Jõuluaeg, jõuluaeg.

Olen nüüd juba enam kui nädala jälle Queretaros olnud. Nõnda siis. Enam ei jaksagi päevast päeva arvet pidada ja tõttöelda ma usun, et see ei oleks ka huvitav lugeda, sest uskuge ka Mehhikos elades kohtad päevi, mis mööduvad mittemidagi märkimisväärset tehes, veidi töötades, süües, magades. Seetõttu jutustan teile vaid selle nädala huvitavamatest seikades.

Eelmine nädal ja ka see nädal on läinud pastoreela vaimus. Laste päevakeskuses toimus selle esitamine neljapäeval. Lõpuks kukkus ta siiski enam-vähem välja, kuigi ma olin ikka vahepeal päris mures. Nojah, kogu selle kupatuse juhtimine ei olnud küll lõpus enam minu käes, sest kuna ma vahepeal kaks nädalat poppi olin teinud, siis oli vastutuse enda kätte võtnud üks õpetajatest. Sellegipolest käisin ma iga päev selle nädala jooksul truult kohal ja üritasin ka mõningaid näpunäiteid anda. Kuigi kahjuks meil väga selle õpetajaga klappi ei olnud, kohati tundsin, et miskipärast ta lausa ei salli mind. Nõnda ma siis võtsin endale oma raja, mida ajada.

Lehmad. Igas korralikus pastoreelas peavad ka loomad olema. Nõnda siis ma keskendusin lehmakostüümide valmistamisele. Osatäitjad vist muutusid mul küll selle nädala jooksul kümme korda ja lõpuks läksid lavale lapsed, kellele ma sel samal neljapäevasel päeval selgitasin, mis nad tegema peavad.

Põhjuseks- need lapsed on tõesti lihtsalt väga püsimatud ja muutliku meelega. Selgelt enam kui tavalised, tavalisest perest pärit lapsed enamasti on. Niisiis, neid peab veenma ja meelitama tuhat korda, enne kui nad midagi tegema nõustuvad. Või nad siis nõustuvad aga kahe sekundi pärast mõtlevad ümber ja jooksevad klassist välja. Kunagi ei tea ette, kuidas nad järgmisena käituvad. Vahel on väga edukaid päevi. Need on päevad kui kõigil neil tuleb korraga tuju kaasa töötada. Siis nad võivad olla su parimad sõbrad, aidata sind, sinuga rahulikult ja ilusasti rääkida. Järgmisel päeval aga kui tööle lähed ja loodad, et näe nüüd olengi lõpuks nendega rääkima õppinud, siis ignoreerivad nad sind lihtsalt julmalt ja keelduvad jälle midagi tegemast.

Lõppudelõpuks on naad mulle aga siiski kalliks saanud. Eriti Conafe grupi omad, just nimelt need, kellega mul alguses kõige raskem oli, kellega ma aga lõpus kõige paremini läbi sain.

Nüüd aga teen Laste Päevakeskusest jällegi väikese pausi, detsembris rohkem ei lähe. Jaanuaris aga ehk jälle. Esiteks kuna praegu on meil oma projektis ka palju tegemist, tulemas on erinevad üritused, mida minulgi tuleb aidata krraldada. Teiseks, võtab seal käimine minu päevast lõviosa, kuna ta on täpselt keset päeva. Kolmandaks, nagunii hakkab mu jõuluvaheaeg juba nädala pärast ja kestab 6. jaanuarini. Parasjagu plaaningi, kuhu selleks ajaks minna ja mida teha. Jepikajee, saab jälle veidi reisida! Kuigi pean seda tõesti ökonoomselt tegema, sest muidu olen järgmise aasta alguseks pankrotis. Aga ma usun, et saan siiski hakkama. Tahan minna Oaxacasse, mis on küll tuntud paik vingetele seljakotisellidele, mis aga samas ei ole eriti kallis paik puhkamiseks.

Mis siis veel juhtunud on..
Sel kolmapäeval käisime filharmoonilise muusika kontserdil, Josefa Ortizi nimelises auditooriumis.
Josefa Ortiz muide on Mehhikos väga suure au sees olev nimi. Nimelt kui 19 sajandi algul Mehhikos revolutsiooni kavatseti läbi viia, et end hispaanlastest võõrvalitsejate küüsist vabastada, siis vandenõu plaanimise keskpunktiks oli just nimelt Queretaro. Josefa oli üks vandenõusse haaratutest, kes oli tollase linnapea naine. Vandenõu aga paljastati ja seejärel lukustati Josefa tema majja. Õnnekombel aga õnnestus tal läbi lukuaugu vilistades ühele kaasvandenõulasele, Ignacio Perezile teada anda, et nad on paljastatud, nõnda siis jõudis too omakorda Miguel Hidalgot, liikumise eesseisjat, vaenlaste eest hoiatada ning Hidalgo jõudis koondada väed, et hispaanlastest vastaseid lüüa. Kui kõik see lugu kokku võtta, siis Mehhiko pääses võõrvõimu alt, kuna Josefa vilistas läbi lukuaugu. Niisiis nüüd ehk mõistate selle naise tähtsust.
Nüüd aga veidi kontserdist endast. See oli korraldatud UTEQ ülikooli auks. Nende jõulukontsert. Oad meie noortest aga õpivad ka seal, nõnda siis läksin minagi koos nendega kaasa kuulama. Muusika oli tõesti ilus, jõululaulud, millede viisid olid nii mõnedki mulle tuttavad. Esimest korda tekkis tõesti veidi jõulutunne. Hiljem laulis ka koor koos orkestriga ning lõpptulemus oli päris võimas. Huvtav kuju oli muidugi orkestri dirigent. Ta täitis ka õhtujuhi rolli, nõnda siis peale iga lugu kommenteerides ja teadustades ja kildu visates. Siis puhkes üks väike laps nutma, dirigent võttis mikrofoni ja hüüatas mikrofoni „Pobrecito!“ (Vaeseke!). Kui laps aga pikema aja peale ikka veel nutmist ei jätnud palus ta emal koos lapsega saalist lahkuda, mis minu meelest oli küll veidi inetu. Ema aga jäi siiski kindlalt paigale ja ka laps jäi varsti vakka.
Igatahes sain tollelt kolmapäevaõhtuselt kontserdilt mõnusa positiivse energialaengu, mis saatis mind ka veel järgmistel päevadel.
Neljapäeval oli mul Lydia, Irene, Judithi ja Carlosega inglise keele tund. Lugesime tektsi Rootsis asuva Jäähotelli kohta. Teksti viimane lause oli, et hommikusöök ja saun on hinna sees. Kui ma aga küsisin, kas keegi teist teab, mis asi on saun, raputas viimne kui üks pead. Jah, Mehhikos saune ilmselgelt ei leidu, ega väga ei ole vajadustki, kuna enamiku ajast on siin niikuinii nii soe. Nõnda siis pidingi seletama, mis asi see saun on. Aga te oleks pidanud nägema seda reageeringut kui ma seletasin, et sun on selline ruum, kus on hästi palav, 70-80 kraadi, kus inimesed istuvad mitmekesi ja paljalt ja siis talvel pärast korralikku kehakuumutamist lumehange lähevad hüppama. Nad pidasid mind hulluks, itsitasid ja kihistasid.

Reedel kutsus Erika mind oma perekonna Posadale. Posada tähendab armuandmist, luba enda kodus kellelgi võõral ööbida ja seda lihtsalt heast tahtest. Selle ürituse pidamise juured tulevad loomuikul Piiblist. Mehhiko on väga usklik maa, kus vaid väga harva kohtab inimesi, kes ei kuulu ühtegi religiooni. Nõnda siis eriti jõuluajal võib kõikjal kohata, näha, kuulda Piibliteemalisi dekoratsioone, laule, kaunistusi ja läbiviidavaid üritusi. Nõnda on ka Posadaga. Enne kui Jeesuslaps sündis, pidid Joosep ja Maarja väga pika tee maha kõndima. Kuna Maarja oli väsinud ja kurnatud, siis käisid nad ühe maja juurest teise juurde ja palusid, et inmesed laseksid neil oma kodus peatuda. Igalpool nädati neile aga ust. Seetõttu sündiski Jeesuslaps laps viimaks tallis. Selleks aga, et näidata, et inimesed on sellst loost õppinud ja on nüüd targemad, paremad, siis Posadal viiakse läbi järgmine rituaal. Ühed inimesed jäävad majja sisse, ülejäänud lähevad välja. Seejärel lauldakse üht laulu, kordamööda, kõigepealt need, kes on väljas, seejärel need, kes on sees, vastavad jne. Kõik lõppeb sellega, et armupalujad lastake tuppa. Kõigil on käes ka küünlad ja kogu sündmus on tõesti huvitav jälgida ja kaasa teha, kuigi ma pean tunnistama, et laulu enda viis on lihtsat kohutav. Hääle leelotamine üles-alla, üles-alla ja kui sellele lisaks kõik üksteisest üle üritavad laulda, siis tõttöelda, mind võttis see küll päris muigama.
Teine posada juurde kuuluv traditsioon, on pinatade löömine, purustamine. Eriti pakub ta lõbu muidugi aga lastele. Pinatad on savist nõud, mis on kaetud värviliste paberitega ja tavaliselt selse, hmm.. ümara taevatähe kujuga. Leidub muidugi ka uhkemaid, Spiderman-pinata või Tuhkatriinu-pinata jne. Pinatad on täidetud kommidega ja need riputatakse nööri otsa, õhku. Esimesel katsetajal seotakse silmad kinni ja kätte antakse talle kurikas. Too hakkab sellega õhus vehkima ja üritab pinata tabada, et seda siis tugeva löögi läbi purustada. Nööri aga liigutatakse nõnda siis kõlgub pinata vahepeal üles ja siis jälle alla, või küljele, nõnda ei ole sugugi lihtne pinatale pihta saada. Inimesed, kes aga ümberringi seisavad laulavad üht ergutuslaulu ja aitavad hõigete abil(üles, alla, paremale, vasakule) pimesikul oma sihtmärki tabada. Kui mõne aja jooksul esimene üritaja siiski ei suuda pinatat purustada, siis läheb järgmine proovima. Ja nii edasi, kuni keegi sellega siiski hakkama saab. Võin uhkusega tunnistada, et minu elu esimene pinata sai ka eile õhtul purustatud. Igatahes, kui see katki läheb, siis kukuvad kõik selle sees olevad kommid välja ning seejärel saab alguse tõeline võidujooks ja krahmamine, vaata et ellu jääd. Noored ja ka vanad kõik jooksevad, et endale võimalikult palju saaki kahmata. Seda on nii lõbus-naljakas vaadata!
Nõnda siis see reede õhtu möödus, tõesti oli tore. Sõime tamalesid ja jõime minu lemmikjooki-atolet! Ma pean õppima seda korralikult valmistama ja kui koju tagasi tulen, siis saate kõik
proovida, see on tõesti keelt alla viiv! Mängisime lastega lauajalgpalli ja tantsisime traditsioonilise mehhiko umpa-umpa muusika saatel. See meenutab midagi meie Kukerpillide sarnast, aga siin on tõesti väga popp ja levinud nii vanade kui ka noorte seas. Klubides ja baarides kuuled sa ka neid samu laule. Kujutage nüüd ette, kui meil Hollywoodis Kukerpille lastaks?! Aga siin on see täiesti normaalne. Kantribaarides, kuuluvad kõige selle juurde ka kauboi stiilis kübarad, vööd ja jalavarjud. Eile jagati meilegi kübarad kätte ja tants-trall võis alata. Posadale oli kutsutud esinema ka bänd, mis muutis kogu ürituse veel meeleolukamaks. Tihti jagatakse inimestele veel õhupalle ja maske ja lehvikuid, värvilisi tuustikuid ning muud nodi, mis jällegi tuletab meelde ameerikalikku mõju oma naabrile. Päris humoorikas aga on vaadata, kuidas 60-70 aastased vanamehed, tudisevad tädikesed siis need õhupallid ja tuustikud kätte haaravad ja tantsupõrandale jalga keerutama astuvad. Tegin Rauli kaameraga päris lahedaid pilte, kui ta need mulle saadab, panen üles, siis saate ehk parema kujutluspildi.Õhtu kulmineerus karaokega, mille lõppu me siiski enam ootama ei jäänud, lehvitasin Erika hiiglaslikule suguvõsale hüvastijätuks ja ta tõi mind koju ära.

Lõpetan.

Maya

Jipikajee. Isla Mujeres.

Nõnda siis. Lõpuks võtan end kokku ja lõpetan oma reisikirjeldused.

Jätkan sealt, kus pooleli jäi. Cancuni minekust.

Sõit Cancuni kestis kusagil kahe tunni kanti. Juba teel sinna kahetsesin, et miks ma pidin ometi ära minema. Teised läksid samal õhtul Tulumis kiftile peole rannas, mina aga põrutan üksi suurde linna, mis eeldatavasti on täis uusrikkaid ameeriklasi, kelledest ma kedagi ei tunne ja kellega ma ilmselt kokku ka ei sobitu. Nojah, täpselt nii nagu ma arvasin, nii ka läks.

Peale mõningaid otsinguid, leidsin üles oma hosteli, Blue Hostel oli nimeks. Niipea kui olin oma tuppa jõudnud, tahtsin sealt põgeneda. Pisikesed umbsed toad, tuhat ust, millest pidin läbi minema, enne kui oma tuppa jõudsin. Puhtad ja korralikud voodid, valgete linadega, sinised kardinad, sinised ukselingid ja aknalauad. Toas oli kolm narivoodit, aga mitte ühtegi teist inimest peale minu. Olin vist tervel korrusel ainuke inimene.

Olles tulnud just kõige lahedamast hostelist, kus üldse peatuda võib, mõnusa siseõue, võrkkiikede, väliköögi, väikeste hubaste tubade ja nõnda paljude kiftide inimeste- seljakotituristide ja rastakuttidega, tundus see kõik tõesti ühe halva unenäona.

Peale mõnehetkelist mõtlemist, otsustasin, et sõidan Tulumi tagasi ja lähen parem meie põhamaadegängiga koos peole. Jooksin ruttu alla ja küsisin, et kas neil oleks võimalik mu juba öö eest makstud raha tagastada. Aga näe..tuli välja, et mitte kuidagi ei ole võimalik, ei saa nad miskit teha, sest uba kandsid mu nime sisse. Palusin küll, aga ei aidanud. Õhtu oli ka juba käes ja niisiis otsustasin nördimusega siiski Cancuni jääda.

Läksin siis kuulsat Hotellitsooni vaatama. Jah, kõik mu eeldused olid tõeks läinud. Peale paari ehteid müüva indiaaninaise ja teenindava personali, ei kohanud ma ümberringi mitte ühtegi mehhiklast. Oligi tunne, et olen üheks päevaks Las Vegasesse või Miamisse sattunud. Säravad tuled, kõva muusika, baarid, kus naised tantsimas laudadel, siis need mänguhärjad, mille seljas võid ratsutada ja vaadata kaua aega läheb, enne kui maha kukud ja loomulikult palju, palju pidutsevaid ameeriklasi. Kõik oli tohutult kallis. Ma küll niisama jalutasin seal vaid ringi, ei kavatsenudki kuhugi sisse minna, olin niisama uudishimulik ja nõnda siis küsisin paaris kohas, palju sissepääs on. Kõige vingem klubi, mis turiste nagu magnetiga tõmbab, on The Cocobongo. Sissepääs oli 600 peesot, ehk siis enamvähem ka 600 krooni. Teised kohad jäid ehk sinna 300-400 krooni kanti.

Jalutasin randa. Teel sinna aga kohtasin üht libedat mehhiklasest müügimeest, kelle ülesandeks on rikastele turistidele võimalikult hea hinnaga tuure maha ärida. Jäin temaga veidiks rääkima ning ta kutsus mind ranna juurde, kus tutvusin veel kahe kutiga, kellega ta juba varem siis vist oli juttu puhunud. Nood olid ameeriklased, kusagil 25-aastased. Ja tõesti, see kohtumine jääb mulle küll vist igaveseks meelde, sest ma ei oleks uskunud, et maailmas tõesti nii isekaid ja snooblikke inimesi olemas on. Arvasin, et vaid filmides võid sellist teksti kuulda, mis nende suust välja tuli. Huvi pärast aga jäin nendega siiski lobisema, sest ega mul suurt midagi muud teha ei olnud ja tahtsin kuulda, mida nad siis räägivad.

Nad teatasid uhkustundega, et olid samal päeval just Cancuni jõudnud ja kavatsevad siia nüüd mõneks ajaks siia elama jääda ja seejärel edasi Costa Ricale minna. Neil oli oma elust Ameerikas villand saanud, niisiis olid nad nüüd otsustanud igaveseks sealt ära tulla. Ameerika oli nende meelest liiga piiratud ühiskonnaga, kus inimesed on (pange tähele!) snooblikud ja isekad ja kus ainus, mis loeb on raha ja kus ei anta inimestele üldse arenemisuumi. Nõnda nad siis tulid nüüd Mehhikosse. Aga nad kavatsevad vaid Cancunis peatuda(missiis, et see koht ju vaid kubiseb ameeriklastest) ja muid paiku nad ilmselt vaatama ei lähe. Neile siiski meeldib, et omad inimesed on ka ümber.

Nad tahavad hispaania keele ära õppida, aga kohalikega nad eriti suhelda ei taha. Nad on ebameeldivad ja tihtipeale vaesed. Lisaks võivad nood neid alati röövida tahta, sest nad näevad neis vaid rikkaid ameeriklasi.

Mehhiklasest libe müügisell pakkus välja, et läheksime linna keskusesse peole, peaks ühe õige mehhiko stiilis peo maha. Algul jäid meie sõbrad Alan ja Nick nõusse. Yeah, okay lets party. Cool. Lets party all night! Minu hostel asus samuti keskuses, niisiis mõtlesin, et võin ju nendega koos tagasi minna. Keskusesse tuli aga bussiga sõita. Niipea, kui tuli välja, et nad peavad bussiga sõitma, jäi plaan katki. No way. We wont take a bus! Its dirty and there are locals and they will probably rob us! Ütlesin, et kui mina noor tütarlaps saan üksinda bussiga sõidetud, siis mis neil viga peaks olema. No, no. If we have to take a bus, then we definetly wont go! And anyway, we have partyplaces right here as well! Lets better do an american party! Nojah, nõnda siis see plaan katki jäigi. Rääkisin neile veel, et järgmisel päeval kavatsen Isla Mujeresele minna. Vastuseks sain: Yeah, cool! Its a cool place. There is this one cool restaurant on the island! Just maybe you dont want to stay there very long, because you know, there are many local people and these indians and they are poor, so maybe you dont want to see them! Nojah siis. Ütlesin, et ma võtan siiski riski ja lähen vaatan selle koha üle.

Ow, and if you dont want to go to your hostel, you can stay in our hotelroom. We have a really chill place, with a view to the sea and everything, because probably you have bugs in your hostel.

Nõnda, mu mõõt sai täis. Ütlesin siiski, et lähen ja üritan selle öö üle elada. Keeldusin viisakalt nendega peole minemast ning jooksin bussi peale. Jõudsin oma hostelisse, oma tuppa, mis siiski tundus mulle tol hetkel ööbimiseks tuhat korda etem, kui nende idiootide kasvõi kõige uhkem hotellituba. Peagi jäingi juba magama. Enne aga kirjutasin kogu jutu, mis nad rääkinud olid, ülesse, sest ka sellised kohtumised on omamoodi kogemus. Kõik tuleb siin ilmas ära näha!

Järgmisel hommikul olin kahevahel. Kas minna üheks õhtuks Playa del Carmenisse ja kohtuda teistega, kes Tulumist sinna edasi olid läinud või suunduda otse edasi Isla Mujeresele(Naistesaarele). Lõpuks aga otsustasin otse saarele minna. Praam viis mind üle mere ja peale mõningaid seiklusi olingi kohal. Otsisin üles hosteli, kus ööbida kavatsesin. Poc-na. Esimesest hetkest sinna sisse astudes tundsin, et tänu taevale, ma olen täpselt õiges kohas. Õhkkond oli sarnane sellele, mis oli olnud Tulumis. Valged majakesed, rand 100 meetri kaugusel, rannas mõnus baar, kus õhtuti muusikat mängiti ja tantsida sai, siseõu, kus võisid jällegi võrkkiiges lebotada, mängude ruum, kus sai piljardit või pinksi harjutada ja palju toredaid seljakotirändureid!! Nägin palju samu nägusid, keda ka Tulumis olin kohanud. Lisaks ka jälle Danieli. Mäletate, eelmises postituses rääkisin, et kohtasin tedagi juba Tulumis ning saime hästi läbi. Nüüd oli nii hea meel teda uuesti näha.

Läksin randa. Käisin ujumas. Päike oli sel ajal just loojumas, niisiis oli tunne imeline.

Õhtul istusime niisama ja ajasime juttu. Charlotte oli ka siia tulnud, keda juba Tulumis oin kohanud. Tore tüdruk, samuti Saksamaalt nagu Danielgi. Ka Gizzy oli sealt pärit. Britney Kanadast. Fabio Šveitsist. Nõnda siis kujuneski välja meie Isla Mujerese gäng.

Kõik need kolm päeva saarel olid tõsised puhkamise päevad. Päevadläbi me ei teinud suurt midagi. Käisime rannas, istusime rannal, ajasime juttu, õhtul käisime rannabaaris.

Esmaspäev oli veidi aktiivsem. Otsustasin oma viimase päeva puhul midagi ette võtta. Rentisin mopeedi. Algul käisin ja tegin üksi saarele ringi peale. Teisele ringile aga võtsin Danieli ka kaasa.

Kui meie hostel asus saare põhjatipus, siis sõitsime lõunatippu, kust avanes uhke vaade Cancunile ja kus nägin ka seda restorani, mida nood ameeriklased mulle kirjeldanud olid. Muidugi neile meeldis see koht, siit avanes ju vaade Cancunile:D

Samas aga tuleb möönda, et koht oli tõesti kena, sai ka majaka otsa ronida ja kõrgemalt vaadata. Tugevad ja jõulised lained peksid teravate kaljunukkide vastu. Iguaanid ronisid kaljude peal. Ilm aga oli päris tuuline.

Sõitsime veidi edasi ja leidsime end ühest kivisest rannast, mis aga lähemal uurimisel oli üle kuhjatud merekarpidega. Aga milliste merekarpidega! Hiiglaslikud, erineva kujuga, erinevates värvides. Korjasin terve suure kotitäie. Kui kohvrisse mahub, siis üritan ikka võimalikult pajud neist ka koju kaasa võtta.

Õhtul käisin veidi šoppamas. Ostsin endale maailma kõige ilusama kollase käsitsitehtud traditsioonilise mehhiko kleidi. Ma lihtsalt armastan seda kleiti! Armastasin esimesest hetkest, kui seda nägin. Niisiis, sain sellega terve õhtu ringi ilutseda. Läksime rannabaari, kus õhtul toimus väike salsakursus. Õppisime Danieliga paar uut uhket liigutust, mida siis terve õhtu harjutada sai. Magama läksime kõik alles kella 4 paiku hommikul.

Tõusma pidin aga juba kell 6. Lennuk läks järgmisel päeval kell 1, Cancuni lennujaamast. Niisiis võite ette kujutada mu ehmatust, kui ma kell 9 silmad lahti tegin ja avastain, et mu telefoni aku oli tühjaks saanud, niisiis olin sisse maganud. Sain oma asjad 5 minutiga kokku pandud ja ruttasin paadisadamasse. Nägemiseni jätmiseks läks aga ka siiski veel aega, niisiis jõudsin alles kella kümnesele praamile. Pool 11 olin Cancunis. Mõtlesin, et ei hakka riskima igasugu busside võtmisega, niisiis kauplesin taksojuhilt võimalikult odava hinna, haarasin veel kaks turisti kampa, kes ka lennujaama poole teel olid, ja nõnda siis saimegi päris kärmesti kohale. Lõpuks oli mul veel päris tükk aega oodata, enne kui lennuk väljus. Aga päris korralik ehmatus oli see ikkagi hommikul!

Nõnda siis sõitsingi tagasi Mexico Citysse ja sealt bussiga Queretarosse. Juba kella 8 paiku jõudsin kohale. Mu puhkus oligi läbi saanud. Leinan seda siiamaani taga. See oli küll kõige vingem, põnevam, ilusam puhkusereis, millel mul on õnnestunud käia.

Nüüd olen juba peaaegu terve nädala jälle Queretaros olnud. Harjutasime pastorelat, andsin inglise keele tunde. Eile, laupäeval, käisime Erika ja tema peika Rauliga laadal. Suur, igaaastane jõululaat. See oli täitsa lõbus. Käisin ameerikamägedel ja sõin gorditasid.

Tänane päev möödus vaikselt.

Õhtul tähistati meil teist adventi. Ühel lauakesel ülemisel korrusel koridoris on neli küünalt, täna süüdati neist siis kaks. Kõik laulsid ja lugesid piiblist katkendeid. Palveid. Ilus oli vaadata.

Aga homme pean tõusma kell 6! Annan tehases tundi. See vist on mu viimane tund seal, nii et pean nüüd veel ruttu midagi lahedat välja mõtlema, mis nendega teeme.

Jällelugemiseni,

Maaja

Tudududuu, Tulum.

Nõnda siis. Kaks päeva tagasi jõudsin reisilt tagasi. Ma arvan, et see oli mu parim puhkusereis, milest mul üldse kunagi on õnnestunud osa saada. Ma nägin paiku, mis olid lihtsalt võrratud! Enam kui võrratud. Uskumatult ilusad. Uskumatult põnevad. Jah, ma jäin väga rahule. Ja samas oli ka tõsiselt kahju tagasi tööle naaseda ja järgmise päeva hommikul kell 7 juba tundi minna andma. Aga mis seal parata, kõik head asjad saavad kord otsa. Nii nad vähemalt ütevad, kuigi ma ei tahaks seda sellegipoolest täielikult uskuda. Ning ega ma olen ju siiski veel siin, Mehhikos, ja paljugi põnevat on veel kindlasti ees!

Minu eelmine postitus lõppes sellega, et olin oma reisi poolepeal. Jah, tol õhtul tulid Jan ja Fery Tuxtlasse, me läksime veidikeseks välja, istusime pargis ja lollitasime niisama ringi. Magama aga vajusime ka suhteliselt ruttu.
Järgmise päeva hommik möödus suurt mittemillegagi tegeledes. Logelesime, venitasime tükk aega, enne kui üldse midagi ette võtsime. Lõpuks käisime jälle internetis, ma panin oma osad pildid cdle, sest mälu oli täis saanud. Siis käisime Janiga söömas ja läksime muuseumit vaatama. Tuxtla regionaalmuuseum. Enne muuseumit aga kohtasime ilusat botaanikaaed-parki, kus me kõigepealt päris kaua aega veetsime. Nojah, Janil läks prügi silma ja siis ta oli seal üks silm kinni ja valus enamuse ajast, aga mina nautisin seda parki väga. Kõrged puud, loojuv päike. Muuseum ise nii huvitav ei olnud, seda tõendas ka fakt, et me olime seal vist küll ainsad külalised. Vaatasime siiski ringi, nägime beebimuumiat ja mõnd päris huvitavat mayade kultuurist pärit eset ning tulime siis tulema. Saime Rafaga kokku ja läksime filmi vaatama. Oli tõesti hea film. Rääkis linnast, kus kõik inimesed peale ühe mingi saladusliku viiruse tagajärjel pimedaks jäid. Vahepeal oli ikka päris õudne ka või pigem jälk. Eks ma siis pigistasin julgustuseks vahepeal Jani käsivart ja vaatasin siis siiski hambad ristis edasi. Seegi õhtu möödus väga rahulikult, pärast istusime jällegi pargis ja läksime vara magama. Mina pidin ju ka järgmisel päeval juba kella 5 paiku tõusma, et Palenquesse suunduvale bussile jõuda.

Hommikul jätsin kõigi uniste poistega jällenägemiseni ja võtsin takso bussijaama. Sõit Palenquesse kestis 7 tundi. Ma aga olen juba nii harjunud nende pikkade vahemaade sõitmisega, et 7 tundi on tegelt suhteliselt kökimöki. Palenquesse jõudsin keskpäevaks. Algul oli veidi küll kurb sinna uuesti saabuda, alles nädal aega tagasi olin seal koos kõigi teistega olnud, nüüd aga olin täiesti üksi. Panin oma kotid pakihoidu ja läksin Agua Azuli suunduvat bussi otsima. Õnneks leidsin ühe õige pea ja 1,5 tunnine sõit vist küll maailma kõige käänulisemal otse mäeveerel asuval teel võis alata. Vahel oli ikka päris kõhe vaadata seda järsakut, mis otse su kõrvalt kuristikku langes, aga mis seal ikka, tuli lihtsalt loota, et bussijuhil uni peale ei tuleks. Seal ma siis istusin kahe mehhiko vanamehe vahel ja põrutasin siniseid vetevälju vaatama. Tegelikult on need teed päris ohtlikud ka ühel teisel põhjusel. Nimelt on Chiapas ja erit´i see ala tuntud oma aktiivse Zapata-liikumise poolest. Zapatad on mehhiko äärmusrühmitus, mis juba aastakümneid tagasi moodustati ning mis siiamaani protestib valitsuse vastu ning nõuab indiaanlastele rohkem võimalusi. Enamus rühmituse liikmeid tulevad ka indiaanikogukondadest. Vahel aga võivad nad olla ka turistidele ohtlikud, tuleb ette röövimisi, proteste ja inimröövegi. Palenque ümbruses leiavad tihti aset nn bussiröövid. Teele asetatakse puu, nii et bussijuht peab bussi peatama, siis aga astuvad bussi järsku sisse relvastatud mehed, kes kõik bussis olijad paljaks röövivad. Mul aga vedas. Ei sattunud ühegi sellise otsa. Küll aga kuulsin ühelt kutilt lugu, kuidas tema tuttavaga oli see juhtunud.

Igatahes, nüüd siis Agua Azulist. See oli silmipööritama panevalt ilus paik. Võimsatest koskedest veeres lahinal alla tonne ja tonne helesinist vett. Samas aga oli võimalik seal vees ka ujuda, mis tegi asja eriti põnevaks. Nõnda ma siis seal muudkui hüppasin köiega vette ja sulistasin ringi. Tegin paari turistiga tutvust, et need minust paar pilti ka võtaksid. Kohtasin kolme venelast.
Ja siis Jose Ricardot. Nojah. Siit õpetus, et ära lase endale kunagi midagi välja teha.

JoseRicardo oli 40 aastane mehhiklane, kellelt ma samuti palusin, et ta minust ühe pildi teeks. Hiljem kui hakkasin tagasi Palenquesse sõitma, siis ta hüppas mulle kõrvale ja ütes, et nad lähevad väikese minibussiga, kui ma tahan, siis võin nendega tagasi sõita. Eks ma siis haarasin võimalusest ja sõitsin nendega tagasi. Jõudsime Palenque bussijaama, kust ma kahe tunni pärast pidin järgmise bussi edasi Tulumi võtma. Öö kavatsesingi bussis sõites veeta(14 tundi!). Olin siis JoseRicardoga viisakas, sõbralik, sest sain nendega ikkagi tasuta tagasi. Tema ja ta ema ja isa pidid bussi Guadalajarasse võtma. Eks me siis istusime ja jutustasime seal, kuni ühel hetkel JoseRicardo järsku püsti hüppas ja teatas, et ei, ta ei lähe ikkagi koju Guadalajarasse, vaid ta helistab oma tööle ning palub ühe päeva puhkust juurde ja tuleb minuga hoopis Tulumi. Mulle ei antud mingit võimalus sõna sekka öelda. Nõnda siis juhtuski, et ma sõitsin koos JoseRicardoga Tulumi. Kuigi ega ma üldse eriti ei tahtnud, et ta minuga kaasa tuleks. Ehk oli tore temaga paar sõna vahetada, aga mitte midagi enamat. Niisiis ma ignosin teda enamuse bussisõidust ja ka Tulumi jõudes olin suhteliselt vakka. Otsisime ülesse The Weary Traveler hosteli, mida mu Lonelyplanet oli soovitanud. See paik oli suurepärane. Ehtne ja ehe, täis seljakotirändureid ja hipisid. Tundsin end seal esimesest hetkest saati hästi. Suur siseõu, kus puude varjus võis võrkkiiges lebada ja suur väliköök, kus iga päev võis tasuta hommikust süüa. Ja seda tõesti rikkalikult. Ka õhtuti tegime seal endale ise süüa, see oli nagu rohkem selline seltsiv tegevus, mitte igav ja tüütu kohustus.

Igatahes, parasjagu kui sinna kohale jõudsime oligi hommikusöögi aeg, niisiis läksime JoseRicardoga hommikust sööma. Köögis kuulsin järsku kedagi soome keeles rääkimas, tundsin heameelt ja küsisin minu kõrval seisvalt kutilt, et kas olete soomlased. Minu üllatus oli suur, kui ta teatas, et tema sõber küll aga tema on Eestist pärit! No tere Risto! Oi mul oli hea meel. Minu esimene eestlane keda olen kohanud oma Mehhikos viibitud aja jooksul. Hüppasin heameelest talle kaela. Mõne aja pärast tuli buss, mis inimesed hostelist randa transpordib. JoseRicardo aga oli parasjagu vetsus ja kuigi ma talle hüüdsin, et buss kohe tuleb, siis ta kahjuks sellele ei jõudnud. Niisiis ma läksin koos Risto ja Eeduga randa.

Mul vajus tõsiselt suu lahti kui esimest korda seda nägin. Helehelesinine vesi ja suured valged lained, liiv, mis on valge kui lumi ja pehme nagu beebipuuder, päike, mis soojalt paitab kogu su keha ja tuul, mis õrnalt peletab kuumust eemale. Ma olin paradiisis.
Veetsime pool päeva rannas ja läksime siis tagasi hostelisse, et miskit süüa. Jepikajee, JoseRicardo oli vist mõistnud, et ma ei ole vaimustuses temaga ringi hängimisest, nõnda siis oli ta lahkunud juba samal päeval.
Hiljem pöördusime veel tagasi randa, poisid käisid ujumas, mina pikutasin niisama palmi all.
Õhtul tutvusin rootslase Jonasega, kes meie põhjamaa gängi väga hästi sulandus. Tema ning veel paari inimesega sõitsime öösel Playa del Carmenisse, et kuhugi tantsima/pidutsema minna. See asub Tulumist kusagil 40 km kaugusel ja on üks kõige tuntumaid pidutsemiskohti kogu ümbruses. Jah, ma ei saa kurta, seal oli tõesti palju kuhu minna ja mida teha.

Kui tagasi pöördusime, sõitis meie autojuht aga kogemata 60 tsooni alas 80nega, sest ta ei olnud märganud kiirusepiirangut. Nõnda siis pidas politsei meid kinni. Nõuti 3000 krooni. Tal ei olnud nii palju anda, niisiis ta küsis kas vähemaga ei saaks. Politsei teatas, et hea küll. 1000 krooni. Muidu viime politseijaoskonda ja tuleb suur jama. Lõpuks aga andis ta politseinikele 500 krooni, need olid õnnelikud, et said jälle midagi omale taskusse pista ja me sõitsime edasi. Mingit ametlikku protokolli ei kirjutatud, mitte midagi. Lihtsalt väike sularahas preemia valvsatele mehhiko politseinikele. Kohutav. Korruptsioon möllab siin ikka meeletult.

Järgmisel päeval. Teisipäeval, läksin hommikul randa. Istusin kolm tundi pilti maalides ja seejärel kohtusin jälle Risto ja Eeduga. Läksime koos tagasi linna ja hosteli. Õhtu möödus ka rahulikult, rääkisin paljude huvitavate inimestega. Uskumatu kui tihti võib kohata lugu inimestest, kel lihtsalt on oma tööst ja elust siiber saanud, nad on kõik oma vara maha müünud ja lihtsat reisima tulnud. Kohtasin ka näiteks ühte kutti, kes on juba 8 aastat ringi reisinud ja tüdrukut, kes kümme aastat maailmas ringi seikleb ning vaid enda tehtud ehetest elatub. Aga ka nõnda võib elada ja ma leian, et mõneti võib see olla suurepärane elu. Näha nõnda palju! Mind tõesti innustasid kõik need lood, ehk küll mitte päris samades jälgedes käima, kuid kindlasti rohkem reisimist ning seiklemist ette võtma. Samal õhtul tutvusin ka Danieliga, kes on sakslane. Temaga kohtusin paari päeva pärast uuesti Isla Mujeresil, kus terve aja koos ringi hängisime, aga sellest veidi aja pärast. Praegu olen siiski jutujärjega veel Tulumis.

Kolmepäev oli kõige põnevam päev. Läksime Akumali, ka norrakad Öinstein ja Eilev liitusid minu ja Eedu ja Ristoga. Meil kujuneski välja selline kuueline seltskond(kui rootslane Jonas kaasa arvata), kellega kõik need viis päeva koos olime. Akumalis rentisime snorkeldamisvarustuse ja sukeldusime veealust maailma avastama. Ja see oli tõesti lahe! See oli nii lahe, et ma ei suuda teile kirjeldada kui lahe! Seda peab ise nägema. Ujuda suurte merikilpkonnadega ja koralliriffide vahel ja koos kõigi kalakestega Nemo filmist. Näha suurt barrakuudat ja raikala ja korjata merepõhjast merikarpe ja sukelduda põhja, et tindikala lähemalt uurida. Ulala, see oli nii vinge. Öinsteinil oli veealune kaamera ka, niisiis ta tegi päris palju fotosid ja videosid, kaladest ja meist ka. Varsti loodan, et ta saadab mulle ka need, siis saan ülesse panna. Veest väljas aga oli koguaeg palav, nõnda siis veetsimegi enamuse ajast vees. Ka snorkeldamisvarustust võisime terve päeva jooksul kasutada, niisiis saime merepõhjas ringi vaadata nii kaua kui süda lustis.
Õhtul mängisime hostelis piljardit, tegime mitmeid turniire, khmkhm, ma võitsin enamikud oma mängud ja tegin enamusele poistest koguaeg pähe. Mulle meeldib võita! Ma tean jah, et ma ei ole hea kaotaja. Aga kui ma võidan siis olen ma jälle hea seltskonnakaaslane, rõõmus ja lõbus. Nõnda ma siis olin sel päeval päris rõõmus ja lõbus.

Neljapäeval käisime Jonase ja norrakatega jälle Tulumi rannal. Iga päev Tulumis oli rannapäev. Aga mulle meeldis! Kõigepealt lesisime niisama päikese käes, poisid mängisid jalgpalli, kusjuures Jonas ja Eilev on mõlemad selles tõesti profid, niisiis ma ei hakanud parem oma olematuid võimeid sel spordialal näitama ja jäin majesteetlikult päevitama. Vahepeal klõpsutasin neist veidi pilte ja käisin niisama ujumas. Paari tunni pärast võtsime ette retke Tulumi varemete juurde. Kuna me ei tahtnud sissepääsu eest maksta, siis lähenesime merekaldal asuvatele varemetele mere poolt. Mööda kivist kaljuseina. Seal oli siiski aga täitsa võimalik kõndida ja vaatepildid, mis avanesid, olid jällegi lummavad, niisiis oli see seda tuhat korda väärt. Varemed ise oli ka kiftid, kuigi minu jaoks varjutas jällegi mere ja kaljude võlu varemete aastatuhandete väärtuse.
Eelmisel päeval olime rannas olles kohanud kahte kitarridega rastakutti. Ma laenasin ühelt kitarri, et veidi mängida. Hiljem ajasime ka natuke juttu. Nõnda siis neljapäeva õhtul sattus mu kätte flaier, mis teatas ühes baaris esinevatest hispaaniast pärit muusikutest ja minu suureks üllatuseks olid pildil samad kutid, kelle kitarriga ma eelmisel päeval mänginud olin. Nõnda siis läksime neid kuulama. Muusika oli tõesti meeleolukas, tuntud mehhiko ja laiemalt ladina-ameerika laulud, mis oli hispaaniapäraselt flamenko rütmi omandanud. Tantsisime palju. Minul palus üks esinejatest isiklikult ühe suurepärase salsatantsijaga tantsupõrandale astuda. Niisiis kõik tõmbusid meie ümber ringi ja saja saatva silmapaari ees pidime esitama ühe hoogsa tantsu. Minu salsaoskused on küll mehhikosse saabumise ajast saati paranenud, aga pikk tee on veel minna. Õnneks aga on päris lihtne tantsida, kui sul on hea partner, kes sind kindlalt suunab. Nõnda mul siis vedas, päris hästi tuli meil kokkuvõttes välja. Ta oli minust küll peajagu lühem ja seetõttu lõin paar korda oma küünarnukiga talle kogemata vastu kukalt, aga ta oli väga mõistev ja andestav, niisiis tantsisime veel hiljemgi.

Jägmisel päeval mõistsin, et kui sealt kohe ei lahku, siis jään oma puhkuse lõpuni sinna peatuma. Niisiis pakkisin pooleldi vastu tahtmist asjad, et siiski ka muid kohti näha. Enne aga läksime veel poistega hommikul Akumali, et korra snorkeldada. Kurb oli nendega hüvasti jätta. Kes teab, kas neid veel kunagi üldse näen. Loodetavasti. Aga ilmselt ei juhtu see siis enam Kariibimere kaldal. Võtsin collectivo (meie mõistes marsa) Cancuni.

Homme kirjutan edasi. Täna olen lihtsalt liiga väsinud. Homme hommikul pean päevakeskusesse ka minema. Juba järgmisel neljapäeval esitame pastoraali, niisiis on kolekiire ettevalmistustöö praegu käimas. Iga päev.

Besos, abrazos, buenas noches
Maya