Sunday, January 31, 2010

Sihanoukville, vürtsitatud massaaži, tuk-tukkide ja päikeserabandusega!






Omaanist sõitsin lennukiga Bangkoki, kus tuli 14 tundi oodata. Nõnda ma siis ootasin. Kohtasin vahepeal eestlasi, niisiis hängisin natuke aega nendega ning ootasin siis edasi. Hommikupoole otsustasin linna sõita ja see oli väga hea otsus. Bangkoki kesklinn oli äge! Tänavad täis igasugu kraami müüjaid, jõeäärne promenaad, palju tuk-tukke ja inimesi. Jalutasin algul niisama ringi, siis aga käisin massaažis. Minu esimene kord mõne päris massööri käe all olla. Olin pikast reisist ja lennujaama pinkide peal magamisest päris kangeks jäänud, niisiis oli see mudimine vägagi nauditav. Ning tund aega läks mulle maksma vaid 70 krooni!

Bangkokist lendasin siis lõpuks Phnom Penhi, kus ootas ees küllaltki väike lennujaam. Selline meie Tallinna lennujaamaga umbes ühesuurune. Enne riiki pääsemist tuli viisa osta. Naljakas oli see kaos, mis selle viisa järjekorras valitses. Tähendab, seal ei olnudki mingit järjekorda. Inimesed tunglesid üksteist rusikatega eemale tõugates, et letile lähemale pääseda. Seal siis sai oma passi ära anda ning tuli järgmisesse järjekorda minna, kus selle kätte sai ja raha pidi maksma. Neli onukest siis näitasid seal läbisegi passe ja hõikasid nimesid, kelle viisa valmis oli saanud. Ning olenemata sellest, et sinu viisa ei pruukinud üldse veel valmis olla, siis ikkagi tungeldi ka selles järjekorras nagu segased, lihtsalt et letile õigel hetkel lähedal olla.

Pidin selle öö Phnom Penhis veetma, sest kell oli juba 5 läbi ja busse Siihanoukville´i enam ei läinud. Nõnda siis palusin tuk-tuki juhil end kesklinna viia. Kes veel ei tea, mis on tuk-tuk, siis teadmiseks, et see on selline veok, mille ees on mootorratas ja taga lahtine tõld, kuhu üldjuhul kuni viis inimest sisse mahub. Mulle väga meeldivad tuk-tukid! Kuigi nad ei ole just kõige ohutumad sõiduriistad, siis sellegi-poolest on vahvad! Kesklinnas valitses kaos. Selle sõna kõige otsesemas mõttes. Läbisegi olid tänavad täis autosid, veokeid, rattureid, mootorrattureid, tuk-tukke ja niisama jalutajaid. Liikluses kehtib siin reegel- ei ole mingeid reegleid! Sõidetakse nii kuis juhtub, üksteise eest läbi, risti-rästi, segamini. Huvitaval kombel tuleb avariisid aga suhteliselt harva ette, juhid on kõik väga vilunud. Väga populaarne transpordi vahend on mootorratas, neid on kõik kohad täis. Kuna ta on ka odavam kui tuk-tuk, siis olen isegi enamus ajast ringi liikumiseks hoopis mootorrattaid kasutanud. Ega mingit kiivrit sulle ei anta, jumala eest mitte.

Leidsin ööbimiseks ühe täitsa korraliku hosteli. Sain end lõpuks puhtaks pesta, pärast kolme päeva oli see taevalik tunne! Tutvusin hostelis ühe Brasiilia kutiga, kellega õhtust sööma läksime. Juhtus olema tõesti huvitav vestluskaaslane, niisiis lobisesime päris mitu tundi.
Kambodžasse tulles ei saa üle ega ümber siin valitsevast vaesusest. Seda näeb kõikjal. Hütid, kus inimesed elavad, näevad välja nagu räpased koerakuudid, tänavad on täis kerjavaid lapsi. Juba tol esimesel õhtul restoranis süües, käis selle aja jooksul minule midagi müütamas või raha palumas üle 40 inimese. Lapsed müüsid raamatuid, naised käisid vaevatud näod peas oma väikeste sülelastega raha küsimas, jalutud vanamehed roomasid su laua eest mööda. Jah, siin on palju vigaseid, sest 70ndatel, kui siin kommunistlik Khmeeri Partei valitses, tehti siin kohutavat tapatööd. Halastamatult tapeti pool rahvast maha. Need, kes pääsesid, kannatavad sellegipoolest veel tänase päevani oma lähedaste kaotust. Väga paljude inimeste vanaisad, vanaemad, isad ja emad said selle aja jooksul surma.
Igatahes. Ostsin minagi siis endale Lonelyplaneti ja andsin mõnele lapsele veidi raha, aga paratamatult ei saa kõiki aidata. Siis õpidki külmalt pead raputama, sest kohe kui oled veidi sõbralikum, lootustandvama näoga, siis oled ka automaatselt ümber piiratud karjast inimestest.
Kurb on aga see, et seda vaesusetsüklit on väga raske lõhkuda. Enamus lapsi käib küll koolis ja kusjuures, oskab rääkida väga head inglise keelt, sellegipoolest ei jätku inimestele tööd ja võimalusi paremale järjele tõusta. Tõepoolest rikkaid khmeere leidub väga vähe ning need on kõik sulid ja petised, kes end illegaalsel teel ja üle laipade rikkaks on teinud.

Üks väike tüdruk hakkas mulle väga meeldima. Ta käis meie juurest mitmel korral mööda ja rääkis
sõbralikult juttu, oli nutikas ja tõesti armsa naeratusega. Ta palus minult mitmel korral, et temalt ka ikka raamatu või postkaarte ostaksin, kuna aga olin juba varemalt ostnud, siis ei raatsinud seda teha.
Andsin talle sellegi poolest ühe dollari. Peagi tuli ta tagasi ja ütles kurvalt, et ta ema võttis selle talt ära ja et tal on kõht ikkagi väga tühi. Andku me talle veel natuke raha, et süüa osta.
Wagener (too brasiillane), käis siis välja idee, et ostame talle jäätise, kui ta õpetab meile viis khmeerikeelset sõna. Ta oli meile enne just rääkinud, et ta tahab õpetajaks saada, kui suureks kasvab. Nüüd aga ei tahtnud ta sellisest pakkumisest kuuldagi. Kordas vaid „Buy my postcard, buy my postcard!“. Seletasime, et see on ju väga hea diil, ta ei pea meile midagi andma ja saab maitsva jäätise, aga teda see ei huvitanud. Nõnda automatiseeritud on need lapsed. Neile on õpetatud kindlad laused, mida korrata, kindlad nükked, kuidas panna inimesi endale kaasa tundma.
Nõnda ta siis lahkuski meie laua juurest, ilma et me mingilegi kokkuleppele oleks saanud.
Hiljem nägin, kuidas ta ema talle korraliku kõrvakiilu virutas, tema nooremale vennale samuti. „Lollid lapsed, veetsite seal turistide laua juures nii kaua aega, aga raha ei toonudki!“ Siis sain ka aru, et kui ta oleks meile need sõnad õpetanud ja me oleks talle kohvikus jäätise välja teinud, oleks ta võib-olla veelgi suurema litaka ema käest saanud. Raha peab tooma!
Nendel lastel puudub lapsepõlv. Juba viie-kuue aastasest peale algab töö. Muidugi on nad algul siiski veel lapsemeelsed, töö käib läbi mängu. Peagi saab sellest aga hall argipäev, ainuke võimalus ellu jääda ja edasi kulgeda. Ilma igasuguste suuremate eesmärkideta, ootusteta elult.

Siihanoukville, täpsemalt Serendipity Beach, tervitas mind päikesepaistelise linnana, täis turiste, tolmu ja kerjuseid.
Rannas leidub väga palju ilusaid kohti. Kui jalutada põhimarsruudist veidi eemale, siis võib avastada väga ilusa suurte kivimürakatega kaldaäärse. Seal jalutasin ühel päeval pikalt ringi, leidsin mitmeid väga huvitavaid merekarpe.
Esimese öö veetsin Beach Road Hotellis, mis rajatud siia eestlaste poolt. Kui algul ootasin põnevusega seal ööbimist, siis peagi avastasin, et ei ole see midagi nii tore kahekümne eestlasega basseini ääres istuda. Pool hotelli oli eestlasi täis! Tundub, et kõik maarjamaalased, kes on võtnud ette reisi siia kaugesse paika, on kuulnud sellest hotellist ja tulevad siis huvi pärast vaatama. Aga need, kes siin praegu peatusid, ei olnud sellised ägedad eestlased, vaid pigem kolmekümne-neljakümne aastased tallinlased, kes on siis keskmisest veidi rikkamad ja lubavad endale korra aastas ühe paarinädalase reisi soojale maale, et seal end hotellis purju juua ja basseini ääres päikest võtta. Huvitav ongi, et linnapeal ei ole ma neid eestlaste horde peaaegu üldse enam kohanud.
Ühesõnaga, ei olnud ma sellest suurest eestlusest siin eriti vaimustunud ja otsustasin järgmine päev sealt kiiresti välja kolida.

Tulin üle tee asuvasse külalistemajja, kus sain kolm korda odavama hinnaga endale väga kena toa. Veinipunaste kardinate ja laia voodiga, mille kohal olev suur sääsevõrk annab talle teatud printsessliku väljanägemise.
Sel päeval käisin jällegi massaažis. Seekord kohas, mille nimi oli „Nägevate Käte Massaaž“. Massöörideks seal aga pimedad. Kaks tundi kestva sessiooni lõpuks olin ikka korralikult läbi võetud. Kui Tais oli mulle tehtud sellist rohkem silumisega mõnusat massaaži, siis siin sain ikka korraliku valu osaliseks. Tuletasin endale pidevalt meelde, et see on mulle kasulik! Naine vajutas täpsetele punktidele ja tundus, et tundis oma tööd. Hoolimata valust, oli tunne pärast massaaži ikkagi väga hea. Terve keha oli läbi raputatud.

Peaaegu kõik siinveedetud õhtud olen väljas käinud, sellises kohas on lihtne tutvusi teha. Rändureid ja turiste on kõik kohad täis ning nendega leiab üldiselt alati jututeemat. Siin on piljard väga popp, neid leidub igas baaris ja hostelis. Mulle see väga meeldib, sest piljard meeldib!
Kõik on väga odav, õhtusöögi saab restoranis 30-50 krooni eest, kokteilid maksavad 15-25 krooni,
Mina olen eelkõige muidugi oma lemmikut, pina coladat, nautinud.

Olenemata paradiisirannast ja päikesest, lokkab siingi vaesus. Rahvarohkemad kohad on paksult täis kerjuseid ja kõikvõimalikke asju müütavaid inimesi. Väga raske ja kurb on rannas õhtust süüa, kui otse su laua juurest roomab mööda jalutu vanamees, kaks vesiste silmadega koera lunivad söögipalukesi ja kuueaastane poiss palub luba sinu taldrikul olevad jäägid ära süüa. Just nõnda möödus minu viimane õhtusöök.
Iga päev olen midagi ostnud või mõnd teenust kasutanud, et natukenegi aidata, vastu tulla. Näiteks lasin ühel naisel oma jalgadelt karvad eemaldada (seegi on siin rannas kohalike poolt pidevalt pakutud teenus). Küsisin tollelt naiselt, et kui mitu korda päeva jooksul ta kliente leiab. Sain vastuseks, et tavaliselt korra või kaks päevas. Mõnikord ei suuda ta mitte kedagi leida. Maksin talle selle teenuse eest 5 dollarit, mis oligi tema selle päeva palk. Ometi oli ta juba varahommikust saati rannas ringi käinud. Kuna aga neid müüjaid ja teenuste pakkujaid on nii kohutavalt palju, siis paratamatult ei jätku kõigile tööd.

Neljapäeval pidin minema paadireisile kohalikele saartele, aga magasin hommikul sisse, niisiis lükkus see plaan edasi järgmisesse päeva. Otsustasin siis randa minna ja päikesest viimast võtta. Jah, tõepoolest, seda ma ka tegin ning kokkuvõttes põlesin täiesti ära.
Reede hommikul ajasin end kuidagimoodi üles ja otsustasin paadireisist siiski osa võtta. See otsus oli väga vale. Kuigi katsin terve oma keha riietega, siis need lühikesed hetked kui snorgeldamise ajal vette sulpsasin ja saarel korra ujumas käisin, said mulle saatuslikuks. Tagasi külalistemajja jõudes tundsin ennast juba väga halvasti. Olin päikesepiste saanud. Süda oli paha, keha kuumas ja valutas metsikult ja hingata oli raske. Kuna olin eelmistel öödel väga vähe maganud, siis olin ka kohutavalt väsinud. Heitsin voodisse kell 5 ja magasin järgmise hommiku kella viieni. Vahepeal sonides ja üles ärgates. Nüüd on siis see sama hommik käes.
Öö on üle elatud ja mul on juba parem olla, kuigi keha valutab ikka väga. Ostsin mingit leevendavat
geeli, mis peaks veidi aitama. Täna hoian päikesest eemale, lähen välja alles õhtul. Kahju on sellest, et plaanisin muidu ühte rahvusparki minna, nüüd jääb see aga ära. Võib-olla homme tunnen end paremini ja siiski lähen. Esmaspäeval pean juba Phnom Penhi tagasi sõitma, sest projekt algab.





31.01.10

Niisiis, kui kirjutasin täna, siis mõtlesin 30.01.10 varahommikut. Sellegi poolest ei jõudnud ma eile internetipunkti, et seda teksti üles riputada ja seetõttu oimunud sündmustest.
pean tegema veel väikese täienduse edasi toimunud sündmustest.

Ei suutnud ma eile siiski terve päeva toas istuda ja niisiis otsustasin end üleni riietega katta ja siiski välja minna.
Varahommikul, peale blogi kirjutamist, läksin randa päikesetõusu vaatama. Päike tõuseb siin kella kuue paiku. (Etteruttavalt ütlen, et käisin ka järgmisel hommikul sama imet nautimas, sest päikesetõus on siin, nagu igal pool, tõepoolest ilus) Katsin ennast tõepoolest pealaest jalatallani pikkade riietega, näkku ja kätele panin hunniku päikesekreemi, niisiis astusin üsna julgelt tapva päikese kätte.
Palkasin endale motikajuhi ja sõitsin tema tagaistmel 20 kilomeetri kaugusel olevat koske vaatama.
Kohale jõudes tabas mind kõigepealt pettumus, sest kõik kohad olid prügi täis ja nii palav oli ja jões/koses ei olnud peaaegu üldse vett. Jah, siin on praegu aasta kõige kuivem hooaeg.
Kõndisin veidikene niisama ringi ja ronisin siis mööda kaljust seina alla kose juurde.
Seal oli juba veidi parem, kuid mul oli ikkagi ohutavalt palav, niisiis proovisin varju leida ja vaatasin kadedusega neid, kes kose all suplesid.
Ma ei julgenud mingi hinna eest riideid seljast võtta ja end päikesele paljastada, samas aga ujuda tahtsin kohutavalt. Aga eks vajadus tingib abinõu. Kuna ilm oli tõepoolest soe, siis mõtlesin et mis seal ikka ja läksin kogu oma kupatuse riietega vette. Mu rohelised dressipüksid ja pluus venisid mõnusalt pikaks ja ma kujutan ette, et võisin päris kentsakas välja näha. See ei olnud väga turistikas koht, tundus et ainult kohalikele turistidele teada, niisiis olin juba tänu sellele eelnevalt kõrgendatud tähelepanu all olnud. Mingil hetkel ühines minu vesise eksperimendiga kose alla veel terve grupp kohalikke turiste, kes siis kõik tahtsid pilti teha. Maajaga pilti teha. Usun, et kokkuvõttes sai tehtud vähemalt 30 pilti, milledest ka minu kaameras oma 10 tükki salvestatud on.
Kose all oli aga tegelikult väga tore ning jahutav, vesi oli puhas. Lahkusin sealt õnneliku ning läbimärjana. Seejärel viis mu motikajuht mind I-ball parki. Riided jõudsid tee peal tuule käes juba ära kuivada, kuid seda kuiva tunnet ei jätkunud kauaks. I-ball kujutab endast sellist hiiglaslikku ümmargust palli, mis mäest alla veeretatakse, sinuga seal sees. Sinna on lisatud ka veidi seebivett, et libedam oleks ja tunne on tõepoolest nagu pesumasinas. Päris lõbus oli, kuid kahju, et sel hetkel juhtusin ma olema ainuke külastaja, niisiis ei olnud mul kellegagi koos alla lasta, vaid pidin seda üksi tegema. Mitmekesi oleks ilmselt lõbusam olnud, sest siis oleks pall kiiremini veerenud.
Kokkuvõttes ei veetnud ma seal väga kaua aega, sest motikajuht hakkas juba ära väsima ja tahtis tagasi minna. Niisiis halastasin ta peale.

Täna aga käisin ma Ream´i Rahvuspargis. See oli tõeliselt kordaläinud käimine, ilmselt üks minu kõige edukamaid ettevõtmisi siin Sihanoukville´s siiamaani. Meil olid väga toredad kaks giidi, kes rääkisid ja tutvustasid taimi ning loomi, keda seal kohata võis. Kõigepealt sõitsime poolteist tundi paadiga ning seejärel matkasime kolmveerand tundi läbi džungli. Jõudsime ühele väga ilusale rannale, kus enamik siis ujumas käis (mina jätsin vahele). Sõime kohalikus kalurikülas, us astusin ka kohalikku koolimajja korraks sisse. Koolimajaks oli väike küün. Seejärel kulges kogu tee samamoodi tagasi. Jälle džungel ja paadisõit. Nägime ka paari delfiini, kahjuks muid suuremaid loomi ei kohanud. Räägiti, et selles rahvuspargis pidi ka paar tiigrit leiduma ning põtru ja ahve. Mina kahjuks ahvi ei näinud, mõnel meie grupist vedas aga ka sellega.
Lõunat sõime ühes kohalikus pisikeses kalurikülas, mis asus täpselt mere ja jõe ühinemiskoha piirimail. Väga maaliline kohakene oli. Rahvuspargi aladel võivad elada vaid need inimesed, kes siin juba enne pargi asutamisaastat (1993) olid, nõnda siis on ta hetkel veel suhteliselt puutumata. Paar üksikut postide otsa, vette ehitatud majakest ja mõni külakene. Jutud aga käivad, et ühel hiina firmal on siiski õnnestunud valitsusega rendileping sõlmida sellele maatükile, kus me rannas käisime ning paari järgmise aasta jooksul muudetakse seegi puutumata ala turismimagnetiks.

Homme aga sõidan tõepoolest pealinna. Niisiis üritan tänasest õhtust veel viimast võtta ja lähen praegu mehhiko restorani sööma!

Aw Khon tik-tik.

Sunday, January 24, 2010

Kambodža, siit ma tulen!

Seekordne lugu hakkab hetkest, kui avasin ühel novembrikuu päeval oma e-postkasti ja avastasin sealt kirja EstYesilt, kes pakkus järjekordset võimalust kandideerida osalemaks ühel noorteseminaril Aasias. Olles nüüd juba pool aastat korralikult kodus, Eestis püsinud ja koolis käinud, nakatas mind otsekohe sõber reisipisik. Pikalt mõtlema ei pidanud. Vaatasin kaardi pealt, kus Kambodža täpselt asub ja täitsin ankeedi kiiresti ära. Vedaski! Saadeti mulle positiivne vastus- Tule!

Eile, 22.jaanuaril, asusingi teele. Seminar ise kestab 1-7 veebruarini, aga kuna mul praegu just juhtus koolist vaba aeg olema, siis mõtlesin, et miks mitte minna juba nädalake varem.
Lennumarsruudiks Tallinn-London-Musqat-Bangkok-Phnom Penh. Pikk ja keeruline küll, aga mis parata.
Nõnda siis saigi kott pakitud ja lennuki peale istutud, et Londonisse sõita. Lend Omaani oli alles järgmisel päeval, niisiis otsustasin õhtu linnas veeta ja sain ühe kunagise kallimaga kokku, kes nüüd siin ülikoolis käib. Ma ei ole kunagi varem Inglismaal käinud, kuna see on mulle alati nõnda halli ja kallina tundunud. Pidev vihm ja hingematvad hinnad. Selles suhtes ma ei eksinud, mõlemad need elemendid võtsid mind avasüli kohale jõudes ka vastu. Mis mind aga üllatas oli see, et Londonis võib tegelikult sellele vaatamata väga huvitav olla.
Ta on tõeline metropol, rahvaste paabel! Näitlejatudengile jätkub siin õpitööd kuhjaga. Sõitsin lennujaamast metrooga kesklinna. Vaatasin enda ümber ringi. Siin istus end Ali G-ks riietanud araablane, tema kõrval kaame näo ja vesiste silmadega inglasest neitsik, kes Jane Eyre´i luges, tema
kõrval pilusilmne ja väga moodne jaapani kutt. Teisel pool Ali G-d oli raamatusse süvenenud, ilmselt advokaadiks õppiv väga peenelt riietatud mustanahaline tüüp, kes aegajalt oma sõrmi põrnitses. Otse tema vastas istus üks pidevalt oma telefoni näppiv järjekordne asiaat, kelle kõrval luges üks inglise noormees väga püüdlikult ajalehte, huuli kaasa liigutades. Eemal seisis üks
hispaanlasest keskealine sell, kes väga avalikult oma nina nokkis ja siis oma kolle uuris.
Teisel pool oli koha sisse võtnud üks värviste pükstega töömees, hindu. Metroosse sisenes üks mustanahaline naine, asotsiaal ja ilmselt veidi peast soe. Ta heitis ülbe pilgu üle vaguni ja nähes, et minu kott on ühe istme peal, teatas nõudval toonil, et ma koti maha tõstaksin, et ta sinna istuda saaks. Seda ma ka tegin. Peagi küsis suurt kirevavärvilist salli peas kandev ja kolme suurt sinist prügikotti omav hull lillade küüntega neegrinaine kõva häälega üle vaguni kella. Keegi ei vastanud. Tekkis ebamugav hetk. Seda oli tunda. Viimaks siiski advokaadiks õppija teatas, et kell on kümne minuti pärast neli. Kuna ta aga ütles seda peast ja ei vaadanud kella, siis hakkas neegritädi kahtlustama, et kas ta ikka tõtt räägib ja palus tal telefoni pealt näidata. Poiss näitas ka, aga hoidis sel ajal telefoni valvsalt oma käes. Näpata ei olnud kohe kuidagi võimalik. Ja nõnda vuhiseski see rong Londoni kesklinna, kus mina Queensway peatuses väljusin.

Ööbisin Smart Hyde Park View hostelis. 10 naela kohta 6-kohalises toas oli isegi täitsa okei. Peale paari tundi ootamist tuli Jan ja siis veetsimegi õhtu temaga koos linna peal ringi jalutades, kallist Mehhikot meenutades ja niisama nalja tehes. Vihma muudkui sadas, London muutus uniseks ja meiegi läksime juba kella kahe paiku magama. Hommikul sai siis veel Hyde Parkis jalutatud. See vastas täpselt minu ettekujutusele Inglismaast kui sellisest. Kerges udus, langenud lehtedega maas, veidi vihmane (muidugi!), pargis ringi jalutavad paarikesed oma koertega, karjades hommikusi tervisesportlasi, keset parki tiik, kus peal ülimalt julged pardid ja luiged, kes sulle otse nina alla sööki tulevad norima. Kõik see kokku moodustas ilusa, filmidest tuttavliku terviku sellest linnast ja maast.

Jan aga pidi tagasi oma ülikoolilinna sõitma ja mina tulin lennujaama ära. Kuigi lennuk läks alles kell pool kümme õhtul, siis olin kohal juba kell 12 päeval. Ei oleks samas viitsinud suure seljakotiga ringi ka enam kapata, pealegi eelmine õhtu olid kohustuslikud Big Ben ja London Eye juba õnneks ära nähtud.
Aga lennujaamas võib ka põnev olla, eriti Londoni lennujaamas, kus sul niipalju rahvast ringi voorib. Niisiis veetsingi need tunnid inimesi jälgides, vahepeal magades, raamatut lugedes ja toredaid kokkusattumuslikke olukordi üles täheldades. See viimane meeldib mulle väga.
Eile näiteks olid mul järgmised väikesed, pealtnäha tähenduseta ja juhuslikud, kuid ometi muigamapanevad olukorrad:

Olin just mõelnud, et küll oleks tore, kui siis oleks mõni kena poiss silmapiiril, keda võiks igavuse peletamiseks piidelda ja kujutasin endale seejärel ette, milline ta olla võiks. Kui siis silmad üles tõstsin, uskuge või ei, märkasingi täpselt enda ees üht oma ettekujutusele peaaegu täielikult vastavat figuuri. Asi läks seda huvitavamaks, kui selgus, et ta ei olnudki lihtsalt korraks möödakõndija, vaid tuli ja istuski samadele pinkidele, minule päris lähedale ja jäi sinna mitmeks tunniks, täpselt selle ajani, kuni just ma isegi minema pidin hakkama. Aeg oli väga põnevalt sisustatud, sest ka tema mind siis märkas ja see mäng „Ma üldse ei näe sind ja ainult juhuslikult libisevad silmad üle!“ on ju nii tore! Külgetõmbejõu seadus toimis. See, millest sa mõtled, mida sa ette kujutad, manifitseerub lõpuks ka tegelikkuses. Mõnikord varem, teinekord hiljem. Aga sinuga juhtuvad sündmused tulenevad suuresti sellest, milliste emotsioonidega sa laetud oled. Me tõmbame endale olukordi, inimesi, võimalusi ja samas ka ebaedu ise ligi. Olen selles enam kui kindel.
Katsetasin eile külgetõmbejõu seadust veelgi. Mõtlesin selle peale, et oleks vaja palju raha. Alati võiks olla ju hästi palju raha. Siis aga läks mul kõht tühjaks ja trotsides Londoni lennujaama poe hindu, ostsin süüa. Kassapidaja oli väga sõbralik tüüp, kes mulle pärast maksmist ulatas sellise teatise, et parasjagu käib neil kampaania, et iga päev keegi võidab tuhat naela. Kirjutas paberile oma nime ka peale, ütles, et see on selline küsimustik, millele tuleb vastata ja et ma ikka teda kui tublit töötajat seal ka märgiks. Täna ma siis täitsingi internetis selle küsimustiku ära, võidan ma siis või mitte, aga muigama paneb ikkagi, et kohe peale raha peale mõtlemist, raha saamiseks mulle ka reaalselt võimalust pakkuma tuldi.
Istusin ja kuulasin ühe hiina paarikese vestlust pealt, iga teine sõna oli miski, mis kõlas nagu „maaja“. Oli ka lõbus kuulata.
Lisaks võttis minuga ühendust üks inimene, kelle peale just hiljuti mõelnud olin.

Tänase seisuga olen Muscati lennujaamas, Omaani Sultaniriigis. Astusin lennukist välja ja 25 kraadi
sooja lõi näkku. Päris erinev meie kodumaa hetkelisest ilmaseisust. Aga seda õhku sain ma ka nuusutada vaid kolm sekundit, sest siis juba topiti meid lennujaama bussi ja kärutati lennujaama, kus ma nüüd viimased 6 tundi hänginud olen, Omaani sooja ilma vaid aknast jälgides. Samasugune tuleb homne Tai külastus. Jõuan Taisse kell 1 öösel ja lennuk läheb alles kell 15.15, niisiis, mul on seal Tai lennujaamas aega konutada nii et vähe ei ole. Muidu on ju isegi täitsa okei, mul jätkub tegevust. Siin Muscatis on isegi tasuta wifi ja sain lennufirmalt toidukupongi, millega söömas käisin ja ruumi on palju, sadu istepinke, samas inimesi suhteliselt vähe, niisiis võin kasvõi kõik toolid ajaviiteks läbi istuda, kui soovin. Ainuke asi, mis mind häirib, on minu enda sassilöödud uni. Ma ei ole korralikult nüüd üldse magada saanud ja seetõttu ongi nii, et magan kaks tunnikest lennujaamas pingil, siis olen kaks tunnikest üleval, jälle magan, siis lähen lennukisse, magan paar tunnikest ja siis jälle olen paar tunnikest üleval. Lisaks veel mäng ajavahedega. Igatahes, käib selline sortsutamine, mis kokkuvõttes üsna ära tüütab.

Ennist kui siis selle toidukupongi eest söömas käisin, sattusin ka vahvasse olukorda. Kõigepealt olin üllatunud, kui turvamees, kellelt ma teed küsisin, mulle nagu vabandades teatas, et seal saab ainult riisi, justkui viidates sellele, et mina kui nooblim valge inimene sellest ilmselt huvitatud ei ole.
Väitsin aga vastu, et tahan küll riisi ja selle peale juhatas ta mulle ka tee kätte. Millegipärast istusid seal söökla moodi kohas tõesti ainult kohalikud omaani mehed, kes mind kullipilgul jälgisid kui ma koha ühes täpselt ruumi keskel asuvas vabas lauas sisse võtsin. Kogu sööklas märkasin veel vaid kaht kohalikku naist, ülejäänud 50 olid kõik mehed. Nõnda tundsin end selle söömaaja jooksul kui vaatluseks välja pandud ekspositsioon. Ei lasknud end sellest aga siiski heidutada ja mõtlesin, et kui passivad, siis passin vastu. Nii ma tegingi ning kohkunud mehed murdusid peagi ning pöörasid pilgud kõrvale.
Lõpetan siis praegu, lisan siia hiljem mõne pildi Londonist ka juurde, kohe ei saa, kuna pean enne leidma mooduse nende digikast arvutisse transportimiseks.

Päikest,
Maaja