Kambodža, siit ma tulen!

Seekordne lugu hakkab hetkest, kui avasin ühel novembrikuu päeval oma e-postkasti ja avastasin sealt kirja EstYesilt, kes pakkus järjekordset võimalust kandideerida osalemaks ühel noorteseminaril Aasias. Olles nüüd juba pool aastat korralikult kodus, Eestis püsinud ja koolis käinud, nakatas mind otsekohe sõber reisipisik. Pikalt mõtlema ei pidanud. Vaatasin kaardi pealt, kus Kambodža täpselt asub ja täitsin ankeedi kiiresti ära. Vedaski! Saadeti mulle positiivne vastus- Tule!

Eile, 22.jaanuaril, asusingi teele. Seminar ise kestab 1-7 veebruarini, aga kuna mul praegu just juhtus koolist vaba aeg olema, siis mõtlesin, et miks mitte minna juba nädalake varem.
Lennumarsruudiks Tallinn-London-Musqat-Bangkok-Phnom Penh. Pikk ja keeruline küll, aga mis parata.
Nõnda siis saigi kott pakitud ja lennuki peale istutud, et Londonisse sõita. Lend Omaani oli alles järgmisel päeval, niisiis otsustasin õhtu linnas veeta ja sain ühe kunagise kallimaga kokku, kes nüüd siin ülikoolis käib. Ma ei ole kunagi varem Inglismaal käinud, kuna see on mulle alati nõnda halli ja kallina tundunud. Pidev vihm ja hingematvad hinnad. Selles suhtes ma ei eksinud, mõlemad need elemendid võtsid mind avasüli kohale jõudes ka vastu. Mis mind aga üllatas oli see, et Londonis võib tegelikult sellele vaatamata väga huvitav olla.
Ta on tõeline metropol, rahvaste paabel! Näitlejatudengile jätkub siin õpitööd kuhjaga. Sõitsin lennujaamast metrooga kesklinna. Vaatasin enda ümber ringi. Siin istus end Ali G-ks riietanud araablane, tema kõrval kaame näo ja vesiste silmadega inglasest neitsik, kes Jane Eyre´i luges, tema
kõrval pilusilmne ja väga moodne jaapani kutt. Teisel pool Ali G-d oli raamatusse süvenenud, ilmselt advokaadiks õppiv väga peenelt riietatud mustanahaline tüüp, kes aegajalt oma sõrmi põrnitses. Otse tema vastas istus üks pidevalt oma telefoni näppiv järjekordne asiaat, kelle kõrval luges üks inglise noormees väga püüdlikult ajalehte, huuli kaasa liigutades. Eemal seisis üks
hispaanlasest keskealine sell, kes väga avalikult oma nina nokkis ja siis oma kolle uuris.
Teisel pool oli koha sisse võtnud üks värviste pükstega töömees, hindu. Metroosse sisenes üks mustanahaline naine, asotsiaal ja ilmselt veidi peast soe. Ta heitis ülbe pilgu üle vaguni ja nähes, et minu kott on ühe istme peal, teatas nõudval toonil, et ma koti maha tõstaksin, et ta sinna istuda saaks. Seda ma ka tegin. Peagi küsis suurt kirevavärvilist salli peas kandev ja kolme suurt sinist prügikotti omav hull lillade küüntega neegrinaine kõva häälega üle vaguni kella. Keegi ei vastanud. Tekkis ebamugav hetk. Seda oli tunda. Viimaks siiski advokaadiks õppija teatas, et kell on kümne minuti pärast neli. Kuna ta aga ütles seda peast ja ei vaadanud kella, siis hakkas neegritädi kahtlustama, et kas ta ikka tõtt räägib ja palus tal telefoni pealt näidata. Poiss näitas ka, aga hoidis sel ajal telefoni valvsalt oma käes. Näpata ei olnud kohe kuidagi võimalik. Ja nõnda vuhiseski see rong Londoni kesklinna, kus mina Queensway peatuses väljusin.

Ööbisin Smart Hyde Park View hostelis. 10 naela kohta 6-kohalises toas oli isegi täitsa okei. Peale paari tundi ootamist tuli Jan ja siis veetsimegi õhtu temaga koos linna peal ringi jalutades, kallist Mehhikot meenutades ja niisama nalja tehes. Vihma muudkui sadas, London muutus uniseks ja meiegi läksime juba kella kahe paiku magama. Hommikul sai siis veel Hyde Parkis jalutatud. See vastas täpselt minu ettekujutusele Inglismaast kui sellisest. Kerges udus, langenud lehtedega maas, veidi vihmane (muidugi!), pargis ringi jalutavad paarikesed oma koertega, karjades hommikusi tervisesportlasi, keset parki tiik, kus peal ülimalt julged pardid ja luiged, kes sulle otse nina alla sööki tulevad norima. Kõik see kokku moodustas ilusa, filmidest tuttavliku terviku sellest linnast ja maast.

Jan aga pidi tagasi oma ülikoolilinna sõitma ja mina tulin lennujaama ära. Kuigi lennuk läks alles kell pool kümme õhtul, siis olin kohal juba kell 12 päeval. Ei oleks samas viitsinud suure seljakotiga ringi ka enam kapata, pealegi eelmine õhtu olid kohustuslikud Big Ben ja London Eye juba õnneks ära nähtud.
Aga lennujaamas võib ka põnev olla, eriti Londoni lennujaamas, kus sul niipalju rahvast ringi voorib. Niisiis veetsingi need tunnid inimesi jälgides, vahepeal magades, raamatut lugedes ja toredaid kokkusattumuslikke olukordi üles täheldades. See viimane meeldib mulle väga.
Eile näiteks olid mul järgmised väikesed, pealtnäha tähenduseta ja juhuslikud, kuid ometi muigamapanevad olukorrad:

Olin just mõelnud, et küll oleks tore, kui siis oleks mõni kena poiss silmapiiril, keda võiks igavuse peletamiseks piidelda ja kujutasin endale seejärel ette, milline ta olla võiks. Kui siis silmad üles tõstsin, uskuge või ei, märkasingi täpselt enda ees üht oma ettekujutusele peaaegu täielikult vastavat figuuri. Asi läks seda huvitavamaks, kui selgus, et ta ei olnudki lihtsalt korraks möödakõndija, vaid tuli ja istuski samadele pinkidele, minule päris lähedale ja jäi sinna mitmeks tunniks, täpselt selle ajani, kuni just ma isegi minema pidin hakkama. Aeg oli väga põnevalt sisustatud, sest ka tema mind siis märkas ja see mäng „Ma üldse ei näe sind ja ainult juhuslikult libisevad silmad üle!“ on ju nii tore! Külgetõmbejõu seadus toimis. See, millest sa mõtled, mida sa ette kujutad, manifitseerub lõpuks ka tegelikkuses. Mõnikord varem, teinekord hiljem. Aga sinuga juhtuvad sündmused tulenevad suuresti sellest, milliste emotsioonidega sa laetud oled. Me tõmbame endale olukordi, inimesi, võimalusi ja samas ka ebaedu ise ligi. Olen selles enam kui kindel.
Katsetasin eile külgetõmbejõu seadust veelgi. Mõtlesin selle peale, et oleks vaja palju raha. Alati võiks olla ju hästi palju raha. Siis aga läks mul kõht tühjaks ja trotsides Londoni lennujaama poe hindu, ostsin süüa. Kassapidaja oli väga sõbralik tüüp, kes mulle pärast maksmist ulatas sellise teatise, et parasjagu käib neil kampaania, et iga päev keegi võidab tuhat naela. Kirjutas paberile oma nime ka peale, ütles, et see on selline küsimustik, millele tuleb vastata ja et ma ikka teda kui tublit töötajat seal ka märgiks. Täna ma siis täitsingi internetis selle küsimustiku ära, võidan ma siis või mitte, aga muigama paneb ikkagi, et kohe peale raha peale mõtlemist, raha saamiseks mulle ka reaalselt võimalust pakkuma tuldi.
Istusin ja kuulasin ühe hiina paarikese vestlust pealt, iga teine sõna oli miski, mis kõlas nagu „maaja“. Oli ka lõbus kuulata.
Lisaks võttis minuga ühendust üks inimene, kelle peale just hiljuti mõelnud olin.

Tänase seisuga olen Muscati lennujaamas, Omaani Sultaniriigis. Astusin lennukist välja ja 25 kraadi
sooja lõi näkku. Päris erinev meie kodumaa hetkelisest ilmaseisust. Aga seda õhku sain ma ka nuusutada vaid kolm sekundit, sest siis juba topiti meid lennujaama bussi ja kärutati lennujaama, kus ma nüüd viimased 6 tundi hänginud olen, Omaani sooja ilma vaid aknast jälgides. Samasugune tuleb homne Tai külastus. Jõuan Taisse kell 1 öösel ja lennuk läheb alles kell 15.15, niisiis, mul on seal Tai lennujaamas aega konutada nii et vähe ei ole. Muidu on ju isegi täitsa okei, mul jätkub tegevust. Siin Muscatis on isegi tasuta wifi ja sain lennufirmalt toidukupongi, millega söömas käisin ja ruumi on palju, sadu istepinke, samas inimesi suhteliselt vähe, niisiis võin kasvõi kõik toolid ajaviiteks läbi istuda, kui soovin. Ainuke asi, mis mind häirib, on minu enda sassilöödud uni. Ma ei ole korralikult nüüd üldse magada saanud ja seetõttu ongi nii, et magan kaks tunnikest lennujaamas pingil, siis olen kaks tunnikest üleval, jälle magan, siis lähen lennukisse, magan paar tunnikest ja siis jälle olen paar tunnikest üleval. Lisaks veel mäng ajavahedega. Igatahes, käib selline sortsutamine, mis kokkuvõttes üsna ära tüütab.

Ennist kui siis selle toidukupongi eest söömas käisin, sattusin ka vahvasse olukorda. Kõigepealt olin üllatunud, kui turvamees, kellelt ma teed küsisin, mulle nagu vabandades teatas, et seal saab ainult riisi, justkui viidates sellele, et mina kui nooblim valge inimene sellest ilmselt huvitatud ei ole.
Väitsin aga vastu, et tahan küll riisi ja selle peale juhatas ta mulle ka tee kätte. Millegipärast istusid seal söökla moodi kohas tõesti ainult kohalikud omaani mehed, kes mind kullipilgul jälgisid kui ma koha ühes täpselt ruumi keskel asuvas vabas lauas sisse võtsin. Kogu sööklas märkasin veel vaid kaht kohalikku naist, ülejäänud 50 olid kõik mehed. Nõnda tundsin end selle söömaaja jooksul kui vaatluseks välja pandud ekspositsioon. Ei lasknud end sellest aga siiski heidutada ja mõtlesin, et kui passivad, siis passin vastu. Nii ma tegingi ning kohkunud mehed murdusid peagi ning pöörasid pilgud kõrvale.
Lõpetan siis praegu, lisan siia hiljem mõne pildi Londonist ka juurde, kohe ei saa, kuna pean enne leidma mooduse nende digikast arvutisse transportimiseks.

Päikest,
Maaja