Epiloog ja eelnev.

Sünnipäev möödus imetoredalt. Hommikul äratati laulu ja koogikesega, millel kaks küünalt peal. Puhusin ära ja soovisin soovi. Liis ja Mirru tegid mulle kingituse ka! Panda-padja! Pean ausalt ütlema, et see oli üks väga praktiline kingitus! Hommikusöögiks olid teised valmistanud suure hunniku banaanipannkooke. Kõht täis, võis päev alata.

Lastega tegime jälle igasugu lõbusaid mänge, palju pilte, sai palju nalja.
Meil on siin üks väga südikas väike tüdruk. See Hii on tema nimi. Selline kusagil kümne aastane marakratt. Ta näeb küll välja uskumatult armas, aga võib käituda nagu tõeline mtslane. Kui ta midagi tahab, siis ta lihtsalt peab selle saama! Samas ei haka ta jonnima nagu seda lapsed tavaliselt teevad, vaid võtab otsustavalt sul käest ja kisb su jõuga kaasa, kuhu iganes tal vaja minna või mida iganes tal on vaja sinult parasjagu saada. Ja jõudu on tal oma pisikese keha kohta tõesti üllatavalt palju. Siis kui ta midagi ikka tõesti kohe väga saada tahab, siis ta teeb sellist metskassi häält ja nägu sinna juurde, uriseb nagu väike tiiger. See on nii naljakas ja üllatav ühekorraga.

Üks väga tore laps on ka Uuri. Selline häbelik, veidi pontsakam tüdrukuke. Esimestel päevadel märkasin kohe, et taei suland päris hästi gruppi ja jäi kuidagi eraldi, niisiis läksin ja suhtlesin temaga just eriti aktiivselt. Selle läbi võitsingi ilmselt tema poolehoiu, sest nüüd hoiab ta mulle koguaeg külje alla, hetkekski mitte minna lasta tahtes. Tal on tohutult armas, siiras naeratus.

Sünnipäeva puhul olid lapsed mulle kaarte õnnesoovidega teinud. Lisaks tõi Sang Yang mulle kingituseks paki komme ja järgmisel päeval tulid veel kaks tüdrukut korvikesega, mis oli samut kommidega kaetud. Lapsed fännavad meid kõiki. Päris kift on olla laagri kasvataja! Kõik tahavad nad sulle ette ja taha ära teha. Teevad patse, massaaži, toovad vett, otsivad pühendunult su asju, kui midagi ära kaob jne.
Selle üksteisest aru saamidega on muidugi jah veidi keerulised lood. Midagi nad ikka mõikavad inglise keelest, nii et paari sõna kaupa saab ennastselle abil arusaadavaks teha. Lisaks olen minagi õppinud paar korekeelset esmaabi sõna nagu- jogi (siin), bang(tuba), šimbal(jalanõu), pinksu(jäätis), chingu(sõber). Nende ja veel paari sõna abil olen saanud end päris tihti hädast välja aidata.

Sünnipäeva õhtuks valmistasid meie eesti tüdrukud mulle jällegi üllatuse. Uhke ja maitsva õhtusöögi. Pasta tuunikala ja maisiga. Siis järsku läksid tuled kustu ja toodi kohale suur tort paljude küünaldega. Sain jälle neid puhuda ja jälle soovida! Tort oli tõesti hiiglama maitsev.

Seejärel harjutasime veidi oma tantsukava reedeseks festivaliks, kus koos lastega esineme. Esineme Koreas hetkel väga popi hittloo „Nobody” järgi, millele eelneb kerge traditsioonilise tantsu kava. Pärast harjutamist läksime välja. Nad tahtsid mind üllatusena karaokesse viia, aga meie korea poisid lobisesid selle mulle kogemata enne välja. Sellest ei olnud aga hullu, sest laulda oli sellele vaatamata ütlemata tore. Õhtul tagasi kirikusse naastes oli hääl päris kähe kohe.

Olin oma päevaga igati rahule jäänud!

Kolmapäev ja neljapäev möödusid samuti lustlikult. Vahepeal tuli küll kole väsimus peale, nii et iga päev olen keset päeva magama jäänud. Neljapäeval, kui mingit filmi vaatasime, kolmapäeval lihtsalt pingi peale, lapsed ümberringi.
Väga kifti kogemuse osaliseks saime kolmapäeval. Viimase asjana enne päeva lõppu, läksime trumme mängima. „Samulnori” on siinse kohaliku traditsioonilise trummi nimi. Kõik said endale muusikariista ja jämmimine võis alata. Mulle anti üks veidi teistsugune pill, mis tegi metalset kõla ja oli teistele trummidele rütmi andmiseks ja alustamise ning lõpetamise märgiks. Mina ja siis üks kohalik trummimees tagusime siis neid taldrikuid. Päris uhke tunne oli. Sai koguaeg tähelepanu all olla. Lisaks aga oli see lihtsalt nõnda lahe. Muusika oli nii võimsalt vali, et kohati tekitas sellise tõelise transis olemise tunde

Huvitav komme Koreas on luristada, kui toit maitseb. Kui on supp või mõni kaste või midagi muud vedelat, mis maitseb hää, siis koreakad hakkavad selle peal ekõik üksteise võidu luristama. Sellega näidatakse üles justkui austust toidu tegija vastu ja demonstreeritakse oma poolehoidu- toit on maitsev!

Muide, Koreas nuuskamine on üks väga ebaviisakas komme. Kui tuleb tahtmine tatistada, siis peab jooksma kuhugi peitu või tualetti või siis tatti lihtsalt sisse tõmbama. Jah, seda nad tavaliselt teevadki. Tõmbavad lihtsalt kõik ninna tagasi. Pean ütlema, et üks väga ebatervislik ja veider käitumismaneer.

Käeviibetest. Kui meie väljandame käega, et „mine ära”, tähendab see liigutus neile hoopis, et „tule siia”! Jah, ja meie moodi „tule siia” liigutust nad üldse ei kasuta. Kui koreakad numbreid loevad näppude peal, siis vajutavad nad näppe alla, mitte ei tõsta meie moodi neid üles.

Kui mees vilistab väga hästi, siis tähendab see, et ta on „Casanova”. Mees, kes oskab naisi ära võluda. Samas pidi vilistamine ligi kutsuma ka madusid.


Reede. Õhtul toimus suur esinemine! Olime iga päev selleks veidikene harjutanud. Meie „eesti grupp” esitas koos 9 lapsega laulu „Põdra maja” ja tantsu „Kaks sammu sissepoole”.
Meisterdasime lastele laulu jaoks vastavalt kellegi soovile siis jänkukõrvad, põdrasarved või jahimehemütsi. Lapsed on ikka lapsed, tihtipeale on nende tähelepanu köitmine raske. Niisiis möödusid meiegi proovid kohati päris keeruliselt ja suures osas niisama uimerdades. Ise olime ka parasjagu väsinud, lapsed väsinud. Lõpuks võtsime end aga kokku ja õhtul lavale astudes tegime suurepärase etteaste! Esinemine toimus mitte kirikus, vaid hoopis mereäärsel promenaadil oleval välislaval. Rahvast oli päris palju kokku tulnud. Täisvärk ikka- suured kõlarid, mikrofonid, lavatuled. Wando on nii pisike koht, et kui siin midagi toimub ja eriti kui siia saabub mõni mitte-pilusilmne inimene, siis on see väga huvitav ja seda tuleb kindlasti uudistama minna!
Kokku kestis kogu programm kusagil 1,5 tundi. Üllatusesinejatena tulid ka kõrvalsaarelt kohale grupp ameeriklasi, kes tegid ühe eht-ameerikasliku etteasta, mis oli aga täitsa mõus vaadata.
Muide, mina ja prantsuse tüdo tantsisime ka salsat! Tundus, et publikule läks küll hästi peale- plaksutati kõvasti, hüüti ja ergutati! Olime eelmine õhtu päris kõvasti harjutanud ka ja kuigi meie salsaoskused ei ole teab mis suured, siis suutsime siiski vist päris hästi ära petta, sest kohalikkudel ei olnud nagunii üldse aimu, misasi see salsa õieti on.
Peale etenduse lõppu, läksime lõõgastusime pargis. Tegime pilte, mekkisime jällegi kohalikku sojut. Ma aga olin nii unine, et jäin seal samas tähistaeva all lebads magama ja ärkasin alles selle peale, kui teised teatasid, et hakkame tagasi liikuma.

Laupäev. Hommikul tulid veel lapsed. Vaatasime lühifilmi, mille Minjee oli laagri jooksul tehtud piltidest kokku pannud, kirjutasime üksteisele kirju ja vahetasime kontakte. Lapsed olid nii kurvad! Pooled tüdrukud nutsid ja ajasid meilegi nõnda pisarad silmanurka. Nad ei tahtnud üldse koju minna ja jäid seetõttu sinna veel palju kauemaks hängima, kui plaanitud oli. Lõpuks tuli aga siiski bussi järele ja seal nad siis ära sõitsid, meie veel kirikuukse pealt järgi lehvitamas.
Lapsed läinud, siis uimerdasime niisama paar tundi. Ma lugesin kiriku kõrval oma lemmikpagoodas Mati Undi elulugu. Päike paitas õrnalt, tuul vuhises mööda, hea oli. Samas hirmutav on aga see, et mul on nii palju raamatuid vaja sügiseks läbi lugeda ja ma ei ole peaaegu kuhugi veel jõudnud!! Kui nüüd koju tagasi jõuan, siis pean tegema tõelist turbolugemist.
Käisime meie, eesti tüdrukute ja serbia Maja pealekäimisel veel samal päeval ujumas ka!
Kuna Wando kandis oli just eelmisel nädalal kerge taifuun olnud, siis lained olid ikka päris pirakad! Ujusime ja möllasime seal tükk aega! Kogusin veidi merikarpe ka. Ei ole küll nii suured ja uhked kui Mehhiko omad olid olnud, aga sellegipoolest väga ilusad.
Õhtul läksime kirikuõpetaja ja muude asjapulkadele pidulikult välja sööma. Olime nii õhinal, et ohoo, mis huvitav milline uhke pidusöök meile nüüd siis tehakse. Uhke nägi ta välja igaljuhul! Aga kõik oli kala! Kala, vetikas, kaheksajalg, puuleht, kala! Isegi riisi ei saanud, nii et ma oleks vist küll täitsa nälga jäänud, kui ei oleks toodud lauale ka kohalikku juurviljapitsat. See on selline omleti moodi värgendus, millel olen roheline sibul sees.
Mõned korea toidud on mulle pikapeale isegi veidi meeldima hakanud, aga enamus sellegipoolst mitte. Ja kalafänniks ei ole ma siin ka igaljuhul hakanud.
Mul oli tõeline kiusatud peale õhtusöögi lõppu poest läbi lipata ja üks võileips osta.
Muidu seal kirikus olime ikka normaalselt süüa saanud, sest saime ise kokata. Üks kord kokkasime Mirjami ja Liisiga kartuliputru ja hakklihakotlette! Või tähendab, tahtsime kokata hakklihakotlette, aga tulid välja hoopis kanalihakotletid! Jube maitsev oli see toit sellegipoolest! Tükk aega hiljem meenutasime seda veel. Selle valmistamine oli ka väga lõbus. Pudrunuia puudumisel purustasime kartuleid selle mikseris, kus tavaliselt puuviljakokteili ehk tehakse. Terve põrand oli putru täis. Kotlette tegime pesukausi suuruses kausis ja liha oli nii külm, et mu käed oleks pea et otsast ära külmunud.

Laupäeva õhtu lõpetuseks läksime chimsibangi! See on selline avalik saun/spa! Tõesliselt kift kogemus oli! Saunasid oli kaks tükki. Tavaline kuiv saun ja siis soolakambrit meenutav saun! Mõlemad hästi ägedalt dekoreeritud. Sees sellised lamamismatid, kuhu pikali heidad ja puust tehtud padja pea alla viskad.
Saunad on siin kuivad ja meie moodi leili visata ei saa. Saunas käiakse riietega. Selle tarbeks antakse sulle kohe administratsioonilauast kaasa selline särgi-pükste komplekt. Saunas käivad mehed ja naised koos.
Pesuruumid olid muidugi eraldi. Seal oli ka kuumaveevann ja külma veega bassein.
Sauna ees on suur ruum, mis on siis midagi sellist puhkeruumi sarnast. Seal oli pisike puhvet, telekas, paar trenažoori, maas matid. Kui inimesed tahavad, võivad nad chimsibangi ööbima jääda. Magatakse seal samas suures puhketoas mati peal.
Kõik see lõbu kokku maksab vaid 70 krooni! Kohe kindlasti on see kõige odavam ja parem majutusvõimalus Aasias, aga paljud rändajad lihtsalt kahjuks ei tea sellest.

Pühapäeva varahommikul oligi Wandoga hüvastijätt. Kallistasime üksteist ka läbi ja läksimegi bussi peale. Seouli sõit kestis 5,5 tundi. Magasin nagu tavaliselt peaaegu terve tee, niisiis minu jaoks erilist vahet ei olnud. Silmad kinni, mõne unehetke pärast silmad jälle lahti ja olimegi kohal. Seoulis oli niivõrd palju palavam ja umbsem kui Wandol oli olnud, et algul võttis kohe päris hingetuks. Wandol on hea, meri lähedal, tuul puhumas. Seoulis aga võib suvisel ajal kohe tõeline lämbumise tunne tekkida. Õhku pole.

Läksime kohtuma Sang Yungiga. Ta on Mirjami klassiõe tuttav. Tema juurde pidime sel õhtul ka ööseks jääma. Sang Yung oli väga armas tüdruk. Lisaks veel hästi hoolitsev, kohe kui meil mingi mure või küsimus oli, hakkas ta seda kogu hinna eest lahendama. Me tahtsime veel viimase päeva puhul šoppama minna, niisiis suundusime Dongdaemuni šoppamisala poole. Leidsime jälle üles selle tänaval asuva riietehunniku, kust eelmine kord Seoulis olles nii palju kenasid asju nii odava hinna eest saanud olime. Ja tõsi, ka seekordne tulemus polnud sugugi halvem! Kuue riietuseseme eest tuli mul välja käia vaid 125 krooni.
Meiega liitus ka Sang Yungi sõbranna ja nõnda siis see päev meil viiekesi õhtusse veeres.
Kell pool üks öösel Sang Yungi kou saabudes leidsime terve tema perekonna meid ootamas.
Koreakad on nii armsad! Veidi häbi oli endal küll, et nii kaua linnapeal olime jokutanud.
Pereema tegi meile kingituse, lisaks veel kattis pisikese söögilaua, väikevennaga mängisime üht korea lauamängu. Uurisime vele mõningaid bussi ja rongiaegu ja nõnda see aeg läks päris kiiresti. Kell oli juba neli kui viimaks magama vajusime. Magada oli aega aga ainult üks tund. Kell viis tõusime, et Mirjam ja Liis oma lennukipeale jõuaksid ja mina sõitsin Chuncheoni.
Kuna minu lennuk läks alles kell 23.55, siis oli mul veel aega terve päev. Otsustasin Germanile küll minna. Chuncheon asub kahe tunni tee kaugusel Seoulist. Jõudsin kella 8 hommikul juba kohale. Ta tuli mulle bussijaama vastu ja läksime tema laagripaika. Nii hea meel oli teda näha, tõesti hea meel. Süda põksus küll.
Tema projekti sisuks on töötamine nägemis- ja vaimse puudega lastega. Päris kurblik oli neid lapsi näha küll. Ei oska kuidagi käituda nendega esimesel hetkel, kuna ei ole varem kokkupuudet olnud. Vaatamata sellele, et enamus neist olid pimedad, olid nad hiiglama toredad. Katsusid su kätt ja naeratasid. Inglise keelt oskasid ka osad, niisiis sain nedega veidke juttugi räägitud.

Too päev oli veespordi päev. Nii et mul väga vedas, olin just õigel ajal sinna sattunud. Läksime wakeboard-iga sõitma. See on selline lumelaua välimusega asjandus, millega sõidetakse siis vastavalt aga vee peal. Mootorpaat veab sind enda järel, hoiad sellisest nöörist kinni ja muudkui lähed. Algul võttis veidi aega, et seda õiget nõksu kätte saada, kui see aga oli käes, siis tuli see sõit päris lihtsalt. Ei olnudki väga raske. Ainult, et sellest alguse harjutusperioodist olid mu käed hiljem ikka päris mitu päeva valulised.

Pärast veesporti, läksime tagasi nende elamispaika, kus uimerdasime veel paar tundi niisama. German andis mulle head muusikat arvutisse, vaatasime mingisuguseid pilte. Siis algas neil etenduse proov (nad harjutasid viimaseks laagri päevaks mõeldud nukuetendust). Ma siis hängisin nendega kaasa ja harjutasin nukkudega kõhurääkimist. Ma usun, et mul on selles vallas täitsa annet! Võib-olla saab minust ühel päeval veel kõhurääkija!
Jah, aga mis parata. Aeg lendas, tunnid lendasid, ja oligi aeg lahkuda.
Bussijaamas veel viimane kurblik despedida ja teele!

Kokkuvõttes aga veetsin Chuncheonis imetoredalt aega! Nii tore, et minu viimane Koreas veedetud päev just see sattus olema!

Kojusõit võttis koos kõigi seiklustega aega kusagil 24 tundi ja siis juba maabusingi Tallinnas Linnhalli juures sadamas. Päike saatis oma viimaseid soojendavaid kiiri, meri oli rahulik ja vaikne, kerge tuuleiil puhus üle kai- olin tagasi koju jõudnud!

WandO

Gwangju bussijaamas kogunesime kolmapäeval kell pool 3. Jõudsime veidi varem kohale, kuid ei näinud veel kedagi. Peale mõningat ootamist hakkasid inimesed siiski saabuma.

-Wando linnavaade meie kiriku katuselt.

Kõigepealt tuli üks prantsuse tüdruk. Elsa on tema nimi. Selline veidi ninakas ta meil on, nii et mitte just minu lemmiktüdo. Ta oskab aga tõesti väga paljusid keeli ning salsat tantsida ja hispaania keelt rääkida, nii et pean möönma, et temaga ühiseid huvisi mul jätkub.
Siis saabus sakslane. Janine on tema nimi. Selline kergelt naiivne tütarlaps, muidu aga päris sõbralik ja tore. Tuli ka serbialane Maja. Jah, minu nimekaim, kuigi ühe a-ga vähem nimes.Tema on meil laagrilistest kõige vanem. Inimesena aga väga lõbus ja lustlik.
Lisaks on veel 6 koreakat, kellest kaks poisid, neli tüdrukud.
Yang-no, Je-zi, Minjee, Boram. Vähemalt nii neid hääldatakse, tegelikust kirjapildist ei ole mul palju aimu. Yang-no ja Min-jee on meil siin korraldaja rollis. Je-zi käib pidevalt fotokaga ringi, on selline ehtne ninnu-nännu pilusilmne tüdruk kahe patsiga. Boram on neist ehk mu lemmik. Ta on meie eestlaste grupi nö tõlkija-abiline liige ka, kui me näiteks presentatsiooni peame tegema või lastega rääkides üksteisest aru ei saa.
Poisid Sang-yu ja Hi-zu on mõlemad sellised vaiksed ja häbelikud, samas aga iga päevaga avanevad rohkem. Nüüd, kui oleme siin juba 5 päeva olnud, võib vahel nende suust mõnd päris humoorikat ütlustki kuulda.

Niisiis, kerge ülevaade inimestest tehtud. Kokku on meid 12. Pidi olema kolm tükki rohkem, aga üks jättis tulemata ja kaks tükki ei pääsenud korea lennujaamas karmi seagripi kontrolli tõttu riiki sisse ja pidid tagasi minema. Nimelt olid neil siis mingisugused gripi sümptomid olnud. Kas nõhu või köha või palavik jne. Praegu on nad aga tõesti päris karmid selle koha pealt. Kui on vähemgi kahtlus, siis pannakse karantiini või saadetakse koju tagasi.

Laager ise toimub Wando saarel. See asub Lõuna-Korea lõunaosas. Saar ise on suhteliselt väike, 50 000 elanikuga. Meie elukoht on suhteliselt keskusele lähedal, nii et saame käia poes ja õhtuti pargis istumas ja lihtsalt tänaval jalutamas. Meie elukoht ise on aga KIRIK! Justnimelt. Me elame kirikus. See ei ole aga sugugi selline, nagu Euroopa mõistes üks kirik välja peaks nägema. Koreas on kõik kirikud väga modernsed. Sisenedes on otse ees kohviautomaat, suured peeglid, paistab söökla. Esimesel korrusel asub veel ka muusikatuba igasugu elektrikitarride ja suure trumikomplektiga, dušširuumid pesumasinaga jne. Teine korrus on siis see püha ruumi korrus. Seal asub suur kirikusaal pikkade pingiridadega. Kuna kõik on aga modernne, siis ei tekita see sellist „kiriku tunnet”. Otse kantsli taga on suur videoprojektori ekraan, mille peale teenistuste aal preestri nägu kuvatakse, on olemas mikrofonid, muusikariistad. Üks õhtu sai nalja. Kuulsime teiselt korruselt laulu ja läksime uurima, mis toimub. Piilusime algul ukse tagant, aga siis just üks tädi tuli välja ja viipas sõbralikult, et me sisse tuleksime. Sees toimus tõeline „kristlike laulude karaoke”. Taga ekraanil olid kuvatud sõnad, ees poodimuil seisid neli naist, mikrofonid käes ja lõõritasid käsi taeva poole sirutades laulda. Rahvas tegi kõike seda istudes kaasa. Eeslauljateks olid meie juba alumiselt korruselt tuttavas saanud sööklatädid, kelle abiga me endale süüa oleme valmistanud. Vaatepilt oli vägagi meeldejääv ja mis parata, ka päris muigama ajav. Meile räägiti, et siinseis kommetes ongi hästi oluline väljendada oma uskumist võimalikult kõvasti ja väljenduslikult. Sellega tõestada justkui end ümbritevatele inimestele oma usu tugevust ja lisaks ka tekitab see suuremat ühtekuuluvustunnet. Mõni õhtu on kuulda, kuidas nad lähevad ikka päris transsi, selline üle üksteise palvetamine käib.

Kirikus on pidevalt rahvast. Tundub, et see on väga popp hängimiskoht. Vanad ja noored, lapsed ja kirikuõpetaja, hoone on kuni hiliste õhtutundideni (ja sellega ma mõtlen kell 11 õhtul) rahvast täis. Parasjagu toimub siin vist ka mingi muu laste suvelaager, kuigi need lapsed siin minu meelest ei ööbi. Meie tuba asub neljandal korrusel. Ööbime mattidega põrandal. Muidu on täitsa okei, ainuke asi millest on kuradime kahju, et dušši all ei ole sooja vett. Teise külje pealt muidugi jälle hea karastav.

-Ei oleks kunagi usknud, et ma hakkan sushit sööma!
Esimesed päevad on nüüd möödunud laagriks ettevalmistusi tehes. Lapsed ise tulevad esmaspäeval. Neid peaks olema 30 ja nad on kusagil 10-12 aastased. Mõnedega oleme siin päevade jooksul juba kohtunud ka. Oleme ette valmistanud erinevaid mänge ja loomingulisi tegevusi. Samuti riikide presentatsioonid ja rahvuslikud tantsud/laulud, mida lastele õpetama hakkame.
Lisaks ettevalmistustegevustele, on meil olnud ka aega saarel ringi tuuritada. Käisime Changpogo muuseumis, kes oli kuulus meredevallutaja, kes võitles paarsada aastat tagais Hiinas viikingitega ja oli esimene rahvusvahelise kaubandusketi väljaarendaja Aasias. Pärit on ta siitsamast Wandolt. Muuseumid on Koreas kõik väga interaktiivselt üles ehitatud, nii et alati on huvitav. Lisaks käisime nt Wando torni juures, mis asub kõrgel mäe otsas ja n üleni valgustatud. Mäe otsast paistab ka üks hästi vinge valgustatud sild, mis pidevalt värvi muudab. Kõiksugu tehnikaga seonduv on Koreas kõrgelt arenenud, isegi pisikesel Wandol.
Veel oli meil väljasõit ühele võtteplatsile, kus on filmitud stseene mitme korea seriaali tarvis. Seriaalid, kus kujutatakse keskaega. See oli tõesti maaliline koht, otse mere kaldal, kuhu oli siis ehitatud mitemeid maju, et ujutada keskaegset küla. Vaesemate elanike pilliroost katustega majad ja rikkamate, tähtsamate uhked ehitised.

Samal päeval käisime ka rannas.Rannaelul on Aasias ikka hoopis teine tähendus. Inimesed tulevad randa, et siis ma telgid ja varikatused üles panna, kübarad pähe tõmmata ja rahulikult varjus oma nuudleid ja kimchit süüa. Aasias hinnatakse valget nahka, niisiis olime me rannal ainsad hullud, kes end päikesel praadida lasid. Valge nahk on olnud moes läbi sajandite, vanal ajal tähendas see seda, et inimene oli kõrgest soost ja tähtis. Tänapäeval peetakse seda lihtsalt ilusaks! Niisiis tõmbasid meiegi tüdrukud endale ürbid peale.
Mis aga on kõige sürrim on see, et inimesed ujuvad riietega! Jah, täpselt nii. Väga vähe kohtab inimesi, kellel oleks ujumisriided. Nad lähevad vette lihtsalt nende samade riietega, mis neil parasjagu seljas on. Teksapüksid, seelikud, t-särgid. Väga populaarne on ka triiksärgis ujumine, nägin seda nii mitmelgi inimesel. Ahjaa, ning korealased ei oska ujuda! Nad lihtsalt ei oska. Veider on see, et muudes spordialades on nad vägagi osavad. Igal pool võib kohata inimesi jooksmas, jõudu tegemas, painutamas jne, aga vette sattudes on nad täiesti saamatud. Seetõttu kasutavad enamus neist suuri kollaseid ujumisrõngaid või hüppavad ja paterdavad niisama madalas vees.
Igaljuhul oli meil üks väga lõbus rannapäev, mis küll kahjuks ei lõppenud nii lõbusalt, sest kõik me uljad eesti tüdrukud olime õhtuks punased kui vähid. Mina veel eriti õnnetult, sest olin endale veidi hooletult päikesekreemi peale määrinud, niisiis olin üleni laiguline. „No teretore!”- nagu Liis selle peale ütleks.

Pühapäev, viimane ettevalmistuspäev, möödus meil paviljonis istudes. Meil siin kiriku kõrval on selline väike ümmargune palviljon, kus on hästi hea ja jahe. Seal me siis hommikul käisime kõigepealt Liisi ja Mirjamiga joogat tegemas, selle hetkeni kuni märkasime, et oleme 20 minutit hommikusöögile hiljaks jäänud. Siis hiljem, läksime kogu grupiga sinna ja arutasime veel läbi mõningaid mänge, mis meil lastega plaanis teha on. Mänge on tõesti igasuguseid ja palju. Siis veel saime endale lehviku, mille pidime tindiga peale joonistades ära illustreerima. Pidime joonistama ka plakatid ühe mängu tutvustamiseks. Siis joonistas Boram veel kõigist meist animatsiooni-pildid, nii et terve päev möödus jonistades. Mõnus oli seal, kerge tuul puhus, aega tundus olevat kuidagi lõpmata palju, vaade linnale oli nii ilus, madrats ja magamiskott tegid ka aseme pehmeks ja mugavaks. Ei tahtnudki kohe ära minna sealt, aga lõpuks tulime ikkagi sisse tagasi, et vaadata üle ruum, kus järgmise päeva tegevused toimuma pidid hakkama. Õhtul läksime veel meie eesti tüdrukutega linna peale, et jäätist osta. Kuna aga pikk tee oli juba ette võetud, siis otsustasime ka veidi ringi jalutada. Pärast läbikukkunud katset jalutada mööda suurt peatänavat, mis Liisi küll mingil põhjusel tõmbas, aga mis tegelikult oli lihtsalt suur tänav juba suletud poodidega, läksime minu mangumise peale ikkagi mere äärde jalutama. Seal on suur park, ilus promenaad, valgustatud kujud. Wandol on mingi imelik komme hästi palju rakette lasta. Mere ääres olles võib absoluutselt igal päeval igal pimedusetunnil näha inimesi ilutulestikku õhku laskmas. Lõpuks on seda su ümber nii palju, et ei pane isegi enam pead pöörama.
Igal juhul. Lõpuks jõudsime ühe purskkaevuni. Siin on popid sellised purskkaevud, mis purskavad otse maast, nii et seal ei ole mingit ehitist ümber. Lihtsalt pritsivad augud, mis siis vahepeal oma veejoa suuremaks, siis jälle väiksemaks muudavad. Kõike seda saadab tuledemäng. Väga popp on sealt nende pritsivate veejugade vahelt ka läbi joosta. Kell 10 õhtul võib näha tervet karja mudilasi ennast märjaks kastmas. Ja ega meiegi kehvemad ei olnud. Pärast mõningast üksteise ergutustööd olime kõik sealt alt läbi jooksnud ja kõik läbimärjad. Tõestusmaterjal on ka täitsa olemas, tegime agaralt videosid.
Nõnda lirtsuvatena kõndisime siis kirikusse tagasi, et magama minna ja end järgmiseks päevaks välja puhata.

Siis saabuski see päev, mil lapsed lõpuks tulid. Neid on 30 tükki ja nad on kusagil 8-12 aastased. Energiat neil jätkub, selle vastu ei saa vaielda ja poisid nagu poisid ikka, on pidevalt valmis krutskeid tegema. Samas aga tohutult imearmsad on nad kõik ka.
Kuna nende inglise keel on siiski vähene, selleks et vestlust pidada, siis meie korealastest laagrilised mängivad agaralt tõlkide rolli. Lastega on aga selles mõttes hea, et nendega saab mängida kulli ja patsumängu ja niisama lollitada, ilma et selleks sõnu vaja läheks.
Oli tore, tore!

Oma tänasest sünnipäevast ja sellest, kuidas see möödus, kirjutan aga juba järgmises postituses.

Roni tippu!

Reede. Oli matkapäev.
Hommikul venitasime suht kaua aga lõpuks saime end siiski majast välja veetud.
Selgi ööl olime maganud vaid mõned tunnid, nii et kõik olid päris väsinud. Tahtmine midagi põnevat teha sai aga väsimusest võitu. Sõitsime metroo liini number 2 lõpp-peatusesse ja läksime maha. Läksime matkama! Seal oli üks rahvuspark, mille nime ma hetkel ei suuda enam meenutada, mis aga oli tohutult suur, tohutult mägine ja tohutult ilus! Koreas on üldse palju mägist maastikku, ta on tuntud oma rohkete rahvusparkide poolest.
Kuna meid oli päris suur kamp, siis oli raske kõiki koos hoida. Kaasas olim meie, eesti tüdrukud (Maaja, Mirjam, Liis), tšiili poisid (German ja Alejandro), tai tüdruk (Diva), üks mehhiklastest (Jeremy), vietnami tüdrukud (Tu Anh ja Mai ja Ne (vms)) ja üks kanada kutt, kes ka meie hostelis peatus(Mitch). Enne mäejalamile jõudmist olime juba kümme korda kellegi ära kaotanud ja siis üles leidnud, siis järgmise ära kaotanud jne. Lõpuks aga saime ikkagi rajale. Mäe tippu oli 3 kilomeetrit kõndi (mäe kõrgus 613 m), kuid selle läbimine võttis meil aega 3 tundi! Eks me muidugi tegime päris palju peatusi ka. Seal oli üks imekena mägioja, mis meie teega paralleelselt jooksis, niisiis käisime vahepeal jalgu vette loputamas, üksteist pritsimas ja fotosid tegemas. Honoi tippu jõudes avanes meile aga hingemattev vaade. All laius terve Seoul ja mäestik selle ümber. Ilm oli pilves ja tuuline, mis lisas kõigele sellise salapärase ning müstilise tooni. Lõpuks ronisime uuesti alla, mis võttis kõigest kaks tundi. Käisime söömas ja läksime tagasi hosteli.Tol õhtul sai lõpuks vara magama. Järgmine hommik avasin silmad alles kell 12.30.

Laupäev. Oli turupäev.
Või noh. Kuna me nii kaua magasime ja seejärel veel pesu pesime ja internetis istusime, siis läks tõsiselt tegutsema hakkamiseni päris kaua aega. Turule jõudsime alles kell pool 6 ning imestasime siis, miks kõik kohad juba kinni on. Kusjuures tavaliselt igasugu kauplused on siin päris kaua lahti, ka riidepoed on tihtipeale kella 12 öösel avatud. Turul aga selgus käivad asjad siski veidi teistmoodi. Läksime sinna kolmekesi, Mirjami ja Liisiga ning lootsime leida tüdrukute riideid. Aga meie imestuseks, kõik poeletid, mis veel lahti olid, olid täis ainult imelikke meesteriideid, kalamehe veste ja hiiglaslikke punaseid sprodipükse jne.
Meil siiski aga vedas. Ühel tänavanurgal silmasime suurt kuhja särke ja seelikuid, mis olid kõik mõeldud õrnema soo esindajatele! Tormasime lähemale ning avastasime, et ostes kaks asja korraga, tuleb ühe hinnaks vaid 25 krooni (ehk 2500 woni). 10 000 woni eest sai juba neli asja! Niisiis asusim hoolega shoppama! Ja sealt võis tõesti leida korralikke ja ilusaid asju, lisaks olid need uued, mitte kaltsuka kaup. Minu ühel seelikul oli auk sees, niisiis pärast kerget kätekeeles kauplemist sain ka hinnaalandust.

Leida siin inimest, kes arusaadavas inglise keeles räägiks, on sama raske kui nõela heinakuhjast otsida. Tuleb tõdeda, et Mehhikos oli keele koha pealt tunduvalt lihtsam. Siin avastame end iga päev situatsioonidest, kus miski jääb lihtsalt tegemata, söömata, kuhugi jääb minemata, sest me ei saa aru, mida meile on seletada tahetud. Paljudes kohtades on ka sildid kõik korea keelsed, mis tähendab, et me ei saa isegi peatuste või kohanimedest aru. Eriti kui Seoulist välja minna. Aga samas on see ka päris huvitav, kogemus omaette.

Laupäeva õhtu oli meil siis viimane õhtu Seoulis. Veetsime selle hostelis. Tšiiklikad ei läinud ka välja, sest pidid järgmisel hommikul vara lahkuma. Niisiis istusime, tegime nalja ja rääkisime juttu. Germanile nägemist öelda oli mul ehk kõige raskem. Meil oli selle lühikese aja vältel tõesti tore koos olnud ja teadmine, et me väga tõenäoliselt enam mitte kunagi ei kohtu, ikka muudab ju veidi kurvaks. Ta kinkis mulle nokamütsi, suure sildiga „Tšiili” otsaees ning mina talle ühe oma käekettidest. Kokkuvõttes meist keegi magama sel ööl ei läinudki. Liisi ja Mirjamiga otsustasime ka lahkuda juba varakult ning astusime uksest väja kell 6. Üks osa meie Korea seiklusest oli läbi saanud. See seltskond, kellega seal koos olime hänginud, oli tõesti mõnus. Hispaania kutid, kes alati laulsid või muusikat tegid, mehhiko plikad, kes sõbralikult naeratasid ja palju meiki kandsid, saksa kutt, kes oli hull klubitaja (rääkis, et ta Saksamaal diskori ametit harrastab) ning meid pidevalt veenis, et me ikka temaga kluppi läheks, pisikest kasvu toredad vietnami tüdrukud, itaallane, keda me maccarroni –ks kutsusime, kes sai tuntuks lausega „we need pocketmoney!” jne.
Aga mis seal ikka parata. Kõik saab ükskord otsa. Lõuna-Korea ise aga ei ole meie jaoks veel otsa saanud, nii et- seiklus jätkub!

Pühapäev.
Võtsime hommikul vara bussi Gwangjusse. Metroos sattusime ühe kahtlase vanamehe otsa, kes meid jälitama hakkas. Kohe väga konkreetselt ja sugugi seda mitte salates tuli ta meiege sama metroo peale, istus vastaspingil ja jõllitas, siis tuli maha samas peatuses ja kõndis meie järel pika maa. Lõpuks õnnestus meil ta siiski kuidagi maha raputada. Päris kõhe hakkas küll, samas oli aga naljakas ka. Mõtlesime, et peaks talle midagi ütlema, et ta meid rahule jätaks. Kuna meil aga sõnaraamatut ei olnud, siis ainsaks abivahendiks olid kohaliku guide book´i tagaküljel olevad mõned laused. Sealt valisime välja sobivaima (mis tegelikult oleks pidanud ilmselt taksojuhile öelduna kõlama)- „Peatuge siin, palun!”. Raputasime ta siiski aga enne maha, kui mul oleks avanenud võimalus talle seda lausuda.

Gwangjus pidime ööbime couchsurfingu kaudu. Kahjuks aga ei olnud meie võõrustajatel võimalik meid nii vara vastu võtta, niisiis ei olnud sellest suurt kasu, et olime vara kohale jõudnud. Veetsime 6 tundi bussijaamas. Istusime ühe ekspositsiooniks välja pandud 18. sajandi auto ees platool. Silt korea keeles tähendas küll vist, et seal ei tohiks istuda, aga me tegime nägu, et ei saa aru ja istusime ikka. Julgustatuna sellest, et kolm välismaa tšikki seal istuvad ja nähes, et kusagil vabu pinke ei ole, istutasid ka paljud kohalikud peagi end meie kõrvale ja lõpuks oli terve platoo rahvast täis. Gwangju on Seoulist väiksem linn ja välismaalaseidki ei satu siia nii titi kui pealinna, niisiis võeti ka meid kui väljapanekut. Vähemalt kolmel korral tuli keegi juurde ja palus, kas oleks võimalik tal end meiea koos pildistada. Lisaks oli igasugu inimesi, kes niisama juttu tulid tegema. Siin on nii, et kui keegi mõne sõna inglise keelt siiski jagab, siis ta tahab seda kohe harjutama tulla.

Lõpuks saabus siiski aga ka meie võõrustaja- ameeriklane Joel. Tema ja tema naine Azure töötavad siin inglise keele õpetajatena. Kusjuures naljakas on, et ta teda kutsbuki alati ”my wife” ja mitte tolle eesnime pidi. Joel on 2 meetrit pikk ja Azure kusagil 160 cm. Iseloomult nagu ameeriklased ikka- sõbralikud aga kohati veidi naiivsed. Korter asus neil aga 12. korrusel ja oli hiiglasliku aknaga, millest avanes imelikne vaade. Tõeline katusekorteri tunne. Me saime enda käsutusse elutoas asuva diivani ja põranda. Kuigi korter ise oli pisike, siis sellegipoolest väga kena. Lisaks sai koridorist akna kaudu otse katusele ronida, nii et meil oli hiiglaslik rõdu ka.
Sel õhtul käisimegi korteriomanike ja ühe nede sõbraga õhtust söömas ja veidi pargis jalutamas. Tulime tagasi ja läksime magama.

Esmaspäev. Hommikul ärkasime plaanitust hiljem, kuid pakkisime sisk ikähku asjad, et teele asuda. Plaan oli meil nimelt sõita Jirisani rahvusparki, mis Gwangjust nii kahe ja poole tunni tee kaugusel. Pärast mõningast seiklemist jõudsime Pesagoeli nimelisse linnakesse. Olime kuulnud, et seal asub üks sissepääs parki. Kohal, nägimegi suurt maja, kus peal kirjas ka täitsa inglise keeles „Jirisan National Park- Information Center”. Täis usku ja lootust astusime sisse. Jah...Sinna see lootus siis kadus. Mitte keegi töötajatest ei rääkinud keelt, mis meile arusaadav oleks. Seletama aga olid kõik agarad, kõvasti ja korea keeles. Koos vaatasime siis kaarti. Me tahtsime teada, et kas on võimalik siit kaudu kõndima hakata ja öö veeta järgmises punktis, sealses ööbimiskohas. Nemad aga tegid sellele ööbimiskohale risti peale ja seletasid ilmselt, et sinna ei saa. Siis me tahtsime teada, et kugu me üldse minna võiks. Nemad aga vastu, et park pannakse kell 19 kinni ja selleks ajaks pevad kõik väljas olema. See park on aga hiiglaslik ala, mis ei ole isegi millegagi piiratud, niisiis ei saanud me aru, miks see nii on. Lõpuks hakkasime aga ise asja uurima, saime arvutit kasutada ja otsustasime, et siseneme siis teiselt poolt, ehk on seal rohkem õnne. Tuli aga välja, et sinna ei sõida ükski buss, sest see asub nii kõrgel mäe otsas ja tee on väga kurviline, niisiis on bussidel sinna ohtlik minna.
Tagatipuks hakkas vihma ka veel ladistama. Kuna siin on praegu vihmahooaeg, siis sajab siin peaaegu iga päev, samal ajal on aga hästi palav, niiske.

Lõpuks jäi aga siiski järele ja me otsustasime, saagu mis saab, me läheme! Hakkasime jala kõndima. Peagi aga peatas kinni üks buss ning bussijuht hõikas, et me peal tuleks. Bussi peal olev noorem kutt, seletas meile väga segases korea-inglise keeles, et see buss sõidab veidi maad ülespoole ning et me võime kaasa sõita. Naljakas oli see, et kui bussijuht meid peale hõikas, siis käega tegi ta seda liigutust, mis meie mõistes tähendab „mine minema”.
See ongi aga ehtne näide kultuuridevahelistest erinevustest. Neile tähendab see hoopis, et „tule, tule”.

Samamoodi nagu „tere” ei tee nad kunagi samamoodi nagu meie, vaid liigutavad kätt hoopis huvitavalt küljelt-küljele, seda samal ajal veidi pöörates. Või siis nt käte peal numbrite lugemine. Meie loeme „üks, kaks, kolm” nõnda, et paneme käe algul rusikasse ja siis hakkame näppe tõstma, neil aga on vastupidi. Kui koreakad võõrast inimest teretavad või „head aega” ütlevad, siis alati käib sinna juurde kerge kummardus. See kehtib ka tänuavalduse puhul. Pildile poseerides tõstavad nad alati kaks näppu üles, teevad „Peace” märki. Samas kui kaht näppu nõnda allapoole suunata on väga solvav.
Loomi kutsuvad nad alati vaid nimetissõrmega. Ahjaa, ja näiteks kraan käib ka meie mõistes tagurpidi. Kui me oleme harjunud vee saamiseks kraani üles tõstma, siis siin tuleb selleks kraani hoopis allapoole vajutada. Selliseid erinevusi on väga palju.

Erinev on näiteks ka vanuse arvutamise viis. Inimene saab sündides kohe automaatselt üheaastaseks. Niisiis, et kui ta meie mõistes peaks üheseks saama, siis korealane saab juba kaheseks. Lisaks lisatakse vanusele aasta juurde iga aasta algul ja mitte õigel sünnipäeva päeval. Niisiis kui mul näiteks on 4. augustil sünnipäev, siis juba 1. jaanuaril saan ma aasta vanemaks. Praegu olen ma 19, niisiis korea aastate järgi juba 21. Ja järgmine nädal, kui ma meie arvutamise järgi saan 20, siis koreakate jaoks minu vanus ei muutu. See ei tähenda aga, et nad sünnipäeva ei peaks, peavad ikka!
Ka kuupäeva kirjutades, kirjutavad nad kõigepealt aasta, seejärel kuu ja sii salles päeva. Niisiis täna on nt. 2009.07.29.

Veel erinevusi. Koreas süüakse pulkadega. Vahel võib see küll veidi keeruline olla, aga õpitav. Esimestel päevadel oli meil päris raske, toit kukkus pidevalt pulga vahelt ära, nüüd aga hakkab juba vaikselt tulema. Iga päev võib toidulaualt leida kolme asja- riisi, kala ja kimchit. Viimane neist on hapukapsast meenutav asi, mis on vürtsikas kastmes. Korealased on aga täitsa hullud selle järele. Seda söövad nad hommikuks, lõunaks ja õhtuks. Toidu juurde käib alati üldse väga palju „lisasid”. Kui kuhugi sööma lähed, siis pisikestes taldrikutes tuuakse alati oma kümme erinevat suupistet. Enamus neist mingisugune kala, merevetikas, kimchi või mõni imelik juurvili või taimejuurikas. Näiteks täna sõime ka õhtusöögi eelroaks puulehte kastmes. Tihtipeale süüakse ka liha, loomaliha, kanaliha leiab päris tihti. Koeraliha pidi olema delikatess. Õnneks. Algul siia tulles kartsin ma, et pärast satun kogemata koera otsa ja jätsin tihtipeale sellepärast liha puutumata. Nüüd olen aga juba veidi targem ja tean, et see on ikkagi päris haruldane ja iga nurga peal seda su toidu sisse ei topita. Kasvatatakse mingeid kindlaid koerasorte, kelle liha siis süüakse. Üks korea tüdruk rääkis, et nad teevad seda tavaliselt palaval ajal. Pidi olema kolm eriti palavat päeva aastas, millal siis koeraliha armastajad kõik pulgad kätte haaravad. Minu meelest on see aga ikkagi päris julm. Koer on loodud inimese kaaslaseks ja sõbraks ning mitte alla kugistamiseks. Aga ei ole midagi sinna parata, erinevates kultuuriruumides on erinevad arusaamad. Kuigi paljud inimesed ei söö ka siin koeraliha ja koerade pidamine koduloomadena on samuti levinud.

Kaldusin nüüd teemast küll vahepeal veidi kõrvale, aga jätkan siinkohal. Saime selle bussiga siis tükk maad ülespoole. Üks hetk lõppes aga seegi lõbusõit ja peale bussijuhi tänamist ja talle laialt naeratamist, asusime edasi liikuma. Mäkke kõndida, eriti mööda maanteed, on aga igav ja raske ka, nõnda otsustasime hääletamise kasuks. Meil vedas ja peagi saimegi peale! Kusjuures, Koreas hääletades ei tõsteta pöialt üles. Hoitakse lihtsalt sirget kätt, sõrmed koos, küljel. Seda nippi õpetas meile ka too sama bussijuht.
Selle autoga, kus istus sees üks kohalikest paarike, saimegi oma sihtpunkti- Songmangjae vms oli selle koha nimi. Kõik kohalikud nimed on nii võimatult keerulised ja mitte millegagi seostuvad, et neid on lausa võimatu pähe õppida.
Sealt aga avanes alles vaade! Org laius allpool, oru kohal aga pilved, suured valged ja vatised, laisalt edasi liikumas! Ja meie olime pilvedest kõrgemal!
Nautisime seda tükk aega ja tegime hunniku pilte. Kuna kell oli aga piisavalt palju, siis tahtsime enne pimedat (kell 8 läheb praegu pimedaks) ööbimiskohta kohale jõuda. Niisiis asutasime end kõndima. Tee iseenesest ei olnud sel päeval üldsegi mitte pikk, veidi üle 2 kilomeetri. Me ei saanud aga ka rohkem kõndida, sest siis jõudsimegi juba ööbimiskohani. See oli üks neist mägedes asuvatest majakestest, mis odava hinna eest matkajaile majutust pakub. Kusagil 8000 woni (80 krooni) eest saad õiguse ööbida laudpõrandal. Seda me ka tegime. Suurima heameelega. Olin eelmisest nädalast saadik päris väsinud, niisiis vajusin kohe pikali heites magama, juba kell pool 8. Hommikune äratus oli aga see-eest samuti varajane- 5.30!

Teisipäev. Ülevalt mäe otsast avanes jällegi imelin vaade- need pehmed pilved allpool ja taamal kõrguvad mäed! Istusime sel vaateplatformikesel oma pool tundi, enne kui edasi otsustasime liikuma hakata- tee viiski täpselt selles suunas, mäest alla, otse vatisesse valgesse.
Templini, kuhu jõudma pidime oli 7 km. Me ei oleks uskunud, et üks mäekülg tõepoolest nii kaua võib langeda. Kõik selle 7 kilomeetrit kõndisime vertikaalseslt. Alles päris raja alguses tulid meile vastu ühed matkajad ja nähes meid allapoole suundumas, ütlesid vaid ühe sõna- „dangerous”. Pani see meid veidi kõhklema, aga jätkasime sellegipoolest rõõmsameelselt. Tee läks paralleelselt ühe ülevalt mäe otsast algava ojaga, mis allapoole jõudes aina suuremaks paisus ja koseks, siis jälle kärestikuliseks jõeks sai. Kõndima/ronima pidime mööda suuri ja väiksemaid kive, millest oli rada improviseeritud. Tuleb aga tunnistada, et vägalihtne see ei olnud mööda neid kive allapoole laskuda. Vahepeal ristus tee ojadega, nii et kivid olid märjad, siis jälle hakkas tibutama, minul aga olid jalas plätad! Meie olime üldse väga eestlaslikud matkajad. Mirjamil matkas kahe käekotiga, sall ümber pea keeratud, Liisil olid ka vaid kerged sandaalid jalas, kuigi seljakott oli tal olemas. Minul oli päris korralik matkaja seljakott, aga jalanõud jah jätsid ikka väga soovida.

Lõpuks jõudsime ilusasse templisse, kus veetsime päris mitu tundi. Ma juhtusin just olema ühes templis, kui seal tseremoonia algas, niisiis sain palvusest osa võtta. Üritasin võimalikult täpselt kaasa teha. Kummardasime ja põlvitasime Buddha kujude poole ja siis igas suunas ja siis toidualtari poole. Tegelikult oli see aga väga huvitav ja hea tunne, olla seal.
Hiljem infolehte lugedes aga selgus, et ühe vea olin ma siiski teinud. Ma ei kandnud teenistuse ajal sokke, mis tegelikult on päris rangelt soovitatav. Ju sii aga mõisteti, et ma olen väljamaalane ja ei tea, et seda tegema peab.
Hiljem, ui teenistus oli juba läbi, läksin teisi otsima, aga ei suutnud kedagi leida. Lõpuks värava ees kohtusin Liisiga, aga Mirjam oli meil ikka vele kadunud. Läksin teda otsima.
Tõusin just treppidest üles, kui silmasin ühel rõdul munka alla vaatamas. Ta vaatas mulle otse silma sisse. Hiljem sealt samast tagasi tulles, pöörasin kaks korda pead taha, et talle veelkord otsa vaadata. Nii intensiivne, samas ahulik ja täis rõõmu oli see pilk.
Mirjamit me vele ei leidnud, niisiis jäime värava ette ootama. Siis aga kõndis järsku see sama munk kõrvalväravast välja. Kõndis ja siis järsku peatus ning vaatas kiire pöörde järel mulle otsa. Kõndis edasi ja siis pöördus korraks veel. Lehvitas. Lehvitasin vastu.
See oli minu esimene reaalne kontakt budistliku mungaga.

Samal pärastlõunal saime juba tagasi Gwangjusse ja peale kerget jalutuskäiku linnas, läksime magama, et järgmine päev töölaagrisse sõita.

Seoul, Seoul, Seoul

Niisiis. Mul on siin kõik päevad nii tihedad olnud, et ei ole üldse aega olnud midagi üles märkida. Nüüd aga kiiresti ja ülevaatlikult püüan seda teha.



Jõudsin siis mina tol reedesel päeval sinna international youth center´isse kohale. Kohtusin seal ka teise kahe eesti tüdrukuga, kes siia olid tulnud- Liisi ja Miriamiga. Mõlemad väga toredad tüdrukud, Tallinnast pärit, minuvanused ka. Siis hakkas ülejäänud rahvas ka kohale voolama.

Kuna aga paar päeva tagasi oli selgunud, et Yeosu Youth Festival jääb ära, siis pooled inimesed olid oma lennud saanud ära jätta(sest need, kes seda teha said, neile ei tagstata lennupiltetite raha). Meid tuli sinna kokku kusagil 30. Ja uskuge või mitte, aga pooled neist on hispaania keelt rääkivatest maadest! Täielik paradiis minu jaoks, saan nii palju keelt harjutada! Siin on 5 mehhiklast, kaks hispaanlast (oli veel 5 hispaanlast, aga nad praegu ei ole meiega, vaid läksid Korea peale reisima selleks ajaks.) ja kaks tšiili kutti veel ka! Siis veel on meil üks saksa poiss, prantsuse tüdruk, italiano ja lõpuks meie, kolm eestlast.



Meile teatati, et kuigi festival jääb ära, siis meile tagatakse majutus ja igapäevane söögiraha kuni 26ndani, mil festival oleks pidanud lõppema ja seda kõike siin samas Seoulis. Niisiis ei olegi me siit lahkunud, vaid oleme ikka veel Seoulis.



Kuna too youth center, mis oli ka hotell, kus me ööbisime, asus keskusest päris kaugel, siis see esimene õhtu me läksime lihtsalt hotelli kõrvale parki istuma ja kuhugi mujale ei hakanud end asutama. Oli lõbus tutvumisõhtu. Tegime aga nii palju lärmi (latiinod on kõik ju väga emotsionaalsed alati) ja laulsime/plaksutasime, nõnda siis käis politsei meid kahel korral hoiatamas, enne kui meid palus üldse hotelli ära minna. Toas pidu jätkus, kus meid ka mitmel korral keelitamas käidi, aga muidu oli tohutult tore. Tantsisime salsat! Laulsime hispaania keelseid laule! Jõime kohalikku odavat korea jooki sojut, mis kujutab endast midagi riisiviina taolist aga on sama odav nagu vesi.

Niisiis, järgmine päev, pühapäev, oli vaikne ja möödus niisama uimerdades. Vähemalt esimene pool päevast küll. Siis lõpuks ajasime end ikka püsti ja läksime ümbruskonda avastama. Käisime ühes ilusas budistlikus templis, kuhu ka sisse läksime. Üks toreda naeratusega naine tuli ja andis meile põlvitamiseks matid ja oli nii sõbralik, et näitas meile veel ka kuidas käib rituaalne kummardamine, mida alati templisse sisenedes tehakse. Kolm korda püsti ja siis jälle pea maha vastu maad. Seejärel külastasime üht ülimodernset kristlikku kirikut, kuhu tuli siseneda siseparkla kaudu, kus olid kaamerad, mikrofonid laest alla laskumas, projektor seinal, ühesõnaga kõik, mis kirikusse tavaliselt ei kuulu. Järgnes jalutuskäik ühe mäe otsa, mille tipust samuti templi leidsime. Ma leian, et budistlikud templid on imelised. See pühalikkus, traditsioonid, eelkõige aga suurepärane rahu tunne, mis seal olles tekib. Olen mõelnud, et võibolla tahaksin veeta oma vahepealsed vabad päevad, mis on noortelaagri lõpu ja töölaagri alguse vahepeal, templis veeta. Kui see võimalik on. Ma olen aga kuulnud, et osades kohtades pidi seda vist saadama teha.

Õhtu veetsime klubis tantsides. Kuna see asus aga meie hostelist väga kaugel, siis pidime ootama kuni hommikuni, mil metrood käima hakkasid. Nii et koju saime alles kella 7 ajal. Tegelikult kõik siin Koreas vedetud ööd, ei ole ma magama saanud enne kella 3-4.

Esmaspäevast algas meil programm. Käisime ühes templis (jällegi), seekord tehti meile aga korralik ekskursioon. Lisaks saime osaleda tee tegemise rituaalis. Tee tegemine on tegevus, mis budistlikus religioonis väga austatud. Seda tuleb teha ülimalt aeglaselt, lisaks väga kontsentreeritult. Juues aga nautida kõigi meeltega. Seejärel mediteerisime.
Kõige lõpus aga valmistasime lootuse laternaid, igaüks oma. Minu oma oli niiiii ilus, aga kahjuks ma kaotasin selle järgmisel päeval metroos olles ära. Õhtul olime kõik väsinud, nii et jäime hostelisse. Istusime koridoris ja rääkisime juttu, mängisime mänge. Kuna aga juttu jätkus, siis venis magamainek ikkagi peaaegu kella viieni.

Teisipäev oli samuti tegus. Kõigepealt toimus meil ööbimiskoha vahetus. Kolisime rohkem kesklinna. Siis käisime taekwandod tegemas- Koreast pärit võitluskunst. Meile tehti ikka korralik kolmetunnine treening, anti kimonod ka selga. Algul oli painutamine, venitamine. Tegime Liisiga seal igasugu imetrikke. Pidime paari võtma, ja meie kui siis kaks pikka eesti tüdrukut olime paaris.(Kusjuures Mirjamgi on päris pikk, nii et me olemegi siin tuntudteatud kui kolm eesti pikkurit! Hehee:D) Seejärel aga õppisime paar lööki, nii käe kui jala oma. Lõpuks harjutasime löömist ka ehtsalt, vastu poksikotte. Lõpus saime kõik puust lauajupid, millele pidime peale kirjutama ühe oma soovi ning siis õpetati meile, kuidas nad käega pooleks lüüa. Mulle tohutult meeldis! Kui oleks piisavalt aega, siis täitsa tahaks seda pühendunumalt õppida.
Õhtu oli jällegi klubiõhtu. Tervet klubi läbistasid rohelised laserkiired, nii et sai seal igaltpoolt üle ja ümber ronida. Lõbus! Muusikaks selline hip-hop ja reggeton, nii et kuulis päris palju hispaania keelset muusikat ka jälle. Laager läheb üldiselt väga hispaaniakeelses meeleolus. Olen siinoleku aja jooksul rohkem seda kui inglise keelt praktiseerinud, millega ma tegelikult olen ülirahul! Uskumatu, et kuigi ma Mehhikosse tagasi ei saanud minna see suvi, siis toodi mulle Mehhiko Lõuna-Koreasse kätte. Naudin seda, et igalpool ümberringi on elav latiinoatmosfäär. Mitte, et ka koreakad toredad ei oleks. Nad on väga lahedad! Ülimalt sõbralikud, abivalmis, kiftid! Aga hinges tunnen ennast ikkagi pooleldi latiinona! Alati ilmselt olen tundnud.

Õhtul kui Mirjamiga hakkasime hostelisse tagasi minema, eksisime ära. Mis veel eriti naljakas oli, et Mirjam oli enne seda (enne klubisse tulekut) just koos ühe poisiga meie laagrist ära eksinud ja nad olid kaks tundi ringi seigelnud, enne kui me neid tänaval juhuslikult kohtasime. Minuga sai ta vele kolm tundi ekselda. Tegime vist küll tervele Seoulile ringi peale! Aega läks kusagil kolm tundi. Jõudsime lõpuks tagasi hostelisse alles varajastel hommikutundidel, läbiväsinutena. Muidu oleks võinud ju taksogi võtta, aga häda oli, et me ei mäletanud oma hosteli nime, ega ka ühtegi tänavanime. Niisiis oli tõeline õnn, et lõpuks peale suurt seiklemist lõpuks ikka õigesse kanti sattusime ja sealt ka lõpuks kodutee leidsime. Sellest öisest käigust sain endale aga nohu ja kurguvalu, mis praegusel hetkel L-Koreas ei ole just eriti soovitatav, eriti kuna need on ühes seagripi sümptomid. Kõik vaatavad sind kohe kahtlaselt, kui metroos köhatad ja tõmbuvad veidi eemale.

Kolmapäev oli shoppingupäev. Käisime linnapeal ja turul, ostsime igasugust korea nänni, millest pooltel oli pisike silt "made in china" juures. Seoul on väga modernne linn, igalpool palju kõrghooneid ja tõesti ikka kõrgeid kõrghooneid! Panen pildid üles, siis näete.
Õhtul aga käisime teatris! Korea muusikal nimega "Naeratus" oli mängukavas. Traditsiooniliste tantsude, laulude, muusika ja naljameestega moodustas suurepärase etenduse. Kift oli vaadata, kuidas siin näideldakse, sest igalpool on mingid kindlad asjad ikkagi erinevad.
Pärast teatrikogemust tulime tagasi hostelisse ja välja see õhtu enam ei läinud. Kõik olid väsinud. Vaatasime selle asemel hoopis ühte filmi ja hiljem jäime Germaniga jutustama. German on üks tšiili poistest, kes mulle päris sümpatiseerib ja mina temale ka. Nii et, tore, tore on :)

Ja lõpuks jõudsime siis tänasesse päeva. Neljapäev. Suundusime kohalikku rahvusvahelisse noortekeskusesse, kus meile näidati üht ülimalt kurba filmi Korea kodusõjast põhja ja lõuna vahel. Film rääkis kahest vennast, kes sõtta sattusid ja kuidas see neid muutis. Nutsin kusagil kolm neljandikku ajast. Pärast selle lõppu ja veidi arutlemist, algas aga "kultuuriõhtu". Kõik rahvused esitasid mõnd traditsioonilist tantsu või laulu, kandsid traditsionilisi kostüüme ning pakkusid traditsioonilisi maiustusi. Meie eesti tüdrukutega esinesime siis ka. Laulsime Silver Sepa "Revolutsiooni" ja tantsisime "Kaks sammu sissepoole- kaks sammu väljapoole". Lisaks rääkisime veidi ja näitasime selle aasta laulupeo videot. Mehhiklastel olid väga uhked kostüümid kaasas, koreakad tegid kifti laulmist, hispaania poisid mängisid trummi. Kõigil oli midagi ägedat ette näidata. Jah, nüüd siis olen aga tagasi hostelis juba ja me oleme parasjagu mõtlemas,mis tänase õhtuga teha. Kas minna veel kuhugi tänavatele jalutama või mitte. Eks näis, mis saama hakkab.
Püüan teid aga ikka kursis hoida ning olge seal kaugel Eestimaal tublid! :)

Maaja

Lõuna-Korea

Nõnda siis jäi kirjutamine vahepeal ikkagi katki ja uut reisi ootama. Nüüd on see käes!

Lõuna-Korea võttis mind kolmapäeva õhtul rõõmsasti vastu. Selle lühikese ajaga on juba palju jõudnud juhtuda.

Teisipäev, 14. juuli

Hommikul pakkisin kohvri ja asusingi teele. Kõigepealt laevaga Helsingisse ja sealt lennujaama. Pärast paaritunnist ootamist, istusin lennukisse, mis võttis suuna Türki, Istanbuli. Sinna jõudes tuli välja, et järgmise lennuni on veel 6 tundi aega, nõnda siis otsustasin linnapeale minna. Lennukist vaadates tundus mereäärne ala päris lähedal olevat ja kuna mul kohalikku raha ei olnud ja vahetama hakata ei viitsinud, siis hakkasin aga uljalt astuma. Vaevalt veidi kõndinud, pidas üks takso minu juures kinni ja sealt pistis pea välja selline 40-aastane türklane. "Where you go? Come in! Come in!" Seletasin, et mul ei ole raha, et taksoga minna. Sellepeale ta aga vastu: " No problem! Excuse me" No problem!" Mõtlesin, et mis seal siis ikka ja istusin sisse. Ta lubas mind ära visata. Sõites selgus, et mereäärne oli tegelikult ikka oluliselt kaugemal sellest, mida ma eeldanud olin. Türklane hakkas aga kohe rõõmsalt mesijuttu ajama. "So beautiful girl! So beautiful! Are you married?" Vastasin, et ei ole, aga et tema jaoks olen ikkagi liiga noor. Minu ema on temavanune. Tema aga "No problem! Excuse me! No problem!" Tahtis, et koos jalutama läheksime. Et võtaks ühe tee või coca-cola ja küll siis viskab mu hiljem tagasi lennujaama ära. Mina aga ajasin raudselt oma jada ja keeldusin viisakalt ning naljatades kõigist tema pakkumistest. Lõpuks jõudsime kohale ja palusin tal peatuda. Siis järgnes sellele üks pealesurutud kerge musi, sellega rahule jäädes, lasi ta mul ikkagi rahulikult minna ja rohkem ära rääkida ei üritanud. Kuigi ta selline pealetükkiv oli, tundus ta samas päris ohutu. Lisaks on selline käitumine türklastel vist küll veres ja nad on oma loomult lihtsalt taolised- siirad külgelööjad. Mina olin jällegi ühe humoorika kogemuse võrra rikkam ning kõndisin muiates kalda poole.

Pidin nüüd aga ikkagi endale türgi raha vahetama, sest tagasisõidu eest kavatsesin siiski maksta. Küsisin ühes rannakohvikus töötavatelt poistelt, et kus raha vahetada saaks. Heledapäise neiuna suhtusid nad minu abistamisse väga innukalt ja vahetasid ise minu eurod türgi liirade vastu. Tore!

Jalutasin siis veel rannas. Vesi oli soe ja päike just loojuma hakkamas. Väga hea ja rahulik oli. Käisin ka ühes kohvikus hamburgerit söömas. Sealne ettekandja, tuli välja, õppis parasjagu inglise keele õpetajaks, nii et rääkis isegi peaaegu arusaadavas inglise keeles. Teatas mulle kohe ausalt alguses ära, et leiab mu kena välimusega ja tegi türgi teed välja. Pärast kerget vestlust, palus ta ka mu MSN-i, mille ta ka sai. Mis seal siis ikka.

Oli aga aeg tagasi liikuda ja seetõttu võtsin takso ning sain kergema vaevata uuesti lennujaama.

Kolmapäev, 15.juuli

Siis tuli pikk lennusõit Istanbulist Seouli. Üheksa tundi. Lennuk oli aga väga modernne ja hästi varustatud. Igal reisijal oli oma ekraan, kust sai filme vaadata, muusikat kuulata, mänge mängida. Kolm korda sai süüa. Lisaks anti meile igasugu varustust nagu nt. hambahari, sussid, sokid, silmaklapid, kõrvatropid, kõrvaklapid, tekk, padi jne. Magasin peaaegu kogu lennu, ärgates vaid söömise ajaks ülesse. Naljakas oli see, et kuna lennuk väljus kell 12 öösel, siis õhtusööki pakutigi meile kusagil kell 1! Kõik olid juba unne suikunud, aga ei, siis löödi tuled põlema, kõigile pandi taldrik ette- söö! Ja kõik vapralt sõidki:D

Lõuna-Koreas on seagripi oht vist küllaltki suur, sest lennujaamas tehti meile ikka väga korralik läbivaatus. Pidime mingeid ankeete täitma ja x-ray kaamerasse vaatama. Lisaks oli meie lennukis vist kellelgi midagi olnud valesti, sest ühel hetkel kui olin just väljuma, jooksis üks töötaja mulle järele, pidas kinni ja näitas üht ankeeti, küsides, kas see olen mina. Hetkeks sain kerge šoki, siis aga nägin seal võõrast nime, kinnitasin, et see ei ole mina ja mind lasti minna.

Astusin lennujaamast välja ja avastasin enda ümbert maailma täis pilusilmasid. Lühikesed, tumedapäised, väga sõbralikud, abivalmid,inglise keelt mitte üldse oskavad ja pilusilmsed- selline on mu esmamulje koreakatest.

Hosteli leidsin ilusti ja panin asjad tuppa. Õhk on siin praegu koguaeg selline niiske, troopiline, sest on vihmahooaeg. Pärast duši all käimist, tulin alla elutuppa, et internetis käia ja kodustele teada anda, et olen ilusti kohale jõudnud. Olin saanud veidi aega istuda, kui kohale ilmusid üks koreakas ja kanadalane. Pärast paari sõna vahetamist, teatasid nad, et lähevad linnapeale ja et ma tulu kaasa. Koreakas Li oli autoga. Kui ma mõtlesin, et mehhiklased sõidavad nagu hullud, siis ma ei olnud lihtsalt enne ühegi korealasega sõitnud. Vahepeal sõitis ta üldse käed lahti, ise seejuures kõva häälega naerdes ja taha vaadates, siis manööverdas inimesi täis tänaval täiesti enda ette vaatamata, turvavöö lahti, vahetas tiheda liiklusega tänaval ridasid kõvasti tuututades ja aknast välja teisele autojuhile seletades, et ta temast nüüd ette trügib. Ühesõnaga oli see üks hullumeelne sõit. Ise oli Li aga väga tore. Siiras ja südamlik. Ning tal oli kõige uskumatumalt naljakam naer, mida ma elusees kuulnud olen. Mina ja kanadalane olime pidevalt krampis maas teda naermas kuuldes. Käisime kohvikus istumas ja tutvusime veel mõnede Li sõpradega.

Li tõi mind tagasi hostelisse. Tema ja kanadalane läksid magama. Mina aga tutvusin poe ees nelja kanada kutiga (mis toimub, et neid kanadalasi siin nii palju on) ja läksin nendega välja. Nad peatuvad hostelis, mis n minu omast 50 meetri kaugusel. Kusjuures nad omavahel said ka siin juhuslikult kokku. Kaks tükki neist on vennad, aga teised kaks mõlemad reisivad üksinda. Ja kõigi nende nimed algavad J-tähega. Väga veider. Nad on muidu päris toredad, aga veidi sellised lollid, naiivsed. Nagu tihtipeale see sealtkandi rahvas kipub olema. Aga hea, et on vähemalt kellega hängida. Nõnda siis sele õhtu veetsimegi korea toitu proovides, kohalikku õlut juues ja tantsides. Magama sain poole nelja ajal.

Neljapäev, 16.juuli

Ärkasin poole ühe ajal ülesse ja läksin oma turistikohustusi täitma. Käisin vaatamas Changgyeonggung-i paleedekompleksi, kus ajalooliselt asus kuningate residents. Kift arhitektuur! Mulle väga meeldib! Tõusvate katusenurkadega puust hooned, huvitavate dekoratsioonide ja maalingutega. Kuna koht oli nii äge, veetsin seal päris mitu tundi. Sissekäigu juurest sai ka päris korraliku infovoldiku kaasa, mis andis koha taustast ja ajaloost hea ülevaate.

Pärast seda käisin ka Jongmyo matmispaika vaatamas, kuhu on läbi aegade kõik tähtsamad kuningad maetud.

Rõõmsana kõmpisin veel mööda linnatänavaid ja nautisin kõiksugu huvitavaid vaateid kõrvalistele tänavatele, suurtele kirevatele kaubanduskeskustele suurte korea keelsete siltidega küljes, mereandide restoranidele, mida leidub siin iga nurga peal ja inimestele, kes igalpool ringi sagisid. Ma ilmselt võin olla hetkel ka kõige pikem Seoulis viibiv naissoost isik. Kõik koreakad on ikka nii jupatsid, naljakas vaadata.

Õhtul käisime jälle kanada poistega väljas. Mängisime piljardit ja noolemängu. Ma võitsin päris mitu korda, jepikajee! Piljard läheb jälle lahti! Olingi selle Eestis olles veidi soiku jätnud. Õhtu lõppeski alles kell 5, kui hostelisse tagasi jõudes automaatselt magama jäin.

Reede, 17. juuli

Nõnda. See on täna! Hommikul sai jälle kaua magatud, sest ma ei kuulnud oma äratuskella. Kanadakad olid mulle eelmisel õhtul lubanud, et tulevad Lotte Lõbustusparki kaasa, aga siis kui neile teatama läksin, et võiks juba minna, vedelesid kõik neli laiskvorsti diivanil ja ei viitsinud ennast üldse liigutada. Niisiis läksin üksinda. Jah, käisin täna üksinda lõbustuspargis! :D

Aga ega see mind väga ei morjendanud. Lotte World on maailma kõige suurem siseruumides asuv lõbustuspark. Sisse minnes leiad end lihtsalt ühest hiiiiglaslikust ruumist, mis on täidetud kõiksugu karussellide, piraadilaevade, ameerika mägede ja teatrilavadega. Üleval laes tegid ringe kuumaõhupallid. Lisaks oli seal suur lava, kus õhtul "Samba karnevali" immiteeriv show ettenäitamisele tuli. Käisin igalpool. Kuigi peaksin juba suur olema, siis sellisesse kohta sattudes tunnen end jälle nagu väike laps. Kõik näeb nii vahva välja! Oi kui väga ma oleks tahtnud, et mu väike õde Helin oleks saanud seal kaasas olla. Tal oleks seal nii lõbus olnud. Seekord peab ta küll kahjuks vaid piltidega leppima.

Seal oli ka üks laste teatrietendus, mida vaatama läksin. Mina kui tulevane näitlejatudeng pean ennast ikka maailma teatrikunstiga kursis hoidma. Etendus oli päris lõbus. Mängiti Punamütsikest, ainult et korea keeles. Huvitav oli aga jälgida, kuidas nad olid selle etenduse lahendanud ja lavle toonud. Näitlejaid oli vaid kaks ja niisiis pidid nad kõike rolle ise mängima. Seetõttu lippasid nad vahepeal pisikese eesseina taha ja mängisid ingeid tegelasi nukkudega. Siis aga tulid jäle teiste tegelastena täissuuruses publiku ette. Seda etendust mängitakse seal päevas oma 10 korda ette. Mõtlesin just, et kas tõesti need samad näitlejad peavad seda nii palju kordi pidevalt läbi tegema. See peaks nende esituse täiesti masinlikuks muutma. Samas aga tegid nad minu meelest väga head tööd. Hoidsid publiku naeru all, põnevuses ja elevil. Minulgi oli täitsa naljakas, nii et vahepeal kohe kõva häälega naerma puhkesin.

Tulema saingi sealt alles õhtul hilja, kella kümne ajal.

Ja nüüd istungi uuesti hostelis, arvuti taga ja kriban usinasti.

Homme pean minema juba sinna kohtumispaika, kus me festivali omadega kokku peaks saama. Jah, festival jäetakse nüüd küll seagripi ohu tõttu ära, aga mingisugune majutus ja toitlustus on meile ikkagi lubatud. Kas siis siin Seoulis või riigi teises otsas Yeosus, kus festival aset oleks pidanud leidma, seda veel ei tea. Homme kuuleb.

An yeong haseyo,

Maaja

Uue hooga..

Kui pikk on olnud see paus siin vahepeal. Tõesti ei ole ammu kirjutanud. Mitte, et ma ei oleks tahtnud. Lihtsalt olen seda kuidagi pidevalt edasi lükanud, mõeldes, et homme teen, homme kirjutan. Suurt ei ole nagu rääkida ka olnud. Midagi siiski. Selle "midagi" ma siis üritangi kokkuvõtlikult nüüd kirja panna.

Tagasitulek on olnud huvitav. Tähendab- see päriselt tagasi jõudmine. Algul ikka võttis aega, et tagasi harjuda ajavahega, et tagasi harjuda kliimaga, toiduga, hispaania keele mitte rääkimisega.
Igatsesin oma mehhiko sõpru, seda elu ja melu, mis seal oli. Salsa tantsimist ja iganädalavahetusi wicklow pubi piljardimänge Beto, George´i ja Jaimega. Aga teada on, et aeg on see, mis ravib. Iga nädal edasi muutus nagu lihtsamaks. See ei tähenda, et ma praegu sugugi tagasi ei igatseks või Mehhiko peale ei mõtleks, vastupidi, aga vähemalt ma olen oma meeles tagasi Eestisse jõudnud.

Siingi on olnud veidikene igasugust tegemist. Viimastel nädalatel olen õppinud palju kalliskivide kohta ja oma pere kaupluse edendamisele kaasa aidanud. Olen käinud mitmel pool teistes kauplustes poolvääriskive müümas- kaup, mis meie poes enamjagu seisab, sest meilt käiakse küsimas tavaliselt kallimaid kive. Kunagi on need aga Indiast kohale toodud ja nüüd need seal siis on seisnud. Ma aga võtsin ette nende mahamüütamise. Päris hästi on isegi läinud ja olen suutnud mitmelgi pool nii mõndagi müüa. Käisin ka väikesel esto-tripil. Pärnus ja Viljandis kauplustes. See oli üldse üks huvitav reis, sest Viljandist läksin ma veel edasi Tartusse sõpradele külla ja sealt Rakverre pidule ja sealt alles koju. Kõik Eesti suuremad linnad sai nelja päevaga läbi käidud. Lisaks nuputan veel plaane, kuidas meie kauplusele reklaami teha rohkem. Ka kodulehekülje tegemise võtsime lõpuks ette. Igaljuhul on tore näha, et asjad vaikselt edenevad:)

Nii, siis olen ma veel tegelenud "Aita õppida!" projektiga. Soovin oma mehhiko sõpru veel kuidagi aidata. Seetõttu panengi parasjagu keila kooli raamatukogus mehhiko teemalise näituse välja, kuhu leiavad tee mitmed pildid selle riigi inimestest, loodusest, keskkonnast, olustikust. Midagi kõigest. Tahan näidata, kuidas ühel maal võib tõesti näha kõike. Ekstreemsusest ekstreemsuseni. Kõik on oodatud vaatama, uudistama. Loodan väga, et saab läbi viidud ka siis see annetuste kogumine, mis läheks mehhiko laste hariduse toetamiseks. Olgugi meil praegu majandusliklt rasked ajad, kellegil teisel on kümme korda raskemad ajad olnud juba aastaid ja aastaid. Ehk sellisel hetkel, kus ise vajame toetust, mõistamegi kõige enam, et tuleb toetada ka teisi. Kui ise ei aita, milleks peaks siis olema kellegil teisel tahtmist sind aidata.

Veel olen ma Tartus käinud. Juu seal on siis keegi, kes mu tähelepanu on äratanud ja keda tihemini näha soovin..

Sõpru on olnud nii hea näha, kuigi nendega ei ole väga palju koos aega saanud viita. Ainult nädalavahetustel ja sedagi alati mitte. Kiku ja Heleriin on ikka pidevalt Viljandis, Heidi on tööga nii hõivatud, Kedy Tartus jne. Aga see-eest siis kui näeb, siis on tore. Samas endalgi on igasugu tegevusi olnud ja niisama igavlema ei ole sugugi pidanud. Raamatuid olen näiteks lugenud- "Tuulest viidud" II osa on käsil hetkel. Magada olen saanud uskumatult palju!
Telekat olen vaadanud, mis on ka olnud minu jaoks kuidagi uus tegevus. Varem ei ole selleks kunagi aega olnud.

Siiski jälle see aja üleküllus ja laisklemine ei ole ka väga rahuldav. Tunnen ikka, et pean tegutsema ja kasulik olema. Nõnda olen üritanud täita oma tegutsemisjanu ka. Viimastel päevadel ongi kuidagi mõnus liikvelolek käsil. Käisin Tallinnas kaupluse asju ajamas, salsa tunnis, näitusepildid sain kätte ja viisin kooli, Heliniga olen tegelenud, Väänas puid riita ladumas käinud- nii et võib vist rahul olla.

Ma üritan nüüd ikka ja jälle siia miskit kirjutada. Järgmine sissekanne tuleb loodetavasti varem kui ühe ja poole kuu pärast.

Nägeš!

Kodu, kallis kodu

Pealkiri ilmselt annab ära. Jah, ma olen kodus, juba kaks nädalat. Tagasi soojalt mayade maalt, kus süüakse vürtsikat salsat ja tantsitakse kiiret salsat ja räägitakse rahulikus hispaania keeles. Nõnda palju on mälestusi, mis jäävad mäletada ja kogemusi, mis jäävad kaasas kanda. Pool aastat põnevat elu!

Ma mõtlen küll, et sellise seikluse peaks iga inimene kordki elus ette võtma! See on lihtsalt kohustuslik! Sest see on niiii äge! Nii võrratult äge!

Kui lühidalt see pool aastat kokku võtta:

Ma reisisin teisele poole maakera, et näha teistsugust kultuuri, teistsuguseid inimesi ja teistsugust mõttemaailma. Ma nägin teistsugust kultuuri ja teistsugust mõttemaailma. Samas nägin ka palju samasugust. Sain võimaluse näha, mis siis ühendab meid ja mis eristab. Ma tunnen, et ma sain targemaks. Ehk elutargemaks.
Ma õppisin rääkima uut keelt, tundsin mõnu kiiresti hispaaniakeelsete sõnade vuristamisest, kaasalaulmisest ja tänaval vestluste pealtkuulamisest.
Ma aitasin inimesi. Sain jagada neid oskusi, mis minul on ja kellegil teisel veel mitte. Keegi teine on nüüd tänu minule ehk veidi õnnelikum, veidi teadjam. Ja see toob alati hea tunde. Keegi räägib paremini inglise keelt, näitleb või saab paar nädalat oma lastele korralikku lõunasööki pakkuda. Tehes tööd vabatahtlikult, on sul ka imepärane võimalus anda teistele eeskuju, teistele inspiratsiooni sama tegemaks. Lisaks anda lootust ja tuge, süstida usku neisse, kes abi vajavad, et see abi on kusagil olemas!
Ma reisisin ringi. Nägin imelisi paiku, loomi, inimesi. Nägin vihmametsi ja püramiide, Kariibi merd ja Vaikset ookeani, suuri laineid ja väikseid laineid, indiaanlaste traditsioone ja ameeriklaste turismikuurorte, salsaklubisid ja iiri pubisid, vanu kaabudega vanamehi ja noori paljajalgseid põngerjaid, krokodille ja kilpkonni, delfiine ja iguaane, madusid ja eksootilisi linde, palju ilusat käsitööd ja koloniaalarhitektuuri, kõrgeid mägesid ja taevasse ülatuvaid vulkaane, eurooplasi ja lõunaameeriklasi ja aasialasi ja araablasi, mehhiko näitlejaid laval ja mehhiko musikante, maitsvat toitu ja palju coca-colat, lõbusaid turumutte ja alati tervituseks/hüvastijätuks musitavaid mehhiklasi, kirikuid ja altareid Neitsi Guadalupe kujuga bussijaamades, naljakaid tänavasilte ja palju kodutuid koeri, tänaval kerjavaid lapsi ja prostituutidena töötavaid õnnetuid naisi/mehi, vaesust ja vägivalda, rõõmu ja optimismi. Nägin elu ja olu. Jah, võin julgelt öelda, et päris palju nägin.
See oli kogemus, mis jääb minuga kogu eluks, mida keegi ei saa minult ära võtta ja milletaolise kordamist ma juba praegu planeerin!

Mehhikosse tagasi tahan ma igal juhul minna. Sõpru tahan näha, sel korral külastamata jäänud kohti külastada. Maailm on küll suur ja lai ja igale poole tahaks ju tegelikult minna, aga see oli minu esimene pikem reis kuhugi, niisiis sealt saadud sõpru ja hetki jään kuidagi eriliselt hindama.
Praegu peab aga töö leidma. Tegelikult mul on hoopis plaan hakata pere kalliskivipoodi arendama. Minust saab firma arendusspetsialist! Pean töötama välja kava paremaks reklaamitööks, klientide leidmiseks ja tulusamaks sisseostmiseks. Kui kellegil on häid soovitusi, laske aga tulla!

Eestis olla on aga igaljuhul veider. Kõik see lumi ja külm ja fakt, et hetkel olen siiski suht ametitu(veel) ja et kõik sõbrad käivad kuskil tööl ja koolis ning ei oma tänu sellele üldse vaba aega, et minuga väljas hängida. Aga mis seal ikka, see ei tähenda, et ma just kurb oleksin. Alati peab optimistlik olema! Niisiis, ma leian siin endale igasugu tegevusi, et aega sisustada! Üleile lugesin raamatut, eile mängisin kitarri, täna käis Anu külas. Ja nüüd tuli mul see mõte ka veel, et hakata poes arendusspetsialistiks!

Minu sakslasest sõber Daniel pakkus mulle välja ka tegelikult, et võibolla aitaks ta mul selleks paariks kuuks Saksamaal tööd leida. See oleks küll ka muidugi hiiglama vahva! Saaks temaga salsa-tundides käia ja hispaania keelt harjutada ja oeh. Te peaks temaga kohtuma. Ta on lihtsalt hüüumärgiga tore! :)

Aga ma räägin siis ka veidi oma viimasest nädalast Mehhikos enne kojutulekut. Selle viimase nädalavahetuse reedel olin ma oma projektis. Meil toimus õhtul väikene üritus, kus tegin ettekande EVSist ja üldse teistest reisimis/õppimisvõimalustest. Üritasin olla võimalikult inspireeriv ja kirjeldada seda suurepärast tunnet, mida reisimine inimeses tavaliselt tekitab.
Pärast seda vaatasime kõik koos ühte filmi mitte allaandmisest ja oma unistuste poole pürgimisest ja sellest, et tuleb tegutseda. Ainult unistamisest ei piisa!
Laupäeva hommikul sõitsime aga kõik koos ühte veeparki, kus veetsime toreda päeva. Ujusime, võtsime päikest(minu puhul lõppes see küll kahjuks üleni punetava näo ja hõõguva seljaga), grillisime liha ja käisime kummipaadikestega sõitmas. Oli tõeliselt tore ja ma nautisin iga hetke, eriti teades, et see on minu viimane nädalavahetus koos nendega. Ma olen hakanud neid tõesti äärmiselt kalliks pidama.
Õhtul läksime Beto ja Georgega kõigepealt Wicklowsse. Tegin oma viimased piljardimängud ja kusjuures mu viimane mäng oli Jaimega. Nii naljakas mõelda, et ka minu kõige esimene mäng selles armsas iiri pubis oli olnud just temaga. Jätsin Jaime ja ülejäänud piljardigängiga nägemiseni ja me suundusime edasi ühte salsa-baari. Niisiis sai veel viimast korda korralikult salsat vihutud. Tantsisin ikka hoolega! Õpetasin Betot ja George ka, sest nad on meil veel sellised kehvapoolsed. Kui lõpuks koht kinni pandi, oli aeg koju suunduda.
Nendega aga nägin veel ka pühapäeval. Saime kokku ja käisime nende kodus. Beto oli mulle kirjutanud hüvastijätuks laulu, mille ta mulle ette kandis! See oli lihtsalt parim kink, mis ta oleks võinud mulle teha. Mina nutsin ja temalgi voolas pisar. Me olime tõesti hästi läbi saanud. Pean tunnistama, et mul ei olegi vist varem nii head poisist sõpra olnud.
Siis tõid nad mind koju tagasi ja ma asusin asju pakkima. Jätsin osad asjad Mehhikosse, sest kohver oleks vastasel juhul liiga palju kaalunud. Kusjuures kui käisin ümberkaudsetelt naabritelt kaalu laenamas, et vaadata palju mu kott kaalub, ilmnes, et mitte üheski mehhiko majapidamises ei ole normaalset inimesi kaaluvat kaalu. Mitte kellegil! Neil on sellised avalikud kaalud kaubamajades, kus inimesed enda kilosid saavad kontrollida! Sürr!
Pühapäeva õhtul ma ei tahtnud üldse magama jääda, niisiis istusin poole ööni üleval. Vahepeal voolas paar pisarat jälle, kui seal teistega rääkisin. Rääkisima Julioga köögis juttu ja ta lohutas/rahustas mind. Mul lihtsalt oli nii kurb mõelda, et neid nüüd ei tea kui pikka aega jälle ei näe.

Esmaspäeva hommik oligi kätte jõudnud ja oli aeg bussi peale minna. Jätsime kõigiga nägemiseni ja Jose tõi mind veel bussijaama ära. Sealt saati algas aga mu kodutee üksinda. Bussisõit Mexico Citysse, sealt ootamine lennujaamas, lennuk Frankfurti, seal sain korra veel Danieliga kokku, kes oli mulle lennujaama vastu tulnud, seejärel pidin aga juba kahjuks järgmise lennuki peale lippama, mis mind Kopenhaagenisse viis ja sealt lõpuks võtsin lennuki meie kodusesse Tallinnasse. Süda värises küll veidi ja kannatus kippus katkema, kui lennuk juba Tallinna tulede kohale jõudis. Lennukist väljudes ja pagasi ooteruumi sammudes, kihutasin kõigist teistest mööda. Lõpuks oli pagas käes ja siis saabus see väljamineku hetk! Olingi kodus! Ja kõik mu kallid olid vastas! See oli küll hea tunne. Kõiki näha! Kallistada! On välismaa, on paigad kauged ja kaunid aga on ka kodu, mis on kalleim kui ükski teine koht.

Mul on hea meel jälle tagasi olla, aga tean, et mu reisimiskihk viib mind peagi jälle võõrastesse riikidesse. Ma lihtsalt olen selline, hingelt seikleja ja ei saa sinna midagi parata.

Nõnda siis ma nüüd lõpetan, jättes loodetavasti kõiki teid inspireerituna midagi taolist ette võtma!

Hasta luego mis amigos,
Maya

Ja nüüd ongi nad kätte jõudnud. Minu viimased, viimased päevad! Aeg on läinud linnulennul ja samasugusel linnulennul lendan ma esmaspäeval kodu poole, teisipäeva õhtul kohale jõudes. Kell 23.10 olen Eestis. Nii et, kes tahab, võib mulle siis vastu tulla. Hehe. Palun kümme paari sukapükse ja kindaid ja opseid ja salle kaasa võtta, ma olen päris kindel et esimese hetkega lihtsalt jäätun. Olen liiga kaua soojas olnud. Praegu lähevad ilmad siin aina soojemaks. Õues on päeval ikka mõnusalt 30 kraadi kanti ja öösel langeb ehk sinna 15 juurde.

Teate!! Mulle tehti suur, suur üllatus eelmisel reedel! Läksin rõõmsasti peale pisikest Wicklow piljardituuri siis Alejandroga kokku saama. Ta pidi tulema Plaza de los Perrose juurde. Ja mida ma nägin?? Kõigepealt nägin siis Alejandrot jah. Ta oligi seal juba ootamas, astus ligi ja kallistasime. Küsisime, kuidas läinud on jne. Ja siis järsku hüppasid purskkaevu tagant Hofi ja Amber välja!! Ta oli nad kaasa võtnud! Mul oli nii hea meel. Olin tõesti rõõmust õhku hüppamas. Eriti, kuna olin olnud nii kindel, et ei näe neid enam pikka aega. Aga seal nad olid! Suurepärane!

Nõnda me siis olime seal rõõmsad ja kallistasime ja jutustasime, kuni lõpuks sammud Backstage pubi poole võtsime. Tahtsin sinna minna, sest seal ka piljardilauad(lausa kaks), aga inimesi alati vähem, nii et saab rohkem mängida. Eks siis mängisime jälle ja jõime õlut. Ma olen tõesti õppinud Mehhikos õlut jooma. Eestis tuli seda harva ette, sest meil kõik need naistekad siidrid ja muud värgid. Aga nüüd olen täitsa ära harjunud ja meeldima on isegi hakanud!

Beto liitus meiega peagi ning õhtu edenes edasi. Käisime veel hijem ühes teises kohas veidiks istumas ja läksime siis Beto juurde, kuhu kõik ööseks jäime. Magamaminekuni läks aga veel aega kuni kella viieni. Laulsime karaoket ja rääkisime juttu. Tegime lollikõnesid ja lollitasime omakeskis. Lõpuks kella viie paiku siis oli saabunud magamamineku/vajumise aeg.

Laupäeval magasime poole päevani. Vaatasime hommikul Youtube videosid ja nautisime logelemist. Amber näitas mulle"FRank ja Wendy" nimelist EESTI multikat, millest mul aimugi ei olnud. Ta teatas, et Belgias ta pidevalt oma sõpradega vaatab seda, et pidi naljakas olema. Oli küll. Vaatasime episoodi natsipöialpoiste vorstivabrikust. Taamal võid näha Aleksander Nevski katedraali kujutist ja ära võid tunda mitmed meie näitlejate hääled. Amber kirjeldas mulle, et tema jaoks tundub eesti keel kui selline imelik pirin. Ahjah, aga et nad aru saaksid, mis räägitakse, siis vaatasime multikat inglise keelsete subtiitritega. Mul oli igaljuhul väga uhke tunne! Tundsin ennast kümme korda eestlasena!

Ma tahtsin licuadot. Mõnusat njämmat banaani-licuadot. Enne poeretkele minemist käisime aga minu lemmiktortakohas söömas. Ka teised jäid väga rahule. Seejärel aga läksime Bodega Aurrerasse. Amber lubas õhtusööki valmistada ja mina licuadot. Banaani kilo hind oli üüratult tõusnud ja näitas hind 11 peesot, mis võrdub umbes samapaljude kroonidega. Mäletan, et septembris Pueblas maksis banaanikilo 3 krooni! Eks siis vist oli hooaeg. Aga nüüd detsembriski oli kuskil 6 krooni ringis, mis on juhtunud?! Õigel ajal tulen ära!

Läksime Beto juurde. Vaatasime Sõpru. Vist kuus osa järjest. Ikka pikalt-pikalt igaljuhul. Vaikselt hakkasime siis süüa ka tegema ja mina tegin katsetusi oma licuado kallal. Licuado ise on selline lihtne milk-shake. Lihtsalt paned piima ja ükskõik millise puuvilja kokku, lisad veel suhkurt või mett või šokolaadi või ükskõik mida hing ihaldab ja segad selle kõik siis masinaga segamini. Tulemus on aga väga maitsev!

Eks ma vist sattusin natuke liiga hoogu ja tegin seetõttu veidi liiga palju. Seetõttu jäigi enamus järele. Aga vähemalt loodan, et Beto siis sai seda järgmsel päeval juua.

Õhtul läksime välja. Käisime Wicklows! Mängisin kaks mängu ja kaotasin mõlemad. Jepikajee.

Siis aga suundusime ühte klubi-tantsubaari moodi kohta. Algul esines ka laiv-bänd, nii et oli eriti mõnus. Ja hea muusika oli. Tantsumuusika. Sai salsat ja gumbiat ja reggaetoni ja lääne poppi ka.

Igatahes olime me viimased inimesed, kes sealt sulgemisel lahkusid. Kell oli jälle palju saanud. Käisime veel enne Beto poole minekut söömas ja läksimegi siis tagasi. Magama ei tahtnud aga keegi veel minna, niisiis jätkasime pidu seal. Tegime impro-tantsu. Kõik tantsisid kõige veidramal moel elektro-muusika taustal. Nojah, ja siis lõpuks oligi kell jälle kusagil 6 ja kõik vajusime magama.

Pühapäev oli nukker. Mul oli nii hea meel, et nad olid mulle küla tulnud ja samas nii kahju, et nad nüüd minema pidid. See oli tõesti üks kurb hüvastijätt. Minu kodu taga pargis. Seal nad läksid, Amber, Hofi, kes mulle siin Mehhikomaal kõige armsamateks on saanud ja Alejandro, kellega mul nii mitmeid ühiseid mälestusi on. Olen kindel, et näen neid jälle! Loodan, et peagi! Ehk sel suvel ;)

Nonii. Esmaspäev oli päris tavaline. Töötasin ja filmisin paar stseeni. Film muide ongi nüüd valmis! Täna just said viimased kaks lõpukaadrit võetud! Reedel on kavas väike üritus, kus me siis seda ka näitame. Justkui ava-gaala. Teate küll. Aga ürituse peaülesandeks saab tegelikult olema EVS projekti ja Eesti ja reisimisvõimaluste tutvustamine. Eesmärgiks- kohalikke noori reisipisikusse nakatada. Kõik meie projekti noored võivad endale paar sõpra külla vaatama/kuulama kutsuda. Hiljem siis saame aga filmi ka vaadata. Tõotab tulla tore. Mul on aga veel kõvasti ettevalmistustööd ees.

Teisipäeval käisin Lucha Libret vaatamas. Beto ja George ja siis veel ühe veidra Salvadori-nimelise kutiga, kes nendega ka samas majas elab. Lucha Libre ehk vabavõitlus, kujutab endast karja mehi, kel on maskid ees ja kes siis üskteisega võitlevad. Aga võltsilt. Või noh, tegelikult on kogu show ette kavandatud ja seetõttu on rõhk rohkem vaatemängulisusel kui tegelikult võitlusel. Lisaks on kohustulikuks osaks karjumine! Igasuguste inetuste ja ergutuste ja sajatuste väljahõiskamine! Mida rohkem, seda uhkem. Oli huvitav see ära näha, teades, et see on midagi väga Mehhikole iseloomulikku. Neid peetakse igalpool. Kestis see aga kolm tundi ja seetõttu tüdisin lõpuks ikka juba veidi ära. Aga leidisn endale muud tegevust. Mel oli mu laser kaasas, niisiis näitasin sellega iieste peale ja lõbstasin ennast oma identiteedi varjamisega. Olin parasjagu kellegi särgil oma punase täpikesega liuglemas, kui järsku minu täpile astus ligi üks teine täpp! Tuli välja, et kellegil saalisolijatest oli lisaks minule veel au omada ühte punase täpiga laserit. Selle mehe särk, kus meie täpid esmakordselt kohtusid, sai ka edaspidi ühiseks kohtumiskohaks. Mina vilgutasin ja siis tema vilgutas. Tema tegi ringikesi ja siis mina tegin ringikesi. Kahjuks aga pean tõdema, et ükskõik kui väga ma ka ei üritanud, teie laseri omanik jäigi mul teada saamata, sest saalis oli päris palju rahvast ja oli seetõttu raske kedagi tuvastada. Meie täpimäng aga kestis peaaegu võistluse lõpuni.

Ühel hetkel aga märkasin enda kõrval istuvat 7-aastast poisikest, kel oli silmanähtavalt veel igavam kui minul. Ka tema 4-aastane vend istus väsinud näoga tema kõrval. Küsisin, kas nad soovivad minu laserit laenata. Kus nüüd alles läksid kaks silmapaari põlema! Siii, sii!!

Eks ma siis laenasin ja nüüd oli neil lõbus. 7-aastane poiss tuli peale mõningast vilgutamist uuesti minu kõrvale istuama ja sosistas mulle kõrva Te quiero! (Ma armastan sind!) Oli armas.

Saime temaga päris jutu peale. Ta rääkis mulle, et nad perega puhkusel ja et elavad tegelikult Irapuatos. Ja et ta käib koolis ja tal on kolm kuud suvel vaheaega. Siis, peale mõningast vestlust oma väikevennaga, küsis ta minult ega ma juhuslikult viimase tüdruksõbraks ei tahaks hakata. Pidin aga tõdema, et ta vend on vist veidi liiga noor minu jaoks. Vara veel!

Nalja aga sai nendega. 7-aastane oli ka tõsiselt huvitatud kas mul on poiss-sõber olemas ja kas mul on telefoninumber. Neid õpetatakse siin ikka juba väga varajasest east saadik.Lõpuks kui nad ära läksid, sain ma lausa kahe sooja kalli omanikuks.

Täna hommikul valdas mind tohutu uni, kuid ometi pidin end kell 6 ülesse ajama, et oma viimast tundi Kelloggs Company-sse andma minna. Lõbus oli. Andsin tundi Sebastianile, kellega ka eelmisel nädalal kohtusin. Ta on selline väga vaikne ja häbelik mees, aga kui ta mingisugusest barjäärist üle aidata, siis võib täitsa jutukaks muutuda. Täna rääkisime kummitustest. Huvitav on, et mehhiklased ei suuda hääldada --sts--. Näiteks sõna ghosts. Sebastianigagi harjutasime pikalt ja laialt aga väga uhkeid tulemusi see siiski ei andnud. Lõpuks ta suutis öelda ghost ja siis peale pikemat pausi s. Päris naljakas oli aga 40 ringis olevat abielus ja lastega Kelloggs Company raamatupidajat -sts- hääldama õpetada.

Täna tabas mind mingisugune reaalsuse tunnetus. Et minu mehhiko-reaalsus hakkab mälestuseks muutuma ja eesti-reaalsus tõeluseks saama. Vaatasin pilte. Oi, mul on nii palju pilte. Sõna otseses mõttes tuhandeid pilte. Hakkan Mehhikot igatsema. Olen selle täitsa kindel. Aga vähemlt ma tean, et võin siia ju alati tagasi pöörduda kui soovin. Maailm on avatud. Justkui üks suur avatud raamat, mis ootab lugemist. Mehhiko peatükk on jätnud mulle sügava mulje ja ma usun, et tahan seda kindlasti millalgi jälle uuesti lugeda.

Tere kõik see pere,

Teile teadmiseks, praegu olen ma vihastunud, mingil nõmedal põhjusel on nüüd minu arvutil ka viirus. Ja see on nõme!! No kurja, miks sellised asjad peavad juhtuma. Jään lihtsalt lootma, et mu kallis arvuti parandab end ise ära ja saab terveks. Lugu ise on järgmine. Kõigepealt oli ühes siinsetes arvutitest see viirus ja nüüd läbi mälupulkade on see kõigisse levinud ja keegi lollpea toppis minu arvutisse ka ühe mälupulga. Õnneks ei ole tegemist nii väga hullu viirusega, ta on rohkem lihtsalt tüütu. Ei lase arvutit avada. Pead mitu korda proovima enne kui õnneks läheb. Aga ma pean mainima, et asi on juba paranemas. Ta vist ikka isetervendab end, sest veel eile sulges ta end järgekindlalt, täna aga on vaid ühe korra protesti avaldanud.

Aga see selleks, nüüd eelmisest nädalalõpust, mis juhtus olema päris peomeelne. Reede nii väga isegi mitte, aga laupäev küll. Reedel läksin juba vara Wicklowsse ja mängisin piljardit ning ajasin Jaimega juttu. Võitsin Jaimet!! See oli mu esimene võit sellel laual, millele järgnes kohe ka teine. Olin nii õnnelik. Beto ja George tulid ka ja nii me seal siis hängisime kuni kella kolmeni. Siis läksime nende juurde magama.

Laupäeval päeval olin kodus. Kui siia jõudsin, oli Judith just kõik mu asjad kapist välja tõstnud ja oli neid sorteerimas. See on midagi, millesse nad suhtuvad täiesti teistmoodi. Asjade isikustamist suht ei toimu. Seetõttu ei leia nad ka, et see oleks midagi imelikku, kui nad neid välja tõstavad, et korda seada. Mina, ikkagi juurtelt eestlasena, aga leidsin selle veidi veidra, niisiis palusin, et ma seda siiski ise teha võiks. Kui ta algul küll ütles, et pole hullu, pole hullu, siis pikema palumise peale lubati mul siiski ise oma asju sorteerida ja korda seada.

Õhtul käisime veidi Wiklows(võitsin piljardis veel 6korda!!), siis ühe George sõbra peol ja lõpuks Time-Free baaris, kus ma(ei tea tõesti, mis mulle sisse läks) baariletil ka tantsisin(osalesin võistlusel). Keerutasime puusi ja hüppasime õhku nagu Koledas Koyotis. See oli tõesti mu esimene kogemus taolisel võistlusel ja tuli mulle endalegi üllatusena, et sellest osa võtsin. Aga sõpradest julgustatuna ja lõbusas tujus- sai tehtud! Sain kolme parima sekka!

Nädalasisesed päevad on väga rahulikult möödunud. Teen siin vaikselt tööd, nokitsen filmi kallal ja annan inglise keele tunde. Käisin korra Kelloggsis tundi andmas. Jõusaalis käin jätkuvalt. See nädal on viimane nädal, sest kuukaart saab otsa ja noh, tuletan teile jällegi meelde, järgmine nädal on juba üldse mu viimane nädal Mehhikos! 10 päeva veel!

Michelle(kes on vabatahtlik Kanadast, viiekümnendates naine) olen aidanud söögitegemisel. Ta saabus juba kolmandat aastat järjest siia. Paariks kuuks. Ta on tõesti väga huvitav inimene ja mulle meeldivad väga need vestlused, mida söögitegemise vältel peame.

Aa, ja teate! Üks õhtu sõin ma eesti leiba! Või noh, see oli tegelikult mehhiko toode, aga see maitses täpselt nagu meie Toolse! Ja välja nägi ka! Nii et meie leib ei olegi nii unikaale, seda võib ka täitsa teiselt poolt maakera leida. See oli küll vaid tõesti juhus, et seda proovida sain, sest muidu poodides ei ole ma küll koragi midagi sellist näinud. Nagu te aga teate, meile tulevad iganädalased pagaritoodete annetused ja seekord oli ka päts leiba kaasa pandud! Ilmselt mõtlesid minule! Haha.

Minu saatev organisatsioon Estyes saatis siinsetele minu projekti noortele annetussumma, mille eest neid veelkord tänada sooviksin. Samuti sain kätte oma palga inglise keele instituudis tundide andmise eest, mis läks ka otse El Puente toetuseks. Oli tore, et sai jälle kedagi veidi aidata!

Üks huvitav osa Mehhiko kultuurist, millest nõnda rääkinud ei ole, on kauboikultuur. Tegelikult kohtab neid kauboikaabudega mehi igal pool. Eriti maapiirkondades. Lahe on vaadata, kuidas nad nagu westernis teeääres hobustega kappavad. Kannused jalas, triiburuudulised särgid seljas ja loomulikult-kauboikaabud peas! Levinud on ka kantrimuusika. Raadios lastakse ja baarides. Tegelikult ongi osad baarid päris kauboi-baarid, kuhu sisse astudes sirab vastu kauboikaabu meri, suitsupilv ja kostub kõrvulukustav jihaaa-muusika (la musica-hijaa!)

Täna tuleb Alejandro mulle külla! Terveks nädalavahetuseks. Saab ka loodetavasti tore olema! Mul on hea meel, kõik sõbrad saab enne kojutulekut ikka ära nähtud. Peangi nüüd minema end valmis sättima, sest ta varsti jõuab ja tuleb talle giidi mängima minna!

Hasta la vista,

Maya

Jällenägemiseni sõbrad siinpool maakera ja peatse nägemiseni sõbrad sealpool!

xxx

Eelmine nädal möödus filmitegemise meeleolus. Kirjutasin ühe lühiscripti. Inglise keelse ja väga ameerikaliku. Aga mõtlesin, et oleks tore enne äratulekut nendega üks filmiprojekt teha. Nad saavad veidi näidelda, keelt harjutada ja lisaks ühe toreda mälestuse, mida 30 aasta pärast vaadates ennast pooleks naerda.

Kõik osalevad. Peategelastel on loomulikult rohkem teksti ja tegemist kui muudel kõrvalosalistel, aga siiski. Kõik saavad miskit öelda. Ma ei hakka teile aga praegu täpsemalt rääkima, milest lugu jutustab. Parem ootan ära kuni valmis saab ja siis panen netti ülesse.

Terve nädal möödus ruttu ja avastasingi, et jälle on käes reede. Amber ja Hofi tulid! Jepikajee! Meie viimane ühine nädalavahetus siin Mehhikomaal. Soovisin, et see oleks väga tore. Ja oligi!
Hofi sõbra Leonardo perekond elab Queretaros, niisiis saime seal ööbida. Ma läksin ka ööseks sinna, sest muidu oleksin pidanud üksi oma projekti magama minema, tuju aga oli teistega koos olla.

Käisime linnapeal. Wicklows jällegi. Meie põhiline maandumiskoht.

XXX Wicklow
See on selline mõnus iiri stiilis pubi, mõnusa muusika ja piljardilauaga! Nagu ka kõigil varasematel kordadel, mängisime piljardit. Ma ei tea, mis viga, aga sel laual on mingisugune needus. Kõik mängud, mis olen seal mänginud, olen kaotanud. Aga mitte sugugi haledalt. Iga kord läheb lõpus lihtsalt midagi valesti. Must pall läheb küll sisse, aga valge läheb ka või mul on veel viimane löök teha, aga see läheb mööda ja seejärel vastane võidab. Igaljuhul on mul tekkinud tõsine hirm selle laua ees. Iga kord ma peaaegu et värisen kui minu kord mängida on. Aga see ajab mu lihtslt nii närvi! Ma lihtsalt tunnen kohustust lõpuks seal võita. Ei loe, keda ma täpselt võidan, vaid see, et sellel laual võidan. Meil on seal tekkinud tore gäng ka. On veel paar inimest, kes alati seal nädalavahetustel mängimas käivad.

Üks ameeriklase välimusega mehhiko mees. Davy. Kusagil 50 aastane ja prillidega. Tõsiselt hea mängija, kes võidab enamus oma mängud taktikatega. Ta oskab kümme lööki ette mõelda. Loomulikult on tal ka osav käsi. Viimane kord läks lihtsalt nii napilt! Oleksin ta jällegi äärepealt võitnud ja siis see kuradi viimane pall!

Teine on pikkade mustade juuste ja veel pikemate küüntega palsameerija ametit pidav mees. Jaime. Kuigi tema välimus ja elukutse võivad esimesel hetkel küll veidi hirmuäratavad tunduda, siis teadke, et ta on hästi muhe. Temaga nüüd kavatsen sel nädalavahetusel pikemalt harjutada. Lähen reedel varem kohale. Ka tema mängib muidugi väga hästi. Ta on ka alati seal kohal. Seletas, et ta töökoht on seal lähedal ja ta peab lihtsalt alati kättesaadav olema. Teate küll, kui keegi ära sureb ja ta siis lahti lõigata tuleb, et organid välja võtta ja matusteks valmis seada.

Siis on veel üks tüdruk, kes mängib ka väga hästi, kellega mul endal aga ei ole õnnestunud ühtegi partiid teha.

Siis on veel üks kutt, kes tegelikult töötab seal pubis, aga oma vabadel õhtutel käib piljardit ka mängimas. Ta on muide päris kena, uhlala.

Veel kaks tüüpi, kellega alati jutustame, kui samal ajal sinna satume. Ja nad on tõesti ka iga nädalavahetus seal.

Hea küll, meie piljardisõprade klubi tutvustus tehtud, nüüd siis lähemalt.

xxx
Reedeõhtul istusime nõnda siis seal ja käisime hiljem kellegi sünnipäevapeol. Seal oli üks kutt, kes on mustkunstnik nagu minagi, niisiis me üksteise võidu näitasime teineteisele ja publikule trikke. Lõbus! Õhtu möödus nii ruttu ja oligi käes aeg magama minna. Külmaks oli ka õues läinud (pidu oli väljas). Läksime Leonardo juurde, kel muide oli tõsiselt uhke elamine, ja tegime enne magamaminemist sooje võileibu. Ohtra tšilliga! Njämm! Ma hakkan tõsiselt tšillit taga igatsema, kui koju tulen. Olen sellega ohtlikult ära harjunud. Märkan, kuidas toit tundub lausa maitsetu, kui ikka korralikult tšillit peale ei ole pandud. Pärast toda öist söömaaega, jäime nagu notid magama.

Järgmisel hommikul tuli aga vara ärgata, sest läksime Bernali. Minu jaoks juba teistkordselt. Mäletate, see on see pühamägi, millest rääkisin. Positiivse energiaga mägi.
Seekord ronisime veidi kõrgemale, kui eelmisel korral Erikaga olin jõudnud. Mäe tipust kostus muusikat, miskine bänd oli oma tehnika sinna üles tarinud ja seal peeti kontserti. Me aga lõõtsutasime juba mäe jalamile jõudes, niisiis ei hakanud seda kolmetunnist vaevalist retke tippu siiski ette võtma. Lisaks oli ka õudselt palav ja mul peokingad jalas, mis mulle ilusad vesivillid tekitasid. Jalutasime hiljem veidi ka Bernali linnakeses, jõime tänavakohvikus cappuccinot ja tulimegi tulema. Õhtupoolik möödus jällegi Leonardo juures. Tema aias, kus terve perekonna piknikku peeti. Sõime siis šašlõkki ja rääkisime niisama juttu. Mina, Amber ja Hofi oleksime tahtnud küll hea meelega juba linna minna, aga kohe kuidagi ei saanud sealt tulema. Kuni kella 8ni õhtul. Sõitsime lõpuks keskusesse! Backstage nimelises baaris, jällegi piljardit mängides, möödus meie õhtu. Mingil hetkel läksime Amberi ja Hofiga jalutama. Istusime ühes teises baaris, kuulasime live-muusikat ja lollitasime. Nalja sai tol ühtul tõesti palju. Põhiliseks teemaks oli ikka see, et oleme siin Mehhikos veedetud aja jooksul paksuks läinud! Tegime gordita-fotosid ja naersime vist küll pooled kilod maha.

Pühapäeva veetsime jällegi linna keskuses. Lõpuks sai korralikku turisti mängida. Noh, mina olin rohkem teejuhi ametis ja tegelikult neis ohtades juba käinud, kuhu sisse astusime, aga huvitav oli ikka. Käisime kuntsimuuseumis ja hiljem regionaalmuuseumis ja ühes kunstigaleriis ning suveniiriturul. Küll on kahju, et mul ei ole enam raha jäänud, et suurt midagi osta. Mehhiko kästiöö on lihtsalt imeilus. Neilt turgudelt võib leida nii palju ilusaid asju! Avastasin ka ühe pisikese kunstiateljee, kus kunstnik ise parasjagu maalimas oli. Oii, seal oli nii palju vingeid maale. Jõllasin seal oma pool tundi. Kella 7 paiku olime juba nii väsinud, et tundus, et kell hakkab pigem 12-le liginema. Aga vapralt jätkasime siiski oma matka ja asusime mõnd toredat baari otsima. Ja uskuge või mitte, aga peale mõningast otsimist lõpetasime jällegi Wicklows Jaime ja Davyga piljardit mängides. Oli tõsiselt tore õhtu, aga kuna olime väsinud, lahkusime juba 12-ne paiku. Ka sel ööl jäin tüdrukutega Leonardo juurde ööseks. Meil oli seal kolme peale päris oma tuba, vannitoaga ja puha. Armas ja ilus. Selline tunne nagu oleks tõesti hotellis peatunud. Leonardo valmistas meile igal hommikul söögi ja ta ema pani isegi meie rätikud kuivama, kui olime unustanud.

Tol õhtul tegime tüdrukutega girly-talki. (Ma tean, et praegu kiku ja heleriin ja heidi ja muud sõbrantsid kõik ütlevad, et näe, kes nüüd inglise keelseid väljendeid kasutab. Jah, aga see oli girly-talk, sest see oligi inglise keeles!) Igatahes, jutustasime kella poole viieni hommikul. See oli meie viimane õhtu. Järgmisel päeval jätsimegi hommikul bussijaamas nägemiseni a nad sõitsid tagasi Ocotlani. Järgmine kord kui ma Amberit ja Hofit näen saab ilmselt olema Euroopas ja kes teab kui pika aa pärast. Peame plaane, et loodetavasti järgmisel sügisel(selleks ajaks on nad ka tagasi tulnud), saame kokku. Läheme mina ja Amber näiteks Hofile Islandile külla, või siis saame Belgias kokku või tulevad nemad Eestisse. Eks siis selgub. Jään seda väga ootama.

Esmaspäeval meenus mulle veel midagi. Et oli jäänud vaid täpselt kolm nädalat selleni, kui lennuki peale istun, et koju sõita. Nüüdseks juba veelgi vähem. 18 päeva. Chicos y chicas, familiares y amigos, ma olen 18 päeva pärast kodus!

xxx
Teisipäval vaatasime „Marie Antoinette” nimelist filmi. Kirsten Dunst peaosas. Ma armastan vaadata sellest ajast rääkivad filme. 17, 18, 19 sajand. Eilne rääkis 18.sajandi lõpust.
Pikad korsettide ja sitside, satside, volangidega kleidid. Uhkes soengud. Maskiballid. Kuniglikud kombed ja intriigid. Ma tõesti naudin kõiki sellest ajast rääkivaid filme ja raamatuid. Peale filmi tekkis huvi lähemalt Marie Antoinette kohta uurida ka ja sellega katerve õhtupooliku tegelesin. Sain targemaks küll.

xxx
Koos oma saatva organisatsiooni Estyesiga, kavatseme läbi viia projekti, palumaks Eesti koolide lastelt abi Mehhiko koolide laste hariduse toetamisel. Kas te teatsite, et Mehhiko koolides tuleb nt ka keskkooli eest maksta? Ja tuleb maksta, kui sa näiteks oma kontrolltööd tehes läbi kukud ja uuesti tahad proovida. Koolivormide eest tuleb maksta. Ja loomulikult kõigi õpikut, vihikute ja muude materjalide eest. Väga paljudel perekondadel aga ei ole seda raha kuskilt võtta, niisiis jäävadki lapsed ilma keskkooli hariduseta. Ülikoolist rääkimata.
Nõnda siis, kui ma nüüd tagasi tulen, siis hakkame sellega lähemalt tegelema ja loodetavasti kui projekt õnnestub, saame siinsetele lastele veidikenegi abi saata. Hoidke meile pöialt! :)

xxx

Täna käisin jõusaalis. Agaralt astus ligi üks mehine mees ja tutvustas end. Tere, olen Eduardo. Mis sinu nimi on? Sa oled väga ilus! Kas sul on poiss-sõber ka?
Ütlesin igaksjuhuks, et on küll. Noh, ega sellest pole lugu. Kas sa arvad, et su poiss-sõber pahandaks väga kui ma su välja kutsuksin? Ma siis ütlesin, et mõtlen järele ja põgenesin.