Uue hooga..

Kui pikk on olnud see paus siin vahepeal. Tõesti ei ole ammu kirjutanud. Mitte, et ma ei oleks tahtnud. Lihtsalt olen seda kuidagi pidevalt edasi lükanud, mõeldes, et homme teen, homme kirjutan. Suurt ei ole nagu rääkida ka olnud. Midagi siiski. Selle "midagi" ma siis üritangi kokkuvõtlikult nüüd kirja panna.

Tagasitulek on olnud huvitav. Tähendab- see päriselt tagasi jõudmine. Algul ikka võttis aega, et tagasi harjuda ajavahega, et tagasi harjuda kliimaga, toiduga, hispaania keele mitte rääkimisega.
Igatsesin oma mehhiko sõpru, seda elu ja melu, mis seal oli. Salsa tantsimist ja iganädalavahetusi wicklow pubi piljardimänge Beto, George´i ja Jaimega. Aga teada on, et aeg on see, mis ravib. Iga nädal edasi muutus nagu lihtsamaks. See ei tähenda, et ma praegu sugugi tagasi ei igatseks või Mehhiko peale ei mõtleks, vastupidi, aga vähemalt ma olen oma meeles tagasi Eestisse jõudnud.

Siingi on olnud veidikene igasugust tegemist. Viimastel nädalatel olen õppinud palju kalliskivide kohta ja oma pere kaupluse edendamisele kaasa aidanud. Olen käinud mitmel pool teistes kauplustes poolvääriskive müümas- kaup, mis meie poes enamjagu seisab, sest meilt käiakse küsimas tavaliselt kallimaid kive. Kunagi on need aga Indiast kohale toodud ja nüüd need seal siis on seisnud. Ma aga võtsin ette nende mahamüütamise. Päris hästi on isegi läinud ja olen suutnud mitmelgi pool nii mõndagi müüa. Käisin ka väikesel esto-tripil. Pärnus ja Viljandis kauplustes. See oli üldse üks huvitav reis, sest Viljandist läksin ma veel edasi Tartusse sõpradele külla ja sealt Rakverre pidule ja sealt alles koju. Kõik Eesti suuremad linnad sai nelja päevaga läbi käidud. Lisaks nuputan veel plaane, kuidas meie kauplusele reklaami teha rohkem. Ka kodulehekülje tegemise võtsime lõpuks ette. Igaljuhul on tore näha, et asjad vaikselt edenevad:)

Nii, siis olen ma veel tegelenud "Aita õppida!" projektiga. Soovin oma mehhiko sõpru veel kuidagi aidata. Seetõttu panengi parasjagu keila kooli raamatukogus mehhiko teemalise näituse välja, kuhu leiavad tee mitmed pildid selle riigi inimestest, loodusest, keskkonnast, olustikust. Midagi kõigest. Tahan näidata, kuidas ühel maal võib tõesti näha kõike. Ekstreemsusest ekstreemsuseni. Kõik on oodatud vaatama, uudistama. Loodan väga, et saab läbi viidud ka siis see annetuste kogumine, mis läheks mehhiko laste hariduse toetamiseks. Olgugi meil praegu majandusliklt rasked ajad, kellegil teisel on kümme korda raskemad ajad olnud juba aastaid ja aastaid. Ehk sellisel hetkel, kus ise vajame toetust, mõistamegi kõige enam, et tuleb toetada ka teisi. Kui ise ei aita, milleks peaks siis olema kellegil teisel tahtmist sind aidata.

Veel olen ma Tartus käinud. Juu seal on siis keegi, kes mu tähelepanu on äratanud ja keda tihemini näha soovin..

Sõpru on olnud nii hea näha, kuigi nendega ei ole väga palju koos aega saanud viita. Ainult nädalavahetustel ja sedagi alati mitte. Kiku ja Heleriin on ikka pidevalt Viljandis, Heidi on tööga nii hõivatud, Kedy Tartus jne. Aga see-eest siis kui näeb, siis on tore. Samas endalgi on igasugu tegevusi olnud ja niisama igavlema ei ole sugugi pidanud. Raamatuid olen näiteks lugenud- "Tuulest viidud" II osa on käsil hetkel. Magada olen saanud uskumatult palju!
Telekat olen vaadanud, mis on ka olnud minu jaoks kuidagi uus tegevus. Varem ei ole selleks kunagi aega olnud.

Siiski jälle see aja üleküllus ja laisklemine ei ole ka väga rahuldav. Tunnen ikka, et pean tegutsema ja kasulik olema. Nõnda olen üritanud täita oma tegutsemisjanu ka. Viimastel päevadel ongi kuidagi mõnus liikvelolek käsil. Käisin Tallinnas kaupluse asju ajamas, salsa tunnis, näitusepildid sain kätte ja viisin kooli, Heliniga olen tegelenud, Väänas puid riita ladumas käinud- nii et võib vist rahul olla.

Ma üritan nüüd ikka ja jälle siia miskit kirjutada. Järgmine sissekanne tuleb loodetavasti varem kui ühe ja poole kuu pärast.

Nägeš!