Sel õhtupoolikul kui jälle Pekingisse jõudsime, oli taevas võimalik pilvi eristada ja neist kumas veidi päikest läbi. See on seal midagi erakordset, sest suuremal enamusel ajast on see hiiglaslik linn mattunud ühtlasesse halli sudusse. Saime ööbima jälle samasse hostelisse. Dreams Travel Hotel. Soovitan igaühele, kes peaks Pekingisse minema. Meil oli terve nädal aega seal linnas vaja ära sisustada. Algul mõtlesime, et jääme hätta, tegelikult aga jäi väga palju hoopis nägemata. Mida me aga siiski tehtud saime?
Teisipäev. Käisime pärliturul. See oli üks elamuslik turulkäik! Pisikesed, aga äärmiselt sõjakad hiina tädid kutsusidja meelitasid sind iga hinna eest just enda leti juurde. Kui sa nendega juba juttu olid alustanud, siis oli väga raske leti juurest minema saada. Nad hoidsid sind füüsiliselt kinni, lükkasid toolile istuma ja ei lasknud ära minna. Ja vot ei lasknudki, enne kui sa olid asja ikkagi ära ostnud. Erinevalt kõigist tavalistest Pekingi linna elanikest, keda me kohtasime, oskasid nemad lausa imehästi inglise keelt. Ja muidugi käib turu juurde kauplemine! Tavaline situatsioon on see, et kõigepealt küsitakse sinult selle võlts-Gucci kella eest 1500 krooni ja siis sa kaupled selle hinna suhteliselt kiiresti 100 krooni peale. Tuleb lihtsalt teha nägu, et ei ole huvitatud ja minema kõndida. Küll siis võib kindel olla, et sind kümme korda odavamate hindadega tagasi hõigatakse. Sattusin vaimustusse sellest kui palju ilusaid ja odavaid kive seal oli ja ostsin terve hunniku ehteid kaasa. Küll mitte enda, aga pereäri tarvis. Lisaks ehetele, müüdi seal ka kõikvõimalikku tehnikat, kellasid, suveniire jpm. Marika sai endale näiteks uhke rahakoti, Kristian ostis polariseeritud päikeseprillid (need kaotas ta paari päeva pärast küll ära). Selle päeva õhtul tarbisime ära oma Koreast kaasa toodud Soju pudelid. Õhtu venis päris pikale.
Kolmapäev. Oli 4. August ja oli minu sünnipäev. Kuna eelmine õhtu olime tõesti kaua üleval olnud, siis magasime poole päevani. Uimerdasime niisama, käisime söömas. Vihma sadas, niisiis ei tulnud meie loomaaeda mineku plaanist ka
midagi välja. Õhtupoole mõtlesin mina, et peab ikka midagi täna tegema ka sellist meeldejäävat ja üritasin siis uurida, et kas me teatripileteid ei saaks kusagile. Hosteli infoleti töötajad aga ei olnud eriti abivalmid ja ütlesid lihtsalt, et ega täna õhtuks ei saa ilmselt kuhugi piletit. Olin kergelt nördinud. Siis aga järsku tabas mind üllatus minu reisikaaslaste poolt! Marika käskis mul salli silme ette panna ja niimoodi side silme ees, pandi mulle selga mingi kleit. Mul kästi kargud kätte võtta ja siis läks lahti teekond läbi Pekingi linna. Kristianiga koos suunasid nad mind hostelist välja ja mööda tänavat ikka edasi. Ma kujutan ette, kui jabur võis see vaatepilt olla. Üks karkude, kipsis jala, huvitava kostüümi ja seotud silmadega pikk välismaalane läheb mööda tänavat. Mina aga nautisin seda küll täiel rinnal. Nii põnev oli kuulata linna hääli, teadmata kus suunas me liigume või kus täpsemalt asume. Lõpuks jõudsime kohale. Mind pandi istuma. Kui silmad lahti tegin, avastasin, et mul on seljas imeilus hiina traditsiooniline kleit, minu ees laual on tort ja me oleme restoranis, kus saab tellida Pekingi parti. See on kuulus roog, mida iga Pekingis käinu peaks ära proovima. Part mulle küll nii väga ei maitsenud, veidi liiga rasvane oli, aga kõik ülejäänu oli suurepärane. Olin neile üllatajatele nii südamest tänulik! Õhtul sain veel ka küünlaid puhuda ja hosteli baaris tehti mulle baari töötajate poolt nuudleid välja (see pidavat olema traditsiooniline söök, mida hiinlased sünnipäeval söövad). Sain 21. aastaseks.Neljapäev. Käisime loomaaias ja planetaariumis. Mõlemad veidi ebaõnnestunud käigud. Loomaaias oli nukker see, et loomadel olid väga kehvad puurid ja elamistingimused. Marika kui suur loomaarmastaja läks eriti vihaseks. Aga kuulsad pandad saime vähemalt ära näha. Planetaariumis vaatasime kahte 4D filmi. Või noh, üks neist ei andnud kohe kuidagi seda mõõtu välja, ta ei olnduki õigupoolest 4D, vaid 3D, lisaks veel tõeliselt jama 3D. Teine film oli natuke parem, aga jube lühike. Kestis kusagil 10 minutit, maksis aga 60 krooni. Pole see Hiina nii odav midagi. Ühesõnaga neis käikudes me pettusime küll. Läksime tagasi kodukanti ja seal sööma. Meil kujunes välja kindel kant, kus pidevalt söömas käisime. Eriti tihti käisime aga ühes restoranis, kus meid lõpuks juba nägupidi ära tunti. Hiina toit on hea, aga tohutult rasvane, niisiis hakkas see lõpuks minule veidi juba vastu. Isegi juurviljad ujuvad rasvas. Siis käisin McDonaldsis. Mitte, et see just see kõige tervislikum toit oleks, aga vähemalt on tal mingisugune kodusem maitse ja sellega ei saa puusse panna, mida me hiina toitu tellides ikka tihtipeale tegime. McDonaldsi ees meeldis melie ka hängida. Meil kujunes rituaaliks, et Kristian ja Marika sealt kohvi ostsid, mina enamasti jäätist ja me siis kolmekesi seal ees trepi peal istusime. Mingisugune hiinakeelne Mcdonaldsi tervituskõll tuli pidevalt kõlaritest. Kulus pähe.
Reede. Käisime õhtul üht päris huvitavat teatrietendust vaatamas. Etenduse kohta võib lugeda: An international collaboration between a Chinese playwright and a French director.
A dialogue between the worlds of Beijing opera and traditional shadow puppetry.
Amazing tableaux and a moving story that brings you into a world of fantasy.
The play, directed by a young French director, allows a dialogue between Beijing Opera and Shadow puppetry where both Chinese and western theatre worlds can meet. It is a premiere on Chinese stage.Lavastajaks oli Sarah Oppenheim Prantsusmaalt. Lisaks varju-nukuteatrile ja pekingi ooperile oli sinna põimitud ka omajagu akrobaatikat, mis oli vaatemänguline ja põnevust tekitav. Näiteks tagurpidi salto kolme meetri kõrguselt alla tavalisele puitpõrandale. Kahju on muidugi sellest, et tõlkes läks kindlasti väga palju kaduma. Teksti ilu läks kaduma.
Teatrimaja ise asus väga üllatavas kohas. Tänav, kuhu pidime sisse pöörama oli pisike, kitsas, ümbritsetuna madalatest, külg-külje kõrval paiknevatest elamutest. Mingil hetkel kahtlesime lausa, kas oleme õiges kohas. Siis järsku aga nägime teatri nimega silti, mis viis sisehoovi, kus omakorda asus mitu modernset maja. Tõepoolest, ühes neist asus ka täiesti arvestatav teatrisaal. Meenutas oma must-valge kujundusega meie NO-teatri mängupaika.
Laupäev. Käisime samuti teatris, sel korral aga Lao She teemajas. See on see kõige kuulsam teemaja Pekingis, kuhu kõik tähtsad tegelased esmajoones saadetakse aega veetma, kui need Hiina pealinna külastavad. Leidsime seinalt ka Andrus Ansipi ja Evelyn Ilvese pildid. Laupäevasele päevasele etendusele olid odavad piletid ja seega sattusime ka meie sinna. Show ise jäi tõtt-öelda küll veidi nadiks. Näidati jupike nuku-varjuteatrit, natuke akrobaatikat, tsutike mustkunsti, veidi pekingi ooperit. Tundus, et tegijad ise olid kuidagi mandunud ja otsekui väsinud. Samas, meelde jäi üks mees, kes tegi oma kätega varjuteatrit ja tegi seda väga andekalt. Mitte, et see küll kuidagi traditsioonilise hiina kultuuriga kokku oleks kõlanud. Ei teagi, miks ta sinna vahele oli pandud, aga tore oli, et oli.
Õhtul saime kokku kahe Pekingis elava eestlasega. Nad tutvustasid meile veidi selle linna ööelu ja rääkisid ka muidu oma kogemusest seal. Täitsa huvitav õhtu oli. Koju saime ainult väga hilja.
Pühapäev. Olime mõelnud selle kauni päeva hommikul Hiina müürile minna, aga ei jaksanud minu vahvad reisikaaslased sel hommikul kohe mitte üles tõusta. Mina olin suutnud ennast isegi kuidagi üles ajada, aga nähes, et meie plaanist vist siiski midagi välja ei tule, langesin ka mina paariks tunniks tagasi voodisse. Lõpuks mööduski kogu päev uimerdades, õhtu poole käisime veel siiditurul, kuid midagi väga huvitavat sealt ei leidnud. Samas ei olnud riided turu kohta ka eriti odavad. Paar hilpu siiski saime.
Esmaspäev. Meie viimane päev Hiinas. Käisime siis seal Hiina müüril ka ikka ära. Seiklesime küll, aga jõudsime paari tunniga ikka kohale. Külastajatele on Pekingi lähistel avatud kolm osa müürist (st. need osad on ilusti taastatud ja turistidele kõndimiskõlblikuks muudetud), meie käisime Mutianyu müüriosal. Kuna mina olin ikka veel karkudega invaliid, siis me mitte ei roninud mäkke, vaid sõitsime funikulööriga (köisraudteega). Ilus ja võimas oli see vaade muidugi. Üle mägede silmapiiri taha kaduv kivist uss. Seal olles mõtlesin, et küll minu kunagine kunstiajaloo õpetaja võiks minu üle nüüd uhke olla.Pidev kuuma-külma vaheldumine ja ventilaatorid olid suutnud mu esmaspäeval haigeks teha. Just siis kui tuli lendama hakata, tabas mind kõige hullem nohu. Irooniline, kas pole. Öösel enne lennujaama minekut jõin sisse veel kaks Theraflud, võtsin piprašnapsi ja tegin ingveriteed- ühesõnaga katsetasin kõike, mis võiks mind veel natukenegi tervena hoida. Haigeks ma jäin aga sellegipoolest. Enne lennukisse astumist meisterdasin endale „vürtsijoogi“ neist maitseainetest, mis olid mõeldud nuudlite sisse panemiseks ja kulistasin selle enne lennuki õhku tõusu alla, et nina lahti läheks. Eks kui häda on käes, siis tuleb nupukas olla.
Tagasisõit laabus ilma suuremate takistusteta. Lihtsalt, Aerosvit ei ole suurem asi ja tänu ukraina lennujaama ja Aerosviti töötajatele jäi ka ukrainlastest üsna nadi mulje. Kaks tundi lükati Ukrainas meie lendu Riiga edasi ka. (kokku pidime Ukrainas üldse 12 tundi ootama). Riias magasime paar tundi pinkidel, külm oli. Saime aru, et olime kodukanti tagasi jõudnud. Hommikul nägin veel pooleks tunniks Timmi, kes parasjagu just oli minemas Riiast lennuki peale. Seejärel logistasimegi ennast Lätimaalt rongiga koju. Riia-Valga, Valga-Tallinn. Teiste jaoks Valga-Tartu. Kodus.
Ps! Teatsite miks paljudel hiina meestel on üks pikk küüs? Selline vähemalt sentimeetrine. Mina ka enne ei teadnud. Omaette mõtlesin, et ju siis äkki on mingid religioossed tagamaad. Aga ei. Tuleb välja, et sellel on palju otstarbekohasemad funktsioonid. Üks hiina poiss seletas mulle siis lahkelt ära. Sellise pika küünega saab väga hästi nina nokkida, end sügada ja kõrvast vaiku võtta.
