L6una-Korea- j2lle!

Juhtus selline lugu, et kusagil aprillis sain kirja, et eelmisel aastal 2ra j22nud Yeosu Youth Festival sel aastal ikkagi toimub. Kui eelmisel aastal tulime siiski kohale ja saime selle n2dala hoopis Seoulis veeta, siis seekord j6udsin l6puks ka Yeosusse. Sel korral tulid kaasa ka Kristian ja Marika. Eestist tuli veel neli tydrukut, kellest yks on Liis, kes osales eelmisel aastal ka. Nyyd siis aga k6igest j2rgemooda..

Saime oma lennupiletid Riiast Pekingisse ostetud kusagil mais. Plaan oli minna Pekingisse, seal aega veeta ja siis laevaga edasi Koreasse sõita.

Nõndaks. Mis siis esimesel kahel nädalal toimus..

Asusime 13. juuli Eestist teele. Mina Tallinnast bussiga, Kristian ja Marika Tartust häälega. Sihtpunkt- Riia. Mina jõudsin kohale juba kella nelja paiku päeval. Lugesin parasjagu jõepervel „Vihurimäed“, kui need kaks tükki kella poole kümne paiku lõpuks pärale jõudsid.
Öö veetsime Riia lennujaamas. Ei olnudki nii hull kui oleks võinud arvata. Ei ärganud peaaegu kordagi üles ja pink oli ka piisavalt pikk, et sai end enamvähem välja sirutada.

Riiast lendasimegi siis 14. juulil Ukraina pealinna Kiievisse. Kiievi lennujaam oli elamuslik. Selline vene värk. Kui transfer turvakontrollist läbi läksime, jäi mulje, et sealt kaudu ei olnud juba ammu kedagi käinud. Uniselt virgusid sealsed paar töötajat ja suvatsesid meie asjad siiski läbi vaadata. Terminal suitsuruum oli samuti huvitav. Üks nurk ootesaalist oli klaasiga eraldatud, ilma, et sel ruumil mingit katust oleks. Niisiis oli terve ootesaal suisuhaisu täis.

Kiievist läkski järgmine lennuk juba otseteed endisesse olümpialinna Pekingisse. Pettumuse valmistas Aerosvit, kelle lennuk oli vana, ilma nende toredate ekraanideta ja ebaviisakate stjuuardessidega. Sattusime veel istuma
seinaäärsetele toolidele, niisiis ei saanud seljatuge ka alla lasta. Siiamaani kõige halvem pikamaalennu kogemus kahjuks.

Peking võttis meid vastu kell 5 hommikul tiheda liikluse, halli taeva, palavuse ja miljonite pisikeste inglise keelt mitte üldse rääkivate hiinlastega. Seiklus hostelisse väärib samuti mainimist. Võtsime kolm taksot, enne kui meil õnnestus lõpuks oma õigesse sihtpunkti pärale jõuda. Kui inimestelt tänaval proovisime midagi küsida, siis raputasid kõik nõutult pead ja küsimusele „English?“ vastasid segaduses näoga „Eenglish?!?!“. Taksodega oli ka nõnda, et kümnest taksojuhist üks suvatses meid lõpuks peale võtta. Enamasti raputati pead, ei saadud meie inglisekeelsest paberi peale kirjutatud aadressist aru. Huvitav on see, et neil on endal tegelikult kõik tänavasildid kahes keeles, aga sellegipoolest ei oska paljud neist meie tähestikku üldse lugedagi.
(Huvitav tähelepanek- kõigil taksojuhtidel keda kohtasin oli üks pikk küüs. Põhjus on veel järeleuurimisel.)

Dreams Travel Hostel, kus ööbisime, oli väga äge! Toad olid ilusasti ja nupukalt kaunistatud, elutuba oli suur, väike baar oli, infopunkt oli, kapid, kuhu asjad panna samuti- kõik vajalik, mis ühes reisisõprade hostelis olema peaks, tundus nagu olemas olevat.
Väga kohusetundlik infopunkti töötaja tegeles kaks päeva meie laevapiletitega. Ta väitis, et me olevat esimesed, kellele ta peab laevapileteid broneerima, olgugi, et ta on seal juba pikka aega töötanud. Lõpuks suutiski ta meile välja uurida, et üks otsebuss Pekngist Tianjini sadamasse läheb pühapäeva hommikul ja kirjutas meile kõik vajalikud küsimused hiina keeles paberile. Laevapileteid me siiski ette ära osta ei saanudki, sest keegi Pekingis kontoris ei pidavat teadma, kus või mis on Eesti Vabariik. Niisiis soovitati meil hea õnne peale sadamasse minna ja vaadata, kas meid lastakse laeva peale. Kuna me aga teadsime, et eestlastel ei lähe tegelikult viisat vaja, et Lõuna-Koreasee siseneda, siis olime suhteliselt muretud.

Jõudsime Pekingisse neljapäeval, niisiis oli meil kolm päeva aega, et linna uudistada.
Neljapäev ise läks reisiväsimusest üle saamisele ehk siis magasime terve päeva. Õhtul käisime ööelu uudistamas ja istusime niisama baaris.
Reede hommikul sai jälle pikalt magatud. Seekord aga seadsime sammud linna kõige turistikamate vaatamisväärsuste suunas. Külastasime Keelatud Linna ja Taevase Rahu väljakut. Keelatud linn oli muidugi hiiglaslik kompleks. Koht, kus läbi aastasadade on elanud kolme dünastia esindajad, ei saagi väike olla. Inimesi oli seal muidugi metsikult. Meie olime peaaegu sama suured vaatamisväärsused kui iidsed templid ja valitsushooned. Pidevalt leidus jälle mõni, kes tuli ja palus endaga koos poseerida. Ükskord oli üks perekond, kus olid kaks tütart. Üks selline 10 aastane, teine umbes viiene. Kõigepealt pidin vanema tütrega poseerima, pilt sai tehtud. Sisi tuli aga järg noorema
kätte. Tolle jaoks olin ma vist aga päris suurte silmadega ja hirmutav, niisiis puges ta ruttu ema seljataha ja ei tahtnud tulla. Küll siis üritati teda veenda, ema lükkas teda jõuga minu poole, aga laps ei tulnduki. Nõnda siis jäigi pilt tegemata. Kusagil kümne minuti pärast sattusin nendega uuesti kokku, ema palus, et ma vanema tütrega veel korra pildil oleksin (ei tea siis miks eelmine pilt ei olud sobinud ikkagi). Siis üritati jälle ka nooremat veenda, aga see jäi oma arvamusele truuks ja keeldus kategooriliselt selle hirmsa pika ja heledapäise olevuse kõrvale minemast ja emast lahti laskmast.

Taevase Rahu väljak oli suur ja uhke. Hiiglasliku laiekraaniga, kus näidati videot selle kohta, kui imeline riik on Hiina Rahvavabariik. Kui õilis, ilus ja hea. Kui õnnelikud on siinsed inimesed.
Otse Keelatud Linna väravate kohal (mis asus Taevase Rahu väljakust üle tee) oli suur pilt Mao Zedongist, kui kõige olulisemast rahvakangelasest. Ka Mao Zedongi mauseloleum asub sel samal väljakul.

Aeg oli õhtusse veerenud ja nähes, et väljakul, lipu ümber, olid kogunenud sõdurid ja ka rahvamass, siis eeldasime, et varsti on ilmselt algamas lipulangetamise tseremoonia. Kell hakkas siis seitse saama. Istusime maha ja mõtlesime, et vaatame sell eära ja siis lähme hostelisse tagasi. Kell sai aga juba veerand kaheksa, ja seejärel pool kaheksa, midagi ei toimunud ikka veel. Mõtlesime, et kui juba nii kaua on oodatud, siis on tobe nüüd ka ära minna. Lootsime, et näeb vähemalt midagi põnevat ja jäime ikkagi oma valvepostidele. Kell sai veerand kaheksa ja siis kaheksa, lõpuks, natuke peale kaheksat, märkas Kristian, et oi näe lipp on juba pooles vardas. Me ei olud tähele pannud kui seda langetama hakati.Tseremoonia kätkeski endas vaid kiiret lipu alla kerimist ja kõik. Ei mingit rahvahümni laulmist, ei ka midagi muud. Olime kergelt pettunud. Samas, kuna olime istunud väljakust üle tee, siis oli meil olnud imepärane võimalus jälgida Pekingi bussiliiklust ja teha selle kohta ka päris huvitavat statistikat. Suundusime tagasi hostelisse.

Laupäev. Millegipärast valdab meid pidev väsimus. Ka sel hommikul tegin silmad lahti alles kell üks päeval. Pärast pesemist ja muidu jokutamist, võtsime ennast kokku ja asusime teele Pekingi linna kunstirajooni. „Art District 798“ nagu seda tuntakse, on ühe vana tehasekompleksi ala, kus leidub hiiglaslikul hulgal kaasaegset kunsti. Tihedalt galeriisid ja kõiksugu tänavakunsti täis paik, kus on tõesti palju, mida uudistada.

Hiina köök meeldis väga! Lisaks oli kõik väga odav. Ühel korral käisime siiski ka veidi kallimas restoranis söömas. Tellisime suure kala (kasskala kui inglisekeelest otse tõlkida). See püüti akvaariumist otse kinni, näidati veel meile kuidas ta võrgus sipleb ja küpsetati siis ära. Vaatamata sellele julmale eelmängule oli see üks kõige keelt alla viimavaid õhtusööke üle pika aja. Ja segi Marika nõustus, et see kalakene suri ülla asja nimel. Temast sai väga maitsev õhtusöök.

Järgmisel hommikul pidime vara tõusma, niisiis sai ka varem magama mindud. Äratuskell hakkas häält tegema juba pool viis.

Jõudsime Tianjini sadamasse ilusa varuajaga, et piletid saaks ära osta. Tuli aga välja, et see ei olnudki nii lihtne, kui olime arvanud. Sealsed töötajad ei olnud tõepoolest midagi kuulnud paigast, mille nimi on Eesti Vabariik. Seda asja tuli investigeerida. Helistati, uuriti passides olevaid templeid, kutsuti tähtsamaid mehi kohale. Meil kästi oodata. No eks me siis ootasime. Kell hakkas aga juba palju saama ja vaikselt tekkis hirm, et kas saame ikka õigeks ajaks laevale. Pärast pikka pealekäimist, trükkis ametnik lõpuks ka meile piletid välja. Minu pileti peal oli kirjas, et mind on paigutatud 50 inimese kajutisse ja et istekoha number on 49. Kujutasin peas ette seda hiiglaslikku ruumi, kus on 47 pilusilma kõrvuti istumas ja kuhu siis meie kolmekesi ka ennast maha istutama peame. Õnneks ei olnud asi üldse nii hull. See suur ruum oli jaotatud vaheseinadega ja kohanumber tähendas tegelikult voodi numbrit. Narile käisid isegi kardinakesed ette, nii et soovi korral võis täitsa privaatsust nautida. Sõit kestis 25 tundi, millest me magasime 18. Ilmselt ei olnud isegi pärast seda kolme päeva veel oma reisiväsimusest üle saanud. Öösel päris loksutas ja koridoris oli igaltpoolt kuulda oksendavate inimeste hääli. Minulgi hakkas veidi paha, aga suutsin siis jälle magama jääda ja selle tunde unustada. Järgmisel hommikul ärkasime selle peale, et inimesed kõndisid juba kohvritega laevast välja. Ruttu saime riidesse ja kotid kokku. Olime Lõuna-Koreasse jõudnud.
Minu jaoks oli siia tagasitulek muidugi täis nostalgiat. Meie International Youth Camp´i esimene öö, möödus Dreamtel hotellis, kus olin ka eelmine aasta peatunud. Sinna oli kokku tulnud tõesti rahvast igast maailma otsast (kusagil 160 inimest). Etteruttavalt võin aga öelda, et sel korral ei leidnud ma just eriti palju uusi tuttavaid, kellega ka pärast festivali suhtlema jääks. Ilmselt oli selle festival-laagri kõige suuemaks miinuseks just selle mastaapsus, mis tingis kõigi tegevuste venimise ja selle, et kellegagi ei jõudnud tegelikult korralikult tuttavaks saadagi.

Järgmisel hommikul (20.juuli) korraldati meile kiire ekskursioon läbi Seouli ja seejärel läks lahti bussisõit Yeosusse, kuhu oli pealinnast 5 tundi sõitu. Ürituse struktuur oli järgmine- kõigepealt toimus nelja-päevane rahvusvaheline laager, kus valmistuti festivaliks ja tehti muid tegevusi,
seejärel toimus kolme-päevane festival, millest ka Yeosu linna elanikud osa said võtta. Yeosus tutvusime sel õhtul oma Korean buddydega, ehk siis iga välismaalane oli pandud paari üks korealasest kaaslasega. (St. Kokku osales laagris üle 300 inimese). Minu buddy nimi oli Hee-jin, ta oli 15-aastane. Üldiselt kõigi välismaalaste korea sõbrad olid neist vanuselt kõvasti nooremad, millest oli tegelikult natukene kahju. Omaealisega oleks ehk rohkem ühist keelt leidnud. Sellegipoolest oli Hee-jin väga armas tüdruk. Ehk veidi häbelik, aga sellele vaatamata sõbralik.

Magasime kolmes kõrvuti olevas hotellis linna keskuses, kust siis meid bussidega iga päev laagripaika toimetati. Kui nüüd aus olla, siis ega see laager suurem asi ei olnud. Meid koheldi pidevalt nagu väikesi lapsi ja suunati istuma, astuma, plaksutama. Ei mingit isemõtlemist!
Samuti ei tohtinud keegi ise festivali alalt lahkuda või õhtul kauem kui kella kaheteistkümneni väljas olla. Seda viimast reeglit küll salaja ikkagi rikuti, kuigi ega kõigil ei õnnestunud hotelli ees seisvatest grupi manageridest alati mööda hiilida. Ühest küljest tunned vahel, et oled juba iseseisev inimene küll, aga nädal aega sellises keskkonnas elades võib täitsa vabalt hakata oma valvsust kaotama. Ja kõik oli tõepoolest ette-taha ära öeldud ja tehtud.
Kohati tekkis tõesti selline tunne, et kui ma oleks kunagi pioneerilaagris käinud, siis oleks see ehk midagi sarnast olnud. Laager ja ka hilisem festival olid suunatud Yeosu Expo 2012 promomisele. Tõepoolest, nõnda suunasid isegi kaameramehed ja fotograafid, kes seal pidevalt kohal olid, meie tegevust. „Palun naerata nüüd kaamerasse ja ütle, et sa armastad Yeosut!“ „Naerata natuke rohkem!“ „Võtke nüüd käest kinni ja lehvitage!“ jne.
Niisiis tekkis mingisugune trots kõigi nende tegevuste vastu, mis me seal teha saime. Ma kujutan ette, et kui see õhustik ei oleks seal olnud selline nagu ta oli, siis oleks ma neist tegevustest ehk kõvasti rohkem rõõmu tundnud. Nüüd tundus kõik aga tüütu kohustusena. Mõni asi siiski meeldis ka. Käisime näiteks mudaväljadel jalutamas, seal olid ilusad loodusvaated ja muda sees elavad väikesed krabid, kelle tegevust võis jälgida. Hiljem festivali ajal oli vahva kogemus osaleda samulnori (korea traditsiooniline trumm) workshopis, samuti sai seal näiteks erinevaid asju meisterdada (maski, lehvikuid, tuulelohesid, savinõusid jne.)

Ning nüüd siis sellest saatuslikust reedesest päevast. Kõndisin mina siis parajasti endale kindaid tooma, et köieveost osa võtta, kui lõin järsku uljalt oma varbad vastu üht maas lamavat metallist teetõket ära. Oli väga-väga valus ja tuli verd. Kutsuti kiirabi. Viidi haiglasse. Teksti x-ray ja õmmeldi jalg kokku. Valvearst ütles, et katki ei ole siiski midagi, aga pean järgmisel päeval uuesti tulema. Siis on õige arst tööl ja tema vaatab x-ray pildid uuesti üle. Järgmisel päeval haiglasse minnes selgus aga, et vasaku jala neljas varvas on siiski selle äkilise kokkupuute tõttu katki läinud.
Jalg pandi kipsi ja kargud anti kätte. Nüüd ma siin siis olen, kaugel Aasias ja vigane. Aga alla ei kavatse ka anda.

Kaootiline Phnom Penh ja jätkusuutlik areng.

Jõudsin Phnom Penhi. Päike lõõskas taevas, miski kuskil lehkas halvasti, põrisevad ja tuututavad mootorsõidukid vurasid kõikjal ning juba tormas minu suunas vähemalt viis inimest, kes kõik tahtsid mulle midagi müüa. Jah, olin kohal.

Niisiis, oli algamas nädalane kick-off seminar teemal „Jätkusuutlik areng kultuurilises mitmekesisuses“. Meid majutati ühte ilusasse hotelli otse jõe kaldal. Toad olid ruumikad ning avarad, suurte voodite ning televiisoriga. Vaikselt hakkasid kogunema ka osalejad.
Ülevaatliku pildi sain aga alles õhtusöögi ajal. Euroopast oli esindajaid Prantsusmaalt, Kreekast, Soomest, Itaaliast, Leedust, Slovakkiast, Hollandist, Inglismaalt ning Eestist. Aasia poole pealt oli rahvast kohale tulnud Kambodžast, Laosest, Taist, Indoneesiast, Vietnamist ning Myanmarist.
Tõeliselt kirju seltskond, mis! Kõik nad töötavad oma kodumaades MTÜ-des, mis seotud vabatahtlike saatmisega välismaale, töölaagrite ja muude heategevuslike projektide korraldamisega. Mina küll otseselt EstYesis ei tööta, kuid olen sellega siiski teatud määral seotud olnud (EVS Mehhikos, töölaager Lõuna-Koreas), niisiis oskasin enamikel teemadel siiski kaasa rääkida. Eesti organisatsiooni esindas peale minu veel üks Tallinnast pärit vene poiss Dimitri.

Algul kulus sisseelamisele veidi aega. Ka seminari teema, mis tundus nime poolest nii pikk ja lohisev, oli veel hägune. Esimesed kaks päeva tegelesimegi põhiliselt nende mõistete lahti seletamisega. Mida tähendab siis „jätkusuutlik areng“? Mida „kultuuriline mitmekesisus“?
Seejärel uurisime, et kas projektid, mida parasjagu oma kodumaadel oleme läbi viimas, vastavad neile kriteeriumitele. Kui ei, siis mida tuleks parandada, millele rohkem tähelepanu pöörata?
Viimastel päevadel tegelesime uute ideede genereerimise ja uute projektide algatamisega.
Paar huvitavamat valiti siis välja ning nendega töötatakse loodetavasti edasi.

Mina sattusin gruppi, kellega me järgmise aasta-kahe jooksul suudame loodetavasti läbi viia rahvusvahelise workshopi meedia esindajatale (ajakirjanikele, reporteritele, raadio diktoritele jne). Idee tekkis põhjusel, et tihtipeale, eriti Aasias, kajastatakse vabatahtlikku tööd ning töölaagreid meedias väga vähe ning isegi kui kusagil mõni artiklike ilmub, on ta tihtipeale pealiskaudne ning asjatundmatu.
Arengumaades on vajadus vabatahtlike järele väga suur, kuid sellest hoolimata avastame, et infot võimaluste kohta vabatahtlikuna tööle minna pole sugugi piisavalt. Isegi Euroopa riikides mitte. Kui me suudaksime kasvatada teadlikkust meedias töötavate inimeste hulgas, siis läbi nende kasvaks ehk inimeste teadlikkus ka laiemas pildis.

Vot sellised on lood. Sain seminarilt igal juhul kõvasti mõtlemisainet ja loodan, et suudan uusi teadmisi edaspidi produktiivselt rakendada.

Üks päev oli meil siis aega kohalikke projekte külastada. Väga põnevaks kujunes käik ühte Phnom Penhi veidi väljas olevasse organisatsiooni, kes tegeleb taaskasutusse võetud materjalidest asjade valmistamisega. (www.online.com.kh/users/csaro Seal oli pildiraame, käevõrusid, kaelakeesid, käekotte, prügikorve ja palju muud, mis kõik tehtud kas paberist või kilest. Sattusin tõelisesse vaimustusse, sest kõik need asjad nägid niivõrd lahedad välja! Lisaks, oli lihtsalt uskumatu mõelda, kui palju vaeva ning aega nende tegemiseks kulub ning kui vähe raha kohalikud nende pealt tegelikult teenivad.
Ühe, parimal juhul kahe pildiraami meisterdamiseks kulub aega üks tööpäev, kusagil 6-7 tundi ning samas müüakse see maha 1 dollari (10 krooni) eest, millest läheb maha veel materjali hind (kusagil 3 krooni). Nõnda ongi Kambodža pisikeses külas elavate naiste päevapalk 10-20 krooni.
Muidugi on ka üleüldine elatustase seal palju madalam ning kaubad ei maksa tea mis palju, kuid sellegi poolest on mõnedel perekondadel ikka väga raske kasvõi igapäevane toiduraha välja teenida.

Küla, kus käisime, nägi ikka päris kohutav välja. Tõeline agul. Huvitaval kombel ei hooli kohalikud üldse oma ümbrusest ning seetõttu vedeleb prügi absoluutselt igal pool ja metsikutes kogustes.
Näiteks oli otse küla kõrval üks lage väli, mis oli nõnda prügiga kaetud, et maapinda praktiliselt
ei olnud paistagi. Majad on ehitatud puust talade otsa. Ei teagi kas päris majadeks neid kutsuda võib, rohkem sellised onnikesed, maksimum 15 ruutmeetrit suured.
Need tingimused on muidugi väga ekstreemsed ja sugugi mitte kõik khmeerid ei ela nii kehvades oludes, kuid see kõige vaesem elanikkond (keda on tegelikult päris palju!), nemad küll.

Samal päeval külastasime veel organisatsiooni, kes tegeleb süsinikdioksiidi jalajälje (carbon footprint) vähendamisega. Süsteem on keeruline ning ma ei saanud päris selget sotti, kuid igaljuhul on see keskkonna seisukohalt äärmiselt vajalik tegevus. Nende organisatsioon määrab riikidele kindla koguse, millest rohkem süsinikdioksiidi õhku paisata ei tohi. Kui riigid seda määrust rikuvad, peavad nad maksma kõrget trahvi. Tuure on kogumas „süsiniku turg“, mille vahendusel firmad saavad osta ja müüa oma lubatud süsinikdioksiidi tarbimise kogust. Kuidagi on see kõik veel nõnda seatud, et firmad peavad investeerima arenguriikide aitamisse, et sealseid õhku paiskamise koguseid vähendada.
Ühesõnaga keeruline süsteem, aga igal juhul hea, et see loodud on!
Võite lähemalt uurida leheküljelt www.co2solidaire.org. Seal leidub ka koht, kus saate näiteks arvutada oma jalajälge. Näiteks kui üks inimene lendab Pariisist Phnom Penhi ja seal tagasi, on tema tõttu õhku paisatud 4,38 tonni C02-te.

Külastasime ühel päeval ka khmeeri sõjavanglat. 70-ndatel pääses Kambodžas võimule kommunistlik partei, kes tappis lühikese aja vältel väidetavalt 1.3 kuni 2.2 miljonit elanikku. Kõik, kel oli vähimgi haridus, tapeti maha. Lisaks tapeti maha ka kogu selle haritud inimese perekond.
Valimatult mõrvati julmalt nii mehi, naisi kui ka lapsi.
Vangla nägi välja õõvastav. Enne 70-ndaid oli see olnud hoopiski keskkool, milles nüüd kõik klassiruumid piinakambriteks olid muudetud. Seintel oli loendamatult pilte kõigist neist seal tapetud inimestest, vastakuti piltidega vangivalvuritest. Vaid mõned üksikud neist tuhandetest pääsesid vanglast eluga, põhimõtteliselt tapeti maha kõik, kes ülekuulamisele olid saadetud.
Pea hakkas valutama, tundsin, et süda läks pahaks, tõsiselt raske oli nendes ruumides viibida.

Kui veel rääkida, mis huvitavat selle nädala jooksul seal Kambodža pealinnas juhtus..

-Käisime näiteks ööturul, kus sai osta kõike ja kaubelda niipalju kui süda lustib. Mina kui eurooplane, olin selle kauplemise koha pealt algul veidikene pelglik, kuid lõpuks taipad, et teistmoodi ei saa, vastasel juhul määritakse sulle ikka liiga kõrge hind pähe. Kaubelda tuleb Kambodžas kõikjal, kus midagi osta tahad ning kus kindlaks määratud hindu juures ei ole (ehk siis põhimõtteliselt igal pool).

-Nägin linnas elevanti, jalutas mööda peatänavat. Sattusin päris tõsiselt vaimustusse, kui ta seal loojuva päikese saatel keset tuututavate tuk-tukkide ja motikate summa edasi vantsis! Igal juhul ilus mälupilt, mida endaga kaasas kanda.

-Olime õhtuti tavaliselt nii väsinud, et ei jaksanud kaua välja olla. Sellegi poolest läksime tavaliselt paariks tunniks kuhugi istuma, lihtsalt juba selle pärast, et hotellist välja saada. Minu avastus oli üks india restoran, mis meie seas väga populaarseks sai ja kus mitmel õhtul oma aega veetsime.
Õlu maksis 5 krooni!

-Viimasel päeval, enne kojusõitu, läksin turule. Mul oli vaja endale suuremat sorti kott osta, et asjad ära mahuksid. Nõnda siis palusingi ühel motojuhil end kohale viia, sain kauplemise peale väga hea hinnaga kohale ka, ainult 1 dollari eest! Turg Phnom Penhis on muidugi omaette nähtus. See melu, mis sind seal endasse haarab, on uskumatu. Autod, inimesed, vankrid, hõiked, kisa ja kära, kõik segamini! Olin hommikul just nagu veidikene õnnetu olnud, sest mulle oli üks kohalik kambodža poiss sümpaatseks saanud ja ma ei olnud saanud temaga eriti palju suhelda. Nõnda siis avastasin end sel hommikul mitmel korral tema peale mõtlemas.
Väga suur oli mu üllatus, kui olin oma koti turul ära jõudnud osta ja siis tänavale läksin ning tolle sama poisiga järsku kokku põrkasin. Keset kogu seda möllu, juhtusin ma just temale peaaegu et otsa jooksma. Tema tundus olevat sama üllatunud kui mina.
Aga lugu ei piirdunud vaid sellega. Tuli välja, et ta oli tulnud koos oma vietnamlasest sõbraga korraks turule, et mõned asjad osta ning paari tunni pärast pidi ta selle sama sõbra lennujaama viima. Mina pidin ju aga ka lennujaama minema ning selgus, et ka mineku kellaaeg oli sama. Niisiis leppisime kokku, et ta tuleb mulle hotelli järgi ja saan nendega koos lennujaama. Sinna kohale jõudes oli mul siiski veel aega ja nõnda saime kohvikus üle tunni aja juttu ka rääkida!
Mul oli tahtmine naerma turtsatada, sest sellised kokkusattumused juhtuvad tavaliselt vaid filmis!

Olen rõõmus, et mulle sai osaks selline kift seiklus sinna kaugele, põnevale maale ning tahaksin uskuda, et see ei olnud sugugi viimane kord kui sinna riiki satun.
Igal juhul olen jälle ühe kogemuse, ühe mälestuse võrra rikkam ning selle üle kuradima õnnelik!


Järgmise rännuni,
Maaja

Sihanoukville, vürtsitatud massaaži, tuk-tukkide ja päikeserabandusega!

Omaanist sõitsin lennukiga Bangkoki, kus tuli 14 tundi oodata. Nõnda ma siis ootasin. Kohtasin vahepeal eestlasi, niisiis hängisin natuke aega nendega ning ootasin siis edasi. Hommikupoole otsustasin linna sõita ja see oli väga hea otsus. Bangkoki kesklinn oli äge! Tänavad täis igasugu kraami müüjaid, jõeäärne promenaad, palju tuk-tukke ja inimesi. Jalutasin algul niisama ringi, siis aga käisin massaažis. Minu esimene kord mõne päris massööri käe all olla. Olin pikast reisist ja lennujaama pinkide peal magamisest päris kangeks jäänud, niisiis oli see mudimine vägagi nauditav. Ning tund aega läks mulle maksma vaid 70 krooni!

Bangkokist lendasin siis lõpuks Phnom Penhi, kus ootas ees küllaltki väike lennujaam. Selline meie Tallinna lennujaamaga umbes ühesuurune. Enne riiki pääsemist tuli viisa osta. Naljakas oli see kaos, mis selle viisa järjekorras valitses. Tähendab, seal ei olnudki mingit järjekorda. Inimesed tunglesid üksteist rusikatega eemale tõugates, et letile lähemale pääseda. Seal siis sai oma passi ära anda ning tuli järgmisesse järjekorda minna, kus selle kätte sai ja raha pidi maksma. Neli onukest siis näitasid seal läbisegi passe ja hõikasid nimesid, kelle viisa valmis oli saanud. Ning olenemata sellest, et sinu viisa ei pruukinud üldse veel valmis olla, siis ikkagi tungeldi ka selles järjekorras nagu segased, lihtsalt et letile õigel hetkel lähedal olla.

Pidin selle öö Phnom Penhis veetma, sest kell oli juba 5 läbi ja busse Siihanoukville´i enam ei läinud. Nõnda siis palusin tuk-tuki juhil end kesklinna viia. Kes veel ei tea, mis on tuk-tuk, siis teadmiseks, et see on selline veok, mille ees on mootorratas ja taga lahtine tõld, kuhu üldjuhul kuni viis inimest sisse mahub. Mulle väga meeldivad tuk-tukid! Kuigi nad ei ole just kõige ohutumad sõiduriistad, siis sellegi-poolest on vahvad! Kesklinnas valitses kaos. Selle sõna kõige otsesemas mõttes. Läbisegi olid tänavad täis autosid, veokeid, rattureid, mootorrattureid, tuk-tukke ja niisama jalutajaid. Liikluses kehtib siin reegel- ei ole mingeid reegleid! Sõidetakse nii kuis juhtub, üksteise eest läbi, risti-rästi, segamini. Huvitaval kombel tuleb avariisid aga suhteliselt harva ette, juhid on kõik väga vilunud. Väga populaarne transpordi vahend on mootorratas, neid on kõik kohad täis. Kuna ta on ka odavam kui tuk-tuk, siis olen isegi enamus ajast ringi liikumiseks hoopis mootorrattaid kasutanud. Ega mingit kiivrit sulle ei anta, jumala eest mitte.

Leidsin ööbimiseks ühe täitsa korraliku hosteli. Sain end lõpuks puhtaks pesta, pärast kolme päeva oli see taevalik tunne! Tutvusin hostelis ühe Brasiilia kutiga, kellega õhtust sööma läksime. Juhtus olema tõesti huvitav vestluskaaslane, niisiis lobisesime päris mitu tundi.
Kambodžasse tulles ei saa üle ega ümber siin valitsevast vaesusest. Seda näeb kõikjal. Hütid, kus inimesed elavad, näevad välja nagu räpased koerakuudid, tänavad on täis kerjavaid lapsi. Juba tol esimesel õhtul restoranis süües, käis selle aja jooksul minule midagi müütamas või raha palumas üle 40 inimese. Lapsed müüsid raamatuid, naised käisid vaevatud näod peas oma väikeste sülelastega raha küsimas, jalutud vanamehed roomasid su laua eest mööda. Jah, siin on palju vigaseid, sest 70ndatel, kui siin kommunistlik Khmeeri Partei valitses, tehti siin kohutavat tapatööd. Halastamatult tapeti pool rahvast maha. Need, kes pääsesid, kannatavad sellegipoolest veel tänase päevani oma lähedaste kaotust. Väga paljude inimeste vanaisad, vanaemad, isad ja emad said selle aja jooksul surma.
Igatahes. Ostsin minagi siis endale Lonelyplaneti ja andsin mõnele lapsele veidi raha, aga paratamatult ei saa kõiki aidata. Siis õpidki külmalt pead raputama, sest kohe kui oled veidi sõbralikum, lootustandvama näoga, siis oled ka automaatselt ümber piiratud karjast inimestest.
Kurb on aga see, et seda vaesusetsüklit on väga raske lõhkuda. Enamus lapsi käib küll koolis ja kusjuures, oskab rääkida väga head inglise keelt, sellegipoolest ei jätku inimestele tööd ja võimalusi paremale järjele tõusta. Tõepoolest rikkaid khmeere leidub väga vähe ning need on kõik sulid ja petised, kes end illegaalsel teel ja üle laipade rikkaks on teinud.

Üks väike tüdruk hakkas mulle väga meeldima. Ta käis meie juurest mitmel korral mööda ja rääkis
sõbralikult juttu, oli nutikas ja tõesti armsa naeratusega. Ta palus minult mitmel korral, et temalt ka ikka raamatu või postkaarte ostaksin, kuna aga olin juba varemalt ostnud, siis ei raatsinud seda teha.
Andsin talle sellegi poolest ühe dollari. Peagi tuli ta tagasi ja ütles kurvalt, et ta ema võttis selle talt ära ja et tal on kõht ikkagi väga tühi. Andku me talle veel natuke raha, et süüa osta.
Wagener (too brasiillane), käis siis välja idee, et ostame talle jäätise, kui ta õpetab meile viis khmeerikeelset sõna. Ta oli meile enne just rääkinud, et ta tahab õpetajaks saada, kui suureks kasvab. Nüüd aga ei tahtnud ta sellisest pakkumisest kuuldagi. Kordas vaid „Buy my postcard, buy my postcard!“. Seletasime, et see on ju väga hea diil, ta ei pea meile midagi andma ja saab maitsva jäätise, aga teda see ei huvitanud. Nõnda automatiseeritud on need lapsed. Neile on õpetatud kindlad laused, mida korrata, kindlad nükked, kuidas panna inimesi endale kaasa tundma.
Nõnda ta siis lahkuski meie laua juurest, ilma et me mingilegi kokkuleppele oleks saanud.
Hiljem nägin, kuidas ta ema talle korraliku kõrvakiilu virutas, tema nooremale vennale samuti. „Lollid lapsed, veetsite seal turistide laua juures nii kaua aega, aga raha ei toonudki!“ Siis sain ka aru, et kui ta oleks meile need sõnad õpetanud ja me oleks talle kohvikus jäätise välja teinud, oleks ta võib-olla veelgi suurema litaka ema käest saanud. Raha peab tooma!
Nendel lastel puudub lapsepõlv. Juba viie-kuue aastasest peale algab töö. Muidugi on nad algul siiski veel lapsemeelsed, töö käib läbi mängu. Peagi saab sellest aga hall argipäev, ainuke võimalus ellu jääda ja edasi kulgeda. Ilma igasuguste suuremate eesmärkideta, ootusteta elult.

Siihanoukville, täpsemalt Serendipity Beach, tervitas mind päikesepaistelise linnana, täis turiste, tolmu ja kerjuseid.
Rannas leidub väga palju ilusaid kohti. Kui jalutada põhimarsruudist veidi eemale, siis võib avastada väga ilusa suurte kivimürakatega kaldaäärse. Seal jalutasin ühel päeval pikalt ringi, leidsin mitmeid väga huvitavaid merekarpe.
Esimese öö veetsin Beach Road Hotellis, mis rajatud siia eestlaste poolt. Kui algul ootasin põnevusega seal ööbimist, siis peagi avastasin, et ei ole see midagi nii tore kahekümne eestlasega basseini ääres istuda. Pool hotelli oli eestlasi täis! Tundub, et kõik maarjamaalased, kes on võtnud ette reisi siia kaugesse paika, on kuulnud sellest hotellist ja tulevad siis huvi pärast vaatama. Aga need, kes siin praegu peatusid, ei olnud sellised ägedad eestlased, vaid pigem kolmekümne-neljakümne aastased tallinlased, kes on siis keskmisest veidi rikkamad ja lubavad endale korra aastas ühe paarinädalase reisi soojale maale, et seal end hotellis purju juua ja basseini ääres päikest võtta. Huvitav ongi, et linnapeal ei ole ma neid eestlaste horde peaaegu üldse enam kohanud.
Ühesõnaga, ei olnud ma sellest suurest eestlusest siin eriti vaimustunud ja otsustasin järgmine päev sealt kiiresti välja kolida.

Tulin üle tee asuvasse külalistemajja, kus sain kolm korda odavama hinnaga endale väga kena toa. Veinipunaste kardinate ja laia voodiga, mille kohal olev suur sääsevõrk annab talle teatud printsessliku väljanägemise.
Sel päeval käisin jällegi massaažis. Seekord kohas, mille nimi oli „Nägevate Käte Massaaž“. Massöörideks seal aga pimedad. Kaks tundi kestva sessiooni lõpuks olin ikka korralikult läbi võetud. Kui Tais oli mulle tehtud sellist rohkem silumisega mõnusat massaaži, siis siin sain ikka korraliku valu osaliseks. Tuletasin endale pidevalt meelde, et see on mulle kasulik! Naine vajutas täpsetele punktidele ja tundus, et tundis oma tööd. Hoolimata valust, oli tunne pärast massaaži ikkagi väga hea. Terve keha oli läbi raputatud.

Peaaegu kõik siinveedetud õhtud olen väljas käinud, sellises kohas on lihtne tutvusi teha. Rändureid ja turiste on kõik kohad täis ning nendega leiab üldiselt alati jututeemat. Siin on piljard väga popp, neid leidub igas baaris ja hostelis. Mulle see väga meeldib, sest piljard meeldib!
Kõik on väga odav, õhtusöögi saab restoranis 30-50 krooni eest, kokteilid maksavad 15-25 krooni,
Mina olen eelkõige muidugi oma lemmikut, pina coladat, nautinud.

Olenemata paradiisirannast ja päikesest, lokkab siingi vaesus. Rahvarohkemad kohad on paksult täis kerjuseid ja kõikvõimalikke asju müütavaid inimesi. Väga raske ja kurb on rannas õhtust süüa, kui otse su laua juurest roomab mööda jalutu vanamees, kaks vesiste silmadega koera lunivad söögipalukesi ja kuueaastane poiss palub luba sinu taldrikul olevad jäägid ära süüa. Just nõnda möödus minu viimane õhtusöök.
Iga päev olen midagi ostnud või mõnd teenust kasutanud, et natukenegi aidata, vastu tulla. Näiteks lasin ühel naisel oma jalgadelt karvad eemaldada (seegi on siin rannas kohalike poolt pidevalt pakutud teenus). Küsisin tollelt naiselt, et kui mitu korda päeva jooksul ta kliente leiab. Sain vastuseks, et tavaliselt korra või kaks päevas. Mõnikord ei suuda ta mitte kedagi leida. Maksin talle selle teenuse eest 5 dollarit, mis oligi tema selle päeva palk. Ometi oli ta juba varahommikust saati rannas ringi käinud. Kuna aga neid müüjaid ja teenuste pakkujaid on nii kohutavalt palju, siis paratamatult ei jätku kõigile tööd.

Neljapäeval pidin minema paadireisile kohalikele saartele, aga magasin hommikul sisse, niisiis lükkus see plaan edasi järgmisesse päeva. Otsustasin siis randa minna ja päikesest viimast võtta. Jah, tõepoolest, seda ma ka tegin ning kokkuvõttes põlesin täiesti ära.
Reede hommikul ajasin end kuidagimoodi üles ja otsustasin paadireisist siiski osa võtta. See otsus oli väga vale. Kuigi katsin terve oma keha riietega, siis need lühikesed hetked kui snorgeldamise ajal vette sulpsasin ja saarel korra ujumas käisin, said mulle saatuslikuks. Tagasi külalistemajja jõudes tundsin ennast juba väga halvasti. Olin päikesepiste saanud. Süda oli paha, keha kuumas ja valutas metsikult ja hingata oli raske. Kuna olin eelmistel öödel väga vähe maganud, siis olin ka kohutavalt väsinud. Heitsin voodisse kell 5 ja magasin järgmise hommiku kella viieni. Vahepeal sonides ja üles ärgates. Nüüd on siis see sama hommik käes.
Öö on üle elatud ja mul on juba parem olla, kuigi keha valutab ikka väga. Ostsin mingit leevendavat
geeli, mis peaks veidi aitama. Täna hoian päikesest eemale, lähen välja alles õhtul. Kahju on sellest, et plaanisin muidu ühte rahvusparki minna, nüüd jääb see aga ära. Võib-olla homme tunnen end paremini ja siiski lähen. Esmaspäeval pean juba Phnom Penhi tagasi sõitma, sest projekt algab.





31.01.10

Niisiis, kui kirjutasin täna, siis mõtlesin 30.01.10 varahommikut. Sellegi poolest ei jõudnud ma eile internetipunkti, et seda teksti üles riputada ja seetõttu oimunud sündmustest.
pean tegema veel väikese täienduse edasi toimunud sündmustest.

Ei suutnud ma eile siiski terve päeva toas istuda ja niisiis otsustasin end üleni riietega katta ja siiski välja minna.
Varahommikul, peale blogi kirjutamist, läksin randa päikesetõusu vaatama. Päike tõuseb siin kella kuue paiku. (Etteruttavalt ütlen, et käisin ka järgmisel hommikul sama imet nautimas, sest päikesetõus on siin, nagu igal pool, tõepoolest ilus) Katsin ennast tõepoolest pealaest jalatallani pikkade riietega, näkku ja kätele panin hunniku päikesekreemi, niisiis astusin üsna julgelt tapva päikese kätte.
Palkasin endale motikajuhi ja sõitsin tema tagaistmel 20 kilomeetri kaugusel olevat koske vaatama.
Kohale jõudes tabas mind kõigepealt pettumus, sest kõik kohad olid prügi täis ja nii palav oli ja jões/koses ei olnud peaaegu üldse vett. Jah, siin on praegu aasta kõige kuivem hooaeg.
Kõndisin veidikene niisama ringi ja ronisin siis mööda kaljust seina alla kose juurde.
Seal oli juba veidi parem, kuid mul oli ikkagi ohutavalt palav, niisiis proovisin varju leida ja vaatasin kadedusega neid, kes kose all suplesid.
Ma ei julgenud mingi hinna eest riideid seljast võtta ja end päikesele paljastada, samas aga ujuda tahtsin kohutavalt. Aga eks vajadus tingib abinõu. Kuna ilm oli tõepoolest soe, siis mõtlesin et mis seal ikka ja läksin kogu oma kupatuse riietega vette. Mu rohelised dressipüksid ja pluus venisid mõnusalt pikaks ja ma kujutan ette, et võisin päris kentsakas välja näha. See ei olnud väga turistikas koht, tundus et ainult kohalikele turistidele teada, niisiis olin juba tänu sellele eelnevalt kõrgendatud tähelepanu all olnud. Mingil hetkel ühines minu vesise eksperimendiga kose alla veel terve grupp kohalikke turiste, kes siis kõik tahtsid pilti teha. Maajaga pilti teha. Usun, et kokkuvõttes sai tehtud vähemalt 30 pilti, milledest ka minu kaameras oma 10 tükki salvestatud on.
Kose all oli aga tegelikult väga tore ning jahutav, vesi oli puhas. Lahkusin sealt õnneliku ning läbimärjana. Seejärel viis mu motikajuht mind I-ball parki. Riided jõudsid tee peal tuule käes juba ära kuivada, kuid seda kuiva tunnet ei jätkunud kauaks. I-ball kujutab endast sellist hiiglaslikku ümmargust palli, mis mäest alla veeretatakse, sinuga seal sees. Sinna on lisatud ka veidi seebivett, et libedam oleks ja tunne on tõepoolest nagu pesumasinas. Päris lõbus oli, kuid kahju, et sel hetkel juhtusin ma olema ainuke külastaja, niisiis ei olnud mul kellegagi koos alla lasta, vaid pidin seda üksi tegema. Mitmekesi oleks ilmselt lõbusam olnud, sest siis oleks pall kiiremini veerenud.
Kokkuvõttes ei veetnud ma seal väga kaua aega, sest motikajuht hakkas juba ära väsima ja tahtis tagasi minna. Niisiis halastasin ta peale.

Täna aga käisin ma Ream´i Rahvuspargis. See oli tõeliselt kordaläinud käimine, ilmselt üks minu kõige edukamaid ettevõtmisi siin Sihanoukville´s siiamaani. Meil olid väga toredad kaks giidi, kes rääkisid ja tutvustasid taimi ning loomi, keda seal kohata võis. Kõigepealt sõitsime poolteist tundi paadiga ning seejärel matkasime kolmveerand tundi läbi džungli. Jõudsime ühele väga ilusale rannale, kus enamik siis ujumas käis (mina jätsin vahele). Sõime kohalikus kalurikülas, us astusin ka kohalikku koolimajja korraks sisse. Koolimajaks oli väike küün. Seejärel kulges kogu tee samamoodi tagasi. Jälle džungel ja paadisõit. Nägime ka paari delfiini, kahjuks muid suuremaid loomi ei kohanud. Räägiti, et selles rahvuspargis pidi ka paar tiigrit leiduma ning põtru ja ahve. Mina kahjuks ahvi ei näinud, mõnel meie grupist vedas aga ka sellega.
Lõunat sõime ühes kohalikus pisikeses kalurikülas, mis asus täpselt mere ja jõe ühinemiskoha piirimail. Väga maaliline kohakene oli. Rahvuspargi aladel võivad elada vaid need inimesed, kes siin juba enne pargi asutamisaastat (1993) olid, nõnda siis on ta hetkel veel suhteliselt puutumata. Paar üksikut postide otsa, vette ehitatud majakest ja mõni külakene. Jutud aga käivad, et ühel hiina firmal on siiski õnnestunud valitsusega rendileping sõlmida sellele maatükile, kus me rannas käisime ning paari järgmise aasta jooksul muudetakse seegi puutumata ala turismimagnetiks.

Homme aga sõidan tõepoolest pealinna. Niisiis üritan tänasest õhtust veel viimast võtta ja lähen praegu mehhiko restorani sööma!

Aw Khon tik-tik.

Kambodža, siit ma tulen!

Seekordne lugu hakkab hetkest, kui avasin ühel novembrikuu päeval oma e-postkasti ja avastasin sealt kirja EstYesilt, kes pakkus järjekordset võimalust kandideerida osalemaks ühel noorteseminaril Aasias. Olles nüüd juba pool aastat korralikult kodus, Eestis püsinud ja koolis käinud, nakatas mind otsekohe sõber reisipisik. Pikalt mõtlema ei pidanud. Vaatasin kaardi pealt, kus Kambodža täpselt asub ja täitsin ankeedi kiiresti ära. Vedaski! Saadeti mulle positiivne vastus- Tule!

Eile, 22.jaanuaril, asusingi teele. Seminar ise kestab 1-7 veebruarini, aga kuna mul praegu just juhtus koolist vaba aeg olema, siis mõtlesin, et miks mitte minna juba nädalake varem.
Lennumarsruudiks Tallinn-London-Musqat-Bangkok-Phnom Penh. Pikk ja keeruline küll, aga mis parata.
Nõnda siis saigi kott pakitud ja lennuki peale istutud, et Londonisse sõita. Lend Omaani oli alles järgmisel päeval, niisiis otsustasin õhtu linnas veeta ja sain ühe kunagise kallimaga kokku, kes nüüd siin ülikoolis käib. Ma ei ole kunagi varem Inglismaal käinud, kuna see on mulle alati nõnda halli ja kallina tundunud. Pidev vihm ja hingematvad hinnad. Selles suhtes ma ei eksinud, mõlemad need elemendid võtsid mind avasüli kohale jõudes ka vastu. Mis mind aga üllatas oli see, et Londonis võib tegelikult sellele vaatamata väga huvitav olla.
Ta on tõeline metropol, rahvaste paabel! Näitlejatudengile jätkub siin õpitööd kuhjaga. Sõitsin lennujaamast metrooga kesklinna. Vaatasin enda ümber ringi. Siin istus end Ali G-ks riietanud araablane, tema kõrval kaame näo ja vesiste silmadega inglasest neitsik, kes Jane Eyre´i luges, tema
kõrval pilusilmne ja väga moodne jaapani kutt. Teisel pool Ali G-d oli raamatusse süvenenud, ilmselt advokaadiks õppiv väga peenelt riietatud mustanahaline tüüp, kes aegajalt oma sõrmi põrnitses. Otse tema vastas istus üks pidevalt oma telefoni näppiv järjekordne asiaat, kelle kõrval luges üks inglise noormees väga püüdlikult ajalehte, huuli kaasa liigutades. Eemal seisis üks
hispaanlasest keskealine sell, kes väga avalikult oma nina nokkis ja siis oma kolle uuris.
Teisel pool oli koha sisse võtnud üks värviste pükstega töömees, hindu. Metroosse sisenes üks mustanahaline naine, asotsiaal ja ilmselt veidi peast soe. Ta heitis ülbe pilgu üle vaguni ja nähes, et minu kott on ühe istme peal, teatas nõudval toonil, et ma koti maha tõstaksin, et ta sinna istuda saaks. Seda ma ka tegin. Peagi küsis suurt kirevavärvilist salli peas kandev ja kolme suurt sinist prügikotti omav hull lillade küüntega neegrinaine kõva häälega üle vaguni kella. Keegi ei vastanud. Tekkis ebamugav hetk. Seda oli tunda. Viimaks siiski advokaadiks õppija teatas, et kell on kümne minuti pärast neli. Kuna ta aga ütles seda peast ja ei vaadanud kella, siis hakkas neegritädi kahtlustama, et kas ta ikka tõtt räägib ja palus tal telefoni pealt näidata. Poiss näitas ka, aga hoidis sel ajal telefoni valvsalt oma käes. Näpata ei olnud kohe kuidagi võimalik. Ja nõnda vuhiseski see rong Londoni kesklinna, kus mina Queensway peatuses väljusin.

Ööbisin Smart Hyde Park View hostelis. 10 naela kohta 6-kohalises toas oli isegi täitsa okei. Peale paari tundi ootamist tuli Jan ja siis veetsimegi õhtu temaga koos linna peal ringi jalutades, kallist Mehhikot meenutades ja niisama nalja tehes. Vihma muudkui sadas, London muutus uniseks ja meiegi läksime juba kella kahe paiku magama. Hommikul sai siis veel Hyde Parkis jalutatud. See vastas täpselt minu ettekujutusele Inglismaast kui sellisest. Kerges udus, langenud lehtedega maas, veidi vihmane (muidugi!), pargis ringi jalutavad paarikesed oma koertega, karjades hommikusi tervisesportlasi, keset parki tiik, kus peal ülimalt julged pardid ja luiged, kes sulle otse nina alla sööki tulevad norima. Kõik see kokku moodustas ilusa, filmidest tuttavliku terviku sellest linnast ja maast.

Jan aga pidi tagasi oma ülikoolilinna sõitma ja mina tulin lennujaama ära. Kuigi lennuk läks alles kell pool kümme õhtul, siis olin kohal juba kell 12 päeval. Ei oleks samas viitsinud suure seljakotiga ringi ka enam kapata, pealegi eelmine õhtu olid kohustuslikud Big Ben ja London Eye juba õnneks ära nähtud.
Aga lennujaamas võib ka põnev olla, eriti Londoni lennujaamas, kus sul niipalju rahvast ringi voorib. Niisiis veetsingi need tunnid inimesi jälgides, vahepeal magades, raamatut lugedes ja toredaid kokkusattumuslikke olukordi üles täheldades. See viimane meeldib mulle väga.
Eile näiteks olid mul järgmised väikesed, pealtnäha tähenduseta ja juhuslikud, kuid ometi muigamapanevad olukorrad:

Olin just mõelnud, et küll oleks tore, kui siis oleks mõni kena poiss silmapiiril, keda võiks igavuse peletamiseks piidelda ja kujutasin endale seejärel ette, milline ta olla võiks. Kui siis silmad üles tõstsin, uskuge või ei, märkasingi täpselt enda ees üht oma ettekujutusele peaaegu täielikult vastavat figuuri. Asi läks seda huvitavamaks, kui selgus, et ta ei olnudki lihtsalt korraks möödakõndija, vaid tuli ja istuski samadele pinkidele, minule päris lähedale ja jäi sinna mitmeks tunniks, täpselt selle ajani, kuni just ma isegi minema pidin hakkama. Aeg oli väga põnevalt sisustatud, sest ka tema mind siis märkas ja see mäng „Ma üldse ei näe sind ja ainult juhuslikult libisevad silmad üle!“ on ju nii tore! Külgetõmbejõu seadus toimis. See, millest sa mõtled, mida sa ette kujutad, manifitseerub lõpuks ka tegelikkuses. Mõnikord varem, teinekord hiljem. Aga sinuga juhtuvad sündmused tulenevad suuresti sellest, milliste emotsioonidega sa laetud oled. Me tõmbame endale olukordi, inimesi, võimalusi ja samas ka ebaedu ise ligi. Olen selles enam kui kindel.
Katsetasin eile külgetõmbejõu seadust veelgi. Mõtlesin selle peale, et oleks vaja palju raha. Alati võiks olla ju hästi palju raha. Siis aga läks mul kõht tühjaks ja trotsides Londoni lennujaama poe hindu, ostsin süüa. Kassapidaja oli väga sõbralik tüüp, kes mulle pärast maksmist ulatas sellise teatise, et parasjagu käib neil kampaania, et iga päev keegi võidab tuhat naela. Kirjutas paberile oma nime ka peale, ütles, et see on selline küsimustik, millele tuleb vastata ja et ma ikka teda kui tublit töötajat seal ka märgiks. Täna ma siis täitsingi internetis selle küsimustiku ära, võidan ma siis või mitte, aga muigama paneb ikkagi, et kohe peale raha peale mõtlemist, raha saamiseks mulle ka reaalselt võimalust pakkuma tuldi.
Istusin ja kuulasin ühe hiina paarikese vestlust pealt, iga teine sõna oli miski, mis kõlas nagu „maaja“. Oli ka lõbus kuulata.
Lisaks võttis minuga ühendust üks inimene, kelle peale just hiljuti mõelnud olin.

Tänase seisuga olen Muscati lennujaamas, Omaani Sultaniriigis. Astusin lennukist välja ja 25 kraadi
sooja lõi näkku. Päris erinev meie kodumaa hetkelisest ilmaseisust. Aga seda õhku sain ma ka nuusutada vaid kolm sekundit, sest siis juba topiti meid lennujaama bussi ja kärutati lennujaama, kus ma nüüd viimased 6 tundi hänginud olen, Omaani sooja ilma vaid aknast jälgides. Samasugune tuleb homne Tai külastus. Jõuan Taisse kell 1 öösel ja lennuk läheb alles kell 15.15, niisiis, mul on seal Tai lennujaamas aega konutada nii et vähe ei ole. Muidu on ju isegi täitsa okei, mul jätkub tegevust. Siin Muscatis on isegi tasuta wifi ja sain lennufirmalt toidukupongi, millega söömas käisin ja ruumi on palju, sadu istepinke, samas inimesi suhteliselt vähe, niisiis võin kasvõi kõik toolid ajaviiteks läbi istuda, kui soovin. Ainuke asi, mis mind häirib, on minu enda sassilöödud uni. Ma ei ole korralikult nüüd üldse magada saanud ja seetõttu ongi nii, et magan kaks tunnikest lennujaamas pingil, siis olen kaks tunnikest üleval, jälle magan, siis lähen lennukisse, magan paar tunnikest ja siis jälle olen paar tunnikest üleval. Lisaks veel mäng ajavahedega. Igatahes, käib selline sortsutamine, mis kokkuvõttes üsna ära tüütab.

Ennist kui siis selle toidukupongi eest söömas käisin, sattusin ka vahvasse olukorda. Kõigepealt olin üllatunud, kui turvamees, kellelt ma teed küsisin, mulle nagu vabandades teatas, et seal saab ainult riisi, justkui viidates sellele, et mina kui nooblim valge inimene sellest ilmselt huvitatud ei ole.
Väitsin aga vastu, et tahan küll riisi ja selle peale juhatas ta mulle ka tee kätte. Millegipärast istusid seal söökla moodi kohas tõesti ainult kohalikud omaani mehed, kes mind kullipilgul jälgisid kui ma koha ühes täpselt ruumi keskel asuvas vabas lauas sisse võtsin. Kogu sööklas märkasin veel vaid kaht kohalikku naist, ülejäänud 50 olid kõik mehed. Nõnda tundsin end selle söömaaja jooksul kui vaatluseks välja pandud ekspositsioon. Ei lasknud end sellest aga siiski heidutada ja mõtlesin, et kui passivad, siis passin vastu. Nii ma tegingi ning kohkunud mehed murdusid peagi ning pöörasid pilgud kõrvale.
Lõpetan siis praegu, lisan siia hiljem mõne pildi Londonist ka juurde, kohe ei saa, kuna pean enne leidma mooduse nende digikast arvutisse transportimiseks.

Päikest,
Maaja

Epiloog ja eelnev.

Sünnipäev möödus imetoredalt. Hommikul äratati laulu ja koogikesega, millel kaks küünalt peal. Puhusin ära ja soovisin soovi. Liis ja Mirru tegid mulle kingituse ka! Panda-padja! Pean ausalt ütlema, et see oli üks väga praktiline kingitus! Hommikusöögiks olid teised valmistanud suure hunniku banaanipannkooke. Kõht täis, võis päev alata.

Lastega tegime jälle igasugu lõbusaid mänge, palju pilte, sai palju nalja.
Meil on siin üks väga südikas väike tüdruk. See Hii on tema nimi. Selline kusagil kümne aastane marakratt. Ta näeb küll välja uskumatult armas, aga võib käituda nagu tõeline mtslane. Kui ta midagi tahab, siis ta lihtsalt peab selle saama! Samas ei haka ta jonnima nagu seda lapsed tavaliselt teevad, vaid võtab otsustavalt sul käest ja kisb su jõuga kaasa, kuhu iganes tal vaja minna või mida iganes tal on vaja sinult parasjagu saada. Ja jõudu on tal oma pisikese keha kohta tõesti üllatavalt palju. Siis kui ta midagi ikka tõesti kohe väga saada tahab, siis ta teeb sellist metskassi häält ja nägu sinna juurde, uriseb nagu väike tiiger. See on nii naljakas ja üllatav ühekorraga.

Üks väga tore laps on ka Uuri. Selline häbelik, veidi pontsakam tüdrukuke. Esimestel päevadel märkasin kohe, et taei suland päris hästi gruppi ja jäi kuidagi eraldi, niisiis läksin ja suhtlesin temaga just eriti aktiivselt. Selle läbi võitsingi ilmselt tema poolehoiu, sest nüüd hoiab ta mulle koguaeg külje alla, hetkekski mitte minna lasta tahtes. Tal on tohutult armas, siiras naeratus.

Sünnipäeva puhul olid lapsed mulle kaarte õnnesoovidega teinud. Lisaks tõi Sang Yang mulle kingituseks paki komme ja järgmisel päeval tulid veel kaks tüdrukut korvikesega, mis oli samut kommidega kaetud. Lapsed fännavad meid kõiki. Päris kift on olla laagri kasvataja! Kõik tahavad nad sulle ette ja taha ära teha. Teevad patse, massaaži, toovad vett, otsivad pühendunult su asju, kui midagi ära kaob jne.
Selle üksteisest aru saamidega on muidugi jah veidi keerulised lood. Midagi nad ikka mõikavad inglise keelest, nii et paari sõna kaupa saab ennastselle abil arusaadavaks teha. Lisaks olen minagi õppinud paar korekeelset esmaabi sõna nagu- jogi (siin), bang(tuba), šimbal(jalanõu), pinksu(jäätis), chingu(sõber). Nende ja veel paari sõna abil olen saanud end päris tihti hädast välja aidata.

Sünnipäeva õhtuks valmistasid meie eesti tüdrukud mulle jällegi üllatuse. Uhke ja maitsva õhtusöögi. Pasta tuunikala ja maisiga. Siis järsku läksid tuled kustu ja toodi kohale suur tort paljude küünaldega. Sain jälle neid puhuda ja jälle soovida! Tort oli tõesti hiiglama maitsev.

Seejärel harjutasime veidi oma tantsukava reedeseks festivaliks, kus koos lastega esineme. Esineme Koreas hetkel väga popi hittloo „Nobody” järgi, millele eelneb kerge traditsioonilise tantsu kava. Pärast harjutamist läksime välja. Nad tahtsid mind üllatusena karaokesse viia, aga meie korea poisid lobisesid selle mulle kogemata enne välja. Sellest ei olnud aga hullu, sest laulda oli sellele vaatamata ütlemata tore. Õhtul tagasi kirikusse naastes oli hääl päris kähe kohe.

Olin oma päevaga igati rahule jäänud!

Kolmapäev ja neljapäev möödusid samuti lustlikult. Vahepeal tuli küll kole väsimus peale, nii et iga päev olen keset päeva magama jäänud. Neljapäeval, kui mingit filmi vaatasime, kolmapäeval lihtsalt pingi peale, lapsed ümberringi.
Väga kifti kogemuse osaliseks saime kolmapäeval. Viimase asjana enne päeva lõppu, läksime trumme mängima. „Samulnori” on siinse kohaliku traditsioonilise trummi nimi. Kõik said endale muusikariista ja jämmimine võis alata. Mulle anti üks veidi teistsugune pill, mis tegi metalset kõla ja oli teistele trummidele rütmi andmiseks ja alustamise ning lõpetamise märgiks. Mina ja siis üks kohalik trummimees tagusime siis neid taldrikuid. Päris uhke tunne oli. Sai koguaeg tähelepanu all olla. Lisaks aga oli see lihtsalt nõnda lahe. Muusika oli nii võimsalt vali, et kohati tekitas sellise tõelise transis olemise tunde

Huvitav komme Koreas on luristada, kui toit maitseb. Kui on supp või mõni kaste või midagi muud vedelat, mis maitseb hää, siis koreakad hakkavad selle peal ekõik üksteise võidu luristama. Sellega näidatakse üles justkui austust toidu tegija vastu ja demonstreeritakse oma poolehoidu- toit on maitsev!

Muide, Koreas nuuskamine on üks väga ebaviisakas komme. Kui tuleb tahtmine tatistada, siis peab jooksma kuhugi peitu või tualetti või siis tatti lihtsalt sisse tõmbama. Jah, seda nad tavaliselt teevadki. Tõmbavad lihtsalt kõik ninna tagasi. Pean ütlema, et üks väga ebatervislik ja veider käitumismaneer.

Käeviibetest. Kui meie väljandame käega, et „mine ära”, tähendab see liigutus neile hoopis, et „tule siia”! Jah, ja meie moodi „tule siia” liigutust nad üldse ei kasuta. Kui koreakad numbreid loevad näppude peal, siis vajutavad nad näppe alla, mitte ei tõsta meie moodi neid üles.

Kui mees vilistab väga hästi, siis tähendab see, et ta on „Casanova”. Mees, kes oskab naisi ära võluda. Samas pidi vilistamine ligi kutsuma ka madusid.


Reede. Õhtul toimus suur esinemine! Olime iga päev selleks veidikene harjutanud. Meie „eesti grupp” esitas koos 9 lapsega laulu „Põdra maja” ja tantsu „Kaks sammu sissepoole”.
Meisterdasime lastele laulu jaoks vastavalt kellegi soovile siis jänkukõrvad, põdrasarved või jahimehemütsi. Lapsed on ikka lapsed, tihtipeale on nende tähelepanu köitmine raske. Niisiis möödusid meiegi proovid kohati päris keeruliselt ja suures osas niisama uimerdades. Ise olime ka parasjagu väsinud, lapsed väsinud. Lõpuks võtsime end aga kokku ja õhtul lavale astudes tegime suurepärase etteaste! Esinemine toimus mitte kirikus, vaid hoopis mereäärsel promenaadil oleval välislaval. Rahvast oli päris palju kokku tulnud. Täisvärk ikka- suured kõlarid, mikrofonid, lavatuled. Wando on nii pisike koht, et kui siin midagi toimub ja eriti kui siia saabub mõni mitte-pilusilmne inimene, siis on see väga huvitav ja seda tuleb kindlasti uudistama minna!
Kokku kestis kogu programm kusagil 1,5 tundi. Üllatusesinejatena tulid ka kõrvalsaarelt kohale grupp ameeriklasi, kes tegid ühe eht-ameerikasliku etteasta, mis oli aga täitsa mõus vaadata.
Muide, mina ja prantsuse tüdo tantsisime ka salsat! Tundus, et publikule läks küll hästi peale- plaksutati kõvasti, hüüti ja ergutati! Olime eelmine õhtu päris kõvasti harjutanud ka ja kuigi meie salsaoskused ei ole teab mis suured, siis suutsime siiski vist päris hästi ära petta, sest kohalikkudel ei olnud nagunii üldse aimu, misasi see salsa õieti on.
Peale etenduse lõppu, läksime lõõgastusime pargis. Tegime pilte, mekkisime jällegi kohalikku sojut. Ma aga olin nii unine, et jäin seal samas tähistaeva all lebads magama ja ärkasin alles selle peale, kui teised teatasid, et hakkame tagasi liikuma.

Laupäev. Hommikul tulid veel lapsed. Vaatasime lühifilmi, mille Minjee oli laagri jooksul tehtud piltidest kokku pannud, kirjutasime üksteisele kirju ja vahetasime kontakte. Lapsed olid nii kurvad! Pooled tüdrukud nutsid ja ajasid meilegi nõnda pisarad silmanurka. Nad ei tahtnud üldse koju minna ja jäid seetõttu sinna veel palju kauemaks hängima, kui plaanitud oli. Lõpuks tuli aga siiski bussi järele ja seal nad siis ära sõitsid, meie veel kirikuukse pealt järgi lehvitamas.
Lapsed läinud, siis uimerdasime niisama paar tundi. Ma lugesin kiriku kõrval oma lemmikpagoodas Mati Undi elulugu. Päike paitas õrnalt, tuul vuhises mööda, hea oli. Samas hirmutav on aga see, et mul on nii palju raamatuid vaja sügiseks läbi lugeda ja ma ei ole peaaegu kuhugi veel jõudnud!! Kui nüüd koju tagasi jõuan, siis pean tegema tõelist turbolugemist.
Käisime meie, eesti tüdrukute ja serbia Maja pealekäimisel veel samal päeval ujumas ka!
Kuna Wando kandis oli just eelmisel nädalal kerge taifuun olnud, siis lained olid ikka päris pirakad! Ujusime ja möllasime seal tükk aega! Kogusin veidi merikarpe ka. Ei ole küll nii suured ja uhked kui Mehhiko omad olid olnud, aga sellegipoolest väga ilusad.
Õhtul läksime kirikuõpetaja ja muude asjapulkadele pidulikult välja sööma. Olime nii õhinal, et ohoo, mis huvitav milline uhke pidusöök meile nüüd siis tehakse. Uhke nägi ta välja igaljuhul! Aga kõik oli kala! Kala, vetikas, kaheksajalg, puuleht, kala! Isegi riisi ei saanud, nii et ma oleks vist küll täitsa nälga jäänud, kui ei oleks toodud lauale ka kohalikku juurviljapitsat. See on selline omleti moodi värgendus, millel olen roheline sibul sees.
Mõned korea toidud on mulle pikapeale isegi veidi meeldima hakanud, aga enamus sellegipoolst mitte. Ja kalafänniks ei ole ma siin ka igaljuhul hakanud.
Mul oli tõeline kiusatud peale õhtusöögi lõppu poest läbi lipata ja üks võileips osta.
Muidu seal kirikus olime ikka normaalselt süüa saanud, sest saime ise kokata. Üks kord kokkasime Mirjami ja Liisiga kartuliputru ja hakklihakotlette! Või tähendab, tahtsime kokata hakklihakotlette, aga tulid välja hoopis kanalihakotletid! Jube maitsev oli see toit sellegipoolest! Tükk aega hiljem meenutasime seda veel. Selle valmistamine oli ka väga lõbus. Pudrunuia puudumisel purustasime kartuleid selle mikseris, kus tavaliselt puuviljakokteili ehk tehakse. Terve põrand oli putru täis. Kotlette tegime pesukausi suuruses kausis ja liha oli nii külm, et mu käed oleks pea et otsast ära külmunud.

Laupäeva õhtu lõpetuseks läksime chimsibangi! See on selline avalik saun/spa! Tõesliselt kift kogemus oli! Saunasid oli kaks tükki. Tavaline kuiv saun ja siis soolakambrit meenutav saun! Mõlemad hästi ägedalt dekoreeritud. Sees sellised lamamismatid, kuhu pikali heidad ja puust tehtud padja pea alla viskad.
Saunad on siin kuivad ja meie moodi leili visata ei saa. Saunas käiakse riietega. Selle tarbeks antakse sulle kohe administratsioonilauast kaasa selline särgi-pükste komplekt. Saunas käivad mehed ja naised koos.
Pesuruumid olid muidugi eraldi. Seal oli ka kuumaveevann ja külma veega bassein.
Sauna ees on suur ruum, mis on siis midagi sellist puhkeruumi sarnast. Seal oli pisike puhvet, telekas, paar trenažoori, maas matid. Kui inimesed tahavad, võivad nad chimsibangi ööbima jääda. Magatakse seal samas suures puhketoas mati peal.
Kõik see lõbu kokku maksab vaid 70 krooni! Kohe kindlasti on see kõige odavam ja parem majutusvõimalus Aasias, aga paljud rändajad lihtsalt kahjuks ei tea sellest.

Pühapäeva varahommikul oligi Wandoga hüvastijätt. Kallistasime üksteist ka läbi ja läksimegi bussi peale. Seouli sõit kestis 5,5 tundi. Magasin nagu tavaliselt peaaegu terve tee, niisiis minu jaoks erilist vahet ei olnud. Silmad kinni, mõne unehetke pärast silmad jälle lahti ja olimegi kohal. Seoulis oli niivõrd palju palavam ja umbsem kui Wandol oli olnud, et algul võttis kohe päris hingetuks. Wandol on hea, meri lähedal, tuul puhumas. Seoulis aga võib suvisel ajal kohe tõeline lämbumise tunne tekkida. Õhku pole.

Läksime kohtuma Sang Yungiga. Ta on Mirjami klassiõe tuttav. Tema juurde pidime sel õhtul ka ööseks jääma. Sang Yung oli väga armas tüdruk. Lisaks veel hästi hoolitsev, kohe kui meil mingi mure või küsimus oli, hakkas ta seda kogu hinna eest lahendama. Me tahtsime veel viimase päeva puhul šoppama minna, niisiis suundusime Dongdaemuni šoppamisala poole. Leidsime jälle üles selle tänaval asuva riietehunniku, kust eelmine kord Seoulis olles nii palju kenasid asju nii odava hinna eest saanud olime. Ja tõsi, ka seekordne tulemus polnud sugugi halvem! Kuue riietuseseme eest tuli mul välja käia vaid 125 krooni.
Meiega liitus ka Sang Yungi sõbranna ja nõnda siis see päev meil viiekesi õhtusse veeres.
Kell pool üks öösel Sang Yungi kou saabudes leidsime terve tema perekonna meid ootamas.
Koreakad on nii armsad! Veidi häbi oli endal küll, et nii kaua linnapeal olime jokutanud.
Pereema tegi meile kingituse, lisaks veel kattis pisikese söögilaua, väikevennaga mängisime üht korea lauamängu. Uurisime vele mõningaid bussi ja rongiaegu ja nõnda see aeg läks päris kiiresti. Kell oli juba neli kui viimaks magama vajusime. Magada oli aega aga ainult üks tund. Kell viis tõusime, et Mirjam ja Liis oma lennukipeale jõuaksid ja mina sõitsin Chuncheoni.
Kuna minu lennuk läks alles kell 23.55, siis oli mul veel aega terve päev. Otsustasin Germanile küll minna. Chuncheon asub kahe tunni tee kaugusel Seoulist. Jõudsin kella 8 hommikul juba kohale. Ta tuli mulle bussijaama vastu ja läksime tema laagripaika. Nii hea meel oli teda näha, tõesti hea meel. Süda põksus küll.
Tema projekti sisuks on töötamine nägemis- ja vaimse puudega lastega. Päris kurblik oli neid lapsi näha küll. Ei oska kuidagi käituda nendega esimesel hetkel, kuna ei ole varem kokkupuudet olnud. Vaatamata sellele, et enamus neist olid pimedad, olid nad hiiglama toredad. Katsusid su kätt ja naeratasid. Inglise keelt oskasid ka osad, niisiis sain nedega veidke juttugi räägitud.

Too päev oli veespordi päev. Nii et mul väga vedas, olin just õigel ajal sinna sattunud. Läksime wakeboard-iga sõitma. See on selline lumelaua välimusega asjandus, millega sõidetakse siis vastavalt aga vee peal. Mootorpaat veab sind enda järel, hoiad sellisest nöörist kinni ja muudkui lähed. Algul võttis veidi aega, et seda õiget nõksu kätte saada, kui see aga oli käes, siis tuli see sõit päris lihtsalt. Ei olnudki väga raske. Ainult, et sellest alguse harjutusperioodist olid mu käed hiljem ikka päris mitu päeva valulised.

Pärast veesporti, läksime tagasi nende elamispaika, kus uimerdasime veel paar tundi niisama. German andis mulle head muusikat arvutisse, vaatasime mingisuguseid pilte. Siis algas neil etenduse proov (nad harjutasid viimaseks laagri päevaks mõeldud nukuetendust). Ma siis hängisin nendega kaasa ja harjutasin nukkudega kõhurääkimist. Ma usun, et mul on selles vallas täitsa annet! Võib-olla saab minust ühel päeval veel kõhurääkija!
Jah, aga mis parata. Aeg lendas, tunnid lendasid, ja oligi aeg lahkuda.
Bussijaamas veel viimane kurblik despedida ja teele!

Kokkuvõttes aga veetsin Chuncheonis imetoredalt aega! Nii tore, et minu viimane Koreas veedetud päev just see sattus olema!

Kojusõit võttis koos kõigi seiklustega aega kusagil 24 tundi ja siis juba maabusingi Tallinnas Linnhalli juures sadamas. Päike saatis oma viimaseid soojendavaid kiiri, meri oli rahulik ja vaikne, kerge tuuleiil puhus üle kai- olin tagasi koju jõudnud!

WandO

Gwangju bussijaamas kogunesime kolmapäeval kell pool 3. Jõudsime veidi varem kohale, kuid ei näinud veel kedagi. Peale mõningat ootamist hakkasid inimesed siiski saabuma.

-Wando linnavaade meie kiriku katuselt.

Kõigepealt tuli üks prantsuse tüdruk. Elsa on tema nimi. Selline veidi ninakas ta meil on, nii et mitte just minu lemmiktüdo. Ta oskab aga tõesti väga paljusid keeli ning salsat tantsida ja hispaania keelt rääkida, nii et pean möönma, et temaga ühiseid huvisi mul jätkub.
Siis saabus sakslane. Janine on tema nimi. Selline kergelt naiivne tütarlaps, muidu aga päris sõbralik ja tore. Tuli ka serbialane Maja. Jah, minu nimekaim, kuigi ühe a-ga vähem nimes.Tema on meil laagrilistest kõige vanem. Inimesena aga väga lõbus ja lustlik.
Lisaks on veel 6 koreakat, kellest kaks poisid, neli tüdrukud.
Yang-no, Je-zi, Minjee, Boram. Vähemalt nii neid hääldatakse, tegelikust kirjapildist ei ole mul palju aimu. Yang-no ja Min-jee on meil siin korraldaja rollis. Je-zi käib pidevalt fotokaga ringi, on selline ehtne ninnu-nännu pilusilmne tüdruk kahe patsiga. Boram on neist ehk mu lemmik. Ta on meie eestlaste grupi nö tõlkija-abiline liige ka, kui me näiteks presentatsiooni peame tegema või lastega rääkides üksteisest aru ei saa.
Poisid Sang-yu ja Hi-zu on mõlemad sellised vaiksed ja häbelikud, samas aga iga päevaga avanevad rohkem. Nüüd, kui oleme siin juba 5 päeva olnud, võib vahel nende suust mõnd päris humoorikat ütlustki kuulda.

Niisiis, kerge ülevaade inimestest tehtud. Kokku on meid 12. Pidi olema kolm tükki rohkem, aga üks jättis tulemata ja kaks tükki ei pääsenud korea lennujaamas karmi seagripi kontrolli tõttu riiki sisse ja pidid tagasi minema. Nimelt olid neil siis mingisugused gripi sümptomid olnud. Kas nõhu või köha või palavik jne. Praegu on nad aga tõesti päris karmid selle koha pealt. Kui on vähemgi kahtlus, siis pannakse karantiini või saadetakse koju tagasi.

Laager ise toimub Wando saarel. See asub Lõuna-Korea lõunaosas. Saar ise on suhteliselt väike, 50 000 elanikuga. Meie elukoht on suhteliselt keskusele lähedal, nii et saame käia poes ja õhtuti pargis istumas ja lihtsalt tänaval jalutamas. Meie elukoht ise on aga KIRIK! Justnimelt. Me elame kirikus. See ei ole aga sugugi selline, nagu Euroopa mõistes üks kirik välja peaks nägema. Koreas on kõik kirikud väga modernsed. Sisenedes on otse ees kohviautomaat, suured peeglid, paistab söökla. Esimesel korrusel asub veel ka muusikatuba igasugu elektrikitarride ja suure trumikomplektiga, dušširuumid pesumasinaga jne. Teine korrus on siis see püha ruumi korrus. Seal asub suur kirikusaal pikkade pingiridadega. Kuna kõik on aga modernne, siis ei tekita see sellist „kiriku tunnet”. Otse kantsli taga on suur videoprojektori ekraan, mille peale teenistuste aal preestri nägu kuvatakse, on olemas mikrofonid, muusikariistad. Üks õhtu sai nalja. Kuulsime teiselt korruselt laulu ja läksime uurima, mis toimub. Piilusime algul ukse tagant, aga siis just üks tädi tuli välja ja viipas sõbralikult, et me sisse tuleksime. Sees toimus tõeline „kristlike laulude karaoke”. Taga ekraanil olid kuvatud sõnad, ees poodimuil seisid neli naist, mikrofonid käes ja lõõritasid käsi taeva poole sirutades laulda. Rahvas tegi kõike seda istudes kaasa. Eeslauljateks olid meie juba alumiselt korruselt tuttavas saanud sööklatädid, kelle abiga me endale süüa oleme valmistanud. Vaatepilt oli vägagi meeldejääv ja mis parata, ka päris muigama ajav. Meile räägiti, et siinseis kommetes ongi hästi oluline väljendada oma uskumist võimalikult kõvasti ja väljenduslikult. Sellega tõestada justkui end ümbritevatele inimestele oma usu tugevust ja lisaks ka tekitab see suuremat ühtekuuluvustunnet. Mõni õhtu on kuulda, kuidas nad lähevad ikka päris transsi, selline üle üksteise palvetamine käib.

Kirikus on pidevalt rahvast. Tundub, et see on väga popp hängimiskoht. Vanad ja noored, lapsed ja kirikuõpetaja, hoone on kuni hiliste õhtutundideni (ja sellega ma mõtlen kell 11 õhtul) rahvast täis. Parasjagu toimub siin vist ka mingi muu laste suvelaager, kuigi need lapsed siin minu meelest ei ööbi. Meie tuba asub neljandal korrusel. Ööbime mattidega põrandal. Muidu on täitsa okei, ainuke asi millest on kuradime kahju, et dušši all ei ole sooja vett. Teise külje pealt muidugi jälle hea karastav.

-Ei oleks kunagi usknud, et ma hakkan sushit sööma!
Esimesed päevad on nüüd möödunud laagriks ettevalmistusi tehes. Lapsed ise tulevad esmaspäeval. Neid peaks olema 30 ja nad on kusagil 10-12 aastased. Mõnedega oleme siin päevade jooksul juba kohtunud ka. Oleme ette valmistanud erinevaid mänge ja loomingulisi tegevusi. Samuti riikide presentatsioonid ja rahvuslikud tantsud/laulud, mida lastele õpetama hakkame.
Lisaks ettevalmistustegevustele, on meil olnud ka aega saarel ringi tuuritada. Käisime Changpogo muuseumis, kes oli kuulus meredevallutaja, kes võitles paarsada aastat tagais Hiinas viikingitega ja oli esimene rahvusvahelise kaubandusketi väljaarendaja Aasias. Pärit on ta siitsamast Wandolt. Muuseumid on Koreas kõik väga interaktiivselt üles ehitatud, nii et alati on huvitav. Lisaks käisime nt Wando torni juures, mis asub kõrgel mäe otsas ja n üleni valgustatud. Mäe otsast paistab ka üks hästi vinge valgustatud sild, mis pidevalt värvi muudab. Kõiksugu tehnikaga seonduv on Koreas kõrgelt arenenud, isegi pisikesel Wandol.
Veel oli meil väljasõit ühele võtteplatsile, kus on filmitud stseene mitme korea seriaali tarvis. Seriaalid, kus kujutatakse keskaega. See oli tõesti maaliline koht, otse mere kaldal, kuhu oli siis ehitatud mitemeid maju, et ujutada keskaegset küla. Vaesemate elanike pilliroost katustega majad ja rikkamate, tähtsamate uhked ehitised.

Samal päeval käisime ka rannas.Rannaelul on Aasias ikka hoopis teine tähendus. Inimesed tulevad randa, et siis ma telgid ja varikatused üles panna, kübarad pähe tõmmata ja rahulikult varjus oma nuudleid ja kimchit süüa. Aasias hinnatakse valget nahka, niisiis olime me rannal ainsad hullud, kes end päikesel praadida lasid. Valge nahk on olnud moes läbi sajandite, vanal ajal tähendas see seda, et inimene oli kõrgest soost ja tähtis. Tänapäeval peetakse seda lihtsalt ilusaks! Niisiis tõmbasid meiegi tüdrukud endale ürbid peale.
Mis aga on kõige sürrim on see, et inimesed ujuvad riietega! Jah, täpselt nii. Väga vähe kohtab inimesi, kellel oleks ujumisriided. Nad lähevad vette lihtsalt nende samade riietega, mis neil parasjagu seljas on. Teksapüksid, seelikud, t-särgid. Väga populaarne on ka triiksärgis ujumine, nägin seda nii mitmelgi inimesel. Ahjaa, ning korealased ei oska ujuda! Nad lihtsalt ei oska. Veider on see, et muudes spordialades on nad vägagi osavad. Igal pool võib kohata inimesi jooksmas, jõudu tegemas, painutamas jne, aga vette sattudes on nad täiesti saamatud. Seetõttu kasutavad enamus neist suuri kollaseid ujumisrõngaid või hüppavad ja paterdavad niisama madalas vees.
Igaljuhul oli meil üks väga lõbus rannapäev, mis küll kahjuks ei lõppenud nii lõbusalt, sest kõik me uljad eesti tüdrukud olime õhtuks punased kui vähid. Mina veel eriti õnnetult, sest olin endale veidi hooletult päikesekreemi peale määrinud, niisiis olin üleni laiguline. „No teretore!”- nagu Liis selle peale ütleks.

Pühapäev, viimane ettevalmistuspäev, möödus meil paviljonis istudes. Meil siin kiriku kõrval on selline väike ümmargune palviljon, kus on hästi hea ja jahe. Seal me siis hommikul käisime kõigepealt Liisi ja Mirjamiga joogat tegemas, selle hetkeni kuni märkasime, et oleme 20 minutit hommikusöögile hiljaks jäänud. Siis hiljem, läksime kogu grupiga sinna ja arutasime veel läbi mõningaid mänge, mis meil lastega plaanis teha on. Mänge on tõesti igasuguseid ja palju. Siis veel saime endale lehviku, mille pidime tindiga peale joonistades ära illustreerima. Pidime joonistama ka plakatid ühe mängu tutvustamiseks. Siis joonistas Boram veel kõigist meist animatsiooni-pildid, nii et terve päev möödus jonistades. Mõnus oli seal, kerge tuul puhus, aega tundus olevat kuidagi lõpmata palju, vaade linnale oli nii ilus, madrats ja magamiskott tegid ka aseme pehmeks ja mugavaks. Ei tahtnudki kohe ära minna sealt, aga lõpuks tulime ikkagi sisse tagasi, et vaadata üle ruum, kus järgmise päeva tegevused toimuma pidid hakkama. Õhtul läksime veel meie eesti tüdrukutega linna peale, et jäätist osta. Kuna aga pikk tee oli juba ette võetud, siis otsustasime ka veidi ringi jalutada. Pärast läbikukkunud katset jalutada mööda suurt peatänavat, mis Liisi küll mingil põhjusel tõmbas, aga mis tegelikult oli lihtsalt suur tänav juba suletud poodidega, läksime minu mangumise peale ikkagi mere äärde jalutama. Seal on suur park, ilus promenaad, valgustatud kujud. Wandol on mingi imelik komme hästi palju rakette lasta. Mere ääres olles võib absoluutselt igal päeval igal pimedusetunnil näha inimesi ilutulestikku õhku laskmas. Lõpuks on seda su ümber nii palju, et ei pane isegi enam pead pöörama.
Igal juhul. Lõpuks jõudsime ühe purskkaevuni. Siin on popid sellised purskkaevud, mis purskavad otse maast, nii et seal ei ole mingit ehitist ümber. Lihtsalt pritsivad augud, mis siis vahepeal oma veejoa suuremaks, siis jälle väiksemaks muudavad. Kõike seda saadab tuledemäng. Väga popp on sealt nende pritsivate veejugade vahelt ka läbi joosta. Kell 10 õhtul võib näha tervet karja mudilasi ennast märjaks kastmas. Ja ega meiegi kehvemad ei olnud. Pärast mõningast üksteise ergutustööd olime kõik sealt alt läbi jooksnud ja kõik läbimärjad. Tõestusmaterjal on ka täitsa olemas, tegime agaralt videosid.
Nõnda lirtsuvatena kõndisime siis kirikusse tagasi, et magama minna ja end järgmiseks päevaks välja puhata.

Siis saabuski see päev, mil lapsed lõpuks tulid. Neid on 30 tükki ja nad on kusagil 8-12 aastased. Energiat neil jätkub, selle vastu ei saa vaielda ja poisid nagu poisid ikka, on pidevalt valmis krutskeid tegema. Samas aga tohutult imearmsad on nad kõik ka.
Kuna nende inglise keel on siiski vähene, selleks et vestlust pidada, siis meie korealastest laagrilised mängivad agaralt tõlkide rolli. Lastega on aga selles mõttes hea, et nendega saab mängida kulli ja patsumängu ja niisama lollitada, ilma et selleks sõnu vaja läheks.
Oli tore, tore!

Oma tänasest sünnipäevast ja sellest, kuidas see möödus, kirjutan aga juba järgmises postituses.

Roni tippu!

Reede. Oli matkapäev.
Hommikul venitasime suht kaua aga lõpuks saime end siiski majast välja veetud.
Selgi ööl olime maganud vaid mõned tunnid, nii et kõik olid päris väsinud. Tahtmine midagi põnevat teha sai aga väsimusest võitu. Sõitsime metroo liini number 2 lõpp-peatusesse ja läksime maha. Läksime matkama! Seal oli üks rahvuspark, mille nime ma hetkel ei suuda enam meenutada, mis aga oli tohutult suur, tohutult mägine ja tohutult ilus! Koreas on üldse palju mägist maastikku, ta on tuntud oma rohkete rahvusparkide poolest.
Kuna meid oli päris suur kamp, siis oli raske kõiki koos hoida. Kaasas olim meie, eesti tüdrukud (Maaja, Mirjam, Liis), tšiili poisid (German ja Alejandro), tai tüdruk (Diva), üks mehhiklastest (Jeremy), vietnami tüdrukud (Tu Anh ja Mai ja Ne (vms)) ja üks kanada kutt, kes ka meie hostelis peatus(Mitch). Enne mäejalamile jõudmist olime juba kümme korda kellegi ära kaotanud ja siis üles leidnud, siis järgmise ära kaotanud jne. Lõpuks aga saime ikkagi rajale. Mäe tippu oli 3 kilomeetrit kõndi (mäe kõrgus 613 m), kuid selle läbimine võttis meil aega 3 tundi! Eks me muidugi tegime päris palju peatusi ka. Seal oli üks imekena mägioja, mis meie teega paralleelselt jooksis, niisiis käisime vahepeal jalgu vette loputamas, üksteist pritsimas ja fotosid tegemas. Honoi tippu jõudes avanes meile aga hingemattev vaade. All laius terve Seoul ja mäestik selle ümber. Ilm oli pilves ja tuuline, mis lisas kõigele sellise salapärase ning müstilise tooni. Lõpuks ronisime uuesti alla, mis võttis kõigest kaks tundi. Käisime söömas ja läksime tagasi hosteli.Tol õhtul sai lõpuks vara magama. Järgmine hommik avasin silmad alles kell 12.30.

Laupäev. Oli turupäev.
Või noh. Kuna me nii kaua magasime ja seejärel veel pesu pesime ja internetis istusime, siis läks tõsiselt tegutsema hakkamiseni päris kaua aega. Turule jõudsime alles kell pool 6 ning imestasime siis, miks kõik kohad juba kinni on. Kusjuures tavaliselt igasugu kauplused on siin päris kaua lahti, ka riidepoed on tihtipeale kella 12 öösel avatud. Turul aga selgus käivad asjad siski veidi teistmoodi. Läksime sinna kolmekesi, Mirjami ja Liisiga ning lootsime leida tüdrukute riideid. Aga meie imestuseks, kõik poeletid, mis veel lahti olid, olid täis ainult imelikke meesteriideid, kalamehe veste ja hiiglaslikke punaseid sprodipükse jne.
Meil siiski aga vedas. Ühel tänavanurgal silmasime suurt kuhja särke ja seelikuid, mis olid kõik mõeldud õrnema soo esindajatele! Tormasime lähemale ning avastasime, et ostes kaks asja korraga, tuleb ühe hinnaks vaid 25 krooni (ehk 2500 woni). 10 000 woni eest sai juba neli asja! Niisiis asusim hoolega shoppama! Ja sealt võis tõesti leida korralikke ja ilusaid asju, lisaks olid need uued, mitte kaltsuka kaup. Minu ühel seelikul oli auk sees, niisiis pärast kerget kätekeeles kauplemist sain ka hinnaalandust.

Leida siin inimest, kes arusaadavas inglise keeles räägiks, on sama raske kui nõela heinakuhjast otsida. Tuleb tõdeda, et Mehhikos oli keele koha pealt tunduvalt lihtsam. Siin avastame end iga päev situatsioonidest, kus miski jääb lihtsalt tegemata, söömata, kuhugi jääb minemata, sest me ei saa aru, mida meile on seletada tahetud. Paljudes kohtades on ka sildid kõik korea keelsed, mis tähendab, et me ei saa isegi peatuste või kohanimedest aru. Eriti kui Seoulist välja minna. Aga samas on see ka päris huvitav, kogemus omaette.

Laupäeva õhtu oli meil siis viimane õhtu Seoulis. Veetsime selle hostelis. Tšiiklikad ei läinud ka välja, sest pidid järgmisel hommikul vara lahkuma. Niisiis istusime, tegime nalja ja rääkisime juttu. Germanile nägemist öelda oli mul ehk kõige raskem. Meil oli selle lühikese aja vältel tõesti tore koos olnud ja teadmine, et me väga tõenäoliselt enam mitte kunagi ei kohtu, ikka muudab ju veidi kurvaks. Ta kinkis mulle nokamütsi, suure sildiga „Tšiili” otsaees ning mina talle ühe oma käekettidest. Kokkuvõttes meist keegi magama sel ööl ei läinudki. Liisi ja Mirjamiga otsustasime ka lahkuda juba varakult ning astusime uksest väja kell 6. Üks osa meie Korea seiklusest oli läbi saanud. See seltskond, kellega seal koos olime hänginud, oli tõesti mõnus. Hispaania kutid, kes alati laulsid või muusikat tegid, mehhiko plikad, kes sõbralikult naeratasid ja palju meiki kandsid, saksa kutt, kes oli hull klubitaja (rääkis, et ta Saksamaal diskori ametit harrastab) ning meid pidevalt veenis, et me ikka temaga kluppi läheks, pisikest kasvu toredad vietnami tüdrukud, itaallane, keda me maccarroni –ks kutsusime, kes sai tuntuks lausega „we need pocketmoney!” jne.
Aga mis seal ikka parata. Kõik saab ükskord otsa. Lõuna-Korea ise aga ei ole meie jaoks veel otsa saanud, nii et- seiklus jätkub!

Pühapäev.
Võtsime hommikul vara bussi Gwangjusse. Metroos sattusime ühe kahtlase vanamehe otsa, kes meid jälitama hakkas. Kohe väga konkreetselt ja sugugi seda mitte salates tuli ta meiege sama metroo peale, istus vastaspingil ja jõllitas, siis tuli maha samas peatuses ja kõndis meie järel pika maa. Lõpuks õnnestus meil ta siiski kuidagi maha raputada. Päris kõhe hakkas küll, samas oli aga naljakas ka. Mõtlesime, et peaks talle midagi ütlema, et ta meid rahule jätaks. Kuna meil aga sõnaraamatut ei olnud, siis ainsaks abivahendiks olid kohaliku guide book´i tagaküljel olevad mõned laused. Sealt valisime välja sobivaima (mis tegelikult oleks pidanud ilmselt taksojuhile öelduna kõlama)- „Peatuge siin, palun!”. Raputasime ta siiski aga enne maha, kui mul oleks avanenud võimalus talle seda lausuda.

Gwangjus pidime ööbime couchsurfingu kaudu. Kahjuks aga ei olnud meie võõrustajatel võimalik meid nii vara vastu võtta, niisiis ei olnud sellest suurt kasu, et olime vara kohale jõudnud. Veetsime 6 tundi bussijaamas. Istusime ühe ekspositsiooniks välja pandud 18. sajandi auto ees platool. Silt korea keeles tähendas küll vist, et seal ei tohiks istuda, aga me tegime nägu, et ei saa aru ja istusime ikka. Julgustatuna sellest, et kolm välismaa tšikki seal istuvad ja nähes, et kusagil vabu pinke ei ole, istutasid ka paljud kohalikud peagi end meie kõrvale ja lõpuks oli terve platoo rahvast täis. Gwangju on Seoulist väiksem linn ja välismaalaseidki ei satu siia nii titi kui pealinna, niisiis võeti ka meid kui väljapanekut. Vähemalt kolmel korral tuli keegi juurde ja palus, kas oleks võimalik tal end meiea koos pildistada. Lisaks oli igasugu inimesi, kes niisama juttu tulid tegema. Siin on nii, et kui keegi mõne sõna inglise keelt siiski jagab, siis ta tahab seda kohe harjutama tulla.

Lõpuks saabus siiski aga ka meie võõrustaja- ameeriklane Joel. Tema ja tema naine Azure töötavad siin inglise keele õpetajatena. Kusjuures naljakas on, et ta teda kutsbuki alati ”my wife” ja mitte tolle eesnime pidi. Joel on 2 meetrit pikk ja Azure kusagil 160 cm. Iseloomult nagu ameeriklased ikka- sõbralikud aga kohati veidi naiivsed. Korter asus neil aga 12. korrusel ja oli hiiglasliku aknaga, millest avanes imelikne vaade. Tõeline katusekorteri tunne. Me saime enda käsutusse elutoas asuva diivani ja põranda. Kuigi korter ise oli pisike, siis sellegipoolest väga kena. Lisaks sai koridorist akna kaudu otse katusele ronida, nii et meil oli hiiglaslik rõdu ka.
Sel õhtul käisimegi korteriomanike ja ühe nede sõbraga õhtust söömas ja veidi pargis jalutamas. Tulime tagasi ja läksime magama.

Esmaspäev. Hommikul ärkasime plaanitust hiljem, kuid pakkisime sisk ikähku asjad, et teele asuda. Plaan oli meil nimelt sõita Jirisani rahvusparki, mis Gwangjust nii kahe ja poole tunni tee kaugusel. Pärast mõningast seiklemist jõudsime Pesagoeli nimelisse linnakesse. Olime kuulnud, et seal asub üks sissepääs parki. Kohal, nägimegi suurt maja, kus peal kirjas ka täitsa inglise keeles „Jirisan National Park- Information Center”. Täis usku ja lootust astusime sisse. Jah...Sinna see lootus siis kadus. Mitte keegi töötajatest ei rääkinud keelt, mis meile arusaadav oleks. Seletama aga olid kõik agarad, kõvasti ja korea keeles. Koos vaatasime siis kaarti. Me tahtsime teada, et kas on võimalik siit kaudu kõndima hakata ja öö veeta järgmises punktis, sealses ööbimiskohas. Nemad aga tegid sellele ööbimiskohale risti peale ja seletasid ilmselt, et sinna ei saa. Siis me tahtsime teada, et kugu me üldse minna võiks. Nemad aga vastu, et park pannakse kell 19 kinni ja selleks ajaks pevad kõik väljas olema. See park on aga hiiglaslik ala, mis ei ole isegi millegagi piiratud, niisiis ei saanud me aru, miks see nii on. Lõpuks hakkasime aga ise asja uurima, saime arvutit kasutada ja otsustasime, et siseneme siis teiselt poolt, ehk on seal rohkem õnne. Tuli aga välja, et sinna ei sõida ükski buss, sest see asub nii kõrgel mäe otsas ja tee on väga kurviline, niisiis on bussidel sinna ohtlik minna.
Tagatipuks hakkas vihma ka veel ladistama. Kuna siin on praegu vihmahooaeg, siis sajab siin peaaegu iga päev, samal ajal on aga hästi palav, niiske.

Lõpuks jäi aga siiski järele ja me otsustasime, saagu mis saab, me läheme! Hakkasime jala kõndima. Peagi aga peatas kinni üks buss ning bussijuht hõikas, et me peal tuleks. Bussi peal olev noorem kutt, seletas meile väga segases korea-inglise keeles, et see buss sõidab veidi maad ülespoole ning et me võime kaasa sõita. Naljakas oli see, et kui bussijuht meid peale hõikas, siis käega tegi ta seda liigutust, mis meie mõistes tähendab „mine minema”.
See ongi aga ehtne näide kultuuridevahelistest erinevustest. Neile tähendab see hoopis, et „tule, tule”.

Samamoodi nagu „tere” ei tee nad kunagi samamoodi nagu meie, vaid liigutavad kätt hoopis huvitavalt küljelt-küljele, seda samal ajal veidi pöörates. Või siis nt käte peal numbrite lugemine. Meie loeme „üks, kaks, kolm” nõnda, et paneme käe algul rusikasse ja siis hakkame näppe tõstma, neil aga on vastupidi. Kui koreakad võõrast inimest teretavad või „head aega” ütlevad, siis alati käib sinna juurde kerge kummardus. See kehtib ka tänuavalduse puhul. Pildile poseerides tõstavad nad alati kaks näppu üles, teevad „Peace” märki. Samas kui kaht näppu nõnda allapoole suunata on väga solvav.
Loomi kutsuvad nad alati vaid nimetissõrmega. Ahjaa, ja näiteks kraan käib ka meie mõistes tagurpidi. Kui me oleme harjunud vee saamiseks kraani üles tõstma, siis siin tuleb selleks kraani hoopis allapoole vajutada. Selliseid erinevusi on väga palju.

Erinev on näiteks ka vanuse arvutamise viis. Inimene saab sündides kohe automaatselt üheaastaseks. Niisiis, et kui ta meie mõistes peaks üheseks saama, siis korealane saab juba kaheseks. Lisaks lisatakse vanusele aasta juurde iga aasta algul ja mitte õigel sünnipäeva päeval. Niisiis kui mul näiteks on 4. augustil sünnipäev, siis juba 1. jaanuaril saan ma aasta vanemaks. Praegu olen ma 19, niisiis korea aastate järgi juba 21. Ja järgmine nädal, kui ma meie arvutamise järgi saan 20, siis koreakate jaoks minu vanus ei muutu. See ei tähenda aga, et nad sünnipäeva ei peaks, peavad ikka!
Ka kuupäeva kirjutades, kirjutavad nad kõigepealt aasta, seejärel kuu ja sii salles päeva. Niisiis täna on nt. 2009.07.29.

Veel erinevusi. Koreas süüakse pulkadega. Vahel võib see küll veidi keeruline olla, aga õpitav. Esimestel päevadel oli meil päris raske, toit kukkus pidevalt pulga vahelt ära, nüüd aga hakkab juba vaikselt tulema. Iga päev võib toidulaualt leida kolme asja- riisi, kala ja kimchit. Viimane neist on hapukapsast meenutav asi, mis on vürtsikas kastmes. Korealased on aga täitsa hullud selle järele. Seda söövad nad hommikuks, lõunaks ja õhtuks. Toidu juurde käib alati üldse väga palju „lisasid”. Kui kuhugi sööma lähed, siis pisikestes taldrikutes tuuakse alati oma kümme erinevat suupistet. Enamus neist mingisugune kala, merevetikas, kimchi või mõni imelik juurvili või taimejuurikas. Näiteks täna sõime ka õhtusöögi eelroaks puulehte kastmes. Tihtipeale süüakse ka liha, loomaliha, kanaliha leiab päris tihti. Koeraliha pidi olema delikatess. Õnneks. Algul siia tulles kartsin ma, et pärast satun kogemata koera otsa ja jätsin tihtipeale sellepärast liha puutumata. Nüüd olen aga juba veidi targem ja tean, et see on ikkagi päris haruldane ja iga nurga peal seda su toidu sisse ei topita. Kasvatatakse mingeid kindlaid koerasorte, kelle liha siis süüakse. Üks korea tüdruk rääkis, et nad teevad seda tavaliselt palaval ajal. Pidi olema kolm eriti palavat päeva aastas, millal siis koeraliha armastajad kõik pulgad kätte haaravad. Minu meelest on see aga ikkagi päris julm. Koer on loodud inimese kaaslaseks ja sõbraks ning mitte alla kugistamiseks. Aga ei ole midagi sinna parata, erinevates kultuuriruumides on erinevad arusaamad. Kuigi paljud inimesed ei söö ka siin koeraliha ja koerade pidamine koduloomadena on samuti levinud.

Kaldusin nüüd teemast küll vahepeal veidi kõrvale, aga jätkan siinkohal. Saime selle bussiga siis tükk maad ülespoole. Üks hetk lõppes aga seegi lõbusõit ja peale bussijuhi tänamist ja talle laialt naeratamist, asusime edasi liikuma. Mäkke kõndida, eriti mööda maanteed, on aga igav ja raske ka, nõnda otsustasime hääletamise kasuks. Meil vedas ja peagi saimegi peale! Kusjuures, Koreas hääletades ei tõsteta pöialt üles. Hoitakse lihtsalt sirget kätt, sõrmed koos, küljel. Seda nippi õpetas meile ka too sama bussijuht.
Selle autoga, kus istus sees üks kohalikest paarike, saimegi oma sihtpunkti- Songmangjae vms oli selle koha nimi. Kõik kohalikud nimed on nii võimatult keerulised ja mitte millegagi seostuvad, et neid on lausa võimatu pähe õppida.
Sealt aga avanes alles vaade! Org laius allpool, oru kohal aga pilved, suured valged ja vatised, laisalt edasi liikumas! Ja meie olime pilvedest kõrgemal!
Nautisime seda tükk aega ja tegime hunniku pilte. Kuna kell oli aga piisavalt palju, siis tahtsime enne pimedat (kell 8 läheb praegu pimedaks) ööbimiskohta kohale jõuda. Niisiis asutasime end kõndima. Tee iseenesest ei olnud sel päeval üldsegi mitte pikk, veidi üle 2 kilomeetri. Me ei saanud aga ka rohkem kõndida, sest siis jõudsimegi juba ööbimiskohani. See oli üks neist mägedes asuvatest majakestest, mis odava hinna eest matkajaile majutust pakub. Kusagil 8000 woni (80 krooni) eest saad õiguse ööbida laudpõrandal. Seda me ka tegime. Suurima heameelega. Olin eelmisest nädalast saadik päris väsinud, niisiis vajusin kohe pikali heites magama, juba kell pool 8. Hommikune äratus oli aga see-eest samuti varajane- 5.30!

Teisipäev. Ülevalt mäe otsast avanes jällegi imelin vaade- need pehmed pilved allpool ja taamal kõrguvad mäed! Istusime sel vaateplatformikesel oma pool tundi, enne kui edasi otsustasime liikuma hakata- tee viiski täpselt selles suunas, mäest alla, otse vatisesse valgesse.
Templini, kuhu jõudma pidime oli 7 km. Me ei oleks uskunud, et üks mäekülg tõepoolest nii kaua võib langeda. Kõik selle 7 kilomeetrit kõndisime vertikaalseslt. Alles päris raja alguses tulid meile vastu ühed matkajad ja nähes meid allapoole suundumas, ütlesid vaid ühe sõna- „dangerous”. Pani see meid veidi kõhklema, aga jätkasime sellegipoolest rõõmsameelselt. Tee läks paralleelselt ühe ülevalt mäe otsast algava ojaga, mis allapoole jõudes aina suuremaks paisus ja koseks, siis jälle kärestikuliseks jõeks sai. Kõndima/ronima pidime mööda suuri ja väiksemaid kive, millest oli rada improviseeritud. Tuleb aga tunnistada, et vägalihtne see ei olnud mööda neid kive allapoole laskuda. Vahepeal ristus tee ojadega, nii et kivid olid märjad, siis jälle hakkas tibutama, minul aga olid jalas plätad! Meie olime üldse väga eestlaslikud matkajad. Mirjamil matkas kahe käekotiga, sall ümber pea keeratud, Liisil olid ka vaid kerged sandaalid jalas, kuigi seljakott oli tal olemas. Minul oli päris korralik matkaja seljakott, aga jalanõud jah jätsid ikka väga soovida.

Lõpuks jõudsime ilusasse templisse, kus veetsime päris mitu tundi. Ma juhtusin just olema ühes templis, kui seal tseremoonia algas, niisiis sain palvusest osa võtta. Üritasin võimalikult täpselt kaasa teha. Kummardasime ja põlvitasime Buddha kujude poole ja siis igas suunas ja siis toidualtari poole. Tegelikult oli see aga väga huvitav ja hea tunne, olla seal.
Hiljem infolehte lugedes aga selgus, et ühe vea olin ma siiski teinud. Ma ei kandnud teenistuse ajal sokke, mis tegelikult on päris rangelt soovitatav. Ju sii aga mõisteti, et ma olen väljamaalane ja ei tea, et seda tegema peab.
Hiljem, ui teenistus oli juba läbi, läksin teisi otsima, aga ei suutnud kedagi leida. Lõpuks värava ees kohtusin Liisiga, aga Mirjam oli meil ikka vele kadunud. Läksin teda otsima.
Tõusin just treppidest üles, kui silmasin ühel rõdul munka alla vaatamas. Ta vaatas mulle otse silma sisse. Hiljem sealt samast tagasi tulles, pöörasin kaks korda pead taha, et talle veelkord otsa vaadata. Nii intensiivne, samas ahulik ja täis rõõmu oli see pilk.
Mirjamit me vele ei leidnud, niisiis jäime värava ette ootama. Siis aga kõndis järsku see sama munk kõrvalväravast välja. Kõndis ja siis järsku peatus ning vaatas kiire pöörde järel mulle otsa. Kõndis edasi ja siis pöördus korraks veel. Lehvitas. Lehvitasin vastu.
See oli minu esimene reaalne kontakt budistliku mungaga.

Samal pärastlõunal saime juba tagasi Gwangjusse ja peale kerget jalutuskäiku linnas, läksime magama, et järgmine päev töölaagrisse sõita.