jõudis koondada väed, et hispaanlastest vastaseid lüüa. Kui kõik see lugu kokku võtta, siis Mehhiko pääses võõrvõimu alt, kuna Josefa vilistas läbi lukuaugu. Niisiis nüüd ehk mõistate selle naise tähtsust.
Nüüd aga veidi kontserdist endast. See oli korraldatud UTEQ ülikooli auks. Nende jõulukontsert. Oad meie noortest aga õpivad ka seal, nõnda siis läksin minagi koos nendega kaasa kuulama. Muusika oli tõesti ilus, jõululaulud, millede viisid olid nii mõnedki mulle tuttavad. Esimest korda tekkis tõesti veidi jõulutunne. Hiljem laulis ka koor koos orkestriga ning lõpptulemus oli päris võimas. Huvtav kuju oli muidugi orkestri dirigent. Ta täitis ka õhtujuhi rolli, nõnda siis peale iga lugu kommenteerides ja teadustades ja kildu visates. Siis puhkes üks väike laps nutma, dirigent võttis mikrofoni ja hüüatas mikrofoni „Pobrecito!“ (Vaeseke!). Kui laps aga pikema aja peale ikka veel nutmist ei jätnud palus ta emal koos lapsega saalist lahkuda, mis minu meelest oli küll veidi inetu. Ema aga jäi siiski kindlalt paigale ja ka laps jäi varsti vakka.
Igatahes sain tollelt kolmapäevaõhtuselt kontserdilt mõnusa positiivse energialaengu, mis saatis mind ka veel järgmistel päevadel.
Neljapäeval oli mul Lydia, Irene, Judithi ja Carlosega inglise keele tund. Lugesime tektsi Rootsis asuva Jäähotelli kohta. Teksti viimane lause oli, et hommikusöök ja saun on hinna sees. Kui ma aga küsisin, kas keegi teist teab, mis asi on saun, raputas viimne kui üks pead. Jah, Mehhikos saune ilmselgelt ei leidu, ega väga ei ole vajadustki, kuna enamiku ajast on siin niikuinii nii soe. Nõnda siis pidingi seletama, mis asi see saun on. Aga te oleks pidanud nägema seda reageeringut kui ma seletasin, et sun on selline ruum, kus on hästi palav, 70-80 kraadi, kus inimesed istuvad mitmekesi ja paljalt ja siis talvel pärast korralikku kehakuumutamist lumehange lähevad hüppama. Nad pidasid mind hulluks, itsitasid ja kihistasid.

Reedel kutsus Erika mind oma perekonna Posadale. Posada tähendab armuandmist, luba enda kodus kellelgi võõral ööbida ja seda lihtsalt heast tahtest. Selle ürituse pidamise juured tulevad loomuikul Piiblist. Mehhiko on väga usklik maa, kus vaid väga harva kohtab inimesi, kes ei kuulu ühtegi religiooni. Nõnda siis eriti jõuluajal võib kõikjal kohata, näha, kuulda Piibliteemalisi dekoratsioone, laule, kaunistusi ja läbiviidavaid üritusi. Nõnda on ka Posadaga. Enne kui Jeesuslaps sündis, pidid Joosep ja Maarja väga pika tee maha kõndima. Kuna Maarja oli väsinud ja kurnatud, siis käisid nad ühe maja juurest teise juurde ja palusid, et inmesed laseksid neil oma kodus peatuda. Igalpool nädati neile aga ust. Seetõttu sündiski Jeesuslaps laps viimaks tallis. Selleks aga, et näidata, et inimesed on sellst loost õppinud ja on nüüd targemad, paremad, siis Posadal viiakse läbi järgmine rituaal. Ühed inimesed jäävad majja sisse, ülejäänud lähevad välja. Seejärel lauldakse üht laulu, kordamööda, kõigepealt need, kes on väljas, seejärel need, kes on sees, vastavad jne. Kõik lõppeb sellega, et armupalujad lastake tuppa. Kõigil on käes ka küünlad ja kogu sündmus on tõesti huvitav jälgida ja kaasa teha, kuigi ma pean tunnistama, et laulu enda viis on lihtsat kohutav. Hääle leelotamine üles-alla, üles-alla ja kui sellele lisaks kõik üksteisest üle üritavad laulda, siis tõttöelda, mind võttis see küll päris muigama.
Teine posada juurde kuuluv traditsioon, on pinatade löömine, purustamine. Eriti pakub ta lõbu muidugi aga lastele. Pinatad on savist nõud, mis on kaetud värviliste paberitega ja tavaliselt selse, hmm.. ümara taevatähe kujuga. Leidub muidugi ka uhkemaid, Spiderman-pinata või Tuhkatriinu-pinata jne. Pinatad on täidetud kommidega ja need riputatakse nööri otsa, õhku. Esimesel katsetajal seotakse silmad kinni ja kätte antakse talle kurikas. Too hakkab sellega õhus vehkima ja üritab pinata tabada, et seda siis tugeva löögi läbi purustada. Nööri aga liigutatakse nõnda siis kõlgub pinata vahepeal üles ja siis jälle alla, või küljele, nõnda ei ole sugugi lihtne pinatale pihta saada. Inimesed, kes aga ümberringi seisavad laulavad üht ergutuslaulu ja aitavad hõigete abil(üles, alla, paremale, vasakule) pimesikul oma sihtmärki tabada. Kui mõne aja jooksul esimene üritaja siiski ei suuda pinatat purustada, siis läheb järgmine proovima. Ja nii edasi, kuni keegi sellega siiski hakkama saab. Võin uhkusega tunnistada, et minu elu esimene pinata sai ka eile õhtul purustatud. Igatahes, kui see katki läheb, siis kukuvad kõik selle sees olevad kommid välja ning seejärel saab alguse tõeline võidujooks ja krahmamine, vaata et ellu jääd. Noored ja ka vanad kõik jooksevad, et endale võimalikult palju saaki kahmata. Seda on nii lõbus-naljakas vaadata!
Nõnda siis see reede õhtu möödus, tõesti oli tore. Sõime tamalesid ja jõime minu lemmikjooki-atolet! Ma pean õppima seda korralikult valmistama ja kui koju tagasi tulen, siis saate kõik
proovida, see on tõesti keelt alla viiv! Mängisime lastega lauajalgpalli ja tantsisime traditsioonilise mehhiko umpa-umpa muusika saatel. See meenutab midagi meie Kukerpillide sarnast, aga siin on tõesti väga popp ja levinud nii vanade kui ka noorte seas. Klubides ja baarides kuuled sa ka neid samu laule. Kujutage nüüd ette, kui meil Hollywoodis Kukerpille lastaks?! Aga siin on see täiesti normaalne. Kantribaarides, kuuluvad kõige selle juurde ka kauboi stiilis kübarad, vööd ja jalavarjud. Eile jagati meilegi kübarad kätte ja tants-trall võis alata. Posadale oli kutsutud esinema ka bänd, mis muutis kogu ürituse veel meeleolukamaks. Tihti jagatakse inimestele veel õhupalle ja maske ja lehvikuid, värvilisi tuustikuid ning muud nodi, mis jällegi tuletab meelde ameerikalikku mõju oma naabrile. Päris humoorikas aga on vaadata, kuidas 60-70 aastased vanamehed, tudisevad tädikesed siis need õhupallid ja tuustikud kätte haaravad ja tantsupõrandale jalga keerutama astuvad. Tegin Rauli kaameraga päris lahedaid pilte, kui ta need mulle saadab, panen üles, siis saate ehk parema kujutluspildi.Õhtu kulmineerus karaokega, mille lõppu me siiski enam ootama ei jäänud, lehvitasin Erika hiiglaslikule suguvõsale hüvastijätuks ja ta tõi mind koju ära.

Lõpetan.

Maya