Roni tippu!

Reede. Oli matkapäev.
Hommikul venitasime suht kaua aga lõpuks saime end siiski majast välja veetud.
Selgi ööl olime maganud vaid mõned tunnid, nii et kõik olid päris väsinud. Tahtmine midagi põnevat teha sai aga väsimusest võitu. Sõitsime metroo liini number 2 lõpp-peatusesse ja läksime maha. Läksime matkama! Seal oli üks rahvuspark, mille nime ma hetkel ei suuda enam meenutada, mis aga oli tohutult suur, tohutult mägine ja tohutult ilus! Koreas on üldse palju mägist maastikku, ta on tuntud oma rohkete rahvusparkide poolest.
Kuna meid oli päris suur kamp, siis oli raske kõiki koos hoida. Kaasas olim meie, eesti tüdrukud (Maaja, Mirjam, Liis), tšiili poisid (German ja Alejandro), tai tüdruk (Diva), üks mehhiklastest (Jeremy), vietnami tüdrukud (Tu Anh ja Mai ja Ne (vms)) ja üks kanada kutt, kes ka meie hostelis peatus(Mitch). Enne mäejalamile jõudmist olime juba kümme korda kellegi ära kaotanud ja siis üles leidnud, siis järgmise ära kaotanud jne. Lõpuks aga saime ikkagi rajale. Mäe tippu oli 3 kilomeetrit kõndi (mäe kõrgus 613 m), kuid selle läbimine võttis meil aega 3 tundi! Eks me muidugi tegime päris palju peatusi ka. Seal oli üks imekena mägioja, mis meie teega paralleelselt jooksis, niisiis käisime vahepeal jalgu vette loputamas, üksteist pritsimas ja fotosid tegemas. Honoi tippu jõudes avanes meile aga hingemattev vaade. All laius terve Seoul ja mäestik selle ümber. Ilm oli pilves ja tuuline, mis lisas kõigele sellise salapärase ning müstilise tooni. Lõpuks ronisime uuesti alla, mis võttis kõigest kaks tundi. Käisime söömas ja läksime tagasi hosteli.Tol õhtul sai lõpuks vara magama. Järgmine hommik avasin silmad alles kell 12.30.

Laupäev. Oli turupäev.
Või noh. Kuna me nii kaua magasime ja seejärel veel pesu pesime ja internetis istusime, siis läks tõsiselt tegutsema hakkamiseni päris kaua aega. Turule jõudsime alles kell pool 6 ning imestasime siis, miks kõik kohad juba kinni on. Kusjuures tavaliselt igasugu kauplused on siin päris kaua lahti, ka riidepoed on tihtipeale kella 12 öösel avatud. Turul aga selgus käivad asjad siski veidi teistmoodi. Läksime sinna kolmekesi, Mirjami ja Liisiga ning lootsime leida tüdrukute riideid. Aga meie imestuseks, kõik poeletid, mis veel lahti olid, olid täis ainult imelikke meesteriideid, kalamehe veste ja hiiglaslikke punaseid sprodipükse jne.
Meil siiski aga vedas. Ühel tänavanurgal silmasime suurt kuhja särke ja seelikuid, mis olid kõik mõeldud õrnema soo esindajatele! Tormasime lähemale ning avastasime, et ostes kaks asja korraga, tuleb ühe hinnaks vaid 25 krooni (ehk 2500 woni). 10 000 woni eest sai juba neli asja! Niisiis asusim hoolega shoppama! Ja sealt võis tõesti leida korralikke ja ilusaid asju, lisaks olid need uued, mitte kaltsuka kaup. Minu ühel seelikul oli auk sees, niisiis pärast kerget kätekeeles kauplemist sain ka hinnaalandust.

Leida siin inimest, kes arusaadavas inglise keeles räägiks, on sama raske kui nõela heinakuhjast otsida. Tuleb tõdeda, et Mehhikos oli keele koha pealt tunduvalt lihtsam. Siin avastame end iga päev situatsioonidest, kus miski jääb lihtsalt tegemata, söömata, kuhugi jääb minemata, sest me ei saa aru, mida meile on seletada tahetud. Paljudes kohtades on ka sildid kõik korea keelsed, mis tähendab, et me ei saa isegi peatuste või kohanimedest aru. Eriti kui Seoulist välja minna. Aga samas on see ka päris huvitav, kogemus omaette.

Laupäeva õhtu oli meil siis viimane õhtu Seoulis. Veetsime selle hostelis. Tšiiklikad ei läinud ka välja, sest pidid järgmisel hommikul vara lahkuma. Niisiis istusime, tegime nalja ja rääkisime juttu. Germanile nägemist öelda oli mul ehk kõige raskem. Meil oli selle lühikese aja vältel tõesti tore koos olnud ja teadmine, et me väga tõenäoliselt enam mitte kunagi ei kohtu, ikka muudab ju veidi kurvaks. Ta kinkis mulle nokamütsi, suure sildiga „Tšiili” otsaees ning mina talle ühe oma käekettidest. Kokkuvõttes meist keegi magama sel ööl ei läinudki. Liisi ja Mirjamiga otsustasime ka lahkuda juba varakult ning astusime uksest väja kell 6. Üks osa meie Korea seiklusest oli läbi saanud. See seltskond, kellega seal koos olime hänginud, oli tõesti mõnus. Hispaania kutid, kes alati laulsid või muusikat tegid, mehhiko plikad, kes sõbralikult naeratasid ja palju meiki kandsid, saksa kutt, kes oli hull klubitaja (rääkis, et ta Saksamaal diskori ametit harrastab) ning meid pidevalt veenis, et me ikka temaga kluppi läheks, pisikest kasvu toredad vietnami tüdrukud, itaallane, keda me maccarroni –ks kutsusime, kes sai tuntuks lausega „we need pocketmoney!” jne.
Aga mis seal ikka parata. Kõik saab ükskord otsa. Lõuna-Korea ise aga ei ole meie jaoks veel otsa saanud, nii et- seiklus jätkub!

Pühapäev.
Võtsime hommikul vara bussi Gwangjusse. Metroos sattusime ühe kahtlase vanamehe otsa, kes meid jälitama hakkas. Kohe väga konkreetselt ja sugugi seda mitte salates tuli ta meiege sama metroo peale, istus vastaspingil ja jõllitas, siis tuli maha samas peatuses ja kõndis meie järel pika maa. Lõpuks õnnestus meil ta siiski kuidagi maha raputada. Päris kõhe hakkas küll, samas oli aga naljakas ka. Mõtlesime, et peaks talle midagi ütlema, et ta meid rahule jätaks. Kuna meil aga sõnaraamatut ei olnud, siis ainsaks abivahendiks olid kohaliku guide book´i tagaküljel olevad mõned laused. Sealt valisime välja sobivaima (mis tegelikult oleks pidanud ilmselt taksojuhile öelduna kõlama)- „Peatuge siin, palun!”. Raputasime ta siiski aga enne maha, kui mul oleks avanenud võimalus talle seda lausuda.

Gwangjus pidime ööbime couchsurfingu kaudu. Kahjuks aga ei olnud meie võõrustajatel võimalik meid nii vara vastu võtta, niisiis ei olnud sellest suurt kasu, et olime vara kohale jõudnud. Veetsime 6 tundi bussijaamas. Istusime ühe ekspositsiooniks välja pandud 18. sajandi auto ees platool. Silt korea keeles tähendas küll vist, et seal ei tohiks istuda, aga me tegime nägu, et ei saa aru ja istusime ikka. Julgustatuna sellest, et kolm välismaa tšikki seal istuvad ja nähes, et kusagil vabu pinke ei ole, istutasid ka paljud kohalikud peagi end meie kõrvale ja lõpuks oli terve platoo rahvast täis. Gwangju on Seoulist väiksem linn ja välismaalaseidki ei satu siia nii titi kui pealinna, niisiis võeti ka meid kui väljapanekut. Vähemalt kolmel korral tuli keegi juurde ja palus, kas oleks võimalik tal end meiea koos pildistada. Lisaks oli igasugu inimesi, kes niisama juttu tulid tegema. Siin on nii, et kui keegi mõne sõna inglise keelt siiski jagab, siis ta tahab seda kohe harjutama tulla.

Lõpuks saabus siiski aga ka meie võõrustaja- ameeriklane Joel. Tema ja tema naine Azure töötavad siin inglise keele õpetajatena. Kusjuures naljakas on, et ta teda kutsbuki alati ”my wife” ja mitte tolle eesnime pidi. Joel on 2 meetrit pikk ja Azure kusagil 160 cm. Iseloomult nagu ameeriklased ikka- sõbralikud aga kohati veidi naiivsed. Korter asus neil aga 12. korrusel ja oli hiiglasliku aknaga, millest avanes imelikne vaade. Tõeline katusekorteri tunne. Me saime enda käsutusse elutoas asuva diivani ja põranda. Kuigi korter ise oli pisike, siis sellegipoolest väga kena. Lisaks sai koridorist akna kaudu otse katusele ronida, nii et meil oli hiiglaslik rõdu ka.
Sel õhtul käisimegi korteriomanike ja ühe nede sõbraga õhtust söömas ja veidi pargis jalutamas. Tulime tagasi ja läksime magama.

Esmaspäev. Hommikul ärkasime plaanitust hiljem, kuid pakkisime sisk ikähku asjad, et teele asuda. Plaan oli meil nimelt sõita Jirisani rahvusparki, mis Gwangjust nii kahe ja poole tunni tee kaugusel. Pärast mõningast seiklemist jõudsime Pesagoeli nimelisse linnakesse. Olime kuulnud, et seal asub üks sissepääs parki. Kohal, nägimegi suurt maja, kus peal kirjas ka täitsa inglise keeles „Jirisan National Park- Information Center”. Täis usku ja lootust astusime sisse. Jah...Sinna see lootus siis kadus. Mitte keegi töötajatest ei rääkinud keelt, mis meile arusaadav oleks. Seletama aga olid kõik agarad, kõvasti ja korea keeles. Koos vaatasime siis kaarti. Me tahtsime teada, et kas on võimalik siit kaudu kõndima hakata ja öö veeta järgmises punktis, sealses ööbimiskohas. Nemad aga tegid sellele ööbimiskohale risti peale ja seletasid ilmselt, et sinna ei saa. Siis me tahtsime teada, et kugu me üldse minna võiks. Nemad aga vastu, et park pannakse kell 19 kinni ja selleks ajaks pevad kõik väljas olema. See park on aga hiiglaslik ala, mis ei ole isegi millegagi piiratud, niisiis ei saanud me aru, miks see nii on. Lõpuks hakkasime aga ise asja uurima, saime arvutit kasutada ja otsustasime, et siseneme siis teiselt poolt, ehk on seal rohkem õnne. Tuli aga välja, et sinna ei sõida ükski buss, sest see asub nii kõrgel mäe otsas ja tee on väga kurviline, niisiis on bussidel sinna ohtlik minna.
Tagatipuks hakkas vihma ka veel ladistama. Kuna siin on praegu vihmahooaeg, siis sajab siin peaaegu iga päev, samal ajal on aga hästi palav, niiske.

Lõpuks jäi aga siiski järele ja me otsustasime, saagu mis saab, me läheme! Hakkasime jala kõndima. Peagi aga peatas kinni üks buss ning bussijuht hõikas, et me peal tuleks. Bussi peal olev noorem kutt, seletas meile väga segases korea-inglise keeles, et see buss sõidab veidi maad ülespoole ning et me võime kaasa sõita. Naljakas oli see, et kui bussijuht meid peale hõikas, siis käega tegi ta seda liigutust, mis meie mõistes tähendab „mine minema”.
See ongi aga ehtne näide kultuuridevahelistest erinevustest. Neile tähendab see hoopis, et „tule, tule”.

Samamoodi nagu „tere” ei tee nad kunagi samamoodi nagu meie, vaid liigutavad kätt hoopis huvitavalt küljelt-küljele, seda samal ajal veidi pöörates. Või siis nt käte peal numbrite lugemine. Meie loeme „üks, kaks, kolm” nõnda, et paneme käe algul rusikasse ja siis hakkame näppe tõstma, neil aga on vastupidi. Kui koreakad võõrast inimest teretavad või „head aega” ütlevad, siis alati käib sinna juurde kerge kummardus. See kehtib ka tänuavalduse puhul. Pildile poseerides tõstavad nad alati kaks näppu üles, teevad „Peace” märki. Samas kui kaht näppu nõnda allapoole suunata on väga solvav.
Loomi kutsuvad nad alati vaid nimetissõrmega. Ahjaa, ja näiteks kraan käib ka meie mõistes tagurpidi. Kui me oleme harjunud vee saamiseks kraani üles tõstma, siis siin tuleb selleks kraani hoopis allapoole vajutada. Selliseid erinevusi on väga palju.

Erinev on näiteks ka vanuse arvutamise viis. Inimene saab sündides kohe automaatselt üheaastaseks. Niisiis, et kui ta meie mõistes peaks üheseks saama, siis korealane saab juba kaheseks. Lisaks lisatakse vanusele aasta juurde iga aasta algul ja mitte õigel sünnipäeva päeval. Niisiis kui mul näiteks on 4. augustil sünnipäev, siis juba 1. jaanuaril saan ma aasta vanemaks. Praegu olen ma 19, niisiis korea aastate järgi juba 21. Ja järgmine nädal, kui ma meie arvutamise järgi saan 20, siis koreakate jaoks minu vanus ei muutu. See ei tähenda aga, et nad sünnipäeva ei peaks, peavad ikka!
Ka kuupäeva kirjutades, kirjutavad nad kõigepealt aasta, seejärel kuu ja sii salles päeva. Niisiis täna on nt. 2009.07.29.

Veel erinevusi. Koreas süüakse pulkadega. Vahel võib see küll veidi keeruline olla, aga õpitav. Esimestel päevadel oli meil päris raske, toit kukkus pidevalt pulga vahelt ära, nüüd aga hakkab juba vaikselt tulema. Iga päev võib toidulaualt leida kolme asja- riisi, kala ja kimchit. Viimane neist on hapukapsast meenutav asi, mis on vürtsikas kastmes. Korealased on aga täitsa hullud selle järele. Seda söövad nad hommikuks, lõunaks ja õhtuks. Toidu juurde käib alati üldse väga palju „lisasid”. Kui kuhugi sööma lähed, siis pisikestes taldrikutes tuuakse alati oma kümme erinevat suupistet. Enamus neist mingisugune kala, merevetikas, kimchi või mõni imelik juurvili või taimejuurikas. Näiteks täna sõime ka õhtusöögi eelroaks puulehte kastmes. Tihtipeale süüakse ka liha, loomaliha, kanaliha leiab päris tihti. Koeraliha pidi olema delikatess. Õnneks. Algul siia tulles kartsin ma, et pärast satun kogemata koera otsa ja jätsin tihtipeale sellepärast liha puutumata. Nüüd olen aga juba veidi targem ja tean, et see on ikkagi päris haruldane ja iga nurga peal seda su toidu sisse ei topita. Kasvatatakse mingeid kindlaid koerasorte, kelle liha siis süüakse. Üks korea tüdruk rääkis, et nad teevad seda tavaliselt palaval ajal. Pidi olema kolm eriti palavat päeva aastas, millal siis koeraliha armastajad kõik pulgad kätte haaravad. Minu meelest on see aga ikkagi päris julm. Koer on loodud inimese kaaslaseks ja sõbraks ning mitte alla kugistamiseks. Aga ei ole midagi sinna parata, erinevates kultuuriruumides on erinevad arusaamad. Kuigi paljud inimesed ei söö ka siin koeraliha ja koerade pidamine koduloomadena on samuti levinud.

Kaldusin nüüd teemast küll vahepeal veidi kõrvale, aga jätkan siinkohal. Saime selle bussiga siis tükk maad ülespoole. Üks hetk lõppes aga seegi lõbusõit ja peale bussijuhi tänamist ja talle laialt naeratamist, asusime edasi liikuma. Mäkke kõndida, eriti mööda maanteed, on aga igav ja raske ka, nõnda otsustasime hääletamise kasuks. Meil vedas ja peagi saimegi peale! Kusjuures, Koreas hääletades ei tõsteta pöialt üles. Hoitakse lihtsalt sirget kätt, sõrmed koos, küljel. Seda nippi õpetas meile ka too sama bussijuht.
Selle autoga, kus istus sees üks kohalikest paarike, saimegi oma sihtpunkti- Songmangjae vms oli selle koha nimi. Kõik kohalikud nimed on nii võimatult keerulised ja mitte millegagi seostuvad, et neid on lausa võimatu pähe õppida.
Sealt aga avanes alles vaade! Org laius allpool, oru kohal aga pilved, suured valged ja vatised, laisalt edasi liikumas! Ja meie olime pilvedest kõrgemal!
Nautisime seda tükk aega ja tegime hunniku pilte. Kuna kell oli aga piisavalt palju, siis tahtsime enne pimedat (kell 8 läheb praegu pimedaks) ööbimiskohta kohale jõuda. Niisiis asutasime end kõndima. Tee iseenesest ei olnud sel päeval üldsegi mitte pikk, veidi üle 2 kilomeetri. Me ei saanud aga ka rohkem kõndida, sest siis jõudsimegi juba ööbimiskohani. See oli üks neist mägedes asuvatest majakestest, mis odava hinna eest matkajaile majutust pakub. Kusagil 8000 woni (80 krooni) eest saad õiguse ööbida laudpõrandal. Seda me ka tegime. Suurima heameelega. Olin eelmisest nädalast saadik päris väsinud, niisiis vajusin kohe pikali heites magama, juba kell pool 8. Hommikune äratus oli aga see-eest samuti varajane- 5.30!

Teisipäev. Ülevalt mäe otsast avanes jällegi imelin vaade- need pehmed pilved allpool ja taamal kõrguvad mäed! Istusime sel vaateplatformikesel oma pool tundi, enne kui edasi otsustasime liikuma hakata- tee viiski täpselt selles suunas, mäest alla, otse vatisesse valgesse.
Templini, kuhu jõudma pidime oli 7 km. Me ei oleks uskunud, et üks mäekülg tõepoolest nii kaua võib langeda. Kõik selle 7 kilomeetrit kõndisime vertikaalseslt. Alles päris raja alguses tulid meile vastu ühed matkajad ja nähes meid allapoole suundumas, ütlesid vaid ühe sõna- „dangerous”. Pani see meid veidi kõhklema, aga jätkasime sellegipoolest rõõmsameelselt. Tee läks paralleelselt ühe ülevalt mäe otsast algava ojaga, mis allapoole jõudes aina suuremaks paisus ja koseks, siis jälle kärestikuliseks jõeks sai. Kõndima/ronima pidime mööda suuri ja väiksemaid kive, millest oli rada improviseeritud. Tuleb aga tunnistada, et vägalihtne see ei olnud mööda neid kive allapoole laskuda. Vahepeal ristus tee ojadega, nii et kivid olid märjad, siis jälle hakkas tibutama, minul aga olid jalas plätad! Meie olime üldse väga eestlaslikud matkajad. Mirjamil matkas kahe käekotiga, sall ümber pea keeratud, Liisil olid ka vaid kerged sandaalid jalas, kuigi seljakott oli tal olemas. Minul oli päris korralik matkaja seljakott, aga jalanõud jah jätsid ikka väga soovida.

Lõpuks jõudsime ilusasse templisse, kus veetsime päris mitu tundi. Ma juhtusin just olema ühes templis, kui seal tseremoonia algas, niisiis sain palvusest osa võtta. Üritasin võimalikult täpselt kaasa teha. Kummardasime ja põlvitasime Buddha kujude poole ja siis igas suunas ja siis toidualtari poole. Tegelikult oli see aga väga huvitav ja hea tunne, olla seal.
Hiljem infolehte lugedes aga selgus, et ühe vea olin ma siiski teinud. Ma ei kandnud teenistuse ajal sokke, mis tegelikult on päris rangelt soovitatav. Ju sii aga mõisteti, et ma olen väljamaalane ja ei tea, et seda tegema peab.
Hiljem, ui teenistus oli juba läbi, läksin teisi otsima, aga ei suutnud kedagi leida. Lõpuks värava ees kohtusin Liisiga, aga Mirjam oli meil ikka vele kadunud. Läksin teda otsima.
Tõusin just treppidest üles, kui silmasin ühel rõdul munka alla vaatamas. Ta vaatas mulle otse silma sisse. Hiljem sealt samast tagasi tulles, pöörasin kaks korda pead taha, et talle veelkord otsa vaadata. Nii intensiivne, samas ahulik ja täis rõõmu oli see pilk.
Mirjamit me vele ei leidnud, niisiis jäime värava ette ootama. Siis aga kõndis järsku see sama munk kõrvalväravast välja. Kõndis ja siis järsku peatus ning vaatas kiire pöörde järel mulle otsa. Kõndis edasi ja siis pöördus korraks veel. Lehvitas. Lehvitasin vastu.
See oli minu esimene reaalne kontakt budistliku mungaga.

Samal pärastlõunal saime juba tagasi Gwangjusse ja peale kerget jalutuskäiku linnas, läksime magama, et järgmine päev töölaagrisse sõita.

Seoul, Seoul, Seoul

Niisiis. Mul on siin kõik päevad nii tihedad olnud, et ei ole üldse aega olnud midagi üles märkida. Nüüd aga kiiresti ja ülevaatlikult püüan seda teha.



Jõudsin siis mina tol reedesel päeval sinna international youth center´isse kohale. Kohtusin seal ka teise kahe eesti tüdrukuga, kes siia olid tulnud- Liisi ja Miriamiga. Mõlemad väga toredad tüdrukud, Tallinnast pärit, minuvanused ka. Siis hakkas ülejäänud rahvas ka kohale voolama.

Kuna aga paar päeva tagasi oli selgunud, et Yeosu Youth Festival jääb ära, siis pooled inimesed olid oma lennud saanud ära jätta(sest need, kes seda teha said, neile ei tagstata lennupiltetite raha). Meid tuli sinna kokku kusagil 30. Ja uskuge või mitte, aga pooled neist on hispaania keelt rääkivatest maadest! Täielik paradiis minu jaoks, saan nii palju keelt harjutada! Siin on 5 mehhiklast, kaks hispaanlast (oli veel 5 hispaanlast, aga nad praegu ei ole meiega, vaid läksid Korea peale reisima selleks ajaks.) ja kaks tšiili kutti veel ka! Siis veel on meil üks saksa poiss, prantsuse tüdruk, italiano ja lõpuks meie, kolm eestlast.



Meile teatati, et kuigi festival jääb ära, siis meile tagatakse majutus ja igapäevane söögiraha kuni 26ndani, mil festival oleks pidanud lõppema ja seda kõike siin samas Seoulis. Niisiis ei olegi me siit lahkunud, vaid oleme ikka veel Seoulis.



Kuna too youth center, mis oli ka hotell, kus me ööbisime, asus keskusest päris kaugel, siis see esimene õhtu me läksime lihtsalt hotelli kõrvale parki istuma ja kuhugi mujale ei hakanud end asutama. Oli lõbus tutvumisõhtu. Tegime aga nii palju lärmi (latiinod on kõik ju väga emotsionaalsed alati) ja laulsime/plaksutasime, nõnda siis käis politsei meid kahel korral hoiatamas, enne kui meid palus üldse hotelli ära minna. Toas pidu jätkus, kus meid ka mitmel korral keelitamas käidi, aga muidu oli tohutult tore. Tantsisime salsat! Laulsime hispaania keelseid laule! Jõime kohalikku odavat korea jooki sojut, mis kujutab endast midagi riisiviina taolist aga on sama odav nagu vesi.

Niisiis, järgmine päev, pühapäev, oli vaikne ja möödus niisama uimerdades. Vähemalt esimene pool päevast küll. Siis lõpuks ajasime end ikka püsti ja läksime ümbruskonda avastama. Käisime ühes ilusas budistlikus templis, kuhu ka sisse läksime. Üks toreda naeratusega naine tuli ja andis meile põlvitamiseks matid ja oli nii sõbralik, et näitas meile veel ka kuidas käib rituaalne kummardamine, mida alati templisse sisenedes tehakse. Kolm korda püsti ja siis jälle pea maha vastu maad. Seejärel külastasime üht ülimodernset kristlikku kirikut, kuhu tuli siseneda siseparkla kaudu, kus olid kaamerad, mikrofonid laest alla laskumas, projektor seinal, ühesõnaga kõik, mis kirikusse tavaliselt ei kuulu. Järgnes jalutuskäik ühe mäe otsa, mille tipust samuti templi leidsime. Ma leian, et budistlikud templid on imelised. See pühalikkus, traditsioonid, eelkõige aga suurepärane rahu tunne, mis seal olles tekib. Olen mõelnud, et võibolla tahaksin veeta oma vahepealsed vabad päevad, mis on noortelaagri lõpu ja töölaagri alguse vahepeal, templis veeta. Kui see võimalik on. Ma olen aga kuulnud, et osades kohtades pidi seda vist saadama teha.

Õhtu veetsime klubis tantsides. Kuna see asus aga meie hostelist väga kaugel, siis pidime ootama kuni hommikuni, mil metrood käima hakkasid. Nii et koju saime alles kella 7 ajal. Tegelikult kõik siin Koreas vedetud ööd, ei ole ma magama saanud enne kella 3-4.

Esmaspäevast algas meil programm. Käisime ühes templis (jällegi), seekord tehti meile aga korralik ekskursioon. Lisaks saime osaleda tee tegemise rituaalis. Tee tegemine on tegevus, mis budistlikus religioonis väga austatud. Seda tuleb teha ülimalt aeglaselt, lisaks väga kontsentreeritult. Juues aga nautida kõigi meeltega. Seejärel mediteerisime.
Kõige lõpus aga valmistasime lootuse laternaid, igaüks oma. Minu oma oli niiiii ilus, aga kahjuks ma kaotasin selle järgmisel päeval metroos olles ära. Õhtul olime kõik väsinud, nii et jäime hostelisse. Istusime koridoris ja rääkisime juttu, mängisime mänge. Kuna aga juttu jätkus, siis venis magamainek ikkagi peaaegu kella viieni.

Teisipäev oli samuti tegus. Kõigepealt toimus meil ööbimiskoha vahetus. Kolisime rohkem kesklinna. Siis käisime taekwandod tegemas- Koreast pärit võitluskunst. Meile tehti ikka korralik kolmetunnine treening, anti kimonod ka selga. Algul oli painutamine, venitamine. Tegime Liisiga seal igasugu imetrikke. Pidime paari võtma, ja meie kui siis kaks pikka eesti tüdrukut olime paaris.(Kusjuures Mirjamgi on päris pikk, nii et me olemegi siin tuntudteatud kui kolm eesti pikkurit! Hehee:D) Seejärel aga õppisime paar lööki, nii käe kui jala oma. Lõpuks harjutasime löömist ka ehtsalt, vastu poksikotte. Lõpus saime kõik puust lauajupid, millele pidime peale kirjutama ühe oma soovi ning siis õpetati meile, kuidas nad käega pooleks lüüa. Mulle tohutult meeldis! Kui oleks piisavalt aega, siis täitsa tahaks seda pühendunumalt õppida.
Õhtu oli jällegi klubiõhtu. Tervet klubi läbistasid rohelised laserkiired, nii et sai seal igaltpoolt üle ja ümber ronida. Lõbus! Muusikaks selline hip-hop ja reggeton, nii et kuulis päris palju hispaania keelset muusikat ka jälle. Laager läheb üldiselt väga hispaaniakeelses meeleolus. Olen siinoleku aja jooksul rohkem seda kui inglise keelt praktiseerinud, millega ma tegelikult olen ülirahul! Uskumatu, et kuigi ma Mehhikosse tagasi ei saanud minna see suvi, siis toodi mulle Mehhiko Lõuna-Koreasse kätte. Naudin seda, et igalpool ümberringi on elav latiinoatmosfäär. Mitte, et ka koreakad toredad ei oleks. Nad on väga lahedad! Ülimalt sõbralikud, abivalmis, kiftid! Aga hinges tunnen ennast ikkagi pooleldi latiinona! Alati ilmselt olen tundnud.

Õhtul kui Mirjamiga hakkasime hostelisse tagasi minema, eksisime ära. Mis veel eriti naljakas oli, et Mirjam oli enne seda (enne klubisse tulekut) just koos ühe poisiga meie laagrist ära eksinud ja nad olid kaks tundi ringi seigelnud, enne kui me neid tänaval juhuslikult kohtasime. Minuga sai ta vele kolm tundi ekselda. Tegime vist küll tervele Seoulile ringi peale! Aega läks kusagil kolm tundi. Jõudsime lõpuks tagasi hostelisse alles varajastel hommikutundidel, läbiväsinutena. Muidu oleks võinud ju taksogi võtta, aga häda oli, et me ei mäletanud oma hosteli nime, ega ka ühtegi tänavanime. Niisiis oli tõeline õnn, et lõpuks peale suurt seiklemist lõpuks ikka õigesse kanti sattusime ja sealt ka lõpuks kodutee leidsime. Sellest öisest käigust sain endale aga nohu ja kurguvalu, mis praegusel hetkel L-Koreas ei ole just eriti soovitatav, eriti kuna need on ühes seagripi sümptomid. Kõik vaatavad sind kohe kahtlaselt, kui metroos köhatad ja tõmbuvad veidi eemale.

Kolmapäev oli shoppingupäev. Käisime linnapeal ja turul, ostsime igasugust korea nänni, millest pooltel oli pisike silt "made in china" juures. Seoul on väga modernne linn, igalpool palju kõrghooneid ja tõesti ikka kõrgeid kõrghooneid! Panen pildid üles, siis näete.
Õhtul aga käisime teatris! Korea muusikal nimega "Naeratus" oli mängukavas. Traditsiooniliste tantsude, laulude, muusika ja naljameestega moodustas suurepärase etenduse. Kift oli vaadata, kuidas siin näideldakse, sest igalpool on mingid kindlad asjad ikkagi erinevad.
Pärast teatrikogemust tulime tagasi hostelisse ja välja see õhtu enam ei läinud. Kõik olid väsinud. Vaatasime selle asemel hoopis ühte filmi ja hiljem jäime Germaniga jutustama. German on üks tšiili poistest, kes mulle päris sümpatiseerib ja mina temale ka. Nii et, tore, tore on :)

Ja lõpuks jõudsime siis tänasesse päeva. Neljapäev. Suundusime kohalikku rahvusvahelisse noortekeskusesse, kus meile näidati üht ülimalt kurba filmi Korea kodusõjast põhja ja lõuna vahel. Film rääkis kahest vennast, kes sõtta sattusid ja kuidas see neid muutis. Nutsin kusagil kolm neljandikku ajast. Pärast selle lõppu ja veidi arutlemist, algas aga "kultuuriõhtu". Kõik rahvused esitasid mõnd traditsioonilist tantsu või laulu, kandsid traditsionilisi kostüüme ning pakkusid traditsioonilisi maiustusi. Meie eesti tüdrukutega esinesime siis ka. Laulsime Silver Sepa "Revolutsiooni" ja tantsisime "Kaks sammu sissepoole- kaks sammu väljapoole". Lisaks rääkisime veidi ja näitasime selle aasta laulupeo videot. Mehhiklastel olid väga uhked kostüümid kaasas, koreakad tegid kifti laulmist, hispaania poisid mängisid trummi. Kõigil oli midagi ägedat ette näidata. Jah, nüüd siis olen aga tagasi hostelis juba ja me oleme parasjagu mõtlemas,mis tänase õhtuga teha. Kas minna veel kuhugi tänavatele jalutama või mitte. Eks näis, mis saama hakkab.
Püüan teid aga ikka kursis hoida ning olge seal kaugel Eestimaal tublid! :)

Maaja

Lõuna-Korea

Nõnda siis jäi kirjutamine vahepeal ikkagi katki ja uut reisi ootama. Nüüd on see käes!

Lõuna-Korea võttis mind kolmapäeva õhtul rõõmsasti vastu. Selle lühikese ajaga on juba palju jõudnud juhtuda.

Teisipäev, 14. juuli

Hommikul pakkisin kohvri ja asusingi teele. Kõigepealt laevaga Helsingisse ja sealt lennujaama. Pärast paaritunnist ootamist, istusin lennukisse, mis võttis suuna Türki, Istanbuli. Sinna jõudes tuli välja, et järgmise lennuni on veel 6 tundi aega, nõnda siis otsustasin linnapeale minna. Lennukist vaadates tundus mereäärne ala päris lähedal olevat ja kuna mul kohalikku raha ei olnud ja vahetama hakata ei viitsinud, siis hakkasin aga uljalt astuma. Vaevalt veidi kõndinud, pidas üks takso minu juures kinni ja sealt pistis pea välja selline 40-aastane türklane. "Where you go? Come in! Come in!" Seletasin, et mul ei ole raha, et taksoga minna. Sellepeale ta aga vastu: " No problem! Excuse me" No problem!" Mõtlesin, et mis seal siis ikka ja istusin sisse. Ta lubas mind ära visata. Sõites selgus, et mereäärne oli tegelikult ikka oluliselt kaugemal sellest, mida ma eeldanud olin. Türklane hakkas aga kohe rõõmsalt mesijuttu ajama. "So beautiful girl! So beautiful! Are you married?" Vastasin, et ei ole, aga et tema jaoks olen ikkagi liiga noor. Minu ema on temavanune. Tema aga "No problem! Excuse me! No problem!" Tahtis, et koos jalutama läheksime. Et võtaks ühe tee või coca-cola ja küll siis viskab mu hiljem tagasi lennujaama ära. Mina aga ajasin raudselt oma jada ja keeldusin viisakalt ning naljatades kõigist tema pakkumistest. Lõpuks jõudsime kohale ja palusin tal peatuda. Siis järgnes sellele üks pealesurutud kerge musi, sellega rahule jäädes, lasi ta mul ikkagi rahulikult minna ja rohkem ära rääkida ei üritanud. Kuigi ta selline pealetükkiv oli, tundus ta samas päris ohutu. Lisaks on selline käitumine türklastel vist küll veres ja nad on oma loomult lihtsalt taolised- siirad külgelööjad. Mina olin jällegi ühe humoorika kogemuse võrra rikkam ning kõndisin muiates kalda poole.

Pidin nüüd aga ikkagi endale türgi raha vahetama, sest tagasisõidu eest kavatsesin siiski maksta. Küsisin ühes rannakohvikus töötavatelt poistelt, et kus raha vahetada saaks. Heledapäise neiuna suhtusid nad minu abistamisse väga innukalt ja vahetasid ise minu eurod türgi liirade vastu. Tore!

Jalutasin siis veel rannas. Vesi oli soe ja päike just loojuma hakkamas. Väga hea ja rahulik oli. Käisin ka ühes kohvikus hamburgerit söömas. Sealne ettekandja, tuli välja, õppis parasjagu inglise keele õpetajaks, nii et rääkis isegi peaaegu arusaadavas inglise keeles. Teatas mulle kohe ausalt alguses ära, et leiab mu kena välimusega ja tegi türgi teed välja. Pärast kerget vestlust, palus ta ka mu MSN-i, mille ta ka sai. Mis seal siis ikka.

Oli aga aeg tagasi liikuda ja seetõttu võtsin takso ning sain kergema vaevata uuesti lennujaama.

Kolmapäev, 15.juuli

Siis tuli pikk lennusõit Istanbulist Seouli. Üheksa tundi. Lennuk oli aga väga modernne ja hästi varustatud. Igal reisijal oli oma ekraan, kust sai filme vaadata, muusikat kuulata, mänge mängida. Kolm korda sai süüa. Lisaks anti meile igasugu varustust nagu nt. hambahari, sussid, sokid, silmaklapid, kõrvatropid, kõrvaklapid, tekk, padi jne. Magasin peaaegu kogu lennu, ärgates vaid söömise ajaks ülesse. Naljakas oli see, et kuna lennuk väljus kell 12 öösel, siis õhtusööki pakutigi meile kusagil kell 1! Kõik olid juba unne suikunud, aga ei, siis löödi tuled põlema, kõigile pandi taldrik ette- söö! Ja kõik vapralt sõidki:D

Lõuna-Koreas on seagripi oht vist küllaltki suur, sest lennujaamas tehti meile ikka väga korralik läbivaatus. Pidime mingeid ankeete täitma ja x-ray kaamerasse vaatama. Lisaks oli meie lennukis vist kellelgi midagi olnud valesti, sest ühel hetkel kui olin just väljuma, jooksis üks töötaja mulle järele, pidas kinni ja näitas üht ankeeti, küsides, kas see olen mina. Hetkeks sain kerge šoki, siis aga nägin seal võõrast nime, kinnitasin, et see ei ole mina ja mind lasti minna.

Astusin lennujaamast välja ja avastasin enda ümbert maailma täis pilusilmasid. Lühikesed, tumedapäised, väga sõbralikud, abivalmid,inglise keelt mitte üldse oskavad ja pilusilmsed- selline on mu esmamulje koreakatest.

Hosteli leidsin ilusti ja panin asjad tuppa. Õhk on siin praegu koguaeg selline niiske, troopiline, sest on vihmahooaeg. Pärast duši all käimist, tulin alla elutuppa, et internetis käia ja kodustele teada anda, et olen ilusti kohale jõudnud. Olin saanud veidi aega istuda, kui kohale ilmusid üks koreakas ja kanadalane. Pärast paari sõna vahetamist, teatasid nad, et lähevad linnapeale ja et ma tulu kaasa. Koreakas Li oli autoga. Kui ma mõtlesin, et mehhiklased sõidavad nagu hullud, siis ma ei olnud lihtsalt enne ühegi korealasega sõitnud. Vahepeal sõitis ta üldse käed lahti, ise seejuures kõva häälega naerdes ja taha vaadates, siis manööverdas inimesi täis tänaval täiesti enda ette vaatamata, turvavöö lahti, vahetas tiheda liiklusega tänaval ridasid kõvasti tuututades ja aknast välja teisele autojuhile seletades, et ta temast nüüd ette trügib. Ühesõnaga oli see üks hullumeelne sõit. Ise oli Li aga väga tore. Siiras ja südamlik. Ning tal oli kõige uskumatumalt naljakam naer, mida ma elusees kuulnud olen. Mina ja kanadalane olime pidevalt krampis maas teda naermas kuuldes. Käisime kohvikus istumas ja tutvusime veel mõnede Li sõpradega.

Li tõi mind tagasi hostelisse. Tema ja kanadalane läksid magama. Mina aga tutvusin poe ees nelja kanada kutiga (mis toimub, et neid kanadalasi siin nii palju on) ja läksin nendega välja. Nad peatuvad hostelis, mis n minu omast 50 meetri kaugusel. Kusjuures nad omavahel said ka siin juhuslikult kokku. Kaks tükki neist on vennad, aga teised kaks mõlemad reisivad üksinda. Ja kõigi nende nimed algavad J-tähega. Väga veider. Nad on muidu päris toredad, aga veidi sellised lollid, naiivsed. Nagu tihtipeale see sealtkandi rahvas kipub olema. Aga hea, et on vähemalt kellega hängida. Nõnda siis sele õhtu veetsimegi korea toitu proovides, kohalikku õlut juues ja tantsides. Magama sain poole nelja ajal.

Neljapäev, 16.juuli

Ärkasin poole ühe ajal ülesse ja läksin oma turistikohustusi täitma. Käisin vaatamas Changgyeonggung-i paleedekompleksi, kus ajalooliselt asus kuningate residents. Kift arhitektuur! Mulle väga meeldib! Tõusvate katusenurkadega puust hooned, huvitavate dekoratsioonide ja maalingutega. Kuna koht oli nii äge, veetsin seal päris mitu tundi. Sissekäigu juurest sai ka päris korraliku infovoldiku kaasa, mis andis koha taustast ja ajaloost hea ülevaate.

Pärast seda käisin ka Jongmyo matmispaika vaatamas, kuhu on läbi aegade kõik tähtsamad kuningad maetud.

Rõõmsana kõmpisin veel mööda linnatänavaid ja nautisin kõiksugu huvitavaid vaateid kõrvalistele tänavatele, suurtele kirevatele kaubanduskeskustele suurte korea keelsete siltidega küljes, mereandide restoranidele, mida leidub siin iga nurga peal ja inimestele, kes igalpool ringi sagisid. Ma ilmselt võin olla hetkel ka kõige pikem Seoulis viibiv naissoost isik. Kõik koreakad on ikka nii jupatsid, naljakas vaadata.

Õhtul käisime jälle kanada poistega väljas. Mängisime piljardit ja noolemängu. Ma võitsin päris mitu korda, jepikajee! Piljard läheb jälle lahti! Olingi selle Eestis olles veidi soiku jätnud. Õhtu lõppeski alles kell 5, kui hostelisse tagasi jõudes automaatselt magama jäin.

Reede, 17. juuli

Nõnda. See on täna! Hommikul sai jälle kaua magatud, sest ma ei kuulnud oma äratuskella. Kanadakad olid mulle eelmisel õhtul lubanud, et tulevad Lotte Lõbustusparki kaasa, aga siis kui neile teatama läksin, et võiks juba minna, vedelesid kõik neli laiskvorsti diivanil ja ei viitsinud ennast üldse liigutada. Niisiis läksin üksinda. Jah, käisin täna üksinda lõbustuspargis! :D

Aga ega see mind väga ei morjendanud. Lotte World on maailma kõige suurem siseruumides asuv lõbustuspark. Sisse minnes leiad end lihtsalt ühest hiiiiglaslikust ruumist, mis on täidetud kõiksugu karussellide, piraadilaevade, ameerika mägede ja teatrilavadega. Üleval laes tegid ringe kuumaõhupallid. Lisaks oli seal suur lava, kus õhtul "Samba karnevali" immiteeriv show ettenäitamisele tuli. Käisin igalpool. Kuigi peaksin juba suur olema, siis sellisesse kohta sattudes tunnen end jälle nagu väike laps. Kõik näeb nii vahva välja! Oi kui väga ma oleks tahtnud, et mu väike õde Helin oleks saanud seal kaasas olla. Tal oleks seal nii lõbus olnud. Seekord peab ta küll kahjuks vaid piltidega leppima.

Seal oli ka üks laste teatrietendus, mida vaatama läksin. Mina kui tulevane näitlejatudeng pean ennast ikka maailma teatrikunstiga kursis hoidma. Etendus oli päris lõbus. Mängiti Punamütsikest, ainult et korea keeles. Huvitav oli aga jälgida, kuidas nad olid selle etenduse lahendanud ja lavle toonud. Näitlejaid oli vaid kaks ja niisiis pidid nad kõike rolle ise mängima. Seetõttu lippasid nad vahepeal pisikese eesseina taha ja mängisid ingeid tegelasi nukkudega. Siis aga tulid jäle teiste tegelastena täissuuruses publiku ette. Seda etendust mängitakse seal päevas oma 10 korda ette. Mõtlesin just, et kas tõesti need samad näitlejad peavad seda nii palju kordi pidevalt läbi tegema. See peaks nende esituse täiesti masinlikuks muutma. Samas aga tegid nad minu meelest väga head tööd. Hoidsid publiku naeru all, põnevuses ja elevil. Minulgi oli täitsa naljakas, nii et vahepeal kohe kõva häälega naerma puhkesin.

Tulema saingi sealt alles õhtul hilja, kella kümne ajal.

Ja nüüd istungi uuesti hostelis, arvuti taga ja kriban usinasti.

Homme pean minema juba sinna kohtumispaika, kus me festivali omadega kokku peaks saama. Jah, festival jäetakse nüüd küll seagripi ohu tõttu ära, aga mingisugune majutus ja toitlustus on meile ikkagi lubatud. Kas siis siin Seoulis või riigi teises otsas Yeosus, kus festival aset oleks pidanud leidma, seda veel ei tea. Homme kuuleb.

An yeong haseyo,

Maaja