Epiloog ja eelnev.

Sünnipäev möödus imetoredalt. Hommikul äratati laulu ja koogikesega, millel kaks küünalt peal. Puhusin ära ja soovisin soovi. Liis ja Mirru tegid mulle kingituse ka! Panda-padja! Pean ausalt ütlema, et see oli üks väga praktiline kingitus! Hommikusöögiks olid teised valmistanud suure hunniku banaanipannkooke. Kõht täis, võis päev alata.

Lastega tegime jälle igasugu lõbusaid mänge, palju pilte, sai palju nalja.
Meil on siin üks väga südikas väike tüdruk. See Hii on tema nimi. Selline kusagil kümne aastane marakratt. Ta näeb küll välja uskumatult armas, aga võib käituda nagu tõeline mtslane. Kui ta midagi tahab, siis ta lihtsalt peab selle saama! Samas ei haka ta jonnima nagu seda lapsed tavaliselt teevad, vaid võtab otsustavalt sul käest ja kisb su jõuga kaasa, kuhu iganes tal vaja minna või mida iganes tal on vaja sinult parasjagu saada. Ja jõudu on tal oma pisikese keha kohta tõesti üllatavalt palju. Siis kui ta midagi ikka tõesti kohe väga saada tahab, siis ta teeb sellist metskassi häält ja nägu sinna juurde, uriseb nagu väike tiiger. See on nii naljakas ja üllatav ühekorraga.

Üks väga tore laps on ka Uuri. Selline häbelik, veidi pontsakam tüdrukuke. Esimestel päevadel märkasin kohe, et taei suland päris hästi gruppi ja jäi kuidagi eraldi, niisiis läksin ja suhtlesin temaga just eriti aktiivselt. Selle läbi võitsingi ilmselt tema poolehoiu, sest nüüd hoiab ta mulle koguaeg külje alla, hetkekski mitte minna lasta tahtes. Tal on tohutult armas, siiras naeratus.

Sünnipäeva puhul olid lapsed mulle kaarte õnnesoovidega teinud. Lisaks tõi Sang Yang mulle kingituseks paki komme ja järgmisel päeval tulid veel kaks tüdrukut korvikesega, mis oli samut kommidega kaetud. Lapsed fännavad meid kõiki. Päris kift on olla laagri kasvataja! Kõik tahavad nad sulle ette ja taha ära teha. Teevad patse, massaaži, toovad vett, otsivad pühendunult su asju, kui midagi ära kaob jne.
Selle üksteisest aru saamidega on muidugi jah veidi keerulised lood. Midagi nad ikka mõikavad inglise keelest, nii et paari sõna kaupa saab ennastselle abil arusaadavaks teha. Lisaks olen minagi õppinud paar korekeelset esmaabi sõna nagu- jogi (siin), bang(tuba), šimbal(jalanõu), pinksu(jäätis), chingu(sõber). Nende ja veel paari sõna abil olen saanud end päris tihti hädast välja aidata.

Sünnipäeva õhtuks valmistasid meie eesti tüdrukud mulle jällegi üllatuse. Uhke ja maitsva õhtusöögi. Pasta tuunikala ja maisiga. Siis järsku läksid tuled kustu ja toodi kohale suur tort paljude küünaldega. Sain jälle neid puhuda ja jälle soovida! Tort oli tõesti hiiglama maitsev.

Seejärel harjutasime veidi oma tantsukava reedeseks festivaliks, kus koos lastega esineme. Esineme Koreas hetkel väga popi hittloo „Nobody” järgi, millele eelneb kerge traditsioonilise tantsu kava. Pärast harjutamist läksime välja. Nad tahtsid mind üllatusena karaokesse viia, aga meie korea poisid lobisesid selle mulle kogemata enne välja. Sellest ei olnud aga hullu, sest laulda oli sellele vaatamata ütlemata tore. Õhtul tagasi kirikusse naastes oli hääl päris kähe kohe.

Olin oma päevaga igati rahule jäänud!

Kolmapäev ja neljapäev möödusid samuti lustlikult. Vahepeal tuli küll kole väsimus peale, nii et iga päev olen keset päeva magama jäänud. Neljapäeval, kui mingit filmi vaatasime, kolmapäeval lihtsalt pingi peale, lapsed ümberringi.
Väga kifti kogemuse osaliseks saime kolmapäeval. Viimase asjana enne päeva lõppu, läksime trumme mängima. „Samulnori” on siinse kohaliku traditsioonilise trummi nimi. Kõik said endale muusikariista ja jämmimine võis alata. Mulle anti üks veidi teistsugune pill, mis tegi metalset kõla ja oli teistele trummidele rütmi andmiseks ja alustamise ning lõpetamise märgiks. Mina ja siis üks kohalik trummimees tagusime siis neid taldrikuid. Päris uhke tunne oli. Sai koguaeg tähelepanu all olla. Lisaks aga oli see lihtsalt nõnda lahe. Muusika oli nii võimsalt vali, et kohati tekitas sellise tõelise transis olemise tunde

Huvitav komme Koreas on luristada, kui toit maitseb. Kui on supp või mõni kaste või midagi muud vedelat, mis maitseb hää, siis koreakad hakkavad selle peal ekõik üksteise võidu luristama. Sellega näidatakse üles justkui austust toidu tegija vastu ja demonstreeritakse oma poolehoidu- toit on maitsev!

Muide, Koreas nuuskamine on üks väga ebaviisakas komme. Kui tuleb tahtmine tatistada, siis peab jooksma kuhugi peitu või tualetti või siis tatti lihtsalt sisse tõmbama. Jah, seda nad tavaliselt teevadki. Tõmbavad lihtsalt kõik ninna tagasi. Pean ütlema, et üks väga ebatervislik ja veider käitumismaneer.

Käeviibetest. Kui meie väljandame käega, et „mine ära”, tähendab see liigutus neile hoopis, et „tule siia”! Jah, ja meie moodi „tule siia” liigutust nad üldse ei kasuta. Kui koreakad numbreid loevad näppude peal, siis vajutavad nad näppe alla, mitte ei tõsta meie moodi neid üles.

Kui mees vilistab väga hästi, siis tähendab see, et ta on „Casanova”. Mees, kes oskab naisi ära võluda. Samas pidi vilistamine ligi kutsuma ka madusid.


Reede. Õhtul toimus suur esinemine! Olime iga päev selleks veidikene harjutanud. Meie „eesti grupp” esitas koos 9 lapsega laulu „Põdra maja” ja tantsu „Kaks sammu sissepoole”.
Meisterdasime lastele laulu jaoks vastavalt kellegi soovile siis jänkukõrvad, põdrasarved või jahimehemütsi. Lapsed on ikka lapsed, tihtipeale on nende tähelepanu köitmine raske. Niisiis möödusid meiegi proovid kohati päris keeruliselt ja suures osas niisama uimerdades. Ise olime ka parasjagu väsinud, lapsed väsinud. Lõpuks võtsime end aga kokku ja õhtul lavale astudes tegime suurepärase etteaste! Esinemine toimus mitte kirikus, vaid hoopis mereäärsel promenaadil oleval välislaval. Rahvast oli päris palju kokku tulnud. Täisvärk ikka- suured kõlarid, mikrofonid, lavatuled. Wando on nii pisike koht, et kui siin midagi toimub ja eriti kui siia saabub mõni mitte-pilusilmne inimene, siis on see väga huvitav ja seda tuleb kindlasti uudistama minna!
Kokku kestis kogu programm kusagil 1,5 tundi. Üllatusesinejatena tulid ka kõrvalsaarelt kohale grupp ameeriklasi, kes tegid ühe eht-ameerikasliku etteasta, mis oli aga täitsa mõus vaadata.
Muide, mina ja prantsuse tüdo tantsisime ka salsat! Tundus, et publikule läks küll hästi peale- plaksutati kõvasti, hüüti ja ergutati! Olime eelmine õhtu päris kõvasti harjutanud ka ja kuigi meie salsaoskused ei ole teab mis suured, siis suutsime siiski vist päris hästi ära petta, sest kohalikkudel ei olnud nagunii üldse aimu, misasi see salsa õieti on.
Peale etenduse lõppu, läksime lõõgastusime pargis. Tegime pilte, mekkisime jällegi kohalikku sojut. Ma aga olin nii unine, et jäin seal samas tähistaeva all lebads magama ja ärkasin alles selle peale, kui teised teatasid, et hakkame tagasi liikuma.

Laupäev. Hommikul tulid veel lapsed. Vaatasime lühifilmi, mille Minjee oli laagri jooksul tehtud piltidest kokku pannud, kirjutasime üksteisele kirju ja vahetasime kontakte. Lapsed olid nii kurvad! Pooled tüdrukud nutsid ja ajasid meilegi nõnda pisarad silmanurka. Nad ei tahtnud üldse koju minna ja jäid seetõttu sinna veel palju kauemaks hängima, kui plaanitud oli. Lõpuks tuli aga siiski bussi järele ja seal nad siis ära sõitsid, meie veel kirikuukse pealt järgi lehvitamas.
Lapsed läinud, siis uimerdasime niisama paar tundi. Ma lugesin kiriku kõrval oma lemmikpagoodas Mati Undi elulugu. Päike paitas õrnalt, tuul vuhises mööda, hea oli. Samas hirmutav on aga see, et mul on nii palju raamatuid vaja sügiseks läbi lugeda ja ma ei ole peaaegu kuhugi veel jõudnud!! Kui nüüd koju tagasi jõuan, siis pean tegema tõelist turbolugemist.
Käisime meie, eesti tüdrukute ja serbia Maja pealekäimisel veel samal päeval ujumas ka!
Kuna Wando kandis oli just eelmisel nädalal kerge taifuun olnud, siis lained olid ikka päris pirakad! Ujusime ja möllasime seal tükk aega! Kogusin veidi merikarpe ka. Ei ole küll nii suured ja uhked kui Mehhiko omad olid olnud, aga sellegipoolest väga ilusad.
Õhtul läksime kirikuõpetaja ja muude asjapulkadele pidulikult välja sööma. Olime nii õhinal, et ohoo, mis huvitav milline uhke pidusöök meile nüüd siis tehakse. Uhke nägi ta välja igaljuhul! Aga kõik oli kala! Kala, vetikas, kaheksajalg, puuleht, kala! Isegi riisi ei saanud, nii et ma oleks vist küll täitsa nälga jäänud, kui ei oleks toodud lauale ka kohalikku juurviljapitsat. See on selline omleti moodi värgendus, millel olen roheline sibul sees.
Mõned korea toidud on mulle pikapeale isegi veidi meeldima hakanud, aga enamus sellegipoolst mitte. Ja kalafänniks ei ole ma siin ka igaljuhul hakanud.
Mul oli tõeline kiusatud peale õhtusöögi lõppu poest läbi lipata ja üks võileips osta.
Muidu seal kirikus olime ikka normaalselt süüa saanud, sest saime ise kokata. Üks kord kokkasime Mirjami ja Liisiga kartuliputru ja hakklihakotlette! Või tähendab, tahtsime kokata hakklihakotlette, aga tulid välja hoopis kanalihakotletid! Jube maitsev oli see toit sellegipoolest! Tükk aega hiljem meenutasime seda veel. Selle valmistamine oli ka väga lõbus. Pudrunuia puudumisel purustasime kartuleid selle mikseris, kus tavaliselt puuviljakokteili ehk tehakse. Terve põrand oli putru täis. Kotlette tegime pesukausi suuruses kausis ja liha oli nii külm, et mu käed oleks pea et otsast ära külmunud.

Laupäeva õhtu lõpetuseks läksime chimsibangi! See on selline avalik saun/spa! Tõesliselt kift kogemus oli! Saunasid oli kaks tükki. Tavaline kuiv saun ja siis soolakambrit meenutav saun! Mõlemad hästi ägedalt dekoreeritud. Sees sellised lamamismatid, kuhu pikali heidad ja puust tehtud padja pea alla viskad.
Saunad on siin kuivad ja meie moodi leili visata ei saa. Saunas käiakse riietega. Selle tarbeks antakse sulle kohe administratsioonilauast kaasa selline särgi-pükste komplekt. Saunas käivad mehed ja naised koos.
Pesuruumid olid muidugi eraldi. Seal oli ka kuumaveevann ja külma veega bassein.
Sauna ees on suur ruum, mis on siis midagi sellist puhkeruumi sarnast. Seal oli pisike puhvet, telekas, paar trenažoori, maas matid. Kui inimesed tahavad, võivad nad chimsibangi ööbima jääda. Magatakse seal samas suures puhketoas mati peal.
Kõik see lõbu kokku maksab vaid 70 krooni! Kohe kindlasti on see kõige odavam ja parem majutusvõimalus Aasias, aga paljud rändajad lihtsalt kahjuks ei tea sellest.

Pühapäeva varahommikul oligi Wandoga hüvastijätt. Kallistasime üksteist ka läbi ja läksimegi bussi peale. Seouli sõit kestis 5,5 tundi. Magasin nagu tavaliselt peaaegu terve tee, niisiis minu jaoks erilist vahet ei olnud. Silmad kinni, mõne unehetke pärast silmad jälle lahti ja olimegi kohal. Seoulis oli niivõrd palju palavam ja umbsem kui Wandol oli olnud, et algul võttis kohe päris hingetuks. Wandol on hea, meri lähedal, tuul puhumas. Seoulis aga võib suvisel ajal kohe tõeline lämbumise tunne tekkida. Õhku pole.

Läksime kohtuma Sang Yungiga. Ta on Mirjami klassiõe tuttav. Tema juurde pidime sel õhtul ka ööseks jääma. Sang Yung oli väga armas tüdruk. Lisaks veel hästi hoolitsev, kohe kui meil mingi mure või küsimus oli, hakkas ta seda kogu hinna eest lahendama. Me tahtsime veel viimase päeva puhul šoppama minna, niisiis suundusime Dongdaemuni šoppamisala poole. Leidsime jälle üles selle tänaval asuva riietehunniku, kust eelmine kord Seoulis olles nii palju kenasid asju nii odava hinna eest saanud olime. Ja tõsi, ka seekordne tulemus polnud sugugi halvem! Kuue riietuseseme eest tuli mul välja käia vaid 125 krooni.
Meiega liitus ka Sang Yungi sõbranna ja nõnda siis see päev meil viiekesi õhtusse veeres.
Kell pool üks öösel Sang Yungi kou saabudes leidsime terve tema perekonna meid ootamas.
Koreakad on nii armsad! Veidi häbi oli endal küll, et nii kaua linnapeal olime jokutanud.
Pereema tegi meile kingituse, lisaks veel kattis pisikese söögilaua, väikevennaga mängisime üht korea lauamängu. Uurisime vele mõningaid bussi ja rongiaegu ja nõnda see aeg läks päris kiiresti. Kell oli juba neli kui viimaks magama vajusime. Magada oli aega aga ainult üks tund. Kell viis tõusime, et Mirjam ja Liis oma lennukipeale jõuaksid ja mina sõitsin Chuncheoni.
Kuna minu lennuk läks alles kell 23.55, siis oli mul veel aega terve päev. Otsustasin Germanile küll minna. Chuncheon asub kahe tunni tee kaugusel Seoulist. Jõudsin kella 8 hommikul juba kohale. Ta tuli mulle bussijaama vastu ja läksime tema laagripaika. Nii hea meel oli teda näha, tõesti hea meel. Süda põksus küll.
Tema projekti sisuks on töötamine nägemis- ja vaimse puudega lastega. Päris kurblik oli neid lapsi näha küll. Ei oska kuidagi käituda nendega esimesel hetkel, kuna ei ole varem kokkupuudet olnud. Vaatamata sellele, et enamus neist olid pimedad, olid nad hiiglama toredad. Katsusid su kätt ja naeratasid. Inglise keelt oskasid ka osad, niisiis sain nedega veidke juttugi räägitud.

Too päev oli veespordi päev. Nii et mul väga vedas, olin just õigel ajal sinna sattunud. Läksime wakeboard-iga sõitma. See on selline lumelaua välimusega asjandus, millega sõidetakse siis vastavalt aga vee peal. Mootorpaat veab sind enda järel, hoiad sellisest nöörist kinni ja muudkui lähed. Algul võttis veidi aega, et seda õiget nõksu kätte saada, kui see aga oli käes, siis tuli see sõit päris lihtsalt. Ei olnudki väga raske. Ainult, et sellest alguse harjutusperioodist olid mu käed hiljem ikka päris mitu päeva valulised.

Pärast veesporti, läksime tagasi nende elamispaika, kus uimerdasime veel paar tundi niisama. German andis mulle head muusikat arvutisse, vaatasime mingisuguseid pilte. Siis algas neil etenduse proov (nad harjutasid viimaseks laagri päevaks mõeldud nukuetendust). Ma siis hängisin nendega kaasa ja harjutasin nukkudega kõhurääkimist. Ma usun, et mul on selles vallas täitsa annet! Võib-olla saab minust ühel päeval veel kõhurääkija!
Jah, aga mis parata. Aeg lendas, tunnid lendasid, ja oligi aeg lahkuda.
Bussijaamas veel viimane kurblik despedida ja teele!

Kokkuvõttes aga veetsin Chuncheonis imetoredalt aega! Nii tore, et minu viimane Koreas veedetud päev just see sattus olema!

Kojusõit võttis koos kõigi seiklustega aega kusagil 24 tundi ja siis juba maabusingi Tallinnas Linnhalli juures sadamas. Päike saatis oma viimaseid soojendavaid kiiri, meri oli rahulik ja vaikne, kerge tuuleiil puhus üle kai- olin tagasi koju jõudnud!

WandO

Gwangju bussijaamas kogunesime kolmapäeval kell pool 3. Jõudsime veidi varem kohale, kuid ei näinud veel kedagi. Peale mõningat ootamist hakkasid inimesed siiski saabuma.

-Wando linnavaade meie kiriku katuselt.

Kõigepealt tuli üks prantsuse tüdruk. Elsa on tema nimi. Selline veidi ninakas ta meil on, nii et mitte just minu lemmiktüdo. Ta oskab aga tõesti väga paljusid keeli ning salsat tantsida ja hispaania keelt rääkida, nii et pean möönma, et temaga ühiseid huvisi mul jätkub.
Siis saabus sakslane. Janine on tema nimi. Selline kergelt naiivne tütarlaps, muidu aga päris sõbralik ja tore. Tuli ka serbialane Maja. Jah, minu nimekaim, kuigi ühe a-ga vähem nimes.Tema on meil laagrilistest kõige vanem. Inimesena aga väga lõbus ja lustlik.
Lisaks on veel 6 koreakat, kellest kaks poisid, neli tüdrukud.
Yang-no, Je-zi, Minjee, Boram. Vähemalt nii neid hääldatakse, tegelikust kirjapildist ei ole mul palju aimu. Yang-no ja Min-jee on meil siin korraldaja rollis. Je-zi käib pidevalt fotokaga ringi, on selline ehtne ninnu-nännu pilusilmne tüdruk kahe patsiga. Boram on neist ehk mu lemmik. Ta on meie eestlaste grupi nö tõlkija-abiline liige ka, kui me näiteks presentatsiooni peame tegema või lastega rääkides üksteisest aru ei saa.
Poisid Sang-yu ja Hi-zu on mõlemad sellised vaiksed ja häbelikud, samas aga iga päevaga avanevad rohkem. Nüüd, kui oleme siin juba 5 päeva olnud, võib vahel nende suust mõnd päris humoorikat ütlustki kuulda.

Niisiis, kerge ülevaade inimestest tehtud. Kokku on meid 12. Pidi olema kolm tükki rohkem, aga üks jättis tulemata ja kaks tükki ei pääsenud korea lennujaamas karmi seagripi kontrolli tõttu riiki sisse ja pidid tagasi minema. Nimelt olid neil siis mingisugused gripi sümptomid olnud. Kas nõhu või köha või palavik jne. Praegu on nad aga tõesti päris karmid selle koha pealt. Kui on vähemgi kahtlus, siis pannakse karantiini või saadetakse koju tagasi.

Laager ise toimub Wando saarel. See asub Lõuna-Korea lõunaosas. Saar ise on suhteliselt väike, 50 000 elanikuga. Meie elukoht on suhteliselt keskusele lähedal, nii et saame käia poes ja õhtuti pargis istumas ja lihtsalt tänaval jalutamas. Meie elukoht ise on aga KIRIK! Justnimelt. Me elame kirikus. See ei ole aga sugugi selline, nagu Euroopa mõistes üks kirik välja peaks nägema. Koreas on kõik kirikud väga modernsed. Sisenedes on otse ees kohviautomaat, suured peeglid, paistab söökla. Esimesel korrusel asub veel ka muusikatuba igasugu elektrikitarride ja suure trumikomplektiga, dušširuumid pesumasinaga jne. Teine korrus on siis see püha ruumi korrus. Seal asub suur kirikusaal pikkade pingiridadega. Kuna kõik on aga modernne, siis ei tekita see sellist „kiriku tunnet”. Otse kantsli taga on suur videoprojektori ekraan, mille peale teenistuste aal preestri nägu kuvatakse, on olemas mikrofonid, muusikariistad. Üks õhtu sai nalja. Kuulsime teiselt korruselt laulu ja läksime uurima, mis toimub. Piilusime algul ukse tagant, aga siis just üks tädi tuli välja ja viipas sõbralikult, et me sisse tuleksime. Sees toimus tõeline „kristlike laulude karaoke”. Taga ekraanil olid kuvatud sõnad, ees poodimuil seisid neli naist, mikrofonid käes ja lõõritasid käsi taeva poole sirutades laulda. Rahvas tegi kõike seda istudes kaasa. Eeslauljateks olid meie juba alumiselt korruselt tuttavas saanud sööklatädid, kelle abiga me endale süüa oleme valmistanud. Vaatepilt oli vägagi meeldejääv ja mis parata, ka päris muigama ajav. Meile räägiti, et siinseis kommetes ongi hästi oluline väljendada oma uskumist võimalikult kõvasti ja väljenduslikult. Sellega tõestada justkui end ümbritevatele inimestele oma usu tugevust ja lisaks ka tekitab see suuremat ühtekuuluvustunnet. Mõni õhtu on kuulda, kuidas nad lähevad ikka päris transsi, selline üle üksteise palvetamine käib.

Kirikus on pidevalt rahvast. Tundub, et see on väga popp hängimiskoht. Vanad ja noored, lapsed ja kirikuõpetaja, hoone on kuni hiliste õhtutundideni (ja sellega ma mõtlen kell 11 õhtul) rahvast täis. Parasjagu toimub siin vist ka mingi muu laste suvelaager, kuigi need lapsed siin minu meelest ei ööbi. Meie tuba asub neljandal korrusel. Ööbime mattidega põrandal. Muidu on täitsa okei, ainuke asi millest on kuradime kahju, et dušši all ei ole sooja vett. Teise külje pealt muidugi jälle hea karastav.

-Ei oleks kunagi usknud, et ma hakkan sushit sööma!
Esimesed päevad on nüüd möödunud laagriks ettevalmistusi tehes. Lapsed ise tulevad esmaspäeval. Neid peaks olema 30 ja nad on kusagil 10-12 aastased. Mõnedega oleme siin päevade jooksul juba kohtunud ka. Oleme ette valmistanud erinevaid mänge ja loomingulisi tegevusi. Samuti riikide presentatsioonid ja rahvuslikud tantsud/laulud, mida lastele õpetama hakkame.
Lisaks ettevalmistustegevustele, on meil olnud ka aega saarel ringi tuuritada. Käisime Changpogo muuseumis, kes oli kuulus meredevallutaja, kes võitles paarsada aastat tagais Hiinas viikingitega ja oli esimene rahvusvahelise kaubandusketi väljaarendaja Aasias. Pärit on ta siitsamast Wandolt. Muuseumid on Koreas kõik väga interaktiivselt üles ehitatud, nii et alati on huvitav. Lisaks käisime nt Wando torni juures, mis asub kõrgel mäe otsas ja n üleni valgustatud. Mäe otsast paistab ka üks hästi vinge valgustatud sild, mis pidevalt värvi muudab. Kõiksugu tehnikaga seonduv on Koreas kõrgelt arenenud, isegi pisikesel Wandol.
Veel oli meil väljasõit ühele võtteplatsile, kus on filmitud stseene mitme korea seriaali tarvis. Seriaalid, kus kujutatakse keskaega. See oli tõesti maaliline koht, otse mere kaldal, kuhu oli siis ehitatud mitemeid maju, et ujutada keskaegset küla. Vaesemate elanike pilliroost katustega majad ja rikkamate, tähtsamate uhked ehitised.

Samal päeval käisime ka rannas.Rannaelul on Aasias ikka hoopis teine tähendus. Inimesed tulevad randa, et siis ma telgid ja varikatused üles panna, kübarad pähe tõmmata ja rahulikult varjus oma nuudleid ja kimchit süüa. Aasias hinnatakse valget nahka, niisiis olime me rannal ainsad hullud, kes end päikesel praadida lasid. Valge nahk on olnud moes läbi sajandite, vanal ajal tähendas see seda, et inimene oli kõrgest soost ja tähtis. Tänapäeval peetakse seda lihtsalt ilusaks! Niisiis tõmbasid meiegi tüdrukud endale ürbid peale.
Mis aga on kõige sürrim on see, et inimesed ujuvad riietega! Jah, täpselt nii. Väga vähe kohtab inimesi, kellel oleks ujumisriided. Nad lähevad vette lihtsalt nende samade riietega, mis neil parasjagu seljas on. Teksapüksid, seelikud, t-särgid. Väga populaarne on ka triiksärgis ujumine, nägin seda nii mitmelgi inimesel. Ahjaa, ning korealased ei oska ujuda! Nad lihtsalt ei oska. Veider on see, et muudes spordialades on nad vägagi osavad. Igal pool võib kohata inimesi jooksmas, jõudu tegemas, painutamas jne, aga vette sattudes on nad täiesti saamatud. Seetõttu kasutavad enamus neist suuri kollaseid ujumisrõngaid või hüppavad ja paterdavad niisama madalas vees.
Igaljuhul oli meil üks väga lõbus rannapäev, mis küll kahjuks ei lõppenud nii lõbusalt, sest kõik me uljad eesti tüdrukud olime õhtuks punased kui vähid. Mina veel eriti õnnetult, sest olin endale veidi hooletult päikesekreemi peale määrinud, niisiis olin üleni laiguline. „No teretore!”- nagu Liis selle peale ütleks.

Pühapäev, viimane ettevalmistuspäev, möödus meil paviljonis istudes. Meil siin kiriku kõrval on selline väike ümmargune palviljon, kus on hästi hea ja jahe. Seal me siis hommikul käisime kõigepealt Liisi ja Mirjamiga joogat tegemas, selle hetkeni kuni märkasime, et oleme 20 minutit hommikusöögile hiljaks jäänud. Siis hiljem, läksime kogu grupiga sinna ja arutasime veel läbi mõningaid mänge, mis meil lastega plaanis teha on. Mänge on tõesti igasuguseid ja palju. Siis veel saime endale lehviku, mille pidime tindiga peale joonistades ära illustreerima. Pidime joonistama ka plakatid ühe mängu tutvustamiseks. Siis joonistas Boram veel kõigist meist animatsiooni-pildid, nii et terve päev möödus jonistades. Mõnus oli seal, kerge tuul puhus, aega tundus olevat kuidagi lõpmata palju, vaade linnale oli nii ilus, madrats ja magamiskott tegid ka aseme pehmeks ja mugavaks. Ei tahtnudki kohe ära minna sealt, aga lõpuks tulime ikkagi sisse tagasi, et vaadata üle ruum, kus järgmise päeva tegevused toimuma pidid hakkama. Õhtul läksime veel meie eesti tüdrukutega linna peale, et jäätist osta. Kuna aga pikk tee oli juba ette võetud, siis otsustasime ka veidi ringi jalutada. Pärast läbikukkunud katset jalutada mööda suurt peatänavat, mis Liisi küll mingil põhjusel tõmbas, aga mis tegelikult oli lihtsalt suur tänav juba suletud poodidega, läksime minu mangumise peale ikkagi mere äärde jalutama. Seal on suur park, ilus promenaad, valgustatud kujud. Wandol on mingi imelik komme hästi palju rakette lasta. Mere ääres olles võib absoluutselt igal päeval igal pimedusetunnil näha inimesi ilutulestikku õhku laskmas. Lõpuks on seda su ümber nii palju, et ei pane isegi enam pead pöörama.
Igal juhul. Lõpuks jõudsime ühe purskkaevuni. Siin on popid sellised purskkaevud, mis purskavad otse maast, nii et seal ei ole mingit ehitist ümber. Lihtsalt pritsivad augud, mis siis vahepeal oma veejoa suuremaks, siis jälle väiksemaks muudavad. Kõike seda saadab tuledemäng. Väga popp on sealt nende pritsivate veejugade vahelt ka läbi joosta. Kell 10 õhtul võib näha tervet karja mudilasi ennast märjaks kastmas. Ja ega meiegi kehvemad ei olnud. Pärast mõningast üksteise ergutustööd olime kõik sealt alt läbi jooksnud ja kõik läbimärjad. Tõestusmaterjal on ka täitsa olemas, tegime agaralt videosid.
Nõnda lirtsuvatena kõndisime siis kirikusse tagasi, et magama minna ja end järgmiseks päevaks välja puhata.

Siis saabuski see päev, mil lapsed lõpuks tulid. Neid on 30 tükki ja nad on kusagil 8-12 aastased. Energiat neil jätkub, selle vastu ei saa vaielda ja poisid nagu poisid ikka, on pidevalt valmis krutskeid tegema. Samas aga tohutult imearmsad on nad kõik ka.
Kuna nende inglise keel on siiski vähene, selleks et vestlust pidada, siis meie korealastest laagrilised mängivad agaralt tõlkide rolli. Lastega on aga selles mõttes hea, et nendega saab mängida kulli ja patsumängu ja niisama lollitada, ilma et selleks sõnu vaja läheks.
Oli tore, tore!

Oma tänasest sünnipäevast ja sellest, kuidas see möödus, kirjutan aga juba järgmises postituses.