Kaootiline Phnom Penh ja jätkusuutlik areng.

Jõudsin Phnom Penhi. Päike lõõskas taevas, miski kuskil lehkas halvasti, põrisevad ja tuututavad mootorsõidukid vurasid kõikjal ning juba tormas minu suunas vähemalt viis inimest, kes kõik tahtsid mulle midagi müüa. Jah, olin kohal.

Niisiis, oli algamas nädalane kick-off seminar teemal „Jätkusuutlik areng kultuurilises mitmekesisuses“. Meid majutati ühte ilusasse hotelli otse jõe kaldal. Toad olid ruumikad ning avarad, suurte voodite ning televiisoriga. Vaikselt hakkasid kogunema ka osalejad.
Ülevaatliku pildi sain aga alles õhtusöögi ajal. Euroopast oli esindajaid Prantsusmaalt, Kreekast, Soomest, Itaaliast, Leedust, Slovakkiast, Hollandist, Inglismaalt ning Eestist. Aasia poole pealt oli rahvast kohale tulnud Kambodžast, Laosest, Taist, Indoneesiast, Vietnamist ning Myanmarist.
Tõeliselt kirju seltskond, mis! Kõik nad töötavad oma kodumaades MTÜ-des, mis seotud vabatahtlike saatmisega välismaale, töölaagrite ja muude heategevuslike projektide korraldamisega. Mina küll otseselt EstYesis ei tööta, kuid olen sellega siiski teatud määral seotud olnud (EVS Mehhikos, töölaager Lõuna-Koreas), niisiis oskasin enamikel teemadel siiski kaasa rääkida. Eesti organisatsiooni esindas peale minu veel üks Tallinnast pärit vene poiss Dimitri.

Algul kulus sisseelamisele veidi aega. Ka seminari teema, mis tundus nime poolest nii pikk ja lohisev, oli veel hägune. Esimesed kaks päeva tegelesimegi põhiliselt nende mõistete lahti seletamisega. Mida tähendab siis „jätkusuutlik areng“? Mida „kultuuriline mitmekesisus“?
Seejärel uurisime, et kas projektid, mida parasjagu oma kodumaadel oleme läbi viimas, vastavad neile kriteeriumitele. Kui ei, siis mida tuleks parandada, millele rohkem tähelepanu pöörata?
Viimastel päevadel tegelesime uute ideede genereerimise ja uute projektide algatamisega.
Paar huvitavamat valiti siis välja ning nendega töötatakse loodetavasti edasi.

Mina sattusin gruppi, kellega me järgmise aasta-kahe jooksul suudame loodetavasti läbi viia rahvusvahelise workshopi meedia esindajatale (ajakirjanikele, reporteritele, raadio diktoritele jne). Idee tekkis põhjusel, et tihtipeale, eriti Aasias, kajastatakse vabatahtlikku tööd ning töölaagreid meedias väga vähe ning isegi kui kusagil mõni artiklike ilmub, on ta tihtipeale pealiskaudne ning asjatundmatu.
Arengumaades on vajadus vabatahtlike järele väga suur, kuid sellest hoolimata avastame, et infot võimaluste kohta vabatahtlikuna tööle minna pole sugugi piisavalt. Isegi Euroopa riikides mitte. Kui me suudaksime kasvatada teadlikkust meedias töötavate inimeste hulgas, siis läbi nende kasvaks ehk inimeste teadlikkus ka laiemas pildis.

Vot sellised on lood. Sain seminarilt igal juhul kõvasti mõtlemisainet ja loodan, et suudan uusi teadmisi edaspidi produktiivselt rakendada.

Üks päev oli meil siis aega kohalikke projekte külastada. Väga põnevaks kujunes käik ühte Phnom Penhi veidi väljas olevasse organisatsiooni, kes tegeleb taaskasutusse võetud materjalidest asjade valmistamisega. (www.online.com.kh/users/csaro Seal oli pildiraame, käevõrusid, kaelakeesid, käekotte, prügikorve ja palju muud, mis kõik tehtud kas paberist või kilest. Sattusin tõelisesse vaimustusse, sest kõik need asjad nägid niivõrd lahedad välja! Lisaks, oli lihtsalt uskumatu mõelda, kui palju vaeva ning aega nende tegemiseks kulub ning kui vähe raha kohalikud nende pealt tegelikult teenivad.
Ühe, parimal juhul kahe pildiraami meisterdamiseks kulub aega üks tööpäev, kusagil 6-7 tundi ning samas müüakse see maha 1 dollari (10 krooni) eest, millest läheb maha veel materjali hind (kusagil 3 krooni). Nõnda ongi Kambodža pisikeses külas elavate naiste päevapalk 10-20 krooni.
Muidugi on ka üleüldine elatustase seal palju madalam ning kaubad ei maksa tea mis palju, kuid sellegi poolest on mõnedel perekondadel ikka väga raske kasvõi igapäevane toiduraha välja teenida.

Küla, kus käisime, nägi ikka päris kohutav välja. Tõeline agul. Huvitaval kombel ei hooli kohalikud üldse oma ümbrusest ning seetõttu vedeleb prügi absoluutselt igal pool ja metsikutes kogustes.
Näiteks oli otse küla kõrval üks lage väli, mis oli nõnda prügiga kaetud, et maapinda praktiliselt
ei olnud paistagi. Majad on ehitatud puust talade otsa. Ei teagi kas päris majadeks neid kutsuda võib, rohkem sellised onnikesed, maksimum 15 ruutmeetrit suured.
Need tingimused on muidugi väga ekstreemsed ja sugugi mitte kõik khmeerid ei ela nii kehvades oludes, kuid see kõige vaesem elanikkond (keda on tegelikult päris palju!), nemad küll.

Samal päeval külastasime veel organisatsiooni, kes tegeleb süsinikdioksiidi jalajälje (carbon footprint) vähendamisega. Süsteem on keeruline ning ma ei saanud päris selget sotti, kuid igaljuhul on see keskkonna seisukohalt äärmiselt vajalik tegevus. Nende organisatsioon määrab riikidele kindla koguse, millest rohkem süsinikdioksiidi õhku paisata ei tohi. Kui riigid seda määrust rikuvad, peavad nad maksma kõrget trahvi. Tuure on kogumas „süsiniku turg“, mille vahendusel firmad saavad osta ja müüa oma lubatud süsinikdioksiidi tarbimise kogust. Kuidagi on see kõik veel nõnda seatud, et firmad peavad investeerima arenguriikide aitamisse, et sealseid õhku paiskamise koguseid vähendada.
Ühesõnaga keeruline süsteem, aga igal juhul hea, et see loodud on!
Võite lähemalt uurida leheküljelt www.co2solidaire.org. Seal leidub ka koht, kus saate näiteks arvutada oma jalajälge. Näiteks kui üks inimene lendab Pariisist Phnom Penhi ja seal tagasi, on tema tõttu õhku paisatud 4,38 tonni C02-te.

Külastasime ühel päeval ka khmeeri sõjavanglat. 70-ndatel pääses Kambodžas võimule kommunistlik partei, kes tappis lühikese aja vältel väidetavalt 1.3 kuni 2.2 miljonit elanikku. Kõik, kel oli vähimgi haridus, tapeti maha. Lisaks tapeti maha ka kogu selle haritud inimese perekond.
Valimatult mõrvati julmalt nii mehi, naisi kui ka lapsi.
Vangla nägi välja õõvastav. Enne 70-ndaid oli see olnud hoopiski keskkool, milles nüüd kõik klassiruumid piinakambriteks olid muudetud. Seintel oli loendamatult pilte kõigist neist seal tapetud inimestest, vastakuti piltidega vangivalvuritest. Vaid mõned üksikud neist tuhandetest pääsesid vanglast eluga, põhimõtteliselt tapeti maha kõik, kes ülekuulamisele olid saadetud.
Pea hakkas valutama, tundsin, et süda läks pahaks, tõsiselt raske oli nendes ruumides viibida.

Kui veel rääkida, mis huvitavat selle nädala jooksul seal Kambodža pealinnas juhtus..

-Käisime näiteks ööturul, kus sai osta kõike ja kaubelda niipalju kui süda lustib. Mina kui eurooplane, olin selle kauplemise koha pealt algul veidikene pelglik, kuid lõpuks taipad, et teistmoodi ei saa, vastasel juhul määritakse sulle ikka liiga kõrge hind pähe. Kaubelda tuleb Kambodžas kõikjal, kus midagi osta tahad ning kus kindlaks määratud hindu juures ei ole (ehk siis põhimõtteliselt igal pool).

-Nägin linnas elevanti, jalutas mööda peatänavat. Sattusin päris tõsiselt vaimustusse, kui ta seal loojuva päikese saatel keset tuututavate tuk-tukkide ja motikate summa edasi vantsis! Igal juhul ilus mälupilt, mida endaga kaasas kanda.

-Olime õhtuti tavaliselt nii väsinud, et ei jaksanud kaua välja olla. Sellegi poolest läksime tavaliselt paariks tunniks kuhugi istuma, lihtsalt juba selle pärast, et hotellist välja saada. Minu avastus oli üks india restoran, mis meie seas väga populaarseks sai ja kus mitmel õhtul oma aega veetsime.
Õlu maksis 5 krooni!

-Viimasel päeval, enne kojusõitu, läksin turule. Mul oli vaja endale suuremat sorti kott osta, et asjad ära mahuksid. Nõnda siis palusingi ühel motojuhil end kohale viia, sain kauplemise peale väga hea hinnaga kohale ka, ainult 1 dollari eest! Turg Phnom Penhis on muidugi omaette nähtus. See melu, mis sind seal endasse haarab, on uskumatu. Autod, inimesed, vankrid, hõiked, kisa ja kära, kõik segamini! Olin hommikul just nagu veidikene õnnetu olnud, sest mulle oli üks kohalik kambodža poiss sümpaatseks saanud ja ma ei olnud saanud temaga eriti palju suhelda. Nõnda siis avastasin end sel hommikul mitmel korral tema peale mõtlemas.
Väga suur oli mu üllatus, kui olin oma koti turul ära jõudnud osta ja siis tänavale läksin ning tolle sama poisiga järsku kokku põrkasin. Keset kogu seda möllu, juhtusin ma just temale peaaegu et otsa jooksma. Tema tundus olevat sama üllatunud kui mina.
Aga lugu ei piirdunud vaid sellega. Tuli välja, et ta oli tulnud koos oma vietnamlasest sõbraga korraks turule, et mõned asjad osta ning paari tunni pärast pidi ta selle sama sõbra lennujaama viima. Mina pidin ju aga ka lennujaama minema ning selgus, et ka mineku kellaaeg oli sama. Niisiis leppisime kokku, et ta tuleb mulle hotelli järgi ja saan nendega koos lennujaama. Sinna kohale jõudes oli mul siiski veel aega ja nõnda saime kohvikus üle tunni aja juttu ka rääkida!
Mul oli tahtmine naerma turtsatada, sest sellised kokkusattumused juhtuvad tavaliselt vaid filmis!

Olen rõõmus, et mulle sai osaks selline kift seiklus sinna kaugele, põnevale maale ning tahaksin uskuda, et see ei olnud sugugi viimane kord kui sinna riiki satun.
Igal juhul olen jälle ühe kogemuse, ühe mälestuse võrra rikkam ning selle üle kuradima õnnelik!


Järgmise rännuni,
Maaja