Jõuluaeg, jõuluaeg.

Olen nüüd juba enam kui nädala jälle Queretaros olnud. Nõnda siis. Enam ei jaksagi päevast päeva arvet pidada ja tõttöelda ma usun, et see ei oleks ka huvitav lugeda, sest uskuge ka Mehhikos elades kohtad päevi, mis mööduvad mittemidagi märkimisväärset tehes, veidi töötades, süües, magades. Seetõttu jutustan teile vaid selle nädala huvitavamatest seikades.

Eelmine nädal ja ka see nädal on läinud pastoreela vaimus. Laste päevakeskuses toimus selle esitamine neljapäeval. Lõpuks kukkus ta siiski enam-vähem välja, kuigi ma olin ikka vahepeal päris mures. Nojah, kogu selle kupatuse juhtimine ei olnud küll lõpus enam minu käes, sest kuna ma vahepeal kaks nädalat poppi olin teinud, siis oli vastutuse enda kätte võtnud üks õpetajatest. Sellegipolest käisin ma iga päev selle nädala jooksul truult kohal ja üritasin ka mõningaid näpunäiteid anda. Kuigi kahjuks meil väga selle õpetajaga klappi ei olnud, kohati tundsin, et miskipärast ta lausa ei salli mind. Nõnda ma siis võtsin endale oma raja, mida ajada.

Lehmad. Igas korralikus pastoreelas peavad ka loomad olema. Nõnda siis ma keskendusin lehmakostüümide valmistamisele. Osatäitjad vist muutusid mul küll selle nädala jooksul kümme korda ja lõpuks läksid lavale lapsed, kellele ma sel samal neljapäevasel päeval selgitasin, mis nad tegema peavad.

Põhjuseks- need lapsed on tõesti lihtsalt väga püsimatud ja muutliku meelega. Selgelt enam kui tavalised, tavalisest perest pärit lapsed enamasti on. Niisiis, neid peab veenma ja meelitama tuhat korda, enne kui nad midagi tegema nõustuvad. Või nad siis nõustuvad aga kahe sekundi pärast mõtlevad ümber ja jooksevad klassist välja. Kunagi ei tea ette, kuidas nad järgmisena käituvad. Vahel on väga edukaid päevi. Need on päevad kui kõigil neil tuleb korraga tuju kaasa töötada. Siis nad võivad olla su parimad sõbrad, aidata sind, sinuga rahulikult ja ilusasti rääkida. Järgmisel päeval aga kui tööle lähed ja loodad, et näe nüüd olengi lõpuks nendega rääkima õppinud, siis ignoreerivad nad sind lihtsalt julmalt ja keelduvad jälle midagi tegemast.

Lõppudelõpuks on naad mulle aga siiski kalliks saanud. Eriti Conafe grupi omad, just nimelt need, kellega mul alguses kõige raskem oli, kellega ma aga lõpus kõige paremini läbi sain.

Nüüd aga teen Laste Päevakeskusest jällegi väikese pausi, detsembris rohkem ei lähe. Jaanuaris aga ehk jälle. Esiteks kuna praegu on meil oma projektis ka palju tegemist, tulemas on erinevad üritused, mida minulgi tuleb aidata krraldada. Teiseks, võtab seal käimine minu päevast lõviosa, kuna ta on täpselt keset päeva. Kolmandaks, nagunii hakkab mu jõuluvaheaeg juba nädala pärast ja kestab 6. jaanuarini. Parasjagu plaaningi, kuhu selleks ajaks minna ja mida teha. Jepikajee, saab jälle veidi reisida! Kuigi pean seda tõesti ökonoomselt tegema, sest muidu olen järgmise aasta alguseks pankrotis. Aga ma usun, et saan siiski hakkama. Tahan minna Oaxacasse, mis on küll tuntud paik vingetele seljakotisellidele, mis aga samas ei ole eriti kallis paik puhkamiseks.

Mis siis veel juhtunud on..
Sel kolmapäeval käisime filharmoonilise muusika kontserdil, Josefa Ortizi nimelises auditooriumis.
Josefa Ortiz muide on Mehhikos väga suure au sees olev nimi. Nimelt kui 19 sajandi algul Mehhikos revolutsiooni kavatseti läbi viia, et end hispaanlastest võõrvalitsejate küüsist vabastada, siis vandenõu plaanimise keskpunktiks oli just nimelt Queretaro. Josefa oli üks vandenõusse haaratutest, kes oli tollase linnapea naine. Vandenõu aga paljastati ja seejärel lukustati Josefa tema majja. Õnnekombel aga õnnestus tal läbi lukuaugu vilistades ühele kaasvandenõulasele, Ignacio Perezile teada anda, et nad on paljastatud, nõnda siis jõudis too omakorda Miguel Hidalgot, liikumise eesseisjat, vaenlaste eest hoiatada ning Hidalgo jõudis koondada väed, et hispaanlastest vastaseid lüüa. Kui kõik see lugu kokku võtta, siis Mehhiko pääses võõrvõimu alt, kuna Josefa vilistas läbi lukuaugu. Niisiis nüüd ehk mõistate selle naise tähtsust.
Nüüd aga veidi kontserdist endast. See oli korraldatud UTEQ ülikooli auks. Nende jõulukontsert. Oad meie noortest aga õpivad ka seal, nõnda siis läksin minagi koos nendega kaasa kuulama. Muusika oli tõesti ilus, jõululaulud, millede viisid olid nii mõnedki mulle tuttavad. Esimest korda tekkis tõesti veidi jõulutunne. Hiljem laulis ka koor koos orkestriga ning lõpptulemus oli päris võimas. Huvtav kuju oli muidugi orkestri dirigent. Ta täitis ka õhtujuhi rolli, nõnda siis peale iga lugu kommenteerides ja teadustades ja kildu visates. Siis puhkes üks väike laps nutma, dirigent võttis mikrofoni ja hüüatas mikrofoni „Pobrecito!“ (Vaeseke!). Kui laps aga pikema aja peale ikka veel nutmist ei jätnud palus ta emal koos lapsega saalist lahkuda, mis minu meelest oli küll veidi inetu. Ema aga jäi siiski kindlalt paigale ja ka laps jäi varsti vakka.
Igatahes sain tollelt kolmapäevaõhtuselt kontserdilt mõnusa positiivse energialaengu, mis saatis mind ka veel järgmistel päevadel.
Neljapäeval oli mul Lydia, Irene, Judithi ja Carlosega inglise keele tund. Lugesime tektsi Rootsis asuva Jäähotelli kohta. Teksti viimane lause oli, et hommikusöök ja saun on hinna sees. Kui ma aga küsisin, kas keegi teist teab, mis asi on saun, raputas viimne kui üks pead. Jah, Mehhikos saune ilmselgelt ei leidu, ega väga ei ole vajadustki, kuna enamiku ajast on siin niikuinii nii soe. Nõnda siis pidingi seletama, mis asi see saun on. Aga te oleks pidanud nägema seda reageeringut kui ma seletasin, et sun on selline ruum, kus on hästi palav, 70-80 kraadi, kus inimesed istuvad mitmekesi ja paljalt ja siis talvel pärast korralikku kehakuumutamist lumehange lähevad hüppama. Nad pidasid mind hulluks, itsitasid ja kihistasid.

Reedel kutsus Erika mind oma perekonna Posadale. Posada tähendab armuandmist, luba enda kodus kellelgi võõral ööbida ja seda lihtsalt heast tahtest. Selle ürituse pidamise juured tulevad loomuikul Piiblist. Mehhiko on väga usklik maa, kus vaid väga harva kohtab inimesi, kes ei kuulu ühtegi religiooni. Nõnda siis eriti jõuluajal võib kõikjal kohata, näha, kuulda Piibliteemalisi dekoratsioone, laule, kaunistusi ja läbiviidavaid üritusi. Nõnda on ka Posadaga. Enne kui Jeesuslaps sündis, pidid Joosep ja Maarja väga pika tee maha kõndima. Kuna Maarja oli väsinud ja kurnatud, siis käisid nad ühe maja juurest teise juurde ja palusid, et inmesed laseksid neil oma kodus peatuda. Igalpool nädati neile aga ust. Seetõttu sündiski Jeesuslaps laps viimaks tallis. Selleks aga, et näidata, et inimesed on sellst loost õppinud ja on nüüd targemad, paremad, siis Posadal viiakse läbi järgmine rituaal. Ühed inimesed jäävad majja sisse, ülejäänud lähevad välja. Seejärel lauldakse üht laulu, kordamööda, kõigepealt need, kes on väljas, seejärel need, kes on sees, vastavad jne. Kõik lõppeb sellega, et armupalujad lastake tuppa. Kõigil on käes ka küünlad ja kogu sündmus on tõesti huvitav jälgida ja kaasa teha, kuigi ma pean tunnistama, et laulu enda viis on lihtsat kohutav. Hääle leelotamine üles-alla, üles-alla ja kui sellele lisaks kõik üksteisest üle üritavad laulda, siis tõttöelda, mind võttis see küll päris muigama.
Teine posada juurde kuuluv traditsioon, on pinatade löömine, purustamine. Eriti pakub ta lõbu muidugi aga lastele. Pinatad on savist nõud, mis on kaetud värviliste paberitega ja tavaliselt selse, hmm.. ümara taevatähe kujuga. Leidub muidugi ka uhkemaid, Spiderman-pinata või Tuhkatriinu-pinata jne. Pinatad on täidetud kommidega ja need riputatakse nööri otsa, õhku. Esimesel katsetajal seotakse silmad kinni ja kätte antakse talle kurikas. Too hakkab sellega õhus vehkima ja üritab pinata tabada, et seda siis tugeva löögi läbi purustada. Nööri aga liigutatakse nõnda siis kõlgub pinata vahepeal üles ja siis jälle alla, või küljele, nõnda ei ole sugugi lihtne pinatale pihta saada. Inimesed, kes aga ümberringi seisavad laulavad üht ergutuslaulu ja aitavad hõigete abil(üles, alla, paremale, vasakule) pimesikul oma sihtmärki tabada. Kui mõne aja jooksul esimene üritaja siiski ei suuda pinatat purustada, siis läheb järgmine proovima. Ja nii edasi, kuni keegi sellega siiski hakkama saab. Võin uhkusega tunnistada, et minu elu esimene pinata sai ka eile õhtul purustatud. Igatahes, kui see katki läheb, siis kukuvad kõik selle sees olevad kommid välja ning seejärel saab alguse tõeline võidujooks ja krahmamine, vaata et ellu jääd. Noored ja ka vanad kõik jooksevad, et endale võimalikult palju saaki kahmata. Seda on nii lõbus-naljakas vaadata!
Nõnda siis see reede õhtu möödus, tõesti oli tore. Sõime tamalesid ja jõime minu lemmikjooki-atolet! Ma pean õppima seda korralikult valmistama ja kui koju tagasi tulen, siis saate kõik
proovida, see on tõesti keelt alla viiv! Mängisime lastega lauajalgpalli ja tantsisime traditsioonilise mehhiko umpa-umpa muusika saatel. See meenutab midagi meie Kukerpillide sarnast, aga siin on tõesti väga popp ja levinud nii vanade kui ka noorte seas. Klubides ja baarides kuuled sa ka neid samu laule. Kujutage nüüd ette, kui meil Hollywoodis Kukerpille lastaks?! Aga siin on see täiesti normaalne. Kantribaarides, kuuluvad kõige selle juurde ka kauboi stiilis kübarad, vööd ja jalavarjud. Eile jagati meilegi kübarad kätte ja tants-trall võis alata. Posadale oli kutsutud esinema ka bänd, mis muutis kogu ürituse veel meeleolukamaks. Tihti jagatakse inimestele veel õhupalle ja maske ja lehvikuid, värvilisi tuustikuid ning muud nodi, mis jällegi tuletab meelde ameerikalikku mõju oma naabrile. Päris humoorikas aga on vaadata, kuidas 60-70 aastased vanamehed, tudisevad tädikesed siis need õhupallid ja tuustikud kätte haaravad ja tantsupõrandale jalga keerutama astuvad. Tegin Rauli kaameraga päris lahedaid pilte, kui ta need mulle saadab, panen üles, siis saate ehk parema kujutluspildi.Õhtu kulmineerus karaokega, mille lõppu me siiski enam ootama ei jäänud, lehvitasin Erika hiiglaslikule suguvõsale hüvastijätuks ja ta tõi mind koju ära.

Lõpetan.

Maya

Jipikajee. Isla Mujeres.

Nõnda siis. Lõpuks võtan end kokku ja lõpetan oma reisikirjeldused.

Jätkan sealt, kus pooleli jäi. Cancuni minekust.

Sõit Cancuni kestis kusagil kahe tunni kanti. Juba teel sinna kahetsesin, et miks ma pidin ometi ära minema. Teised läksid samal õhtul Tulumis kiftile peole rannas, mina aga põrutan üksi suurde linna, mis eeldatavasti on täis uusrikkaid ameeriklasi, kelledest ma kedagi ei tunne ja kellega ma ilmselt kokku ka ei sobitu. Nojah, täpselt nii nagu ma arvasin, nii ka läks.

Peale mõningaid otsinguid, leidsin üles oma hosteli, Blue Hostel oli nimeks. Niipea kui olin oma tuppa jõudnud, tahtsin sealt põgeneda. Pisikesed umbsed toad, tuhat ust, millest pidin läbi minema, enne kui oma tuppa jõudsin. Puhtad ja korralikud voodid, valgete linadega, sinised kardinad, sinised ukselingid ja aknalauad. Toas oli kolm narivoodit, aga mitte ühtegi teist inimest peale minu. Olin vist tervel korrusel ainuke inimene.

Olles tulnud just kõige lahedamast hostelist, kus üldse peatuda võib, mõnusa siseõue, võrkkiikede, väliköögi, väikeste hubaste tubade ja nõnda paljude kiftide inimeste- seljakotituristide ja rastakuttidega, tundus see kõik tõesti ühe halva unenäona.

Peale mõnehetkelist mõtlemist, otsustasin, et sõidan Tulumi tagasi ja lähen parem meie põhamaadegängiga koos peole. Jooksin ruttu alla ja küsisin, et kas neil oleks võimalik mu juba öö eest makstud raha tagastada. Aga näe..tuli välja, et mitte kuidagi ei ole võimalik, ei saa nad miskit teha, sest uba kandsid mu nime sisse. Palusin küll, aga ei aidanud. Õhtu oli ka juba käes ja niisiis otsustasin nördimusega siiski Cancuni jääda.

Läksin siis kuulsat Hotellitsooni vaatama. Jah, kõik mu eeldused olid tõeks läinud. Peale paari ehteid müüva indiaaninaise ja teenindava personali, ei kohanud ma ümberringi mitte ühtegi mehhiklast. Oligi tunne, et olen üheks päevaks Las Vegasesse või Miamisse sattunud. Säravad tuled, kõva muusika, baarid, kus naised tantsimas laudadel, siis need mänguhärjad, mille seljas võid ratsutada ja vaadata kaua aega läheb, enne kui maha kukud ja loomulikult palju, palju pidutsevaid ameeriklasi. Kõik oli tohutult kallis. Ma küll niisama jalutasin seal vaid ringi, ei kavatsenudki kuhugi sisse minna, olin niisama uudishimulik ja nõnda siis küsisin paaris kohas, palju sissepääs on. Kõige vingem klubi, mis turiste nagu magnetiga tõmbab, on The Cocobongo. Sissepääs oli 600 peesot, ehk siis enamvähem ka 600 krooni. Teised kohad jäid ehk sinna 300-400 krooni kanti.

Jalutasin randa. Teel sinna aga kohtasin üht libedat mehhiklasest müügimeest, kelle ülesandeks on rikastele turistidele võimalikult hea hinnaga tuure maha ärida. Jäin temaga veidiks rääkima ning ta kutsus mind ranna juurde, kus tutvusin veel kahe kutiga, kellega ta juba varem siis vist oli juttu puhunud. Nood olid ameeriklased, kusagil 25-aastased. Ja tõesti, see kohtumine jääb mulle küll vist igaveseks meelde, sest ma ei oleks uskunud, et maailmas tõesti nii isekaid ja snooblikke inimesi olemas on. Arvasin, et vaid filmides võid sellist teksti kuulda, mis nende suust välja tuli. Huvi pärast aga jäin nendega siiski lobisema, sest ega mul suurt midagi muud teha ei olnud ja tahtsin kuulda, mida nad siis räägivad.

Nad teatasid uhkustundega, et olid samal päeval just Cancuni jõudnud ja kavatsevad siia nüüd mõneks ajaks siia elama jääda ja seejärel edasi Costa Ricale minna. Neil oli oma elust Ameerikas villand saanud, niisiis olid nad nüüd otsustanud igaveseks sealt ära tulla. Ameerika oli nende meelest liiga piiratud ühiskonnaga, kus inimesed on (pange tähele!) snooblikud ja isekad ja kus ainus, mis loeb on raha ja kus ei anta inimestele üldse arenemisuumi. Nõnda nad siis tulid nüüd Mehhikosse. Aga nad kavatsevad vaid Cancunis peatuda(missiis, et see koht ju vaid kubiseb ameeriklastest) ja muid paiku nad ilmselt vaatama ei lähe. Neile siiski meeldib, et omad inimesed on ka ümber.

Nad tahavad hispaania keele ära õppida, aga kohalikega nad eriti suhelda ei taha. Nad on ebameeldivad ja tihtipeale vaesed. Lisaks võivad nood neid alati röövida tahta, sest nad näevad neis vaid rikkaid ameeriklasi.

Mehhiklasest libe müügisell pakkus välja, et läheksime linna keskusesse peole, peaks ühe õige mehhiko stiilis peo maha. Algul jäid meie sõbrad Alan ja Nick nõusse. Yeah, okay lets party. Cool. Lets party all night! Minu hostel asus samuti keskuses, niisiis mõtlesin, et võin ju nendega koos tagasi minna. Keskusesse tuli aga bussiga sõita. Niipea, kui tuli välja, et nad peavad bussiga sõitma, jäi plaan katki. No way. We wont take a bus! Its dirty and there are locals and they will probably rob us! Ütlesin, et kui mina noor tütarlaps saan üksinda bussiga sõidetud, siis mis neil viga peaks olema. No, no. If we have to take a bus, then we definetly wont go! And anyway, we have partyplaces right here as well! Lets better do an american party! Nojah, nõnda siis see plaan katki jäigi. Rääkisin neile veel, et järgmisel päeval kavatsen Isla Mujeresele minna. Vastuseks sain: Yeah, cool! Its a cool place. There is this one cool restaurant on the island! Just maybe you dont want to stay there very long, because you know, there are many local people and these indians and they are poor, so maybe you dont want to see them! Nojah siis. Ütlesin, et ma võtan siiski riski ja lähen vaatan selle koha üle.

Ow, and if you dont want to go to your hostel, you can stay in our hotelroom. We have a really chill place, with a view to the sea and everything, because probably you have bugs in your hostel.

Nõnda, mu mõõt sai täis. Ütlesin siiski, et lähen ja üritan selle öö üle elada. Keeldusin viisakalt nendega peole minemast ning jooksin bussi peale. Jõudsin oma hostelisse, oma tuppa, mis siiski tundus mulle tol hetkel ööbimiseks tuhat korda etem, kui nende idiootide kasvõi kõige uhkem hotellituba. Peagi jäingi juba magama. Enne aga kirjutasin kogu jutu, mis nad rääkinud olid, ülesse, sest ka sellised kohtumised on omamoodi kogemus. Kõik tuleb siin ilmas ära näha!

Järgmisel hommikul olin kahevahel. Kas minna üheks õhtuks Playa del Carmenisse ja kohtuda teistega, kes Tulumist sinna edasi olid läinud või suunduda otse edasi Isla Mujeresele(Naistesaarele). Lõpuks aga otsustasin otse saarele minna. Praam viis mind üle mere ja peale mõningaid seiklusi olingi kohal. Otsisin üles hosteli, kus ööbida kavatsesin. Poc-na. Esimesest hetkest sinna sisse astudes tundsin, et tänu taevale, ma olen täpselt õiges kohas. Õhkkond oli sarnane sellele, mis oli olnud Tulumis. Valged majakesed, rand 100 meetri kaugusel, rannas mõnus baar, kus õhtuti muusikat mängiti ja tantsida sai, siseõu, kus võisid jällegi võrkkiiges lebotada, mängude ruum, kus sai piljardit või pinksi harjutada ja palju toredaid seljakotirändureid!! Nägin palju samu nägusid, keda ka Tulumis olin kohanud. Lisaks ka jälle Danieli. Mäletate, eelmises postituses rääkisin, et kohtasin tedagi juba Tulumis ning saime hästi läbi. Nüüd oli nii hea meel teda uuesti näha.

Läksin randa. Käisin ujumas. Päike oli sel ajal just loojumas, niisiis oli tunne imeline.

Õhtul istusime niisama ja ajasime juttu. Charlotte oli ka siia tulnud, keda juba Tulumis oin kohanud. Tore tüdruk, samuti Saksamaalt nagu Danielgi. Ka Gizzy oli sealt pärit. Britney Kanadast. Fabio Šveitsist. Nõnda siis kujuneski välja meie Isla Mujerese gäng.

Kõik need kolm päeva saarel olid tõsised puhkamise päevad. Päevadläbi me ei teinud suurt midagi. Käisime rannas, istusime rannal, ajasime juttu, õhtul käisime rannabaaris.

Esmaspäev oli veidi aktiivsem. Otsustasin oma viimase päeva puhul midagi ette võtta. Rentisin mopeedi. Algul käisin ja tegin üksi saarele ringi peale. Teisele ringile aga võtsin Danieli ka kaasa.

Kui meie hostel asus saare põhjatipus, siis sõitsime lõunatippu, kust avanes uhke vaade Cancunile ja kus nägin ka seda restorani, mida nood ameeriklased mulle kirjeldanud olid. Muidugi neile meeldis see koht, siit avanes ju vaade Cancunile:D

Samas aga tuleb möönda, et koht oli tõesti kena, sai ka majaka otsa ronida ja kõrgemalt vaadata. Tugevad ja jõulised lained peksid teravate kaljunukkide vastu. Iguaanid ronisid kaljude peal. Ilm aga oli päris tuuline.

Sõitsime veidi edasi ja leidsime end ühest kivisest rannast, mis aga lähemal uurimisel oli üle kuhjatud merekarpidega. Aga milliste merekarpidega! Hiiglaslikud, erineva kujuga, erinevates värvides. Korjasin terve suure kotitäie. Kui kohvrisse mahub, siis üritan ikka võimalikult pajud neist ka koju kaasa võtta.

Õhtul käisin veidi šoppamas. Ostsin endale maailma kõige ilusama kollase käsitsitehtud traditsioonilise mehhiko kleidi. Ma lihtsalt armastan seda kleiti! Armastasin esimesest hetkest, kui seda nägin. Niisiis, sain sellega terve õhtu ringi ilutseda. Läksime rannabaari, kus õhtul toimus väike salsakursus. Õppisime Danieliga paar uut uhket liigutust, mida siis terve õhtu harjutada sai. Magama läksime kõik alles kella 4 paiku hommikul.

Tõusma pidin aga juba kell 6. Lennuk läks järgmisel päeval kell 1, Cancuni lennujaamast. Niisiis võite ette kujutada mu ehmatust, kui ma kell 9 silmad lahti tegin ja avastain, et mu telefoni aku oli tühjaks saanud, niisiis olin sisse maganud. Sain oma asjad 5 minutiga kokku pandud ja ruttasin paadisadamasse. Nägemiseni jätmiseks läks aga ka siiski veel aega, niisiis jõudsin alles kella kümnesele praamile. Pool 11 olin Cancunis. Mõtlesin, et ei hakka riskima igasugu busside võtmisega, niisiis kauplesin taksojuhilt võimalikult odava hinna, haarasin veel kaks turisti kampa, kes ka lennujaama poole teel olid, ja nõnda siis saimegi päris kärmesti kohale. Lõpuks oli mul veel päris tükk aega oodata, enne kui lennuk väljus. Aga päris korralik ehmatus oli see ikkagi hommikul!

Nõnda siis sõitsingi tagasi Mexico Citysse ja sealt bussiga Queretarosse. Juba kella 8 paiku jõudsin kohale. Mu puhkus oligi läbi saanud. Leinan seda siiamaani taga. See oli küll kõige vingem, põnevam, ilusam puhkusereis, millel mul on õnnestunud käia.

Nüüd olen juba peaaegu terve nädala jälle Queretaros olnud. Harjutasime pastorelat, andsin inglise keele tunde. Eile, laupäeval, käisime Erika ja tema peika Rauliga laadal. Suur, igaaastane jõululaat. See oli täitsa lõbus. Käisin ameerikamägedel ja sõin gorditasid.

Tänane päev möödus vaikselt.

Õhtul tähistati meil teist adventi. Ühel lauakesel ülemisel korrusel koridoris on neli küünalt, täna süüdati neist siis kaks. Kõik laulsid ja lugesid piiblist katkendeid. Palveid. Ilus oli vaadata.

Aga homme pean tõusma kell 6! Annan tehases tundi. See vist on mu viimane tund seal, nii et pean nüüd veel ruttu midagi lahedat välja mõtlema, mis nendega teeme.

Jällelugemiseni,

Maaja

Tudududuu, Tulum.

Nõnda siis. Kaks päeva tagasi jõudsin reisilt tagasi. Ma arvan, et see oli mu parim puhkusereis, milest mul üldse kunagi on õnnestunud osa saada. Ma nägin paiku, mis olid lihtsalt võrratud! Enam kui võrratud. Uskumatult ilusad. Uskumatult põnevad. Jah, ma jäin väga rahule. Ja samas oli ka tõsiselt kahju tagasi tööle naaseda ja järgmise päeva hommikul kell 7 juba tundi minna andma. Aga mis seal parata, kõik head asjad saavad kord otsa. Nii nad vähemalt ütevad, kuigi ma ei tahaks seda sellegipoolest täielikult uskuda. Ning ega ma olen ju siiski veel siin, Mehhikos, ja paljugi põnevat on veel kindlasti ees!

Minu eelmine postitus lõppes sellega, et olin oma reisi poolepeal. Jah, tol õhtul tulid Jan ja Fery Tuxtlasse, me läksime veidikeseks välja, istusime pargis ja lollitasime niisama ringi. Magama aga vajusime ka suhteliselt ruttu.
Järgmise päeva hommik möödus suurt mittemillegagi tegeledes. Logelesime, venitasime tükk aega, enne kui üldse midagi ette võtsime. Lõpuks käisime jälle internetis, ma panin oma osad pildid cdle, sest mälu oli täis saanud. Siis käisime Janiga söömas ja läksime muuseumit vaatama. Tuxtla regionaalmuuseum. Enne muuseumit aga kohtasime ilusat botaanikaaed-parki, kus me kõigepealt päris kaua aega veetsime. Nojah, Janil läks prügi silma ja siis ta oli seal üks silm kinni ja valus enamuse ajast, aga mina nautisin seda parki väga. Kõrged puud, loojuv päike. Muuseum ise nii huvitav ei olnud, seda tõendas ka fakt, et me olime seal vist küll ainsad külalised. Vaatasime siiski ringi, nägime beebimuumiat ja mõnd päris huvitavat mayade kultuurist pärit eset ning tulime siis tulema. Saime Rafaga kokku ja läksime filmi vaatama. Oli tõesti hea film. Rääkis linnast, kus kõik inimesed peale ühe mingi saladusliku viiruse tagajärjel pimedaks jäid. Vahepeal oli ikka päris õudne ka või pigem jälk. Eks ma siis pigistasin julgustuseks vahepeal Jani käsivart ja vaatasin siis siiski hambad ristis edasi. Seegi õhtu möödus väga rahulikult, pärast istusime jällegi pargis ja läksime vara magama. Mina pidin ju ka järgmisel päeval juba kella 5 paiku tõusma, et Palenquesse suunduvale bussile jõuda.

Hommikul jätsin kõigi uniste poistega jällenägemiseni ja võtsin takso bussijaama. Sõit Palenquesse kestis 7 tundi. Ma aga olen juba nii harjunud nende pikkade vahemaade sõitmisega, et 7 tundi on tegelt suhteliselt kökimöki. Palenquesse jõudsin keskpäevaks. Algul oli veidi küll kurb sinna uuesti saabuda, alles nädal aega tagasi olin seal koos kõigi teistega olnud, nüüd aga olin täiesti üksi. Panin oma kotid pakihoidu ja läksin Agua Azuli suunduvat bussi otsima. Õnneks leidsin ühe õige pea ja 1,5 tunnine sõit vist küll maailma kõige käänulisemal otse mäeveerel asuval teel võis alata. Vahel oli ikka päris kõhe vaadata seda järsakut, mis otse su kõrvalt kuristikku langes, aga mis seal ikka, tuli lihtsalt loota, et bussijuhil uni peale ei tuleks. Seal ma siis istusin kahe mehhiko vanamehe vahel ja põrutasin siniseid vetevälju vaatama. Tegelikult on need teed päris ohtlikud ka ühel teisel põhjusel. Nimelt on Chiapas ja erit´i see ala tuntud oma aktiivse Zapata-liikumise poolest. Zapatad on mehhiko äärmusrühmitus, mis juba aastakümneid tagasi moodustati ning mis siiamaani protestib valitsuse vastu ning nõuab indiaanlastele rohkem võimalusi. Enamus rühmituse liikmeid tulevad ka indiaanikogukondadest. Vahel aga võivad nad olla ka turistidele ohtlikud, tuleb ette röövimisi, proteste ja inimröövegi. Palenque ümbruses leiavad tihti aset nn bussiröövid. Teele asetatakse puu, nii et bussijuht peab bussi peatama, siis aga astuvad bussi järsku sisse relvastatud mehed, kes kõik bussis olijad paljaks röövivad. Mul aga vedas. Ei sattunud ühegi sellise otsa. Küll aga kuulsin ühelt kutilt lugu, kuidas tema tuttavaga oli see juhtunud.

Igatahes, nüüd siis Agua Azulist. See oli silmipööritama panevalt ilus paik. Võimsatest koskedest veeres lahinal alla tonne ja tonne helesinist vett. Samas aga oli võimalik seal vees ka ujuda, mis tegi asja eriti põnevaks. Nõnda ma siis seal muudkui hüppasin köiega vette ja sulistasin ringi. Tegin paari turistiga tutvust, et need minust paar pilti ka võtaksid. Kohtasin kolme venelast.
Ja siis Jose Ricardot. Nojah. Siit õpetus, et ära lase endale kunagi midagi välja teha.

JoseRicardo oli 40 aastane mehhiklane, kellelt ma samuti palusin, et ta minust ühe pildi teeks. Hiljem kui hakkasin tagasi Palenquesse sõitma, siis ta hüppas mulle kõrvale ja ütes, et nad lähevad väikese minibussiga, kui ma tahan, siis võin nendega tagasi sõita. Eks ma siis haarasin võimalusest ja sõitsin nendega tagasi. Jõudsime Palenque bussijaama, kust ma kahe tunni pärast pidin järgmise bussi edasi Tulumi võtma. Öö kavatsesingi bussis sõites veeta(14 tundi!). Olin siis JoseRicardoga viisakas, sõbralik, sest sain nendega ikkagi tasuta tagasi. Tema ja ta ema ja isa pidid bussi Guadalajarasse võtma. Eks me siis istusime ja jutustasime seal, kuni ühel hetkel JoseRicardo järsku püsti hüppas ja teatas, et ei, ta ei lähe ikkagi koju Guadalajarasse, vaid ta helistab oma tööle ning palub ühe päeva puhkust juurde ja tuleb minuga hoopis Tulumi. Mulle ei antud mingit võimalus sõna sekka öelda. Nõnda siis juhtuski, et ma sõitsin koos JoseRicardoga Tulumi. Kuigi ega ma üldse eriti ei tahtnud, et ta minuga kaasa tuleks. Ehk oli tore temaga paar sõna vahetada, aga mitte midagi enamat. Niisiis ma ignosin teda enamuse bussisõidust ja ka Tulumi jõudes olin suhteliselt vakka. Otsisime ülesse The Weary Traveler hosteli, mida mu Lonelyplanet oli soovitanud. See paik oli suurepärane. Ehtne ja ehe, täis seljakotirändureid ja hipisid. Tundsin end seal esimesest hetkest saati hästi. Suur siseõu, kus puude varjus võis võrkkiiges lebada ja suur väliköök, kus iga päev võis tasuta hommikust süüa. Ja seda tõesti rikkalikult. Ka õhtuti tegime seal endale ise süüa, see oli nagu rohkem selline seltsiv tegevus, mitte igav ja tüütu kohustus.

Igatahes, parasjagu kui sinna kohale jõudsime oligi hommikusöögi aeg, niisiis läksime JoseRicardoga hommikust sööma. Köögis kuulsin järsku kedagi soome keeles rääkimas, tundsin heameelt ja küsisin minu kõrval seisvalt kutilt, et kas olete soomlased. Minu üllatus oli suur, kui ta teatas, et tema sõber küll aga tema on Eestist pärit! No tere Risto! Oi mul oli hea meel. Minu esimene eestlane keda olen kohanud oma Mehhikos viibitud aja jooksul. Hüppasin heameelest talle kaela. Mõne aja pärast tuli buss, mis inimesed hostelist randa transpordib. JoseRicardo aga oli parasjagu vetsus ja kuigi ma talle hüüdsin, et buss kohe tuleb, siis ta kahjuks sellele ei jõudnud. Niisiis ma läksin koos Risto ja Eeduga randa.

Mul vajus tõsiselt suu lahti kui esimest korda seda nägin. Helehelesinine vesi ja suured valged lained, liiv, mis on valge kui lumi ja pehme nagu beebipuuder, päike, mis soojalt paitab kogu su keha ja tuul, mis õrnalt peletab kuumust eemale. Ma olin paradiisis.
Veetsime pool päeva rannas ja läksime siis tagasi hostelisse, et miskit süüa. Jepikajee, JoseRicardo oli vist mõistnud, et ma ei ole vaimustuses temaga ringi hängimisest, nõnda siis oli ta lahkunud juba samal päeval.
Hiljem pöördusime veel tagasi randa, poisid käisid ujumas, mina pikutasin niisama palmi all.
Õhtul tutvusin rootslase Jonasega, kes meie põhjamaa gängi väga hästi sulandus. Tema ning veel paari inimesega sõitsime öösel Playa del Carmenisse, et kuhugi tantsima/pidutsema minna. See asub Tulumist kusagil 40 km kaugusel ja on üks kõige tuntumaid pidutsemiskohti kogu ümbruses. Jah, ma ei saa kurta, seal oli tõesti palju kuhu minna ja mida teha.

Kui tagasi pöördusime, sõitis meie autojuht aga kogemata 60 tsooni alas 80nega, sest ta ei olnud märganud kiirusepiirangut. Nõnda siis pidas politsei meid kinni. Nõuti 3000 krooni. Tal ei olnud nii palju anda, niisiis ta küsis kas vähemaga ei saaks. Politsei teatas, et hea küll. 1000 krooni. Muidu viime politseijaoskonda ja tuleb suur jama. Lõpuks aga andis ta politseinikele 500 krooni, need olid õnnelikud, et said jälle midagi omale taskusse pista ja me sõitsime edasi. Mingit ametlikku protokolli ei kirjutatud, mitte midagi. Lihtsalt väike sularahas preemia valvsatele mehhiko politseinikele. Kohutav. Korruptsioon möllab siin ikka meeletult.

Järgmisel päeval. Teisipäeval, läksin hommikul randa. Istusin kolm tundi pilti maalides ja seejärel kohtusin jälle Risto ja Eeduga. Läksime koos tagasi linna ja hosteli. Õhtu möödus ka rahulikult, rääkisin paljude huvitavate inimestega. Uskumatu kui tihti võib kohata lugu inimestest, kel lihtsalt on oma tööst ja elust siiber saanud, nad on kõik oma vara maha müünud ja lihtsat reisima tulnud. Kohtasin ka näiteks ühte kutti, kes on juba 8 aastat ringi reisinud ja tüdrukut, kes kümme aastat maailmas ringi seikleb ning vaid enda tehtud ehetest elatub. Aga ka nõnda võib elada ja ma leian, et mõneti võib see olla suurepärane elu. Näha nõnda palju! Mind tõesti innustasid kõik need lood, ehk küll mitte päris samades jälgedes käima, kuid kindlasti rohkem reisimist ning seiklemist ette võtma. Samal õhtul tutvusin ka Danieliga, kes on sakslane. Temaga kohtusin paari päeva pärast uuesti Isla Mujeresil, kus terve aja koos ringi hängisime, aga sellest veidi aja pärast. Praegu olen siiski jutujärjega veel Tulumis.

Kolmepäev oli kõige põnevam päev. Läksime Akumali, ka norrakad Öinstein ja Eilev liitusid minu ja Eedu ja Ristoga. Meil kujuneski välja selline kuueline seltskond(kui rootslane Jonas kaasa arvata), kellega kõik need viis päeva koos olime. Akumalis rentisime snorkeldamisvarustuse ja sukeldusime veealust maailma avastama. Ja see oli tõesti lahe! See oli nii lahe, et ma ei suuda teile kirjeldada kui lahe! Seda peab ise nägema. Ujuda suurte merikilpkonnadega ja koralliriffide vahel ja koos kõigi kalakestega Nemo filmist. Näha suurt barrakuudat ja raikala ja korjata merepõhjast merikarpe ja sukelduda põhja, et tindikala lähemalt uurida. Ulala, see oli nii vinge. Öinsteinil oli veealune kaamera ka, niisiis ta tegi päris palju fotosid ja videosid, kaladest ja meist ka. Varsti loodan, et ta saadab mulle ka need, siis saan ülesse panna. Veest väljas aga oli koguaeg palav, nõnda siis veetsimegi enamuse ajast vees. Ka snorkeldamisvarustust võisime terve päeva jooksul kasutada, niisiis saime merepõhjas ringi vaadata nii kaua kui süda lustis.
Õhtul mängisime hostelis piljardit, tegime mitmeid turniire, khmkhm, ma võitsin enamikud oma mängud ja tegin enamusele poistest koguaeg pähe. Mulle meeldib võita! Ma tean jah, et ma ei ole hea kaotaja. Aga kui ma võidan siis olen ma jälle hea seltskonnakaaslane, rõõmus ja lõbus. Nõnda ma siis olin sel päeval päris rõõmus ja lõbus.

Neljapäeval käisime Jonase ja norrakatega jälle Tulumi rannal. Iga päev Tulumis oli rannapäev. Aga mulle meeldis! Kõigepealt lesisime niisama päikese käes, poisid mängisid jalgpalli, kusjuures Jonas ja Eilev on mõlemad selles tõesti profid, niisiis ma ei hakanud parem oma olematuid võimeid sel spordialal näitama ja jäin majesteetlikult päevitama. Vahepeal klõpsutasin neist veidi pilte ja käisin niisama ujumas. Paari tunni pärast võtsime ette retke Tulumi varemete juurde. Kuna me ei tahtnud sissepääsu eest maksta, siis lähenesime merekaldal asuvatele varemetele mere poolt. Mööda kivist kaljuseina. Seal oli siiski aga täitsa võimalik kõndida ja vaatepildid, mis avanesid, olid jällegi lummavad, niisiis oli see seda tuhat korda väärt. Varemed ise oli ka kiftid, kuigi minu jaoks varjutas jällegi mere ja kaljude võlu varemete aastatuhandete väärtuse.
Eelmisel päeval olime rannas olles kohanud kahte kitarridega rastakutti. Ma laenasin ühelt kitarri, et veidi mängida. Hiljem ajasime ka natuke juttu. Nõnda siis neljapäeva õhtul sattus mu kätte flaier, mis teatas ühes baaris esinevatest hispaaniast pärit muusikutest ja minu suureks üllatuseks olid pildil samad kutid, kelle kitarriga ma eelmisel päeval mänginud olin. Nõnda siis läksime neid kuulama. Muusika oli tõesti meeleolukas, tuntud mehhiko ja laiemalt ladina-ameerika laulud, mis oli hispaaniapäraselt flamenko rütmi omandanud. Tantsisime palju. Minul palus üks esinejatest isiklikult ühe suurepärase salsatantsijaga tantsupõrandale astuda. Niisiis kõik tõmbusid meie ümber ringi ja saja saatva silmapaari ees pidime esitama ühe hoogsa tantsu. Minu salsaoskused on küll mehhikosse saabumise ajast saati paranenud, aga pikk tee on veel minna. Õnneks aga on päris lihtne tantsida, kui sul on hea partner, kes sind kindlalt suunab. Nõnda mul siis vedas, päris hästi tuli meil kokkuvõttes välja. Ta oli minust küll peajagu lühem ja seetõttu lõin paar korda oma küünarnukiga talle kogemata vastu kukalt, aga ta oli väga mõistev ja andestav, niisiis tantsisime veel hiljemgi.

Jägmisel päeval mõistsin, et kui sealt kohe ei lahku, siis jään oma puhkuse lõpuni sinna peatuma. Niisiis pakkisin pooleldi vastu tahtmist asjad, et siiski ka muid kohti näha. Enne aga läksime veel poistega hommikul Akumali, et korra snorkeldada. Kurb oli nendega hüvasti jätta. Kes teab, kas neid veel kunagi üldse näen. Loodetavasti. Aga ilmselt ei juhtu see siis enam Kariibimere kaldal. Võtsin collectivo (meie mõistes marsa) Cancuni.

Homme kirjutan edasi. Täna olen lihtsalt liiga väsinud. Homme hommikul pean päevakeskusesse ka minema. Juba järgmisel neljapäeval esitame pastoraali, niisiis on kolekiire ettevalmistustöö praegu käimas. Iga päev.

Besos, abrazos, buenas noches
Maya

L2ksin reisile. Alustasin eelmisel reedel sellega, et s6itsin 17 tundi bussis. Kolm tundi Mexico Citysse ja sealt 14 tundi Palenquesse, mis asub Chiapases.
S6it oli ikka t6esti pikk, aga yleelatav, j2llegi t2nu nendele mugavatele pikamaa bussidele.
Sain endale bussis s6bra ka, Eleazar on tema nimi, ta on Veracruzist p2rit aga 6pib Mexico Citys.
Sain tema peal oma kaarditrikke harjutada. Sellest on saanud nyyd mu uus hobi. Ja ma ei taha kyll kelkida, aga mul on edu! Inimeste silmad l2hevad h2mmastusest suureks ja suud vajuvad lahti, n2hes kuidas ma j2llegi nende kaardi l2bi imenippide 2ra arvan. See on nii l6bus. Kui minust ei saa n2itleja, siis saab minust ehk mustkunstnik.

Palenques pidin veel ligikaudu kolm tundi ootama, enne kui teised Tuxtlast kohale j6udsid. L6puks oli kamp koos. Martha buss j6udis ka veel ning olidki k6ik olemas. Mina, Martha, Rafa, Jan, Fery, Martin, Yu, Ari, Mari ja Cinthya.
Niisiis v2ike lyhitutvustus. Jan, Fery, Martin, Yu, Ari ja Mari on samuti vabatahtlikud.
Martha tootab Siijuve(meie vastuv6ttev organisatsioon) kontoris.
Rafa ja Cinthya on Chiapase koordinaatorid. Need, kes aitavad vabatahtlikke, kes tootavad Chiapases.

Palenques oli tohutult niiske 6hk. Tundsin seda esimese asjana kui bussist v2ljusin. Ymberringi laius troopika, troopilised puud, p66sad, lilled, linnud, loomad. Palenque ise on pisike linn ja mitte just millegi poolest eriti kuulus, t2htsad on aga linna l2histel asuvad pyramiidid ja lyhikese s6idu kaugusel asuvad Misol-Ha ning Agua Azul. Meie oobimiskoht asus s6na otseses m6ttes keset dzunglit, oobisime pisikestes majakestes. Pisikesed teerajad viisid majade juurde, paljudel majakestel olid palmipuulehtedest katused. Tuba ise kyll ei olnud midagi erilist, pigem veidi vana ja v2sinud ilmsega, aga see-eest ymbrus varjutas selle oma ilusse. Vannitoa aknast avanes vaade k6rgetele puudele, lopsakate lehtede ja v22tidega. Lyhikese jalutusk2igu kaugusel, majutuskoha alal, asus kohvik. Samuti loodusesse mattunud ja samas ylim6nus koht.

Juba lyhikese ajaga olid k6ik riided seljas m2rjad, sest 6huniiskus oli n6nda suur. Aga sellest ei olnud hullu, sest v2ljas oli soe. Peale asjade 2ra panemist, s6ime kohvikus hommikust ja l2ksime siis pyramiide vaatama. Need asusid vaid 10 minuti s6idu kaugusel meie oobimiskohast.
Nood olid muidugi ylivinged- k6rged, majesteetlikud, aastasadu vanad, mattunud sygavale vihmametsade keskele. Tegime palju pilte, varsti luban, et panen need ka yles, aga pean k6igepealt pildid fotokast arvutisse laadima.
Olime t2htsamatele pyramiididele ringi peale teinud, kui j2rsku kerkis tugev tuul, taevas l2ks hetkega pilve ja hakkas sadama tugevat troopilist vihma. Jooksime nii kuis jaksasime kuid l2bim2rjaks saime ikkagi. N6nda l2bim2rgadena siis saabusime tagasi oma majakestesse. Puhkasime veidi ja l2ksime siis 6htul j2llegi kohvikusse. Kuna elekter oli 2ra, siis olid k6ikidel laudadel kyynlad, k6ik n2gi v2ga hubane ja m6nus v2lja. Peagi astusid lavale esinejad, mis andis meile v6imaluse tantsida gumbia, salsa ning hoogsa trummimuusika saatel.
Oeh, te oleks pidanud neid trummipoisse n2gema. Paljaste ylekehadega, kyynlavalgel, sokolaadipruunid ja k6igest j6ust trumme tagumas. MMM. Muud ma ei ytle. Hiljem n2itan aga pilti ka! Veel tehti tuleshowd. Yks naine keerutas p6levaid t6rvikuid enda ymber nii osavalt ja kiiresti, et see pani k6iki imestuma, h2mmastama ja lummas meid t2ielikult. Mind v2hemalt kyll. Igatahes oli supertore 6htu. Muy chido! Nagu Mehhikos oeldaks selle peale.

Oosel aga hakkas vihma sadama ja vihma sadas ka hommikul kui 2rkasime. Ja n6nda t6otas j2tkata ka terve p2eva. N6nda siis v6eti yhiselt vastu otsus, et Agua Azul ja Misol-Ha j22vad seekord 2ra, sest sellise ilmaga ei saaks neid 6igesti nautida. Olin kyll kurb, kuid mind troostis m6te, et kui ma nyyd Cancuni l2hen, siis saan v6ta bussi k6igepealt Palenquesse ja need ikkagi 2ra n2ha, sest Palenque j22b Tuxtlast Cancuni minnes teepeale. Terve pyhap2eva s6itsime bussiga, v2ljas muudkui sadas ja sadas. 6htuks j6udsime Tuxtlasse. Isegi siin oli yllatavalt jahe, sest tavaliselt peaks siin alati v2ga palav olema. L2ksime Rafa juurde, kus enamik meist sel korral ka oobis. Kuna me polnud terve p2eva mitte midagi teinud, siis otsustasime, et see tuleb tasa teha, niisiis korraldasime suure peo. Magama l2ksime alles kella 6 paiku hommikul.

Esmasp2eval k2isin ma San Christobalis. Martha, Rafa ja Ariga. San Christobal asub yle 2000 m k6rgusel merepinnast, samas kui Tuxtla j22b vaid 500 meetri kanti. Samas on sinna Tuxtlast vaid poole tunni bussis6idu tee. (See aga l2heb j2rsult m2kke). San Christobalis oli v2ga kylm. Seal on alati v2ga kylm, sest see asub nii k6rgel. Aga mulle seal v2ga meeldis. See oli esimene paik, kus n2gin Mehhikos sygist. Jah, ehtsat sygist. Lehed olid v2rvilised ja osad langenud. V2ljas oli jahe. Ehtne sygis. Linn ise on v2ike, aga v2ga popp turistide seas. Jah, peat2naval v6ibki rohkem turiste kui kohalikke kohata. K2isime kohalikul turul, kust v6is leida suurep2rast indiaanlaste k2sitood. Ahjaa, ja turul n2gin kahte soomlast. Miski asi maksis kymme peesot, niisiis, kuulsin neid "kymme" lausumas. Nonii, kohe oli k6rv kikkis ja sellele j2rgnes terve soomekeelne s6nadevaling, niisiis v6isin olla veendunud, et tegu on t6esti meie naabritega. Missiis, et nad olid v6hiv66rad ja isegi mitte eestlased, aga ikkagi kodule l2hedalt p2rit, seet6ttu oli nii hea neid n2ha. R22kisime veidi juttu ja l2ksime siis igayks oma teed. Aga hea tunne j2i sisse.
Siis k2isime kohvikus istumas(sest v2ljas kiskus juba t6esti v2ga kylmaks). Istusime ja asjasime juttu. Mitu tundi kohe. L6puks aga oli aeg tagasi poorduda. Tuxtlasse j6udes olin nii v2sinud, et j2in kohe magama. Ma olen siin yldse kuidagi kummaliselt tihti v2sinud. Iga p2ev pean l6unauinakuid tegema. Siin on siiski teine kliima, ja enamasti p2eval v2ga palav, ehk siis seet6ttu. Yldiselt v6ib Mehiko kliimat iseloomustada s6naga- etteaimamatu. Sest t2pselt nagu San Christobalis v6id sa kylmast l6diseda, siis j2rgmine hommik Tuxtlas(maini veel kord-poole tunni tee kaugusel. Nagu Tallinn-Keila) v6id sa p2ikeserabanduse saada.

Teisip2ev. Hommikul k2isin Mari ja tema s6branna Liziga soomas ja linnapeal. Nad on m6lemad belglased ja siin vabatahtlikud. Nad saabusid aga alles hiljuti, t2psemalt viis n2dalat tagasi.
Seej2rel plaanisin loomaaeda minna, sest Tuxtla on tuntud oma uhke loomaaia poolest, aga j2tsin selle siiski teiseks korraks, sest eelistasin paaritunnilist l6unauinakut. 2rkasin yles kella 4 paiku ja m6tlesin, mis nyyd teha. Jan oli mulle just s6numi saatnud, niisiis m6tlesin veidi ja otsustasin, et l2hen juba samal 6htul tema projekti. Mudiu pidin alles j2rgmisel p2eval minema.
S6itsin Coitasse. See asub tunni aja kaugusel Tuxtlast.

Ainuke vaba koht bussis paistis olevat yhe magava vanamehe k6rval. Niisiis libistasin end temast mooda ja istusin akna all asuvale istekohale. Vanamees 2rkas yles ja hakkas minuga jutustama. Kust sa p2rit oled, sa oled kena tydruk jne jne. Jutt, mida nad siin alati sinuga r22givad. Siis vajus ta uuesti magama. Yhel hetkel aga t6stis oma k2e minu p6lve peale. T6stsin selle koha sihikindlalt sealt 2ra, vaikselt liibus ta aga ikka mulle l2hemale. N6nda ma siis olin seal nurka surutud nilbe, ilmselt ka purjus vanamehe ja akna vahel. L6puks aga j6udsime 6nneks ikka Coitasse. Jan pidi mulle vastu tulema, aga ta ei olnud veel kohale j6udnud. Niisiis nilbe vanamees j2i minuga juttu puhuma. Kysis, et keda ma ootan ja kas ma ei tahaks temaga koos tema juurde minna. Ta v6iks mind oma poegadele tutvustada ja..ja yldse oleks jube tore. Ma keeldusin mitu korda viisakalt aga ta k2is ikka muudkui peale. See oli peaaegu koomiline. Tihtipeale leidub siin mehi, kes sulle "Hola Gyerita" h6ikavad v6i vilistavad, aga ei juhtu v2ga tihti, et nad nii j2rjekindlad on. L6puks aga 6nneks siiski saabus Jan ja ma p22sesin oma 60-aastase v6rgutaja kyysist.

Jani projekti nimi on "Hogar Infantil". "Laste varjupaik".
See asub otse yhe k6rge-k6rge m2e jalamil, miljoni dollari vaatega kohas, veidikene Coitast v2ljas, kuid k6ndimistee kaugusel. Juba kohe algusest peale m6istsin, kui v2ga tal vedanud on. Koht oli superilus, lapsi oli kyll jube palju(ligikaudu 80) aga nad k6ik olid r66msameelsed ja s6bralikud. Alguses muidugi saatsid mind tuhat uudistavat ja kahtlustavat pilku, aga kui olin nendega veidi l2hemalt tutvust teinud, leidsid nad 6nneks, et ma olen t2itsa "chido chava". Oobisin ma yhes toas ameeriklasest vabatahtliku Michellega.
J2rgmisel hommikul 2rkasin juba varakult, t2hendab k6ik 2rkasid varakult, sest neile oli see yks tavaline kooli/toop2ev. S6ime kella 7.30 paiku hommikust ja l2ksime siis Janiga jalutama. P2evavalguses n2gi kogu koht muidugi veel maalilisem v2lja. K6rge m2eahelik, majakesed, kus lapsed elavad, karjamaad ymberringi, lehmad neil ammumas. Ronisime veidi k6rgemale m2e otsa, kust avanes eriti ilus vaade. Istusime ja lihtsalt olime. Nautisime hetke.
Kell 10 oli Janil inglise keele tund, niisiis ma l2ksin seda vaatama. Huvitav on n2ha, kuidas teised oma inka tunde annavad, sest minagi ju selle ametiala esindaja praegu.
Hiljem k2isin ka Fery tundi vaatamas(Fery tootab jah ka samas projektis). Kui Janil on k6ik rohkem plaanip2rane, siis Fery on suur improviseerija. Ta ei teadnud tunni alguses yldse millest ta r22kima hakkab ja tund l6ppes hoopis sellega, et m2ngisime s6na 2raarvamism2ngu lihtsalt hispaania keeles ja r22kisime maailmast. Aga vahel on n6nda ka tore. Igatahes oli m6nus nende tundides olla. Vaatasin ka kuidas nad oma pastorelaks harjutasid.

6htul n2itasin lastele oma kaarditrikke ja m2ngisin Jani ning yhe v2ikese mehhiklasega korvpalli. 6petasin nad "Seitset" m2ngima. Kolm m2ngu neljast ma v6itsin! Hahaa, mu korvpalli m2ngimise anne on avaldumas. Enne magamaminekut l2ksime istusime Janiga veidi aega veel yleval, arvuti taga, vaatasime pilte ja videosid yksteise kodudest, s6pradest, perekondadest. Neljap2eva hommikul toimus Coitas suur paraad. K6ik koolid olid ette valmistanud tantsukavad, mida siis publikule esitati. See oli v2ga palav p2ev, p6letasin oma n2ogi 2ra. Peaaegu k6ik "Hogar Infantil"is elavad lapsed k2ivad ka Coitas koolis, niisiis olid nemadki seal tantsimas. Peale paraadi l6ppu j2tsin lastega n2gemiseni ja Jani ning Feryga peatse(homse) j2llej2gemiseni ning istusin bussi peale. 6htul k2isime Tuxtlakatega klubis.

T2na. Ma 2rkasin kell 9. L2ksime Marthaga Canyon Sumiderot vaatama. Ja ma ytlen ausalt, see on siiamaani k6ige maalilisem ja kaunim paik, mida oma Mehhikos viibimise aja jooksul n2inud olen. Istusime Chiapa de Corzos pisikese turistipaadi peale, mis meid siis kanjonit l2hemalt vaatama viis. Keset kanjonit voolab j6gi. Selle seinad aga ulatuvad kohati enam kui 1000 meetri k6rgusele. Vaatepilt mis avaneb on lihtsalt vapustav. Lisaks n2gin ma esimest korda elus krokodilli looduslikus keskkonnas, 6igemini kohe mitut. Kui 6igesti m2letan siis viite. Nood lesisid laisalt kaldal, liigutamata. Meid aga s6idutati neile p2ris l2hedale, niisiis saime neid uurida ja pildistada. Iguaani n2gin puu otsas. Ja siis neid suure nokaga linde. Yldse leidus seal igasugu erinevaid uhkeid linde. N6nda siis s6itsime seal kanjoni vahel kaks ja pool tundi paadiga ringi. J2in selle hommikupoolikuga v2ga-v2ga rahule.

Praegu aga olen ma Tuxtlas, oobin Rafa juures, ilmselt kuni pyhap2evani. Siis s6idan korraks Palenquesse, et Agua Azuli ja Misol-Had n2ha ning sealt edasi Tulumi. Tulumist Cancuni ja siis Queretarosse lennukiga tagasi. Aeg l2heb nii ruttu, mul on j22nud vaid 9 p2eva ringi seigelda, niisiis pean kiirustama, et k6ik 2ra n2ha, mida n2ha tahan.
Aga nyyd l2hen. Varsti tulevad Jan ja Fery Tuxtlasse ja siis saame teistega ka kokku. Ei tea veel, mis t2na 6htul teeme, aga ehk l2heme Marimba parki istuma. See on yks ilus ja suur park, mitmete kohvikute ja marimba muusikaga. Ja siis homme muuseumi. Ja ylehomme pean oma Chiapase s6pradega j2llen2gemiseni j2tma ja siis j2tkan juba seiklemist yksinda.

Igatahes, tervitusi Eestimaale! Kuulsin, et teil tuli lumi maha! Lund ma igatsen ikka veidi kyll. Veider tunne, et juba varsti detsember k2es, aga ma k2in lyhikeste pykste v2el ringi ja topin p2ikesekreemi n2kku, samal ajal kui keskv2ljakutel kuuski yles pannakse.

Besos,
Maaja

T2na hommikul 2ratas mu telefon mind j2llegi kell 6. Kell 7 oli tund tehases. P2rast s6itsin koos Cesariga bussiga koju. Jah, raske on nende tehasepoistega, sest nad pidevalt kutsuvad mind v2lja, aga mul on niigi v2he aega ja selle tahaks oma s6pradega, mitte nendega veeta.

Kell 12 ruttasin j2llegi p2evakeskusesse ja veetsin kolm tundi lastega.

Jagasime pastoraali tekstid laiali ja rollid 2ra. Loodan t6esti, et k6ik ilusti oma tektsid nyyd siis ikka p2he ka saavad, sest teksti on p2ris palju, nende jaoks v2hemalt on seda palju.



Kui eile olid t6esti yhed eba6nnestunud tunnid, alustades sellega, et keegi mind ei kuulanud ja l6petades sellega, et mu pusa 2ra peideti, siis t2na oli juba palju parem p2ev. Nende tujud on muutlikud nagu ilm. Vivianne ja Alejandra, kaks tydrukut minu eriklassist olid eile t2iesti v6imatud. Lollitasid, kiusasid, l6id yksteist ja jooksid klassist v2lja(ning tagasi ei tulnudki). T2na aga v6is neid t6elisteks ingliteks pidada, nad kuulasid korralikult, tegid k6ike kaasa ja 6ppisid teksti. Ma armastan neid p2evi kui nad sellised on. Selleks aga, et nende huvi s2ilitada, l2heb mul t6esti kogu oma energiat tarvis ja seet6ttu olen alati nii l2bi kui sealt tagasi tulen. Samas aga tulin t2na ma t6esti heas tujus sealt tagasi. Nii hea meel oli, et tunnid l2ksid ilusasti. Tekstid said jaotatud ja rollid ka. Isegi harjutada saime juba veidi. Mul on usku, et saame detsembriks ikka yhe korraliku j6uluetendusega hakkama. Vaatasin juba v2lja ka, et kus seda teha saaksime. V2ljas turnimispuude vahel!



Vivianne, Alejandra ja Katalina panin siis ingleid m2ngima. Raske muidugi on, kuna nad lugeda eriti ei oska. Katalina n2iteks on 14 aastane aga veerib t2hti nagu minu 6-aastane 6de. Sellegipoolest ma kirjutasin nende teksti neile trykit2htedes v2lja ja jagasin k2tte. Seda ei ole palju, niisiis loodan, et nad saavad selle ikka ilusasti p2he, sest n2ha on, et nad tegelikult tahavad kaasa teha. Nad on v2ga toredad tydrukud, lihtsalt veidi rasketes oludes kasvanud, seet6ttu yritan m6ista kui nad vahel v2ga ootamatult v6i siis lihtsalt halvasti k2ituvad. Samamoodi on poistega. Nende t2helepanu on muidugi veel raskem v6ita, paar korda on aga ikka juba 6nnestunud. T2nagi suutsin yheks hetkeks k6ik yhte ja sama m2ngu korralikult koos m2ngima panna! Olin enda yle nii uhke:p



Reedel l2hen siis viisat tegema. Praegu olen ametlikult ikka veel turist. Reedel aga saab minust loodetavasti ametlik ja mitteimmigrandist vabatahtlik. T2na tegin oma passist koopia. Kujutate ette, nad tahavd igast lehest eraldi koopiat. Niisiis tuli see lehepatakas peaaegu 30 lehekyljeline.



M6ndasid asju on lihtsalt v6imatu leida. Kui k6ikv6imalikku sooki, jooki, saapapuhastusteenust, riideid ja aknapesu pakutakse sulle igal t2navanurgal, siis mingil arusaamatul p6hjusel on m6ningaid asju t2iesti v6imatu leida. Otsisin endale ujumisriideid. Ja see oli v6imatu missioon! K2isin l2bi k6ik poed vanalinnas ja mitte yhestki ei leidnud. K6ik ytlesid, et praegu ei ole hooaega ja seet6ttu ei ole. Siis l2ksin turule, sealtki ei leidnud midagi, K6ik vaid suunasid mind edasi kuhugi mujale. Aga seal "mujal" ei olnud ka kunagi mitte midagi. Niisiis, olingi kaks p2eva ujumisriiete otsingutel, ilma yhtegi paari ujumisriideid n2gemata. T2na s6itsin bussiga yhte suuremasse poodi, kus siis l6puks n2gin esimest paari t6elisi rannariideid. Neid olid seal kokku 10ne ringis. Aga nood maksid ligikaudu 700-800 krooni(ma ei saa aru kyll miks, sest midagi erilist nende juures ei olnud), niisiis j2idki mul nad l6puks ostmata. Selle asemel ostsin kilo banaane, nelja krooni eest! Nyyd pean aga lihtsalt oma vanad ujukad veidi kasutusk6lblikumaks muutma, sest nad ikka n2evad v2ga vanad ja r2baldunud v2lja. 6mblen uued paelad vms. Sest , ulalala, m2letate ma l2hen ju Cancuni!

Et lastel oleks lapsep6lv..

Ja j2llegi on moodunud juba terve n2dal sellest kui siia viimati midagi kirjutasin. Ajal on tiivad.

N6nda siis oli eelmine n2dal yks k6ige toorohkemaid n2dalaid mu siinoleku aja jooksul. Aga eks ma pean ilmselt 2ra harjuma, sest p2evakeskuse too muudab mu p2evaplaani ikka k6vasti tihedamaks.
Kuigi see moodustab ametlikult vaid 3,5 tundi p2evast, siis on ta t2pselt keset p2eva, ja sinna minek v6tab aega, tagasitulek samuti ja l6puks tuleb igaks korraks tunnid ka ette valmistada. Niisiis olengi end j2rsku avastanud igap2evase kiire too keskelt. Kui varem l2ksin p2eval parki istuma, et raamatut lugeda ja kuidagi aega mooda saata, siis need p2evad on nyyd l2bi. Hahaa.

Aga v6imatu on neid lapsi mitte kalliks pidama hakata. Tean, et nendega tegelemine on vaevan6udev ja eriti algul pean ma k6vasti pingutama, aga kui olen ykskord nende usalduse ja austuse v6itnud, on r66mu ja uhkustunne seda suurem.
Nii armas on n2ha, kuidas iga kord minu saabudes v2hemalt 20 hoovis m2ngivat mudilast minu juurde jookseb, et mind tervitada,"Hola maestra, hola maestra!" h6igates. (Tere 6petaja, tere 6petaja!") Siis nad hyppavad mu otsa ja rippuvad mu kyljes, yritades iga hinna eest t2helepanu v6ita. Igayhel on midagi ytlemist v6i midagi vaja teatada. Samas aga tunnis on nende t2helepanu v6itmiseks vaja tuhat imevigurit teha, sest nad on kohutavalt pysimatud ja vahel mul ei 6nnestu ka pea peal seistes seda saavutada. Eks ma olengi siin laiemale yldsusele "maestra" nime all tuntud. Isegi mu oma organisatsioonis kutsuvad enamik neist mind siiamaani pidevalt 6petajaks. Vahel teeb see mulle ikka p2ris nalja. Aga mis seal ikka, eks ta on ju tegelikult t6si ka! :p

Raske on muidugi 70-ent last yheselt iseloomustada. Nad on siiski k6ik v2ga erinevad ja ma ei tunne neid ka veel nii h2sti. Olen ikkagi vaid yhe n2dala seal tootanud! V6in vaid neid oma esmamuljete p6hjal kirjeldada.

Kui m6ned neist tunduvad nagu tavalised lapsed, kes m2ngivad, naeravad, vahepeal jonnivad ja siis m2ngivad edasi, siis osade puhul on ikka selgelt n2ha, et nad tulevad perekondadest, kus neid keegi eriti ei kasvata ja kus juba v2ikesest peale antakse lastele halba eeskuju.

N2iteks sain eelmisel n2dalal v2ikeselt 7-aastaselt poisij6mpsikalt jalaga. Kaks korda. Ja see ei ole sugugi ebatavaline, ma olen korduvalt ja korduvalt juba n2inud, kuidas nad yksteist loovad.Olgu nad yksk6ik, mis vanuses. Tydrukud poisse ja poisid tydrukuid. Siis on paljudel kombeks ikka keskmist s6rme n2idata ja ropendada. J2llegi juba p2ris pisikesed oskavad ka k6ige ropemaid s6nu v2lja kuulutada. K6ige rohkem on aru saada, et rasketest perekondadest tulevad need, kes mul erigrupis on. Nood, kellega on mul iga p2ev tund. Neid on kokku ainult 6-7 tykki, aga oleneb p2evast on tavaliselt kohal vaid kusagil 4.
Tunnid toimuvad meil yhes pisikeses klassiruumis. Esimesel kahel korral ei kuulanud nad mind ikka kohe yldse. Jooksid klassist pidevalt v2lja ja hyppasid isegi aknast v2lja. Siis tulid tagasi, karjusid yle minu ja peksid yksteist pabertorudega. Siis l6id yksteist niisama. Siis tegid erinevaid roppe v6i seksistlikke liigutusi. Jah, neid teevad nad ka t6esti tihti, hirmutavalt tihti. Ja mitte ainult poisid. Tydrukud ka. Missiis, et ta on 10-aastane ja n2eb v2lja nagu v2ike ingel, aga siis j2rsku hakkab ta oma keskkohta seksistlikult keerutama ja kisub oma s2rki yles, et teistele ennast paljastada. Jah, ei j22 midagi muud yle kui j2reldada, et midagi on perekonnas ikka v2ga valesti.

Aga sellegipoolest tunnen, et vaikselt hakkavad nad mind juba omaks v6tma ja kuulama! V6tsin kahel viimasel korral oma kaamera tundi kaasa, see neile v2ga meeldis. Pildistada meeldis. Ja videot teha. Ja poosetada ka meeldis. Niisiis tegin nendega kompromissi, et igayks, kes enne kaamera ees ise n2itles, ehk koos minuga harjutusi kaasa tegi, sai siis p2rast fotoka enda k2tte ka v6tta. N6nda sain nad l6puks harjutusi kaasa tegema. V2hemalt osaliselt.
Tahan neile pastorelas ka s6nalise osa anda, niisiis t2na suutsim isegi paar lauset teksti p2he saada. Palju juttu ma neile aga anda ei saa, sest kuigi nad on enamjaolt 10-aastased, siis ei oska nad lugeda. V6i siis loevad v2ga kehvasti. Niisiis peame lihtsalt teksti tundides p2he 6ppima.
Aga ma usun nendesse, nad saavad sellega kindlasti l6puks hakkama, sest n2ha on, et neil tegelikult tahtmist 6ppida ja teha on, lihtsalt nende kaitsehoiak ei luba seda alati v2lja n2idata.

T2na oli mul yks tund ka p2ris v2ikestega. 3-4 aastastega. Nad on nii nupsikud! Ma t6lkisin "Kes aias, kes aias.." hispaania keelde ja siis 6petasin neid seda laulma/tanstima. Yllatuslikult tegid nad isegi p2ris t2helepanelikult ja tegid korralikult kaasa, kuigi oleks v6inud arvata, et neid on just k6ige raskem koos hoida. Samas aga tahtsid nad k6ik, et ma neid t6staksin ja keerutaksin ja hypitaksin. N6nda olin tunni l6puks ikka p2ris l2bi ja hiljem oli ju veel tund mu v2ikeste s6pradega eriklassist. Kui viimaks koju j6udsin lohistasin jalgu j2rgi. Olin hommikul ka juba kell 6 t6usnud, sest kell 7 oli inglise keele tund tehases.

N6nda siis aga kell 4 p2eval oli Josega inglise keel, otsustasin temaga m6ningaid tekste lugeda. Leidsin hiljuti yhe v2ga hea 6piku koos huvitavate aga samas ka keeleliselt harivate tekstidega. Jose siis luges, mina parandasin kohati. Ta t6lkis ja ma aitasin. Siis luges ta j2llegi, mul vajus yks silm kinni. Rutuga sundisin end seda j2lle avama. Siis Jose t6lkis, mul aga vajus teine silm kinni ja esimene j2rgnes sellele ka. J2in keset tundi magama!
M6ne hetke p2rast 2rkasin aga siiski 6nneks yles. N2gin, kuidas Jose mulle otsa vaatab ja muigab. Mind ennast ajas ka p2ris muigama. H2bi oli nagu ka veidi. Rohkem aga siiski naljakas. Kujutasin ette, mis ma ise teeksin, kui keset aktiivset t6lkimistood Turruga, Turru j2rsku magama j22ks. P2rast 1 tundi Josega, ootas siiski 3 tykki teistega veel ees. Aga sain nendega enda yllatuseks ilma yhegi enama unepausita hakkama.
Aga nagu L2tita, ei saa ma l2bi netita! N6nda siis olen nyyd veel siin. Aga l2hen kohe magama ka, uus p2ev ootab ees.

Ootan aga v2ga n2dalavahetust. Siis s6idan kaheks n2dalaks reisima!Chiapasesse ja p2rast Cancuni. T6otab tulla p6nev ja seiklusterohke!
Sellel n2dalavahetusel k2isime jalgpalli vaatamas, suurel-suurel staadiumil. Koos Erika ja tema s6bra Rauliga. Queretaro meeskonna v2rvideks olid sinine, must ja valge! Nagu oleks eestlaste keskele sattunud. Kahjuks aga meie meeskond kaotas- no pole hullu. Mul oli ikka kodune tunne, sest eestlased ka ju ikka tavaliselt kaotavad. Kui v2ljusime, siis sattusime just selle ukse juurde, kust pallurid ise v2lja tulid. Erika tahtis f2nnipilte. Ma ei ole kunagi neid paluma l2inud. Aga seekord m6ltesin, et mis seal ikka, l2heme teeme siis 2ra. Kahe kena jalgpalluripoisiga tegime pilti. Erika oli taevas, minule tegi nalja, et ta nii 6nnelik oli. Kokkuv6ttes oli aga p2ris l6bus!

Aga hea kyll, on viimne aeg magama minna. Jepikajee!! L6puks ometi! Buenas noches, cuidence, besos,
Maaja

Los dias de los Muertos (Surnute Päevad)..

..on üks huvitav püha, mida Mehhikos tähistada armastatakse ja mida on siin juba v2ga pikka aega ka tehtud. See kestab kaks päeva, 1.novembrist- 2.novembrini. Neil päevadel mälestatakse kaotatud lähedasi. Pannakse nende auks püsti ajutised altarid, koos erinevate meenete ja toidu ning joogiga. Atarile pannakse asju, mis surnule meeldisid. Niisiis kui surnu armastas Coca-Colat juua, siis võid alatrilt ka Coca pudeli leida. Indiaanlased veedavad terve 1.novembri öö surnuaial. See on nende traditsioon. Nad söövad ja joovad ja palvetavad oma lähedaste haual ja seejärel magavad seal kuni hommikuni. Ka mul õnnestus seda näha.
Lisaks vanadele traditsioonidele on üritusel muidugi ka kommertslik pool. Igalpool müüakse surnupealuu kujulisi kujukesi, maiustusi ja muid esemeid. Veidi on kogu see püha muidugi kokku sulanud ka Ameerika Halloweeniga, niisiis ei puudu ka kõrvitsapead ja õudust äratavad maskid. Mehhiko Surnute Püha ei ole ikkagi päris sama, mis meie hingedepäev, kuigi see jääb samasse aega ja ehk tagamõte on ama. Mälestada surnuid. Kui aga Eestis tehakse seda vaikselt, küünalt hauale pannes, siis siin peetakse seda pidustustega, paraadide, muusika, kaunistuste ja lihtsalt pidutsemisega. Mehhiklastele meeldib uskuda, et sel päeval tulevad nende lähedased üheks päevaks maale tagasi ja nad tahavad seda koos nendega tähistada. Kuna peaaegu kõik mehhiklased on katoliiklased, siis neile meeldib uskuda, et surm ei ole midagi halba, vaid pigem pääsemine paremasse paika. Mis muidugi ei tähenda, et lähedaste surm mehhiklasi ei kurvastaks, muidugi kurvastab, aga usk ehk annab neile uut lootust ja jõudu. Niisiis, Surnute Pühal nad pidutsevad.

Meie läksime seda pidustust tähistama Patzcuarosse, mis vähemalt Lonelyplaneti väitel on üks parimaid kohti, kus sedapüha tähistada. Jah, tõsi on, et paljudel turistidel/matkajatel on vist Lonelyplanet varutud, sest linn oli tõesti tohutult rahvast ja eelkõige välismaalastest rahvast täis. Sellegipoolest oli koht väga kena. Linn ise ei ole suur, seal elab vaid ligikaudu 50 000 inimest. Huvitav on ka, et see asub enam kui 2100 m kõrgusel merepinnast. Päevasel ajal oli seal siiski väga soe, vaid õhtul läks päris jahedaks.
Esimesel päeval kolasime niisama ringi, käisime söömas ja turul. See on lihtsalt uskumatu kui odav siin käsitöö on. Jah, sest seda teevad enamasti vaesed inimesed, kelledele on oluline, et nad midagigi teeniksid, seetõttu langetatakse hinnad nii madalale, sest konkurentsi on palju.
Niisiis sain ma endale käsitööna tehtud maski 30 krooni eest ja sama hinnaga savist ja klaasist tehtud vaasi.

Patzcuaro asub järve lähedal. Järve keskel on mitu saart. Üks neist kannab Janitzio nime ja on neistehk kõige kuulsam. Dia de Muertose ajal, on see muidugi eriti ülerahvastatud. Meie aga muidugi läksime ja andsime oma kohalolekuga oma panuse ka. Selle pisikese saarekese kohta oli seal tõesti palju rahvast. Saar ise oli üleni betoneeritud tänavakestega, niisiis mitte just looduslik vaatepilt. Aga ilus oli seal sellegipoolest. Käisime surnuaial, kus (ülerahvastatud) vahekäikude kõrval haudadel võis näha indiaanlasi palvetamas või magamas. Siis tantsisime natuke kohalikul korvpalli väljakul trummimuusika saatel ja tulime sealt tulema. Sest korvpalli väljak oli tõesti ainus koht sel saarel, kus sa said oma käsi välja sirutada. Mujal polnud sellekski ruumi.
Tagasi mandril. Kuulsime kelleltki, et ühes lähedalasuvas linnakeses toimub püramiidide juures reiv(suure välidisko moodi üritus). Võtsime takso ja läksime kohale. Kuna meid oli 6, siis sõitsime pidevalt seitsmekesi(koos taksojuhiga) autos. Oli huvitav.
Diskot ega imskit aga Tzintzuntzanis ei olnudki. Jalutasime veidi püramiidide vahel aga kuna oli nii tohutult külm ja kell juba palju(nelja paiku hommikul), siis suundusime tagasi hotelli magama.

Järgmisel päeval lebotasime terve päeva. Kõik olid eilsest väsinud. Hommikul küll käisin koos Andreaga jumalateenistusel kaasas. Andrea(kes on sama vana kui mina, 19) käib iga pühapäev kirikus. Eriti oluline on see muidugi aga pühade ajal. Ja selliseid noori on siin palju. Huvitav oli jälgida kuidas siinne jumalateenistus välja näeb. Ebatavaline oli minu jaoks, et koorile mängis oreli asemel taustaks muusikat kitarriga. Ja kirikuõpetaja oli Toomas Hendrik Ilvese näoga.
Peale lõunat sõitsime uuesti järve äärde, vaatasime päikeseloojangut ja tegime corpsingu pilte. See oli ehk mu lemmik paik kogu selle reisi jooksul. Seal järve ääres, kui päike loojus, kalurid olid järvel, taustal mängis Mehhikole tüüpiline muusika ja meie tegime corpsingu pilte.
Õhtul aga jäin ma palavikku, niisiis eriti ei tahtnud välja minna. Kuna oli päis külm, siis otsustasimegi tuppa jääda. Istusime sees ja mängisime "tõde ja tegu".

Niisiis võtame kokku. Oli tore reis. Mulle igaljuhul meeldis.



Nüüd aga veidi mu eelmisest nädalavahetusest, millest mul samuti kirjutamata jäi. Kohtusin ühe poisiga. Christian on tema nimi. Ta elab siinsamas Queretaros. Leidsin ta üles couchsurfing.com lehekülje kaudu. Tuli välja, et ta käis sel suvel Eestis, niisiis tahtsin temaga kokku saada. Ja saingi. Veetsin tõesti toreda laupäeva õhtu Eesti kohta vestleldes. Nii tore oli kohata kedagi, kes on Eestit näinud, kes tundis piltidelt ära Oleviste kiriku ja Viru värava. Tundsin, et olen justkui kodule lähemal.


Ja lõpuks siis ka mu uuest tööst. Eelmisel nädalal käisin endale lisatööd otsimas. Kuna mul siin on tõesti palju vaba aega, siis otsustasin, et tahan ennast veel rakendada. Ja teha midagi laste heaks. Tänavalaste heaks. Ja teha midagi seoses näitlemisega. Teha ehk näiteringi.
Ja näe, leidsingi sobiva koha. "Centro del dia" (Päevakeskus) on valitsuse poolt ülal peetud organisatsioon, kust võib leida lapsi vanuses 3-17, kes on varem töötanud tänavatel(enamasti erinevaid nipet-näpet asju müües), et oma perekondadele lisaraha teenida. Nüüd on nad aga siia toodud, et nad ei veedaks terveid oma päevi tänavatel. Siin saavad nad koolis käia või siis väiksemad lihtsalt mängida, samuti süüa, pesta ja arstiabi, sellegipoolest õhtuti lähevad nad kõik oma koju ja enne koju minekut ehk töötavad ka tänaval, aga vähemalt ei jää nad hariduseta ja saavad iga päev korralikult kõhu täis. Seal on praegu ligi 200 last. Näiteringi hakkan mina tegema ligikaudu 70nega neist. Aga neljal päeval nädalas ja 4 tundi päevas, niisiis nad on jaotatud umbes 15 liikmelistesse gruppidesse ja ma ei pea korraga ohjeldama neid kõiki.

Niisiis täna andsin seal oma esimesed kaks tundi. Ja ma pean ausalt tunnistama, et mul tuleb ennast kõvasti ületama hakata, kui soovin neile midagi õpetatud saada. Väga raske oli nende tähelepanu köita a neid ennast kuulama panna. Kui väikestega (6-8) oli veel kuidagi võialik midagi teha, kuigi nemadki jooksid koguaeg laiali, siis vanematega(8-11), oli see täiesti võimatu. Ma arvan, et selle ajaga ei teinudki me vist korralikult ühtegi harjutust. Nemad on ka erigrupp, kes on raskema käitumisega, mis muudab olukorra minu jaoks veel rohkem proovile panevamaks. Nendega aga hakkab mul tund olema iga päev(st kõik neli päeva nädalas kui seal käin). Ma väga loodan, et suudan välja mõelda, kuidas neid ohjeldada! Mul tuli meelde nii palju seiku oma põhikooli ajast, kui keegi õpetajat ei kuulanud, mina kaasaarvatud ja nüüd ma tõesti mõistan kui raske ja proovilepanev võis neil seal klassi ees olla.

Mul aga paluti, et ma aitaksin lavastada või siis õigemini lavastaksin valmis jõuludeks ühe pastorela. Pastorela kujutab endast piibliteemalist lühinäidendit ja nende esitamine on Mehhikos vägagi levinud. Euroopas teame pastoraali, mis on maaelu ülistav karjaselaul, niisiis palun mitte sellega segamini ajada. Siinne pastorela on näidend, mis kujutab endast enamasti karjaste teekonda Petlemma, et vastsündinud Jeesuse-beebile kingitusi viia. Neid aga takistavad deemonid ja kuradid. Lõpuks nad siiski ikkagi leiavad oma tee Jeesus-lapseni.

Seda sama paluti minult lavastada ka Puentes(minu organisatsioonis), niisiis tuleb mul nüüd jõuludeks kahe pastoraaliga hakkama saada. Arvestades, et ma ei ole elusees ühtegi patoraali ise näinud, siis on see igaljuhul väljakutse. Aga üritan endast parima anda. Ahjaa, ja nüüd hakkasime lisaks ka Puentes regulaarselt teatritundi tegema, kaks korda nädalas. Niisiis, kui enne oli mul nii palju vaba aega, et ei osanud sellega midagi peale hakata, siis nüüd vaata, et leiaks aega, et oma asjadega ühele poole saada. Aga ma ei kurda. Ise ma valisin selle tee vabatahtlikult, niisiis käin selle ka korralikult lõpuni.

Huvitavaid ametiposte.

Mehhiko on suur riik, aina kasvava elanikkonnaga. Tootute protsent on siin tohutu. Kurb aga t6siasi on, et k6igile lihtsalt ei j2tku korralikke tookohti. Niisiis on inimesed tihtipeale sunnitud endale ise tookohti leiutama.

Jube lahedad on need v2ikesed troonid, mida v6ib kohata igal t2navanurgal, vanamehed kui kuningad nende otsas istumas.Tegelikult on neil aga otstarve ka. Nimelt on need yles pandud kingade puhastamise eesm2rgil. Oma kingi lasevad puhastada ainult mehed ja ka puhastajad on ainult mehed. J2llegi yks too, millega paar(kymmend)tuhat inimest oma igap2evast leiba teenib.

Teine huvitav tooots, mille inimesed endale ise v2lja on m6elnud kannab "autovalvaja" nime. Kui reede v6i laup2eva 6htul klubisse v6i kohviku tahad minnaning enne seda autole parkimiskohta otsid, kohtad neid "autovalvajaid" igalpool. Missiis, et sa pargid oma auto lihtsalt kuhugi k6rvalt2navale, kus justkui ei peaks parkimise eest midagi maksma. "autovalvaja" astub ligi ning sirutab k2e ette. Ta lubab su autot valvata niikaua kunioma toimetused saad 2ra toimetatud. Ja eks mis siis muud kui maksad. Mitte kyll palju ja kindlasti v2hem kui parklas, aga siiski. Aga inimestel on tood h2dasti vaja.

Siis leidub veel n2iteks siin t2navazongloore. Kui keskp2eval on palju liiklust ja autod ummikutes seisavad, siis astub teie ette m6ni tuleleeke neelav ja 6hkuloopiv mehhiklane, kes kiiresti oma numbri esitab, samal ajal kui valgusfoor punast tuld n2itab. Ja enne veel kui tuli j6uab roheliseks minna, jookseb ta k6ik l2hedalasuvad autod l2bi ning teenib j2llegi m6ne peeso oma etenduse eest.

Sama ajahetke, ootamist punasevalgusfoori taga, kasutavad ka aknapesijad. Nad hyppavad ruttu ligi, pritsivad su esiklaasi puhastusvedelikuga kokku ja k2rmesti t6mbavad selle siis lapiga yle. Ei loe, kas sa soovid teenust v6i vehid k2tega eituse m2rgiks, nad teevad seda ikka. Ja isegi kui sa ei soovinud aknapesu, siis l6puks sirutad ikka k2e paari peesoga aknast v2lja. Pesija t2nab t2nulikult, ning kiirustab veel enne rohelise tule syttimistj2rgmise auto poole.

Leidub ka muusikuid. Nad kannavad endaga kaasas enamasti kitarri v6i bandzot, millega nad siis m6nda kohvikusse v6i baari sisenevad. K2ivad lauldes yhe laua juurest teise juurde ja esitavad paar tyypilist mehhiko ballaadi. Enamasti j22vad nad kyll suurema t2helepanuta, kuid alati leidub ikkagi m6ni lahke inimene, kes neile peeso v6i kaks pihku vajutab.
Lillemyyjad ja 6hupallimyyjad. Neid leidub k6ikjal. Eriti aga muidugi 6htuti ja n2dalavahetuseti. K2iakse paarikese juurest paarikese juurde ja keelitatakse noormehi oma neidudele 6isi kinkima. Yhel p2eval kohtasime yht eriti pyhendunud lillemyyjat. Olime neljakesi pargis, pidasime inglise keele tundi. Mina, kaks tydrukut ja yks poiss. Lillemyyja astus ligi ja kysis kas soovime lille osta. Laususime, et kahjuks seekord mitte. Siis kysis ta meie seltskonna ainsalt meeshingelt, et kas too ei tahaks neidudele kingitust teha. Ta vastas, et tahaks kyll, aga raha ei ole. Lillemyyja teatas, et sellest pole hullu, ta v6ib ju siis meilt tydrukutelt raha laenata. Seekord j2id siiski lilled otsmata.

Teeparandajad. Mehhikos leidub palju v2ga halvas olukorras ja augulisi teel6ike. Niisiis on nende teel6ikude juurde s2ttinud end mehed, naised, vahel terved perekonnad. J2llegi, kui on palju autosid ja nood ummikus seisavad, siis samal ajal siblivad autode vahel ringi need teeparandajadja lykkavad mulla, liiva v6i kiviklibuga teel olevaid auke kinni.T2nut2heks mugavama ja v2hem hyplikuma s6idu eest annavad siis autojuhid neile veidi raha.

Oletame, et istud bussijaamas bussi peale ning tahad teise linna s6ita. Bussiterminali v2rava juures hyppavad bussi peale kaks-kolm myygimeest,et myya raamatuid, sooki, jooki, tooriistu v6i tuumapomme. Yksk6ik mida, peaasi et ostetaks.

Loomulikult leidub veel ka igat muud tyypi ja igas vanuses myygimehi/naisi/lapsi. K6ik pyyavad midagi myya, sest k6iktahavad syya, tahavad riideid kanda, tahavad oma lapsi kooli saata, tahavad elektriarvet maksta, tahavad ellu j22da. Sellegipoolest on vahel p2ris muhe vaadata, milliseid ameteid inimesed suudavad endale v2lja m6elda.

Lapsed t2navalt. T2navalapsed.

Tahan teile kirjutada veidikene Mehhiko yhiskonna pahupoolest. Vaesusest, mis on kontrastiks kogu rikkusele, mida siin samuti tihti kohata v6ib. Samal ajal kui t2naval vuhavad uhked lahtiste katustega Ferrarid v6i Mercedesed ja avenyyd on kaunistatud miljoneid peesosid maksvate palmipuudega, uhked hotellid v6tavad turiste vastu,pakkudes neile igakylgseid v6imalusi, mida hing ihaldada v6ib ja Cancuni valged liivarannad v6luvad oma uhkete jahtidega k6iki kylastajaid, siis v6ib k6igi suurlinnade (v6i v2ikelinnade v6i kylade)t2navanurkadelt, pargi sissek2ikude juurest v6i vanade lagunenud majalobudike eest leida istumas vaeseid, tihtipeale r2paseid ja mustusest haisvaid lapsi, kel pole ei kodu ega vanemaid v6i kui isegi on, siis taolised, kes oma lastest suuremat ei hooli. Paljud perekonnad on muidugi lihtsalt ka sunnitud oma lapsed t2navale kerjama v6i asju myyma saatma, sest muidu ei oleks neil yldse midagi, millest elatuda. Igaljuhul on aga maailm nende inimeste vastu tihtipeale v2ga karm ja elluj22mine on yks suur v6itlus.

Eelmisel reedel sain 6htul kahe oma s6braga kokku. Olime siinsamas Queretaros, see n2dalavahetus ma ei s6itnud kuhugi. Kavatsesime m6ne baari otsida, kuhu maha istuda, et juttu ajada. Olime parasjagu k6ndimas l2bi Plaza de Armase, kui yks v2ike poisike mu juurde astus. "Palun, kas sa annaksid mulle veidi raha, et tacosid osta? Ma olen n2ljane." Hetkeks k6hklesin, sest t6si on, et p2evas kysib v2hemalt 10 inimest sinult raha, aga siis vatasin talle otsa ja n2gin, et ei eales suudaks ma talle 2ra oelda ja ignoreerides minema k6ndida. Kummardusin alla, et teda l2hemalt uurida. Ta oli kolmeaastase pikkusega, r2baldunud riiete ja vereplekkidega pluusil, n2gu nagu murjamil, yleni m22rdunud. Kysisin, et kui vana ta on. Teadis vastata, et kuuene. Kysisin, et kus ta elab. Ta ei teadnud. Kus ta vanemad on? Ta ei teadnud. Mida ta t2na tegi? Ta ei m2letanud. Kas ta on siin iga p2ev? Jah. L6puks sain siiski teada, et ta on siin oma vanema 6e(9) ja vennaga(14).

L2ksime siis nendega kohtuma. Vend ootas k6rvalt2navas, istus trepimademel. 6de tuli ka peagi. Saime l2hemalt tuttavaks. Vanem vend r22kis mulle, et tegelikult nad on San Ildefonsost p2rit ja tulid Queretarosse vaid n2dalavahetuseks, et veidi asju myya ja niimoodi perekonnale raha teenida. Et tegelikult k2ivad nad koolis ja rendivad Queretaros maja, kus n2dalavahetuseti oobivad. M6istsin, et see on kyll sama suur vale kui see v2idetav maja ja seda talle ka ytlesin. Et p2ris nii see vist ei ole. Eks ta taipas, et oli vahele j22nud ja parandas ennast, et tegelikult oobivad yhes turvakodu moodi kohas. Ka selle koolisk2imise kohapealt ei osanud ma seisukohta v6tta. Kui see 14-aastane ei teadnud isegi, et Ameerika Yhendriigid on riik, siis ei ole v6imalik, et ta on 8 aastat koolis k2inud. Kas nad aga t6esti on siin vaid n2dalavahetuseti v6i iga p2ev, nagu v2ike vend mulle algul oli ytelnud, see j2igi mul teada saamata. Ehk neil t6esti on vanemad San Ildefonsos, seljuhul on nood aga kas ylimalt vaesed, et on sunnitud lapsed t2navale saatma v6i siis lihtsalt hoolimatud nende suhtes v6i siis m6lemat. Kui aga 6-aastane poiss on kell 10 6htul t2naval ja syya palub, siis ei ole v6imalik, et tal on olemas normaalne kodu.
Tydruk, kelle nimi oli Veronika, oli v2ga armsa n2eratuse ja r66msa olemisega, lausa yllatavalt, arvestades, et ta kell 10 6htul suures linnas ja vaid 6hukese s2rgiv2el yksinda inimestele 1-krooniseid n2tse myys.
Tahtsin talle komplimenti teha ja ytlesin, et tal on ilusad k6rvar6ngad. Ta naeratas ja t2nas. Siis aga n2itas oma teist k6rva ja lausus arglikult, et tal tegelikult on ainult yks k6rvar6ngas, teine kadus 2ra. Kysisin, kas ta tahaks minu k6rvar6ngast oma teise k6rva proovida. Ta aga lausus, et see teine k6rvar6ngas kadus tal juba nii ammu, et auk on kinni kasvanud. Selline oli see yhe k6rvar6ngaga tydruk Veronika.
Raul, kes oli vanem vend, myys liblikaid. 20 krooni tykk. Ta aga s6nas kahetsusega, et eriti h2sti see myyk just ei l2he. P2evas ehk 5-6 inimest ostavad. M6tle, sa tootad terve p2eva, yritades myya midagi, et endal hinge sees hoida, 200 inimest ytlevad sulle 2ra ja ehk viis ostavad siis sult selle yhe liblika. Ja sedagi n2gu krimpsutades, "No hea kyll." Muidugi ma m6istan ka neid inimesi, sest yhel hetkel sa lihtsalt tydid andmast, kaua sa ikka jaksad igale kerjavale hingele annetada, sest neid leidub nii tohutult tohutult palju. Aga mis neil j2llegi muud yle j22b? Ma aga ei kujuta ette, mida peab see v2ike laps tundma, kellele k6ik tuimade n2gudega "Ei, ei, j2ta mind rahule" ytlevad. Usun, et nad on muutunud immuunseks inimeste tydinud ja eitavatele n2gudele.

Ma m6tlesin, et aitan neid veidike ja koos suutsime kaks liblikat maha myya. Mooduvatele poistele, kelledele ma siis juurde astusin ja ilusti palusin. M6ni pluss on ikka ka heledanahaline olemisel. Yhe liblika ostsin ka ise 2ra.
J2rsku m2rkasin, et yks kahtlase v2limusega vanem kutt, seisab veidi eemal ja j2lgib meid. Kysisin, et kas nad teavad teda. Raul vastas kiiresti, et "Casi no", "Peaaegu mitte". Kysisin, et kas veidike siis ikka teavad, Raul muutus ebalevaks ja pobises midagi oma nina ette. Kui j2rgmisel hetkel taha vaatasin, oli kutt kadunud. J2reldasin, et kyllap on ta keegi, kes nende toost veel omakorda kasu l6ikab.
Siis l2ksime sooma, algul nad teatasid, et neil ei ole k6ht yldse tyhi ja et ei ole vaja, aga kui ma olin ikka mitu, mitu korda kysinud, siis l6puks tunnistasid, et tegelikult tahaks syya kyll. S6ime tacosid. Ostsin poest ka suure limpsipudeli, niisiis said nad k6hu korralikult t2is. V2hemalt selleks yheks korraks.
Siis aga teatas Raul, et nad peavad nyyd minema, sest kell 11 pannakse see oomaja kinni, kus nad magavad. Saatsin neid veel veidike maad ja leppisin siis nendega kokku, et homme kohtume j2lle. Samas kohas, kell 4. Nad lubasid tulla, ma palusin, et nad kindlasti tuleksid. Vaatasin neid eemaldumas, sydames aga eelaimdus, et j2rgmisel p2eval ma neid ei n2e.

Nii see l2kski. Kell neli olin ma seal kohal. Istusin, ootasin, tegin ringi ymber pargi, l2bi pargi. Ei olnud neist j2lgegi. Ootasin seal kokku peaaegu, et neli tundi. N2gemata nad aga j2idki.
Ka pyhap2eval k2isin vaatamas, aga siiski ei n2inud kedagi.
Loodan, et sellegipoolest nad yhel p2eval veel mu teele satuvad. N6nda v2ga tahaks neid aidata. Aga raske on aidata kedagi, kes end aidata ei lase.
T6si aga on, et taoliseid lapsi leidub Mehhikos palju ja valitsus on abitu, et k6iki neid aidata. Kui ma aga suudaksin kasv6i yhe neist t2navalt 2ra tuua, tunneksin, et olen siia p6hjusega tulnud.

Ma tahan t2nada k6iki, kes v6tsid vaevaks teha v2ikene annetus, et neid pisikesi mehhiklasi aidata. Luban, et kogu teie saadetud raha l2heb hea eesm2rgi saavutamise tarbeks!

Veelkord, kui teil on kasv6i 25 krooni yle, et see lastele nagu Eziquiel, Raul ja Veronika saata, siis oleks sellest tohutult abi. Minu konto nr on 10010419633019 ,Yhispank. 25 krooni on nagu yks hamburger v6i rongipilet Keilast Tallinna ja tagasi. See ei ole palju palutud. Samas aga on neile see v2ga suure t2htsusega. Kui perekonnal on piisavalt raha, et osta syya ja saada 2ra elatud, siis t2hendab see, et lapsed saavad minna kooli ja ei pea t2naval tootama. N6nda on neil aga v6imalik saada haridus ning tookoht, mitte aga j22da elu l6puni t2navale. V6i kui te ei taha aidata neid, kes elavad nii kaugel teises maailma otsas, siis aidake neid, kes elavad Eestis. Ka Eestis on t2navalapsi v6i v2ga vaestes peredes elavaid lapsi, kes abi vajavad.
V6tke endale eesm2rk- yks heategu p2evas! ;)

Pildid Estyesile.

Jevgenia, allpool, teiste postituste juures on veel pilte, niisiis v6id ka sealt v6tta. Maaja

Buenas noches, amigos!

Eelmine reede. P2ev kulges rahulikult. Nagu ikka. Praegu, n2dal aega hiljem ma isegi enam ei m2leta, mida tolle reedese p2eva p2eval tegin. Ahaa, siiski. Basic 2 grupiga(kuhu kuuluvad nooremad, neli tydrukut, kes on 15aastased.), nendega pidasime tundi pargis. Pean tunnistama, et nendega on k6ige raskem. Nad oskavad keelt k6ige v2hem ja lisaks on nad ka just selles vanuses, kus yksk6ik mille 6ppimine tundub justkui sunnina kellegi teise poolt. Puberteet, mis parata:p Lisaks tulid nad alles kolm kuud tagasi v2ikesest maakohast, kus haridustase on ikka v2ga madal ja ehk seet6ttu on neil k6igil 6ppimise ning kontsentreerumisega veidi raskusi. Aga eks ma ikka yritan leida mooduseid, et neile midagi selgeks teha. Ja ma ju tean, et nad ise ju ka tegelikult ikka tahavad. Kuu ajaga suudavad nad juba oma nime oelda ja et pastakas on laua peal. Kyll kirjavigadega, aga siiski. 6pime, 6pime elule. 6pivad nemad ja 6pin mina koos nendega. 6ppida 6petama on ka omaette too.

Reede 6htul k2isin ma teatris. Cesari ja Laloga. Vaatasime yht Don Quijote paroodiat. Oli vist p2ris naljakas tykk, sest publik oli koguaeg krampis. Mina muidugi ei saanud suuremast osast naljadest aru, niisiis v6isin seda lihtsalt eeldada. Midagi muidugi ikka m6istsin ka ja p6histsenaariumile sain pihta, aga naljad, mis m6eldud veel eraldi queretarolastele, j2id mulle siiski suuremas osas 2hmaseks. N6nda ma sisi j2lgisin, kuidas n2itlejad liiguvad, milliseid lavav6tteid kasutavad, milliseid dekoratsioone kasutatakse ja kas leidub erinevusi meie teatriga. Jah, ikka leidus kyll. Esimene erinevus oli see, et teatrisaali oli lubatud popcorni ja koolaga k6ndida. Nagu kinos. Cesar ja Lalo kyll kinnitasid mulle, et suurtes esinduslikes teatrites see p2ris nii ei ole ja et see siin on alternatiivne teater, aga ikkagi j2ttis see mulle algul kuidagi kohatu mulje. N2itlejad ise tundusid mulle v2ga erineva tasemega, tykis tegi kaasa kokku vaid viis n2itlejat ja ma ytleks, et vaid kaks nendest oskasid n2idelda. Nood kandsidki kogu etendust algusest l6puni, nende naljade yle naerdi ja neile aplodeeriti, ylej22nud kolm j2id nagu varju. Ma j2in aga igatahes oma esimese teatrikogemusega siinmail rahule ja kavatsen peagi j2lle minna.

Ma ei plaaninud n2dalavahetusel kuhugile kaugele minna, aga tuli j2rsk plaanide muutus, kui Alejandro mulle helistas ja teatas, et Guadalajaras toimub sel n2d. vahetusel just yks suur festival ja ma ei tohiks sellest ilma j22da. M6tlesin ja kaalusin. L6puks otsustasin, et mis seal ikka, l2hen.
V6tsin laup2eva hommikul kell 6.30 bussi. Kella poole yheks olin juba Guadalajaras. Alejandro tuli oma s6braga mulle j2rgi ja siis s6itsime teise bussiterminali, et Amber, Vincent ja Hofie peale korjata. Laup2ev moodus t6esti toredalt, k2isime festivali vaatamas, m2ngisime Alejandro s6bra juures trumme ja k2isime torta augatasid soomas(kusjuures, televisioon oli just parasjagu seal ja minuga tehti intervjuu, jepikajee, minust on saanud uus mehhiko kuulsus).
Koju(ehk siis Alejandro juurde. oobisime k6ik seal) saabusime alles kella 6 paiku hommikul.

Siis aga j2rsku, helises telefon. Helistati Chihuahuast, kus elas Alejandro vanaisa ja teatati, et too oli just surnud. Jah, toredale p2evale oli saabunud mitte nii tore l6pp. Alejandro oli t6esti loodud ja ma saan temast ka t2iesti aru. J2rgmise p2eva hommikul, pakkisime meie aga oma asjad juba varakult ja lahkusime. Ilma, et oleks teda ylessegi ajanud. Kuigi pidime algse plaani j2rgi kuni esmasp2eva hommikuni j22ma, siis nyyd ei olnud see muidugi v6imalik. Kuna olime vaid kaks tundi maganud, siis k6ndisime ringi nagu kari zombiesid.
S6ime, vedelesime yhes pargis, k6ndisime ja vedelesime j2rgmises pargis. Siis helistas Alejandro ja ytles, et tahab meid ikka veel n2ha enne kui koju l2heme. Saime temaga kokku ja veidi peale seda viis ta meid bussijaama, et me saaksime oma kodudesse s6ita. Mina Queretarosse, teised Ocotlani.

Esmasp2eval ei teinud ma suurt midagi. K2isin j6usaalis, istusin pargis, lugesin raamatut, andsin tunde. Ega iga p2ev ei saa ka pidup2ev olla.
Tegelikult terve see n2dal on v2ga rahulikult moodunud. N6nda ka teisip2ev. Hommikul k2isin linnapeal, ostsin endale uusi riideid. Jah, kui Pueblas olid riiete hinnad enam v2hem samad, mis meie kodumaal, siis siin Queretaros on k6ik hinnad oma kolm korda madalamad. Seet6ttu on soppamine siin lausa lust. Teksad j22vad enamasti 150 krooni piiresse, pluusid saad k2tte 50 krooniga, jalan6ud 100ga. Mulle sobib. Kolmap2ev. 6htul k2isin yle pika aja j2lle salsas. Mulle meeldib. Hyppad ja vehkled seal koos 50 aastaste t2dikestega, seekord oli mehi ka rohkem, 50% rohkem kui eelmine kord- 2!
T2nagi ei toimunud midagi eriti m2rkimisv22rset, k2isin istusin p2eval pargis, lugesin raamatut, kylastasin yht n2itust, 6htul andsin tunde. Viisin seekord ka Conversation grupi ja Intermedio parki. Nii armas on vaadata, kuidas 20 aastased inimesed sellest n6nda elevusse v6ivad minna. Nendele on muidu n2dala sees ilma p6hjuseta majast v2lja minek keelatud, seet6ttu ei saa nad n2iteks niisama 6htul parki istuma minna. Ja kui ma siis seda tunni raames teen, on nad t6eliselt r66msad. Istusime pargis, murul, p2ike soojendas meid veel oma viimaste loojuvate kiirtega. Need olid sel korral lihtsalt vestlustunnid. Ilma igasugu kirjutamiseta. Leian, et vahel on see v2ga vajalik. Harjutada lihtsalt vestlemist, suhtlemist, sest neil tegelikult on olemas p2ris korralik s6navara, aga neil lihtsalt puudub julgust r22kimaks. Conversation grupiga r22kisime lapsep6lvest. Karstin, et see v6ib olla veidi keeruline teema, mille yle arutleda, kuid tahtsin sellegipoolest katsetada. Jah, t6si oli, et ega nad v2ga ei tahtnud oma lapsep6lve meenutada, oli n2ha, et see t6i neile meelde palju valusaid m2lestusi. Kui kysisin Judithilt, et ta r22giks milliseid m2nge nad v2ikesena m2ngisid, siis tal tulid pisarad silma ja ta ytles vaikselt, et tema v2ike vend oli haige, niisiis ei saanud ta kunagi eriti m2ngida, sest pidi tema eest hoolitsema. Niisiis yritasin teema suuna rohkem neutraalsele pinnale ja l2puks r22kisime lihtsalt Mehhiko lastest yldiselt.

Viimased p2evad on olnud v2ga palavad. Huuh, ma p6letasin Guadalajaras oma n2o lausa 2ra. Seal on kyll veel palavam kui Queretaros, aga siingi on praegu ikka v2ga soe olnud. Selline meie juulikuu suvep2eva ilm. M6nus! :p

Sain Ulililt teada, et yhes teises organisatsioonis Qros. tootab 10 vabatahtlikku Kanadast, kellest osa minuga yhe vanused. Niisiis ma nyyd p2ris p6nevil, tahan nendega kindlasti kohtuda, mul oleks nii hea meel, kui leiaksin siit Qrost. endale teisi vabatahtlikest s6pru. Praegu ikka hulgun enamuse ajast yksi ringi v6i r22gin suvaliste v66rastega pargis juttu(enamasti siiski nende algatusel). Ja siis lisaks veel kavatsen hakata m6nes teises org., kus elavad v2ikesed lapsed, abiks k2ima. Tunnen, et hea meelega tahaksin nendega tegeleda. Mitte ehk iga p2ev, aga paar korda n2dalas lihtsalt abiks k2ia oleks ju v2ga tore.

Aga ma nyyd l2hen, sest meil on oo! J2llen2gemise-lugemiseni!